Kuskil paar aastat tagasi hakkas mul mingi imelik köha endast märku andma. Alguses oli see selline harva esinev nähtus, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks on asi läinud. Märgin kohe alguses sellise pisikese fakti ka ära, et suitsumees pole ma kunagi olnud, nii et sealt ei tasu ka põhjust hakata otsima. Kui ma just pole passiivse suitsetajana saanud mingeid ränki kahjustusi...

Ma alguses ise ajasin selle köhimise oma kurgumandlite süüks, sest kui ma aastaid tagasi TÜ Kliinikumi endokrinoloogias sees passisin, siis kutsuti peaaegu pool osakonda kokku minu hiiglaslikke kurgumandleid uudistama. Küsiti veel imestunult, kas ma kartulit saan ikka normaalselt süüa. Ma olin tol hetkel küll sellise näoga, et whaat?! Muidugi saan, pole kunagi probleemi olnud. Kuid nüüd on mul selline geiss, et kui tahket toitu söön, siis hakkan praktselt kohe peale esimest ampsu läkastama. Eriti hull on olukord siis, kui söön kartulit, leiba, saia ja muud sellist kraami. Kuid sellist taolist hinge kinnitõmbavat köhimist esineb ka näiteks õuna söömisel. Ja piisab täitsa paarist ampsust, kui juba hakkab see jant pihta. Samamoodi olen hakanud läkastama ka siis, kui näiteks õhuliikumine muutub. Täpsemalt siis, kui liigun õuest siseruumidesse. Naermise ajal on samuti sarnast olukorda esinenud. Eriti siis, kui Joosep mind kõdistab ja tekitab minus sellega pinget.  Seega ma nagu mingisugust allergiat küll ei oska endal kahtlustada. Pealegi ma pole kunagi allergiline olnud ka.

Ilmselge on see, et kindlasti pean ma mingisuguse eriala tohtri poole pöörduma, aga millise? Ma olen väsinud oma kopsutükke välja köhimast ja olgem ausad, see pole ju päris normaalne. Esiteks on see ebameeldiv ja häiriv ja teiseks ka piinlik. Ma olen kordumatu arv kukkunud kohvikus ja ühisüritustel läkastama. Tavaliselt inimesed kohe murelikult uurivad, kas tõmbasin toidu kurku ja ma siis köhides noogutan, sest ma ei taha hakata seletama, et tegelikult on asjalood nüüd nii, et ma niisama iga jumala kord natuke lämbun, kui söön kartulit, liha, leiba ja blaa-blaa-blaa, no worrys.

Ma isegi ei oska päris hästi seda tunnet kirjeldada. See pole mingi selline tavaline viirusköhale sarnanev köhimine, vaid pigem lämbumisköha. Enne köhimist muidugi eelneb selline ebameeldiv tunne kurgus. Hingata saan ja õhk käib ka läbi, kuid siis järgmisel hetkel tõmbuvad silmad märjaks ja läheb tamburai lahti. Kui köhimise ajal tahan õhku kopsudesse tõmmata, siis vahel kostub konkreetselt selline hääl nagu ma tõmbaksin oma viimast hingetõmmet, justkui õhk ei pääseks läbi käima. Kogu see tamburai lõppeb tavaliselt kuskil minuti või paari jooksul. Ja enamasti võin südamerahus sama toitu edasi süüa, aga lihtsalt pean rahulikult oma köhimistega ja läkastamistega ühele poole saama. See on siis see kõige tavalistemal hetkedel.

Ühesõnaga ma ei tea, mis mul viga on või mis seda põhjustab. Küll ma olen kahtlustanud endal kurguvähki, kopsuvähki, bakteriaalset infektsiooni ja sada muud surmatõbi. Ja isegi allergiat, kuigi ma julgen selles väga sügavalt kahelda.
Kas kellegil on veel sarnaseid köhahooge või millise eriala arsti poole tuleks sellise jamaga pöörduda? Jajaah, mõni võib ju praegu mõelda, et no jälle üks sama tark tegelinski siin, kes küsib netist nõu, selle asemel, et antud küsimusega oma perearsti poole pöörduda. Aga no viimane kord tahtis perearst mind EMOsse saata, kui tegi avastuse, et mul on neerupuudulikkus. Seega ma usun, et ma saan siit vähe asjalikumat nõu.

Mõtlesin natuke pajatada oma suhetest meestega, mis mul läbi aegade on olnud ning mismoodi ma lõpetasin otsapidi Joosepiga. Algselt plaanisin küll kõik ühe postitusena kirjutada, aga kuna sellest tuli selline tagasihoidlik kilomeetrine eepos, siis Joosepiga kohtumise ja meie suhte story ilmub järjepostituses.

Sellise tõsisema suhte eesmärgiga kavalerikandidaat tekkis mul siis kuskil 15-aastaselt, aga kuna mina olin selles boyfriend ja girlfriendi teemas üpriski malbeke ja häbelik, siis käisime niisama jalutamas ja täisealisena nädalavahetuseti väljas. Ma võtsin toda noormeest pigem hea ja usaldusväärse sõbrana, kuigi ma ei saa eitada, et tal oli jõhkramalt püss naeratus, aga lihtsalt sel ajal tundus see suhte teema minu jaoks täiesti teise dimensioonina. iga kord, kui tüüp tegi mulle lähenemiskatset, siis miski halvas mind ja mulle justkui jõudis kohale, et jessas küll, see ongi vastassugupool täitsa mees kohe ju, koos oma ihade ja soovidega ja  mulle kangastus silme ette kooli seksuaalkasvatuse tund, kus meile räägiti peenistest, vagiinadest,seemnerakkudest, munarakkudest, seemnepurskest, jõledatest suguhaigustest, mille tulemusel naise tutt ära kukub ja mehel riist otsast mädaneb ning loomulikult ka sellest, mismoodi lapsed siia ilma tulevad. Ja siis lõpetuseks kõik rõõmsalt proovisime naeru kihistades banaanile kondoomi peale libistada.
Ma ei tea, kas mul oli miskit viga, aga mina selles eas mõtlesin ja tahtsin küll täiesti teistsuguseid asju. Ma tahtsin lihtsalt rattaga sõitmas, jalutamas, ujumas, rannas ja sõbrannadega poodlemas ja piknikul käia, korraldada tüdrukuteõhtuid sleepoveritega, kokata, õmmelda ja kududa, patse punuda, poiste idiootlike naljade üle irvitada, niisama edvistada, aga mitte kuskil vaikselt mingi tüübiga nahistada. Seega ma tõrjusin paaniliselt ja järjepidevalt vastassoo lähenemiskatseid.Nii et võrreldes end tolle ja praeguse aja noortega, siis ma olin vist ikka suht ebaküps või siis lihtsalt paras frigiid :D

Kuid selle hea sõbra kaudu leidsin ma oma n-ö "esimese armastuse". Vähemalt sel ajal olin ma selles surmkindel, et see noormees on minu eluarmastus. Ta oli sellise bändi nagu Snakepit trummar ja loomult selline pidutseja, unistaja, suurelt elaja, romantik. Täna ma ei oska öelda, et mis mind temas niivõrd paelus. Olin so diip in laav, et kui lõplikult lahku läksime, siis ma emotsesin päris haledalt. Olin absoluutselt kindel, et kassin üksi kuskil keldris oma elupäevade lõpuni ja suren kibestunud vanatüdrukuna, sest minu rong on igaveseks läinud ja rohkem mehi maailmas pole, keda ma tahta võiksin.

Kuid aeg parandas hingehaavad ja ma hakkasin taas elama. Ma tegin endale peale esimest lahkuminemist hoopis ühe korraliku stiilimuutuse. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis võib-olla see fresh start oli minu mingisugune psühholoogiline alateadvuslik käitumine. Kui ma alguses üritasin olla selline armas rockipiff (miskit Avril Lavine sarnast), siis pärast imagomuutust sai minust tõsine pungihingega beib. Mäletan seda esimest hetke, kui ma oma uue imagoga meessoost sõprade ette ilmusin,endal killer healsid all, skinni jeansid, eest lahti nööbitud valge liibuv triiksärk, stiilne must lips ees tilpnemas, juuksed vallatult lokkis nagu Marilyn Monroel ja silmadele tehtud suitsune make-up. Ma lõin meie seltskonna kutid sekundiga pahviks,k.a oma eksi, sest nad polnud mind sellisena kunagi veel näinud. Ma nautisin, kui mulle järgi jõllitati, tantsima kutsuti ja jooke välja tehti ja kui keegi isegi arvas, et tal on minuga šansi, siis reaalsuses ei saanud keegi löögile. Ma ei lasknud kellegil omale püksi ronida. Ma ei otsinud seksi, tahtsin lihtsalt lõbutseda ja natuke flirtida, thats it.

Nii ma siis väisasin sõpradega erinevaid üritusi ja nautisin oma vaba ja vallalise elukest, kui ühel ilusal päeval tutvusin Mellaga. Temaga jõudis suhe kesta vaevu paar kuud, kui nädal peale esimest silmaoppi jättis mu maha. Mella oli selline pontsakam kutt, aga tal oli vahva huumorisoon ja enesekindlus, mis mulle muljet avaldasid. Ma rääkisin avameelselt kõigest, sealjuures ka oma diabeedist ja selle haiguse võimalikest riskidest. Kõik tundus nagu OK, meie suhe näiliselt ei muutunud, kui käisin silmalaseris ja ta kinnitas, et teda need riskid ei heiduta. Kuid paraku 2007 jaanuaris, peale oppi, mille tagajärjel mu paremas silmas nägemine vehkat tegi, otsustas Mella koos mu nägemisega leelet tõmmata. See oli minu jaoks küllaltki ränk katsumus, kuna ma olin tõesti armunud ja kiindunud temasse. Kaotada sellisel perioodil oma elus kalliks saanud inimene ja silmanägemine, seda oli sel hetkel päris palju, millega hakkama saada.
Kui inimene on kurb, siis öeldakse ikka, et nutad peatäie ja hakkab kergem, aga kuna mul oli nädalapäevad tagasi olnud silmaop, siis ma ei tohtinud vesistada, kuna see oli risk silma ärritumiseks ja õmbluste lahti minemiseks. Kuid õnneks sain ka sellest katsumusest üle, sest sama aasta kevadel kohtusingi esimest korda Joosepiga. Tänasel päeval on mul ülimalt siiras hea meel, et ma mitte ainsamatki pisarapojukest Mella peale ei raisanud. See lugu polnud lihtsalt minu silmavett väärt.

Kõik on vist juba sellega kursis, et täna öösel kell 4 on üleminek talveajale. Mina isiklikult arvan, et selle kella edasi-tagasi kruttimise võiks ükskord ometigi ära lõpetada. Minule isiklikult mõjuks see küll hästi. Jääks ära see insuliiniga ja muude ravimitega mängimine. Lastel ja täiskasvanutel oleks teadlaste sõnul ka palju parem ja kvaliteetsem elu, kui me selle kella keeramisega ei ajaks oma bioloogilist kella segi. Pidavat tundlikematele inimestele maru palju stressi, unehäireid, peavalusid ja mida kõike veel põhjustama. Kuna ma sutikene Googeldasin ka seda teemat, et paremini end põhjustega kurssi viia, miks teised inimesed on selle vastu, siis selle pean ma küll ära märkima, et seda loomade segadusse ja hämmingusse sattumist mina küll ei usu. Täielik nonsens ju. Nagu what? Mis ajast loomad või loodus kella jälgivad? Nende kellaks on ja jääb päike. Loomi ei koti see meie välja mõeldud aeg, millest me nii kiivalt kinni hoiame ja seieritega ajamasinast jälgime.

Loodus on alati tiksunud omas rütmis ja inimene on hoopis see ajugeenius, kes mõtles välja sellise termini nagu "aeg". Mitte et aeg oleks halb, aeg on meie tänapäeva ühiskonnas ääretult oluline, sest kuidas muidu teaksime õigeks ajaks kohtumistele, kooli, tööle, poodi, bussi peale ja miljon teise kohta jõuda. Aeg on ühiskonna toimimiseks vajalik. Vanasti võisid naaberküla karjasega kokku leppida, et kohtume siis, kui päike kõrgel taevas lagipähe sirab ehk tänapäeva mõistes keskpäeval.  Aga täna meie ühiskonnas enam puhtalt päikese liikumise ja kuufaaside järgi kohtumisi kokku leppida ei ole võimalik. Või no on võimalik, aga pole praktiline. Seetõttu leian, et aeg ja kõiksugu kronomeetrid on meile vajalikud, kuid mitte selleks, et nendega pidevalt mängida. Lihtsalt selleks, et suvel oleks n-ö päev pikem ja talvel lühem, no see on absurd ju. Pegens küll, ega päev või öö ei muutu ausõna pikemaks või lühemaks selle kella kruttimisega. Jeesus Maria, sellest ei ole ju ometigi nii keeruline aru saada. Ma ei tea, äkki võtaks need koledad ja pimedad kuud ka ükskord ometigi ette. Jätaks kalendrist üldse välja, hüppame septembrist kohe aprilli, siis jääb see deprekat põhjustav periood inimestel vahele, eksole.

Nii et ma siiralt loodan, et need 70 Euroopa Parlamendi liiget
suudavad selle läbi suruda. Kui mitte, siis ma hakkan kahtlustama, et need, kelle tõttu jääb see kinnitamata, on lihtsalt kari masohhiste seal Brüsselis.
Mida teie arvate sellest kella keeramisest? Häirib, ei häiri või on täiesti poogen?

Linda ütles, et ma hargitan siin jalgu sedasi, et mulle mahuks sinna vahele üks traktor ära.

Selle pildi peal ei ole ma ausõna joogine, vaid ma lihtsalt lollitasin.

Jeii, ma olen super "tubli". Kui mu lugemine sassi pole läinud ja kõik paika peab, siis ma olen postituse sissejuhatavat teksti juba oma viis korda ära kustutanud. Kahtlustan, et see ei jää ka viimaseks. Selline tahab siis olla üks blogija, kes ei suuda isegi oma mõttepojakesigi ritta seada. Super, braavo, tubli, istu viis!
Aga, kui nüüd natuke muudel teemadel rääkida, siis
Tegelikult mul oli asja ka. Isegi mitu. Võib-olla märkasite, et eelmise nädala neljapäeval sai mu blogi tuttuue kujunduse...
No igatahes, isegi kui ei märganud, siis vahet pole, ma kavatsen sellest nüüd natuke pajatada. Ma olin nii väsinud eelmisest kujundusest ja olgem ausad, see oli tiba pooliku mõttena teostatud ka. Mul endal oli peas n-ö pilt olemas, et millist kujundust sooviksin, kuid ma ei osanud seda sõnadega nii täpselt edasi anda, et nägijale tekiks terviklik tõmmis minu peas figureerivast pildist. Seda on tõepoolest keeruline teha, eriti veel, kui maitsed on inimestel niivõrd erinevad. Mis ühe jaoks ilus, ei pruugi seda teise jaoks olla. Vaadaku ükskõik mis kandi pealt.
Siis lõpuks, et te päris oma silmi välja ei kratsiks, pani Joosep bloggeri enda poolt pakutava default vaate peale. Teadsin, et see oli vist selline suht neutraalne ja ei midagi erilist, aga vähemalt inimesed said inimväärselt postitusi lugeda. No ja edasine asjade käik läks nõnda, et ma kirjutasin Britile. Ikka sellele meie pere- ja beebiblogi Britile, kellel on paljude sõnul roosamanna blogi, aga no kuna mina olen ka roosa ja sguushismuushi fänn (liblikad, lillekesed, pastelsed toonid- kõik vägagi minu teema), siis ma lihtsalt teadsin, et Britt ongi just see õige inimene, kes suudaks just täpselt sellise blogikujunduse mulle meisterdada, millega ma ise ka ükskord ometigi rahule jääksin ja ei mõtleks konstantselt, et mida võiks veel muuta. Ja tegelikult mitte lihtsalt pelgalt rahule jääksin, vaid oleksin seitsmendas taevas. Ja nüüdseks võin kinnitada, et ma olen tõepoolest ülirõõmus ja tänulik oma uue blogikujunduse üle, sest see on lihtsalt niii ilus, võrratu, minulik- mu sisetunne ütleb seda. Aitäh, Britt, kniksti! :)

Ainult üks asi valmistab mulle natuke muret. Nimelt need bloggeri enda poolt pakutavad postitused, mis võiksid veel lugejale huvi pakkuda. See, et pakub, see on minu meelest vägagi super. Kui saaks, siis võtaks selle "eelmise" ja "järgmise" postituse nupukesed ka, aga seda pidi Britt veel uurima, et kuidas saada. Kuid minu mure seisneb selles, et kui satute mõnd minu vanemat postitust lugema, siis pean ette juba ära vabandama, et need vanemad postitused on enamasti liigendamata. Lihtsalt kuna ma visuaalselt ei saanud oma tekstikujundust näha, siis ma ei teadnud enne, et liigendatud teksti on nägijatel mugavam lugeda. Ma kasutasin ainult taandridu ja  liigendus oli täiesti null. Miskipärast oletasin, et see on piisav, kuid siis ühel hetkel üks minu lugeja andis teada, et ma võiksin oma tekste liigendada, sest muidu ei viitsi lõpuni lugeda vms. Nii, et jah, veelkord juba ette vabandust!
Aga kuidas muidu teile tundub ja meeldib? Kas on ehk soovitusi, mis võiks olla paremini, teistmoodi või lisaks?

Kui nüüd liikuda teistele teemadele, siis paar päeva juhtus selline humoorikas vahejuhtum. Mind ennast tabas see küll küllaltki ootamatult. Aga enne, kui ma hakkan siin oma tundmustest pajatama, ma parem räägin loo ära...

Ühesõnaga meil on Joosepiga selline vaikimisi kokkulepe, et kui näiteks mingil põhjusel minul on käed hõivatud, mustad või mind on tabanud ajutine käelabahalvatus või laiskus, aga ma tahan juua, siis hea kaaslasena ei jäta ta mind lihtsalt kuivale, vaid ulatab oma abistava käe, soovitavalt joogiga.
On näiteks olnud mitmeid olukordi, kus ma olen kodus liiga pikalt jäänud uimerdama ja siis pärast me Janetiga tormame nagu poolearulised bussile. Kuid selle rapsimise ja sehkendamise käigus on kerge oma veresuhkrut alla kukutada. Seega olen päris mitmel korral poolel teel tundnud, kuidas mu veresuhkur kolinal langeb. Alati mul pole Joosepit sedasi käepärast võtta, siis pean ise hakkama saama.Ise hakkama saamine tähendab seda, et jään seisma, urgitsen kotist mahlapudeli välja ja kaanin mahla ja kui jaksan, siis jooksen edasi ja kui ei jaksa, siis kosun ja jään lihtsalt bussist maha.
Kuid, kui mul on Joosep, siis Joosep käigu pealt annabki mulle juua, tõstes pudelisuu mulle huulile. Kokkulepe seisneb siis selles, et kui ma silmad sulen, siis see on märguanne, et ma rohkem ei soovi, ei taha, pole vaja vms.

Juhtusime siin paar päeva tagasi filmi vaatama. Või no mis juhtusime, see oli ikka plaanipärane filmiõhtu meile kahele. Tegime sellise mõnusa äraolemise. Joosep soovis, et teeksin meile filmi kõrvale kuuma kakaod, aga kuna minul oli kõht pilgeni täis, siis piirdusin ainult Joosepile tegemisega. Kuid ühel hetkel keset filmi pakkus Joosep mulle oma tassist kakaod. Ma päris täpselt ei mäletagi enam, et miks, aga justkui meenuks, et ma vist kurtsin, et mul käivad külmajudinad üle. Ma isegi ei tea millest mul jahe sai hakata, sest toas on meil umbes 24C ja Joosep istus üldse diivanil trussikute väel koivad laiali. Mina seevastu olin end mõnusasti paksu ja pehme pleedi sisse mässinud.

Igatahes taaskord sama tuttav olukord, kus Joosep tõstis kakaotassi mu huulile ja kergelt kallutas, et ma saaksin rahulikult kuuma kakaod rüübata. Ma ise ei raatsinud ju bleedi seest käsi välja "külmakambrisse" tõsta. Kartsin, et käsi jäätub hetkega ja siis puruneb kildudeks. Ühel hetkel aga hakkasin pead kuklasse kallutama, andes märku, et aitab küll, kuid selle peale Joosep lausus: "Aaa, Sa ei taha enam... Miks Sa siis silmi kinni ei pannud?"
Baramparampaa, ja nüüd pange tähele, mida üks 10- aastat olnud pime inimene, kelle pilk on jäägitult filmile keskendunud, vastas oma armsamale: "Ma ei saa ju. Ma vaatan filmi!"

Jep, täpselt need olid minu sõnad Joosepile. Kui ma selle lause olin välja öelnud, siis ma sain ise ka aru, kui totralt see kõlas, sest ma olen tegelikult kordumatu arv vaadanud filme just silmad kinni, kuna minul aitab see paremini tekstile keskenduda. Kuid üleeile õhtul juhtus hetkeks tõepoolest kuidagi nii, et ma unustasin oma pimeduse sootuks- taaskord. Samal ajal, kui muigasin endamisi, siis mõtlesin, et õige küll, ma ei näe ju, mul pole vaja oma pilku ekraanile naelutada :D

Ma pean kohe päris mõtlema, kust alustada oma seekordset postitust, kuna tegu minu jaoks küllaltki valusa ja emotsionaalse teemaga. Minus on lihtsalt niivõrd palju ja mitmetisi emotsioone, mida tahaksin jagada, kuid ei ole päris kindel, kas suudan ja oskan end piisavalt hästi väljendada. Ma lihtsalt kogu südamest soovin, et sellele postitusele ei jääks sellist haletsust tekitavat tooni külge, aga no eks näis...

Viimased paar kuud on minus aina enam süvenenud lapse saamise soov. See on vist see, et sain vahepeal jälle ju aasta vanemaks ja ju see minu bioloogiline kell koputab minu, kui naise südamele, et aeg on sigineda ja järglasi ilmale tuua, et inimkond ikka kestaks ja kestaks. Tegelikult, ükskõik kui isekalt see praegu ei kõlaks, siis antud hetkel on inimkond viimane asi, millele ma mõtlen. Ma lihtsalt tunnen, et mu elus on üks suur tühimik. Just see tühimik, mille suudaks täita üks pisike inimmõngel ehk beebi.

Võib-olla tekibki nüüd küsimus, et no mis siin siis ära ei ole. Hakake aga proovima ja pistke pätsike ahju ja 9 kuu pärast ongi beebsu kohal. Kõlab umbes sama lihtsasti, nagu telliks endale Hiinast paari kingakesi TNT kiirkulleriga. Eks tänapäeval kõiksugu hilpude ja olmetehnika tellimine ongi nagu lapsemäng. Täidad ankeedi, märgid linnukesed vastavatesse lahtritesse, valid sobiva värvuse, suuruse ja kõik muud kriteeriumid, kuller saabub pakiga ukse taha, viskad jotsi ja järgmisel hetkel kepsutadki juba oma uute kingakestega rõõmsalt ringi. Ja isegi siis, kui pakike peaks poole tee peal kuskile ära kaduma, või toode on sootuks otsa lõppenud ning Sa ei saagi neid kauaihaldatud kingakesi kunagi kanda, siis ega eluke selle pärast seisma jää. Samuti ei lõppe kingad maailmast veel otsa, eksole.

Käiks beebidega sama lihtsasti. Täidad ka n-ö ankeedikese ja tsing!- beebi ongi kohal. Paraku päris reaalses elus kõik nii ilus ja roosiline pole. Minu bioloogilist kella ei koti see, kas mul on üldse võimalik last saada. See lihtsalt tiksub tik-tak mu peas halastamatult edasi. See ei käi nii, et ma ütlen sellele instinktile, kellale või mis iganes asi see mu sees ka ei ole "Ou kuule, saa aru mu organism ei ole beebi saamiseks valmis, meditsiin pole veel seal maal ja ole lihtsalt armas ja ära tiksu enam!". Mkm, instinkte ei saa nii lihtsasti välja lülitada või eirata. Eriti veel neid, mis on ürgsed ja looduse poolt paika seatud.

Ma olen alati olnud kindel, et ühel ilusal päeval saan ma endale oma imearmsa tita, kellele oma hoolt, armastust ja hellust jagada. Isegi siis ei kaotanud ma lootust, kui arst tegi teatavaks, et minu neerupuudulikkusega ei ole mul võimalik rasestuda. Peas trummeldab ikka küsimus: no kuidas ei ole?! Ma olen valmis kasvõi elupäevade lõpuni sööma tatart ja lürpima peterselliteed, kui see annaks mulle võimaluse lapsele. Seda lihtsalt selleks, et neere mürkide filtreerimisega võimalikult vähe koormata. Kuid ega see vist ka ei aitaks...

Mul ongi elus vist see periood kätte jõudnud, kus mulle hakkab tõeline reaalsus kohale jõudma- ma ei pruugi kunagi emaks saada... See teeb haiget. Ja kõige nõmedam selle olukorra juures on see, et mina ise ei saa selle ära tegemiseks midagi teha. Pean lihtsalt lootma meditsiinilisele arengule, või leppima olukorraga. Aga paistab, et päris rahule ma seda teemat siiski pole jätnud, sest ma pidevalt loen kõiksugu beebiblogisid ja arengulugusid ja need on kõik nii kohutavalt armsad. Ning samal ajal, kui neid loen, siis vaikselt sisimas suren ja samaaegselt unistan enda beebist.

Eks vahel kisub meele mõrudaks ka. Ja vahel panen sootuks mõne beebipostituse poole lugemise pealt kinni, sest lihtsalt ei jaksa seda roosamannatamist enam lugeda ja vastu võtta, kui seda igast august peale tuleb. Pole lihtsalt mõtet end kogu aeg sedasi piinata ja vesistada. Eks ma ise peangi seda beebifiltrit sättima, sest ega rasestumine ja laste sündimine maailmast kuhugi ei kao. Iga päev miljonid naised rasestuvad ja sünnitavad ju. Ma pean sellega lihtsalt elama õppima.

Kõige raskemad hetked ongi just need, kui loen, et keegi sai oma kaks triipu kätte, siis esimene mõte on "ma tahaan kaa!". Või kui inimesed kirjutavad, mismoodi nad praegu püüavad oma kahte triipu, aga poole aastaga pole õnnestunud saada, või on ära katkemisi olnud jne. Siis kipub ka nukrus hinge pugema. Ühelt poolt sellepärast, et neil pole õnnestunud. Kuid ennekõike iseenda pärast (see kõlab praegu nii isekalt), sest mõtlen, et neil on vähemalt lootustki saada oma triibud. Minul pole sedagi. Mul pole mõtet joosta lähimasse apteeki ja kogu apteek rasedustestidest tühjaks osta, sest läheb suuremaks tita meisterdamiseks. Loomulikult on mul siiras rõõm kõigi triibupüüdjate ja saajate üle, sest ma kujutan ette, et lapseootus on üks maailma erilisemaid aegu naise elus, lihtsalt minu enda jaoks on see veits tundlik teema.

Loomulikult on olemas ka kõiksugu alternatiive, nagu näiteks lapsendamine. Meie maailmas on liigagi palju lapsi, kes on jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest ja armastusest. Kellel puuduvad elementaarsedki tingimused täisväärtuslikuks eluks. Iga sellise lapse lugu on erinev. Seega mõtteid adopteerimisest ei ole me maha mattnud, kuid eks mul on mõned aastad veel aega loota ja unistada päris oma bioloogilisest lapsest ja sellest, mis tunne see on, kui üks väike eluke Sinu sees kasvab ja areneb.

Lapsendamine pole minu jaoks tabu. Kui loen kellegi järjekordset lugu adopteerimisest, siis vaatan neid vanemaid tunnustavalt. Võib-olla isegi mitte tunnustavalt, et oii, küll teie olete ikka tublid inimesed, et niimoodi võõra lapse oma tiiva alla võtsite, vaid pigem heldimusega. selline eluline otsus teeb kuidagi südame alt soojaks ja toob naeratuse näole.
Kuigi kindlasti on ka neid inimesi, kes vaataksid haletsusega, et oii näe, neil polnud endil võimalust last saada ja pidid lapsendama.Selline kehvamaitseline pilk, mõte... Kuid mina arvan, et lapsendamine on iga paari sügavalt isiklik otsus, mis ei peaks ainsamatki kõõrdivaatamist, mokakobinat või kriitikat taluma. Loomulikult me elame maailmas, kus alati on erandeid, aga ma usun, et ma ei pea hakkama sellest eraldi kirjutama. Mina pean hetkel ikkagi silmas neid vanemaid, kelle adopteerimissoov on tulnud soovist pakkuda lapsele armastust ja hoolitsust. Sooja kodu ja turvatunnet.Luua perekond ja pakkuda vähemalt ühele lapselegi seda vanemlikku armastust, kellel on see mingilgi põhjusel oma bioloogiliste vanemate poolt jäänud saamata.   

Hmm, mul oli tegelikult veel palju mõtteid ja tundeid, mida tahtsin kirja panna, kuid hetkel on need kõik kuskile plehku pistnud. Ma lihtsalt jään endiselt lootma ja unistama, et ühel ilusal päeval tuleb minu ellu ka see pisike inimene. Ükskõik mis vaeva ja hinnaga. Ma olen valmis kasvõi kümnekordsed piimapaisud ja katkised nibud nõus üle elama, kiilakaks jääma, nabani rippuvad tissid ja "tiigritriibud" saama ja kui mul oleks terved neerud, siis ka ühe oma neeru mustal turul maha parseldama.

Aga seni, kuni ma unistan ja üritan vapralt oma bioloogilise kellaga ühes rütmis tiksuda, tunnen rõõmu oma õelastest. Enamus neist on muidugi juba teismelisteks sirgunud, aga õnneks on õel veel üks pesamuna, kes juhtumisi saabki homme 3-aastaseks! Meie pisikene Mammu, kes on tõeline preili. Hommikud algavad alati sobiliku kleidi välja valimisega ja uskuge mind, kui ütlen, et see on üks aeganõudev protsess. Mammu on Kaalude tähemärgi esindaja ja see tähendab, et valikute tegemine on raskendatud.Eriti veel, kui valida on vähemalt 10 imeilusa kleidi vahel. No läheb tiba aega, eksole.
Kui sellele väikesele printsessile kompliment teha, a la "oi, kui ilus Sa meil täna hommikul oled!", siis palged hakkavad punetama, näole ilmub naeratus ja vahel tuleb boonuseks ka väike puusanõks ja keerutus. Selline armas roheliste silmade ja pikkade ripsmetega tegelane on see meie väike Mammu!

Just sedasi vaikselt imbus Janet praegu minu külje alla, mil ma usinasti kriban täna hommikusest seiklusest ehitusalal.




Leppisime juhtkoeratreeneriga kokku, et Läti tripp saab toimuma kolmapäeval. Meil oli erinevate variantide vahel valida, et kuidas kõige mugavamalt Lätimaale kohale jõuda. Peale mõningast arutelu jõudsime otsusele, et kõige mõistlikum oleks minna autoga. Kuid selleks pidin ma esmalt Tartusse jõudma...

Ärkasin siis tubli tüdrukuna kell kuus üles. Jättes siinkohal mainimata, et magama sain alles öösel kell kolm, khm.
Me oleme Joosepiga mõlemad rohkem ööinimesed, aga kui mul on järgmisel päeval tarvis kuskile sõita, siis Joosep püüab hoolt kanda selle eest, et ma enam-vähem õigel ajal magama saaksin. Ma ise ei mõista ju magama minna ja pimedana kipub kergesti päev ja öö vahetusse minema. Nõnda siis käibki Joosep mulle peale nagu uni, et magama kaoksin. Minu jaoks on ääretult oluline, et ma oma ööpäevase vajaliku unekoguse täis saaksin.

Sel hetkel, kui Joosep arvas, et ma olen juba ammu unemaal, siis mina tegelikult lugesin Triinu Liisi ja Kristo beebiuudist. Ühelt poolt nii armas ja ma soovin neile imetoredat ootusaega, aga teisalt iga kord, kui keegi teatab oma rasedusest, siis miski murdub minu sees. Ma ei hakka praegu siia oma titeisust kirjutama, aga see postitus ei jää kindlasti tulemata. Pean end lihtsalt koguma, sest minu jaoks on see üpriski tundlik ja emotsionaalne teema.

Kui beebiootuse postituse läbi sain loetud, siis  võtsin oma järgmise päeva outfiti ja läksin seda elutuppa valmis panema. Joosep sai muidugist peaaegu kreepsu, kui nägi, et ma endiselt veel ärkvel olen.Kuid lisas omasel sarkasmil, et see on väga tubli minust, et ma juba minekuks valmistun, sest kolme tunniga peaksin ma saama rahulikult end valmis sätitud :D
No see selleks. Lõpuks mina va unetu leidsin selle voodi ka üles ja jäin magama.

Hommikul tegin endale võikud ja kohvi-kakaojoogi kaasa ning 7:02 astusime Janetiga uksest välja. Aega oli mul piisavalt, sest buss pidi väljuma 7:25 ja tavaliselt kõnnin ma rahulikus tempos bussikasse umbes 15 mintsaga. Enne kodust lahkumist mõtlesin suure hurraaga, et oh, teeks FB laivi, kuid viimasel minutil otsustasin ümber. Mul lihtsalt puudus ülevaade väljas olevast päevavalgusest ja sinna see esimene eufooria kadus, sest mõte filmida pimedust ei tundunud just eriti mõistlikuna. No kui väljas ikka on sel ajal pime. Ega mina päris täpselt tea.

Nõmmes on praegusel ajal peateel liiklemine kohati raskendatud, kuna Konsumile ehitatakse uut parkimisplatsi, seega ei ole minul pimedana päris ohutu sealtkaudu minna. Vähemalt need olid need sõnad, mida ema mulle peale luges. Aga no ega see otseselt minusse ei puutunud, sest ma nagunii plaanisin minna mööda paraleeltänavat, et saaksin vahepeal Janeti lasta jooksma. Heinamaani kulges kõik plaanipäraselt, kuid sealt edasi kiskus kõik viltu.

Tavaliselt on nii, et kui lasen Janeti heinamaale, siis ise jalutan teatud vahemaa mööda teeäärt edasi. Selles ei ole midagi ekstreemset, kuna ma lihtsalt parema jalaga tunnetan muruäärt ja nii ma siis kuskil skeitpargini jalutangi ilma millegita, ennekõike ilma silmanägemiseta.

Kui skeitpark algas, kutsusin Janeti enda juurde, rakendasin ta ja asusime edasi teele. Vaja oli minna diagonaalis läbi skeitpargi ja siis läbi suveaia... Skeitpark sai läbi ja algaski selline liiva ja peenikese kruusaga segunenud rada. Kõik oli alguses õige, kui ühtäkki tundus mulle, et see rada on ikka kuidagi vale. Liiga lai, valede pöörete ja kallakuga ning lehti oli ka kuidagi palju. Samas sisendasin endale, et no võib-olla kahe päevaga sadaski mingi miljon lehte alla ja tuletasin endale meelde, et mina olen siin see pime ja ärgu hakaku ma taas nägijat mängima. Olen ju varemgi oma kahtlustega Janeti õigelt rajalt võssa juhtinud.

Kuna see rada ei lõppend ega lõppend, siis hakkasin korrutama, et otsigu tee üles. No ses suhtes, et "tee" ja "rada" on juhtkoera mõistes erinevad asjad. Tee on näiteks asfaldkattega kõnnitee ja rada siis a la sissetallatud pargirada.
Lõpuks, peale mitmendat korrutamist, tundsin jalge all asfaldi. Juhhei! Sellega saabus ühtlasi juba ka väike kergendus, sest asfald tähendab tsivilisatsiooni :D

Kuid see kergendus oli üürike ja kadus sekunditega. Janet äkitselt seisatas ja ma katsusin siis ettevaatlikult varbaga eesolevat teed ja sain aru, et seal on mingi väike tühine astmeke alla, mis tundus täiesti ohutu olevat. Seega andsin Janetile käsu edasi liikuda, kuid Janet oli skeptiline. Selle asemel, et olla tark juhtkoerakasutaja ja lasta koeral ees minna, või kui koer keeldub edasi liikumast, siis võiksin ju ometigi aru saada, et sel on mingi konkreetne põhjus. Aga EI, pole vaja. Las pime ise läheb ees, kui ta nii väga tahab, või kui ta on nii suitsiidne.

Ma siis entusiastlikult, nagu peaaegu alati, tegingi esimese sammu ja oleksin äärepealt nägupidi kruusahunnikus lõpetanud, sest minu ees laius kopa poolt kaevatud kraav. Õnneks sain õigel hetkel käe Janeti seljale toetada ja suurem kukkumine jäi ära.
Minu esimene lause muidugi oli sel hetkel Janetile: "Mis Sul viga on? Miks Sa mu ehitusalale tõid?!" Khm, mitte aga see, et ma oleksin iseendal natukesekenegi süüd näinud, eksole. Ikka koer on süüdi, onju.Saa ükskord ometigi aru, Kai, et Sa EI näe. 10-aastaga võiks ju see teadmine kinnistuda, või mis.

Kui muidu olen enesekindel ja pea iga olukord tundub lahendatav, siis vot seal tabas mind totaalne ebakindlus ja ärevus. Sest ükskõik mis suunas ma ei liikunud, siis vastu tuli kraav ja kruus. Ma ei saanud aru, kuhu poole jääb kodu, kuhu bussijaam, kuhu pood...
See on sarnane tunne sellele, kui teile seotaks silme ette sall, keerutatakse teid mitu ringi ümber oma enese telje ja siis öeldakse, et no head teed minna, otsi nüüd oma õige teeots üles!

Kuna tegu oli üpriski varajase ajaga, siis ega liiklust ka väga polnud, mille järgi hakata end positsioneerima. Ja need kaks autot, mis sel ajal juhtusid sõitma, sõitsid just siis,kui mina alles seal väikesel teerajakesel tuterdasin vapralt ehitusala poole.

Kuid lõpuks siiski kõrgemad jõud halastasid mu peale ja taevaisa saatis ühe auto ja see aitas väga paljugi kaasa olukorra lahendamisele, sest ma sain lõpuks teada, kuhu poole jääb ristmik. pilt minu peas loksus rohkem paika. Nüüd oli ainult küsimus, et kuidas selle ristmikuni saada, kui igal pool on suured ehitusmasinad, kraavid ja kruus.

Jändasin ja ukerdasin mis ma ukerdasin, aga lõpuks sain sealt ehitusalalt välja ja liikusin vist bussika suunas. No ma ei teadnud, sest ma polnud enam milleski kindel. Nüüd saan muidugi öelda, et jah, see oli tõesti nii. Aga no bussist jäin ma maha, sest ma jõudsin peale suurt seiklemist bussijaama 27 minutit täistund läbi. Kuigi noh peaks nentima, et peale sellist ukerdamist on kaks mintsa hiljaks jääda päris hea tulemus.

Helistasin treenerile ja raporteerisin juhtunust ning kuigi ta pakkus, et võib mulle autoga Nõmme järgi tulla, siis ma loobusin sellest variandist. Ma lihtsalt tundsin, et ma pole vaimselt enam selleks võimeline, sest tagasiteel koju eksisime veelkord ära. mõtisklesin selle olukorra enda jaoks lahti nii, et ju see oli mingisugune märk sellest, et ma ei peakski uuesti Lätti minema ja hakkama seda võistlusrada üle vaatama.

Kui koju jõudsin, siis vahetasin riided ja pugesin voodisse tagasi, Joosepi sooja kaissu, mille peale ta uuris uniselt: "Juba käidud või?"
"Mhm"
"Mis juhtus?"
"Eksisin ära..."
Rohkem Joosepil küsimusi polnud ja nii me uinusime uuesti. Pärast veel ütlesin Joosepile, et kui kodust välja astusin, siis oli kell 7:02 ja uksest sisse astudes oli 7:57. Nii et põhimõtteliselt tunni ajaga käisin Läti tripil ära- tehku järgi! :D

Aga ega selline närvipinge hästi mulle ei mõju, sest kui ma oma vererõhku mõõtsin, siis aparaat näitas 183/134. Ma hakkasin kohe oma vererõhualandajat otsima, aga ei suutnud seda leida. Tundsin kuidas see mind ärritas, sest ma ei talunud mõtet sellest, et mu rõhk on nii kõrge ja võimalik, et mul polegi ravimit. Kuid siis tuli Joosep mulle appi ja otsis mu ravimi üles ja sel hetkel kui mulle terve karbi tablasid ulatas, siis ma hüppasin talle suurest rõõmust kaela ja kilkasin, et ma olen nii õnnelik nende tablettide üle, et ma võtaks kohe terve karbi neid sisse :D

Nüüd tagant järgi mõtlen ja kahetsen, et oleks võinud ikka selle laivi teha. Oleksite sellist actionit näinud, et hoia ja keela. Pluss, pärast oleks Joosep saanud videost  järgi vaadata, et kus ma kõik ära ei käinud.

Üleeile käisin siin meie kodu lähistel olevas männikus jalutamas. Lihtsalt oli tarvis veits end tuulutada ja närve rahustada.
Hetkel ei suuda meenutada, kas olen varasemalt kuskil postituses poole sõnagagi maininud, et mismoodi üks pime üksi metsas orienteerub...? Sest ma kujutan ette, et nii mõnigi lugeja võib praegu ahetades peast kinni haarata ja mõelda endamisi, et no jessas küll, ikka puhta hull. Ise ei näe halligi ja siis ronib kuskile sambla ja puude vahele "närve rahustama". Kõva teraapiline jalutus küll, eksole, kui peaks sinna põdrasambla vahele ära eksima.
Ma kusjuures kõigiga nõustun, kes peavad mind nati hulluks,  aga lõppu lisaksin sõna "julge". Ehk et pean end hulljulgeks :D

Ega tegelikult umbes nii see välja näebki, et ma mööda sammalt ringi tuhlan. Metsa jõudes vabastan Janeti ju rakmetest ja siis ma olengi on my own. Tipin vaikselt mööda tuntavat metsarajakest. Aga kuna enamus pimedaid ei suuda pikalt ja lõputult otsesuunda hoida, siis ühel hetkel avastangi, et mu jalge ees laiub samblapuhmas. Keeran vasakule, ikka sammal. Keeran paremale, ikka sammal. Sammal siin ja sammal seal. No nii ma siis tipsin seal ja otsin rajakest. Ja on täiesti võimalik, et ma tipingi mingisugusel kolme ruutmeetrisel alal, aga no ma saan oma metsajalutuse sellega tehtud küll :D

Viimasel korral oli sama geiss, et lõppudelõpuks leidsin end taas ümbritsetuna samblikust. Aga no ma eriti ei põe, sest kui tead selle variandiga ette arvestada, siis ei teki paanikat või ärevust ning mind rahustab ka teadmine, et kui Janeti enda juurde kutsun ja ta rakendan, siis viib mu kenasti metsast välja. Vähemalt enamikel kordadel.
Kui aga peaks juhtuma, et meil mõlemil Janetiga saab mõistus otsa, Blind Square ka enam ei aita ja kõik tundub jalge all ikka nii vale olevat, siis viimases hädas helistan Joosepile. Tema mind juba hätta ei jäta, sest ma pole nii halb naine, et mind võiks metsa jätta :D
Aga üldiselt enne ikka katsun omal jõul olukorrast välja tulla, sest mulle ei meeldi õpitud abitus või minna kergemat vastupanuteed.

Metsas olles helistasin ühele tuttavale ja jäime pikemalt lobisema. Janet tuli ka kuskil poole kõne ajal minu kõrvale istuma, kuna ümbritsev keskkond oli ristipõiki läbi tuhlatud ja nüüd siis lihtsalt ootas, millal ma ükskord ometigi oma mokalaada lõpetaksin. Aga no kuna mul läks tõesti kaua, siis läks kaugemat metsaala uudistama. Kui mul kõne läbi sai, siis jäin kuulatama, kas kuskilt poolt on kuulda Janeti medaljoni kõlinat, oksapuru ja lehtede sahinat või oksaraksatusi, aga ei miskit. Hõikasin siis keskmisel valjususel "Jaaaneeet!", aga ei miskit. Hõikasin veel. Ühes ja teises suunas, aga ikka ei miskit. Korra jõudsin juba plaan B peale hakata mõtlema, et mida edasi teha, kui äkki tabas mu kõrva selja tagant lähenev ähkimine. Jeeeš, see oli mu väike poobik, kes oli minu juurde jõudes veidi kahtlase olemisega.

Sellistel puhkudel on kasulik preili suud nuusutada, et teada saada, kas on kuskil kompostis rüüstamas käinud ja endale head-paremat näost sisse vitsutanud, sest mina ju ei anna talle üldse süüa, mkm.
Igatahes...
Tavaliselt naaseb Janet "pidusöökidelt" selliste aroomidega, et hoia piip ja prillid. Ma ei oska isegi seda lehka adekvaatselt kirjeldada. See on miski okse, sita ja ainult armas taevaisa ise teab, mille combo veel. Aga teate mis on positiivne külg selle asja juures? See, et Janet kasutab kõike seda seespidiselt. Ma tean päris mitut juhtkoera, kes armastavad kõiksugu sita sees püherdamist ja no palju õnne siis sellele pimedale, kes peab selle haisva tõhuga koju minema. Ma arvan, et mina jääksin pigem päästekoptereid ootama, enne kui kõnniksin vabatahtlikult selle sitase koeraga koju. Okei-okei, nii hull ka asi poleks, aga kui mu koer peaks ühel ilusal hetkel otsustama võtta vedela pasa protseduure, siis mitukümmend kilti oleksin küll valmis maha vantsima. Esiteks selleks, et end säästa piinlikusest ja teiseks, et kaaskodanikke päästa haisusurmast.

Aga seekord lõhnas see suuke õige magusalt. Mitte koogi või mingisuguse magustoidu magusalt, vaid nagu tervislikult magusalt. Tjah, tervislikult muidugi, sest hiljem selgus, et tüüp käis lihtsalt metskitsede toidualalt sinna kuhjatud õunu mugimas. Muidu tavaliselt peab ju sisehoovist ise pika kuivand heina seest üksikuid ubinaid otsima, aga ühtäkki keset metsa seisab tema ees üüratu kuhi õunu. Vali millist tahad, söö palju tahad! Janetil oli raudselt selline ilme "Uuu, toit! Kui maitsvad metskitsede õunad. Jommjomm, mina olen ka üks metskits... Kramps-kramps-kramps..." Ma kujutan ette, et Janetil võis umbes sarnane ilme olla, nagu sellel Jääaja orav Scratil, kui peaaegu pääses tammetõrude paradiisi.


Ma isegi ei kujuta ette, kui palju ta jõudis selle aja jooksul neid ubinaid ära süüa, aga igatahes piisavalt, et põhja paariks päevaks alt ära lüüa. Nii me siis olemegi siin kordamööda Joosepiga selle juhtkitsega õue vahet jooksnud.

Novot, ja sedasi õue-tuppa-õue joostes ma oma päevi enamjaolt sisustasingi.
Ja nendel helgetel hetkedel, mil see pandiit välja ei tahtnud, kükitasin ma pliidi ääres ja praadisin kotletikuid, tegin kartuliputru ja möödaminnes pesin pesu, kraamisin kodu ja panime treeneriga tänase Läti tripi paika, kuhu ma ilmselgelt ei jõudnudki. Sellest hakkan kohe uut postitust kribama. Tõotab tulla põnev seikluspostitus :D

Iga jumala kord kui olen läinud linna peale seiklema ja ei näe välja nagu aasta kaltsakas, siis mõtlen, et oh, teeks Facebooki laivi. Et võtaks teid endaga kaasa, et saaksite ka näha, millistesse olukordadesse võib üks pime inimene sattuda keset tänavat, linnamelu.
Näiteks eile...

Jalutan mina rahulikult mööda teed, tunnen end ilusana ja kuidagi kerge on olla ning maha langenud puulehed, mis jalge all nõnda vahvalt sahisevad, on toonud mu näole naeratuse. Nii ma siis seal omas mullis jalutasin, päike mõnusasti mu palet soojendamas kui äkitselt.. sain okste puhmakaga vastu vahtimist. Janet nimelt arvas, et seekord pole vaja minu pea kõrgusele vaadata.
Kui ma oma hädakisa ja podisemisega olin ühele poole saanud, siis ühtlasi juhtisin ka poobiku tähelepanu pea kohal laiuvatele okstele. Haarasin ühest oksast kinni, sikutasin alla ja näitasin Janetile, et „näed? Näed jah, mööda pead nendest viima. Said aru?“. Aga ta ilmselgelt EI saanud minu oksaga vehkimisest mitte essugi aru, sest ta üritas veel korduvalt mind läbi puu ladva vedada.
Ent viimaks kandis mu kangekaelsus vilja ning talle jõudis vist pärale, et ma pole kohe teps mitte nõus jalutama peaga läbi põõsa ja läksime ringiga. Aga noh, nagu Janeti puhul juba tavaks on saanud, siis ta võtab asja ikka tõsiselt ja südamega.. või siis minu kiuste, et mulle demonstratiivselt näidata, et tal oli ikkagist ennem õigus. Ja nii me läksimegi ringiga, vääga suure ringiga. Lausa nii suure ringiga, et me jalutasime mõnikümmend meetrid mööda sõiduteed.

Ja kui me siis eile nõnda huligaanitsesime, siis tabasingi end mõtteld, et jessas, kui ma teeksin teile laivi ja te saaksite otse seda kõike näha, siis see oleks nagu tõeline põnevik. Kas Janet viib Kai postist mööda? Kas nad jõuavad elusalt üle sõidutee? Kas Kai saab ka seekord okstega vastu vahtimist? Kas, kas, kas, kas, kas koer siis ei näe, et auto sõidab otse nende suunas?

Aga kui rääkida põhjustest, miks pole ma laive teinud, siis selleks on väga lihtne põhjus. Mu telefon nimelt ei ütle, milline kaamera, kas esi või taga, on parasjagu sisse lülitatud. Ja ma saan aru, et kindlasti mõni heatahtlik vaataja ütleks seda mulle, aga ma kardan, et mul pole kõndimise pealt mahti hakata seal sõrmega paremale-vasakule vehkima, et näha, kes mida on kirjutanud. Ent samas kui ei proovi, siis ega ma ei saagi teada. Lihtsalt veits piinlik oleks kui esimese asjana hakkab tööle esikaamera ja seni, kuni mõni hea inimene seda mulle ütleb, peate Janeti armsa karvase tagumiku asemel hoopis minu kaunist laupa imetlema.

Aga kui tänasesse päeva tulla, siis käisime proua juhtkoeraga Tartus, kus täiesti juhuslikult astus meile bussijaamas ligi üks naine – Triinu, kes tutvustas mulle end kui minu blogilugeja. Jeesus maria! Ei, ma ei tundnud ju end üldse imelikult või kohmetult, mkm. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga nii kui keegi tuleb minuga rääkima ja ütleb, et loeb mu blogi ja et ma olen ikka nii tore-tubli-armas, siis ma ei oska mitte midagi öelda. Päriselt. Ma seisan seal nagu mingi lukuaugus olev vatitropp.
Kui keegi tuleks ja sõimaks mul näo täis, et mis möga ma seal blogis ajan, siis ma ilmselt oskaks natuke rohkem reageerida. Kergitaksin kulme ja itsitaksin hiljem pihku. Aga kiituse peale ei oska nagu suurt midagi, peale aitähi, öelda. Natuke nagu lahjaks jääb või nii.
Aga hoolimata enda kohmetusest oli vägaväga vahva oma lugejaga kohtuda ning ta muutis mu päeva kohe veelgi rõõmsamaks, sest nii armas on kui keegi ütleb sulle, et talle läheb korda, mida ja millal kirjutad jne. Triinu isegi mainis, et kui ma mingi aeg polnud pikalt kirjutanud, siis hakkas juba mõtlema, et minuga miskit juhtunud. Aga sellepärast ei pea te küll keegi muretsema. Ma luban käsi südamel, et kui ma hakkan sussi püsti viskama, siis annan eelnevalt teile siia teada.

Tartust tagasisõit oli üsna piinarikas. Mul nimelt vist see „vahva“ kuufaas algamas ja terve tee oli alakõhus ebameeldivad torkevalud, nagu sada sipelgat oleks mind sealt alt närinud. Õnneks koju jõudes andis valu veidi järele, aga bussis kaks tundi sundasendis istudes ja iga maantee muhu peale andis kohe eriti tugevalt tunda. Aga ega loodus tühja kohta salli. Kui mõne aja möödudes kõhuvalu siiski halastas ja tõmbus nats tagasi, siis järgmiseks hakkasid silmad valutama. Ja silmad hakkavad mul tavaliselt siis valutama, kui silmarõhk läheb kõrgeks. Selline tunne on nagu keegi tilgutaks hapet mu silmadesse. Ja ei, see pole öeldud selleks, et tahan kuidagi üli dramaatiliselt kõlada, vaid see reaalselt ongi super valus, õhetav ja kipitav.

Natuke pimeda inimese argipäevast huumorit ka teile siia lõpetuseks.
Ma uuendasin paar päeva tagasi oma iPhone IOsi 10 peale ja nüüd see voiceover teatab mulle tähtsalt: 32 meetrit tagasi helistas Joosu, 5 meetri pärast silmatilgad, 2 meetrit tagasi saatis Kiku sõnumi jne. Tegelikult on seal lühend m, aga voiceover ei saa aru, et tegu on minutitega ja teisendab need eranditult kõik meetriteks. Ma iga jumala kord irvitan, kui mu telefon taskus maru tähtsal häälel teatab, et 4 meetrit tagasi kirjutas keegi mulle Messengeri vms.

Aga olgu, tõmban otsad kokku. Ma ei hakka hetkel midagi lubama, aga võib-olla homme teen laivi ja katsun lähiajal kirjutada oma pooleli olevad postitused ka valma. Näiteks juba mõnda aega istub mustandites mu titeisust rääkiv postitus, kus ma kirjutan bioloogilisest kellast. Siis depressioonist, siis suvetripist ja lapsepõlve toredatest mälestustest jne. Ahjaa, selle saladuse avaldan ka lõpuks, et mis pakkumine mulle septembris tehti. Ühesõnaga ma katsun end nüüd kokku võtta ja hakkan vaikselt võlgnevusi likvideerima.

Mul vedelesid siin juba pea nädal aega kaks mõnusat kõrvitsat ja kuna ma sain Maaru käest ka uue retsepti, siis ei jäänud muud üle, kui oma taguots diivanilohust välja õngitseda ja koivad kööki vedada ja hakata aga kokkama. Kui alguses võib retsept ja kogu see valmistamisprotsess tunduda raketiteadusena, siis kummutan koheselt eelarvamused ning ütlen, et ma ise olin täiega üllatunud, kui ma kõrvitsat ahju pistes avastasin, et misasja, nii kähku käiski kõik või?! :) Nii, et kes soovivad kiirelt ja lihtsasti valmivat õhtusööki, mis oleks ühtlasi ka toitev ja minu arvates üsnagi tervislik (no kui me selle kohvikoore ja merevaigu välja jätame), siis palun väga, siin on teile retsept. . Ja kui ma alguses nati pelgasin, et mida Joosep sellest imeliku sisu ja välimusega toidust arvab, siis mainin etteruttavalt ära, et temagi kiitis taevani ja kühveldas seda endale kahe suu poolega sisse.

Vaja läheb:

• ühte kõrvitsat, umbes paari kilost
• paprikat (kuna mulle meeldivad värvid, siis mul oli 1 kollane ja 1 punane)
• ühte keskmist mugulsibulat
• võid
• kanahakkliha (veganid võivad siis lihavabalt teha)
• kohvikoort
• merevaiku
• katteks riivitud juustu
• maitsestamiseks: till, viie pipra segu, sool, basiilik

Valmistamine

Haki sibul ja prae pannil võiga kuldpruuniks. Seejärel lisa kanahakkliha. Samal ajal, kui hakkliha kergel tulel kaane all küpseb, otsi välja paprikad, puhasta need ja haki suupärasteks tükkideks ning seejärel viska samuti pannile. Vahepeal maitsesta kogu seda kemüüset pipra, soola ja muude meelepäraste maitseainetega.
Kui kogu kupatus on visuaalselt enam-vähem küps, siis vala see kohvikoorega üle. Originaalretseptis merevaiku polnud, aga kuna mul seisis külmikus üks poolik karp ja mulle tundus, et miskit võiks veel sinna lisada, siis viskasin selle ka kõige viimasena kogu sellele mandile peale ja segasin läbi.

Järgmiseks võtsin kõrvitsa. Loputasin selle igaks juhuks jooksva vee alt läbi ja lõikasin suure lihuniku noaga pooleks. Siin muidugi tasub hoolas olla ja mitte teha sama viga, mida mina tegin. Kui kõrvits on nii nagu see olema peaks, saba ülespidi, siis lõigata horisontaalselt pooleks, mitte vertikaalselt, nagu mina seda kilplase kombel tegin. Ma ei tea, ärge küsige, et kus mu mõistus sel hetkel oli, igatahes mitte kodus. Selle apsaka tulemusel oli minu täidetud kõrvits veits loperguline ja kööbakas, sest ma pidin põhja alt viilaka välja lõikama, et see püsti seisaks ja kummuli ei veereks.

Ma sain täna kusjuures jälle mannatera võrra teadlikumaks. Ma arvasin, et kõrvitsa poolitamine on nii raske ja keeruline protsess, et raudpoltkindlalt on selleks tarvis mehe kätt, aga tutkit brat. See oli niisama lihtne, kui hommikul endale sokke jalga panna. Päriselt.
Kui kõrvits poolitatud, siis kaapisin lusikaga seemned ja suurema osa säbrust välja ning hõõrusin kõrvitsat seespidiselt võiga ja pistsin 200C kraadisesse eelsoojendatud ahju.

Kui see kõrvits oli seal ahjus nukra ja tühjana oma 20 mintsa küpsenud, siis tõstsin selle välja, viskasin panni peal oleva kemüüse kõrvitsasse, katsin juustuga ja viskasin uuesti järgmiseks 20 mintsaks ahju. Mul kahjuks katteks riivjuustu polnud, aga ega see maitset kuidagi ei rikkunud. See maitses hoopistükkis iii-mee-lii-selt! :)

Kui ma köögist Joosepile hõikasin, et kõrvits on valma ja ta seda vaatama tuli, siis tekkis tal ainult üks küsimus. Kuidas seda süüakse? Ma laiutasin selle peale ainult käsi ja nentisin, et kust mina seda teadma peaksin.Retseptis polnud serveerimise kohta poolt sõnagi mainitud. Seega viskasime kahvlid otse kõrvitsasse, sättisime end mõnusasti diivanile ja kukkusime õgima. Kuigi ma pole üldse kade inimene, siis see kõrvits oli nii jommjomm, et mul oli isegi suts kahju seda Joosepiga jagada :D

Olen siin pikemat aega vaaginud, kas kirjutada FB blogilehe laikidest või mitte. Tegelikult pole see ju absoluutselt kellegi asi, millest või kellest ma siin kirjutan ja mille kohta oma arvamust avaldan, kuid siiski-siiski... Miskipärast tundsin, et äkki ikka ei peaks, sest no mida see näpuga viibutamine ja ema Teresa mängimine muudaks. Aga kuna minu eesmärk ei olegi kedagi noomida või muuta, siis otsustasin, et ahh, tühja sellega, ma kirjutan. Ja kuna antud teema mulle end ikka aeg-ajalt meelde tuletas, siis järelikult tahtis see teema südamelt ära rääkimist. Need siis minu põhjused, miks otsustasin selle teema kätte võtta ja oma arvamuse letti laduda.

Ma ei räägi siin tavalistest laikidest, vaid n-ö rämpslaikidest ja sellest, et ma ei mõista blogijaid, kes nii väga ihkavad enda FB lehele auhinnamängude kaudu kerjatud rämpslaike. Või noh, olgem ausad, ega ma ei peagi neid blogijaid mõistma, või aru saama, et mis nende pikema aja eesmärk on. Või no eesmärgiks on ilmselt saada võimalikult tuntuks ja jõuda paljude inimesteni, aga ma ikkagi ei saa aru... Milleks mingi kreemitotsiku, patsikummi, seebi, 100 grammi salati jmt pärast käskida laikida ja jagada oma FB lehte? Ega selle ühe või miljoni totsiku pärast ei hakka keegi kellegile rohkem meeldima ju.

Mina igatahes tahan küll, et minu blogil oleks just need jälgijad, kaasaelajad ja meeldimised, mis on tulnud konkreetselt minu eluliste postituste kaudu, mis on inimesi kuidagi kõnetanud või huvi pakkunud, mitte aga see, et mis oli auhinnaks ühel loosimisel. Rämpslaik ju. Ma saan vähemalt kindel olla, et mind loetakse minu enda pärast, mitte mingi toote või saamise eesmärgil. Samas ega mul poleks kahju jagada oma lugejatele ägedaid ja vahvaid kingitusi, aga kindlasti ei oleks see omaette eesmärk laikide püüdmisel.

Eks see on ka variant, et kui keegi laigib blogija lehte näiteks kolme sokipaari pärast, et siis tema sõbrad ja tuttavad avastavad seeläbi uue blogi, mis võiks neile tõepoolest huvi pakkuda ja meeldida. Pole sugugi välistatud. Aga ikkagist eksib sinna statistikasse ära üsnagi arvestav hulk rämpslaikijaid. See on vist see blogide turumajandus.

Ma mõtlesin küll, et ei hakka kedagi konkreetset välja tooma, aga no paremaks statistikaks toon näitena välja Jane Almersi blogi, kelle auhinnamängud on jõudnud läbi minu sõprade ka minu FB seinale. Ma olen märganud paari oma tuttava nime Jane blogilehe jälgijate nimekirjas ja ma tean neid inimesi üpris hästi, lausa niivõrd hästi, et ma võin oma soki selle peale ära süüa, kui väidan, et nad ei loe Jane postitusi. See auhinnamängudes osalemine on lihtsalt osade inimeste jaoks nagu mingisugune sõltuvus. ja kusjuures veider on see, et need inimesed võidavadki megalt palju.
Kui korraks veel numbrilisest statistikast rääkida, siis Jane Almersil on FBs natuke üle 3500 jälgija, minu 615 vastu, kuid blogiauhindade hääletustulemuste kohaselt jäi ta minust ikkagi paar kohta tahapoole. Seega ma leiangi, et need auhinnamängudest kogutud laigid on puhas rämps. Fassaadi on küll ilus vaadata, aga karkass on nõrk.,

Ma just hiljuti sain tänu oma sellele ühele auhinnamängudes osalevale tuttavale 100 eurise DBOISS brändipoe kinkekaardi, mille ma tahaksin ära kinkida ühele oma lugejale. Seda täiesti proosalisel põhjusel. Tegu on nimelt meesterõivaid tootva ja müüva ettevõttega, aga mina olen teadupärast naine ja minul toda riistapuud kuskil püksisääres ei ripu, mis kinnitaks vastupidist. Joosepile pakkusin ka, aga no tema esmasel vaatlusel ei leidnud sealt endale midagi meelepärast. Seega annangi selle lihtsalt heast südamest ära. Nii et, kui keegi tahaks oma mehele või iseendale brändi riideid või jalatseid 100 euri võrra soodsamalt soetada, siis andke endast märku. Ja teate mis? Ma ei taha, et laigiksite selle eest minu FB blogilehte.

Vot selliste väikeste mõttetute asjade pärast vaevangi ma oma peakest. Mitte, et mul oleks kade meel, sest siin pole millegi pärast kedagi kadestada. Jumala eest, igaüks võib ju ükskõik mida välja loosida ja kasvõi iga päev auhinnamänge korraldada ja laike kerjata. Kõik saavad seda teha ja see on igaühe enda valik, aga no ma isiklikult ei tunne selleks mitte mingit vajadust. Mul oli lihtsalt vajadus selle teema kallal veidi iniseda :D

Nonii, saingi südamelt ära ja kui teil nüüd pole mitte midagi paremat teha, siis minge visake mu FB blogilehele üks laik. Kui saan 10 000 laiki täis, siis ma loosin kõigi laikijate ja lehe jagajate vahel välja ühe mudelauto, hambaharja, kaks paari trussikuid, topelt singi ja juustuga võileiva made by blind Kai, pool sokki ja ühe padjapüüri :D



PS. Ma tõstan käe südamele ja tunnistan ausalt, et mul pole Jane vastu mitte kui midagi, Teda oli lihtsalt hea näitena kasutada. Usun, et Jane on nii kõva mutt küll, et ei pahanda ega solvu :D

Eile vaatasin, et selliste pikkade pausidega blogimine ei tee kohe teps mitte head. Vähemalt mitte minusugusele pimedale blogardile, sest eilset postitust kribades lõi mulle karm reaalsus ühe korraliku obaduse vastu näppe,kuna ma mõistsin, et ma ei mäleta enam elementaarsete tähtede asukohta klaviatuuril. Te ei kujuta ettegi, kui mitu korda ma pidin tähti ja sõnu kustutama või parandama. Mul oli vahepeal lihtsalt toimunud mingisugune lihasmälu taandareng.
Rääkides veel lihasmälust...
Täna käisime Riinaga selle hooaja esimesel trennituuril ja kui jooksulindile läksin, siis ma ei leidnud enam isegi start-nuppu üles, rääkimata kiirus-nuppudest. Kevadel oli see masin mul nii käe sees, et suutsin sõna otseses mõttes selle pimesi tööle panna. Täna olin aga selle masina kallal nagu mingisugune esmaklassiline juurvili. Tõsine hädaline. Võib-olla veits kohatu võrdlus, aga umbes sarnane olukord, kui peaksid uuesti kõndima õppima.

Igatahes trenn oli super mõnus. Khm, kuigi hommikul ma päris nii ei arvanud. Ma nimelt põõnasin pekid laiali voodis ja pidasin endaga ühe korraliku vaidluse maha teemal "Kas minna trenni või mitte minna", aga lõpuks jäi minu tahtejõulisem pool peale ja vedasin oma "paksu" pepsi voodist välja. Eks lõpliku otsuse langetamisele aitas kaasa kuuma dušši peale mõtlemine. Lihtsalt minu arvates kõige parem osa trenni juures ongi see pärastine kuum dušš, kus ma siis lihtsalt seisan kuuma aurava vee all ja lõdvestan lihaseid.

Trennis käimine oli igas mõttes kasulik. No lisaks sellele, et andis mõnusa enesetunde terveks päevaks, siis sain veel teada, et ma olen end paar kuud šampooniga pestnud. See tuli nõndamoodi välja, et ma lihtsalt andsin Riinale oma iii-melist "dušigeeli" nuusutada ja siis sedasi pool ebalevalt nentisin, et see vist JOIKi oma. Selle peale muidugi Riina teatas, et ei, see on Bed Head by DIGI šampoon, mis annab Su juustele volüümi ja kohevust... Ma vist ei pea ütlemagi, et Riina sai mu üle ühe korraliku kõhutäie naerda ja lisas, et ega ihukarvad tahavad ka volüümi saada :D

Kui trennist rääkida, siis ega ma palju ei teinud. Ei tahtnud kohe peale pausi esimese korraga kehale šokiteraapiat korraldada ja end rihmaks rassida. Tegin tavapärase kolme seeria asemel kaks seeriat külje-, selja- ja kõhulihaseid. Natuke jalgratast, triipsepseid ja siis lõpetuseks kiirkõndi. Kartsin küll, et suvepuhkus on teinud oma töö ja raudselt laibastun sekunditega, aga mkm. Mul oli jõudu ja vastupidavust küll ja veel. Jaksasin pärast isegi koju jalutadagi :D

Koju jõudes hakkasin kohe kokkama. Tegin Joosepi tellimusel ahjukartuleid kanaga. Kuigi ega lähipäevil pean end toitumise koha pealt kokku võtma ning taas rohkem tatart ja köögivilju sööma hakkama. Ega Joosepi menüü saab samuti peagi korraliku muudatuse, kuna teeb samamoodi ülepäeviti üpris ränka jõu- ja vastupidavustrenni ning seoses sellega peab hakkama rohkem proteiini tarbima, et lihast kasvatada. Selleks on ta viimasel ajal uurinud kõiksugu erinevaid proteiinipulbreid, aga no kuna neid pulbreid on mingi tagasihoidlikud miljon erinevat varianti, siis pole veel otsust langetanud, millist võtta.

Hetk tagasi lõpetasin oma seebi vaatamise ja söömise ning nüüd ootan Joosepit autokoolist koju. Jaah, seda uudist ma polegi ju teiega veel jaganud, et meie pere täieneb uue liikme võrra ehk et ostame auto. Jeii! See muudab elu ikka tunduvalt lihtsamaks ja mugavamaks. Ma pean silmas just seda, et kuna elame Pärnust väljas, siis ega bussiliiklust peale seitset enam väga ei toimu ja see seab üpris jäigad raamid meie liikumistele. No selline hästi eluline näide, et kui tahaks teatrisse või kontserdile minna, siis... No siis me pole lihtsalt läinud. Vähemalt mitte koos, sest ööseks peab keegi ikka koju jääma, kuna meil ju Python, kes vajab jalutamist. Eks nii mõnelgi korral on ema meile koera jalutamisel appi tulnud ja naabridki korra vastu tulnud, aga nadi on ka niimoodi kogu aeg teisi paluda.

Natuke eilsest ka...
Kuna ilm oli imeliselt päikseline ja enne, kui need novembrikuu lõputud vihmasajud meile jõuavad, siis tuleb võtta sellest kuldsest sügisest, mis võtta annab ja nii otsustasingi Janetiga metsa jalutama minna. Metsas lasin Janeti rakmetest ja rihmast lahti, et saaks natuke ringi tuuseldada ja ise samal ajal helistasin juhtkoeratreenerile, kellega panime uue Läti tripi paika. Ühtlasi uuris, et kuidas meil läheb. No mina kiitsin Janetit taevani, et oleme kolm järjestikku päeva Pärnu linna peal kõndimas käinud ja et on super tubli olnud. Natuke arutasime veel Janeti vanusega kaasnevaid iseärasusi ja vajadusi ning lõpetasime kõne. Kohe, kui kõne lõppes, suutsin ma metsa totaalselt ära eksida. "Karma", mõtlesin mina.

Janet oli muidugi küll sellise olekuga, nagu ta teaks täpselt, kus me asume ja kuhu oleks vaja minna. Eks ma siis lohisesin lihtsalt järgi, sest ega mul erilist muud varianti polnud, kuna need metsarajad on ju kõik nii kuramuse ühesugused :D
Vahepeal, nii igaks juhuks ja enda rahustuseks korrutasin talle, et otsigu ikka tee metsast välja. No otsiski, aga vales suunas, sest jõudsime otsapidi suurele maandteele :D
Joosepit ma ka kätte ei saanud, aga siis võtsin taaskord oma Blind Square lahti, kuhu sisestasin oma koduse aadressi ja sain teada, et kodu asub 675 meetri kaugusel kella ühe suunas. "Halleluuja! Me oleme päästetud", mõtlesin ma endamisi ja kamandasin Janetit teele.

Ma ei jõua endiselt kõiki neid inimesi ära tänada, tänu kellele ma oma iPhone sain, sest no ilma selle nutika vidinata seikleksin ma võib-olla siiamaani metsas, või äärmisel juhul nutaksin kuskil puu all.

Ma kirjutan viimasel ajal blogisse nagu kuuvarjutus. Igal hommikul ärgates võtan plaani kindlalt blogida, aga siis juhtub miskit imelikku, mis on viimasel ajal minu puhul kuidagi igapäevaseks muutunud. Mind on tabanud mingisugused kahtlased meeleolu muutused. Ühel hetkel olen täiesti rõõmsameelne, teen nalja ja elan tavapärast elukest, kui äkitselt niidab mind jalust maha mingisugune enesehaletsushoog ja hakkan masetsema. Tunnen, et ükskõik, mida ma ka ei teeks või ütleks, et kõik on vale. Vahepeal, või mis vahepeal, praktselt iga päev poetan paar pisaratki ja siis olen sedasi oma pool tunnikest kuni pool päeva. Kui oma masekaga saan ühele poole, siis ajan endale kargu jälle alla ja hakkan edasi toimetama. Endal laibamatja ilme ees.

No paar näidet ka teile...
Ühel rahulikul hilisõhtul pühkisin põrandalt koerakarvu kokku, kui äkki Joosep uuris, kas see on praegu ilmtingimata vajalik tegevus. Kuna ta valmistus õhtuseks trenniks, siis teda häiris minu sehkendamine kühvli ja harjaga. No ja ega Joosep ei karjunud mu peale, et kuramuse naine, võta oma kühvel ja hari ja ära virvenda mu silme all, vaid lihtsalt informeeris mind oma häiritusest, aga kuidas reageerisin mina? No igatahes mitte nagu päris normaalne ja täiemõistuse juures olev inimene.
Ma tõusin püsti, viskasin solvunult kühvli ja harja nurka ja kõndisin demonstratiivselt teise tuppa ja virutasin ukse vähe tugevamini kinni ja kukkusin nutma, sest mina mõtlesin, et no tore, ma olen nädal aega kodust ära ja juba ma käin talle närvidele ja häirin teda ja olen ees ja nüüd ongi nii, et ta ei armasta mind enam kohe üldse mitte jne. Ja kusjuures enne seda intsidenti olin täiesti rahulik ja rõõmsameelne. Minus polnud grammigi närvilisust, kurbust, pettumust vms.

Või siis täna...
Joosep tahtis minuga üht teemat arutada. Kuid selle asemel, et teda normaalselt kuulata, kleepusin ma ta kaela külge nii, nagu ma kannataksin mingisuguse eriti ränga ja raskekujulise lähedusepuuduse all. Aga no Joosep ei suuda väga hästi oma jutule keskenduda, kui ma ta näo ees ripun nagu mingisugune märg kalts. Ja ega see polnud ka sellist sorti jutt, kus oleks hirmsamat moodi tarvis olnud üksteise küljes tilpneda. Kui üksteise küljes riputakse, siis tegelikult pole ju üldse väga vaja lobiseda, aga no see selleks :D

Igatahes Joosep taaskord informeeris mind, et äkki ma suudaks normaalselt seista, et ta tahaks minuga arutada, aga mina solvusin ära ja meeleolu läks täiesti nulli. Või mis nulli. Miinustesse läks. Ja ma saan praegu ka kirjutades aru, et need on niivõrd absurdsed näited ja olukorrad, et mõni inimene ütleks, et kammoon, võta end kokku ja ära tujutse vms, aga no ma ei suuda. Ma imestan, et Joosep pole juba oma seitse asja võtnud ja kuskile meeste tugigrupi poole punnu pistnud, või mulle lähimasse hullumajja koha bronninud.

Ma sisendan endale pidevalt ja seda juba pikemat aega, et Kai, katsu olla vähem emotsionaalne. Mõtle peaga ja ära draamatse. Ma tunnen ja mõtlen, et ma pole tasemel, piisavalt hea ja vean kogu aeg kedagi alt. Kuidagi selline läbipõlemistunne on. Ega ma ei tea kindlalt, kas see on, aga lihtsalt selline tunne on. Mul on vist kehahormoonid paigast ära. Panin endale just meditsiinilise diagnoosi :D

Kui asjad on hästi ja keegi mulle kurjasti või pahasti ei ütle, siis on kõik täitsa timm, aga nii kui natukene keegi tõsisemalt või konkreetsemalt ütleb, siis kohe tõmbun tõsiseks ja silm kisub märjaks ja tahaks nutta.
Ma praegu ka seda kirjutades mõtlen, et äkki see pole ikka päris õige, et sellest räägin, sest inimesed on harjunud mind nägema super positiivsena ja siis pelgan, et äkki vean nüüd teid ka alt või valmistan kuidagi pettumust. Ahjaa, selle positiivsusega meenub see ka, et siin tekib järjekordne konflikt minu enda tunnetega, kuna loomu poolest olen rõõmsameelne, siis taolised madalseisud tekitavad minus endas pahameelt, et nagu mis mõttes Sa praegu töinad siin või mossitad?! Miks jälle ei suutnud enda emotsioonidega hakkama saada ja nüüd siis oled siin sedasi vissis. Ühesõnaga ise olen ka meister endale etteheiteid tegema.

Ohjah, ei oska isegi kuidagi väga arusaadavalt kogu seda tunnete ja emotsioonide virrvarri kirjeldada ja lahti seletada. Lihtsalt endale jääb küll mulje, nagu ma oleksin peast puhta soojaks läinud või mingi eriti raske esemega vastu pead saanud. Eriti veel sellepärast, kuna asju ja inimesi,mille ja kelle üle rõõmustada, on ju minu elus küll ja veel. Mul on kodu, soe söök, mul on armastav ja hooliv mees, mul on super nunnukas ja armas juhtkoer, mul on vanemad, armas õeke ja õelapsed, sõbrad ja eneseteostusvõimalused jne. Aga mina töinan ja masetsen siin. Jah, eks meil kõigil ole keerukaid olukordi ja inimsuhteid, mis meid paraku ühel või teisel moel mõjutavad, aga vaevalt kõik sellepärast nutavad ja mõtlevad ilgemalt negatiivseid mõtteid või langevad sekunditega masendusse. Mind igatahes mõjutavad märkimisväärselt. Ma juba olen kord selline, kes väga kergesti võtab oluliste ja lähedaste inimeste muresid ja konflikte südamesse, aga no ega ma sinna väga miskit parata saa.

Olen hakanud oma mõtteid mediteerimise suunas mõlgutama, aga ma ei oska mitte kuskilt otsast alustada. Kunagi lugesin Mai-Agate Väljataga eneseabiõpikut, kus kirjutas umbes järgmist. Kujuta endale meelepärast värvi õhupalli ette, täida see oma unistuste ja soovidega ning lase seejärel see õhupall nööriga kosmosesse. Hoides ise kogu aeg nöörist kinni. Las see siis hõljub seal Sinu unistustega ja iga päev tegele selle mõttega ning lõpuks universum täidabki Sinu unistused. See on vist see mõttejõu värgindus või see teema, et positiivsus tõmbab positiivsust.

Ma kuulasin ja kuulasin, aga see oli nii kohutavalt igav raamat, et ma jäin suisa mitu korda selle kuulamise ajal magama. Ehh, nüüd mõtlen, et võib-olla oligi see taotluslik. Igatahes mina suutsin ainult I peatüki sealt ära kuulata ja siis panin selle raamatu raske südamega kinni. Mulle lihtsalt see õhupallimeditatsioon kohe üldse ei istunud. Ega täitsa võimalik, et järgmistespeatükkides liiguti õhupallidest ja universumist kaugemalegi, aga minu jaoks peab raamat juba esimestest ridadest olema niivõrd huvitav ja paeluv, et ma lausa ahmin seda endasse.

Kuid sellist meditatsiooni tahaksin küll, kus ma istun rätsepistmes, toas mängib mingisugune vaikne loodusmuusika või ei mängiks üldse muusikat ja siis lihtsalt istun vaikides keset tuba koos oma mõtetega. Aga kas selleks ei peaks olema mingisugune kindel spot, millel on hea energeetika? Ja ümbritsev keskkond peab ka ju olema neutraalne, et poleks häirivaid välistegureid, aga no kuidas ma seda saavutan, kui üks mees meil kodus töötab.

Ühesõnaga ma olen veits nagu rajalt kõrvale kaldunud ja tunnen, et mu hing ja vaim ja keha vajaksid midagi. Ma vajan rahu, stabiilsust ja positiivset energiat, aga ma ei tea kuidas seda saavutada. Ma lihtsalt kujutan ette, et kui minus on rahu ja positiivsus, siis olen enesekindlam ja suudaksin paremini toime tulla kõiksugu pingeliste olukordadega.
Kas ma kõlan väga arulagedana?

Oeh, leidsin ka nüüd vahelduseks endas aega blogger lahti võtta. Jõudsime Janetiga pühapäeva õhtul koju. Ilmselt võite juba aimata, et võistlused ootuspäraselt ei läinud, sest muidu ma poleks oma postitust alustanud ohkega. Minus on hetkel niivõrd palju ja mitmeid emotsioone. Eelkõige pettumus ja kurbus. Kurbus seetõttu, kuna absoluutselt kõik, mis sai nihu minna, see ka läks.

Reedel jõudsime Lätti umbes kell 8 õhtul. Pikk sõit oli selja taga ja Janet oli ilmselgelt väsinud ja tiba segaduses. Kui olime end hotellituppa sisse seadnud, siis otsustasime enne ööunne minemist, teha ümbruskonnas väikese hilisõhtuse jalutuse. Hotellist, sealsest ümbrusest ja olustikust kirjutan teine kord, sest see lihtsalt väärib omaette postitust :D

Hommikul suhtlesin veel Mariaga, kes on juhtkoeratreener ja on viimased aastad olnud võistlustel Eesti kohtunik ja suunanäitaja. Kui hommikusöök oli söödud, siis liikusime võistluspaiga poole, mis asus ööbimiskohast umbes 15 minutilise autosõidu kaugusel.
Kogunemispaigas pidi kohal olema hiljemalt poole 10ks, kus siis öeldi tervitus- ja avasõnad, tutvustati kohtunikke ja jagati kõikidele asjaosalistele helkurvestid. Mõned minutit enne ürituse algust sai Eesti meeskond ootamatu üllatuse osaliseks, kuna vanemtreener oli võistluspäeva hommikul ise otsustanud, et on seekordsetel maavõistlustel, üle mitmete aastate, Eesti kohtunik ja suunanäitaja.
Seejärel tõmbas iga võistleja endale stardinumbri. Mul pole fortuunana kunagi head kätt olnud ja see sai järjekordse kinnituse, kui tõmbasin endale stardinumbriks 6 ehk viimase stardipositsiooni. See hetk, kui mulle tehti teatavaks, et oleme viimased startijad, langes mu peale lootusetus.

Ma lihtsalt tean ja tunnen oma poobiku vanadusega tekkinud erisusi. Nagu näiteks see, et kui Janetiga üldse pikemat ja keerukamat marsruuti ette võtta, siis pigem hommikul. Just siis, kui on äsja ärganud, puhanud, värskeja tegutsemistahet täis. Kuid alles peale 5h ja 40 minutilist ärevat ooteaega tuldi meile järgi ja viidi stardipaika. Taoline pikk stand by olekus viibimine on ühele eakale juhtkoerale küllaltki väsitav ja nüristav tegevus. Kõik see aeg Janet lamas kannatlikult ja ei saanud puhata, kuna kogu aeg käis ümberringi mingisugune siiberdamine. Seega rajale minnes oli Janet väsinud ja pigem sellises olekus, et aitab küll, äkki läheks nüüd hotelli puhkama.

Ma küll enne starti patsutasin, ergutasin ja ütlesin talle, et ta on tubli ja me saame koos hakkama, mille peale ta siis nii armsasti näkitses minu rannet. Sellega väljendab Janet oma erilist kiindumust ja soosingut kellegi suhtes. Kui olime oma kudrumudru hetked ära jaganud, siis viis Eesti kohtunik meid käevangus stardipaika.

Stardipaigas asetasin silmadele silmaklapid. Need on kõikidele võistlejatele kohustuslikud, tagamaks võrdsuse, et keegi ei saaks kasutada oma võimalikku nägemisjääki. Andes märku, et oleme Janetiga valmis alustama, sain suunanäitajalt selja keskele koputuse, mis andis märku, et võin otse liikuda. Sain juba esimeste meetrite peal aru, et vaesel Janetil on liigesed peale pikka lamamist veidi kangeks tõmmanud, kuid mis seal ikka. Lootsin lihtsalt, et rada poleks väga pikk (enamasti jääb see kuskil 1,8km sisse).

Nüüd tagantjärgi võistlusmarsruuti analüüsides, siis rada oli väga pikk. Minu võistluste pikimaid radu. Julgen isegi öelda, et mõtetult pikk. See tundus lõpuks minevat iga meetriga aina sürrimaks. Oleks siis sinna sisse jäänud mingid kohustuslikud otsimiselemendid, kuid minu üllatuseks ei olnud sees ukse, pingi või trepi otsimist.

• Kaks korda oli sebra otsimine, millega Janet kenasti hakkama sai. 
• Takistusest möödumine, kus tuli korraks kõnniteelt maha astuda ja peale takistust uuesti tagasi kõnniteele minna. Selle ülesandega sai Janet samuti väga täpselt hakkama, kuigi seal võeti meilt punkte maha, kuna ma lõin oma peakese kergelt vastu serva ära. Kuid ma pole päris kindel, et see oli puhtalt Janeti süü. Mul lihtsalt korraks tekkis soov Janetit selle suurepärase lahenduse eest tunnustavalt patsutada, kuid siis mõtlesin ümber, aga ju ma siis juba kuidagi suutsin end veidi kallutada ja saingi oma kolksu kirja ja Janet miinuse. Mjäu! 
• Pargis vasaku ääre ja põhiraja hoidmine. Saime ideaalselt hakkama.
• Maha kukkunud asja ära toomine ja kätte ulatamine ehk aport. Seekord oli see ülesanne üles seatud järgmiselt: kui jalutasid läbi pargi, siis suvalisel hetkel pudistasid "kogemata" oma valitud eseme pargiteele maha. Seisma jääda ja ümber pöörata võisid alles siis, kui peakohtunik oli selleks loa andnud. Seejärel lasid koera rihmast lahti ja koer pidi käsu peale maha kukkunud eseme üles leidma ja koheselt leitud eseme Sinu kätte tooma. Janet tegi selle 100% sihikindluse ja täpsusega ära.
• Käsklus "Siia!" täitmine.Vabastad juhtkoera rakmetest ja rihmast ning lased tal niisama tuuseldama minna ja kui peakohtunik annab koera tagasi kutsumiseks loa, siis ideaalvariandis peab juhtkoer esimese kutsumise peale tagasi tulema. Janet täitis ka selle ülesande ideaalselt! :)
• Erinevate raskusastmetega ristmike ületused. Kahepeale saime ületatud! ;)

Ühesõnaga täiesti igapäevane olustik ja tegevused, mida juhtkoeraga koos liikudes lahendada. Kuid mis siis metsa läks? .

Kui rada läbi sai, siis istusin meie meeskonna lauda ja jäime kohtunikke ootama. Mingi aja pärast tuligi kohtunike tagaruumist välja treener Veronika, istus minu vastu, ohkas ja lausus: "Kai, nüüd on asjalood nii, et Sa jäid lätlannaga viiendat kohta jagama ja seda minu süül, sest tuleb välja, et mina ei oska lihtsalt õigesti hinnata...".
Ma vaatasin Veronikale nõutult otsa, endal hing sees värisemas, mille peale ta selgitas, et tema võttis lihtsalt samade vigade eest, mida Janet tegi, konkurentidelt poole vähem punkte maha, kui Läti ja Soome kohtunikud.  No näiteks, kui koer läks sebra kõrvale, siis minult võeti -1 punkt, kuid kaasvõistlejatelt võeti pool punkti. Veronika selgitas, et ta lihtsalt arvas, et sebra kõrval seisma jäämine pole täiseksimus, kuna juhtkoer sõiduteele ei astunud ja suunda ka ei muutnud. Minu jaoks kõlab ka see igati loogilise põhjendusena, et miks mitte täispunkte maha võtta. Tihtipeale oli ka nii, et kui koer läks sebra kõrvale või nurka, siis näiteks mina sain enamasti küll vist aru ja kolistasin Janeti ise sebrale, kuid ikka võeti punktid maha.

Teine situatsioon, mis põhjustas mulle hämmingut ja segadust, oli see, kui mulle anti korraldus anda koerale käsk otsida parem tee ja no Janet keeraski kohe 90 kraadi paremale, kuid tegelikkuses pidi mõned meetrit edasi kõndima ja siis parema diagonaaliga pargiteele minema. Mulle pandi seal suunamuutus kirja. Kuid see ongi koht, kus ma protestiksin, sest juhtkoeral tavaliselt ei lubata diagonaalis minna, kui selleks just eraldi käsklust ei anta. Lisaks on juhtkoerale õpetatud, et kui talle antakse näiteks käsk otsida parem uks, siis peab alati oma peremehe kõige esimese otsitava ukse juurde viima. Kui pime saab aru, et ütles käsu liiga vara ja et tegu on vale uksega, siis juhtkoera kohus on kohe sellele järgmine uks leida. kui juhtkoeral on esimese variandina parem tee olemas ja paari meetri pärast diagonaaltee, siis ma ei mõista miks see valeks loeti?
Need, kelle koerad läksid diagonaalis parki, siis võib olla läksidki ehku peale õigesti vms. Või anti mulle liiga vara korraldus anda koerale käsklus... Nohjah, ühesõnaga segadust minu marsruudil oli rohkem kui küll.

Samamoodi tekkis segadus ka ühel ristmikul, mille suunas mina liikusin mööda vasakut kõnniteed. Janet jäi kenasti enne sõiduteed seisma. Siis anti mulle selja keskele koputus, et ületada sõidutee, mida ma ka tegin ja siis lasin Janetil otseteed jätkata, mis tegi väikese väljalõike paremale, kuid siis hakkas Läti kohtunik seletama, et suunamuutus... Ma vaatasin siis küsivalt Veronika poole, kes oli Eesti suunanäitaja ja koputas mulle vasakule õlale, et pean selles suunas minema. ma siis mõtlesin, et okei, võib olla on selline olukord, kus pean väljalõike tegema hoopiski vasakule ja siis otsesuunda jätkama, aga ei olnud nii. Kui olin Janetile korralduse andnud vasakule keerata, siis ma ootasin, et noh, millal see jõnks paremale tuleb, et saaksime otsesuunda jätkata, kuid seda ei tulnudki- õige oligi vasaku tee jätkamine. Aga mulle seda ei öeldud enne ristmiku ületamist ega ka kohe peale sebra ületust, vaid pandigi suunamuutus kirja.

Ma praegu neid olukordi kirjeldades olen täiesti nõutu ja tunnen, et mismoodi see närib mind ja ma olen segaduses. Segaduses, et miks minu ja Janetiga nii tehti.
Jah, ma ei pretendeeri I-kohale, see on siililegi selge, sest ligi 6h ootamist, see ei mõjunud Janeti tervisele hästi ja ta oli ajevil, kuid nagu Veronika ja Maria ütlesid, siis koostöö oli meil super ja kõik kohtunikud ütlesid, et ma olin üks päeva enesekindlamaid kõndijaid. Kui Janet hakkas õigest kohast ära kalduma, siis koostööna lõpetasime me õigetes kohtades.

Gerli ja Mathias, kes saidloosi tulemusel esimestena rajale, panid ka kogu võistluse kinni. Mul on nende üle siiralt hea meel, sest Gerlil on juba kolmas juhtkoer ja tubli kõndijana on ta selle kuldmedali täiega ära teeninud! Ma ütlen, lõpuks ometigi tuli see medal ära, see oli kõigest aja küsimus, millal Gerli ka kuldliigaga liitub :)

Gerli ja Mathiase punktideks oli 93 punkti 100st. Ülejäänud viis võistlejat olid väga tasavägised, kuid keegi neist ei pretendeerinud I-kohale.Teiste võistlejate punktivahed olid kõigest 0,5 ja 3 punkti. Mina ja Janet saime 87 punkti 100st. Seepärast ei anna mulle rahu see mõte, et kui Läti ja Soome võistlejatelt oleks samuti võetud samade vigade eest täispunktid maha, et mis siis oleks olnud see reaalne tulemus...
Ma tahtsin võistluse protokolle näha, et arvutada, et kui oleks hindamine olnud võrdsetel alustel, et mis siis oleks lõpptulemus olnud, kuid Läti kohtunik ütles, et protokolle ei saa näha.

Soome kohtunik ütles, et tema oleks teiste kohtunike asemel soomlastelt võtnud punkte selle eest maha, et nad liialt palju kolistasid oma valgete keppidega. Juhtkoeraga koos on lubatud kasutada valget keppi, aga see ei tohiks muutuda põhivahendiks, vaid peab jääma abivahendiks, kuid soomlastel olevat olukord muutunud kohati ikka täitsa vastupidiseks. Kuid Läti ja Eesti kohtunikud punkte selle eest maha ei võtnud. Nentisid ainult, et nii hirmsasti kolistavad oma keppidega.

Ja veel üks näide...
Kui võistluse üks osa on see, et koer lastakse pargis lahti, siis peakohtunik annab märku, millal kasutaja peab koera enda juurde tagasi kutsuma ja nagu ma eespool mainisin, siis koer peab kohe esimese kutsungi peale tulema. Kui ei tule, siis läheb miinus kirja. Kutsud teist korda ja kui koer siis ka ei tule, saad teise miinuse. Kutsud, ei tule, miinus. Kutsud, ei tule, miinus jne. Lätlanna, kellega jäin viiendat kohta jagama, kutsus oma koera 3x ja Soome peakohtunik võttis selle eest -3 punkti maha, kuid Eesti kohtunik ainult ühe punkti. Minul tuli Janet seevastu viivitamatult minu kõrvale.

Kui Veronika oli mulle öelnud ja ära selgitanud, et miks ja kuidas ta hindamisega puusse pani, siis istusime vaikides ümber laua. Püüdsin võimalikult head nägu ette manada, kuid sisimas olin tohutult kurb ja pettunud. Mingi hetk, kuskil 10 minutit hiljem, ütles Veronika Juht- ja Abikoerte Kooli juhatajale, et tulgu too temaga kaasa ja nad suundusid uuesti taha tuppa, et teiste kohtunikega veelkord rääkida. Kuid ega see enam tulemusi ei andnud, sest Läti kohtunik ütles, et neil juba diplomid välja kirjutatud ja hakkas seal seletama, et kui üldse punkte kellegilt veel maha võtta, siis ainult soomlastelt ja et olgu Veronika rahul, et saab ju nagunii oma esikoha. Kuid Veronika ütles, et asi pole esikohas, vaid selles, et praegu on lihtsalt tema süü tõttu võistlejaid ebaõiglaselt hinnatud.

Esmaspäeval helistas mulle treener ja tegi ettepaneku korra veel lähipäevil Lätti sõita, et marsruut uuesti läbi käia ja ühtlasi kaasa kutsuda Läti kohtunik ja treener koos oma soomlasest abikaasaga, kes on pikaajaliste kogemustega juhtkoeratreener Soomes. Lihtsalt,et olukorda selgust tuua.
Juht- ja Abikoerte Kooli juhataja ütles, et järgmiseks aastaks tuleb ikka konkreetne tehniline dokument vormistada, et milliste vigade eest kui palju tuleb / võib punkte maha võtta. Millal märkida, et tandemil on suunamuutus. Kas kohe, kui keeravad ära, või siis, kui jäävad kindlalt kõndima vales suunas. Millal võtta pool punkti ja millal üks või enam punkti  jne jne.

Järgmise päeva hommikul, kui Janet end peale pikka ja väsitavat reisi end välja puhkas ja me hommikul poodi jalutasime, siis tegi sellist super tööd, et mu lõug vajus nabani. Näitas mulle kõikvõimalikke sisselõikeid ja oli nii püüdlik. Tundus justkui ta oleks aru saanud, kui kurb ma olin, et selline ebaõiglus toimus hindamises. Kui hindamine oleks olnud võrdsetel alustel ja tingimustel ja ma oleksin siis ka jäänud sinna viimaste hulka, siis oleksin auga selle kaotuse vastu võtnud. Kuid just see ebaõiglus teeb olukorraga leppimise niivõrd raskeks ja rusuvaks.
Joosep ütles mulle väga hästi ja õigesti "Kai, Sa oled suurepärane, Janet on suurepärane ja te koos olete suurepärased ning mitte ükski võistlus ei vähenda seda. Ja ega tunnustus, diplom ja medal pole need, millega Sa iga päev ringi kõnnid, vaid see on Sinu Janet, kes Sind alati nii truult ja tublilt saadab!"
Ma mõtlesin sellele ja pean nõustuma. Need, kes mind teavad, teavad seda, et ma olen enesekindel kõndija ja Janet on super tubli juhtkoer, aga mnjah, lihtsalt see hindamine oli nihu ja tähtedeseis ei olnud seekord meie poolt.