Unehalvatus
Kõik, keda paeluvad igasugu lood kummitustest ja
unehalvatustest, siis olge aga lahked, siit tuleb üks õõvastav lugu, mis minuga
eelmisel nädalal juhtus.
Pikutan mina õndsas rahus selili voodis, on hilisöö, Joosep hoiab mind kaisus, kui järsku näen, saate aru jah – ma pime inimene näen, endast paremal pool seismas varikuju. Vahtisin seda inimesele sarnanevat tumedat kogu täiesti liikumatult. Kuna ma olin sellises „püha ristivägi halasta, mida ma näen“ olekus, siis olin kergelt freaked out, sest see tont jõllitas mind. Ja enne, kui ma jõudsin üldse midagi edasi mõelda või teha, liikus see olend, õigem oleks vist öelda, tekkis otse mu näo ette ja vahtis mulle silma sisse. Ei tasu vist mainida, et ma olin hirmust püksi laskmas ja karjatasin end ärkvele. Kuid ega asi sellega ei piirdunud, oh ei, kaugel sellest.
Ma olin omadega ikka puhta sassis, sest mu vaene väike aju ei saanud tol momendil vist millestki aru. Esimese asjana olin ma segaduses, et kuidas on see üldse võimalik, et Joosep magab südamerahus edasi, kui ma just sekund tagasi ehmatasin isegi tondi oma röökimisega meie magamistoast minema. Jõudsin vaevu oma peakest selle müsteeriumi üle murda, kui avastasin enda õuduseks, et luupainaja ja päriselu asetus, on üks ühele. Mina pikutan selili voodis, Joosep hoiab mind täpselt samamoodi kaisus, täielik deja vu tunne valdas mind. Ja ütleme nii, et mitte just eriti meeldiv. Olen paremaid tundnud.
Ma ei leia isegi õigeid sõnu kirjeldamaks kogu seda tunnete virrvarri, sest emotsioone oli palju ja kõik juhtus mega kiiresti. Ja kui ma toibuma hakkasin, siis tajusin, ma ei tea, kas see oli ettekujutlusvili või mõjutus eelnevast, aga ma päriselt ka tajusin, et me pole toas üksi, vaid et keegi pingsalt jälgib mind eemalt. Nii pugesin kabuhirmus Joosepile rohkem külje alla ja keerasin end külili, sest mulle meenusid mu kaks eelnevat korda, kui ma selili magasin ja ärkasin unest selle peale üles, et keegi justkui istuks mu rinnaku peal ja ma ei saanud enam hingata. Selline vastik unehalvatus või midagi.
Kui mu kurikuulus tulnuka kogemus välja jätta, mis mul aastaid tagasi oli ja mida ma endiselt usun olevat mingi maaväline thing, siis mul pole kunagi varem esinenud unehalvatusi, kogu muu anomaalia sai alguse umbes neli aastat tagasi.
*Eem, seda et, ärge palun kohe psühhiaatriakliinikusse helistage ega voodikohta ära bronnige. Ma täitsa mõistan, et see eelnev lause võis kõlada suts hullumeelsena, aga valgete kitlitega onusid pole mulle tõesti tarvis järgi saata, sest ma pole vähemalt tosin aastat mitte muhvigi näinud. Skaudi ausõna. Mitte, et ma kunagi skaut oleksin olnud..
Igatahes, Üks veidi lahjem kogemus ka. Olin voodis külili ja ootasin õndsas rahus ja vaikuses und, kui järsku, järsku tundsin, et keegi teeb mu põsele pai. Ma esiti arvasin, et see on Joosep, sest aeg-ajalt ta paitab mu pead,aga kui ma silmad pai peale lahti tegin, siis avastasin, et Joosep juba ammuilma nohiseb ja on minu poole üldse seljaga. Noh, vähemalt sain teada, et see polnud Joosep. Hea seegi või siis mitte…
Pikutan mina õndsas rahus selili voodis, on hilisöö, Joosep hoiab mind kaisus, kui järsku näen, saate aru jah – ma pime inimene näen, endast paremal pool seismas varikuju. Vahtisin seda inimesele sarnanevat tumedat kogu täiesti liikumatult. Kuna ma olin sellises „püha ristivägi halasta, mida ma näen“ olekus, siis olin kergelt freaked out, sest see tont jõllitas mind. Ja enne, kui ma jõudsin üldse midagi edasi mõelda või teha, liikus see olend, õigem oleks vist öelda, tekkis otse mu näo ette ja vahtis mulle silma sisse. Ei tasu vist mainida, et ma olin hirmust püksi laskmas ja karjatasin end ärkvele. Kuid ega asi sellega ei piirdunud, oh ei, kaugel sellest.
Ma olin omadega ikka puhta sassis, sest mu vaene väike aju ei saanud tol momendil vist millestki aru. Esimese asjana olin ma segaduses, et kuidas on see üldse võimalik, et Joosep magab südamerahus edasi, kui ma just sekund tagasi ehmatasin isegi tondi oma röökimisega meie magamistoast minema. Jõudsin vaevu oma peakest selle müsteeriumi üle murda, kui avastasin enda õuduseks, et luupainaja ja päriselu asetus, on üks ühele. Mina pikutan selili voodis, Joosep hoiab mind täpselt samamoodi kaisus, täielik deja vu tunne valdas mind. Ja ütleme nii, et mitte just eriti meeldiv. Olen paremaid tundnud.
Ma ei leia isegi õigeid sõnu kirjeldamaks kogu seda tunnete virrvarri, sest emotsioone oli palju ja kõik juhtus mega kiiresti. Ja kui ma toibuma hakkasin, siis tajusin, ma ei tea, kas see oli ettekujutlusvili või mõjutus eelnevast, aga ma päriselt ka tajusin, et me pole toas üksi, vaid et keegi pingsalt jälgib mind eemalt. Nii pugesin kabuhirmus Joosepile rohkem külje alla ja keerasin end külili, sest mulle meenusid mu kaks eelnevat korda, kui ma selili magasin ja ärkasin unest selle peale üles, et keegi justkui istuks mu rinnaku peal ja ma ei saanud enam hingata. Selline vastik unehalvatus või midagi.
Kui mu kurikuulus tulnuka kogemus välja jätta, mis mul aastaid tagasi oli ja mida ma endiselt usun olevat mingi maaväline thing, siis mul pole kunagi varem esinenud unehalvatusi, kogu muu anomaalia sai alguse umbes neli aastat tagasi.
*Eem, seda et, ärge palun kohe psühhiaatriakliinikusse helistage ega voodikohta ära bronnige. Ma täitsa mõistan, et see eelnev lause võis kõlada suts hullumeelsena, aga valgete kitlitega onusid pole mulle tõesti tarvis järgi saata, sest ma pole vähemalt tosin aastat mitte muhvigi näinud. Skaudi ausõna. Mitte, et ma kunagi skaut oleksin olnud..
Igatahes, Üks veidi lahjem kogemus ka. Olin voodis külili ja ootasin õndsas rahus ja vaikuses und, kui järsku, järsku tundsin, et keegi teeb mu põsele pai. Ma esiti arvasin, et see on Joosep, sest aeg-ajalt ta paitab mu pead,aga kui ma silmad pai peale lahti tegin, siis avastasin, et Joosep juba ammuilma nohiseb ja on minu poole üldse seljaga. Noh, vähemalt sain teada, et see polnud Joosep. Hea seegi või siis mitte…
5 kommentaari:
Postita kommentaar