Uskumatu, aga mu blogike on vahepeal märkamatult üheksa aastaseks saanud. Ja kui võrrelda seda algusaastatega, siis kõige suurem erinevus on see, et a. ma oskan nüüd natuke rohkem kirjutada (vähemalt mulle endale meeldib nii arvata) ja b. ma olen nende aastate jooksul palju vähem hakanud blogima, vahepeal olin nagu vanaema sukapael mitu kuud vakka. Ja ilmselt on ka neid, kes on lõpuks käega löönud ja mõelnud, et ah, oota neid Kai postitusi nagu mingit kuuvarjutust, ei jaksa enam ja ongi vajutanud unfollow. Ei saa seda teile nagu pahaks ka panna.
Aga võib-olla ei ole kah...

Ja mulle tundub, et see on väga paljude avalike blogijate dilemma mingil ajal olnud, et miks ja mida ja kellele üldse kirjutada. Ja nii imelik kui see ka poleks, siis alustasin ju blogimist nii, et ma isegi ei teadnud, et teised blogijad ja võõrad inimesed hakkavad mu blogi lugema, mulle kaasa elama. See oli minu jaoks täiesti avastamata maa. Ma teadsin ainult seda, et minu sõber Kiku oli juba aastaid pidanud väga meeleolukat blogi ja et pere-sõbrad-tuttavad käivad seda lugemas ja noh, kuna mulle on alati kirjutamine meeldinud, siis mõtlesin, et oh, see oleks lahe eneseväljendus. Mul polnud õrna aimugi, kuhu see kõik ühel päeval välja võiks jõuda. Mitte, et ma täna oleks kuhugi väga kaugele jõudnud või et see oleks mingine eraldi eesmärk mul olnud, aga naljakas on mõelda, et kui alguspäevil käis mu lehte piilumas 20-30 inimest päevas, siis nüüd on see ikka sadades ja tuhandetes. Kõik oleneb muidugi teemadest, millest kirjutan.

Aga nagu juba eespool mainisin, siis vahepeal on olnud ka vaiksemaid perioode. Ent isegi kui mul on sellised „ma ei viitsi“ ja „ma ei jaksa“ blogida tujud, siis minu süda kuulub ikka sellele blogile siin ja esialgu pole mul küll plaanis kuhugi ära kaduda või blogi sulgeda. Ja ma tean, et kõik tähtsad suured blogijad räägivad, et kui tahad oma auditooriumi hoida ja kasvatada, siis sa PEAD regulaarselt postitama, hoidma oma lugejatega nii-öelda sidet. Ma ei tea, ilmselt olete seda juba isegi märganud, aga mul pole see väga hästi õnnestunud. Mul ilmselt puudub selleks vajalik ambitsioon. Ja ega mul pole ka kunagi eraldi eesmärki olnud endale kuidagi lugejaid juurde meelitada. Mis muidugi ei tähenda, et mul poleks siiralt ja südamest hea meel iga uue lugeja üle, väga on, aga lihtsalt ennekõike tahan ma jagada oma elust hetki. Hetki, mis on tobedad, ajavad naerma, teevad muret, veavad kulmu kortsu jne. Lihtsalt rääkida asjadest nii nagu need on. Ilma ilustamata, ent keskendudes siiski ilusatele ja headele asjadele, mis meie ümber on. Me pahatihti ei oska väikseid toredaid asju märgata, mille üle võiks olla tänulik ja rõõmus. Ja ma ei ütle, et mina seda oskan, aga ma tunnen, et nende katsumuste keskel, mida on mulle eluteele ette veeretatud, siis ma olen nendest olukordadest õppinud seda, et igas asjas leidub alati midagi, mille üle tasub rõõmustada, naeratada või olla südamepõhjani tänulik.

Ma ei oska isegi väga kriitiline olla. Või noh, ma oskan, aga ma ei taha. See on minu jaoks nagu virisemine. Ma olen alati pigem see inimene olnud, kes näeb klaasi pool täis kui pool tühjana. See muidugi ei tähenda seda, et ma silkan kogu aeg päiksepaistes lillepärg peas ringi ja ümisen rõõmsat viisijuppi, teen kõigile pai ja kutsun kõiki üles rohkem naeratama. Ei. Mul on hetki, kus ma tulen oma roosast mullist välja, mitte sellepärast, et ma tahaksin, vaid selle pärast, et keegi oma nõmeda käitumisega kisub mind sellest mullist välja. Ja muidugi ei ela ma ka silmaklappidega. Ma ei ignoreeri seda, et maailmas käib sõda, et inimestel pole kodusid, kuhu minna, lapsed lähevad õhtuti tühjade kõhtudega magama, meil on energiakriis jne jne. Ja siis selles valguses mõjuvad vahel need väikesed asjad palju tugevamini, sest sa tead, et see on midagi, mis sõltub meist enestest. Me saame seda ise muuta, aga me ei tee seda millegipärast.

Näiteks mõned päevad tagasi nägin ma ühes Facebooki grupis üht kuulutust, kus üks inimene kirjutas, et tal pole sõpru, aga ta väga tahaks leida kedagi, kellega hakata koos käima trennis. Ja millised olid siis postituse all reaktsioonid? Väga palju oli kurbasid nägusid, siis mõni üksik süda ja hoolimine ja siis terve posu naerumärke. Saate aru jah? Teised, samasugused luust ja nahast inimesed, kellel on eeldavasti ka tunded, naeravad teise omataolise mure laia kaarega välja. Ja see on lihtsalt vastikusjudinaid tekitav, kuidas naeru emotikonid on osade inimeste jaoks saanud naeruvääristamise sümboliks. Sellistel hetkedel tahaks tõesõna küsida, et nagu kui mitu korda pidid sa sünnitusmajas pea peale kukkuma, et sa naerad inimese üle, kellel pole sõpru?
Võib-olla see inimene võitleb depressiooniga, ülekaaluga, madala enesehinnanguga, you name it, ja siis mingi grupp debiilikuid arvab, et maru lahe oleks see kuulutus välja naerda, mõistmata võib-olla sedagi, et seal taga on reaalne inimene, oma päris tunnete ja päris emotsioonidega. Ma ei saa aru, mille üle on siin naerda?

Et jah, sellised asjad teevad meele mõrudaks. Ma päriselt ka ei mõista.
Mingi aeg hakkasin ma isegi veits hoiduma oma arvamuse avaldamisest, sest hakkasin anonüümset kriitikat saama. Lihtsalt selle eest, et ma julgesin enda arvamust öelda. Ma ei solvanud kedagi, ma ei halvustanud, ei midagi sellist. Ma lihtsalt rääkisin, mida mina asjadest arvan ja juba saingi pahameele osaks. Küll mulle heideti ette, et kuidas ma saan üldse nii mõelda, tunda ja kirjutada. Nagu palun väga vabandust, et ma nii tunnen ja arvan! Pealegi, mina ei tea ühtegi inimest, kes suudaks olla kõikide meele järgi. Aga ega ma ei tea, võib-olla oli selle ühe anonüümse kommentaatori all ainult üks inimene. See mind kõige palavamalt armastav fänn, hehe.

Aga ma tegelt lihtsalt siiralt loodan, et olenemata erimeelsustest, kuidas üks või teine mõnest asjast arvab, et sellest hoolimata olen ma suutnud mingil hetkel kedagi vähemal või rohkemal määral kõnetada. Ja kui ei ole, siis noh, pole ka hullu. Kõiki ei saagi kõnetada. Ning eks minu blogiga ongi raske tavainimestel suhestuda, sest enamus, kes siin lugemas käivad, ei ole ju pimedad, lastetud, dialüüsravil jne. Eks neid blogisid ongi ehk huvitavam jälgida ja kaasa elada, kellega sa saad samastuda. Ega ma kindlalt ei tea, aga ma arvan nii. Ja siis mul ongi vahest nii raske mõista, et miks peaks kedagi huvitama ühe pimeda naise blogi. Aga nagu ma juba eespool ütlesin, siis ma olen siiralt tänulik, et te olete olemas ning ikka ja jälle leiate tee siia tagasi, olenemata, mis mul siis parasjagu elus toimumas ka ei oleks.

Ja ma ei teagi, mida ma kõige sellega nüüd lõppude lõpuks öelda tahtsin. Istusin lihtsalt arvuti taha ja hakkasin kirjutama, ju siis tahtis see minust välja saada. Mind tõesti jäi ennekõike kripeldama see Facebooki grupis olnud kuulutus ja need reaktsioonid.  Tahaks lihtsalt panna inimestele südamele, et olge hoolivamad. Või lihtsalt et grow up!Sest ausalt, see ei ole okei.
Ja ma ei tea, võib-olla väikene soovitus siia lõppu oleks veel see, et kui sa tunned, et oled kogu maailma peale tige, siis äkki selle asemel, et lähed internetti end välja elama, otsid endale mõne muu väljundi. Lähed näiteks metsa jooksma või jalutad mõne veekogu äärde ja loobid kive vette või kuulad muusikat või mine kasvõi maadlustrenni, ma ei tea, mine ja ela see kuidagi teisiti välja. Mine heegelda või riisu lehti või tont teab mida. Aga lihtsalt hoia see nõme ilkumine ja sapi pritsimine  omale. Maailm ei muutu sellest mitte kuidagi paremaks paigaks.

Sain siis reedel Sotsiaalkintlustusametilt kirjaliku vastuse oma vaidele. Ma ei tea, kas kõikidele sellistele dokumentidele kehtestatakse ligipääsupiirangud, aga kuna minu looga seoses võttis minu ja SKAga ühendust ka Postimehe ajakirjanik, siis meilis seisis kirjas, et kuni aastani 2097 on minuga seotud dokumendile kehtestatud ligipääsupiirang. Et põhimõtteliselt surmani on see salastatud ja keegi ei tohi teada saada, mis seisab ametlikus dokumendis. Nii et teil ei jää muud üle kui uskuda minu sõnu ja ümberjutustust.

Aga kui nüüd siis lühidalt ja oma sõnadega see lugu kokku võtta, siis SKA selgitas, et kuna eelmise viieaasta taguse otsusega määrati mulle sügav nägemispuue, mis oli kehtiv kuni 18. september 2022 ja vastavalt seadusele oli minule ühes kuus makstava sotsiaaltoetuse summaks määratud 53,70 eurot, siis nad maksid 18 päeva eest toetust, sest käesoleva kuuga oleks mu puue lõppenud. Ehk sealt tuligi see 32,22 eurot.
Ning et 07.09.2022 seisuga on mulle määratud uus sügav puue. Nad küll möönavad, et jah, otsuse tegemine läks mõned seaduses ettenähtud tööpäevad üle, ent kuna mu puue kehtis 18. septembrini, siis selleks ajaks oleks otsus igal juhul ära tulnud ja et see mõne päevane hilinemine ei põhjustanud mulle olulisi muudatusi. Ning nad on oma targast andmesüsteemist juba järele kontrollinud, et 08.09 olen ma saanud puuduoleva 21,48 eurot ka kätte ja et sisuliselt on nende poolt asi lahendatud ja korras (neljapäeval tõepoolest laekus mulle see puuduolev summa).

Ja ma ei teagi. Mul polegi vist neile rohkem midagi öelda. Selle kohta, et miks pole 7. septembri otsuses kirjas, et tegu on sügava NÄGEMIS puudega, öeldi, et seda ei pandagi enam eraldi otsusesse kirja, ent puudekaardile, mille nad saadavad, et sinna see kindlasti läheb. Et ma pean nüüd ainult siis seda va puudekaardi veel ära ootama.

Aga kui nüüd tagasi vaadata sellele olukorrale, siis segadust külvaski see, et Töötukassa maksab töövõime hindamise toetust möödunud kuu kalendripäevade eest, aga SKA maksab toetust siis jooksva kuu eest. Mina seda ei teadnud. Ja ma olen endiselt arvamusel, et kui nad poleks oma otsuse tegemisega läinud üle ettenähtud tähtaja, siis  poleks sellist segadust üldse tekkinudki. Seadus ütleb, et SKA teeb puude raskus määramise otsuse 15 tööpäeva jooksul peale töövõime hindamise saabumist ja minu töövõime hindamine potsatas mulle postkasti 09.08 ja kui me sinna need 15 tööpäeva juurde liidame, siis saame otsuse tähtajaks 30.08. Ja tulles veel omalt poolt SKAle vastu, mõeldes sellele, et süsteemide vaheline info võib vahel mõned päevad aega võtta, siis usun, et kolme päevaga oleks info jõudnud kenasti liikuda ühest süsteemist teise ja hiljemalt 02. septembriks oleks jõudnud ju otsuse ära teha või ei?

*SKA maksab oma toetused alati välja jooksva kuu viiendal kuupäeval ja minu otsus tehti 07.09, peale seda kui olin 05.09 vaide esitanud.

Ja ega enam ei teagi, kas kõik olekski nii kiiresti ja hõlpsasti lahenenud, kui ma poleks vaiet esitanud ja seda pisut suurema kella külge riputanud. Ma tahaks siiralt uskuda, et neil päriselt oli ka plaanis see olukord võimalikult kiiresti ära lahendada, ka ilma lärmi tõstmata ja Postimehe ajakirjaniku sekkumiseta. Ja kuigi lugu on iseenesest lahenduse saanud, siis Postimees on endiselt huvitatud selle loo kajastamisest, keskendudes laiemalt puudega inimeste takerdumistest bürokraatiarägastikku.
Et siis jah, selline natuke läbi lillede vabandus see vist oli.. kui sedagi. Kui oleks vastupidine olukord olnud, vaevalt et nad siis nii vastutulelikud ja kiired oleksid olnud. Ma lihtsalt mõtlen, et kui riigiasutus nõuab puudega inimestelt peensusteni tähtaegadest kinni pidamist, siis ta võiks ju ise seda sama suuta teha.
Aga noh, mis seal enam – lõpp hea, kõik hea. Õppimise koht kõigile.

Ajendatult eilsest Joosepi üllatusest ja Reeli kommentaarist, kus ta ütles, et näe, romantikust mehed polegi kõik veel päris välja surnud, mõtlesin, et kirjutaks sellest teemast natuke pikemalt.
Ma ei saaks öelda, et Joosep päris puhtatõuline romantik on, kindlasti mitte, ent minu arvates on temas just parasjagu seda mehisust ja romantilisust. Ja mida ma selle all silmas pean on see, et kui ma vaatan Joosepit, siis ma ei ohka heldimusest, et no küll on alles romantiline mees, nii tore ja armas, muudkui veab sülemite kaupa lilli ja kingitusi kokku, ei, pigem  on ta kahe jalaga maa peal ratsionaalselt mõtlev mees.

Aga kui nüüd järele hakata mõtlema, siis neid  armsaid ootamatuid hetki on olnud ikka mitmeid ja neid tuleb jooksvalt aina juurde. Ja tavaliselt nii, et ma ei oska seda üldse oodata, sest kuna ta pole hingelt romantik, siis mul pole sellist eeldust, et kui ma koju tulen, et siis tuled on hämaraks lastud, taustal mängib vaikne muusika ja uksel vastas seisab lilledega mees. Kuigi ma pean nentima, et korra on ta mind sellise setiga vastu võtnud küll, nii et terve tuba oli põlevaid teeküünlaid täis ja muusikagi mängis. Ja enne eilset roosipuketti ja kommikarpi, saatis ta mulle esimese päeva õhtul messengeri enda kirjutatud luuletuse sellest, kuidas ta mind igatseb.

Veel meenub mulle Sindi ajast üks naljakas lugu sellest, kuidas Joosep üritas mulle romantilist õhtut korraldada, aga enne kui ta selleni üldse jõudis, jõudsin mina väga pahaseks saada, sest ma ei saanud aru, miks ta nii pikalt kuskil ära on. Hiljem muidugi selgus, et üllatus algas juba sellest hetkest kui ütles mulle toidupoe ukse ees, et hakaku ma üksi ees koju liikuma, et ta tuleb mõne aja pärast järele ja kui olin parklaala ületanud, siis ta hõikas üle terve suure platsi „KAI, MA ARMASTAN SIND“. Ja kuna ma olin juba sellest häiritud, et ta saatis mind üksi ees minema, sest meil oli plaanitud ühine filmiõhtu ja käsi käes jalutus, siis ma ei kukkunud suurest heldimusest põlvili. Aga noh, mis siin salata – meelitatud olin ma küll ja ühe kohmetu naeratuse võlus ta mult ka välja.
Teel koju mõtlesin, et noh, ta peaks juba mulle järele olema jõudnud, aga mitte kusagilt ei kostunud tema samme ja nii ma vantsisingi Janetiga üksi koju ja uskuge mind – ma olin vääga kuri, no ikka väga.

Koju jõudes, olles nüüdseks veelgi pahuram, läksin otsejoones meie tuppa ja kukkusin mossitama. Umbes 20 mintsa hiljem kuulsin, kuidas ta ka lõpuks koju jõudis, ent ei tulnud kohe üles. Mina muidugi eeldasin, et ta tuleb. Et tuleb ja vabandab, et tal läks poes oodatust kauem. Et kohtas kedagi tuttavat ja jäi pikemalt lobisema, unustas minu ja meie plaanid jne. Aga ei. Tohkendas seal allkorrusel miskit ja alles ligi tunnike hiljem tuli üles, kaval naeratus näol. Ma olin alguses niii kuri, et keeldusin alla minemast. Ütlesin isegi, et mul täitsa ükskõik, mis seal all on.
Ja ma isegi ei mäleta enam, et mis nipiga ta mu sinna alla sai, aga ühel hetkel ma seal all olin ja üllatus oli tõesti suur ning mu pahameel oli hetkega lahtunud, kui nägin, mille kallal ta oli kogu selle aja nokitsenud. Vann oli kuuma vett ja vahtu täis, ta oli ananassi seest tühjaks teinud ja sinna sisse puuviljasalatit hakkinud, muusika vaikselt mängis, lilled, küünlad jne.

Et jah, vot selliseid suuri üllatusi, neid on olnud küll, aga üksikuid, mitte väga palju. Ent lilli kingib ta see-eest tõesti usinasti. Lihtsalt niisama. Läheb poodi ja siis näeb lillepoest mööda minnes, et näe, nii ilusad roosid, viin Kaile või siis lihtsalt on tal väidetavalt südamesse selline tunne tulnud, et võiks Kaile lilli viia, ta on nii armas. Vahel toob ta poest mu lemmik snäkke ja ütleb, et mõtles, et võiksime koos mõnd head filmi teineteise kaisus vaadata. Mis minu arvates on samuti nii nunnu, sest esiteks ta teab, et mulle väga meeldib kaisutada ja teiseks ma tavaliselt ise ei mäleta oma lemmik snäkke, aga tema teab ja mäletab. Vahel ma isegi olen küsinud, et oot, aga mis mu lemmik snäkk siis on ja kui ta ütleb, siis ma olen nagu aa, on jaa, haha. Ja vahel me käime piknikul, rabas jalutamas, vaatetornides seiklemas jne. Meil on oma lemmik restoranid ja metsasalud jne. Ja mulle nii väga meeldivad need meie igapäevased kallistushetked, õrnad musid või kui ta tuleb ja paneb mulle käed ümber ja ütleb, et ma olen ilus. Kui tulen pesemast ja istun diivanile ja hakkan oma juukseid harjama, siis ta võtab need viis minutit ning tuleb ja hakkab ise mu juukseid kammima ja väikseid juuksesõlmekesi lahti harutama. Sellised igapäevased lihtsad asjad on hästi nunnud ja väga olulisel kohal meie suhtes.
Et selline on siis Joosep. Ma ei tea, kas see liigitub just romantilise mehe alla, minu meelest mitte. Pigem on temas lihtsalt kuhjaga nunnusust, hoolivust ja soojust.

Ja kui veel rääkida sellisest asjast nagu uste avamisest või käekoti kandmisest, siis ka seda teeb Joosep. Ma tean, et tänapäeval päris paljud naised on suhtumisega, et „mida asja!? Ma suudan ise oma kotti kanda ja uksi avada“, siis minu arvates on see just armas, kui mees märkab seda teha. Mul oli ükskord nii, et jalutasin ühe oma meestuttavaga, meil jutt jooksis ja kui jõudsime majani, siis ta marssis lihtsalt ise esimesena uksest sisse nii, et uks vajus mu nina ees kinni ja ma olin nagu eem, okei. Mitte, et ma ei oleks ise võimeline uksi avama, ikka olen, mul on täitsa kaks toimivat kätt küljes, aga ma olin lihtsalt nii harjunud, et Joosep avab mulle uksi ja laseb mind alati esimesena uksest sisse (välja arvatud need korrad kui tal on midagi mega rasket käes ja ta tahab selle ruttu üles tuppa ära viia), et ma olin ausalt esimesed sekundid šokis. Ma elan siin rahulikult oma mehega koos, kes avab mulle uksi, veendub, et ma autosse istudes pead ära ei lööks ja kingib lilli ja siis järsku selline ükskõiksus. Ütlen ausalt – lõi veits rivist välja küll. Ent samas tõi ka tagasi maa peale ning tuletas meelde, et meie ümber elab väga palju erineva maailmavaatega inimesi ja et mis ühe jaoks on elementaarne viisakus, siis teise jaoks pole see teps mitte.

Ja samas ma tean ka naisi, kes ei tahagi, et neile lilli kingitakse või kui kingitakse, siis ainult potililli. Uste avamisest lugu ei pea, neil on endil käed küljes, et uksi avada ja kotte kanda jne. Ja see on okei, aga mina olen ilmselt teatud kohtadelt vanakooli harjumuste ja vaadetega naine. Mulle ikka nii väga meeldib kui mees mind poputab ja hellitab. Pannes mind tundma, et ma võin ja saan vajadusel olla habras ja õrn, et ma ei pea kõike ise kandma, tegema, vastutama, korraldama jne. Mulle nii meeldib see ütelus – tõeline õrnus on tugevus ja tõeline tugevus on õrnus. Ja veel meeldib mulle see teadmine, et ka kõige raskematel ja keerulisematel hetkedel võin ja saan ta kaissu pugeda ja öelda, et ma enam ei jaksa, palun võta midagi ette ja siis ta minu suure ja tugeva kangelasena hakkab asju lahendama. Mulle nii meeldib nii.

Aga okei. Ma tunnen, et see postitus, mis pidi tegelikult algselt üldse ainult romantilisusest ja lillede kinkimisest rääkima on ületanud nüüdseks juba igasugused piirid. Et enne kui see teema veel rohkem laiali valgub, tõmban otsad kokku ja küsin, kuidas teil on – kas mees kingib lilli, kas meeldib lilli saada, kas olete rohkem see „ma avan endale ise uksi ja kannan ise oma kotte“ naine või peate lugu, kui mees seda teeb?

Olgu aususe mõttes siia ette disclaimerina ära öeldud, et ma kirjutasin selle postituse juba esmaspäeva hommikul.

Mul oli täna öösel niii imelik unenägu. Mitte, et unenäod üldse oleks kunagi mõistuspärased, aga no üle pika aja oli und lihtsalt väga veider näha. Sest esiteks on see ainuke võimalus kui ma üldse midagigi näen (täna hommikuse seisuga tuleb muidugi välja, et Sotsiaalkindlustusamet nii ei arva. Küsite, et mis mõttes? No mult võeti sügav nägemispuue ära. Sõbrad, ja see tähendab ainult üht – ma olen paranemise teel, wupiduduu). Ja teiseks on unenäod tavaliselt väga imelike sisudega, no kohe vääga imelike.

Ma nimelt nägin, et ma seisin kusagil toas, akna juures ja koos minuga seal toas oli ka üks herilane, keda ma siis üritasin sujuvalt aknast välja suunata. Mul peaaegu et õnnestuski see, aga siis juhtus midagi, sest kui hakkasin akent sulgema, siis jätsin kogemata oma väikese sõrme akna vahele… ja seda muidugi koos herilasega või noh, peaaegu. Herilane viga ei saanud, aga ta sai mu peale väga tigedaks. Ilmselt arvas, et ma just hetk tagasi üritasin teda ära tappa või miskit. Igatahes. Kuna mu sõrm oli ka akna vahel, mäletate jah, siis pidin akna lahti uuesti tegema ja siis see vihane herilane oli juba end otsapidi mu sõrme külge haakinud. Ja ma ei mõtle, et lihtsalt niisama ängis seal, vaid nõelas mind.

Ma haarasin herilasest ja viskasin ta õue ja tahtsin ruttu akna kinni panna, aga ta oli kiirem ja lendas tagasi sisse. Nii ma pagesin kabuhirmus mööda korterit ringi (mis muide unenäos oli vääga suur) ja kui ma lõpuks jõudsin teise tuppa, siis seal oli Joosep, kes pikutas voodis ja polnud nagu üldse kuidagi häiritud moega, et ma olen full paanika osakond. Lihtsalt lesis seal südamerahus edasi ja vaatas kuidas ma infarkti äärel pagen sumiseva herilase eest.  Ma hüppasin kähku voodisse, tõmbasin teki üle pea ja ütlesin, et mida iganes ta praegu ka ei teeks, siis jumala eest, ärgu tekki mult pealt ära võtku, sest üks vihane herilane ajab mind taga. Seda ma kahjuks enam ei mäleta, mida unenäo-Joosep vastas mu hüsteeria peale, aga mõned minutid hiljem (kuigi ausalt öeldes on väga raske unenäos aja möödumist arvata, aga noh, oletame, et oli paar mintsa möödas) piiksatasin ma teki alt, et kas ta näeb veel seda herilast ringi tiirutamas ja mind otsimas. Ise ma samal ajal piilusin ühe silmaga väikesest teki praost tuppa, et näha, kas õhk on puhas.

Ja oligikogu unenägu. Tundub lühike, aga kestis terve öö. Kõige rohkem aega võttis jooksmine ühest toast teise. Ja ma nüüd ei teagi, mida peaks herilase nõelamine mulle ennustama. Aga ega ma ei tea, võib-olla oli ka mesilane. Ma ei jõudnud unenäos nii täpselt teda uurida. Kui oli mesilane, siis võib-olla tähendab see seda, et tuleb pikk vanatüdrukute suvi ja palju lilli on veel ees õitsemas. Aga miks see herilane-mesilane nii kuri oli, seda ma ei tea. Ma ei teinud talle ju midagi halba. Tahtsin vaesekest lihtsalt tagasi õue aidata.

Mida teie viimati unes nägite ja kas näete tihti unenägusid?Ma võrreldes oma nägija ajaga näen näiteks palju vähem unenägusid, aga kui näen, siis need on üldjuhul ikka mingi kindla kulgemisega lood, ainult inimeste näod ja esemed on tihtipeale udulooriga kaetud.