Seinast seina...sealt kust parasjagu tuul puhub
Maaru on praktselt maale ära kolinud ja mõtlesin siin eelmine nädal, et appike, ma ei mäletagi millal viimati miskit Temast siia kirjutasin. Kuna ma pole just eriti sage helistaja ka, siis polnud mul väga aimu, et millega seal maal tegeleb. Aga nüüd ma tean. Kuna mul on ikka päris tõsine plaan Nõmme kolida, siis koguaeg moosin Maarut, et koligu nemad ka Nõmme ja et see oleks nii vahva ning et siis teeksime igasugu toredaid asju koos, aga Tema jonnib. Maal on nii tore, maal saab taimi kasvatada ja jälgida kuidas need kasvavad, sest see olevat nii hirmus põnev, kui saad hommikul minna ja uudistada, et mitu milli- või sentimeetrit on Su kartulitaim kasvanud. Ma ütlesin Maarule, et ega Ta ju päev läbi ei jälgi taimekasvu, et mis ülejäänud ajaga teeb? Selle peale vastas Maaru, et no siis Ta läheb vaatab kas postkastis on midagi ja siis peseb palju nõusid ja siis läheb paari tunni pärast uuesti oma taime uudistama ning uurib taime olukorda. Vauuu, soo eksaiting! Ma ei suutnud väga seda uskuda, sest Maaru, kes oli täielik linnapreili on nüüd maakas.
Sel nädalal on mitu korda tulnud Joosepiga jutuks erinevad mehetüübid, keda naised eelistavad ja otsivad. Mulle näiteks meeldivad tugevad, iseseisvad, targad, või lühidalt öeldes, et mees, kes suudab elus hakkama saada ka üksi olles ning suudaks vajadusel ka oma peret kaitsta. Kuid viimasel ajal on kuidagi selle veganiajastuga hakanud naised otsima just selliseid hästi emotsionaalseid mehi. Konkreetne soov oleks näiteks, et mees ei huvituks militaarasjadest, ei käiks valimas, sööks taimi, käiks joogas, oleks hingestatud, ei ropendaks jmt. Kuid mul tekib kohe küsimus, et kas selline mees suudaks kaitsta ka oma peret? Joosep on näiteks arvamusel, et sellised mehed on lödipüksid ja tekitab Temas küsimust, et kuidas taoline mees suudab kodu kaitsta, kui ei tohi vägivallast midagi kuulda ja vitsutab kahe suu poolega ristikheina.
Täna laulmast tulles hüppasime seltskonnaga Ringteelt bussi peale ja saime paar peatust sõita, kui äkki bussijuht peatus ja käskis meil maha minna. Tal nimelt olevat tööpäeva lõpp. Meil kõigil oli selline nägu peas, et mis mõttes??? Kus Ta varem selle infoga oli? Õnneks oli meil Linda kaasas, kellelt saime teada, et oleme Tähe bussipeatuses. Egas midagi, tõmbasin traati Macile ja too Googeldas ja seletas, et kuhu minema peame. Janet tegi superhästi tööd, sest uued marsruudid on alati ju nii põnevad. Kuid Macil hakkas meist vist kahju ja nad otsustasid T.-ga autoga meile järgi tulla. Kuigi kõndida oli ka mõnus, aga soe auto oli veel mõnusam.
Ma ei mäleta miks, aga koju jõudes läks kuidagi teema selleni, et mismoodi tuleks pimedale inimesele tänaval läheneda. Ahjaa, Linda õde oli vist küsinud ja siis Joosep ütles, et selja tagant, et pime ei näeks. Hah, Joosepil on toredad naljad. Mulle nii meeldivad sellised absurdinaljad. Aga ongi tänaseks vist kõik...kuna on Volbriöö, siis hakkame õudukat vaatama.
PS. Mõtlesin, et järgmine aasta võiks ikka ise ka minna Volbrikat tähistama ja paneks Janetile musta keebi peale ning rakmete külge kinnitaksin väikese luua. Noh, eks näis, kas see on mul ka aasta pärast meeles, või kas ma veel pesitsen Tartus, sest Nõmmes oleks seda suht mõtetu teha.
Sel nädalal on mitu korda tulnud Joosepiga jutuks erinevad mehetüübid, keda naised eelistavad ja otsivad. Mulle näiteks meeldivad tugevad, iseseisvad, targad, või lühidalt öeldes, et mees, kes suudab elus hakkama saada ka üksi olles ning suudaks vajadusel ka oma peret kaitsta. Kuid viimasel ajal on kuidagi selle veganiajastuga hakanud naised otsima just selliseid hästi emotsionaalseid mehi. Konkreetne soov oleks näiteks, et mees ei huvituks militaarasjadest, ei käiks valimas, sööks taimi, käiks joogas, oleks hingestatud, ei ropendaks jmt. Kuid mul tekib kohe küsimus, et kas selline mees suudaks kaitsta ka oma peret? Joosep on näiteks arvamusel, et sellised mehed on lödipüksid ja tekitab Temas küsimust, et kuidas taoline mees suudab kodu kaitsta, kui ei tohi vägivallast midagi kuulda ja vitsutab kahe suu poolega ristikheina.
Täna laulmast tulles hüppasime seltskonnaga Ringteelt bussi peale ja saime paar peatust sõita, kui äkki bussijuht peatus ja käskis meil maha minna. Tal nimelt olevat tööpäeva lõpp. Meil kõigil oli selline nägu peas, et mis mõttes??? Kus Ta varem selle infoga oli? Õnneks oli meil Linda kaasas, kellelt saime teada, et oleme Tähe bussipeatuses. Egas midagi, tõmbasin traati Macile ja too Googeldas ja seletas, et kuhu minema peame. Janet tegi superhästi tööd, sest uued marsruudid on alati ju nii põnevad. Kuid Macil hakkas meist vist kahju ja nad otsustasid T.-ga autoga meile järgi tulla. Kuigi kõndida oli ka mõnus, aga soe auto oli veel mõnusam.
Ma ei mäleta miks, aga koju jõudes läks kuidagi teema selleni, et mismoodi tuleks pimedale inimesele tänaval läheneda. Ahjaa, Linda õde oli vist küsinud ja siis Joosep ütles, et selja tagant, et pime ei näeks. Hah, Joosepil on toredad naljad. Mulle nii meeldivad sellised absurdinaljad. Aga ongi tänaseks vist kõik...kuna on Volbriöö, siis hakkame õudukat vaatama.
PS. Mõtlesin, et järgmine aasta võiks ikka ise ka minna Volbrikat tähistama ja paneks Janetile musta keebi peale ning rakmete külge kinnitaksin väikese luua. Noh, eks näis, kas see on mul ka aasta pärast meeles, või kas ma veel pesitsen Tartus, sest Nõmmes oleks seda suht mõtetu teha.
6 kommentaari:
Postita kommentaar