Vahel on mul selline tunne, et kuna mitmed inimesed näevad minus mingisugust erakordselt imetlusväärset inimest, kes on, olenemata eluraskustest, tugev ja rõõmsameelne, et siis ma nagu ei tohiks blogisse tulla oma pahameelt välja elama. Maitea miks. Äkki pelgan, et valmistan kellegile pettumuse, et näe, ei olegi kogu aeg lilles ega sillerda 24/7 suu kõrvuni peas ringi. Samas saan ma nagu mõistusega aru, et ilmselt on mu lugejatel  piisavalt nutti mõistmaks, et ma olen ka tegelikult kõigest lihtsalt inimene, täiesti tavaline inimene – lihast ja luust, oma tunnete ja emotsioonidega ning aeg-ajalt murdun ka mina.

Eniveis. See, kuhu ma oma jutuga tüürin, on see, et ma läksin eile hullult närvi. Ma vist sain, ilma liialdamata, kõigi inimeste peale kurjaks, kes natukesegi näevad. Lihtsalt, saate aru. Tippisin mina oma 5s iPhonega, mis on ilmselgelt juba liiiiga vana ja aeglane, no ütleme otse välja – fossiil, kaherealist lauset umbes täpselt tunnike ja kui olin oma teksti läbi higi ja vere valmis tippinud, avastasin mina, et mingi kuramuse emootši laiutab keset teksti, just selle koha peal, kus on nimi märgistatud. Ma oleks tahtnud dramaatiliselt kuskile põllule, sopa sisse heita ja karjuda: “EIIIIII!”. Ma olin niiii frustreeritud, sest see märgistamine pole minu arvates just lihtsamate killast, kuna ei toimi alati ühtemoodi. Mina ju ei näe seda loetelu nimedest, mis pop-upina ekraanile kargab, kui sisestad osa nimest ära. Ei. Mina pean esmalt selle loetelu ekraanilt üles leidma ja kui valesti vajutan, siis... no siis ole lahke, alusta palun otsast peale.

Egas midagi. Mõtlesin, et uurin, kas Joosep saaks mind veel sajaseitsmekümneneljandat korda aidata, aga ei saanud, kuna oli mingi ajakriitiline asi pooleli. "Jeii!", mõtlesin mina ja viskasin rõõmust kukerpalle ja tantsisin keset tuba valssi ja värki. Ei. Tegelikult lasin kuuldavale raske ja rahulolematu ohke, sest ma juba vaikselt tundsin, mismoodi ma hakkan varsti oksele, kui pean veel kaua keskenduma ja kuulama voiceoveri möla.

* Joosep muidugi kuulis mu rahulolematut ohet ja teate, mina ei tea, mis värk sellel mehel minu ohkamisega on, aga iga kord, kui ma ohkan, siis tunneb end nii pahasti ja süüdlaslikult, et mulle korvi andis. Einoh, peabki tundma. Naliii. Tegelt ei peaks ju. Ma lihtsalt väljendan emotsiooni.

Sahmisin siis kulm kipras üksi edasi, kui järsku Joosep uuris ilmsüütult, et mis mul seal nii keerulist on, et ise hakkama ei saa. Eeem, no maitea, äkki see mängib natuke rolli, et ma ei näe mitte essugi, kas see nagu oleks piisav põhjus? Ma olen enam kui kindel, arvestades seda pisikest fakti, milline emotsionaalne kaos minus tol momendil valitses, et saatsin Joosepi suunas selle küsimuse peale ka ühe eriti jäise kirvemõrtsukaliku ilme.

Tõusin diivanilt püsti ja marssisin magamistuppa, ise samal ajal pobisedes, , et muidugi, nägijatel on ju lihtne – ups, sõna läks valesti, sips ja sups, parandatud. Oih, märgistasin vale nime, sips ja sups, korras. Opladii, kirjaveake lipsas keset teksti sisse. Pole hullu, kohe parandame paari kiire liigutusega ära. Lause ülesehitusest ei hakka ma parem üldse rääkimagi, sest lause on ju kogu aeg silme ees ja siis ei pea samaaegselt meeles hoidma, et mis on juba kirjutatud, mis on järgmine sõna ja oot, mis on järgmine täht, mida on vaja sisestada. Teil on muidugi lihtne. Persse. Tippige terviseks oma teateid. Ma siis katsun ka pimesi oma 5s lutsuga tippida, mis on üüberaeglane.

Just nii – mina lähen. Mulle kirjutas minu endine kolleeg AHHAA aegadest – Viktoria Socialnaya, kes täna töötab Postimehes ja nende portaal Elu24 tahab teha videot sellest, kuidas pimedad inimesed hindavad muusikat, kui ei näe artisti. Et siis hakkamegi Eesti Laulu 2019 finaliste kuulama ja hindama, et mis on see, mis meid pimedaid kõige enam erutab. Ja nagu me kõik teame, siis Eesti Laulus on enamasti väga suur roll ka koreograafial, lavalisel outfitil ja showl. Nii et... saab päris põnev olema, et kas ja kui palju suudab üks pime endale puhtalt kõrvakuulmise abil kujutluspilti artistist silme ette manada.

Ma ei hakka küll Eesti Laulu finaliste hindama otse poolfinaalis koos Lenna, Sten Teppani, Renee Meriste ja teiste muusikakorüfeedega, vaid Elu24 teeb detsembris selleks puhuks eraldi salvestuse, kus siis mina ja üks pime noormees hakkame koos laule kuulama. Kuna ma tahan, et mu emotsioon oleks võimalikult vahetu ja siiras, siis olen teadlikult kogu tänavuse Eesti Laulu info endast mööda lasknud. Ma pole end isegi artistidega kurssi viinud, et kes osutusid valituks ja plaanin seda joont ka jätkata. Kavatsen pingsalt hoiduda ka lugude kuulamisest enne salvestust. Sama pingsalt nagu nunn hoidub püksikummi lõtvumisest. Pöidlad-varbad pihku, et ma kogemata ka siis peale ei satuks. Siinkohal tuleb vast kasuks, et ma viimased paar-kolm aastat pole enam olnud suurematsorti raadiosõber. Tean ainult nii palju, et Öed on esindatud ja Andrei Zevatkin. Viimane siis sai My Hits Awardsil "Aasta Youtuberi" tiitli. Not that it matters or something.

Ühesõnaga. Ma olen max elevil, sest ma olen vist juba mingi aastast 94 Eurovisiooni jälginud ja alati palavalt oma lemparitele popcornikausi kõrval kaasa elanud. Ainult ühel aastal jätsin ma Eurotralli vahele, kuna olin ilgelt häiritud, et mingi pubekakari hääletas Pootsmanni võitjaks. Lihtsalt arulagedalt, mõtlemata, mis ka reaalselt oleks Eestile toonud kõrge koha. Minu arvates oleks pidanud ilmselgelt toona minema Eestit esindama Laura oma looga Supersonic. Siiani valutan selle pärast natuke hinge. Veelgi enam. Ma olen üpris veendunud, et sinna läks ka meie potensiaalne teistkordne Eurovisiooni võiduvõimalus.

Nii, aga sellega siis ongi nüüd minu poolt pisike eelpressiteade kõigile huvilistele edastatud ja eks ma jää nüüd kannatlikult detsembrit ootama. Peace out! ;)

Täna ärkasin ma enne koitu ja kukke ja seda täiesti vabatahtlikult. Ilma jorisemata ja ohkimata, et küll on raske ja blaablaablaa. Üritasin siis vaikselt toimetama hakata. Keetsin endale teekest, lisasin kaneeliga mett ja jõhvikaid ja otsustasin, et seni kuni Joosep magab nagu Okasroosike oma uuel Napsie padjal magusat und, kirjutan mina postituse tarbeks sissejuhatava teksti valmis.

Nimelt. eelmisel nädalal saatis Napsie meile uue teki ja padjad ja andis pikaks Musta Reede nädalavahetuseks minu jälgijatele ka sooduskoodi. Postitust minult eraldi ei tellitud. Anti suht vabad käed, aga kuna Joosep on mingi hullem kaelahaige. Mingisugune anatoomiline eripära. Harilik liigsirgkaelaline ja nõgusseljaline, siis pole harvad need korrad, kus ärkab meeletu kaela- ja peavaluga. Nii avaldas Joosep ise soovi testida ja arvustada Napsie patja ja kes olen mina selline, kes saaks inimest keelata patja hindamast... :D

Mina omalt poolt lisaksin nii palju, et kui mu pea esimest korda Napsie patja puutus, siis ütlesin, et oo, kui mõnuuus, AGA... kuna ma olen teadatuntud miniinimene, siis minu jaoks on Napsie padi magamiseks liiga kõrge. Seega pikaks ööuneks ma Napsiet ei kasuta, aga niisama lebotamiseks ja diivanil pisikeseks tukastuseks kasutan meeleldi. Ma muidugi ei välista seda varianti, et kuna meie madratsi vedrud on to the max läbi ja selle tulemusel on madratsi pind... omapärane, siis ma ei välista, et kogu süü lasub siiski ära hooratud madratsil.

* Noh, see sai nüüd küll maailma lüheim sissejuhatus :D

Joosep:
Nagu Kai mõni päev tagasi oma Instagramis mainis, siis meie ukse taha saabus kuller, kes andis üle paki, mille sees oli kaks patja ja tekk. Tekki me hetkel ei katsetanud, kuid justnimelt padja katsetamine oli minu jaoks ülioluline. Asi nimelt selles, et kannatan kroonilise kaelavalu käes ja erinevate patjade katsetamine pole minu jaoks midagi väga uut. Mul olid mõningased ootused, siiski ei lootnud ma imeravi oma kaelahädadele. Esimene uni Napsie memory-vahuga padjal polnud kuigi pikk ja selle põhjal oleks olnud raske tagasisidet anda. Nüüdseks olen selle padja peal maganud kaks täispikka ööd ja on mõningaseid mõtteid.

Oluline omadus on valikuvõimalus: kas toetada oma pea pehmemale või jäigemale poolele, proovisin mõlemat pidi. Kahe öö põhjal on selget erinevust raske välja tuua, aga voodis lugemiseks eelistan pehmemat poolt, siis võtab padi mu pea justkui rohkem "kaissu".
Teisena on väga oluline padja kõrgus. Mehed on teadupärast laiemate õlgadega, mis tähendab, et külili magamiseks on oluline kõrgem padi, mida minu katsetatav Napsie padi ka on. See on abiks küllili magamisel sirge kaelajoone hoidmiseks. Nüüd kõige olulisem: kaelavalud ei ole küll üle läinud, aga tunnen, et asi on märgatavalt leebem. Napsie padjast võib tõepoolest saada mõningast leevendust kroonilisele kaelavalule. Hinnanguks võiks anda tubli kaheksa punkti ja soovituse oma vanad nässerdunud padjad välja vahetada, sest suvalise lääpas padjaga on erinevus ilmselge.

"BLACKFRIDAY" koodiga saab 60% allahindlust kõikidelt Napsie tekkidelt ja patjadelt. Nii et kellel vaja uusi tekke ja patju või vanad vajavad vahetamist, siis kasutage seda ülimagusat soodustust 21-25. 11!

Muuseas, kuna 60% soodustus kehtib praegu ainult tekkidele ja patjadele, siis teadke, et Napsie lehel on ka mingi õnneratas, kust saab endale soodukat välja keerutada ja nii sõbramehe poolest, siseinfona, võin öelda, et 31 ja 35%lised madratsisoodustused on veel välja keerutamata. Minge proovige, äkki joppab.

* Postitusele andis hoogu Napsie.ee

Üks viimaseid intsidente jõudis ka meediasse, üpris suure kella külge. Kui ma esimest korda seda UUDISKLIPPI vaatasin, siis mõtlesin ka oma blogi Facebooki lehel selleteemalise arutelu tõstatada, et teada saada, mida tavainimesed kogu sellest pullist arvavad. Aga jätsin selle siiski esialgu tegemata ja seda ainult ühel põhjusel – mul oli piinlik. Ausalt. Minu jaoks  käitus too juhtkoerakasutaja liiga agressiivselt. Tundsin, et ma ei suudaks sellist räuskamist klienditeenindaja suunal õigustada, mitte et ma peaks, aga kuna ma olen tuntud pime ja juhtkoerakasutajast blogija, siis oletan, et mingisugust kommentaari minult oleks siiski oodatud.

Niisiis, kui lubate... minu tagasihoidlik seisukoht antud küsimuses on see, et ega klienditeenindaja pole neid reegleid oma põlve otsas valmis nikerdanud. See, mida need kõrgemad bossud kuskil kabinetikoosolekul otsustavad ja kehtestavad, ei puutu teenindaja pädevusse. Okei. Apollo kinodraama üheks intsidendiosaliseks oli küll vahetuseülem, aga joppenpuh, ma siiski julgen arvata, et vaest Elvist polnud sellel koosolekul, kus tõsiste ilmetega pintsaklipslased otsustasid, et juhtkoeraga  meie kinosaali siseneda EI tohi. Seejärel jagati Apollo töötajatele uued reeglid näppu ja loeti sõnad peale, et ühtegi juhtkoera üle kinosaali ukseläve ei luba ja kui keegi küsib põhjust, siis põhjenduseks ütlete, vähemalt esialgu, et filmis on ehmatavaid kohti ja koer võib ehmuda ja hakata haukuma.

Paraku selle põhjendusega Apollo kaugele ei purjetanud, sest need sunnikud ei haugu, niutsuks siis vähemaltki, aga ei midagi ja siis lisati esimesele põhjendusele juurde teinegi põhjus – teistele kinokülastajatele ei meeldi juhtkoerad kinosaalis. Ma ei tahaks pidevalt seadustega inimeste nina ees vehkida ja iga kell eelistan inimlikku lahendust, aga lihtsalt teadke, et igal omavalitsusel on oma koerte ja kasside pidamise eeskiri, mis oma sisus on võrdlemisi ühesugune ja ütleb, et töötava juhtkoeraga võib minna põhimõtteliselt igale poole, v.a. haigla nakkusosakonnad.  Aga toidupood, restoran, turg, kool, mänguväljak, kalmistud, rand…jamiskõikveel on
seadusega lubatud, sest juhtkoeral on põhimõtteliselt teenistuskoeraga samad õigused. Maitea, äkki mulle ei meeldi, kui saalis on lärmavad ja kasvatamatud pudinad, kes häirivad mu filmi vaatamist (loe: kuulamist) või need "toredad" inimesed, kes ostavad endale 10€ maksva kinopileti ainult selleks, et pool filmist Instas ja messengeris passida... keelame ära! Ma miskipärast julgen arvata, et viis helendavat ekraani häirivad kaaskülastajaid palju enam, kui üks tooli all õndsat und nohisev juhtkoer. Eksin?

Aga tegelikult pole üldse vahet, mida keegi siin arvab, sest paraku jääb mulje, et Apollo lihtsalt otsib poolvägisi põhjuseid, miks mitte lubada pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga kinosaali. Kuna need kaks eelnevat põhjust suudeti Apollo kino vähese seadusandluse tundmise ja harimatuse tõttu kõrvaldada, siis tõmmatigi varrukast võluväel välja uus põhjendus - me kaitseme juhtkoerte kõrvakuulmist! Kõik oleks minu jaoks ilus, üllas ja usutav, et ossa kui nummi, kino muretseb minu sõbrakese tervise pärast (nagu ma ise seda ei teeks, eksole), AGA... mul on ainult üks küsimus: milleks kogu see eelnev tsirkus siis vajalik oli, kui kino siiralt muretseb juhtkoerte pärast?

Ma palusin Joosepil natuke statistikat ka välja otsida ja teate mis? Ma avastasin õudusega, et ma pean vist homne päev oma poobiku varjupaika viima, sest kui ma vaatan tolmuimeja müraandmeid ja mõtlen sellele, et me imeme vähemalt 2x nädalas tolmukaga oma elamist üle, umbes tunnike, siis kokku teeb see peaaegu ühe terve filmiseanssi. Pluss õhksoojuspump, pesumasin, veekeetja jne.


Riigiteataja müra normatasemete määramise kohta:
 (5) Määrus ei laiene eriotstarbelistele ehitistele ja ruumidele, nagu raadio-, tele- ja kinostuudiod, audioloogia uuringuruumid.

• 95-100 dB - Mööduv rong
• 80 dB - Tolmuimeja
• 70 dB - Pesumasin
• 60 dB - Tavavestlus

2015. aasta seisuga:

Solaris

• keskmine 75,6
• maksimum 95,2
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 89

Coca-Cola Plaza

• keskmine 78,9
• maksimum 98,9
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 91

Kosmos IMAX

• keskmine 86,4
• maksimum 103
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 97

väga suure liiklusega ristmik võib olla ka 85 detsibelli. Eestis kehtivate normide järgi on lubatud kõrgeim müratase 45 detsibelli, aga Tallinna keskmine müratase on juba niigi umbes 50 detsibelli.

• 85 detsibellises müras võib viibida kuni 8 tundi
• 88 detsibellises müras võib viibida kuni 4 tundi
• 91 detsibellises müras võib viibida kuni 2 tundi

Ma olen absoluutselt seda meelt, et avalikus sektoris pole kellelgi õigust pimedat oma juhtkoerast eraldada. Kui kino / teater / kontserdimaja pakub tõesti sellist varianti, kus juhtkoerakasutajal on võimalus jätta oma juhtkoer, ei, mitte õue puu külge, vaid spetsiaalselt selleks ettenähtud ruumi, kus on ventilatsioon ja vesi, siis no tore on, AGA... viimane sõna peab siiski jääma pimedale!

Ma tean ühte kasutajat, kes tuleb juhtkoera abiga linna, siis saab nägijast saatjaga kokku ja lähevad näiteks teatrisse ning siis tõesti soovib suurima rõõmuga võimaluse korral kasutada n-ö "koeragarderoobi". Miks? Sest tunneb end nägijast saatjaga liikudes palju vabamalt, mugavamalt ja turvalisemalt. Mina seevastu olen kardinaalselt vastupidine näide. Ma ei jäta kunagi Janetit maha, sest mul on kohe selline tunne nagu minult oleks minu "silmad" ära võetud ja koos sellega ka iseseisvus, liikumisvabadus. Ma ei tea, kui paljud nägijad mõtlevad sellele või kas üldse, et kui oluline on inimesele iseseisvus. Teadmine, et võid iga kell ja igal ajal minna, tulla ja liikuda sinna kuhu parasjagu vaja.

Minu jaoks on oluline teadmine see, et kui midagi peaks juhtuma, näiteks tuleb tuletõrjehäire ja inimesed peavad hoonest evakueeruma, kes garanteerib mulle, et mind selles tohuvapohus ja paanikas ei unustata? Kas teadsite, et kui USAs oli WTC langemine, siis olid just juhtkoerad Roselle ja Salti need,,kes päästsid sellest peagi kokkuvarisevast hoonest oma pimedad peremehed Michael Hingsoni ja Omar Rivera. Nad töötasid sealses kontoris ja kuna paanika oli suur, siis ega kellelgi ei tulnud meeldegi, et oi, meil on ju siin ka kaks pimedat töökaaslast. tänu koerte sihikindlusele pääsesid nad mõlemad hoonest elusateja ja tervetena välja.

Olles ise juhtkoerakasutaja, siis kahjuks tean liigagi hästi, mis tunne on seista silmitsi järjekordse taolise situatsiooniga, kus keegi sunnib verbaalselt *see on veel viisakalt öeldud* mul hoonest lahkuda või teisel juhul siduda koer õue puu külge. Sa lihtsalt muutudki peale igat taolist olukorda tundlikumaks ja seest kisub kõik pingesse. eriti, kui see pole enam ei esimene, teine, kolmas ega ka 10es kord. Aga ma ei usu, et rusikatega vehkimine ja räuskamine on see kõige õigem tee. Paar aastat tagasi oli ka minul sarnane insident Pärnu Apollo kinos, aga mul õnneks lahenes olukord rahulikult ja ilma suurema mölluta. Aga kuna juba mitu aastat on olnud mitmel juhtkoerakasutajal Apollo kinoketiga üks ja see sama kana kitkuda, siis tegelikult näitabki see seda, et selgitused ei toimi ja kasutusele tuleb võtta teised meetmed.

Kolm aastat ja natuke peale soetasime meie Joosepiga endale Kilingi-Nõmme 2-toalise korteri. Kõik oli alguses ilus ja tore. Männimets kohe köögiaknast näha, olenemata aastaajast alati ilus ja roheline. Ilusa ilmaga paistab peaaegu terve päev päike mõnusasti sisse ja linnukesed siristavad rõõmsalt akna taga jne. Naabritega läks ka õnneks, kannatab koos ühes kortermajas elada küll. Ei. Tegelikult on naabrid väga toredad. Kõik esmane eluks vajalik ka olemas: bussijaam, toidupoed, ehituspood, majapidamistarvetepood, lillepoed, ilusalong, perearstikeskus, politsei, kiirabi, kultuurikeskus, muusikakool, gümnaasium, lasteaed, uus spordihoone, veterinaarkliinik jne. Isegi tänavad ja elekter on meil asulas olemas. Talvel aetakse lumi ka ära.

Aga teate mis? Mul on nüüdseks see Kilingi-Nõmme ikka täiega üle visanud. Ma olen aru saanud, et see on ikka nii lamp koht elamiseks kui üldse olla saab. Lihtsalt nii mõtetu koht. Ma julgeks väita, et KÕIGE mõttetum koht üldse siin maamuna peal. Lihtsalt kogu aeg ristipõiki ees. Ükskõik kuhu ma ka minna ei tahaks – ikka Kilingi-Nõmmest läbi. Pärnust Viljandisse – Nõmmest läbi. Tartust Pärnusse – ikka Nõmmest läbi. Alustame kasvõi sellest, et siin pole ju ühtegi toidupoodi. Nagu reaalselt. Ahaa, mõtlete, et mis asi see Konsum peaks siis veel olema kui mitte pood ja need kaks teist väiksemat? No ma kohe vastan – need pole mingid poed. Ma pean poodide all silmas ikka Selverit ja Maximat. Suur võib pindalalt see meie Nõmme Konsum olla, aga no anna kannatust, lihtsalt maast laeni mingit ülehinnatud sodi täis. Valikut pole ju. Banaani kilohind - kas olete seda üldse vaadanud? Kes see idioot ostab banaane, mille kilohind on 1.5€?! AH?! Abjast saab palju odavamalt. Aga no õnneks ei pea ma väga tihti selles lambises Konsumis käima. Ainult korra kuus ja ega rohkem ei kannataks ka. Lihtsalt EI kannataks.

Aa, peaaegu oleks unustanud. Meil Kilingi-Nõmmes pole ju tasuta maakonnaliine. Viljandis küll on. Aga noh, nagu ma juba korduvalt mainisin, siis Kilingi-Nõmme ongi nii mõttetu koht. Need maaliinid on üldse nii mõttetud. Just ainult need, mis sõidavad Pärnu-Kilingi-Nõmme-Pärnu marsruudil, sest no peaaegu tunnike peab loksuma selles tigubussis. Ma parema meelega magaksin kraavis, kui loksuksin postist postini. Lihtsalt niiii mõttetu.





* Tegelikult on kõik siiani suurepärane ja ma armastan meie pisikest metsapealinna endiselt sama palavalt ega oska millegi üle eriti kurta. Ühtlasi pean meie kolme toidupoodi täitsa arvestatavateks poodideks, kus on valikut küll ja veel. Aga paraku ei olnud minuga sama meelt meie "imeline" hääletaja, kes umbes poolteist nädalat tagasi küüti palus, kui me Ugalast kodu poole liikusime. Olime suht bussijaama lähistel, kui järsku Joosep mainis, et näe – hääletaja, kas võtame peale? Muidugi. Ilm oli ka suht nadi ja pealegi, kui võimalus on kedagi aidata ja head teha, siis mina olen käpp, sest muidu olen tavaliselt ju mina see, kes on abivajaja rollis. Aga ausalt, selleks ajaks, kui jõudsime küüdipaluja sihtkohani, oli mul villand sellest tagaistmel vigisevast pässist ja suutsin ainult mõelda, et kui peaks veel ühe mokakobina kuuldavale laskma, lajatan vastu ka. Ma ennist püüdsin ka muidugi seletada ja kaitsta meie armast kodupaigakest, aga no kogu mu eelnev jutt mõjus sellele vennikesele nagu soe õhk.

Pealegi, kui need maakonnaliinid on nii nadid, siis tehku selleks midagi, et muuta oma liikumisvõimalusi. Mingu hankigu endale load. Soetagu auto ja sõitku kuhu hing ihkab – kasvõi Kapa-Kohilasse ja ostku oma banaanid sealt.

Enne autost väljumist vaatas veel aknast välja ja lausus mingil eriti laiskleval häälel, et ei teagi, kas täna enam viitsibki rohkem midagi teha... no ei tea jah. Vingumine võttis vist kogu energia ära ja eks see kell ole ka juba neli pärastlõunal. Mingu ja kosugu nüüd natuke, et homne päev jätkata oma mantraga. Peatasime auto kinni, onu haaras oma kodinad ja lahkus kordagi tänamata. Lõpuks ometigi sai vaene inimhing oma Puiatu põldude ja metsade vahele, sest seal on ju vähemalt kolm Selverit ja Maxima, mis on vähemalt kahe iksiga Maxima, sest noh, tavaline oleks nii lamp ju. Coopist ei hakka ma parem rääkimagi.

Kuidas Teil hääletajatega on läinud? Kas üldse võtate hääletajaid peale?

Kui aus olla, siis ma olen veits frustreeritud, et mu blogi otsustas täna, kõikidest maailma päevadest, just täna kotti joosta. Kuna mina jagan tehnika süvamaailmast ja hingeelust sama palju kui juut sealihast, siis ma ei teagi, kas blogi lihtsalt ei pidanud klikikoormusele vastu või on tegu lihtsalt mingi anomaaliaga? Kuigi seda viimast ma ei usu, sest miks muidu ajaks mingit küpsisejura mulle. Aga ega ma niisama istu siin ja puhka jalga. Kontakteerusin koheselt inimesega, kelle ettevõtte kaudu ma üldse selle blogidomeeni sponsorkorras sain ja kurtsin muret. Nad vastasid, et vaatasid lehe üle ja timmisid seadeid ja et loodetavasti läheb leht peagi korda. Aga millal, seda täpselt ei tea. Aga hea uudis on see, et kui saate praegu neid ridu lugeda, siis dadaaa – järelikult on leht taas töökorras! :D

See vast pole enam mingine saladus, et eile sai meid Janetiga jälle televusseris näha. Vist kuskil eelmise nädala keskel sain kutse tulla Kanal 2 saatesse "Hommik" ja nii me kohale loivasimegi. Kui aus olla, siis tegelikult juba teisipäeval, sest kui tuled maalt ja hobusega, siis lihtsalt pead varuma aega ja arvestama, et ühistransa ei  liigu enne kukke ja koitu. Kellel aga jäi saade nägemata, siis SIIT saate järgi vaadata!


Kanal 2 stuudios: Robert Rool, Piret Laos ja mingi pime on ka nende vahele koos koerakesega ära eksinud :D

Eee, ei teagi kohe kust oma tripi muljeid alustada, no ma alustan siis ebatraditsiooniliselt algusest. Alguses, umbes 2,6 mlj aastat tagasi algas jääaeg, moodustus mandrijää, mis ulatus kohati 2-4 kilomeetri paksuseni. Siis hakkasid aegamööda mandriliustikud sulama ja liikuma ja... Ah, olgu, ma ei viitsi enam. Hüppame parem aastasse 2018, Pärnu-Tallinn luxekspressi.

Seisan mina bussijuhi ees ja ootan kannatlikult kuni mulle pilet väljastatakse. Janet on juba edasi vahekäiku liikunud ja ootab mind seal. Saanud pileti näpu vahele, liigun koerale järgi, kui järsku üks proua teatab, et näed, koerakesel on käpad mustad, lakub neid. Ma ei jäänud isegi seisma, aga möödaminnes mainisin, et ei ole mustad, et koeral on lihtsalt allergia. Selle peale teatab tädike, et ma PEAN koerakesele paremat toitu andma. Okk. Teate ei saa midagi siin paremat, sööb seda, mida leiab. Ma ei viitsinud isegi oma aega hakata seletamisele kulutama, sest selliste inimestega on see lugu, et neid lihtsalt ei koti mingid selgitused. Neil on kõik klaar - kui koeral on allergia, siis järelikult saab koer mingit solki. Kui lapsel on kuskil sinikas, siis raudselt sai see ainult peksmise tagajärjel sinna tekkida. Kui näed välja nagu Aafrika näljahädaline, siis raudselt näljutad end. See, et inimene võib mingi haiguse tagajärjel olla kõhn ja kõhetu... EI. See on välistatud.

Teine pisike vahejuhtum leidis aset trammis number 4. Seisame meie Kikuga rahulikult trammi vahekäigus, Janet mõnusasti meie vahel lamamas, kui järsku tuleb ühes peatuses üks mutike oma kompsudega peale ja lihtsalt julmalt lükkab mu koha pealt minema. Vaatasin Kikule otsa, muigasin ja pööritasin silmi. Mis seal siis ikka, paar järgnevat peatust seisin ma mingisuguses ebamäärases asendis, püüdes vapralt püsti jääda. Mingi hetk aga julgesin pool sammukest tagasi tahapoole liikuda ja selga sirutada, kui sain järsku mutikeselt pragada, et mida ma surun siin oma kotiga. Nagu tsii, andke andeks auline kõrgeausus. Mitte, et see mainimist väärt oleks, aga kes keda siin üldse suruma ja pressima hakkas!? Imelikud inimesed. Ma taaskord veendusin, et suurlinnades on seda kirjut seltskonda ikka märksa rohkem. Olin lausa unustanud need värvikad tegelased.

Aga tegelikult, kui nüüd korraks tagasi saate juurde tulla, siis kuna eetriaeg pole kummist ja see sai halastamatult otsa, siis tahaks paaris järgnevas postituses täpsustada ja täiendada saates öeldud mõtteid. Nagu näiteks:

• Kas ja milliseid pimedanalju võib pimedatele teha?
• Natuke mõtteid viimasest Apollo kinoketi skandaalist, kus kino keelas pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga saali.
• Mida pime üldse kinos teeb? Ta ei näe ju!

Nii et – stay tuned! ;)

Arrghh, blogimisse tuli jälle mingi nõme pikk paus sisse ja seda kõike veel nõmedama külmetusviiruse tõttu, mis mu mitmeks nädalaks jalust maha niitis ja organismi korralikult räsis. Nüüd ainult vajaks üht korralikku vitamiiniboosti, et mul oleks piisavalt energiat taastumiseks ja et ma selle protsessi käigus uuesti mingisugust vastikut karvast pisikukolli enda külge ei hangiks, mis viiks mu uuesti laatsaretti, sest no siis... siis on küll selline "adjöö, ma pakin oma pillid kotti ja astun lavalt maha" tunne, sest no lihtsalt enam ei jaksa. Ainult silmaluuke jaksan veel kinni hoida.

Kui siin elus on midagi, mida ma pelgan sama palju kui vanarahvas katku, siis selleks on meie armsad kaasmaalased, kes läkastavad ja tatistavad ja levitavad oma pisikuid. Ei, ärge saage minust valesti aru, ma pole mingi bakterifoobik. Mul lihtsalt kroonilise haiguse tõttu on nõrgenenud immuunsus ja kui keegi peaks 10ne meetri raadiuses minu suunas aevastama, siis ma paratamatult mõtlen, et suure tõenäosusega olen mina järgmine ohver, kes käib nädala pärast pea paks otsas ja luristab nina.

Mul muidu poleks vähimatki mokakobinat viiruste läbi põdemise vastu, peale selle, et enesetunne on sant, AGA... lihtsalt pikaajalise diabeetikuna on mul aastate jooksul tekkinud mitmeid tüsistusi, mistõttu ei möödu need haiguste põdemised nagu kerge vahemerebriis. Et korra oli ja juba möödas. Unustatud. Mkm. Ma põen rängalt ja taastun kauem kui haigus ise. Haigussümptomid võivad juba ammuilma olla kadunud, aga mina ikka veel tunnen end nagu kuivaks pigistatud kaltsuräbal. Sellepärast on mul ka vahel nii kohutavalt kurb vaadata inimesi, kes suhtuvad oma tervisesse ükskõikselt ja hooletult, justkui tervis oleks neil miski, mis on iseenesestmõistetav ja igavene. Aga ei ole ju – vaadake kasvõi mind. Elav tõestus.

Selles suhtes, et kui mulle peale vaadata, siis ei oskaks ju kohe nagu kahtlustadagi, et  mul on diagnoositud raske neerupuudulikus, neuropaatiline närvikahjustus jalgades, hüpertoonia, glaukoom, retinopaatia ja veel üht, teist ja kolmandat. Nii et tore, et vähemalt mu "nägemine" on viimased viis aastad stabiilsena püsinud. Stabiilselt must, muahaha. Ma ütlen – tervis on üks habras asi, sest ega ma ei sündinud nende diagnoosidega. See kõik on kroonilise haiguse põdemise tagajärg ja mitte keegi meist pole kaitstud nende ootamatuste eest. Tjah, ja sellest ei hakka ma parem üldse rääkimagi, et mitu korda ma mida endale silma pean tilgutama, nõelaga end surkima ja lisaks kõigele sellele mõjutavad veresuhkru kõikumised mu igapäevast ja pikaajalist enesetunnet ja et tunda end nagu terve inimene, pean ma iga päev vähemalt 5x oma sõrmeotsi lõhkuma, et mõõta ja hoida oma veresuhkrunäidud stabiilsena.

* Ootab pikki silmi päeva, millal paisatakse turule aktiivsusmonitorid, mis oleksid suutelised mõõtma ka veresuhkrutaset, ilma surkimata, naha pinnalt! :)

Nii et... tervis on meie kõigi kõige suurim vara. See on nagu läte, millest saab kõik alguse. Uus elu, unistused, iseseisvus, vabadus jne.

Aga olgu, aitab. Tänane vinguviiuli- ja halanurk sai läbi. Ma tahtsin tegelikult üldse lõpuks oma postiga sinna maale jõuda, kus ma puht südamlikult tunnistan oma mentaalset vananemist, aga mulle tundub, et see teema peab praegu ootele jääma. Nagu ka lugu sellest, mismoodi me Joosepiga eelmisel nädalal Ugalas lastelavastust käisime vaatamas (siinkohal oleks vist paslik ära märkida, et meil endiselt pole lapsi) ja tagasiteel koju ühe "vahva"  hääletaja peale võtsime. Praegu pean aga magama minema, kuna homme, see tähendab täna juba tegelikult, logisen ühistransaga Tallinnasse, Kikule külla, et kolmapäeva varahommikul olla Kanal 2e stuudios.

"Davai, teisipäev näeme siis", ütlesin kõne lõpus Kikule, kui olime majutusplaanid paika pannud. "Ee, davai. Ja ma tahan näha, mismoodi Sa teisipäev näed!", vastas Kiku. #armastankikusarkasmi