...suhkur ei põhjusta suhkruhaigust. Me oleme kindlasti kõik kuulnud, et diabeet on elustiilihaigus. Käpp püsti, kes ei oleks sellist põhjapanevat statementi kuulnud!? Mina aga väidan, et enamasti 1. tüübi diabeet EI OLE elustiilil põhinev haigestumine, sest kammoon simmo, mul diagnoositi enne viieseks saamist see autoimmuunhaigus. Ei tea mis hullu halba elustiili ma küll võisin tol ajal lasteaialapsena viljeleda... ega mind ju suhkru peal üles ei kasvatatud. Just täpselt, rõhk sõnal suhkrul! Miskipärast levib mingi lausloll arusaam, et suhkur = diabeeti haigestumine. Umbes, et kui inimene sööb, okei... sööb kõlab nagu kühveldaks endale iga päev kulbiga suhkrut sisse. Kasutame siis väheke sobilikumat sõna - tarbib, et siis on suhkruhaigus garanteeritud.

Ega ma ka oma 28-aastase staažiga pole mingi ekspert, aga minu arvates muutub see elustiilihaiguseks alles siis, kui inimene täiesti valimatult sööb kõike ja ei jälgi oma kolesteroolitaset, vererõhkku, füüsis langeb, mille tulemusel kehakaal tõuseb ja kui lõpuks pankreas ei suuda enam sellele hooramisele vastu panna, hakkab veresuhkur streikima ja ei lähe palju aega mööda, kui diagnoositaksegi selline kole ja paha haigus nagu seda on 2. tüübi diabeet, mis on siis elustiilist tulenev diagnoos. Alguses kirjutatakse tabletid välja, mis toetavad pankrease tööd ja pannakse range toitumis- ja liikumisrežiim peale, kuid alati sellest ei piisa ning võib juhtuda, et lõpuks lisatakse päeva ka 1-2 süstekorda.

Seega võiks lõpetada nende lausete vehkimise ja lahmimisega, kus "kõiketeadjad" täiesti süüdimatult kirjutavad, et suhkru söömine põhjustab diabeeti. Kallis inimene, diabeeti haigestumiseks pead Sa ikka märksa rohkem ära tegema kui suhkrut sööma. Kui nädalas sööd tahvli šokolaadi, lisad hommikukohvile suhkrutükikese või maiustad aeg-ajalt lemmik kommidega, siis usu mind - Sa ei ärka järgmisel hommikul ega ka järgmisel aastal diabeediga. Vähemalt seni mitte, kui toidulaud on mitmekesine ja leiad endas seda motti ja aega pühenduda oma tervisele ja viitsid end regulaarselt mõnusalt soojaks istutud diivanilohust välja õngitseda, on kõik hästi. Ära stressa.

Ma tean, et see tuli praegu nagu pauk luuavarrest, aga ausalt ka - suhkur ei võrdu suhkruhaigus ja ei pea ahastunult üle laua hüüatama, kui ma lisan oma teele mett. Inimesed muide ei haigestu laktoositalumatusesse sellepärast, et nad oleks liiga palju piimasuppi endale sisse kühveldanud. Haiguste tekkeks on tavaliselt ikka mingisugused eelsoodumused, kas geneetilised või nagu ma juba kirjutasin - elustiili tagajärjel põhinevad haigestumised.

Ma tean, et mu lugejaskonnas on mitmeid arste, meditsiiniõdesid ja meedikuid ja seega võite vabalt mind täiendada või parandada, sest ega ma ei soovi siin mingit valeprohvetlikku õpetust jagada, mis läheks meditsiiniteadusega vastuollu. Lihtsalt mul tekkis taaskord kerge ahastus, kui lugesin järjekordset arvamust suhkru tarbimise seost diabeedi haigestumise vahel. Kuid mis seal ikka enam nii väga imestada... on ju mitmeid inimesi, kes arvavad, et diabeet on mingi moodsa aja dieet.

Tänaonlihtsaltniikahtlanepäevolnud.

Igapäevased lihtsad asjad, mida ma olen harjunud tegema ei tule täna absull välja. Võtame kasvõi toidu valmistamise. Minu jaoks pole vähimgi probleem vaaritada maitsev õhtusöök ja ühtlasi kokkamise käigus külmikust leiduvad jäägid ära tarbida. Kui soovitakse kisselli vahukoore-kohupiima kreemiga - saab. Kui soovitakse krõbedat ahjuliha koos ahjukartulitega - saab. Kui soovitakse lõhe-, borši-, aedvilja- või püreesuppi - saab. Kui soovitakse pannkooke, magusaid või soolase täidisega - saab, kõike saab. Pole mingit probleemi ega küsimust.

Aga täna... täna ei saanud ma reaalselt isegi kartuli keetmisega hakkama. Algselt oli plaanis Joosepile üleeilseid keedukartuleid praadida ja kapsahautist soojendada. Ma veel eraldi lugesin potis kartulid üle, et esmaspäevaks jääks normaalne kogus, mida lõunaks pakkuda. Hakkan siis mina kartulit praadima... võisilm ka pannil juba sulanud, kui haaran potist esimese kartuli. Viilutan selle ära ja kui hakkan teist kartulit võtma, siis mida pole - kartulit pole. Ainult mingi mudru oli. Ma ei saa aru, kas ma loendasin kogu aeg ühte ja sama kartulit viis korda järjest või? #pimedalikkajuhtub

Vähe sellest, et ma absull ei vaimustunud kartuli koorimise mõttest, sest no ma olin end vaimselt teisele lainele täna seadistanud, siis avastasin, et einoh suurepärane - hautis ei lõhna ka just kõige värskemalt. Nii ma ohkisin seal pliidi ääres, kui Joosep soovitas ikka enne hautise ära viskamist seda natu-natukene keeleotsakesega mekkida, aga kuna mina olin hetk tagasi ühe banaani-õuna-spinati smuuti hinge alla tõmmanud, siis mind ei isutanud mekkida vbla natuke mädanenud kapsast.

Uhh, kuna olin kogu olukorrast ülimalt häiritud, siis otsustasin lihtsamat vastupanuteed minna ja teha vana head lollikindlat heeringa-hapukoore-sibula möksi koos keedukartuliga. Kuna lõunaaeg oli niigi üle läind, siis koorisin ühe portsu kartuleid kärmelt ära ja viskasin poti pliidile ja lülitasin pliidi täisvõimsusele, et kartulid saaks kiiremini keenuks. Vahepeal tegin selle heeringamöksi valmis ja siis läksin istusin arvutisse. Suur viga.

Järgmine hetk oli see, kui ma toetusin küünarnukkidega valamu servale ja kisendasin Joosepile, et ei tuleeeee kööki, ei tule, ei tule. Vaene mees tahtis mind kõigest lohutada. Ma sain teada, et täisvõimsusel töötav pliit keedab tõepoolest poole kiiremini  mu kartulid valmis ja sama kiiresti ka kärsatab. No siis muidugi mitte, kui ma kurnaks need õigel ajal ära. Igatahes, ma reaalselt tahtsin nutta, et kuidas ometigi saab mul täna kõik nii metsa minna.

Kassisin pool tunnikest, sest no ausalt öeldes oli mul sellest toidust juba kergelt öeldes poogen. Mingi hetk aga korjasin oma motivatsiooniriismed kokku ja suundusin tagasi kööki, et hakata uuesti kartuleid koorima... Joosep oli ka natuke aega lohutuseks seltsis, või no ma käskisin olla, sest vajasin emotsionaalset tuge, kui võtsin noa, et uuesti otsast alustada. Mingi hetk uuris Joosep, et kuidas mul läheb, no nii jutu jätkuks või nii ja siis vastas ise: "Aa ups, see polnud vist praegu kõige parem küsimus..." :D

Kuna ma ennist jooksin ummisjalu oma kartuleid päästma, siis viskasin selle tilgatumaks keenud poti koos põlenud kartulitega otse kraanikaussi, kus ma kuulsin, et miskit susises, aga loomulikult ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu, sest no milleks, eksole. Arvasin ju, et tegu on selle kuramuse põlenud kartuli sisina ja susinaga. Ei olnud. See oli mu puidu aluse komplektist pärineva noaga, mille käepide tulikuuma poti all ära sulas. Jess. Ma ei pea vist oma frustatsiooni kirjeldama.

Ma ütlen, täna on mingi selline "kõik läheb peeti" esmaspäev, mis sai tegelikult alguse juba öösel, kui tahtsin hakata maiustama oma lemmik krevetisalatiga, mille Joosep mulle linnast üllatusena tõi.

Sättisin end siis mugavasti voodisse teki alla, lülitasin elektrilise alustekikese ka sisse, no et ma ei saaks +23 kraadises toas põiepõletikku või miskit, eksole. Salati koos kahvliga võtsin ka muidugi endaga ühes, aga kui sain end lõpuks sätitud ja olin valmis hambad lööma krevetti, oli kahvel otsustanud vahepeal ära jalutada kadunud asjade maailma. Peale põhjalikku otsimist, palusin Joosepil endale uue kahvli tuua. Kui nagu võluväel sain endale Joosepi abiga siuhti uue kahvli, siis kae nalja - ma va pime suutsin salati ära kaotada. Lõpuks leidsin salati üles. See oli mul süles. Kuna mul tavaliselt on läpakas süles, siis mu aju ei genereerinud ära, et see pole läpakas. Lõpuks sain sööma hakata ja söömise ajal ilmus ka teinegi kahvel välja.

Juhhei. Ma just avastasin, et mu põlve peal on mingi kuivanud heeringa-hapukoore nire. Virk inimene läheks ja nühiks selle kohe praegu seebi ja käsnaga puhtaks, aga minul on raskelt savi mingist nirest, ma hõõrusin selle lihtsalt sõrmedega maha. Las mu põlv haiseb natuke soolaheeringaliselt. Mul on peale tänaseid läbielamisi selleks täielik õigus. Aa kuidas Teie päev on muidu täna kulgenud? Miskit huvitavat juhtunud? :D

Teate ma sattusin, või no mis sattusin, ma tegelikult täitsa teadlikult klõpsasin oma blogrollist Henry tervisepostituse
lahti ja lugesin nagu tubli koolijuts kõik kenasti läbi ja olin laias laastus kirjutatuga päri, kuid mis puudutas ülekaalulisust, kõrgenenud vererõhku ja muid sellega kaasnevaid riskifaktoreid, no et moodne meditsiin lasebki meil tunda end tervena ajal, mil tegelikult oleme haiged ja me ei pea vajalikuks ka midagi muuta, sest ravimite manustamisega on meie tervisenäitajad kõik normis, siis see oligi see ainuke koht, kus oleksin tahtnud valjuhäälselt vaielda, või  õigemini täiendada. Kuid selleks ei tekkinud vajadust, kuna postituse alla oli jäetud kommentaar.

/Inimesel on ju ka oma vastutus enda tervise suhtes! Arsti poole pöördudes saate muidugi ravimid- kui vererõhk on juba kõrge, siis tuleb eelkõige ära hoida kahju mis võib kõrgest vererõhust tekkida. Ei saa ju lootma jääda et võibolla võtate kaalust alla aastaga, aga vererõhk on veel pikka aega kõrge ning saate sel ajal mingi kurja tüsistuse (infarkt nt). Lisaks on ohtrasti elustiili haiguse ohvreid, kes ei taha/ viitsi endaga midagi ette võtta ning siis ei jäägi muud üle kui ravimeid kasutada. tervitades, kuri arstitädi/

Aamen! Ma tõstan sõrmed püsti, aplodeerin ja hõiskan, sest olen selle kurja arstitädiga rohkem kui nõus, kuid nähes ja lugedes, kui paljud inimesed soovivad ja ihkavad olla nagu see kurikuulus "vaba" läänemaailm, või no ma tegelikult ei tea, kui palju neid inimesi on, aga ma usun, et neid on kindlalt rohkem kui üks ja rohkem kui 1000. Ühesõnaga piisavalt, et enda hääl kandvaks muuta. Kas olete kuulnud uuest liikumisest, mis USAs levib kulutulena - fat-foobia?
Kui ma esimest korda sellest YouTube kanalilt TDex kuulsin, kus ülekaaluline Kelli Jean käis kõnelemas oma elust paksuna, olles ise sealjuures äärmiselt enesekindel, sarkastiline ja natuke nipsakas, siis konkreetne sõnavõtt tekitas minus vastikustunnet. Ei, mitte ülekaalulise Kelli vastu, vaid selle sõnumi vastu, mida endas kandis.

Iseenesest pole sellest ju midagi halba, kui inimene on enesekindel. See on tegelikult lausa tervitatav, kuid too Kelli ütles, et meil saledatel on probleem ja et hoopis meie oleme see elevant siin ruumis, jättes mulje nagu MEIL SALEDATEL oleks kõikide maailma paksudega mingi kana kitkuda. Minu jaoks oli tulemus järgmine: ma ei tundnud absull, et mul oleks vähimatki probleemi inimeste kehakaaluga, vaid vastupidi - mul tekkis tunne, justkui mulle surutakse vägisi peale mingisugust arvamust, mida ma ei oma ning Olenemata Kelli enesekindlast esinemisest, jäi mulje nagu sellel inimesel endal on hoopis väga-väga suur probleem saledate inimestega.

Kelli Jeansi sõnum oli see, et kui inimesed (sõbrad, tuttavad, võõras inimene tänavalt jt), väljendavad muret ülekaalulise inimese vererõhu või infarkti või südame- ja veresoonkonna haiguste kõrgenenud riski üle, siis oled KOHE automaatselt fat-foobik ja oled vihakõneleja ja kõik muud toredad tiitlid veel. Nad on mitmetes saadetes käinud kõnelemas ja nad ei luba end paksuks, ülekaaluliseks või rasvunuteks nimetada ja seda isegi mitte arstidel, sest no daah - mingi fat-foobik oled v?

Huvitav on see, et kui juhtusin veel teisigi saateid sellest liikumisest vaatama, siis ülekaalulised ennast ei luba õigete sõnadega nimetada, isegi siis mitte, kui tegu on meditsiinilise terminiga, kuid normaalkaalus olnud saatekülalistele lajatati küll sõnadega "kondipukett", "luu ja nahk" jms. Topeltstandardid. Tegu polnud isegi mingi vaidlusega, vaid saates püüti jõuda arusaamiseni, et mismoodi saab silmnähtavalt rasvunud inimene olla tervislik ja väidetavalt täiesti korras näitudega. Ei kõrgenenud kolesterooli, ei kõrgenenud vererõhku, ei mingit ülekoormust südamele ja liigestele, mitte kui midagi. See, et ülekaaluline inimene hakkab kingapaelte sidumise peale hingeldama ja õhku ahmima, see on ju normaalne.

Kui uuriti, et miks sellist liikumist on tarvis, siis paljudest üks vastus oli, et kui nende lapsed on või saavad ülekaalulisteks, et siis nemad ei taha, et nende laps(ed) peaks taluma norimist või et neid peaks ühiskonnast nende kehakaalu tõttu kõrvale tõrjuma jne. Minul jällegi, tekkis küsimus, sest ma ei suuda ise oma väikese amööbiajuga välja mõelda, et  miks oma elustiili ja söömisharjumustega annate siis oma järelkasvavale põlvele sellist eeskuju? Ma ei taha oma lausega öelda seda, et kui keegi või kellegi laps on ülekaaluline, et siis järelikult on ise süüdi ja norige terviseks. Ei. Kindlasti mitte, sest ülekaalulisus ei teki inimestel ainult ülesöömisest, enese distsiplineerimatusest või laiskusest end trenni lohistada vms, vaid ülekaal võib olla ka mõne ränga haiguse tagajärg. Seda ei tohiks kindlasti unustada. Kuid haigust ei tohiks ka tuua vabanduseks, et ah, olen nagunii paks ja mis seal enam vahet. Samuti ei tohiks oma viitsimatust mugavasti haiguse taha peita.

Näiteks mina, olles ligi 30-aastat olnud diabeetik, on minulgi tavainimesest märksa keerulisem hoida oma saledat figuuri, sest kas teadsite, et kui minu veresuhkur on normist kõrgem, siis insuliini süstides, et glükoositaset veres alla saada, muudab insuliin üleliigse glükoosi rasvaks. Jep, rasvaks. Ega ma niisama päevas oma suhkruid 6-8x mõõda ja seda iga päev. Nädalas teeb see umbes 28 torget näpuotsa, pluss need torked, kus mul ei õnnestu piisav kogus verd saada ja testriba läheb raisku ja pean uue augu tegema. Nii et ime pole, et mu sõrmeotsad on tundetud. Ahjaa, ärme unusta igapäevast süstimist ka. Sedagi päevas umbes 5-6x.

Sellepärast ma unistangi Apple poolt toodetud uudsest ja innovaatilisest glükoosi mõõtmise nutividinast, kus umbes nädalaks paigutatakse naha alla mingi pisikene jublakas (ise saab kodus paigaldada) ja siis saad igal aja hetkel oma suhkrut kontrollida. Sellepärast unistan ma ka Apple nutikellast, et saaksin oma päevast aktiivsust ja veresuhkrut jälgida, sest no need Apple toredad nutividinad on ju kõik pimedasõbralikud ja ühilduvad omavahel. Oleks see vast tore ja vahva, peaaegu poole vähemate augustustega eluke. Ee... ma kaldusin teemast natunatukene kõrvale.

Ühesõnaga, ma pole veel siiani leidnud inimest, kes suudaks mulle lahti seletada, milleks on kasulik või vajalik selline liikumine nagu fat-foobia... !? Väide, et kõik inimesed on erinevate kehakujudega, siis jaa, absoluutselt nõustun, sest me ju kõik teame, et meil on tohutult erinevad kehad. Ei ole lihtsalt suurused S, M, L jne ja et siis kõik S-suurused istuvad kõikidele pisikest kasvu inimestele valatult või et kõik püksid suuruses x sobivad idekalt. See on tegelikult üks ilgem peavalu leida endale hästiistuvad ja sobivad rõivad, no kui Sind pole just armulise taevaisa poolt õnnistatud standardse kehaga. Kuid üks asi onkeha omapära ja teine asi on eluohtlik rasvumine.

Tervisejuttude jätkuks... panin endale dermatoloogi juurde aja kirja, kuna mõtlesin minna ja lasta uuesti oma sünnimärgid üle vaadata ning kuna mul aeg-ajalt tekivad nahale mingid kahtlased valged laigud, siis tuleb neid kohti mingi retseptiravimiga määrida ja siis umbes nädala pärast oled jälle nagu brand new. . Kunagi ütles dermatoloog, et see tuleneb diabeedist ja sellest, et diabeetikutel kipub naha pH paigast nihkuma. Ma muidugi enam ei mäleta et kummas suunas. Kuid eile, peale dušši alt tulemist, ütles Joosep, et need valged kohad on mul muutunud tumelillaks... nagu mingid sinikad. Natuke hirmus on... esimene vaba aeg oli 18. mai, õnneks see aasta ikka ja vbla püsin seni ikka oma sinikatega elus vms.

Et alustada algusest ja ausalt, siis pean taaskord alustama oma postitust sissekulunud sõnadega... istusin mina niisama FBs ja lappasin sõprade ja gruppide teavitusi läbi, kui järsku jäi mu pilk pidama Marise postitusel, kus loetles üles asju, mida pole kunagi proovinud/teinud/käinud/kogenud või muud säärast ja kuna see tundus ülikhuul mõte, millest blogida, siis haarasin minagi sõnasabast kinni ja siin *trummipõrin* on minu loetelu asjadest, mida ei ole ma kunagi proovinud ja teinud:

• Ma ei ole kunagi söönud tigusid. Kuigi ma olen suur kala- ja krevetisõber, siis minu taldrikust jäävad heaga välja kõiksugu rõvedad ligased ja iminappadega molluskid. You name it - kalmaarid, kaheksajalad, austrid, merekarbid, jõekarbid... vahet pole - OUT!
• Ma ei ole kunagi Venemaal käinud. Kuigi vahel tekib küll selline kahtlane tunne nagu me kõik oleksime kordki elus seal idapiiri taga ära käinud - kes vabatahtlikult, kes sunniviisiliselt. 
• Ma ei ole kunagi reisinud Euroopa piirest välja. Kõige kaugemad sihtpunktid on olnud Rootsi, Soome ja Läti ja seal viimases sihtpunktis ei käinud ma alksitripil. #tahansoojamaareisi
• Ma pole kunagi lennukiga lennanud. Ma pole isegi lennukit lähedalt näinud. Enam ei näe ka vist. #seelennukonnüüdküllvistläinud
• Ma ei ole kunagi lasknud endale panna ripsme- ja juuksepikendusi ega ka geelküüsi. Mul on geellakk, aga seda enda küünte peal. Ma ei näe vajadust oma küüsi rikkuda. Mul on looduse poolt antud ilusad tugevad küüned.
• Mu keha ei ole kaunistamas  ükski tätoveering... veel. Khm, see tõesti peagi muutub, sest just oma eelmises postituses kirjutasin sellest lähemalt. See on olnud üks minu salajasi unistusi, kuna olen alati olnud selline lõhkiste teksade, ketside ja maika tüdruk.
• Ma ei ole kunagi lumelauaga või -tuubiga sõitnud, sest nagu minu hirmupostitusest teada saite, siis ma kardan ko-hu-ta-valt kõrgust ja kukkumist.
• Ma ei ole kunagi kontaktläätsi kandnud. Minu nägijaajal polnud need vist nii populaarsed ka või olid (?), aga kuna mul nagunii polnud nende soetamiseks raha, siis ma ei mõelnudki nende hankimisele. Mul olid lihtsalt tumeda raamiga nohikuprillid, mis olid üliänksad. Praegu oleks need täiega IN.
• Ma ei ole kunagi kogenud merehaigust. Nothing more to say here.
• Ma ei ole kunagi doonor olnud. Ise ma tahaks väga olla, aga nemad ei taha jällegi mind. Niuks.
• Ma ei ole kunagi pidutsedes end mällerisse joonud. Minu jaoks on oluline enesekontroll. No et ma ei jooks end kuskile kummuli. Kuigi aastaid tagasi oli küll üks selline pidu, kus kohe uksest sisse astudes valati paar pitsi tervitusnapsu ja minu tõmbas see suht kohe siruli ja ajas iiveldama, kuna ma polnud päeva jooksul miskit eriti söönud. Lõpuks tuli sõber ja korjas mu peale ja viis ära koju. Minu kõige lühem pidu ever.
• Ma ei ole kunagi abielus olnud. Selle-eest olen saanud mitmeid abieluettepanekuid ja ainult ühele neist olen andnud jaatava vastuse. Hmm, huvitav küll kellele... :D
• Ma ei ole kunagi ühtegi instrumenti mänginud. Kahjuks. No kui selle alla ei lähe just lasteaias tilistatud triangel... ? Muidu minu üheks suureks unistuseks on õppida mängima tšellot, aga selleks oleks mul tarvis oma isiklikku pilli. Kui kellegil juhuslikult vedeleb kuskil üks üle, siis võite mulle Smarti panna :D 
• Ma ei ole kunagi suitsetanud ega ühtegi narkootilist ainet tarbinud ega ka proovinud. Ei tunne puudust ega vajadust ka.
• Ma ei ole kunagi sülitanud või maha rögastanud. Ma saan aru, et osadel inimestel kogunebki röga kurku ja et see põhjustab teatavat ebamugavustunnet, aga armulise taeva pärast, paluuuun võta taskurätik ja sülita sinna oma kehaeritis, mitte keset tänavat asfaldile. See lihtsalt on rõve.
• Ma ei ole kunagi kuivšampooni kasutanud. Ma olen nende kohta lugenud erinevaid tootearvustusi ja minu jaoks tundub see mingi kõrgemat sorti raketiteadus. Küll ei tohi spreitada liiga kaugelt, siis jälle liiga lähedalt ja siis vali kindlasti õige toon ja siis kammi ja ära kammi ja kohenda ja ära kohenda. Aarrggh, ma parem lähen lasen endale vett pähe ja pesen vanaviisi.
• Mul ei ole kunagi ohatist olnud. Ptui-ptui-ptui. Ma olen üliõnnelik selle üle ja oskan seda väärtustada, sest tean kui paljusid meist see vastik herpesviirus painab.

Tegelikult saaks sellest ühe lõputu pika postituse valmis vorpida, kui hakkaksin loetlema kõiksugu imelikke asju, mida ma ilmselgelt pole veel proovinud... ma pole kunagi köielkõndi proovinud, ookeani sügavustes koos haikaladega ujunud, härja munandeid söönud, mõõka neelanud, tuld pursanud, üleni end šokolaadiga kokku määrinud... ma isegi ei tea miks peaks keegi üldse seda tahtma teha, aga no inimesi on erinevaid. Veel pole ma kunagi laipa näinud. No mitte, et see oleks ka mingi selline harilik vaatamisväärsus, mida argiste toimetuste vahel kogeda või näha.

Ühesõnaga minu loetelus olid esindatud vähe realistlikumad ja levinumad tegevused, toidud ja harjumused, mis on meie praeguses ühiskonnas levinud või n-ö mainstream.
Kas mingites punktides samastusid minuga ja mis on need asjad, mida Sina pole kunagi proovinud või teinud? :)