Kõik, keda paeluvad igasugu lood kummitustest ja unehalvatustest, siis olge aga lahked, siit tuleb üks õõvastav lugu, mis minuga eelmisel nädalal juhtus.
Pikutan mina õndsas rahus selili voodis, on hilisöö, Joosep hoiab mind kaisus, kui järsku näen, saate aru jah – ma pime inimene näen, endast paremal pool seismas varikuju. Vahtisin seda inimesele sarnanevat tumedat kogu täiesti liikumatult. Kuna ma olin sellises „püha ristivägi halasta, mida ma näen“ olekus, siis olin  kergelt freaked out, sest see tont jõllitas mind. Ja enne, kui ma jõudsin üldse midagi edasi mõelda või teha, liikus see olend, õigem oleks vist öelda, tekkis otse mu näo ette ja  vahtis mulle silma sisse. Ei tasu vist mainida, et ma olin hirmust püksi laskmas ja karjatasin end ärkvele. Kuid ega asi sellega ei piirdunud, oh ei, kaugel sellest.

Ma olin omadega ikka puhta sassis, sest mu vaene väike aju ei saanud tol momendil vist millestki aru. Esimese asjana olin ma segaduses, et kuidas on see üldse võimalik, et Joosep magab südamerahus edasi, kui ma just sekund tagasi ehmatasin isegi tondi oma röökimisega meie magamistoast minema. Jõudsin vaevu oma peakest selle müsteeriumi üle murda, kui avastasin enda õuduseks, et luupainaja ja päriselu asetus, on üks ühele. Mina pikutan selili voodis, Joosep hoiab mind täpselt samamoodi kaisus, täielik deja vu tunne valdas mind. Ja ütleme nii, et mitte just eriti meeldiv. Olen paremaid tundnud.

Ma ei leia isegi õigeid sõnu kirjeldamaks kogu seda tunnete virrvarri, sest emotsioone oli palju ja kõik juhtus mega kiiresti. Ja kui ma toibuma hakkasin, siis tajusin, ma ei tea, kas see oli ettekujutlusvili või mõjutus eelnevast, aga ma päriselt ka tajusin, et me pole toas üksi, vaid et keegi pingsalt jälgib mind eemalt. Nii pugesin kabuhirmus Joosepile rohkem külje alla ja keerasin end külili, sest mulle meenusid mu kaks eelnevat korda, kui ma selili magasin ja ärkasin unest selle peale üles, et keegi justkui istuks mu rinnaku peal ja ma ei saanud enam hingata. Selline vastik unehalvatus või midagi.

Kui mu kurikuulus tulnuka kogemus välja jätta, mis mul aastaid tagasi oli ja mida ma endiselt usun olevat mingi maaväline thing, siis mul pole kunagi varem esinenud unehalvatusi, kogu muu anomaalia sai alguse umbes neli aastat tagasi.

*Eem, seda et, ärge palun kohe psühhiaatriakliinikusse helistage ega voodikohta ära bronnige. Ma täitsa mõistan, et see eelnev lause võis kõlada suts hullumeelsena, aga valgete kitlitega onusid pole mulle tõesti tarvis järgi saata, sest ma pole vähemalt tosin aastat mitte muhvigi näinud. Skaudi ausõna. Mitte, et ma kunagi skaut oleksin olnud..

Igatahes, Üks veidi lahjem kogemus ka. Olin voodis külili ja ootasin õndsas rahus ja vaikuses und, kui järsku, järsku tundsin, et keegi teeb mu põsele pai. Ma esiti arvasin, et see on Joosep, sest aeg-ajalt ta paitab mu pead,aga kui ma silmad pai peale lahti tegin, siis avastasin, et Joosep juba ammuilma nohiseb ja on minu poole üldse seljaga. Noh, vähemalt sain teada, et see polnud Joosep. Hea seegi või siis mitte…

Esimese asjana tahaksin kõigile öelda suur, suur aitäh, kohe päris tõsiselt!
Nende väheste päevade jooksul, peale munaraku postituse avaldamist, sain ma tohutul hulgal kirju. Ausalt öeldes ei osanud ma isegi oodata, et antud teema võiks niiii paljusid inimesi kõnetada. Mitmed IVF kogemusega naised jagasid minuga oma väga isiklikke läbielamisi ja kogemusi, mõni neist oli kurvem, teine jällegist rõõmsam ja helgem. Kuid oli ka neid, kes olid lihtsalt olemas, juhuks, kui oleksin tahtnud südant puistata.

Samuti käis ühe variandina laualt läbi ka meedia kaasamine. Mis iseenesest on mega ahvatlev, nagu eesli nina ees porgandiga vehkimine, aga hetkel me loobusime pakkumisest. Põhjuseid on mitmeid. Alustades sellest, et kui kaasata meedia, siis ilmselt tahetakse kogu protsessi kajastada, aga mõeldes tulevikule, siis sellist kuulsust me oma lapsele ei sooviks. Ja pealegi Joosep alles seedib kogu seda surrokaatlust.

Aga see toetus, mis ma inimestelt sain, mõjus mulle julgustavalt ja lohutavalt. Nii et mu esmane kurbus ja pettumusvalu­ on tänaseks päevaks veidikene lahtunud. Kuigi jah, tõsi, kui Joosepiga teema uuesti üles võtame, siis tunnen, kuidas kurbus poeb tasahilju südamesse ja kipub minust taas võimust võtma. Aga püüame esialgu selle olukorraga tasa ja targu toime tulla.

IVF kogemusega naised soovitasid,  et kui vähegi kannatab, siis külmutada juba embrüoid, kuna need pidavat olema elujõulisemad. Aga sellega on mitmeid agasid, sest tavaliselt peetakse juba 40+ aastaseid terveid naisi riskirasedateks. Ja no mina oma diabeediga... ma ei taha hästi uskuda, et nad lubaksid rasedust siis planeerida. Ja pealegi... see tundub nii kauge tulevik.
Nagu üks kommentaator väga tabavalt kirjutas postituse alla: kõige hullem ongi see teadmatus. Sa ei tea, kuhu see protsess lõpuks viib, et kas on tulemust kogu sellel riskimisel ja ootamisel ja katsetamisel. Et see on see, mis tekitab stressi ja muret.

Ja meile öeldi, et kui ilma stimuleerimiseta võtta munarakke, siis tuleks seda protseduuri teha mingi 20x, aga sellisel juhul Haigekassa suure tõenäosusega keeldub kulusid katmast, kuna nende jaoks on tõenäosus liiga väike, et ma mahuks nende kitsasse referenssi ära ja sellisel juhul peaksime iga protseduuri eest ise maksma.
Ühesõnaga, eelneva jutu kokkuvõtteks: Joosep seedib surrokaatlust, lapsendamine on ühe variandina täitsa laual, me kindlasti kirjutame ka TÜ Kliinikumi tohtrile ning ootame ja vaatame, mida meile sealt vastatakse ja siis mõtleme edasi.

Aga aitab praeguseks sellest beebindusest, muidu saab liiga palju beebitolmu. Meil on praegusel eluetapil hoopis üks teine, palju positiivsem ja toredam asi teoksil – me nimelt planeerime oma pulmapidu, juhhei! See viib ka vahelduseks mõtted helgematele radadele. Ja olge täitsa mureta, ma hakkan kogu seda pulmatralli blogis ja Instagramis ka jagama, aga üks on kindel – meil tuleb kiriklik pulmatseremoonia, sest me Joosepiga oleme kristlased. Ja minu kolm soovi on: saal peab olema rohkelt lillede ja küünaldega kaunistatud, ma pean saama oma unelmate kleidi ja hobukalessi.

*Ehh, ma kirjutasin praegu täpselt nii nagu peiu olemasolu oleks ebaoluline, ups. Ei, tegelt oleks ikka tore küll, kui Joosep ootaks mind kenasti altari juures, oleks viisakas või midagi.

Uiui, ma just sekund tagasi piilusin kella. Vähem. Kui. Viie. Minuti. Pärast. Algab. Mu. Sünnipäev, jeejee. Ma ootan pikkisilmi südaööd, sest Joosep on iga aasta pannud taimeriga Walt Disney sünnipäevalaulu üle korteri üürgama, kus Miki, Donald ja teised Disney tegelased läbisegi laulavad. See on mega titekas, aga ülinumpar. Ja ma tean kindlalt, et kuskile on ka lilled peidetud või noh, ilmselt on need kuskil kõrgemal kapi otsas, ma lihtsalt ei näe neid. Maru lihtne on Joosepil ikka nende lillede ja kingitustega. Midagi pole tarvis pimeda eest peita. Eelmine aasta istusin ma põhimõtteliselt meetri kaugusel oma lilledest ja kingitusest, muig.

See aasta ma mingisugust koosistumist ei korralda, sest kõik säästud lähevad pulmade alla ja osadele olen ma seda juba privas öelnud, et kui keegi  siiski tahab mulle kingitust teha, siis olge lahked, siin on mu arvelduskonto: EE241010010129496012
Selgitusse pange mida iganes soovite ja kogu sünnipäevaks saadud raha läheb otsejoones pulmafondi.