Eilne hommik algas tõsiselt vahvalt, sest esimese asjana, kui ma oma silmaluugid avasin, teatas Joosep, et ma olen Delfi TOP10s. Ja ei, mitte see ei olnud vahva, et ma järjekordselt figureerisin kuskil topis, vaid need kommentaarid, mis olid superarmsate inimeste poolt mulle Delfi kommentaariumisse jäetud, vot see oli super. Mõelda vaid, kui mõnus oleks iga hommik nii ärgata, kui kogu aeg keegi valaks Su kuhja positiivsete ja inspireerivate sõnadega üle.

Põõnasime mõnusasti üksteise kaisus voodis, kui Joosep mulle neid kommentaare ette luges ja nentis, et mul oleks justkui nagu sünnipäev, kõik muudkui soovivad mulle õnne ja jaksu, hehe. Põhimõtteliselt kõik kommentaarid olid positiivsed, välja arvatud üks päevanael, kus ma sain teada, et kui ma järgiksin ühe konkreetse raamatu juhtnööre, siis mul oleks võib-olla võimalus saada nägijaks, aga kahjuks seda raamatut punktkirjas pole. Ilmselgelt, eksole.
"

"
Mina, kui selline natuke kiuslik ja sarkasmi armastav inimene, tekkis seda kommentaari lugedes ainult kaks küsimust:
1. Kust see inimene nii täpselt kursis on pimedate raamatukogu valikuga ja kui juba teab nii täpselt, mis meil on punktkirjas ja mida mitte, siis peaks olema kursis ka audioraamatute valikuga? Aga võib-olla on seda raamatut hoopis kombatavat olemas. Kas see sai ikka üle kontrollitud. Sai siis või ei saanud? Ei tahaks ju sellist imetabast võimalust käest lasta, kui mul on võimalus nägijaks saada. Piibel? Mulle turgatas praegu Piibel pähe, aga see ei saa ju ometigi olla, sest Piibel on punktkirjas täitsa olemas. Uus Testament on suisa 65 raamatuna ära trükitud. Saad ühe raamatu jaoks terve toa ära bronnida.
2. Kus siis kõik need nägijaks saanud pimedakesed end peidavad? Kas neid üldse on? Aaa õigus, seda raamatut pole ju punktkirjas ja vaesekesed ise ei näe ju tavakirja lugeda. Hehe, kurb küll, aga kükita siis edasi koos oma pimedusega, kui lugeda ei näe.

See oli siis tänase päeva väike annus sarkasmi. Oii, mulle meeldib sarkasm ja must huumor. Muudab elu kohe ilusamaks :D

Aga, kui siin on veel kedagi, kes pole kursis minu viimaste aja tegemistega või ei jaga matsu välja, et millest ma praegu räägin, siis eks ikka eilsest LP Tervis Plussis ilmunud kolumnist, mille autorihakatis ma olen. Minu kolumnid hakkavad nüüdsest ka edaspidigi igakuiselt korra kuus ilmuma.

Mul selle kolumni ilmumisega oli selline pisikene ootusärevus ka hinges, et mismoodi rahvas võtab vastu minu esimese üllitise ja süvendasin korduvalt ja korduvalt endas kahtlusi, et äkki saab seda pimeduse juttu juba liiga palju...? Mulle endale tundub kogu see pimedus ja sellega koos elamine kuidagi nii enesestmõistetav. Panin erinevad sokid jalga. Eksisin ühe päeva jooksul juba viiendat korda ära. Pigistasin endale kreemi pähe ja kreemi asemel hõõrusin endale näkku dušigeeli. Istun kottpimedas toas, sest ei märka, kui väljas pimedaks läheb ja ainus, mis sealt toast kostub, on mu arvuti plädin. Ma ei näe ärritavaid tolmurulle ja võin seni täies südamerahus elada kuni selle hetkeni, mil mul esimene tolmurull ninna lendab. Lisasin tee sisse soola, no ikka juhtub, juba sajandat korda juhtus.Ja siis on kuidagi naljakas kuulda, kui inimesed mind kiidavad ja ütlevad, et ma olen tubli... Ma ei saa aru mille poolest ma nii tubli olen. Ma lihtsalt elan nii nagu oskan, thats it. Minu jaoks on kõik see kuidagi nii igapäevane ja ei oska selles miskit ekstreemselt tublit näha ja põnevat leida.Kuid paistab, et inimesi ikka miski paelub, kui saavad kiigata teistmoodi inimeste maailma, et mismoodi nad seal toimetavad ja hakkama saavad. See on vahva, avardab silmaringi ja äkki mõjub kohati ka motiveerivalt? :)

Nii et loodetavasti järgnevad kolumnid pakuvad sama palju rõõmu ja huvi ning järgmiste kirjutamiste ja joonistamisteni. Ma muide armastan joonistamist. Ja täna otsustasin, et hakkan Joosepile salli kuduma. Ainult seda pole ma veel otsustanud, et millal ma kudumiseni jõuan. Pean endale ju enne vardad ja lõnga soetama. Eks ma annan teada, kui algust teen ja näitan kindlasti ka tulemust.
Ahjaa, täna veel otsustasin mitte kandideerida Sportlandi blogijakohale. Hakkasin mõtlema, et pole mõtet ahneks minna. Teadagi ju, mis vanarahvas selle kohta ütles: suur tükk ajab suu lõhki. Kuigi mu suur unistus on saada endale suusad ja Sportlandi blogijaks saades oleks see unistus mulle sammuke lähemale jõudnud, siis leidsin, et ainult suuskade pärast pole ka mõtet end oimetuks blogida. Pärast istun oma hunniku otsas ja blogin näpud villis ja lõpuks ei tunne enam sellest blogimisest grammigi rõõmu. Ma nii ka ei taha.
Aga andke teada, kas lugesite minu LP Tervis Pluss kolumni ja kuidas meeldis, ei meeldinud ja soovitusi võite ka kamalaga jagada.

Marimell kirjutas mõni aeg tagasi FiFi erootikabutiigist, kus leiab igasugu lahedaid ja seksikaid tooteid. Dildod ja vibraatorid nagunii, aga lisaks ka sekspesu, hommikumantleid, kinkekomplekte, libesteid jms. Peale selle viskas Marimell antud teemaga õhku ka küsimuse: kas tõesti on naisi, kes ei rahulda ennast?Kommentaaridest sai teada, et ei, kõik naised ei vaja kõiksugu lelusid ja imevidinaid, et aeg-ajalt endaga ise tegeleda. Isegi siis mitte, kui pole hetkel kellegagi püsisuhtes. Kuid samas oli ka neid naisi, kes tunnistasid ilma vähimagi piinlikkustundeta, et lisaks regulaarsele seksile oma partneriga, tegelevad nad aeg-ajalt endaga ise. Kuna teema oli seotud erootikabutiigiga, siis ilmselgelt tuli jutuks ka kõiksugu voodielu ergastavad ja värskendavad lelud ning kommentaariumist võis lugeda, et on täiesti tavapärane, et naised kasutavad meelsasti sekslelusid nii koos partneriga, kui ka üksi vallatlemiseks.

Marimelli postituses oli mul täielik äratundmisrõõm selle lõigu juures, kus oli juttu sellest, mismoodi naistekari Sulle peale lendab, kui Sa julged kasvõi moka otsastki mainida, et aga Sa ei kasutagi seksvidinaid. Mul oli umbes sama geiss, aga jututeemaks ei olnud mitte seksvidinad, vaid kelgiti oma saavutuste ja kogemustega. Kui Sa seltskonnas ei hakka koos teistega praalima, et mida, kellega, kus ja mitmekesi oled teinud, siis saad kohe endale vanilla sildi külge. Ja see isegi ei olene sellest, kas tegu on naiste- või meeste seltskonnaga. Mind isiklikult nii kohutavalt häirib selline nõme praalimine, sest miks peaks inimene hakkama kellegile midagi tõestama ja detailideni lahti seletama, et mida kõike on või ei ole proovinud. Kui inimese intiimsusspekter on teistest mõnevõrra kitsam, siis ei pea teda ju sellepärast kohe kuivikuks sõimama. Äkki see pole üldse inimese loomuses avalikult kõigile rääkida oma partneri peenise pikkusest, häbeme raseeritusest, fetišitest, eelistustest, öökapi sahtlisse peidetud leludest.

Minu jaoks on need inimesed palju atraktiivsemad, kes ei haibi iga nurga peal oma saavutustega. Mõjuvad kuidagi usutavamalt ja salapärasemalt. Siin muidugi ei tohiks omavahel kahte asja segi ajada. See on täiega lahe ja huvitav, kui keegi lihtsalt muljetab oma ägedast seksikogemusest. Kuid teine leer, mida mina antud hetkel silmas pean, on see, kui inimene hakkab sellist egotrippi suust välja ajama, et ma tahaks lihtsalt natuke endale suhu oksendada.Selline fa fa, ma olen seda proovinud ja seda teinud ja näinud. Just eile sain hea paugu n*kku. Ma olen ikka täiega tegija. EI ole lahe!

Lisaks, kui korraks tulla selle uute asjade proovimise teema juurde, siis kas kõike ikka peab siin elus järgi proovima lihtsalt sellepärast, et olla ka pop ja käia ajaga kaasas, vältimaks seltskonnas kõõrdi vaatamist? Minu arvates on see täiesti jabur arusaam. Mina küll ei arva, et kõik peavad tänasest päevast alates teiste eeskujul hakkama kasutama oma voodielu värskendamiseks vibraatoreid, tuppekuule, peeniserõngaid või mida kõike veel, puhtalt sellepärast, kuna teised seda teevad. Sama hästi võiks ju küsida nendelt kaasaegsetelt seksijatelt, et aga miks kõikide moevooludega siis kaasa ei lähe? Kas olete kuulnud uuest trendist? Uus trend on nüüd ju emakese maaga seksimine. Ökoseksuaalid saavad enda ehitatud kasvuhoones kokku ja kukuvad üheskoos paljalt mudas püherdama, saades sellest võimsaid orgasme. Tegu on grupi inimestega, kes usuvad, et maaga seksides päästavad maailma. Ma kujutan ette, mismoodi ma järgmisel korral istun seltskonnas ja samal ajal, kui kõik sädistavad oma seksvidinatest ja kogemustest, siis lihtsalt ühel hetkel lajatan: "Issand, aga miks keegi teist maaga ei seksi? Mis teil ometigi viga on? Mis te polegi ökoseksuaalid vä? Te ei tahagi maailma päästa või? :D

Ühesõnaga, mis mu point on? Minu point on see, et igale ühele oma ja pole tarvis teiste eelistuste ja valikute üle kohut mõista või kuidagi negatiivselt suhtuda ja tunniaja pikkune loeng maha pidada. Pole vahet, kas oled sekslelude austaja või naudid puhast seksi. Igale ühele oma.
Lõpetuseks mõtlesin omaltpoolt tõstatada hoopis vastupidise küsimuse. Kas kõik mehed masturbeerivad? Mitte, et mul oleks siin hordide kaupa meeslugejaid, aga naised võiksid ka arvamust avaldada, et mida sellest arvavad, kui näiteks suhtes olev mees üksi masturbeerib? Vallaline mees seda tegemas on minu meelest suts loomulikum ja arusaadavam, aga kas suhtes oleva mehe puhul on see samuti selline tavapärane? Naistel tundub vist olevat.

Mul oli tegelikult eile plaanis rohkem kui üks lugu oma hüpo järgsetest käitumistest ja väljaütlemistest kirjutada, aga läks kuidagi nii, et saite ainult ühe loo. Esimest saate lugeda siit.

Tegelikult ega hüpo järgsest käitumisest midagi väga rääkida polegi, kuna organism tarvitab sel ajal tohutu kogus energiat ära ja siis üldjuhul on inimene peale ränka veresuhkru langust ja krampe suht kudenud olekus. Lisaks peale krampe on diabeetikul ääretult külm ja organism lihtsalt kisendab ühe kosutava une järgi. Aga enne pead muidugist sooja saama, sest katsu Sa uinuda, kui üle kere lõdised.

Näiteks...
Viimane kord, kus mul olukord küll krampideni ei jõudnud, aga suhkur käis kuskil seal 1,4 mmol/l peal ära, siis pärast oli mul nii külm nagu ma oleksin kükitanud porgandpaljalt kuskil külmakambris. Isegi kolm tekki, mille sisse ma olin end mässinud, kuum tee ja meetri kauguselt otse minu peale puhuv soojapuhur ei andnud mulle piisavalt soojust. See on lihtsalt organismi loomulik kaitsereaktsioon.

Kuna inimese maks talletab endasse teatud kogus glükoosivarusid, siis organismi kaitsemehhanism tarvitab hüpode ajal selle glükoosi kätte saamiseks peaaegu kogu energia ära, mis viib selleni, et organismis pole enam piisavalt jõudu sooja tootmiseks ja hoidmiseks. Maakeeli öeldes minnakse ellujäämise eesmärgil kõikide varude kallale.

Kui ma eilses postituses kirjutasin, mismoodi ma suutsin peale krambitamist ära unustada, et mul on juhtkoer, siis tänases loos tunnistasin ma end peale hüpot täiesti terveks. Vähemalt nii väitsin ma meedikutele otse silma sisse vaadates, et mul pole mitte ainsamatki tüsistust. Terve kui purikas.

Olin järjekordselt Kikul külas ja kuna õhtul käisime natuke pralletamas, siis arvatavasti see oli ka põhjus, miks hüpos lõpetasin. Kuigi magama minnes oli suhkur 6,5 mmol/l, siis ma unustasin, et ööseks võiks see suti kõrgem olla. Eriti veel, kuna olin tiba alkot ka tarvitanud ja alko üldiselt alandab veresuhkrut. Oleneb muidugi alkoholist, sest näiteks õlus on päris korralikult süsikaid ja see ei alanda mitte kuskilt otsast Su veresuhkrut.

Ärkasin taaskord üles sellise väsinuna, aga selleks ajaks, kui mina meelemärkusele tulin, olid meedikud juba kohal. Tohkendasid seal ümber minu. Mõõtsid pulssi, suhkrut ja rõhku, aga kuna kõik oli juba enam-vähem normaliseerunud, siis koostasid väljasõidu protokolli. Mina seda ise ei mäleta, aga ühel hetkel olevat meedik minult küsinud, kas mul mingeid tüsistusi ka on ja mina vastanud täiesti enesekindlalt: "Ei, ei ole mitte ühtegi tüsistust..."
Kiku muidugi haaras kohe sõnasabast kinni ja lausus: "No tal tegelikult on küll... Esiteks ta on pime ja tal peaks olema ka neerupuudulikkus..."

Jeesh, selline väike neeru- ja südamepuudulikus, kergematsorti närvikahjustus jalgades ja pimedus, ei midagi märkimisväärset. Põhimõtteliselt täiesti terve ju :D
Kui meedikute töö oli selleks korraks tehtud, siis enne lahkumist soovitasid nad mulle paar võikut teha, et see aitavat hoida veresuhkrut stabiilsena, et uuesti kolinal alla ei langeks. Aga sel hetkel, kui nad seda soovitasid, siis nad vaatasid Kiku Aafrika näljahädalise välimust ja kööki, kus Kiku hoiab oma taarat ja muud träna ja küsisid: "Teil ikka on süüa siin või?"

Kiku, kui viitsid, siis võiksid kommentaariumisse jätta omapoolse kirjelduse olustikust, millise mulje kogu see kompott võis meedikutele suure tõenäosusega jätta. Oot, las ma vastan sellele ise: kustumatu! Milline imeline trio ma ütlen.

Ma ei tea, kas siin on veel kedagi, kes poleks kuulnud diabeedist ehk maakeeli suhkruhaigusest. Kui ei ole, siis doktor Google aitab. Sest ma ei hakka täna uuesti kirjutama pikka sissejuhatust diabeedi haiguskulust, ravivõimalustest ja tüsistustest, kuna ma tahan hoopis jagada mõningasi naljakaid seikasid, mis on kaasnenud madala veresuhkruga. Aga enne kui me nende lugude juurde liigume, siis olgu juba eos ära öeldud, et kui inimesel on suhkur madal, siis pole aega enam oodata. Kui inimene on veel suuteline ise kõnelema, siis anna talle midagi magusat (komm, mahl, isegi tükk leiba aitab). Kui aga inimene pole enam adekvaatne või veel hullem, kontaktivõimetu, siis helistage kohe 112. Ja tihtipeale on diabeetikul endal ka midagi magusat kotis, võite sinna ka kiigata. Kindlasti mitte süstida diabeetikut! 

Ma olen 26. aastase diabeedistaažiga näinud kõikvõimalike veresuhkruid, ja juhtunud on ka nii mõndagit, näiteks teadvuse kaotus, krambid. Isiklikult ma ei pea diabeeti kohutavaks haiguseks, mille diagnoosimisel peaks inimene hakkama kassima. Jaa, tegu on tõsise haigusega ja seda on võrreldud isegi vähkkasvajaga, mis salakavalalt aegamööda hävitab inimese vereringest kuni organiteni. Aga hea uudis on see, et kui oled piisavalt hoolas ja korralik, siis on ka haiguskulg leebem ja aeglasem ning tänapäevaste vahenditega tekib väga vähe tüsistusi. Märksõna on koostöö. Koostöö oma arstiga. Koostöö oma haigusega. Selle haigusega tuleb saada sõbraks ja õppida koos elama. Ma ikka aeg-ajalt itsitan pihku ja muigan siin omaette, kui loen kusagilt blogist, mismoodi keegi ostis endale mingi järjekordse koduse allergiatesti ja issandjumal küll, mõelda vaid, nad pidid teist korda oma elus näpu otsast verd võtma ja nüüd on kõik käed, seinad ja elamine verd täis nagu seal oleks seatapp toimunud. Nii nad seda kirjeldavad. Ja mõelda vaid, ma pean end iga päev mitu korda päevas süstima, 4-6 korda päevas lansettiga sõrmeotsi augustama, iga toidukord süsikaid arvutama ja siis jälle mõõtma ja siis vajadusel jälle süstima. Ja siis ühe sellise väikse augukese pärast läheb kohe selline kisa lahti. Pühajeesuskristus küll, ma ütlen.

Ma saan aru, et iga inimese jaoks on tema hirmud ja mured need kõikse suuremad ja hirmsamad, aga kui minul kipub vahel madalseis peale tulema või tahaks niisama vinguda ja halada, siis ma mõtlen endast kehvemas või nõrgemas seisus olevatele inimestele. See päriselt aitab. Võtame kasvõi diabeeti haigestunud beebi ja nende vanemad. Mina olen jah täiskasvanud inimene ja saan mõistusega aru, miks on tarvis mitu korda päevas lansetiga sõrmeotsa lõhkuda, aga katsu sa seda vastsündinule või kolmekuisele beebile selgeks teha. Ei ole ju nii, et lihtsalt seletad rahulikult puhtas emakeeles olukorra ära ja beebi noogutab sulle kõikemõistvalt naeratades vastu. Tjah, oleks see vaid nii, eksole. Tegelikult beebi tunneb ainult valu ja annab läbi nutu sellest märku. Ja siis mõelda nendele vanematele, kes peavad oma beebile teadlikult haiget tegema ja mõtelge veel sellele kui tilluke on selle väikese inimese sõrmeots... Veits nõme nagu siis vinguda, kas pole?!

Aga tagasi minu juurde...
Kuna mul on rohkem kui üks kord selle aja jooksul olnud väga ränkasid hüpoglükeemiaid, mis on lõppenud krambitades, siis kirjutan ühest sellisest humoorikast juhtumist lähemalt. Täpsemalt sellest, kuidas mõistus peale hüpot kohe üldse ei klikkinud.

Olime seltskonnaga Hiiuma kohvikupäevadel ja mitte üritust väisamas, vaid ise kohvikut tegemas. Et jõuda meeskonnaga vajalikud ettevalmistused ära teha, läksime päev varem kohale ja seega pidime paar ööd Hiiumaal ööbima.

Esimese öö varahommikul ärkan üles ja Kiku teatab: "Sul olid krambid!"
"Mis asja! Minul?"
"Jah, kohe tuleb kiirabi ka," seletab Kiku rahulikult.
"Kiirabi? Kellele?" uurin mina hämmeldunult.
"Sulle. Sul olid ju krambid," vastab Kiku.
"Krambid? Minul?!" veel rohkem hämmeldunult, nagu kuuleks sellest esimest korda.

Istusin siis rahulikult voodi peal edasi ja lürpisin suhkruvett . Hetke pärast tuli keegi meie seltskonnast üle ukse kiirabi saabumisest teatama. Loomulikult olin ma selleks hetkeks suutnud veel korra ära unustada, et mul olid krambid ja et kiirabi tuli just mulle. Kuna Janet ööbis samuti meiega ühes toas, siis otsustati ta meedikute ajaks teise tuppa saata.
Kui meedikud mu suhkru, vererõhu, pulsi ja kõik muud näidud üle kontrollisid ja tunnistasid mu stabiilseks, siis keegi seltskonnast küsis minult: "Kas toome Janeti tagasi?"
"Janeti?" küsisin nagu kuuleksin seda nime elus esimest korda.
"Sinu juhtkoer," selgitas Kiku.
"Koer? Mul on koer või?!" küsisin heldinul häälel.

Tjah, kui mu poobik tuppa tormas ja minu juurde saba liputades tuli, siis mulle meenus jah, et mul on tõepoolest koer. Ma ei tea üldse, kuidas ma sain sellise nunnupalli ära unustada. Eriti kui pakub mulle igapäevaselt nii vahvaid emotsioone. Näiteks täna hommikul kui ma silmaluugid avasin ja olin ainult suurt varvast jõudnud liigutada, ronis see tegelinski voodi alt välja, pistis oma märja ja külma ninaotsa vastu mu kaela, seejärel vastu kõrva ja tagatipuks aevastas ilge tatilärakaga mulle otse kõrvaauku. Tõepoolest, kuidas ma sain küll selle karvapalli ära unustada.

Aga eks neid lugusid hüpodest, mida diabeetikud on kogenud, neid on sadu. Küll on diabeetik end madala suhkru korral lennuki pähe vannituppa lukustanud ja keeldunud sealt väljumast, sest daah, muidu ju "lennukis" rõhk langeb ja kukub alla. Kuigi ainus, mis seal langeb on veresuhkur. Või mismoodi diabeetik madala veresuhkruga lamab diivanil ja näeb mismoodi lagi hakkab talle peale vajuma ja siis lihtsalt rahulikult lamab edasi ja jälgib antud olukorda ja mõtleb mingeid omi kosmilisi mõtteid. Kõlab veits sedasi nagu inimene oleks seeni tarvitanud. Ja ei, ma ei pea siin silmas kukeseeni. Aga tegelikult on siin süüdi liiga madal veresuhkur.                                                                                                                                                                                                                

Ristiema saatis ühe minu lapsepõlveajast pärineva pildi, kus ma maal suvitamas olin. Mina siis see pisike plika, kes madratsit lükkab. Ega ma oluliselt eriti pikemaks pole kasvanud

Mina ja Joosep Rummu karjääri erosioonidel

Mina niisama Joosepile nägusid tegemas, kui mind sületantsu juttudega noris

Kaks head sõpra kutsusid Kaid ja mind Rootsimaale kruiisile. Ja kuna Kai on ainult Pärnus, Tartus ja Tallinnas käinud (vaherepliik Kai poolt: Lätimaal ka ikka), siis võiks korra välismaale ka viia, kasvõi sõprade abiga ja kasvõi tasuta saadud piletitega.
Aga ega me siis kohe minna saanud, töö oli vaja enne ära teha. Asi oli nimelt selles, et panime oma majja uue keskküttekatla. Mina olin seal tähtis mees. Peksin suure kuvaldaga vana Leedu katla seina seest välja. Oiii, see lammutamine meestele meeldib. Sellel katlal oli seitse ribi ja need olid omavahel veel ränga poldiga kokku tõmmatud, selle poldi painutasin ka läbi. See oli ka vägev, hirmus härga täis olin. Aga kaua ei jõudnudki olla, sest Kai hingas kuklasse: „Kiire on-kiire on, svenssonid ootavad!”.

Küürisin siis endalt hirmsa nõgi maha ja nägin lõpuks täitsa endamoodi välja ja juba tormasime bussile ja juba olimegi Tallinnas. Tallinnas liiklesime seltskonnaga suurde sadamasse. Endamisi mõtlesin, et tahaks juba laevas rahulikult külili heita ja maksuvabast poest ostetud lagritsaid närida. Samas enne tuli piletid registreerida, siis tuli veel dokumente näidata ja lisaks oletasin, et pean veel seitsmele inimesele hakkama selgitama, et tegemist on juhtkoeraga, ta ei pea olema puuris, ta ei pea kandma suukorvi ja sada muud asja veel.

Aga jah... läksime siis hoonesse sisse. Seal oli palju ruumi ja avarust. Vaatasin ringi, pea suurlinna mürast ja palavusest õieli otsas. Astusime eskalaatorile, mis meid ilusti üles vinnas. Tundsin, kuidas hoone jahutus hakkab meid varsti kuumast suveõhust reaalsusesse tagasi tooma kui äkki.... Kui äkki Kai küsis oma lapselikus siiruses päevaküsimuse: „KAS ME OLEME NÜÜD LAEVAS?”
Meh? Laevas? Ei, me oleme just jõudnud terminali, läinud läbi esimese ukse ja sõitnud esimese eskalaatoriga üles, me EI ole veel laevas. Poole kilomeetri pärast oleme laevas.

Oeh, aga nüüd on Kaid teinekord hea norida... Kui Tasku keskuses kinno läksime, siis sõitsime ka esimese trepiga üles ja siis küsisin ise Kailt: „Kas me oleme nüüd kinos”.

Kai kommentaar loole
See oli minu eluesimene laevareis. Ma polnud ealeski kuskil sadamas või terminalil käinud. Veel vähem olin ma varasemalt oma jalga suurele reisilaevale tõstnud. Lihtsalt, kui eskalaatori pealt maha astusime, siis seal kajas suursuguselt ja mulle pimedale kõlas see täpselt sellisena nagu üks laeva sisemus võiks kõlada :D
Kusjuures ma pole omaenda ihusilmaga isegi lennujaama ja lennukeid näinud. Jah, neid taevas, neid minilennukeid vilkuvate tulukestega muidugi olen, aga mõtlen just reaalselt maapinnal seisvaid reisilennukeid, neid pole mul õnnestunud näha ega katsuda ega sees istuda. Huvitav, milline saab olema minu esimene lennureis pimedana. Oleks see vast huvitav ja uudne kogemus...

Ahjaa, mulle meenus selle sadamaterminaliga veel üks humoorikas vahejuhtum. Ma jäin nimelt paariks minutiks Janetiga kahekesi, kui äkitselt ümbritses mind tohutu muulaste jutuvadin. Meid Janetiga piirati ümber ja kukuti fotokatega sähvima. Ma seisin seal mokk töllakil ja mõtlesin, et ookeii, mis toimub? Kuid õnneks saabus Kiku, kes mu viisakalt inimsõõrist välja aitas ja ütles, et see oli kõigest hiinlaste turistigrupp, kes vaimustusid minu juhtkoerast. Praegu tahaks küll paari klõpsu nende varamust saada ja ise üle kaeda, et millise lambise ja üllatunud ilmega ma neid jõllitasin :D

Ma ei hakka sellele postitusele pilti lisama, sest see hiljutine postitus, kus ma pajatasin Joosepi ja enda kokkusaamise loo, siis seal ongi Rootsi kruiisi päevast tehtud klõps. Näete siit.

Eile suutis janet mind korralikult enda pärast muretsema panna. Päeval oli nagu kõik korras. Käisime linnas, koju jõudes kepsles vallatult ja rõõmsalt ringi ja muudkui tonksas mind oma niiske koonuga, nõudes õhtusööki. Vahetasin linnariided mugava kodukleidi vastu, kokkasin natuke endale ja Joosepile ja siis andsin kutsadele krõbuskid ette. Janet sai oma tavapärasele toidule lisaks ka atoopilist dermatiiti leevendavat ravimit, mida ta on juba aastaid iga nädalavahetus saanud.

Kuna mina tundsin end räsituna, siis mõtlesin, et tukastan umbes poolteist tundi enne näosaate algust. Mõeldud, tehtud. Viskasin end mõnusasti diivanile külili ja tõmbasin paksu pehme pleedi kõrvuni. Tavaliselt poeb Janet mulle jalgadesse magama ja nii ka seekord, kuid ei läinud viite minutitki, kui hakkas jant pihta. Kõigepealt keerutas ta niisama mul jalgades ja maigutas suud. Lakkus oma käppasid ja paar korda diivani käetuge. Kui oli tagasihoidlikud miljon korda proovinud vasaku ja parema külje peal uinuda, aga mitte miskit sellest välja ei tulnud, siis lõpuks otsustas maha hüpata ja läks köögilaua alla. Seal püsis paar minutit ja edasi läks diivani ette, siis diivani kõrvale, siis kööki kaltsuvaibale, siis magamistuppa voodi alla, siis Joosepi selja taha, siis oma pehmele lebomatile, siis jälle minu jalgadesse ja vahepeal tiirutas niisama sihitult mööda elamist ringi. Igas kohas viibis maksimaalselt paar-kolm minutit ja kõike seda saatis pidev suu maigutamine ja matsutamine. Puhas ja värske vesi oli olemas, kõik oli nagu olemas, aga miski nagu ikka vaevas seda väikest poobikut.

Selline tunne tekkis nagu ta vaevleks valude käes või miskit näriks teda. Ma ei teagi kohe. Võib-olla on need vanadusega kaasnevad liigesevalud, aga need algasid siis küll kuidagi liiga järsku. Vähemalt minu jaoks. Kui bussi pealt maha astusime, siis lasin veel Janeti rihmast lahti ja jalutasime Joosepiga käsikäes koju. Janet samal ajal kepsles ringi nagu noor gasell haljendaval aasal. Polnud ühtegi märki valust või terviseprobleemidest ja siis äkitselt peale õhtusööki hakkas selline jant pihta. Täna ta on õnneks palju rahulikum ja öö möödus ka suuremate komplikatsioonideta. Imekombel on ta praegu isegi juba ligi tunnike ühe koha peal suutnud püsida ja paksu und lasta.

Eile käisin tuttavatega õhtustamas. Ei miskit fäänsit, vaid selline väike ja lihtne omaette istumine, kus söögiks pakuti täidetud soolaseid pannkooke.
Mulle tohutult maitsevad soolase täidisega pannikad, aga mul on neid pimedana nõksa keeruline süüa. Küll kukub täidis tagasihoidlikud 754 korda välja, siis lõikan mingi lahmaka tüki välja, mida ma üritan siis endale elu eest, nagu mingisugune esmaklassiline herneaju, suhu pressida. Sealjuures mõistmata, et targem oleks tükk väiksemaks lõigata, aga EI, ega ma mingi allaandja pole, eksju, lihtsalt natuke kangekaelne. Ja vahepeal juhtub, et pistan üldse tühja kahvli suhu, sest poolel teel otsustas kogu mant kahvli pealt vehkat tõmmata.
Kuid eile sain ma õnneks üleootuste hästi hakkama, sest ma targu ei hakanud pannkoogi kõrvale kahmama toorsalateid, snäkke ja hapukoore-tilli kastet. Mõtlesin, et mida vähem manti taldrikul, seda väiksem tõenäosus, et mul miskit märkamatult sülle või lauale pudeneb.

Ainuke asi, mille ma hoolikalt taldriku servale asetasin, oli läbiligunenud teepakikene. Kui ma pannika mugimisega olin ühele poole jõudnud, siis tõstsin endale natuke peedisalatit ja paar marineeritud kurgikest. Ma olin juba põhimõtteliselt lõpusirgel oma söömistega, kui äkitselt üle laua kostus "Öäääööääää!" ja järgmiseks tundsin ma suunurgast välja tilpnemas nöörikest koos paberiga ehk et ma pistsin endale teepaki suhu. Ma lihtsalt korraliku inimesena kaapisin kõik riismed taldrikult kokku, sest kõik tuleb ju ikka korralikult ära süüa :D
Selle eilse äparduse valguses meenus mulle see kunagine lugu, kus ma tšillipähklite pähe näppasin Joosepi tagant hoopis midagi muud. Saate lugeda siit.

Nõks peale üheksat jõudsin ma lõpuks koju ja suhteliselt kohe tõmbasin end diivanile pleedi sisse kerra ja vaatasime viimast "Kallis, Sa oled kosunud" osa järgi, kui ühel hetkel helistas Joosepile tema hea sõber, kes uuris, kas väikese seltskonnaga meile külla võib tulla ja ühtlasi ka ööseks jääda. Joosep oli muidugist kohe nõus, aga ütles, et kooskõlastab minuga ka läbi. Ega ma ausalt öeldes polnud sellega üldse arvestanud, sest mõtlesin, et jään mõnusasti diivanile mokk töllakil magama ja küll Joosep pärast mu tuttipidi voodisse ära lohistab. Seega ma jõllitasin Joosepile kalailmel otsa ja olin skeptiline, kuid Joosep oli nagu väike elevil poiss, kes ootas pikkisilmi Jõuluvana ja ütles, et see teeks ta väga rõõmsaks, kui ma oleksin nõus. ma mõtlesin, et no olgu pealegi. Ma ei saa ju seda rõõmu talle keelata, eksole. Kuigi see olgu pealegi tuli sellise väikese vorst vorsti vastu diiliga. Ma ju juba ammu moosin ja mudin teda, et kirjutaks selle minu eluesimese laevareisi külalispostituse ja nüüd sain kokkuleppe, et selle nädalavahetuse jooksul peaks selle ära kirjutama.

Igatahes sõbrad jõudsid alles suts peale ühte meile ja siis istusime kogu seltskonnaga poole neljani üleval. Ma küll alguses ütlesin Joosepile, et mina poen küll ära põhku, et ma lihtsalt ei jaksa, aga ta soovis, et ma säraksin tema kõrval. Tjah,nii ma siis särasin terve öö.  Särasin nii kaua kuni aku lõplikult tühjaks sai. Lausa nii tühjaks, et täna ma magasin suisa kella kaheni päeval, aga ma tunnen end ikka nagu laeva alla jäänud räimena. Ma peaks elamise tolmukaga üle võtma, aga absull pole motti. Lisaks täna on meestepäev ja ma lubasin Joosepile pannkooke vaarikamoosiga. Või õigemini eile Joosep tellis tänaseks pannikaid ja hommikul sain juhuslikult teada, et täna siis selline päevake ja no nüüd peaks seda enam selle küpsetamiseette võtma.  Ja meestepäeva puhul võiks ju end veits kasida ka. Hea on, et ma eile dušši all ära käisin, nüüd vaja vähe normaalsemad riided selga tõmmata, kuigi ahvatlus terveks päevaks hommikumantlisse jääda on suur.

Meie otsustasime tänavu Joosepiga üksteisele kingitusi mitte teha. Lihtsalt väljaminekuid on hetkel tohutult palju ja pole mõtet hakata tegema kingitust kingituse pärast. No et, kui cashi pole piisavalt, et soetada ilus ehe, mõnus spaapakett või mõni soovitud kingitus, et siis ostame a la kullatud prostast vidina, lähme kuskile odavasse ja räämas hostelisse külmetama või haarame peotäis testreid, mida kingikotti visata. Kui ma noorena olin sellist väiksemat sorti hilpharakas, kes kogus kõike, mis säras ja sätendas, siis enam mitte. Ma ei taha pudinat ja padinat või mingeid mõttetuid tarbeesemeid, millega mul pole mitte midagi peale hakata. Öeldakse küll, et kingitud hobuse suhu pole ilus vaadata, aga no tõesti, mida ma peaksin tegema mingi sellise asjaga, mis minu elamisse ei sobitu. Ma olen selles osas äärmiselt spetsiifilise maitsega. Kui inimene mind piisavalt hästi ei tunne ja ei tea mu soove ja maitseeelistusi, siis pole mõtet hakata mängima äraarvamismängu või loota heale õnnele, et ehk läheb täkkesse. Ei lähe, uskuge mind. Sellistel puhkudel on lihtsalt kõige targem minult otse küsida, et mida ma sooviksin ja kui seda konkreetset asja pole poes saadaval, siis palun-palun ärge hakake leiutama ja asendama seda millegi teise, kolmanda või neljandaga. Ma tahan ikka ise valida ja eriti veel, kui see puudutab kodu kujundamist. Ma tõesti ei soovi enam sajandat korda saada suvalist värvi tassi ja siis piinlikult peita see kuskile kapi kõige kaugemasse nurka, sest see ei sobitu absull meie kodu interjööriga. Mul on kindlad tassid, taldrikud, rätikud, vaasid, laudlinad, voodipesud jne. Ma olen lihtsalt hakanud soovima ja väärtustama asju, mis sobiksid pikemas perspektiivis terviklikuna meie korterisse.

No näiteks, kui meie magamistuba on helebeežides toonides, siis ma ei soovi neoonrohelist, oranži, punast või mis iganes teist värvi päevatekki. Mind ärritab, kui minu ümber on liiga palju sobimatuid värve kokku kuhjatud. Ma mõistan, kui see on taotluslik, siis see on stiilne ja isegi väga maitsekas. Aga mitte random saadud asjade puhul, siis see on lihtsalt totaalne kaos ja maitselagedus kuubis ja on minu jaoks vaimselt väsitav.

Ühesõnaga otsustasime, et paneme selle raha hoiusele, mis jääb kingituste arvelt üle ja kogume vaikselt elutoa uueks sisustuseks. Esimesena ootab välja vahetamist söögilaud, siis kapp, diivan ja üks suur korralik vaip kuluks marjaks ära. Tasa ja targu. Me oleme sellised inimesed, kes järelmakse ei armasta võtta. Täna just arutasime uue diivani ostu. Mina mõtlesin, et pool diivani rahast koguks sissemaksuks kokku ja teise osa maksaksime järelmaksuna. Lihtsalt see raha, mida ma igakuiselt kannan hoiusele, läheks järelmaksuks, aga Joosepile see mõte kohe üldse ei istunud.Nii otsustasimegi, et eks kogume siis nurgadiivani ostuks täissumma kokku ja alles siis ostame täishinnaga selle välja. Uh, nii väga juba ootan seda aega! :)

Seega see aasta panustame pigem pühade ajal kvaliteetaega ehk teineteisele. Aeg kaob vahepeal täiesti märkamatult käest ja ma ootan põnevusega pühi, et saaksime rohkem aega koos veeta.
Ma kujutan ette, kui vahva saab olema metsast kuuse toomine. Mismoodi me müttame paksus põlvini ulatuvas lumes, otsides seda õiget kuusepuud. Mismoodi me viskame end sillerdavale lumevaibale selili ja teeme maailma ilusamaid lumeingleid. Või no vähemasti mina plaanin küll teha. Joosep las saeb seni puud maha kuni mina elu eest püherdan lumes. Pärast ehime puu ja kaunistame kodu ning 24. detsembri õhtul lähme kirikusse, loodetavasti käime ka kalmistult läbi ja süütame lahkunud lähedastele küünlad, koju jõudes naudime mõnusat jõulurooga, mugime kilode kaupa mandariine, joome glöggi ja vaatame kaisus olles filme.
Aga rääkige, mida ja kuidas teie olete oma tänavusi pühi plaaninud veeta ja mida Jõuluvanalt soovite ja kas enamus kingikoti sisust on juba valmis varutud?

Pärnu kolme iksi Maxima kõrval on juba kuid paiknenud loomatsirkus, mis kutsub lapsi koos perega tsirkust külastama. Erilisteks tõmbenumbriteks karud, pelikanid, ahvid ja teised karvased ja sulelised.

Ma mäletan oma lapsepõlvest seda aega, mil ma olin ka üüber põnevil ja tahtsin minna just nimme loomatsirkusesse. Minu väike aju ei mõistnud tol ajal, et millise hinnaga need loomad on neid trikke tegema pandud ja et loomad võiksid olla mingilgi moel väärkoheldud, kurnatud ja depressioonis ehk maakeeli öeldes õnnetud. Mina nägin läbi lapse silmade ainult kogu seda melu, lusti, vägevaid trikke, triibulistes pükstes, krussis juuste ja värviliste nägudega kloune, kes üritasid üksteisele vempu visata. Ma sain ainult nii palju aru, et karu on üks vägev, suur ja kuri loom, keda on treenitud trikke tegema. Ma ei mõelnud oma muretu lapseliku meelega, et karu loomulik keskkond ei ole mingisugune imetillukene plats, kuhu ta on pressitud ning peab rahvast naerutama kandes roosat rosettseelikut ja üherattalisega sõitma.

Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen praegu kõikidele neile loomadele, kes peavad sellist rändtsirkuse elu elama. Kuidas linnud, kes peaksid saama taevalaotuses vabalt liuelda, peavad oma tiibadega hoopis rahvale lehvitama. Mesikäpad, kes peaksid praegusel aastaajal kuskil sügaval mätta all nohisema oma kõige magusamat talveund. Ahvipoisid ja tüdrukud, kes peaksid kõrgete puudelatvades istuma ja banaane puu otsast noppima, peavad selle asemel mingisuguseid mõttetuid plassmassjunne kübarast välja tõmbama ja läbi hularõngaste hüppama. See ei ole normaalne ja veel vähem on see naljakas. Need vaesed loomad peavad enamuse oma elust, kui mitte terve elu, kükitama kuskil kitsal pinnal, punktuaalselt loomatalitseja korraldusi täitma ja masinlikult mingeid idiootseid trikke tuupima. Pole harvad ka need nüpeldamisjuhtumid. Seda kõike peavad need loomad taluma ainuüksi selleks, et inimesed saaksid oma meelt lahutada. Kas see on tõesti meelelahutus?
Eile sattusime Joosepiga juhuslikult Facebookis jagatava video otsa, mis ongi tehtud loomatsirkuses ja meie arvates need loomad seal küll õnnelikud pole. Lihtsalt vaatad ja kurbus poeb hinge. Kuidas teile tundub?
Metsloomad peaksid ikka saama elada vabas looduses, loomaparkides või äärmisel juhul hästi varustatud loomaaedades, aga mitte lahutama väärastunud inimloomade meelt.

Mäletan ühte suve, kui jalutasin Janetiga ühest Tartu välikohvikust mööda ja mingisugune tatttnokk hõikas mulle: "Loomapiinaja!"
Kuna ma olin Janetiga alles esimest või teist suve koos, siis mulle, kui värskele juhtkoerakasutajale mõjus taoline kommentaar külma duššina. Tol hetkel ei osanud ma miskit enda kaitseks vastu kõssata ja kas sellistega üldse on mõtet diskussiooni laskuda. Nende jaoks on minu jutt lihtsalt üks soe õhk, mida ma suust välja ajan.
Kuid nüüd, kui keegi peaks hakkama haletsema minu Janetikest, et oi, kui raske ja kurb elu koerakesel on, siis ma juhin nende tähelepanu sellele, et minu poobik on õnnelik, sest tema jaoks on kõige olulisem olla minuga. Ta on üksi kodus olles õnnetu ja ulub, näutsub ja stressab. Isegi Joosepiga koosolles vahib Janet üksipulgi välisust ja joriseb, sest ta on häiritud, et ma ta maha jätsin.
Koertele on loomulikuks eluosaks liikuv eluviis ja ma pean kurvastusega nentima, et nii mõnigi koeraomanik ei viibi oma koeraga päevas õues kauem kui 10 minutit. Sups välja ja sups sisse, ongi käidud. Tartus elades võis aeg-ajalt isegi sellist pilti kohata, kus inimene lasi üle kortermaja välisukse koerakese õue ja tunnikese pärast lasi ootava kutsakese uuesti sisse. Lisaks peab koer olema tihtipeale üksi kodus ja seega ma ei pilluks juhtkoerte kasutajate suunas nii kergesti selliseid mõtlematuid süüdistusi.

Kuid see, kas või kui palju keegi oma koeraga väljas jalutamas käib, pole see teema, millele tahtsin tähelepanu pöörata, vaid jututuum on selles, et milliseid absurdseid asju sunnitakse metsloomi ja linde tegema, mis on neile läbi hirmufaktori sisse kodeeritud. See on vale. Kui üldse trikki teha või õpetada, siis peab see olema lust ja rõõm, mitte aga piitsatehnikal treenitud. Näiteks eile, kui koju jõudsime, siis mul kukkus taskust bussipilet välja ja Janet kohe krapsti haaras maast pileti ja ulatas selle mulle tagasi. Joosep oli seal samas kõrval ja ütles, et ma oleksin pidanud nägema, mismoodi Janetil kohe silmad särama läksid, kui sai mulle abiks olla. Täna samamoodi, kui trennist koju jõudsin, siis jopet kappi asetades kukkus mul teine riidepuu põrandale ja Janet kepsles vallatult kohale, haaras riidepuu, tegi väikese auringi ja tõi mulle riidepuu uhkelt ja saba liputades tagasi. See on see, kui koer ise tahab ja on entusiastlik. On olnud ka nii, et enne linna minemist vahetan kotisisu ümber ja laotan siis olulisemad esemed voodile ritta. Kui olen peaaegu kõik asjad teise kotti ümber tõstnud, siis ühel hetkel avastan, et oot-oot, aga rahakotti polegi... Algusaegadel arvasin, et ise olen koba, aga tegelikult on Janetil selline kaval komme, et salaja paneb mu rahakoti piistu ja kui ma seda otsima hakkan, siis tuleb rõõmsalt minu juurde ja tonksab mind sellega, endal umbes selline ilme ees: "Ma lihtsalt tahtsin kindel olla, et Sa oma rahakotti ei unustaks. Näe, see on siin!" :D

Ühesõnaga minu jaoks on siin vahe sees, et keda, kuidas ja milleks treenitakse. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et selline meelelahutus on lubatud. Tsirkus las olla ja jääda, aga loomad peaks sealt välja jätma. Las akrobaadid lahutavad inimeste meelt ja teevad oma hingematvaid sooritusi, sest see on nende otsus. Loomad kahjuks ei oska ega suuda enda eest seista, või no lõpuks seisavad, siis kui nende psüühika enam vastu ei pea ja nad ühel hetkel ründavad. Loom lastakse maha ja ongi lõpp. Tulevad uued loomad, samad trikid ja seni kuni on taolise meelelahutuse soovijaid ja tahtjaid, siis seni see loomatsirkus ka püsib. Ma ei tea, parem minge loomaaeda või koguge raha ja sõitke kogu perega safarisse ja näidake ja tutvustage lastele, mismoodi tegelikult metsloomad elavad ja toimetavad.

Ema tegi täna ühte minu lemmik rooga ehk lillkapsa ahjuvormi sinihallitusjuustuga ja kutsus ka meid Joosepiga õhtustama. Hetk tagasi jõudsimegi koju, aga kuna Joosepil oli täna autokooli teooriatund, siis kodust pidin ma ema poole üksi vantsima. Või õigemini see tähendab koos Janeti ja nelja kõrvitsaga.
Jajah, just-just. Mul oli lihtsalt juba pikemat aega korteris õe jaoks neli kõrvitsat varutud mis ootasid pikkisilmi ära viimist. Mõtlesin küll, et ema lubas neile ise järgi tulla, aga otsustasin, et teen ema elu veidikenegi lihtsamaks ja tarin ise kohale. Pealegi, kui ma need kõrvitsad suurde kotti pakkisin ja esikusse vinnasin, siis ei tundunud need sugugi nii rasked. Mis see 400 meetrit siis ära vedada ei ole, eksole. Aga ma eksisin rängalt. Ma konkreetselt tuigerdasin nende kõrvitsatega mööda teed nagu purjus makaron. Kui olin peaaegu pool teed süda puperdades ära vantsinud, siis ühtäkki hüüdis Linda: "Kai, oota!"
Janet tegi loomulikult selle hõike peale 180 kraadise pöörde ja hakkas tuldud teedpidi mind koos kõrvitsatega tagasi sikutama, keerates endal rakmed seljas kaheksaks. Nii ma siis sajatasin valjult üle tänava, ühes käes tonnised kõrvitsad ja teises käes kaheksaks keeranud poobik: "Kurat küll, mida Sa teed!?"
Janet ise oli sellise äksis olekuga, et much fun, lähme tervitame saba vänderdades Lindat. Issand küll, ma nii kohutavalt ärritusin ja käratasin Janetile, et mingu edasi, sest vastasel juhul mul käsi lihtsalt rebeneb otsast ja ma jooksen verest tühjaks.

Aga kuna ma pole mingi papist naine, siis vägistasin lõpuks need kõrvitsad surm silme ees ikka kohale. Ainult, et kui oli jäänud veel viimased 150 meetrit läbida, siis päästsin Janeti rakmetest valla, sest valu randmes oli juba to the max ja edasi orienteerusin puhtalt juba kuulmise järgi. Aga igatahes kohale ma jõudsin nende kõrvitsatega!

Koju oli juba palju kergem tulla. Ilmselgelt, eksole. Ma jalutasin täiesti iseseisvalt, kuna Janet kepsles niisama ringi ja mina liikusin Joosepi lumekrudina järgi, mis rattaga sõitmisel tekib.

Lõpetuseks natuke teisel teemal ka juttu. No need, kes jälgivad minu FB blogilehte, siis need on juba kursis sealse arutelu üle, et mis minu blogi uueks kohandatud domeeniks võiks saada. Pakkumisi on tulnud seinast seina, aga kõige vahvama kommi jättis minu arvates Joosep. Need on eranditult kõik tuletatud minu iseärasustest, feilidest jne. Ma ütlesin Joosepile, et ta võiks mingi aeg ühe külalispostituse valmis vorpida sellest, et mis teema selle "Kas me oleme laevas?" küsimusega on. Täpselt nagu ta kirjutas minu blogisse sellest, et kust tuleneb see lause "Mul ei ole ema kodus". Saate lugeda siit.

Külastasin üle pika aja täna oma perearsti, sest kui käisin end vaktsineerimas, siis perearsti õde soovitas. No, et las tohter kuulab ka korra mu kopsud üle, mõõdab rõhku ja otsib mulle ehk mõne teise asendusravimi, mis kaitseks neere ja alandaks vererõhku. Kuna oli kahtlus, et minu praegune köha võib olla pikaajalise Gardace üks kõrvalnähtudest.

Ma ei tea miks, aga iga kord, kui ma meie perearsti vastuvõtule lähen, siis ma astun sealt kabinetist välja veel nõutumana kui sinna sisenedes. Lihtsalt kuidagi harjumatu on, et see uus perearst pole mind sõrmeotsagagi puutunud Ei rõhku mõõtnud, südant ega ka kopse kuulanud, non, mitte midagi. Isegi täna, kui väljastas kopsuarstile saatelehe, isegi siis ei kontrollinud mu hingamist. Okei, tänase visiidipuhul saab väikese erandi teha, sest ma oleksin äärepealt oma tormakusega arstile südari põhjustanud. Ta pole vist harjunud, et pimedad inimesed nii nobedalt liiguvad ja toimetavad. Ses suhtes, kui ma oma saatelehed endokrinoloogile ja pulmonoloogile olin kätte saanud, siis tõusin krapsti püsti ja läksin nagu muistsed nägijad ukse poole, mille peale arst haaras mu käevangust tugevasti kinni ja kogeles veidi ehmunult: "Tasakesi-tasakesi!"

Kuna lumepudru oli Janeti kõhualuse üpriski märjaks ja liivaseks teinud, siis jätsin poobiku targu ooteruumi. Pole eriti minule omane käitumine, sest ma olen seda sorti juhtkoerakasutaja, kes tavaliselt läheb oma juhtkoonuga kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse: teater, kontsert, kino, laevad, praamid, muuseumid, haiglad, Pikk Hermann, Tallinna Teletorn jne. Esiteks juba sellepärast, kuna meil juhtkoerte kasutajatel on õigus avalikes asutustes, üritustel ja kohtades liikuda juhtkoeraga. Kuid teiseks ka sellepärast, et kõik sellised erinevad kohad ja olukorrad arendavad juhtkoera mõtlemist ja õiget käitumist. Pealegi täna ma leidsin, et kasulikum on lasta Janetil natuke kruttida oma olekuga inimeste nunnumeetreid, kui liivatada ja niisutada arsti kabinetti.

Igatahes arst vist arvaski, et kui mul karvapallist abilist pole kaasas, et siis ma jooksen end vastu seina sodiks. Tohter millegipärast arvab jah, et mul selle liikumisega on üleüldse sandid lood, sest saatelehti ulatades lisas, et järgmine kord, kui mul on ainult saatelehte vaja, et siis ma helistagu ja väljastab mulle digitaalse saatelehe, sest mul see liikumine ju ikka komplitseeritud.
Mnjah, ma ainult kergelt noogutasin. Ei hakanud muljetama, mismoodi me Janetiga kahekesi aastaaega Tallinnas tööl käisime. Kuidas ma reisingi linnade vahet ja mismoodi me pimedatega võõrastes kohtades võistleme, et kes legendi järgi jõuab kõige esimesena sihtkohta. Much fun! :D

Ma avastasin, et jessas küll, ma olen viimasel ajal häbiväärselt vähe postitanud Janetist pilte, aga katsun selle nädala jooksul selle näpuka ära parandada. Tahaks mingeid ägedaid klõpse nendest hetkedest, kui Janet õues lumes möllab. See on lihtsalt ülikift, mismoodi see koon naudib lumes ringi tuiskamist. Saba pöörleb taga nagu propeller ja suu on lahti ja kahmab lund nagu buldooser. Ühesõnaga ma katsun mõnel nägijal varrukast kinni haarata ja siis sunnin pildistama. Veel parem oleks muidugi video teha, aga eks näis. Peaks ikka kiiremas korras endale videokaamera soetama, sest soovin, et kui ühel päeval Janetit enam meiega pole, et siis mul oleks meie ühistest vahvatest hetkedest video(sid), mida aeg-ajalt igatsuse korral vaadata (loe: kuulata) ja nuttu löristada. Üldse võiks kõik sünnipäevad, väljasõidud ja koosolemised üles filmida, sest need oleksid mulle n-ö fotoalbumi eest. Kuigi albumit tahaksin ma ka, sest minu meelest on see nii vahva, kui külalised tulevad ja siis saavad sirvida meie albumeid, mis on tulvil täis mälestusi ja vahvaid hetki. Ma koostaksin iga pildi alla ka väikesed sildikesed, millel on kirjas: aasta, asukoht ja nimed, kes on pildil.
Okei, ma läksin nüüd sujuvalt unistustelainele, aga eks unistama peab ka, siis on suurem tõenäosus, et need ühel päeval täituvad. Millest teie unistate? :)

Juba aastaid olen ma isadepäeval isale üldjuhul ainult helistanud. Vahel harva ka külla läinud. Kõik need ise meisterdatud kaardikesed ja lilled on jäänud sinna minu plikatirtsu aega. Kuigi pean tunnistama, et kuna ma olen suur tähtpäevade austaja, siis ma tohutult armastan inimestele armsaid üllatusi teha ja parimal juhul ise miskit vahvat meisterdada. Mulle meenub sellega kohe üks humoorikas isadepäevakaart, mille ma 1. klassi tirtsuna isale joonistasin. Selle sisse oli kirjutatud: KALIS ISSI! SOOVIN SULLE HEAT ISADEPÄEVA! LILLED ON KARINI POOLT. PS. MINA OSTSIN LILLED.
Kui  isale külla lähen, siis katsun meeles pidada, et pildistaksin selle kunstiteose üles. Mu isa on kõik need kaardid ja joonistused alles hoidnud, mis me lastena meisterdasime. Kunagi isegi istusime isaga kamina ees ja isa luges mulle neid ette ja jummel küll, me tõsiselt naersime nii, et tilgad olid püksis. Oeh, see oli vahva õhtu.
 Kuid nägemise kaotusega on nüüd selle ise nikerdamisega veits kehvad lood. Kuigi teades oma pealehakkamist ja võimeid, siis usun, et asi on pigem minu enda kättevõtmises kinni. Kui ma saaksin kellegi abiga enda valdusesse vajalikud meisterdamismaterjalid, siis poleks mingit probleemi valmistada ise üks kaart.

Ma arvan, et see võis olla üks viis aastat tagasi, kui ma otsustasin osaleda jõulukaardi meisterdamise konkurssil. Kuna võitja autasuks oli üle Eestiline tuntus ja väike sissetulek kaardi müügist, siis need olid minu edevuse geenile piisavalt ahvatlevaks tasuks, et haarata pimedana paber, käärid, pliiatsid ja muu tarvilik kätte ja hakata võistlustööd meisterdama. Mäletan, et idee meisterdada unelev kuu päkapikumütsiga tuli minu juurde imekergesti. See oli nagu ilmselge, et ma teen kuu, kuna ma pidin ju eelkõige lähtuma oma võimalustest ja piirangutest, mis minu nägemise puudumine mulle ette seadis. Kuna see oli minu esimene pimedana tehtud meisterdis, siis kas teate milline imeline rahulolutunne mind valdas, kui sain lõpuks selle kaardikese valmis. Ma olin enese üle nii uhke, nagu väikene laps, kes on saanud millegi suure ja olulisega hakkama.


Kuna ma panin oma kaardi meisterdamisse kogu oma hinge ja südame, siis sisetunne võistluste osas oli hea. Mulle endale vähemalt oma kaart tohutult meeldis. Seepärast olin kindlalt otsustanud selle saata konkurssile, mis laeti kuskile veebilehele üles ja inimesed said siis oma lemmikule hääli anda. Minu suureks üllatuseks ja tundub, et ka kõigi teiste üllatuseks minu kaart võitis rahvahääletuse. Korraldajad olid teadlikud, et ma olen pime, kuna kui reljeefse kaardi neile saatsin, siis põhjendasin paari lausega, et miks ma sellise kaardi tegin. No ma ei saanud ju pimedana suvaliselt tunde järgi miskit kritseldada, vaid mul oli tarvis detailide kaupa värvida, liimida ja detailide asukohti paigutada.

Korraldajad võtsid minuga peagi ühendust ja tunnistasid, et see tuli neile veidi ootamatult, et minu ehk reljeefne kaart tuli võitjaks. Nad olid arvestanud, et tuleb tavaline joonistatud kaart, mida saab lihtsal kujul trükkida. Kuid nad lubasid, et mõtlevad miskit välja. Paraku ainult mõtteks see kõik jäigi ja minu kaart trükki ja müügilettidele ei jõudnudki.

Tjah, ma jõudsin nüüd märkamatult endani, kuigi tahtsin kirjutada isadepäevast. Lihtsalt vahel on kurb meel, et ma ei saa oma kallitele inimestele ise midagi armsat meisterdada. Isegi ostmisega on omad piirangud. Ei ole nii, et lähen poodlema ja siis silman miskit, mis kõnetab mind ja ütleb, et vot see on just see, mis meeldiks Joosepile, emale, isale, õele või mõnele sõbrale... Tunnen sellest tohutult puudust. Kuigi olen tänulik, et tänapäeval on meil niivõrd suur ja lai valik e-poodide näol ja üldjuhul, kui neile kirjutada, siis ollakse äärmiselt abivalmid.

Just selline armas ja vastutulelik kogemus oli mul selle nädala alguses. Kui ma teisipäeval niisama ajaviiteks sirvisin Facebooki newsfeedi, siis jäi mulle silma Heade Mõtete Tahvli reklaampostitus, kus hõigati välja, et neil on isadepäevaks eripakkumised. Kirjutasin neile kohe sõnumitesse ja palusin kirjeldada neid eripakkumisi, pluss juurde lisasin lühikese kirjelduse oma isast. Ei läinud paari tunnikestki, kui meil oli sobiv tahvel sobiva tekstiga välja valitud, kontaktid vahetatud, arve saadetud ja makstud ning paki sain juba reedel kätte.

Isa kahjuks täna kodus polnud, aga riputasin tahvli ukselingi külge. Kuigi üks tibatillukene asi oleks võinud tahvli tekstis olla teistmoodi. See on see lause, et kui tuleb Nurgakivi, siis sööme õhtust elutoas. Algselt oli "Nurgakivi" asemel "jalgpall", aga kuna minu andmetel minu isa mingi eriline jalkafänn pole, siis pakkusin vahetuseks korvpalli ja Nurgakivi. Tegijad otsustasid asendada jalgpalli Nurgakivi saatega, aga see õhtusöögi asi jäi uuendamata. Nurgakivi on tavaliselt ju ikka laupäeva hommikuti. Aga no mis seal ikka nuriseda, ise ei osanud ka sellele kohe õigel ajal tähelepanu juhtida ja nii see läks. Sellest väikesest viperusest hoolimata loodan, et isale meeldis. Ilusat isadepäeva kõikidele isadele ja vanaisadele! :)

Ma vaatan uudiseid ja loen inimeste väljaütlemisi ja pean tunnistama, et ma ei saa aru, miks nii paljud inimesed on mures sellepärast, et Donald Trumpist sai uus Ameerika president. Jah, ma saan aru, et inimesed kardavad Trumpi välja ütlemiste pärast, et kas USA ikka tõttab meile appi, kui Venemaa peaks otsustama ühel hetkel meid rünnata. Kuid mina sellepärast nii väga ei muretseks, kuna meil on endal tublid kaitseväelased, Kaitseliit ja pluss siis see riikidevaheline leping, mis kehtestab mõlema osapoolte kohustused. Inimkeeli öeldes tähendab see seda, et kui Eesti paneb SKPst 2% julgeoleku alla, siis NATO jätkab meie kaitsmist. Ja Eesti on seda lepet täitnud ja rohkemgi veel.

Reedestes uudistes näitas, et mismoodi isegi 200 ameeriklast protestisid selle vastu, et Trump sai presidendiks. Nagu päriselt? 200? Arvestades USA elanikkonda, siis see on sama hea, kui meie Joosepiga läheksime kahekesi tänavale protestima. Naeruväärne! Miks sellest üldse uudis oli vaja teha?
Lisaks, uskuge mind, kui oleks Clinton saanud presidendiks, siis oleks samamoodi tänavatele plakatitega vehkima tuldud. Ma lihtsalt ei mõista milleks on tarvis kogu aeg näidata Trumpi presidendiks saamist mingi globaalse katastroofina, nagu mitte ühtegi head asja ei kaasneks selle valikuga. Mina ootan küll pigem huviga kui hirmuga, et mis edasi hakkab saama.

Mina ei üllatunud, et Trump sai presidendiks, kuna olgem ausad Clintoni ja Trumpi vahe protsentides oli niivõrd marginaalne, et ma isegi imestan, et kuidas need poliitanalüütikud üldse julgesid nii kindlalt väita, et tõenäoliselt võidab presidendivalimised Clinton. Üldse kogu see presidendikampaania oli minu jaoks kuidagi nõutust tekitav. Pidevalt püüti Trumpi maha teha ja Clintonit ülistada. Trump on kloun ja Trump on rassist jne. Kuid keegi eriti ei kisendanud sellest, et Clinton on suurkorporatsioonide käpiknukk, Clinton kaitses kohtus lapsevägistajat, Clintoni meeskonna üks liikmest oli pedofiil jne.
On täiesti võimalik, et kuna konstantselt loobiti Trumpi sopaga üle ja tehti maha, siis ameeriklased ei julgenudki küsitlustele ebapopulaarset varianti välja käia ehk ausat seisukohta välja öelda. Või siis inimestel viskas kogu see Clintoni ülistamine üle ja andsid nimme hääle Trumpile.
Igatahes ma tahaks loota, et USA sai endale targa ja majandust hästitundva presidendi. Ja las nad keskenduvad oma riigi siseasjadele ja las nad hakkavad tegelema omaenda rahvus- ja julgeolekuküsimustega. Kaua see USA ikka tervet Euroopat jõuab kantseldada ja aidata. Natuke võime ise ka oma julgeolekuga tegeleda. Pealegi Venemaa, Hiina ja USA on niivõrd suured ja mõjuvõimsad riigid, et kui kuskil keegi peaks väga äärmuslikke võtteid kasutusele võtma, siis igal juhul keegi neist sekkub.

Kui kasutada uudisteankrute väljendit, siis tagasi Eesti uudiste juurde...
Mind üllatab hoopis meie oma valitsuse tegemised. Ma olin nõutu, kui peaminister Taavi Rõivas oli valmis enne umbusalduse avaldamist kõikidele opositsiooni ja koalitsiooni liikmete küsimustele vastused andma, kuid opositsiooni polnud saaliski. Tulid ainult kutsungi peale kohale, et umbusalduse poolt oma nupukest vajutada. Minu arvates suht nõme. Nagu mingi lasteaed. Ma mõistan, et tegu oli demonstratiivkäitumisega, et näidata oma suhtumist praegusesse peaministrisse. Mingisugune statement, aga kamoon, me ei ole enam lasteaialapsed. Kui ei suuda viisakalt ja täiskasvanulikult käituda, siis ära roni valitsusse istet soojendama. Aaa, vabandust, nad ei soojendanudgi istet, sest neid tüüpe polnud saaliski. Aga eks näis, kas Eestis pääseb võimule siis pigem vasakpoolsed vaated või mis üldse saama hakkab.

Kui keegi juhtus juhuslikult vaatama selle nädala Kolmeraudset, siis mulle pakkus tohutut naudingut Mihkel Raua suhtumine IRL ja Sotside erakonna esimeestesse. Lausa lust oli vaadata, mismoodi Raud ladus neile puid alla. Kellel jäi saade vaatamata, siis soovitan soojalt see järelvaadata. Mihkel Raua suhtumine ja olek annavad üpris täpselt minu mõtted ja oleku edasi, sest täpselt samamoodi mõtlen ja tunnen ka mina.

Ma tahtsin tegelikult sellest tsölibaadist kirjutada juba vahetult peale seda, kui olin pajatanud oma materiaalsetest väärtustest, aga siis otsustas mu läpaka adapter minuga nõupidamata plahvatada ja siis pidingi selle teemaga paar päeva ootama.

Ma ei oska täpselt öelda, kust mulle üleüldse selline mõte ühtäkki pähe kargas, aga mõtlesin siiski asja lähemalt uurida. Ma tean, et iga hea suhte aluseks on seks ja mitte lihtsalt mingi suvaline kuiv nühkimine, vaid ikka selline, kus on särtsu, kirge, elektrit, teineteisega arvestamist, fantaasiat ja miskit uut. No ühesõnaga, et mõlemale sobiks ja meeldiks. Mitte nii, et mees tahab saada ja siis naine keerab end selili ja laseb end lihtsalt tuimalt tonksida ja peale akti keeratakse üksteisele selg ja jäädakse norsates magama.

Ma ei ole kursis, kuidas teistel on, sest mul pole tavaliselt kombeks käia teiste magamistoas piilumas, aga mõtlen, et ikka ju tahame ja otsime mingil eluperioodil miskit uut ja värsket. Kui mitte värskust sekslelude näol, siis kasvõi tunnete maailmas. Miskit, mis sütitaks. Mallukas kirjutas kunagi, et hea suhte aluseks on keretäis keppi. Jep, eks selles ole oma tõetera sees. Vahest, kui ma super tujukaks ja närviliseks muutun, siis Joosep ütleb, et mind tuleb kalibreerida :D

Kuid ma jäin mõtlema, et alati ei aita suhetes pingeid maha võtta seks, vaid vahest on tarvis midagi enamat. Puhkust kahele, omaette aega, privaatsust. Minuga on selline naljakas lugu, et kui ma muidu armastan stabiilsust ja rutiini, siis tunnete osas vajan ma värskust ja miskit sellist, mis paneb pulsi kiiremini tukslema. Minule avaldab mõju juba seegi, kui olen kasvõi ööpäev Joosepist lahus ja kui järgmisel päeval kohtume ja kallistame ja musitame, siis on see juba kuidagi teistmoodi ja erilisem.

Nii ma siis mõtlesin, et prooviks ka tsölibaati. Ma muidugi enne tegin otsuse ja siis hakkasin alles uurima, et mida see endast üldse kujutab. Minu teadmised piirdusid ainult sellega, et tsölibaadi ajal tuleb hoiduda seksist. Ma ise oletan, et tsölibaadil võiks suhtele olla selline värskendav mõju, et kui Sa midagi väga-väga ihaldad, aga ei saa, siis hiljem on palju parem. Ega niisama öelda, et kaugsuhetes on rohkem särtsu ja kirge. Oleneb muidugi kaugusest ja elupäevade lõpuni päris nii ei tahaks ka suhtes olla, aga ma kujutan ette, et elu jooksul mõnel korral teha sellist restarti mõjuks värskendavalt. Murrab nagu sellest seksirutiinist välja. Eks rutiinist ja mugavustsoonist välja tulemiseks on teisigi lahendusi. Erinevad poosid, kohad, grupikad, partneri vahetused ja mida kõike veel tänapäeval ei harrastata, aga tsölibaat on nagu ühtlasi ka oma vaimu turgutamine.

Kuid ma ei teadnud, kas kallistamine, musitamine ja kaisutamine, et kas need tegevused on siis lubatud või keelatud. Või kui kaalulangetajatel on korra nädalas lubatud teha 30 minutiline cheatmeal, et kas siis paarissuhtes on tsölibaadi ajal sama privileeg olemas. Võtsin siis Google appi, aga pean tunnistama, et ega ma eriti targemaks ei saanud. Vikipeedia ütles ainult, et tsölibaadis elavad preestrid, mungad, nunnad, piiskopid, aga no mina pole teadupärast ükski neist eelpool nimetatuist. Seega otsisin edasi. Leidsin siis Delfist sama teema, aga sealt sain ma hoopis paraja törtsu nalja.

Nimelt, kuna üks naine, kes pöördus oma tsölibaadi murega Delfi Naisteka lugejate poole, kirjutas tsölibaadi valesti ehk "tsölipaat" ja loomulikult ei jätnud meie lahked eestlased kasutamata suurepärast võimalust ilkumiseks. Tavaliselt mulle selline teiste kallal võtmine peale ei lähe, aga need kaks kommentaari, mille otsa komistasin, need olid minu jaoks humoorikad.

Keegi lugeja siis uuris, et mis asi see tsölipaat on? Kas mingi uus imeline veesõiduk? Ja kui mõned kommentaarid edasi kerisin, siis sain vastuse, et tsölipaat tähendab seda, kui lähed pikaks ajaks merele ja keppi pole kaasas.

See oli siis väike vaherepliik. Aga ma parem räägin teile, mismoodi Joosep reageeris, kui ühel õhtul mulle vaikselt külje alla ujus ja ma talle teatavaks tegin, et ärgu mind näppigu, mul on tsölibaat. Põhimõtteliselt ta naeris mu välja ja ütles: "Muidugi Sul on tsölibaat, Kai..." :D
Jah, ta ei jäänud mind uskuma. Eks see ole mõistetav ka, kuna tavaliselt olen just mina see, kes käib ja nurub, et kudrumudrutame ja tule diivanile ja võta mind kaissu. Ma olen selline suur õrnuse- ja hellusekott. Ma võiksin sedasi tunde olla.

Igatahes, kuna ta ei uskunud mind, siis ei jätnud mind rahule ja kiusas edasi. Ütles ainult, et ma vaadaku talle silma sisse ja öelgu, et ma ei taha, et teeks. Ma siis seletasin, et ma ei saa seda öelda, sest see oleks vale, aga ma kasvatan iseloomu. Aga no seda iseloomu on maru raske kasvatada, kui ta tuleb ja siis on selline armas ja õrn ja musitab, kaisutab, paitab, silitab ja keskendub sada protsenti ainult minule. Pealegi pole ma tänase päevani saanud vastuseid, et mis täpsemalt selle tsölibaadiga kaasneb. Kas peame üksteisest kilomeetri kauguselt mööduma, magama eraldi tekkide all, üldse eraldi voodis, eraldi tubades ja ei tohi üksteise poole isegi mitte piiludagi, eriti mina, eksole :D
Või suhtes olles võib see tsölibaat olla leebemas vormis. Või kas üldse on tarvis tsölibaati, kui soovitakse sellist vaimset iseloomu kasvatada ja hiljem kogeda üksteist uuest küljest? Kaua üldse keskmine tsölibaat kestab? Vaevalt see nii on, et ma otsustan tervelt ühe päeva olla ilma seksita ja siis kutsun seda tsölibaadiks. Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust.

Kui ma kolmapäeval küsisin FB blogilehel oma lugejatelt nõu, et millest võiksin veel kirjutada, mis neid huvitaks või mida nad minu kohta veel ei tea, siis sain päris mitu huvitavat teemat. Üheks selleks oli rahvameditsiin, et mida mina sellest arvan.

Minu jaoks on rahvameditsiin, alternatiivmeditsiin ja loodusmeditsiin kõik üks ja see sama. See on jällegist selline õhuke jää, kus miskipärast inimesed kipuvad vaidlema minema. Mina vaielda ei viitsi. Pealegi ma ei mõista ka seda, et miks üleüldse on tarvis selle üle vaielda. Kui keegi ütleb, et ta on paduusklik uriinijooja, kuna usub siiralt, et see tõepoolest aitab, siis las usub. Ega see ei tähenda veel automaatselt seda, et kõik, kelle silmad seda saatuslikku "ravivõtet"silmasid, et need veetakse tuttipidi keldrisse ja valatakse ka teile lehtrigakollast vedelikku sisse. Pole ju põhjust eufooriasse minna ja hakata üksteist idiootiteks sõimama. Seni kuni keegi ei ohusta kellegi tervist ja elu (näiteks laste elu) ja täiskasvanud inimesed teevad seda oma vabast tahtest, siis jeerum küll, las nad olla. Joogu terviseks. Mina olen mõlema, see tähendab rahvameditsiini, kui ka tavameditsiini pooldaja ja olen veendunud, et need kaks meditsiiniharu võiksid toimida sõbralikult käsikäes.

Ma ise olen maru hea näide, sest mul on diabeet, mille kontrollimiseks ma pean kasutama tavameditsiinis kasutuses olevat preparaati ehk insuliini. Mitte ükski rahvameditsiin ei asenda insuliini ehk hormooni, mille toime reguleerib glükoositaset veres. Ma olen läbinud mitmeid silmaoppe ja jällegist mitte ükski rahvameditsiin ei oleks saanud likvideerida mu silmas tekkinud kambrivedeliku äravooluteede ummistust, mis on põhjustatud klaukoomi poolt. Ei ole nii, et viskan kurgiviilakad silmadele ja siis voilaa, ummistus taganeb imeväel ise. Ei ole ka nii, et valan endale mingisugust rahvameditsiini leotist silma sisse ja voilaa, saan nägijaks. Ei ole nii, et lisan ühe keedetud kartuli, 2spl kännuseeni, maitseks loorberi ja kõige oluliseima komponendi- üks pulbriks jahvatatud varesejalg. Keerad kogu kupatuse kokku, püreestad ja kui tarvitada seda imelist keedist 2x päevas ja kolm nädalat järjest, siis saan diabeedist igaveseks lahti. Lihtsalt on haiguseid, mille vastu ei saa rahvameditsiiniga ja seal on tarvis tavameditsiini sekkumist. Kasvõi vaagnaluumurd, krooniline juurepõletik, kaasasündinud südamerike jne.

Kuid me ei saa eitada, et rahvameditsiinil on oluline roll inimese organismi immuunsuse tugevdamisel, taastumisel ja teatud puhkudel ka tervenemisel. On ju ammu juba teada, et kui näiteks organismis on rauanäit madal, siis soovitatakse süüa peeti, granaatõuna, juua nõgeseteed. Kaalium madal, siis sööge banaani, tomatit, viinamarja. Ei ole tarvis kohe rauapreparaate krõbistama hakata. Või näiteks põiepõletiku korral soovitab vanarahvas keeta potis natuke kummelileotist ja siis kükitada palja hargivahega selle auru kohale ja voilaa, saate põiepõletikust lahti. Kuid peate olema hoolas, sest liiga lähedale kükitades on oht saada hoopiski villis hargivahe, mitte aga vabaneda põletikust. Ma lausa tean isiklikult inimesi, kes on seda proovinud ja toimis. Nad olid juba mitmendat antibiotsikuuri läbimas, kuid ikka ja jälle tuli põletik tagasi. Kuid siis proovinud toda kummeliauru värki ja läinud see põletik oligi. Samamoodi soovitatakse ju hingamisteedehaiguste korral kartuliauru sisse hingata. Ma mäletan, et ka minu ema käskis mul rätt üle pea, nägu aurava poti kohal, suu kaudu toda kartuliauru sisse hingata. Ma muidugi ei mäleta enam, kas aitas või mitte, mäletan ainult, et maru vastik oli.

Kuid hoolimata sellest, et ma kasutan igapäevaselt kõrgetasemelisi meditsiinilisi preparaate nagu insuliin, silmatilgad ja vererõhualandaja, siis olen ma kasutanud ka rahvameditsiini tarkust. Kui taimetee joomist võib nimetada raviks... Alates sellest hetkest, kui sain teada, et mul on diabeedi tagajärjel tekkinud neerupuudulikkus, hakkasin jooma regulaarselt taimset neeruteed. See taimetee sisaldab neid loodusest leiduvaid taimi, mis ergutavad neere tööle ja aitavad seeläbi organismist paremini vett väljutada. See päriselt toimib ka. Kuigi ma olen kohanud suhtumist, et ah, see on puhas enese lollitamine ja lihtsalt mõtlemises kinni, aga no las mina lollike siis rüüpan oma teekest. Ega ma sellest taimeteest susse püsti viskama ei hakka.
Kui mul on mõnel hommikul ärgates sõrmed ja silmalaud paistes, siis joon tassikese neeruteed ja juba poole päeva pealt hakkab enesetunne paremaks minema ja käingi sagedamini põit tühjendamas. Pealegi selle 10-aasta jooksul, mil olen neeruteed joonud, siis mu kreateniin on püsinud enam-vähem stabiilsena. Samas tean teisi, kes on saanud diabeetilise neerukahjustuse diagnoosi hiljem kui mina ja silkavad juba praegu ringi doonorneeruga, kuna oma neerud andsid lõplikult otsad.

Kuid näiteks, mis puutub nendesse imelistesse kanepiõlidesse, et see ravib vähki, siis no andke andeks, aga sellist jura ma ei usu. Ma usun, et see võib leevendada, aga ma ei usu, et kui vähihaige viskab end paar korda nädalas õlivanni siruli, et siis vähirakud hakkavad imeväel ise meie organismist väljuma või kaovad ise kuskile ära. Samamoodi ei ole mul usku ka ainult kristallidesse. Mis need kõik on: seleniit, lasuur, ametüst, mäekristall jt. Et justkui nende mudimisest saab inimene nõiaväel terveks. Ma saan aru, et inimesed vajavad midagi, millesse uskuda ja usk on tervenemise protsessis üks olulisemaid nüansse, sest ma usun, et me suudame oma mõttejõuga saata organismile signaale, mille järgi organism tunnetab, kas inimene ise soovib terveks saada või on juba käega löönud. Ma võin neid kristalle koputada ja riputada enda külge palju tahan, kuid need ei ravi mu neeru- ja südamepuudulikust või kahjustunud närvirakke terveks. Ma ei saa nägijaks, kui panen ööseks endale kristallid silmalaugudele. Kui inimesed kasutavad oma vaimu tugevdamiseks kristallide abi ja nad usuvad nende müstilisse ravitoimesse, siis lasku käia, kes olen mina, et neid keelata, eksole. Aga, kui nad on samal ajal saanud ka tavameditsiinilist abi ja sekkumist, siis ärgu tulgu seletama, et nende tervenemine oli puhtalt ainult ja ainult tänu kristallidele. Räägime sellest siis, kui tavameditsiin pole skalpelli, keemiaravi ja kiiritusega Su keha kallal käinud.

Jah, ma soovin, et maailmas käiksid asjad nii lihtsasti, et kohe, kui mingi mure on, siis riputame endale aga õige kristalli või taime kaela ja mure ongi seljatatud, aga päris nii see ei käi. Vähemalt mina olen sellel arvamusel. Kuid nagu juba ütlesin, siis sõbralikult koos võivad need toimida küll. Mitte aga nii, et kui inimesel on rängad maohaavandid, et siis peab kaduneljapäeval ostma turult endale kitse, viima selle täiskuuööl ristteele, ohverdama kitsekese, vihtuma paljalt kolm ringi ümber lähima tammepuu ja jooma kitseverd, et siis saab oma maohaavadest lahti. No siis päris nii ei ole. Samamoodi, kui inimene on tavameditsiini poolt medikamente tuugalt täis topitud ja organismis ajab üks mürk teist mürki taga, siis ma leian, et on täiesti okei teha läbi üks looduslik puhastuskuur ja vabaneda nendest üleliigsetest mürkidest.

Kokkuvõttes võin öelda, et eks see on tõesti iga inimese enda asi, millesse või kellesse usub. Ma ei saa öelda, et kristallid, kanepiõli, ihuvedelike joomine, nõgesevitsaga enese nüpeldamine ja mis kõik veel, et need ei toimi, kuid see ei tähenda, et ma peaksin sellesse veel kohe pimesi uskuma. Aga mine tea, mis eluraskused meid veel ees ootavad ja nagu me teame, siis viimases hädas jookseb isegi kõige usukaugem inimenegi kirikusse, nii et mina ei välista, et ma võin ka ühel päeval käia kristallid kotiga kaelas, ihu kanepiõliga üle valatud ja rüüpan pläskust omaenese uriini.

See on juba kassilegi selge, et naised ja mehed mõtlevad ja tegutsevad teatud olukordades totaalselt erinevalt. Seda sel lihtsal põhjusel, kuna meie aju on erinevalt üles ehitatud.  Nagu kapitaalselt erinevalt. Väidetavalt on meestel parem ruumiline mõtlemine ja navigeerimisoskus, naistel seevastu parem mälu ja sotsiaalsed kognitiivsed oskused, mis võimaldavad neil paremini teha mitut ülesannet korraga. See, et meie aju on erinevalt üles ehitatud ja toimib teistmoodi, väljendub kõige paremini siis, kui jälgida mismoodi naised ja mehed ühtesid ja samu olukordi näevad ja lahendavad. Vahest võib täiesti suvaline jutuajamine võtta sellised tuurid üles, et tahaks teise poole lihtsalt ära kägistada või küsida, Kuidas Sa ei saa aru, mida ma mõtlen? Või isegi, kui saame aru, mida teine pool mõtleb, siis me ei suuda sellega nõustuda, kuna see lihtsalt EI mahu meile pähe. Naljakal kombel puudub siis mõlema poole arvates vastassugupoolel absoluutne mõistus ja loogika.

Ma õnneks või kahjuks ei oska kohe lambist siia neid kõige tulisemaid vaidluspunkte ette loetleda, mis minu ja Joosepi suhtes kõige sagedamini esinevad, sest tavaliselt on need minu jaoks so out of blue, et kui olukord on juba möödas, siis hingan rahulikult 10 korda sisse ja välja ning tahan selle võimalikult ruttu unustada, sest muidu jookseb mu juhe lühisesse.

Kuid siiski on mul üks hiljutine olukord olemas, mis sobib suurepäraselt selle jutu illustreerimiseks.
Meie suhtes on üks põhilisemaid küsimusi ja seda just Joosepi poolt: miks Sa varem ei öelnud? Aeg-ajalt tekib mul vägisi tunne, et sellest on saanud juba mingisugune sidesõna meie ootamatutes olukordades.
Konkreetne lugu juhtuski möödunud nädala laupäeval, kui sõitsin Pärnust kodu poole. Poolel koduteel helistas mulle ema, kes palus, et ma lippaks tema poolt läbi ja laseksin koerad korra välja ja annaksin neile süüa, kuna ta ise otsustas viimasel minutil kinno minna. Loomulikult ma ei hakanud emale ütlema, et eiii saa, kantselda ise oma koeri. Loomulikult tulen emale vastu ja aitan.
Kuna ema maja võtmekimp on sama massiivne ja raske nagu tavapärased kloostri võtmekimbud, siis ma neid endaga igapäevaselt kaasas ei vea. Nii mul tekkiski mõte uurida Joosepilt, kas viitsiks äkki ise käia ema poolt läbi. Proovisin mitu korda helistada, aga kätte ei saanud. Lõpuks kirjutasin Skype'isse, kuna arvasin, et raudselt tal telefon ununenud hääletu peale. Tegelikult oli seoses autokooliga esmaabieksamil ja seega sai minu teate umbes 15 mintsa enne minu saabumist kätte. See pole küll antud hetkel oluline, aga lõpuks jäi meil kokkulepe, et tuleb võtmetega minu saabumisajaks ema poole.

Kõik koonud said ära pissitatud ja toidetud ja sellega võikski kogu loo lõppenuks lugeda, eksole, aga EI. Tagasiteel koju küsib Joosep minult: "Millal Sa sellest teada said, et pead ema koeri toitma tulema? Ma tahaks tegelikult selliseid asju varem teada..."

Iseenesest ma saan aru ja mõistan, et ega sellised ootamatud lisaülesanded pole tea mis meelakkumine, eriti veel siis, kui olid juba oma aja planeerinud millekski muuks. Kasvõi puhkamiseks, aga no kammoon.Ei, tead ma sain sellest tegelikult juba eelmisel aastal teada ja alles nüüd otsustasin sellega lagedale tulla. Just nimme, et kiuslik olla ja kõik plaanid nurjata. Nagu mis küsimus see veel on? Loomulikult ma edastan teate suhteliselt kohe teisele osapoolele ka, kui see puudutab mingil määral meid mõlemit.  Millal varem ma pean sellistest asjadest siis teada andma? Enne oma sündi? Enne, kui mu ema mulle sellest teada annab või? Mis ma olen kellegi arvates eneseteadmata mingi hiromant või?

Kui ma näiteks keedaks suppi ja ühtäkki avastan, et mul on üks komponent puudu ja paluksin Joosepil ruttu poest läbi lipata, siis sarnastes olukordades on ka esimene küsimus "Kas Sa varem ei tahtnud öelda?" Nagu mis mõttes varem? Varem millal? Siis, kui ma veel ei teadnud, et mul on see supikomponent puudu või? Enne meie aega? Enne jääaega? Millal varem? Ma ei saa aru!
Mõni võib ju praegu öelda, aga hoolas perenaine vaatab enne ikka kõik üle, kas ja mis on olemas või puudu. Jumal küll, aga äkki supimaterjal oli olemas, näiteks boršisupi materjal, aga näe hapukoore olemasolu jäi kahe silma vahele. Ma ei jaksa ka pidevalt tervet külmkappi sisu otsast lõpuni läbi näppida. Ega ma mingi toidukäperdaja pole.

Tegelikult neid näiteid on tohutult ja tavaliselt need tulevadki nii ootamatult ja ma ausalt ei oska neid kõiki ette näha. Ma ei oska tegelikult enam juba ammu midagi näha, muahaha.  Okei, korra tõsisemalt rääkides, siis alati võib asju paremini planeerida, aga lõputult ette ei saa ka elu ära planeerida ja lihtsalt tulebki ootamatustega arvestada. Aga ma lähen nüüd ja mõtlen, millise järgmise ootamatusega saaksin veel Joosepi planeeritud elu ära nurjata ja kui mitte elu, siis vähemalt päeva :D

Kas teate, mida mina praegu teen? Jep, blogin. Ilmselgelt, eksole. Aga kas teate ka seda, mismoodi ma praegust juttu siia toksin? Eks ikka telefoniga. Nagu esmaklassiline amööb.

Nii veider kui see ka poleks, siis teatud perioodidel kipuvad blogijad kirjutama ühtedel ja samadel teemadel. Ainult selle erinevusega, et igaüks läheneb asjale oma nurga alt. Küll kirjutati veganlusest, siis homodest, siis laste saamisest and so on. Võtsin järjekordse blogi lahti ja ülla-ülla, vastu vahtis sama teema, mille kohta olen minagi plaaninud sõna võtta. Ja nii juba mitme teemaga ja korduvalt. Ma ei saa aru, et kas blogijad mõtlevad tõesti ühtemoodi või saadab universum kõikidele blogijatele ühtesid ja samu signaale, aga igatahes viimasel ajal olen märganud blogijaid rääkimas materiaalsetest ja vaimsetest väärtustest. Kuidas vaimsed väärtused on siin elus ikka palju olulisemad ja inimesed võiksid rohkem oma vaimu eest hoolitseda ja blaablaablaa. Jutt iseenesest täitsa õige. Inimene peaks hoolitsema ka oma vaimu eest ja mitte kõike ümber arvutama eurodesse ja kahmama endale tonnide kaupa hilpe ja mööblit koju. Kuid samas ma ei leia, et inimesed peaksid ainult päevast päeva palvehelmeid lugema ja mantrat ümisema. Nende kahevahel võiks valitseda enam-vähem tasakaal.

Kui inimene on kaotanud töökoha, võlad kuhjuvad üle pea,veeretad peoskahte närust vasksenti ja mõtled, mida täna õhtuks lauale panna ja tagatipuks terendab silme ees korterist / majast välja tõstmine, siis Sa ei hakka ju seletama sellele inimesele, et kuule, ära keskendu materiaalsetele väärtustele, leia üles oma vaimne tasakaal. Loe näiteks palvehelmeid ja mediteeri. Tead ma arvan, et see inimene, kellel oleks selline olukord ja kui keegi läheks sellise pullikakajutuga tolle inimese juurde, siis ära imesta, kui sõimab Su näo ropult täis ja tahab Sind ära kägistada. See oleks umbes sama hea, kui astuksid kodu kaotanud inimesele ligi ja ulataksid pappkasti, umbes et näe, ajutiselt võid ju siin sees elada.

Sellist iba ja lauslollust saavad suust välja ajada ainult need inimesed, kellel on mingisugunegi majanduslik kindlustatus või back up. Või need, kellel on enamjaolt kõik olemas, mis annavad turvatunnet ja hingerahu, et keskenduda vaimsetele väärtustele. Aga tõesti näiteks ema, kes murrab pead järgmise toidukorra üle või mida lapsele selga/jalga talvel panna, siis vaevalt saab inimene rahus ja käed rüppes mediteerida ja oodata kunas talle kosmosest keegi midagi alla viskab. Need asjad ei käi nii.

Mina ei pea meid Joosepiga materiaalselt vaesteks inimesteks. Me elame tegelikult täitsa keskmiselt. Saame lubada endale soetada eelarve väliseid snäkke ja vajadusel ka mõne uue hilbu. Kuigi neid viimaseid ma üldjuhul eriti ei ostagi, sest ma saan oma õelt piisavalt palju nodi, mis on peaaegu tutikad ja seega ei näe ma mingit põhjust topelt laristamiseks.

Kuid kuna Joosep käib praegu autokoolis, mis maksab nagu miljon (okei, päris nii palju ei pleki see luksus, aga kõik kokku läheb natuke üle 700 euri, mida maksame osamaksetena) ja seega hetkel on meil limiteeritud eelarve ja kõiksugu pudinaid me hetkel endale väga lubada ei saa. Näiteks mul oleks hädasti tarvis oma pesusahtlit värskendada, sest ma alles hiljaaegu viskasin silmagi pilgutamata 10 paari rinnakaid minema, aga kuna eelarve on piiratud, siis ma ei saa praegu endale trendipoodidest lubada kvaliteetseid 20 euriseid trussikuid ja 30 euriseid rinnakaid. Ma ei tohi isegi mitte hingata selliste poodide poole nagu La Perla, Triumf jt.

Piiratud eelarvega vennikesena piilusin siis lootusrikkalt New Yorkeri pesuriiulisse, aga no jeebus küll, kas keegi võiks mulle palun selgitada, miks topitakse rinnahoidjatesse kilomeeter vatiinilaadset sitta sisse? Jaajaah, ma tean, et see on pubekatele, kes soovivad wannabe tisse või siis naistele, kellele pole emake loodus andnud piisavalt materjali ülakorruse täiteks, aga see pole see. Need, kellel on vaja tisside toestust, siis nende jaoks on rinnahoidjatesse paigaldatud padjakesed, mis on üldjuhul kergesti eemaldatavad, aga mitte need vatiinikuhilad. Nüüd on ilmnenud mingisugune moeröögatus, et topime rinnahoidjat vatti täis ja traageldame need nii tuugalt kinni, et kui naisel peaks tekkima soov neid välja võtta, siis lihtsam on juba õmmelda endale ise uued rinnakad nullist, uh!

Aga no okei, pesu pesuks. Ma võin ilma nendeta ka elada. Ega tissid nii kiiresti ka nüüd välja ei veni. Pealegi mul veel kaks paari on täitsa olemas. Aga, kui autokooli osamaksed läbi saavad, siis tuleb ikka uus kulu juurde- auto ise ja kõik sellega seonduv. Kasko, liikluskindlustus, hooldus, kütus, ootamatud remondikulud ja sada muud asja, mida ma autodest ei tea. Seega uut pesu veel nii pea mul lootust saada ei ole. Võib-olla kirstu minnes saab mulle see au osaks ja mind riietatakse imeilusasse ja seksikasse pesusse :D

Aga nüüd jõuan ma nende oma materiaalsete väärtuste juurde, mis minu jaoks küll nii suvalised pole ja ma sugugi ei pea end halvaks inimeseks, et ma neid asju tahan. Mina näiteks hetkel kogun SEB Digikassasse sulli puidust söögilaua jaoks. Jah, ikka veel. Juba üle poole aasta kogun. Pluss riiulitega elutoakapp ja Joosepi töönurgake ja nurgadiivan. Need on hetkel põhilised materiaalsed asjad, milleks ma raha kogun. Ja kui saan selle täispuidust riiulitega elutoakapi, Joosepile töölaua, , rotang-tooli ja nurgadiivani, siis saan teile ka näidata meie hubast elutoanurgakest. Teen enne ja pärast pildid. Praegu pole seal miskit vaadata ja näha. Lihtsalt suvalised tarbeesemed, mis ajutiselt ajavad asja ära.

Hmm, ma järjekordselt ei tea, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin või õigemini, mismoodi ma seda postitust peaks nüüd kokku võtma. Tahaks ju miskit tarka siia lõppu öelda, aga tjah. Lihtsalt minu jaoks on materiaalsed asjad samuti olulise väärtusega ja minu jaoks ei saa vaimne pool olla rahus, kui mu ümbritsev keskkond pole rahuldustpakkuv. Mul on vaja, et ümbritsev keskkond oleks minulik, et sealt õhkuks minule omast aurat, siis ma tunnen end oma kodus ülimalt hästi. Kodu ei ole ju ainult neli seina ja madrats põrandal ja seepärast ma ei leiagi, et ma midagi valesti teeksin, kui ihkan ja unistan tühipaljast mööblitükist ja rahast.