Ma tulin ütlema, et homme (või kui loete neljapäeval, siis täna) lähen ma haiglasse biopsiale. Ei midagi tõsist, lihtsalt tavapärane protseduur, mida tehakse kõikidele siirdatutele peale aasta möödumist opist. Ent seoses sellega tahan ma rääkida teile ühe ebameeldiva loo, mis juhtus minuga möödunud aasta suve hakul, kus haigla registratuuritädi keeldus mulle osakonnast hooldajat kutsumast, sest neil on töötajate puudus ja et see on mu isiklik asi endale saatja korraldada. Mis esialgu lugedes tundubki nagu täitsa arvestatav põhjus, aga ei ole teps mitte. Ja kui ma muidu olen selline leebeke ja konflikte väldin, siis see oli See hetk, kus ma võtsin roosad prillid eest, lilled viskasin nurka ja tõmbasin suure tüdruku püksid jalga, sest ükskõik kui palju mu süda proovib antud olukorda ilustada, siis mõistus ütleb, et selline käitumine pole mitte ühestki otsast okei.   Ehk et see on lugu sellest, kuidas natuke inimlikku hoolivust ja endasse vaatamist võiks rohkem olla.

Kui ma peale siirdamist koju sain, siis enne haiglast lahkumist pandi mind juba aegsasti biopsiale kirja. Ma seda ei hakka praegu teile kirjeldama, et kuidas neerust biopsia võtmine välja näeb, aga fakt on see, et seda tehakse eranditult kõigile siirdatutele peale kolme kuu möödumist operatsioonist, teine siis kui aasta on möödas. Seda selleks, et siis kirurg viskab viimase pilgu siirdatud organile peale, et näha kuidas on toimunud doonororganite kohanemine, kui inimene on naasnud oma tavapärasesse elurütmi.

Kuna ilm oli suviselt soe, siis tõmbasin selga kapuutsi ja satsiga dresskleidi, jalga pistsin nahast lahtised rihmikud ja asjad pakkisin väiksesse seljakotti. Mäletan, et tundsin end väga kaunina, kuna olin just äsja ostnud endale kuldse jalaketi, mille küljes rippus sädelev kivike, olin end kenasti välja puhanud, olin kodus värskelt pesus käinud, lõhnasin nagu roosilõhnaline udupilveke. Ühesõnaga ma tundsin end super hästi ning mõnes mõttes juba isegi natuke ootasin nefroloogia osakonna armsa kollektiiviga taas kohtumist, kuna nende kahe kuu jooksul, mil ma seal voodit soojendasin, said nad kõik nii kalliteks.

Kui jõudsin registratuuri, siis sain teada, et haiglasse sisse regamine käib hoopis vanast majast. Kuna olin tulnud sotsiaaltranspordiga, siis olin pisut mures, et ups, kuidas ma sinna saan, sest autojuht pole ju kohustatud mind majas sees saatma. Nende ülesanne on mind uksest ukseni sõidutada ning sees pean ma juba ise oma asjad sedasi korraldama, et kuhu ja kellega ma edasi liigun. Kuid õnneks oli juht väga armas ja vastutulelik ja ütles, et ta saadab mu vana maja registratuuri ära ja alles siis läheb järgmisele sõidule. Ma veel kinnitasin talle, et sellest täiesti piisab, kuna viimane kord kui ma haiglast koju sain, siis mulle öeldi, et kui ma biopsiale tulen, et siis osakonnast tuleb keegi hooldajatest mulle alla registratuuri vastu. Sellega oli minu süda rahulik ja teadsin, et mul pole vaja otsida kedagi, kes tuleks mulle haiglasse saatjaks.

Vana maja registratuuri jõudes olime me autojuhiga ainsad hingelised peale registratuuritädi. Seda ma ei mäleta, kas võtsin numbri ka või kutsuti mind niisama, kuid üks hetk ma igatahes seal leti ääres rõõmsalt seisin ning ulatasin oma paberid ja dokumendi klaasi taga istuva proua kätte. Kui hakkas mulle dokumenti tagasi ulatama, siis ma ei saanud kohe esimese hooga dokumendile pihta, mispeale registratuuritädi uuris, kas mul on nägemisega probleeme. Ma ennist polnud talle seda öelnud jah, et ma veits pime olen, silmadest pole ka kohe aru saada. Ainult vahel harva, siis kui ruumis kajab või on liiga palju müra ja ma vaatan mööda. Või siis see sama registratuuri intsident, kus ma virutasin käega vastu klaasi.
Kui paberid said korda aetud, siis küsisin, kas ta palun helistaks osakonda ja kutsuks mulle hooldaja alla vastu, kuid siis juhtus midagi, milleks ma polnud sugugi valmis. Klaasi taga olnud registratuuritädi emotsioon muutus sekundiga tõrksaks ning kukkus õiendama, et ei tule mulle keegi alla vastu, et see on mu isiklik asi korraldada endale saatja, kui vajan pimedana saatmist ja et neil ei ole selleks töötajaid jne jne. Kuna ma ei osanud sellist asja üldse oodata, siis seisin seal mõmm-mõmm, suu porgandit täis ja ei osanud esiti suurt midagi öelda. Korra veel palusin, et ta helistaks osakonda, et nad sealt saadavad hooldaja, et nii mulle viimane kord enne haiglast lahkumist öeldi, arst isiklikult ütles. Ja et ma olen nõus ootama. Aga ta ei helistanud, vaid ütles mu juhile sõna sõnalt sedasi: „Pange ta kuhugi sinna istuma, eks ma mingi aeg tegelen temaga edasi, mul on siin teisi kliente ka vaja teenindada!“

See kuhugi oli siis diivanile või mingile pehmele alusele istuma saatmine, mida igast ooteruumist võime tavaliselt leida. Ja need meeletud klientide hordid, keda ta pidi viivitamatult teenindama hakkama, oli kõigest üks härrasmees, kes oli peale mind tulnud. Ja tehke või tina, aga selle „kliendi jutu“ peale tekkis mul vägisi küsimus, et Kes mina siis tema jaoks olin?Mitte klient? Liiga suure murega klient? Puudega inimene, kelle tõttu on vaja tavapärasest mõni liigutus rohkem teha või? Et nagu tõesti – palun väga vabandust, et ma julgen siin leti ääres üldse seista ja midagi küsida. Ja sellest ei hakka ma parem üldse rääkima, kui pöördutakse minu saatja poole ja  kasutatakse lauset „pange ta kuhugi sinna“. Nagu halloo, kas ma muutusin vahepeal enese teadmata nähtamatuks või elutuks mööblitükiks, keda tuleb kuhugi panna, tõsta, viia?

Kui juht oli mu istuma saatnud, siis uuris veel murelikult, kas ma saan ikka hakkama. Naeratasin talle ning kinnitasin, et küll ma saan, ärgu ta muretsegu minu pärast, mispeale tema avaldas lootust, et ehk ei pea ma kaua siin ootama.
Kaua ma tõesti ei pidanud ootama. Umbes täpselt 10 minutit hiljem kärutas registratuuritädi ratastooliga kohale. Või tähendab, proua ise tuli ikka omal jalal, aga minul palus ratastooli istuda. Ma ei tea, kust ta välja luges, et pimedus muudab inimesed jalutuks või kas ta nägi mind mingil hetkel vaevatuna, surnulina ümber, leti ääres poolsurevas olekus või kas ma üldse tulin registratuuri kellegi toel… minu teada mitte. Või kui isegi kohe ei ole üheselt mõistetav, kas inimene on suuteline omal jalal liikuma, siis palun ole lihtsalt inimene ja küsi.

Kuna eelnev olukord seal registratuuris polnud just mee lakkumine, siis hoidsin targu oma moka maas ning istusin sõnakuulelikult, ilma protestimata ratastooli. Endal selleks ajaks juba kulm kipras ja naeratus näolt kadunud. Arvestades kui tõrksalt ta ennist oli minuga suhelnud, siis kartsin, et kui ma kasvõi poole sõnagagi iitsatan, et tegelikult ma suudan omal jalal liikuda, siis tädi keerab otsa ringi ja kärutab tuldud teedpidi tagasi ja ma võin ainult valge taskurätikuga talle järele lehvitada.

Ent kogu selle ebameeldiva olukorra valguses ei saa ma mainimata jätta, et sõit ratastooliga osakonda osutus vägagi lõbusaks vahejuhtumiks. Sest me läksime täpselt sellise rütmiga nagu me oleksime kahekesi catwalkil kõndinud, kips ja kõps, kips ja kõps, ratastool jõnksumas rütmiliselt vasakule ja paremale, ainult et supermodellide asemel oli registratuuritädi ja mina oma kodinatega ratastel. Teekond ise oli osakonda lühike. Mööda koridori, siis lifti, siis kolmandale ja liftist väljudes ümber nurga vasakule 10 meetrit ja kohal me olimegi

Kuna ma olin kogu sellest olukorrast segaduses, hämmingus, pettunud ja hiljem juba võtsin seda kui üht „ Issanda loomaaed on kirju“ seiklust, siis läksin Iksi /endise nimega Twitterisse.. lihtsalt ütlen, et eelmine nimi oli ikka palju parem) ning säutsusin oma ootamatust teenindusest. Ja see läks huugama. Inimesed ei suutnud ära imestada, et kuidas keegi üldse haigla töötajatest saab niimoodi käituda ja pimedat inimest sedasi kohelda. Oma säutsus ma ei maininud haiglat, aga kui üks inimene tõi kommentaariumis välja oma ebameeldiva kogemuse ühe teise haiglaga, siis tahtmata valele haiglale varju heita, olin sunnitud avaldama õige nime.

Kogu sellest olukorrast oli umbes tunnike möödas, kui mu palati uksel kõlas koputus ja sisse astus too sama registratuuritädi, kes ütles, et temani jõudis info nagu ta oleks minuga halvasti käitunud, et ilmselt minu autojuht tegi kuhugi sotsiaalmeediasse postituse, mille ta võttis oma sõnadega lühidalt kokku ning küsis, kas ma tean sellest midagi. Istusin pidžaamas voodi peal, vaatasin tädile otsa ning ütlesin, et olen kursis antud postitusega ning lugesin talle selle peast ette. Selle peale tädi hakkas rääkima, et see on vale, ta pole mitte kunagi mitte kellelegi nii öelnud, ta on 30 aastat teenindajana töötanud ja keegi pole tema kohta kaebust esitanud jne. Ma vabandasin ja ütlesin, et ma ei saa kahjuks temaga nõustuda ja et ju me siis mäletame erinevalt. Kuid kõige lõpetuseks viskas ta nn lauale kaardi, millega ei osanud ma suurt midagi peale hakata, kuna selleks oleks olnud mul nägemist vaja. Ta nimelt väitis, et samal ajal oli registratuuris veel teinegi töötaja, kes kinnitab tema juttu, et mitte midagi sellist pole olnud. Ma vaatasin talle otsa ning vastasin enesekindlalt, kuigi endal süda sees värises, et ma ei oska selle peale midagi kosta. „Ma lihtsalt tean seda, kuidas te minuga suhtlesite ja käitusite,“ sõnasin mina.

Kuid hiljem selgus, et ta oli vist ikka  üksi sel hetkel registratuuris olnud, sest kui ma haiglast koju sain, siis autosse istudes rääkisin sotsiaaltranspordi juhile oma palati intsidendist ja ta ütles, et ta oli ju üksi seal. Ma olin päriselt sõnatu, sest vot nii alatult polnud veel keegi minu pimedust ära kasutanud. Ja ma ei tahaks väga tuld siia loosse lisada, aga mu sotsiaaltranspordi juht ütles, et tolle registratuuritädiga on varasemaltki ebameeldivusi olnud ning lisas, et ükskord kui ta tõi ratastoolis vanahärra haiglasse, siis too sama, tema enda sõnul puhta resümeega klienditeenindaja, oli juhile öelnud „lükake ta kuhugi sinna nurka“. Kui küsisin, et kas ta on ikka päris kindel, et sõna-sõnalt nii ütles, siis autojuht ütles, et jaa, sõna-sõnalt nii ütleski.

Mul on lihtsalt küsimus, kas pimedad, ratastoolis inimesed või mõne muu erivajaduse ja puudega inimesed on selle klaasi taga istuva proua jaoks tundetud mööblitükid? Ja see, et sul on laitmatu resümee, keegi pole mitte kunagi ühtegi kaebust esitanud, siis see ei tähenda automaatselt seda, et oled kõik need aastad käitunud kõikide klientidega hästi. Või mis hästi.. natuke inimlikku soojust ja empaatiat ei teeks paha. Kui eksid, siis julge tunnistada ja vabanda. Ning mis puutub sellesse, et mitte keegi pole mitte kunagi nurisenud või kaebust esitanud, siis võib-olla keegi pole lihtsalt varem julenud oma suud lahti teha, sest inimesed ei taha probleeme ja tülisid. Neil pole jaksugi kellegagi puid ja maid jagada. Inimesed tulevad haiglasse enamasti ikka põhjusega, mitte ajaviiteks või oma lõbuks kellegagi soovist kakelda või mingisugust vägikaigast vedada. Ning ma siiralt südamest loodan, et selliste klienditeenindajate pärast ei ole need inimesed, eeskätt eakad, puudega -ja madala enesehinnanguga inimesed harjunud sellise südametu hkohtlemisega, nagu nad oleksid tühjad kohad siin maamunal .

Iksis läks asi ikka korralikult huugama ja kui ma oleksin meie vestlusest veel tviitinud ka, no siis oleks see lappama läinud ja väga palju paksu pahandust prouale toonud.  Kuid mul polnud enam tahtmist seda vägikaigast vedada, kuna valmistusin biopsiaks ning sestap gütlesin sotsiaalmeedias, et proua käis palatis ja vabandas, kuigi ta ei teinud seda. Ta lihtsalt väljendas oma sügavat nördimust.

Ja kuna ma olen hästi suur põdeja ning tihtipeale muretsen teiste pärast rohkem kui iseenda pärast, et nad jumala eest ei haavuks, siis üks hetk hakkasin endas kahtlema. Et äkki ma tõesti võlgnen nüüd prouale vabanduse, kuna tema ei ole ju mitte kunagi mitte kellelegi halvasti öelnud… väljaarvatud nendel kahel korral, ja nii mu süda ja mõistus maadlesid. Mõistus ütles, et see kuidas minuga suheldi, polnud teps mitte okei ja ma pean suure tüdruku püksid jalga tõmbama ja seisma enda eest (!), AGA… süda muudkui vasardas, et proua on ju nüüd kurb ja pettunud ja solvunud ja nördinud ja see kõik on SINU SÜÜ, Kai!!! Kui ma vaid oleksin vakka olnud, siis oleks tädi rõõmus ja elu oleks lill. Ent ma ju tean, kuidas minuga käituti, mul ei ole luulusid ja ma ei võta neid asju laest. Oh jah, keeruline.

Igatahes, homme ma tagasi samas registratuuris, kuid seekord ma ei palu registratuuritädil osakonda helistada, vaid googeldan ise kodus numbri valmis, helistan ooteruumist osakonda ja palun hooldajal mulle alla vastu tulla. Ehk seekord läheb paremini.

Suure tüdruku pükstes Kai

PS. Postituse eesmärk ei ole kedagi liistule tõmmata või häbiposti panna. Lihtsalt võtke seda postitust kui minu ebameeldivat kogemust teenindusega, mille läbi võiksime me kõik natuke paremateks inimesteks kasvada. Mõelda, kuidas me teistega räägime ja meeles hoida, et väikesed muutused algavad meist enestest.
PPS. Ja tahaksin teile meelde tuletada ja südamele panna, et lugege antud postitust väga kriitilise meelega, sest väidetavalt pole mitte midagi sellist ju juhtunud.