Sattusin täna juhuslikult ühes FBi lemmiklooma grupis lugema postitust, kus omanik otsib oma kahele nurrumootorile uut kodu, kuna ise kolib välismaale. Kui olin kuulutuse lugemisega poole peale jõudnud, siis ma juba aimasin, et milline seakisa seal kommentaariumis lahti on läinud ja ma ei eksinud. Eranditult kõik, peale ühe, kaagutasid, pritsisid sarkasmi ja tegid postitajale etteheiteid.

• Aa mis ime koht see välismaa veel on, kus lemmikloomi ei saa peetud ja kaasa võtta?
• Eesti on ju ainus riik, kus saab lemmikuid pidada. Kassid on ju ainult hiirte püüdmiseks.
• Enne natuke mõtle ka, kui endale looma võtad. Looma eest tuleb vastutada.
• Sinusugustel südametutel taunidel ei tohikski ühtegi looma olla.

Ma ei hakka siin seda kassiomanikku õigustama, sest mina ei oleks never suuteline enda lemmikut ära andma. No lihtsalt pole südant. Ikkagist ju pereliige, aga ma ei poolda ka sellist verbaalset kividega surnuks loopimist. Kunagi oli isegi mingi saade, kus 10le erinevale lemmikule otsiti uut kodu ja seal oli ikka seinast seina äraandmis põhjuseid. Näiteks üks eredamalt meeles olev lugu oli 10 aastasest terjerist, kus omanikud otsisid läbi telesaate oma koerakesele seepärast uut kodu, kuna peretütar läks edasi õppima ülikooli ja ema käis täisajaga tööl ja jõudis alles pealelõunat koju ning nad leidsid, et see oleks liig, kui koer peab terve päeva üksi olema...

No tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et minu jaoks annab jaburamat põhjust looma ära andmiseks otsida. On ju teistelgi tööinimestel kodus lemmikuid, kes peavad paratamatult päevasel ajal 8h või enam tunde üksi kodus istuma ja ootama. Pole just kõige vahvam, aga see pole ju põhjus looma ära andmiseks, või on? Kui loomaomanik või keegi pereliikmetest koju jõuab, siis saab ju selle jalutusringi ära teha. Kasside ja teiste loomadega on ju vapsjee lihtsam. Varsti on vägisi selline tunne, et kui võtad endale koera, et siis pead võtma endale ka lemmiklooma hoolduspuhkust ja siis tuleks võtta vastu ka vastavad seadused, kus kõigile tuleb maksta ka lemmikloomapalka, kes peavad loomaga kodus olema. Aga olgu... kaldusin veits teemast kõrvale, tahtsin ju nendest kommenteerijatest kirjutada.

Nagu ma ütlesin, siis ma ei poolda niisama looma ära andmist ja selleks peaks olema ikka vägagi arvestatav põhjus, aga kuna antud postituses polnud välja toodud, miks kolitakse välismaale, siis ma ei hakkaks kohe niisama lambist tatti pritsima ja sõimlema. Ma tõesti ei saa aru, kas inimene peab mingi kilomeetrise aruande kirjutama, kus seletab kogu oma isikliku elu lahti ja igat otsust põhjendama vähemalt 10 lausega, sest muidu jooksevad ilmeksimatud õigusemõistjad karjakesi kohale ja kukuvad lihtsalt arulagedalt ja valimatult tümitama. Võib-olla selle inimese laps on raskelt haige ja peab teadmata ajaks kolima teise riiki, et võimaldada oma lapsele parimat ravi, mis on ainulahendus ellujäämiseks. Võib-olla sai elupakkumise, millest on alati unistanud, aga peab selleks esialgu kolima kingakarbisuurusesse korterisse ja seal lihtsalt pole ruumi loomadele. 

Me ei tea teise inimese lugu, põhjuseid, otsuseid ja seda, kust tuleb ja kuhu läheb ning seega võiks järgmine kord natukene mõelda, enne kui raevukalt oma kommentaari toksima hakkad. Võib-olla tuli see otsus selle inimese jaoks samuti väga valulikult ja raskelt. Võib-olla oli see selle inimese ainus või viimane lahendus. Või kas tõesti mõni leiab, et etem oleks nurrumootorid poetada öövarjus kuskile tänavale või magama panna?

Ma sugugi ei imestaks, kui inimesed, kes tõesti peavad mingi ootamatu elukeerdkäigu tõttu raske südamega sellise otsuse langetama, ei julgegi varsti kuskile oma murepostitust avalikult üles riputada, sest teavad juba eos ette, et abi asemel saavad ämbritäis saasta krae vahele. Issakene, inimene lihtsalt otsib lahendust oma murele.Selline ühiskonna poolne hukkamõistmine võib viia selleni, et inimesed hakkavadki lihtsalt oma loomi magama panema, viivad varjupaika, jätavad looma kuskile posti või puu külge, lasevadviskavad niisama suvalises kohas autost välja vms. Ma küll ei kujutaks ette, et milline inimene seda teeks, aga maailm on suur ja kirju ja siin leidub igasugust inimrämpsu.

Seega ma olen arvamusel, et las inimene pigem otsib vajadusel rahus oma lemmikule uue elupaiga, kui see, et hakkab looma olukorrast lähtudes tegema kehvemaid otsuseid, kuna ühiskond on nii tugevalt vaenulik.

Sattusin kordusest järgi vaatama "Radari"
ühte episoodi, kus Robert Kõrvits proovis omal nahal järgi alternatiivmeditsiini usku inimeste uut lemmikut - kambot.

Lihtsustatult öeldes, kes pole juhuslikult saadet juhtunud nägema või pole veel sellest jubedusest miskit kuulnud, siis inimkeha kõrvetatud aukudesse määritakse ühe teatud vihmametsades elava konna eritist, mis ravivat isegi vähist ja diabeedist terveks. Olgu siinkohal öeldud, et tegu on mürgiga, mis on tegelikult looduse ja evolutsiooni poolt konnale enesekaitseks antud, kui peaks tundma end mingilgi moel ohustatuna. Ei ole nii nagu Jaya (endise nimega Katrin) meile saates väitis,, et konnake, kes elab loomupäraselt puu otsas, tuleb aastas korra just nimelt sellepärast puu otsast maapinnale, et "ravitsejad" saaksid rahumeeli loomakese pealt eritist koorida.



Robert Kõrvits, tubli ajakirjanikuna püüdis Jayalt välja pinnida veel põhjuseid, miks võiks see konnake veel aastas korra puu otsast alla tulla ja no peale pikka surkimist teatas Jaya, et no nad tulevad paarituma ka. Rõhk sõnale "ka". Sorry Jaya, aga ma arvan, et need konnad tulevadki ainult ja ainult paaritumise eesmärgil puu otsast alla, mitte ei tule silt kaenlas "Koorige mind!". Vaene konn tuleb aastas korra puu otsast alla, et armurõõme nautida ja hoida oma liiki jätkusuutlikuna, aga siis hüppab kuskilt rohututi tagant välja mingisugune isehakanud puutoikaga ravitseja, kes tõmbab konna liistule (loe: tõmbab koivad igas suunas pingule ja hakkab toikaga konnajäsemeid surkima, et too hakkaks mürki eritama). Jaya loomulikult kirjeldas antud protseduuri ikka väga valitud sõnadega. Tahtes jätta mulje nagu konn viibiks kuskil spaas, kus naudib selliseid tavapäraseid koorimisprotseduure. Kindel see, eksole.

Jättes konna elajaliku ja jälgi piinamise sinnapaika ja liikudes edasi selle teraapia enda juurde, siis tõesõna, kui ma olin seda kamboteraapia juttu minuti jagu kuulanud, siis ma sain peaaegu et astmahoo. Mitte, et mul tegelikult oleks kunagi astmat diagnoositud, aga no sellise jutu peale saaks iga tervemõistuslik inimene astma.  Ma ütlen ausalt, minul pole vahet, keda või mida inimesed oma vabast tahtest usuvad ja olen arvamusel, et mitte kellegil pole õigust naeruvääristada kellegi uskumusi ja tõekspidamisi. Kes usuvad Jumalat, kes usuvad kividesse, kes usuvad iseendasse ja kes usuvad konnadesse. Kuid ma ei saa rahulikult pealt vaadata ja kuulata sellist käojaani, kus inimene tõsimeeli väidab, et mingisuguse mürgi manustamise, konnavaimu välja kutsumise, rütmipilli mängimise, oksendamise ja roojamise teel on võimalik vähist ja diabeedist terveks saada. Uskuge mind, kui ma väidan, et diabeedist pole võimalik oksendamise või roojamise teel terveneda. Ma olen oma elukese jooksul piisavalt kettinud ja lekkinud ja no ausalt, ma pole siiani suutnud endast diabeeti välja pasandada.

Muidu poleks nagu hullu miskit, sest iga inimene vastutab enda otsuste ja tegude eest ise, aga paraku on sellel lool ka teine tahk. Kui palju on meie maailmas neid naiivseid ja ma ei kaota kunagi usku-inimesi, kes on viimases hädas valmis haarama ükskõik millisest õlekõrrest kinni. Kahjuks ka lapsevanemad, kes vastutavad siinkohal juba teise inimese elu eest. Kui palju oleme lugenud neid lugusid, kus lapsevanem jootis oma lapsele kodukeemiat sisse ja kui titabeebi hakkas oksendama, siis selle "imelise" ravi väljamõtlejad kinnitasid vankumatult, et tegu on tervenemisprotsessiga. Jah, lapssai tõesti kõikidest hädadest lahti, sest suri toksikoosi. Lisaks on inimesed lõpetanud sellise pimesi uskumuse pärast ka ravimite manustamise. Siinkohal meenub kohe üks diabeetik, kes lõpetas päeva pealt insuliini süstimise, sest väidetavalt on olemas plaastrid, mis teevad diabeetiku imeväel terveks. Kõigest üks plaastrike. Vahet pole, et inimesel on pankreas põhimõtteliselt ära kärbunud ja ei tooda enam hormooni. Plaaster ju ikka toodab ja plaaster suudab ka olematu pankrease toimima panna. Oh seda püha lihtsameelsust küll! Ma vist ei väsi ealeski kordamast, et vähist ja diabeedist tervenemiseks ei aita torusiili joomine, nõgesevihtadega nüpeldamine ega ka see kamboteraapia. No kui selle teraapia lõpptulemus pole just inimese jaoks fataalne, sest no siis on see inimene küll tõesti kõikidest oma hädadest prii.

Ongi siis selleks korraks läbi minu suurejoonelised pidustused ning kohe pajatangi natukene lähemalt, kuidas pidu oli ja mis kulisside taga toimus.

Kui rääkida peost üldiselt, siis mingi hetk hakkasin ma tõsimeeli arvama, et sõbrad, eesotsas Joosepiga, teevad mulle mingit elunõmedat branki, kui hakkasid järjepanu ükshaaval helistama ja kirjutama, et nad ikka ei saa mu peole tulla. No oli nii arvestatavaid põhjuseid, kui ka selliseid, mis võtsid kukalt kratsima. No näiteks üks sõpradest paar suundusid peo asemel hoopis sünnitusmajja ja siin pole mul vähematki mokakobinat. See on ju täiesti aktsepteeritav põhjus peole mitte tulemiseks, sest ei saa ju punni ette lüüa ja öelda titale, et kuule, ole nii armas ja oota kuni emme-issi peol ära käivad. Siis oli paar sõpra, kes tõesti-tõesti pidid olema sel ajal teises linnas ja poleks mitte mingi valemiga peole jõudnud. Peo lõpuks võib-olla küll, aga no milleks niimoodi pael kaelas rabeleda, eksole. Need olid siis minu jaoks aktsepteeritavate põhjustega mittetulijad. Kuid oli ka selliseid tegelasi, kes soovisid sünnipäeva hommikul messengeris õnne ja siis kirjutasid järgi, et nad ikkagist ei tule. AHAH, no kui ei tule, siis ei tule. Ma lugesin sõnumi niimoodi läbi, et ükski närv mu näos ei liikunud.Mul käis ainult korraks kuum laine üle kere ja siis mõtlesin, et ookeei, mul on mingi terve laar toitu tellitud... ema küpsetas hiiglasliku tordi maasikate-vaasikate-mustikate-kiividega ja vahukoorega ning bežeekoogi õuntega. Kes selle kõik ära sööb!? Ma oma sünnipäevahommikul tõmbasin teki üle pea ja küsisin Joosepilt õnnetul häälel: "Kas ma võin täna terveks päevaks voodisse jääda?".


Kiku helistas ka, et mulle õnne soovida, õigemini laulda, aga kui võtsin kõne vastu sellisel minule mitteomasel hääletoonil, siis ehmatas ära ja meil oli järgmine dialoog.
Mina natuke tuimal, aeglasel ja õnnetul häälel, justkui ootaks, et no bring it on, kandke mulle veel mingi sitt uudis ette: "Jaa!?"
"Teree!" kostus teiselpool toru Kiku veidi ehmunud hääl.
"Tere!" vastasin tuimalt.
"Ma tahtsin Sulle laulda, aga Sa oled sellise häälega, et ma ehmatasin ära..."
"No laula..." vastasin tülpinud surnumatja häälel. Niisama vaherepliik: huvitav, milline see mittetülpinud ja rõõmust pakatav surnumattja on...?
"Ma ei julge. Ma ehmatasin endale laulu kurku kinni..."
"No sülita välja..."
"Ma ei saa sülitada, ma just eile tegin oma vaiba puhtaks..."

Ühesõnaga Kiku ei laulnudki, sest vaene hing ehmus ära. Ave helistas ka ja ütles, et ei tule, aga lobisesime niisama pikemalt ja siis tunnistasin talle, et olin lausa eelmisel õhtul Joosepile nutnud, et mul on selline tunne, et mul pole üldse sõpru. Ave püüdis lohutada ja ütles, et eiiii olee ju nii. Lihtsalt kuidagi läks seekord nii. Nojah, ega see mind ausalt öeldes sel hetkel väga ei lohutanud. Kuigi Joosep ütles ka, et no matter what, võtku mina sellest see positiivne ja läheb kuidas läheb, et ega ma seda nagunii muuta ei saa ju.

Nii oligi, et läksin vapralt kohale ja tundsin rõõmu nendest inimestest, kes said olla sel päeval ja ajal kohal ning olen ütlemata rõõmus, et inimestele pidu meeldis, sest peaaegu kõik külalised on mulle tagasisides kirjutanud, et pidu oli äge ja et ma olen ikka nii positiivne. Haha, peol öeldi ka seda korduvalt, kuigi ma tunnistasin, et ma ikka vahest turtsun ja jonnin ka, aga see olevat inimlik. No ja üks peretuttav ütles, et ma olen 5+ mutt ja pangu ma sama hooga edasi ja täpselt see mul plaanis ongi! :)

Peopaigaks bronnisin endale Pärnu Kardikeskuse peoruumid, mis olid üleootuste ägedad. Nii et, kui keegi otsib endale, sõbrale, lapsele, vanaemale-vanaisale, firma suvepäevadeks või niisama mingiteks üritusteks ruume rentimiseks, siis mina annan ilma pikemalt mõtlemata dums up kardikale, sest see on lihtsalt ülim. Mina lihtsalt edastasin oma soovid ja ülejäänu tehti juba minu eest nagu niuhti ära nii, et minu vaevaks jäi ainult kohale ilmuda.dekoreerimine tehti minu eest ära - õhupallid, telkust jooksid minust pildid alates titeeast kuni tänapäevani, laud oli kaetud täpselt nii nagu soovisin ehk et pokaali külge oli seotud kollane siidilindist lipsuke ja taldriku servale oli kinnitatud kollased salvakad. Kuna kardika sisekujundus on valdavalt musta-valge-punasega, siis minu meelest andis see kollane just sellise mõnusa lisatouchi. Kardikas on võimalus ka saun oma peo seltskonna tarbeks bronnida, aga jätsin selle võimaluse välja, kuna...

• Meil oli seltskonna lõbustamiseks ja proovile panemiseks mitmesuguseid mänge välja mõeldud ja ettevalmistatud: pimegarderoob, nuusutamise, kompimise ja maitsmise teel erinevate kuivainete ära tundmine, viktoriin ja pimesi nimisõnade joonistamine. See viimane jäi paraku ajanappuse tõttu ära.
• Teiseks polnud mul piisavalt usku tagasihoidliku loomuga eestlastesse, sest enamus külalisi ei tundnud ju üksteist. Seega ma kahtlesin sügavalt,et kari esmakohtunuid oleks olnud valmis end porgandpaljaks koorima ja siis nagu muistel aal roninud üksteise kõrvale saunalavale higistama.

Kuid ega saunaruumid ei jäänud kasutamata. Saun leidis kasutust hoopis pimegarderoobina, kuhu me laotasime kõikvõimalikest materjalidest ja erineva tegumoega hilpe laiali ja nagu varasemast reaktsioonist võis arvata, siis sellest kujunes välja tõeline hit ja pakkus külalistele palju elevust. Siin ka valik mõningastest julgetest pimetestijatest.




Selle pimesi riiete valimisega sai palju nalja, sest ainsaks abivahendiks andsin ma külalistele garderoobi kaasa värvimääraja, mis kippus aeg-ajalt natuke ka valetama. Kuid kõige enam pakkusid  mulle lõbu Lotta, Eliisi, Carli ja Udo riiete valik. Mulle lihtsalt nii kohutavalt meeldis Eliisi reaktsioon, kui sai teada, et on endale seeliku kaela sidunud või Lotta "pintsak", mis tegelikult osutus suvaliseks kolme triibuga dressikaks, millele oli veel lisanud kaunistuseks peale pärlitega salli. Väga stiilipuhas, tüdrukud! :D



Pimegarderoobist väljudes ei tohtinud kohe oma pimesi tehtud valikut uudistada, vaid esmalt pidid vastama küsimusele: mis ja miks valisid ning mis oli see, mis muutis selle eseme n-ö pimesi sümpaatseks? Kui tuli minu kord, siis ma pidin näitama, et kuidas tegelikkuses tuleks see asi ühe pimeda poolt ära teha, aga ette ruttavalt võin öelda, et ega mul endal ka just eriti hiilgavalt ei läinud.



Mängudest oli veel pimesi erinevate kuiv- ja maitseainete ära tundmine (kurkum, kookossuhkur, tatar, riis, manna, ingver, ploom, jämesool, kakao, tärklis, jahu). See läks suht lepase reega, kuigi ega kõiki asju ära ei tuntud. Ning loomulikult oli ka viktoriin, mille võitis Helen. Kohe näha, et inimene on mu fänn. Nii vähemalt Helen ise väidab. Mul oli pimesi joonistamine ka plaanis, aga see ununes mul ära. Joosepil ei ununenud, aga kuna pidu oli niigi juba üle 2h läinud, siis jättis selle teadlikult välja.

Külalised käisid ka kartidega rallimas ja ega minagi jäänud nukralt raja kõrvale passima, vaid hüppasin koos Joosepiga kardile ja tegime paar kiiremat ringi. Hullult äge oli ja tahaks veel teinegi kord minna. Kuid järgmisel korral võiks võtta next leveli ehk teha nii, et ma tuubin toorelt rajamustri pähe ja siis saaksin äkki täiesti üksi ka sõita. Või teise variandina paneks klapi kõrva ja siis inimene seisaks raja kõrval ja juhendaks laivis raadiosaatja teel. See oleks täiega vinge.


Kui rääkida toitudest, siis toidud võtsin ma kahest kohast. Enamuse toidust tellisin Kadi Söögitoast
ning külalised kiitsid eriti võileivatorti ja täidetud tortillasid vürtsise kana ja shampinjonidega. Minu jaoks olid toidud keskmised, kuna oleksin ise eelistanud rohkem vürtsi, aga no see on minu enda isiklik eelistus. Kuid kiidan antud koha teenindust - ääretult sõbralik, kiire ja vastutulelik.


Kuna Kadi Söögitoast võtsin toite, mis enamjaolt sisaldasid lihasaaduseid, siis sponsorkorras toetas minu üritust ka Coop, kust ma sain vabalt valida enda peole mugavalt meelepäraseid suupisteid Maksiköögi e-poest. Valituks osutusid köögiviljad tipikastmega, juustuvaagen ja tortillarullid forelliga. Köögiviljad ja juustuvaagen olid nagu ikka, ei midagi üllatuslikku. Suht see, mida võiks ühelt vaagnalt oodata. Kuid forelliga täidetud tortillad olid minu jaoks natuke pettumus, kuna ekslikult arvasin, et sinna sisse ongi pandud nagu päris forellikala, aga tegelikult oli forellikreem või selline pastalaadne möks.


Halb ei olnud, lihtsalt oodatust midagi muud.


Kuid tortillad tortilladeks... ma pean jällegi kiitma ääretult abivalmit, professionaalset ja sõbralikku teenindust. Lihtsalt, kuna mina jäin oma soovide edastamisega natuke hiljaks, siis Coopi kontaktisik tegi endast kõik oleneva, et minu soovid täita ning antud pühendumus kandis ka vilja. Sain oma valitud tooted ja kõik sujus imeliselt. Minge tsekake ise ka nende mõnusat ja mugavat Maksiköögi e-poodi.

Selline kokkuvõtlik postitus siis pimepeost ja minu poolt veelkord suur-suur aitäh kõigile asjaosalistele!

PS. Aveke, kes hommikul helistas, soovis õnne ja ütles, et kahjuks ei tule mu peole,  ilmus ühtäkki Tallinnast kohale. Aga ega mulle siis ju ei öeldud, et kes see on. Jupp aega seisin seal nagu töllakas ja nuputasin. Küsisin teiste käest ka, kas nad teavad seda inimest, aga keegi ei teadnud ja siis hakkasin tõsimeeli kahtlustama, et see on mingi Joosepi järjekordne brank ja vedas mingi täiesti suvalise venna mulle peole. Ma lihtsalt pole never oma sõpru näppinud-käppinud ja seega ma ei tea, millised juuksed või kui paksud-peenikesed sõrmed või näolapp neil on, aga eks videost saate ise vaadata. Miskipärast jäi see lõik, kus ma alles üritan välja nuputada, et kes see salapärane üllatuskülaline on, kadunuks ja video algabki alles sellest hetkest, kus ma umbes sekund tagasi sain aru, et kes mu ees seisab...



Ja lõpetuseks üks väike ühispilt ka. Kahjuks pidid mõned enne pildi tegemist juba minema aga siin me oleme, kogu oma seltskonnaga, aitäh Teile! :) (südamed silmade asemel smail)

Mõtlesin, et teen oma blogi FB lehel pisikese sissekande selle kohta, miks ja kuidas me eile öösel Joosepiga erakorralises käisime. Mõeldud-tehtud, kuid hetk hiljem meenus, et kõigil mu lugejatel pole ju Facebooki ja nii otsustasingi lahkest südamest kopeerida FB postituse ka siia. Jaa, ma tean, olen ütlemata armas :D

Mõtlesin, et täna/homme olen hullult asjalik ja kirjutan lõpuks kokkuvõtva postituse oma sünnipäevast „Kai pimepidu“, sest videooo on nüüd lõpuks monteeritud ja särki-värki. Kuid takistuseks sai eile juhtunud silmatrauma, kus ma sain plastpakendi terava nurgaga otse silma ja seda üpris suure hoo pealt. Esiti ei saanud silma lahtigi, kuna niii valus oli ja silm muutus aina vesisemaks, siis kartsin, et mul jookseb silmast verd, kuid tänu taevale nii hullusti ei läinud.
Koju jõudes läks valu hullemaks ja kuna mul oli tunne nagu miskit oleks silmas ja hõõrub, siis Joosep vaatas mu silma, aga peale väikese punetuse ei näinud midagi. Kuid kuna valu oli meeletu ja pisarad aina voolasid, siis otsustas Joosep mu viia erakorralisse, kus mulle pandi tuimestavat tilka, vaadati silm üle, kinnitati, et võõrkeha pole ja kirjutati põletikuvastase salvi välja. Ilmselt on mul sarvkesta marrastus või lõikehaav, mis siis põhjustab ka seda valulikku kriipimistunnet. :(
Hommikul ärgates oli silm turses ja endiselt jooksis vett ja oli valulik. Kohati nii valus, et ei saanud silma lahtigi. Minul ei andnud süda rahu ja helistasin ka TÜ Silmakliiniku valvearstile ja rääkisin oma loo ära ja ütles, et kui mul tõesti peale 5-päevast ravi olukord ei parane, et siis läheksin end silmaarstile näitama.
Usute või mitte, aga see praegune olukord on valusam kui see ilma kohaliku tuimestuseta silmaop, mida mulle hakati kunagi aastaid tagasi tegema. Been there, done that!
Kui mu silm ise kogu aeg automaatselt ei piserdaks, siis ma vist nutaksin selle valu peale, sest see on jõhkralt valus, niuks. Kuid tore on see, et Joosep suudab mind ka sellistes olukordades naerutada...
Nimelt eile, kui hakkas poodi minema, siis vaatas ukse pealt tagasi ja ütles tõsisel häälel: "Kai, ära muretse, Sa ei pea mulle silma pilgutama..." :D

PS. Eile, kui ma EMO tagaruumis kušetil pikali olin, siis ma sain üle mitmete aastate taas valgust näha. See oli nii äge! :D Arst süütas mu pea kohal oleva ülivõimsa lambi, et mu silma kontrollida ja siis kõik läks tavapärase musta vaatevälja asemel helevalgeks. Oli see vast hetk. Ma astusin suu kõrvuni sealt EMOst välja, aga seda ainult kuni selleni, mil tuimestus taas sääred tegi. :D

Just hetk tagasi jõudsime Joosepiga datenightilt tagasi ja kui maja ette jõudsime ja autoukse avasime, hüppas meile autosse üks öine külaline – vihmast märg kiisuke. Mulle suutis see nurrumootor nii sügavale hinge pugeda, et ristisin selle karvapalli vähem kui minutiga fantaasiavaeselt Tiigriks. See kiisu oli nii armas ja Joosep, kes väidetavalt pole üldse kassiinimene, oli minu arvates samuti sellest vöödilisest Tiigrist lummatud. Püüdis isegi natuke mängida meie ootamatult sisse sadanud külalisega. Kassike uudistas autos ringi, ronis ja hüppas istmetele, seljatugedele ja käis taga pagassis ka ära. Isegi Janetiga tegi tutvust.

Võite vist juba aimata, et ma lihtsalt konkreetselt sulasin ära ja hakkasin Joosepit nagu väike laps manguma, et pliis võtame selle kiisukese endale. Isegi üritasin mingisugust kassipsühholoogiat ajada. No et öeldakse ju, et kass ise valib endale kodu ja inimesed ja näe, see kiisu ise tuli meie juurde ja kohe hakkas nurruma ja et õues on külm ja märg. Kuid Joosep ei võtnud minu juttu kuuldagi ja erinevalt minu emotsioonide pealt tulenevast soovist,säilis Joosepil kahjuks või õnneks kaine mõistus, üritades mulle selgeks teha, et sellel kiisul on kindlasti kuskil oma kodu ja inimesed olemas, sest pole üldse nälginud olemisega ega näe rääbakas välja. Ning ühtlasi juhtis Joosep minu tähelepanu ka sellele, et looma ei saa niimoodi prauhti, pikemalt mõtlemata võtta, sest sellega kaasnevad teatavad kohustused. Et kiisukesel on vaja ka kassiliiva, toitu, hoolitsust ja et see tähendaks meile üht lisakohustust ja et kes sellega tegelema hakkaks. Ei pea vist eriline ajuhiiglane olema, et välja nuputada, kes üle auto rõõmsalt ja äärmise entusiasmiga lubas kõik kassiga seonduvad kohustused enda peale võtta. Kuid hoolimata minu mangumisest ja kutsika ilme tegemisest, jäi Joosep oma otsusele kindlaks – me ei võta seda kiisut endale.

See ei teinud ka olukorda minu jaoks kergemaks, kui jõudsime trepikojani ja siis tuli kiisuke meile järgi ja tegi eriti haleda mjäu ja kui ukse avasime, siis lipsas koos Janetiga trepikotta ning silkas rõõmsalt meiega kaasa. Täpselt nii nagu oleks jõudnud koju. No mulle vähemalt meeldis nii mõelda. Kuid Joosep jätkas endiselt oma mantrat, et me ei saa seda kiisut endale võtta ega jätta ja et see võib kellegi teise lemmik olla ja katsugu ma end nüüd kokku võtta ja vähekegi ratsionaalsemalt mõelda – meil pole praegu võimalik korterisse uut kodulooma võtta. Tean-tean, ma kõlan praegu nagu jonniv titt, aga minu meelest mahuks meile korterisse küll üks armas miška ära, aga no kodurahu huvides jätsin selle teema praegu sinnapaika. Kuid minu tingimuseks oli, et enne, kui saadame selle vaese kiisumiisu õue vihma kätte tagasi, et anname vähemalt sellele armsale nurrumootorile süüagi. Selle vastu polnud Joosepil vähimatki. Kuigi mul on elu jooksul nii mõnigi kass olnud, siis ma esiti jooksin täitsa kokku ja mõtlesin, et mida kiisud üldse söövad. Tundsin kahetsust, et olin täna hapukoore ära kasutanud, et muidu oleksin seda pakkunud, kuid siis meenus mulle, et meil on ju piima ja kassid ju teadupärast armastavad piima. Nii ma valasingi tassikesse 3,5% piima ja viisime kiisule trepikotta süüa, kes hakkas kohe pikemalt mõtlemata toitu mekkima.

Siin on meie südametemurdjast üks pildike ka, aga FB blogilehele lisasin veel paar pilti ja ühe lühikese videoklipi ka peale öist einestust, mil kiisu hakkas suurest tänutähest valjuhäälselt nurru lööma. Ma loodan, et see armas Tiiger leiab oma kodutee üles! :)

Olen pikemat aega tundnud, et ma peaksin kuskil mujal olema, kuhugi minema, otsast alustama... mis iganes see ots ka ei ole. Lihtsalt viimasel ajal kuidagi kõik jookseb liiva ja iga sõna, mida iganes keegi ütleb, mõjub negatiivselt ja poeb hinge. Ma annan endale aru, et üpris suurt rolli mängib siin minu mingisugune kompleks. Kuigi sellest pole ma veel aru saanud, et mis sorti kompleks mind närib. Tean vaid nii palju, et kõik see negatiivsus, mida ma viimasel ajal laviinina kaela saan, et see pole tõsi. Mõistusehääl, õnneks see kuskil veel eksisteerib, sosistab mulle, et kulla inimene, see kõik on pullikaka ja need inimesed ei tea ise ka, mida suust välja ajavad. Kuid ega siis minu emotsionaalne pool oska kuss olla. See hakkab hoopis raevukalt kisendama, et oled nende jaoks üks puudeline, kes on koormaks ja jalus ja bla bla blaa. Tean-tean, kõlab nagu pooletoobise jutt, aga nii olen ma viimasel ajal end tundnud. Ma tean ka seda, et kõik ootavad pikkisilmi mu sünnipäeva/pimepeo postitust (eriti sponsorid), aga kuna video kokku monteerimine ja piltide välja valimine ei ole minu teha, siis ma lihtsalt pean ootama teiste järgi. Olen korduvalt nagu halb uni end meelde tuletanud, aga ausalt... vastik on kogu aeg manguda ja sedasi ettevaatlikult õlale koputada ja uurida ja pärida, et kaugel asi on.

Praegu ma tean nii palju, et mu peo postitus tuleb äärmiselt emotsionaalne, kus ma laon kõik tunded letti - nii positiivsed, kui ka negatiivsed. Ma võiksin ju mitte negatiivsest kirjutada ja meenutada ainult positiivseid asju, aga tunnen, et ma ei jaksa ega suuda neid mõtteid ja tundeid endas üksi kanda. Päriselt ka. Võeh, ma kõlan praegu nii segaselt ja mitte midagi ütlevalt, aga ausalt... mul pole isegi sellest mingit vahet. Ma tahaksin lihtsalt praegu teki üle pea tõmmata ja kuskil mujal üles ärgata. Tahaks kuskil üksi olla. Kuskile mõneks ajaks ära kolida. Kõigist eemale. Kuskile, kus oleksin ainult mina ja Janet, ports toredaid audioraamatuid, lõhnaküünlaid ja lihtsalt olla. Ma ei taha enam ühtegi sõna kuulda selle kohta, et ma olen midagi valesti teinud, kellegi tundeid riivanud, solvanud ja mida iganes veel. Ma ausalt pole mõtete lugeja ja veel vähem suudan ma inimesi lugeda, kui näo ees tehakse üht nägu ja selja taga teist ja lõpuks pursatakse kõik välja. Ah, ma parem lõpetan, sest tean, et peksan praegu suht segast. Mjäu, tahaks heade mõtete linna endale väikest nurgakest, siis ma oleksin piisavalt kaugel kõigist oma lähedastest ja siis ma loodan, et ma ei tunne seda koormaks olemise tunnet. Ma olen praegu nii maas omadega, et ma ei suuda isegi nalja teha.