Jah, lugesite postituse pealkirja õigesti. Kohe seletan lahti, et mis hullumeelsus mind seekord on tabanud. Kui täiesti aus olla, siis olen antud postitust tahtnud juba ammu kirjutada, aga no ma lihtsalt ootasin selleks õiget hetke.

Ühel kursuse lõunapausil tuli jutuks pimedaks jäämine ja sellega leppimine. Eelkõige tundis üks inimene konkreetselt huvi minu rõõmsameelsuse kohta, no et kuidas ma ikka selline naerupall suudan olla. Minu jaoks pole siin suutmisega midagi pistmist, sest ma ei pinguta ega näe eraldi vaeva selleks, et olla positiivne. Ma naeran, sest mul on naljakas ja ma naeran, sest enda üle on alati tore naerda ning mul on täiesti suva, kui mind peetakse naermise pärast opakaks või lihtsameelseks. Minu arvates on opakas naerupall miljon korda etem olla, kui kibestunud vingats.

Ega ma ausalt öeldes enam sõna-sõnalt ei mäletagi meie vestlust, aga keegi uuris, kas olen sünnist saati pime ja kui tuli välja, et ei ole, siis seda suurem oli inimeste üllatus, et ma olen suutnud peale nägemise kaotust säilitada oma rõõmsameelsuse. Sealt edasi uuriti minu jaoks juba selliseid tavapäraseks saanud küsimusi - nende seas ka seda, et kaua ma tänaseks pime olen olnud ning eneselegi üllatuseks pidin nentima, et tänavu septembris täitub juba 10 aastat.

Igatahes vestluse käigus viskasin pool naljaga õhku lause, et näe, mul on juubel tulemas, on mida tähistada ja siis sealt edasi pakkus keegi, et ma võiksin peo korraldada. Saate aru mul läksid reaalselt selle mõtte peale silmad särama ja mu pea täitus kõiksugu vahvate ideedega. Alates sellest päevast peale ei ole see mõte mind kordagi maha jätnud, vaid muudkui kerkib ja areneb ja nii olengi ma langetanud otsuse tähistada 10 aasta möödumist päevast, mil jäin pimedaks ja seda koos oma sünnipäevaga.

Minu arvates oleks ülivahva maha pidada üks suuremat sorti pralle koos oma sõprade, pere ja blogilugejatega. Jah, koos teiega, kes iganes soovib tulla minu peole. Ja see poleks mingi tavaline sööme-joome-naerame-lähmekoju pidu, vaid mul on plaan... Ma praeguse ideekohaselt rendiks Pärnus maja, korteri või lihtsalt peoks sobiva ruumi (olete lahkelt oodatud soovitusi/linke jagama). Kui sobiv pleiss on leitud, siis oleks tarvis:

• Taskukohast cateringi, kes hoolitseks hõrkude suupistete eest.
• Joogipoolist, nii külma, kui ka sooja, mahla-smuutisid-vett-veini jms. 
• Video- ja fotograafi (et saaksin vajadusel, kui kurbus hinge poeb, video lahti klõpsata ja meenutada kõiki neid toredaid inimesi, kes minust hoolivad ja kaasa elavad).  
• Humanast või kuskilt second handist hunnik ägedaid peoriideid. Ma nimelt tahaks võimaluse korral orgunnida peopaika pimeda garderoobi, kus iga külaline peab puhtalt kompimise abil endale uue outfiti peo ajaks otsima/sobitama. Puhtalt tunnetuse põhjal, et milline materjal tundub sõrme all sümpaatne või milline lõige tundub mõnus. Ma pole veel sada prossa kindel, aga võib-olla oma lahkusest panen sinna pimedasse garderoobi ka paar värvimäärajat, et saaksite mingigi aimduse sellest, et millised värvid teie uues outfitis võiksid olla esindatud, no et ikka sobituks juuste ja silmadega kokku :D

Selle viimase punkti täienduseks ütlen nii palju, et loomulikult pole keegi kohustatud sunniviisiliselt kandma puusse pandud outfiti, aga no minu meelest oleks see maru naljakas, aga kui te tõesti häbenete oma pimesi tehtud valiku tõttu endalt silmad peast, siis no worries, keegi ei pea end peo lõpuni kuskile vetsu loputuskasti taha peitma või pimedasse nurka varjuma, sest võite soovi korral oma tuldud rõivastuses edasi pidutseda, aga lihtsalt eksperimendi mõttes oleks see fun! Idee seisneks selles, et see annaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi pimedana võib käe all asi tunduda ilus ja sobilik, kuid reaalsuses woop-woop. Julgematele võiks päeva lõpuks korraldada ka "Aasta Moeprohmaka" valimised :D

Oleme Joosepiga kõikvõimalikke erinevaid ideid arutanud, kuid hetke seisuga midagi kindlat pole veel otsustanud. Isegi see pole kindel, et pidu üldse tuleb. Kõik sõltub sellest, kas oleks üldse huvilisi, kas leian sobivad ruumid, toitlustaja jne.

Ma miskipärast usun, et nii mõnigi võib praegust postitust lugedes mõelda, et now she lost it for real! No et peast lõplikult soe, imelik, naljakas, veider või vaevlen tähelepanupuuduse all, aga tegelikult see pole üldse nii. Ma olen lihtsalt selline inimene, kes ei nuta minevikku taga ega ohka iga päev, et oleks ma vaid nägija ja oleks vaid ikka nii teinud, siis oleks praegu kõik teistmoodi jne. Pole lihtsalt minu teema iga aasta möödudes kaduda orbiidilt ja tõmmata end pleedi sisse kerra ja nutta endalt silmad peast ja mälestada aega, mil mul diagnoositi diabeet ja kaotasin nägemise. Ei, see pole mina. Ma olen hoopis tänulik kõige selle eest, mis mul on selle aja jooksul olnud võimalik teha ja kogeda.

Ma olen õnnelik, et mu ellu tulid läbi pimeduse kõik mu praegused sõbrad ja kui ma ei oskaks olla tänulikk ja kössitaksin nagu õnnetu uba kodus, siis minu jaoks tähendaks see seda, et ma ei hinda Joosepi olemasolu, kellega ma tänu oma nägemise kaotuse ja teiste inimeste läbi tutvusime. Kui ma mossitaksin, siis ma poleks tänulik ega oskaks rõõmu tunda oma targa juhtkoera olemasolust, kes on mind nii palju aidanud, lohutanud, ohtudest mööda juhtinud ja vapralt kõik need aastad minu kõrval sammunud. Tänu pimedaks jäämisele läksin ma AHHAA Teaduskeskuse "Dialoog Pimeduses" näitusele giidiks tööle. Aitäh Joosu, et sundisid mind pisarateni ja sõna otses mõttes hingetuks jooksma, et ma jõuaksin bussile ja et viimased 50 meetrit Sa põhimõtteliselt lohistasid mind kaenla all bussiukseni, sest tänu Sinule jõudsin ma õigeks ajaks tööintervjuule ja sealt edasi osutusin ma valituks ja sealt edasi tutvusin ma Kikuga ja teate kuidas Kiku on seotud kogu selle blogimajandusega? Kiku ongi see inimene, kes vastu minu tahtmist mulle blogi tegi ja kui ma alguses ei tahtnud üldse vedu võtta ja ma ausalt ei osanud mitte kui millestki kirjutada, siis Kiku sihikindlus ja järjepidev jorisemine, et miks ma ei kirjuta, miks pole uut postitust ja millal-millal kirjutad, sundis mind lõpuks jalad tagumiku alt välja võtma ja kirjutama ja siin ma nüüd siis olen. Alguspostitused on küll minu arvates kohutavalt puised ja jubedad, aga tänaseks on need täitsa loetavaks muutunud ja võin vist julgelt väita, et enam pole ohtu püsivat nägemis- ja kuulmiskahjustust nende lugemisest saada :D

Täiesti uskumatu kuidas aeg lendab. Mul endal on küll selline tunne nagu oleksin alles eile pimedaks jäänud.Aga no mis siin ikka nii väga imestada, kui ma aeg-ajalt unustan isegi filmi vaadates ise ära, et ma ei näe enam :D
Oeh, mul on tunne, et muutun sentimentaalseks, sest kui mõtlen tagasi ajale, mil olen pime olnud, siis sellesse aega mahub nii palju toredat ja meeleolukaid tegemisi, kohtumisi ja ka pisaraid ja pettumust, kuid see on olnud ütlemata äge rollercoaster, mida ma ei vahetaks iial välja. Ma lihtsalt nii kohutavalt palju armastan kõike seda, mida elul on mulle pakkuda. Ma armastan oma pere ja sõpru. Ma armastan katsumusi ületada, mida elu mulle tee peale veeretab. Ma armastan elu ja selle elamist! Uskuge mind, kui ma ütlen, et mu elu polnud nägijana pooltki nii värvikirev ja emotsiooniderohke kui see on seda praegu. Maailm minu ümber koos kõigi inimestega on lihtsalt nii äge! :)

Mul on tegelikult nii palju öelda ja mille üle tänulik olla ja sellepärast tahan ka selle peokese korraldada, et kõik inimesed, kes on ühel või teisel määral mu elus figureerinud, aidanud enda eksisteerimisega mind muuta ja olnud kaaslaseks mu arenguteel, siis tahan kõigile isiklikult aitäh öelda, kallistada, kätt suruda ja lihtsalt muljetada ja nalja teha, et oleks mida järgmised 10 aastat meenutada. Igatahes palun andke ideid, et kus ja kuidas võiks selle prasniku maha pidada ja kui keegi tahab abikäe ulatada, siis you are more than welcome! Ma küll ei tea, kas ja kuidas see kõik lõpuks õnnestub, aga ma loodan, et heade inimeste abiga või kui mõni ettevõte tunneb vastupandamatut soovi õla alla visata enneolematule juubelile, siis kirjutage: kuuskkai@gmail.com

Käisime eile hilisõhtul sõpradega Steffanis, sest üllatus-üllatus, mul isutas taas Frutti Di Mare ehk krevetisalati järgi. See originaalis sisaldab tigusid ka, aga kuna mina neid molluskeid ei söö, siis lasen alati tigude asemel panna topeltkrevette. Mingi periood tellisin endale seda salatit lausa iga nädal, sest ma olen arvatavasti maailma suurim krevetimanjakk ja selle tõestuseks peaks piisama, kui ütlen, et eile oleksin peaaegu väikese lisatasu eest tomatid ka krevettide vastu välja vahetanud, aga kahjuks viimasel minutil sai kaine mõistus minust võitu.

Ppärnakatena oleme me Steffanis sagedased külalised. Keegi tuleb külla - lähme Steffi! Ilm on halb, kuhu minna? Lähme Steffi! Kõht on tühi - lähme Steffi! Tahaks maailma parimat krevetisalatit või niisama miskit maitsvat - lähme Steffi! Ühesõnaga minu meelest Steffani on nagu Pärnu visiitkaart, kui keegi tahab pitsat-pastat-ahjuvorme. Kuid põhjus miks üldse meie eilsest Steffani külastusest kirjutan, on asi nimelt selles, et siit tuleb järjekordne lugu #pimedalikkajuhtub ja #natukeolipiinliktohuvapohu.

Esmalt jõudsime seltskonnaga Steffi 20 mintsa enne köögi sulgemist, aga no sellest pole hullu miskit, kuna koht ise on suveajal peale köögi sulgemist veel oma paar tunnikest avatud ja seega saab ka maailma aeglaseim inimene (that will be me) toitu kugistamata  nautida. Üllataval kombel oli hilisel õhtutunnil palju teisigi meiesuguseid einestajaid ja ooteaeg lausa umbes tunnike, millest meid koheselt ka teavitati.

Mulle eriliselt meeldis see, et meie lauda teenindas meessoost teenindaja, kes jättis mulle kohe esimeste minutitega äärmiselt sümpaatse ja sõbraliku mulje ning Joosep nõustus ka minuga, et hästi tore kelner. Ma mitmel korral sädistasin sosistades meie seltskonnale ka, et niii tore kelner, ise teadmata, et too kelner oli vahepeal minu kõrvale jõudnud... nii palju siis minu under coverist! :D

Seni kuni me kannatamatult oma toitu ootasime ja näljalistena kukleid nosisime, tekkis meil lauas
 arutelu, et kelle tuntud inimese häälega meie kelner on ja minu üllatuseks Joosep lahendas antud müsteeriumi loetud sekunditega. Nagu misasja!? Tavaliselt on see ikka minu leivanumbriks olnud, kuid seekord polnud ma jõudnud hakata veel tuntud inimesigi oma peas läbi lappama, kui see tegi juba teatavaks, et meie kelneril on täpselt see sama hääl nagu sellel "Kartulites ja apelsinides" psühholoog Viviani vennal. Ma olen ilmselgelt rooste läinud. Jäin peale Joosepi kommentaari nagu stalker meie kelnerit täpsemalt ja pikemalt kuulama ja no tõesti oli üks ühele.

Meie näljaste rõõmuks saabus vahepeal ka toit oodatust varem lauda ning kuna meeleolu oli ülev ja toit ülimaitsev, siis kaotasin valvsuse ja suutsin ära unustada, et ma olin vahepeal oma joogiklaasi mujale tõstnud ning ühel hetkel kostuski kurjakuulutav kolks. Jah, ma suutsin kõigest ühe elegantse liigutusega oma täis joogiklaasi ümber ajada nii, et terve lauapealne ja sealne tavaar ujus minu viinamarjamahlast. Ma ise ehmatasin selle intsidendi peale täitsa ära ja suutsin vaid moka otsast piiksudes küsida kõige absurdsema küsimuse üldse - mis nüüd saab? Ei midagi ei saa. Las mahl niriseb rahulikult mööda laualina meile sülle, põrandale ja valgub mööda lauda laiali, eks. Nagu kust üldse selline küsimus!? :D

Tahaks öelda, et sellega kogu asi piirduski ja rohkem ma sel õhtul ei hiilanud, aga tegelikkuses oli see alles algus. Sest kuigi mehed reageerisid kiirelt ja kuivatasid minu põhjustatud uputuse ära, siis hetk enne kelneri saabumist avastasime, et great, minu taldriku all on veel mahla, kuid siis oli seda hilja hakata likvideerima ja pealegi olid meil salvakad anyway juba otsas. Omavahel öeldes - mul oli enda äparduse pärast kohutavalt piinlik ja veel omavahelisemalt öeldes - ma pidasin peas juba plaani kogu oma maine vara jotsiks jätta. Kuid meie tore kelner suhtus sellesse ülirahulikult ja kogu lugu olekski võinud siinkohal oma õnneliku lõpplahenduse saada, aga EI, sest Joosepi sõber ütles meie kõigi jaoks täiesti ootamatult ja valjuhäälselt puhtapime.ee, aga kuna kelner ei osanud kohe kuidagi sellise info peale reageerida ja oli ilmselgelt veidi segaduses, siis Joosepi sõber kordas öeldut: "PUHTAPIME.EE! Ta on pime ja see on tema veebiaadress!" !"

Mhmh, tänks sõbrad! Ma suutsin ainult mõelda, et paluuun olge kuss ja ausalt öeldes ma isegi ei tea miks, sest tavaliselt on mul suhteliselt yolo, kui keegi viitab mu pimedusele ja blogile, aga seekord oli kogu olukord nii akward ja ootamatu, et me mõlemad kelneriga ei osanud mitte kuidagi reageerida ega olla, või no mina oskasin. Ma lihtsalt oma kohmetuse varjamiseks hakkasin laginal naerma, ise samal ajal punastades, aga ega see olukorda paremaks ei teinud, sest kogu loole kirsiks ma tegin küllaltki valju naerunorsatuse. Sealt edasi kukkusin ma peaaegu külili ja peitsin pea laua alla Joosepi sülle (aga mitte liiga kauaks, sest muidu oleksin veel imelikuma mulje jätnud). Ühesõnaga oli tore, ei saa kurta.

Ma olen juba pikemat aega ihaldanud soetada endale smuutiblender, et hommikul ärgates teha endale üks ülimõnus smuuti ja siis lõunaks smuuti ja õhtuks smuuti. Ühesõnaga palju smuutit. Ma olen nagu hambutu titabeebi või siis noor pensionär, kes eelistab süüa püreestatud toitu. Kõik maailma püreesupid ja smuutid - mmm, minu lemparid! :)

Ei, ma pole endale veel päris oma isiklikku smuutiblenderit saanud, aga kuna mu emal juhuslikult seisis üks sahvris ja ema ei jaksanud enam mu smuutijuttu ära kuulata, siis andis enda oma laenuks. Nii et ma endiselt olen isikliku smuutiblenderi jahil. Ma isegi ei tea, kas neid on stiililt ja funktsionaalsuselt erinevaid ka või? Ses suhtes see, mis ma emalt sain, see on vist see drink&go smuutiblender. Ma kahtlustan. Kuna see anum, kuhu oma nodi sisse viskad, sellele keerad alguses selle teradega kaane peale ja kui oled ära blenderdanud, siis vahetad teradega kaane sulguriga joogikaane vastu.

Nii ma olengi viimastel päevadel põhiliselt ainult smuutidest toitunud ja kuna mul on praegu see entusiastlik avastamisrõõm, siis ma miksin kõikvõimalikke ja võimatuid koostisi kokku. Toon mõned näited siia ka ja võin etteruttavalt öelda, et mulle on siiani eranditult kõik maitsenud.

• Värske kurk-spinat-piparmünt-kookospiim (lisasin hiljem siiski ka ühe banaani lisaks, kuna muidu tundus maitselt kuidagi lahja)
• Arbuus-apelsin-õun-banaan-piim (üks minu lemmikuid!)
• Banaan-pirn-piparmünt-piim
• Õun-spinat-kookospiim (see viimane on praegu mul just joomisel)

Ma tean, et mõnele eksperdist smuutihundile võivad minu smuutiüllitised tunduda  küllaltki algupärased ja üksluised, sest smuutidesse saab ju veel lisada jäätist, erinevaid naturaalseid mahlasid (hmm, peakski ema keldrist mustsõstramahla kaasa haarama),keefiri, pähkleid, soja- ja nisupiima. Kusjuures, rääkides nisupiimast, siis ma olin elupettunud, kui ostsin kookospiima ja siis avastasin, et kookospiim sisaldab ainult 5% kookospiima ning ülejäänu on vesi ja nisupiim. Nagu misasja!? Kas see peabki nii olema või ma ostsin äkki eksikombel kookosvett?

Igatahes järgmiseks ma katsun soetada endale isikliku smuutiblenderi, siis kõiksugu toredaid klaaspurke, kus oma pähkli- ja seemnevarusid hoiustada (mitte et mul neid oleks, aga küll need ka koos purkidega tulevad :D) ja kindlasti tahaks ka kõige lihtlabasemaid tavalisi joogiklaase, kuhu oma värvilisi smuutisid koos kõrre ja vihmavarjukesega serveerida. Ma lihtsalt usun ja arvan, et kui smuuti mõjub juba ainuüksi visuaalselt isuäratavalt ja maitse on ka imeline, siis see kokku moodustabki ühtse terviku ja naudingu, millele oma päevale vunki juurde lisada. Mul on nüüd kõigele eelnevale lisaks puudu ka veel päiksepoolne terass, linnulaul ja metsakohin :)

Aga olge armsad ja jagage mulle enda smuutiretsepte, mis maitseb ja millised on vaieldamatud lemmikud ning soovitusi/ettepanekuid, mida võiksin veel proovida ja millist smuutiblenderit soovitate osta. Kui saaks värvi ka valida, siis oleks ülisuper, sest ma eelistaksin kollast või lillat smuutiblenderit, kuna meie köögimööbel tuleb naturaalsest puidust, mille hiljem peitsime pähklipruuniks ja kontrasti lisamegi kollase ja lillaga.

PS. Autocorrect on endiselt üks ülivahva asi... õnneks viimasel hetkel märkasin, et see muutis sildipilves oleva smuuti summutiks :D

Vahel, kui päike paitab, inimesed on rõõmsad, lahked ja abivalmid ning kõik sujub nagu lepase reega, siis mulle hakkab vaikselt tunduma, et see maailm, kus me elame, ei olegi veel lootusetult hukas. Peab lihtsalt ise oskama märgata ja tunda rõõmu olemasolevast. Ning hoolimata sellest, et alles hiljaaegu visati mind järjekordsest toitlustuskohast juhtkoeraga välja, taban end sageli mõttelt, et nii tore, et kaaskodanikud on ajaga muutunud tolerantsemaks ja sallivamaks. Mulle meeldib linnas jalutades mõelda, et kõik vastutulevad inimesed tänaval naeratavad ja vaatavad heldimusega mu ustavat teejuhti. Eriti vahva on see kui mõni neist astub isegi ligi ja teeb minuga juttu, jäädes maast ja ilmast lobisema nii, et minu pimedus muutub vestluse käigus täiesti teisejärguliseks. Nendel ilusatel hetkedel tunnen ma end tõesti täisväärtusliku ühiskonnaliikmena, kus tavainimene mõistab, et puude taga on ka tegelikult inimene, kelle eest pole tarvis paaniliselt ära põgeneda või viltu vaadata. Kuid siis järgmisel hetkel juhtub midagi ja ma mõistan, et tegelikult on kõik see minu enda loodud illusioon ja asi on hoopis minu pimeduses ja selles, et ma lihtsalt EI näe enam kõikide inimeste pilkusid ja ei satu lugema kommentaariumitesse anonüümsete salvavaid mõtteavaldusi. Seega on mul imelihtne endale maalida oma väike imeline ja täiuslik maailm, kuhu ma kipun oma reaalsustaju aeg-ajalt ära kaotama. Ma elan osa ajast mingisuguses enda loodud mullikeses, kus kõik inimesed on ilusad ja head, kuid kui reaalsus nurga tagant taas ühe ootamatu obaduse vastu vahtimist virutab, siis koristan ka mina mõneks ajaks selle tobeda naeratuse oma näolt.

Eile, kui mu järjekordne Delfi kolumn
ilmus, kus ma kirjutasin meie vaidlusest Joosepiga kinopiletite üle - kas pime peaks maksma kinopileti eest täishinda? Kui meil Joosepiga see arutelu päevakorda tuli, siis me väga pikalt vaidlesime ning ma muutusin kohati üliemotsionaalseks, sest minu jaoks oli alguses see nii uskumatu ja ootamatu, et mu omaenda kihlatu ei mõista mu põhjendusi selle kohta, miks ma peaksin saama kinos sooduspileti. Tahtsin teada, et miks ma pean maksma täishinda pooliku teenuse eest ja et kirjeldustõlge pole üldse nii kallis ja iga filmi kohta oleks see ühekordne kulu ja kui kinosaal on pooltühi, siis ei jää ettevõtte ju kahjumisse jne. Vaidlesime, argumenteerisime ja pika jutu lõpuks said mu argumendid otsa ja ma mõistsin, et tegelikult on Joosepil täitsa õigus - mul pole ühtegi õigust nõuda sooduspiletit, sest ega keegi teine saa vastutada minu tervisliku seisundi eest. See teadmine tegi haiget, sest tundus ebaõiglane. Sain aru, et soodushind ja kirjeldustõlge saab tulla ainult ettevõtte heast tahtest. Täpselt nagu väga mitmed teatrid pakuvad pimedatele võimalust käia teatris ülisoodsa hinnaga.

Delfisse otsustasin  antud teemal kolumni kirjutada eesmärgil lugeda ja kuulda erinevaid arutelusid ja mõtteid, sest mind ennast kohutavalt huvitavad kõiksugu erinevad vaatenurgad. Eriti, kui inimesed oskavad ja suudavad enda mõtteid argumenteeritult esitada või põhjendada, et miks ühest või teisest asjast just nii mõtlevad, arvavad või suhtuvad. Kuid lugedes taaskord neid kommentaare, mis sinna kommentaariumisse oli jäetud, siis see tekitab tõsiseid kahtlusi inimeste lugemisoskuse kohta. Või no õigemini ma usun, et lugeda oskavad nad kahtlemata kõik, aga kas loetud teksti analüüsida või seda mõtestatult lugeda ka suudavad, selles ma enam nii kindel pole. Ma ise naudin tohutult vestlusi inimestega - eriti Joosepi ja sõpradega, kes oskavad mu halle ajusagaraid panna teises suunas liikuma. Ma arvan, et inimeste elu muutuks, kui nad oskaksid natukenegi laiemalt mõelda, sest see muudab meid tolerantsemaks teiste arvamuste suhtes. Kuid kahjuks oli osade kommentaaridest aru saada, et ega nad pealkirjast kaugemale ei jõudnudki või siis neid tabas korraga psüühikahäire, päevad ja täiskuu.

Tean, ma ei peaks selliseid lahmivaid ja sisutühje kommentaare hinge võtma, sest see on neile endile piinlik, kui demonstreerivad oma teadmatust, labasust ja matslikkust. Kuid eile, kui sain jälle ühe korraliku obaduse reaalsusega vastu vahtimist, et minu kujutluspildis lahkelt naeratavad inimesed polegi kõik eranditult toredad ja head,  puges mulle tõesti korraks kurbus hinge. Tegi sinna tillukese pehme mõnusa pesakese. Neid kommentaare lugedes tekkis hetkeks nõukaaegse mentaliteedi tunne, kus suhtumine on, et mida see pime siit kinost üldse otsib ja kobigu tagasi kiviaega. Mu sõbranna ütles selle peale, et ma otsigu ajamasin ja kobigu siis tagasi sinna kust tulin, aga ma vastasin, et ma ei saa, ma ju pime, mitte helvestki ei näe (tundub, et minuga kõik korras - suudan eneseüle veel nalja heita). 

Aga tõesti. Ma ei peaks ehk tõesti üldse kusagile minema. Ei teatrisse, ei kinno, ei loodusesse, ei kontsertile, sest noh, visuaal puudub ju. Mida ma sealt ikka otsin ja saan, eksole. Ja elektrilepingu peaksin ka homne päev üles ütlema, sest kui olen pime, siis ma ilmselgelt ei kasuta elektrit (või tähendab, mis homme, ma teen kohe selle ära) ja pesu nühin pesurestil puhtaks ja süüa valmistan lõkke peal, aa või siis mitte, sest ma põletaksin end ära, ma ikkagist ju pime. Ma tegelikult istun lihtsalt isoleeritult väikeses tikutopsi suuruses ruumikeses, kus puudub elekter ja aken, sest pimedal pole midagi vaja, mis sellega ikka peale hakata. Uh, kuidas saavad mõned lihtsalt nii lineaarse mõttelaadiga olla, ah!?

Ah, olgu ma poen nüüd tagasi oma pimedasse koopasse ja koogutan end looteasendis elupäevade lõpuni, sest ma ei näe mitte midagi muud teha. Baii.

PS. Ühe tarkpea kommentaar Delfis oli eriti haige, sest suutis mu kolumni lõpust välja lugeda, et lisaks olen ma veel mingi mehepeksja, kellel on madal EQ, sest lasen käed käiku kui argumendid otsa saavad. Tjah, no kui selline õrn ja aegluubis kahe käega tehtav pomps vastu mehe rinnakut on peks, no siis küll jah, tõstan käed üles ja tunnistan süüd ning mind, mehepeksjat, tuleks kiiremas korras ühiskonnast isoleerida. Aga muidu see madala EQ värk tähendab maakeeli seda, et ma olen lammas. Kuigi, ma ei saa aru, milles vaene lammas süüdi on ja pealegi ma võin lammas olla küll, sest lambad on armsad, pehmed ja toredad ja erinevalt paljude     ekslikust arvamusest nagu lammas oleks loll loom, siis see pole sugugi nii.

Mul on üks tore sõbranna ja see sõbranna on aastaid tegelenud fotograafiaga ja tänu aastatepikkusele praktikale on Gianna pagas tulvil täis kõikvõimalikke erinevaid kogemusi. Ning selle aasta alguses loogilise jätkuna otsustas Gianna lõpuks ometigi meeldiva kasulikuga ühendada ja oma tiibu sirutada ning viia oma hobifotograafia uuele levelile ehk hakkas ametlikult oma teenust pakkuma ka teistele. How cool is that!?  Minu arvates on see ülilahe, sest kui inimesel on hobi, mida oskab ja naudib, siis miks mitte lisatulu sellega teenida. Mulle tundub, et  neid inimesi on meie seas paraku kahjuks liiga vähe, kes saavad oma armastatud tegevust ühendada tööga.

Kui Gigi mulle oma uudise teatavaks tegi, siis mu süda täitus siira rõõmuga ja nii sündis mul idee, et kui mul on populaarne blogi koos tuhandete toredate lugejatega, siis mis oleks, kui viskaks õige ühele oma parimale sõbrannale õla alla ja nii pakkusingi, et kas oleks valmis ühte fotosessiooni mu lugejate vahel välja loosima.

Kuskil märtsi keskpaigus oligi meil esimest korda jutuks see loosimine, aga kuna Gigil polnud veel kinkekaarte ja minul algasid sama kuu lõpus kursused, siis me ei otsustanud miskit kindlat ära. Pealegi mul polnud enam aega ei kodu, mehe, blogimise, sõprade ja veel vähem mingisuguste reklaampostituste jaoks. Mul jagus aega ainult õppimiseks, magamiseks ja nurgas tihkumiseks, et ma nii äpu olen :D

Kuid vahepeal on aeg lennanud ja märkamatult on kevadest saanud suvi ning mina olen peaaegu taas omas mahlas ja konditsioonis tagasi ning Gigil on vahepeal valminud tuttuued kinkekaardid ja siit tulebki üks üliäge pakkumine kõigile neile, kes oleksid huvitatud tunniajalisest professionaalsest fotosessioonist Tartus, vahel harva (kokku leppimisel) ka Tallinnas ja veel harvem Rakveres. Ühesõnaga kõik on läbirääkimiste küsimus. Aga stuudiovõimalus puudub, fotosessioon toimub kas väljas kaunis kohas või kliendi kodus.

Gigi teeb portreefotosid, paarifotosid, pulmafotosid (ettevalmistused,ilupildid, tseremoonia, piltide järeltöötlus, 400+ pildifaili mälupulgal jpm), beebiootus, lapsed, karvased pereliikmed jms. Täpsemat infot võimaluste kohta saate vaadata ja lugeda siit!

Olete kindlasti kuulnud või lausa ise kogenud seda, et kui oluline on fotograafi ja pildistatava vaheline kontakt ehk sünergia. Kui fotograafiga ikka seda usalduslikku ja vaba olemist ei teki, siis no seisa kasvõi kulmude peal, aga no ei tule sealt head nahka. Mina tundes Giannat isiklikult, võin kinnitada, et tegu on ääretult positiivse ja ägeda inimesega, kellega suhtlus on super easy ning kes oskab alati nagu võluväel inimeste parimad emotsioonid ja tunded esile tuua . Mina vähemalt ei tea küll kedagi, kes teaks kedagi, kellel oleks Giannaga suhtlusprobleeme esinenud. Nii et ma usun siiralt, et Gigi suudab just täpselt selle emotsiooni ja hetke välja võluda, mida sooviksite jäädvustada või mida ühe fotograafi silm sooviks tabada.
Gianna enda lisand: aga juhendamisega, et poseeri nüüd täpselt nii ja nii, on endiselt probleeme... ma vihkan poseerimist ja armastan vaba olekut :D.

Kui kellegil tekkis nüüd vastupandamatu soov võita endale tunniajaline fotosessioon Giannafotoga, siis loosis osalemiseks tee järgmist:

• Vaata järgi, kas Sulle tehtud fotode "käekiri" üldse meeldib :)

Kui meeldib, siis vajuta Giannafoto FB lehele "like"!

• Kirjuta postituse alla kommentaar lühidalt, miks-kellega-kus Sa pildistada tahaksid, või hoopis kellele kaardi ära kinkida :)

Et oma võiduvõimalusi suurendada, siis mine tšeki ka Giannafoto Facebooki FB lehel olevat loosimist ja järgi sealset loosimispostituse reeglistikku!
Kokku siis kaks õnnelikku võitjat (üks Kai blogist ja üks Giannafoto FB lehelt) loosime välja juba 20. juulil ja õnnelikud võitjad avalikustame Giannafoto ja Kai pimeduses kobamas Facebooki lehel!:)

Igatahes mina soovitan kõigil osaleda. Ka nendel, kes pole Tartu, Tallinna või Rakvere inimesed, sest võidu korral saate oma kinkekaardi kasvõi kellelegi edasi kinkida ja sellega mõnd oma head ja kallist sõpra-tuttavat rõõmustada. Nii et hakake varakult mõtlema, kas tahate uhkes üksinduses fotodel hiilata, tahate jäädvustada mõnd erilist hetke oma kalli(te) inimestega, teha koos oma karvase pereliikmega mõni vahva ja vallatu fotosessioon või minna niisama kuskile ägedaid hetki jäädvustama. Mina olen ausalt siiani kõikide piltidega rahule jäänud (loe: minu silma pole küll miski riivanud).
Head loosiõnne kõigile! ;)

PS. Ära palun unusta märkimast oma e-maili ja nime! Lihtsalt viimase loosimisega oli selle mailindusega üks igavene rist ja viletsus, sest nii paljud kommenteerisid anonüümsena ja kõigele lisaks ei lisatud oma toimivat meiliaadressi. Ma ausalt ei viitsi pimedana mööda internetti ringi kolistada ja otsida kedagi, kelle e-mail on kiisumjäu4@hot.ee ja kes on loomulikult anonüümne.

PPS. Kes ei viitsi kogu selle laigimajanduse ja jagamise ja ootamisega jaurata ja kellel on raha nagu raba, siis keegi ei keela ka kohe otse fotosessioon osta. :D

                      

Juhuu, me saime esmaspäeval kursusekaaslastega klassikalise Rootsi massaaži tunnistused kätte. Oli ääretult ülev ja meeleolukas hetk. Ma oleksin tahtnud selle päeva vlogina salvestada, aga no reaalselt mitte keegi ei julge kaamerat kätte võtta. How hard can it be!? I do the talking ja nemad peaksid lihtsalt hoidma kaamerat ja jälgima, et oleks fookuses, aga mkm, nemad ei oska, ei taha, ei julge jne. Igatahes... Kui tunnistus ja lillekimp näppus koolituskeskuse uksest reipal sammul poobikuga välja tippisime, tuul ja päike mu nägu paitamas, siis tundsin minagi lõpuks ometigi seda tunnet - vabaduuus! Ehk et mul algas ka nüüd suvepuhkus ja momentaalselt oli kuidagi mõnusalt kerge olla. Massaažikursusest, hinnetest, lõpueksamist ja kõigest sellega seonduvast kirjutan kindlasti eraldi postituse.Pluss ma pean ju endale nüüd natuke reklaami ka tegema ja kutsuma kõiki oma tallinlastest blogilugejaid enda juurde massaaži. Aga nagu ma juba ütlesin, siis lähiajal kirjutan sellest kindlasti eraldi postituse ka.

Mul on tegelikult hoopis üks teine mure tekkinud nende kuude jooksul, mil ma usinasti kodu ja Tallinna vahet trippisin. Esimeste nädalate jooksul polnud nagu häda miskit, sest siis ma toimetasin ja tegutsesin n-ö vana rasva pealt, aga ühel hetkel hakkasin tajuma, et mu unevarud on otsakorral ja ma ei suuda taastuda. Ma isegi ei tea, kas anatoomilises mõttes on selline asi nagu "unevaru" üldse olemaski...? Ning kas unevaru ja energiavaru on üks ja see sama või kaks erinevat varu... Inimorganismil on ju homöostaasi seisundi säilitamiseks kõiksugu puhvrid olemas, aga ma ei suuda hetkel mõelda, et kas ja kuidas toimiks "unevaru", sest kui me teaksime juba ette ära, et mingi eriti ränk nädal on tulemas, siis me ei saa ju selleks teatud arv tunde ette magada. Kas saate mu pointist aru? :) Appike, no näete nüüd, ma mõtlen ja arutlen juba anatoomiliselt. Lilli oleks praegu minu üle nii uhke :D (Lilli siis meie anatoomia- ja füsioloogialektor).

Kuskil maikuu alguses hakkasin vaikselt tajuma, et ööunest jääb mulle väheseks. No et ei puhka välja. Hommikul polnud enam sellist reibast tunnet, et tõuseks ühe jutiga püsti ja läheks tantsiskledes vannituppa. mida aeg edasi, seda raskem oli mul end vaimselt ja füüsiliselt hommikuti üles saada ning  lõunati tundsin, et hädasti oleks tarvis üht kosutavat tunniajalist uinakut, aga no kus ma seal kursusepäeval ikka tukastan, eksole. Nii rassisin edasi ja edasi ja siis hakkasin tundma, et ma ei jaksa enam isegi vabadel päevadel normaalsel ajal end üles ajada, vaid võimaluse korral tiksusin lõunani, sest no lihtsalt kurnatus ja konstantne uni.

Sellest ei hakka ma üldse rääkimagi, et kui pool nädalat olin Tallinnas ja kui õhtul hilja koju jõudsin ja mul pingelangus toimus, siis järgmisel päeval olin ma suht juurvili. Esimestel kordadel arvasin, et mul on lihtsalt hüpo, aga tegelikkuses oli veresuhkur normis ja mind oli lihtsalt tabanud jõuetus ning ma ei jaksanud enam oma kurnatud keha liigutada. Aju justkui väljastas signaali, et ma liigutaks end, aga n-ö jõudlust ei tekkinud taha. Ühesõnaga viimased poolteist kuud olen ma ärganud ja toimetanud mehaaniliselt ning kui 10-12 tunnine koolipäevake sai mööda, siis läksin tuttava poole, kus sõin, õppisin natuke anatoomiat ja pugesin ära tuttu, et hommikul uue hooga alustada. Ning nüüd ma ainult magaks ja magaks, sest mul on reaalselt selline tunne nagu ma ei saaks enam never oma uneisu täis. Teisipäeval ma näiteks tõesõna enamuse päevast ainult magasingi. Täiesti süüdimatult. Ma isegi ei kokanud meile miskit süüa. Ja nüüd ma jõuangi sujuvalt toitumiseni, mis samuti läks nende kuude jooksul täiesti metsa poole.

Kursuse ajal sõin ma hommikuti putru, aga "lõunad" olid üsnagi ebatervislikud ja kaootilised, sest mul polnud sellist ühtset režiimi, mida ja millal sõin. Alguses sai kamba peale kuskilt cateringist soodsa hinnaga tellida keskusesse suppi või praadi. Mina paadunud supifännina võtsingi endale tihtipeale supi, kuid kuna keskuses koha peal pakub ka üks babulja kodukootud toidukesi, siis mingi aeg hakkas enamus rahvast all käima einestamas ja siis polnud enam cateringil mõtet. Mina all söömas ei käinud ega hakkagi käima, sest ütlen ausalt - ma olen pirtsperse. Minu jaoks on kohutavalt vastumeelne süüa babuljade rammusaid roogasid, mis sisaldavad rohkelt pekiga liha, rasvas praetud ja küpsetatud šnitslid, pannkoogid, kreemid,  jne. Ning kui ma veel kuulsin, et kui lähed sinna sööma ja palud ainult suppi, siis võid kindel olla, et saad supi-prae-magustoidu ja lahkudes (loe: uksest välja veeredes) pistetakse pihku veel paar muffinit. No ja sellised asjad ka mind ei kutsu sööma, kui taldrikule serveeritakse kanakoib, riis, toorsalat ja siis kuskile taldriku servale paigutatakse veel mingi lusikatäis kartulisalatit. Et nagu mida combot? :D

Ühesõnaga kursuse ajal hakkas aina enam minu lõunapause ehtima kohvikruus ja mõni müslibatoonike. Saate aru - kohvikruus! Mina, kes tegelikult igapäevaselt kohvi ei joogi, võib-olla aastas ainult üks-kaks tassitäit ja seda ka siis eriti rohke piimaga. Võiks öelda, et nendel puhkudel on mul pigem piim kohviga. Kuid ma ei saanud sinna miskit parata, sest kuna tundsin, et uni murrab, siis vajasin kofeiini, et end ärkvel hoida ja nii ma surnud ringi sattusingi.
Õhtul tuttava poole minnes ootas mind alati ees kolmekäiguline õhtusöök. Samuti supp-praad-magustoit ja kui protestisin, et ei taha, ei jaksa ja mind ei pea nuumama mitmekäiguliste õhtusöökidega ja et ma ausõna oleksin ülimalt rahul, kui õhtuks oleks lihtsalt riis / tatar  aedviljadega ning sinna kõrvale tassike rohelist teed, siis sain vastuseks, et söö nii palju kui jaksad. Aga no mul on lapsepõlvest harjumus, et kõik tuleb ära süüa, enne lauast ei tõuse. Meie peretuttav on lihtsalt nii ülihoolitsev, aga tõesti ma ei jaksaa. Ma võiks hoopis lõunaks peretuttava maitsvaid rooge nautida, aga kõik on justkui pahupidi.Sellise toitumisega olen ma mingi kolm kilo juurde võtnud. Ja kui muidu see kolm kilo tundub nii vähe, siis uskuge mind, see pole vähe. Vähemalt mitte minu pikkuse juures. Pealegi ma saan aru, kui ma oleksin tublisti jõusaalis rassinud ja lihast kolm kilo juurde kasvatanud, aga see kõik on puhas pekk.

Nüüd algas puhkus ja ma võiksin ju end nüüd kokku võtta ja nii muuseas oma tavapärasesse rutiini tagasi astuda, aga no ei suuda. Esmaspäeval, kui ma hilisõhtul oma lillede ja tunnistusega Pärnusse jõudsin ja Joosep mind juba bussi vastas ootas, kallistas ja õnnitles mind tubli saavutuse üle, siis tegi ühtlasi ka ettepaneku minna minu pidupäeva tähistamiseks einestama. Minu soovil osutus valituks Eedelweiss (üks minu lemmik kohti Pärnus). Joosep pakkus mulle lambapraadi, no et võiks ikka miskit uhket võtta, aga ma manasin endale sellise ilme ette, mis pani Joosepit küsima, kas ma ei soovigi menüü kõige uhkema ja isuäratavama nimega praadi? Ei tahtnud jah. Ütlesin, et tahan miskit tervislikku, sest tundsin, et see on see, mida mu organism tahab ja vajab ning seega võtsin imemaitsva, kuid küllaltki kalli hautatud kohafilee aedviljadega (13€). See oli tõeliselt maitsev ja maitseaineid oli imevähe pandud ja mulle see just sellepärast maitseski, et kohakala enda ja aedviljade maitse polnud ürtide ja vürtsidega ära tapetud.


Kõrvale võtsin rohelise purutee mee ja sidruniga ja hommikul oli veresuhkur üle pika aja lihtsalt imeilus - 5,8mmol/l. Kõik tundus minevat lepase reega, kuid hoolimata sellest, et õhtu oli ilus ja tervislik, siis järgmisel päeval tundsin taas rammestust ja kurnatust, kuigi polnud miskit erilist teinud ja mu organism kisendas taas magusa järgi. See sama vastik ohjeldamatu magusavajadus, mis on mind tabanud kursuse ajal. Mul on vahepeal konkreetselt selline tunne nagu keegi istuks mul maos ja sikutaks nööri ja telliks endale mingisugust suvalist rämpsu. Ma saan aru, et see magusavajadus tuleneb sellest, et organism vajab energiat ja vist tahab talletada ka maksa mingeid glükoosivarusid, aga no see pole ka ju enam päris normaalne, kui ma istun praegu arvutis ja samal ajal on mul hiiglaslik Draakoni kommipakk ja küpsisekarp kõrval ja ma nosin neid kordamööda endale sisse. Eeskujulik diabeetik ma ütlen. See on lihtsalt nii haige.

Ma saan aru, et tegu pole diagnoositava toitumishäirega, aga toitumishäire on see minu jaoks siiski, sest kui ma ei suuda tervislikust toidust omastada piisavas koguses vajalikke aineid, et mu organism ei kisendaks üüratute lisakoguste magusa järgi, siis oleks ju kõik timm.

Mõtlesin jupp aega, kas kirjutada sellest üldse siia või mitte, aga mõtlesin, et kui avalikult kõigile lugemiseks selle üles riputan, siis äkki see distsiplineerib mind olema korralikum ja vastu seisma minu kisendavale sisemisele häälele, mis röögib mu sees magusa järgi. Siinkohal meenub mulle, et ma peaksin kirjutama veel ühe toitumisalase postituse ja see puudutab minu toidusedeli muutumist. Ma nii palju võin reeta, et see puudutab loomsete ja taimsete valkude vahekordade muutmist. Miks ja kuidas, no sellest tahangi kirjutada täpsemalt oma järgmises toidupostituses. ja võib-olla on kellegil mingeid häid soovitusi või lahendusi pakkuda mu murele. Mingi lahenduse pean ma igal juhul leidma, sest augustis jätkuvad mul täiendkursused, kus hakkan õppima aroomimassaaži, refleksoteraapiat, spordimassaaži jms. Seega mul oleks hädasti tarvis mingisugust sellist lahendust, mis toimiks, kui hakkan augustis uuesti Tallinna ja kodu vahet trippima. Koolituspäevad saavad siis samuti olema 2-3 päevased. Ühesõnaga pliis, aidake mind! :)