Suren siin vaikselt
Ega kui aeg on minna, siis on aeg minna, mis seal muud ikka.
Aga ei, tegelt olen ma kõigest külmetunud. Mina ei tea, kes see loll oli, kes käskis mul üleeelmisel nädalavahetusel Allikukivi veinimõisa minna lühikese kootud kleidikesega ja õhukese kevadmantliga. Arvasin tõsimeeli, et nendest ihukatetest piisab, aga ei, oleks pidanud ikka kapipõhjast salli ja kindad ja tutimütsi ka endaga ühes haarama. Aga noh, see on kõigest tagantjärele tarkus, mis ei aita mu praegusele enesetundele sugugi kaasa. Eks omad vitsad õpetavadki. Kahju ainult, et neid õppetunde tuleb elus nii mitmeid kordi läbi teha, enne, kui see tarkus ükskord külge hakkab.
Ja no kui haige olla, siis juba ikka korralikult. Nohu? Jaa, palun üks nohu. Kas nohuga kaasa soovite ka boonusena kinnist nina? Jaaa, absoluutselt, vägaväga soovin. Ma ei saaks ju ilma selleta muidu magada. Ja kuidas oleks ühe eriti vastiku kriipiva kurguvaluga? Muidugi. Kui niisama kauba peale antakse, siis miks ka mitte. Aga köha? Jaa, loomulikult. Kopsud tahavad ju ka end kasulikena tunda. Ning kuna ma olen ikkagist tubli haige, siis sain veel tasuta kaasa ka ühe peavalu. Ja kuna ma üritan siin konstantselt oma ajurakke välja nuusata, siis sain suurest nuuskamisest nina alla ka vistriku, mis on turses ja punetav, muutes mu huuled natu natuke pardimoka sarnasteks. Oh, sõbrakesed, ma tunnen end nii ilusana, nii ilusana.
Olgugi, et ma viskan praegu siin nalja, aga tegelikult on kogu see olukord muutnud mind üpris pahuraks, käin muudkui ringi ja turtsun. Ja ei, ma ei pea siinkohal silmas aevastamist. Ega mul vist ongi ainult kaks äärmust – ma kas olen nii haige, et ei tee piiksugi või sahistan nina luristades mööda elamist ringi ja kurdan kõigile, kes jaksavad mind kuulata, et kui halb on mul olla ja et ma vist suren.
Aga ega ausalt öeldes pole mul aega siin haige olla, sest juba homme pean ma Janetiga minema Karksi-Nuia, kus toimub kultuurikonverents. Ning ülehomme lähen ma Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus teemaks erivajadustega inimeste ligipääsetavus kultuurile. Joosep pidi mu hommikul kohale viima. Vähemasti selline oli meie algne kokkulepe, mis tegelikult kehtib ka praegu. Lihtsalt vahepeal oli siin üks väike indsident, kus ma suutsin ta peale niiii pahaseks saada, et ma lausa keeldusin homsest transpordist. Ma ütlesin talle, et ma olen nii kõva mutt küll, et vajadusel minna pimedana üksinda kohale. Lasen näiteks Kikul Google mapsist marsruudi välja vaadata ja minek.
Aga vahepeal mu püha viha siiski lahtus ja ma andsin Joosepile andeks. Ma ütlen, haiget inimest EI tasu ärritada. #ohmindüllameelsetküll. Ja ei, isegi, kui me poleks ära leppinud, siis Joosep oleks mind ikka kohale sõidutanud, kuna ta ei jäta mind kunagi hätta. See on meie suhtes alati nii olnud, et olgu emb-kumb meist ükskõik kui pahane teise peale, siis me oma väikeste tegudega ikka näitame oma hoolt ja armastust välja.
Mis aga puutub reedesse, siis kui pean Viljandi Kultuuriakadeemiasse jõudma, siis sinna hakkan ma küll pimesi orienteeruma, abiks ainult juhtkoer ja tudengite kirjeldused marsuudist. Ma nimelt palusin neil individuaaltööna kirjeldada, kuidas ohutult jõuda Viljandi bussijaamast akadeemiasse.Ütleme nii, et kui ma täna neid lugesin, siis ma sain väga palju naerda, pisut nuputada ja väga palju segadust tunda jms. Aga eks näis, kas ja kuidas ma kohale jõuan.
Ühesõnaga, kõik need eelpool nimetatud põhjused ongi siis mu vähese blogimise põhjused – no ei saa lihtsalt, onu Jawsi mulin ajab mu peakese veelgi rohkem valutama ja kui on mõni selline õnnis hetk, kus mu peakene ei lõhu, siis taastun haiguse vindumisest ja ringi seiklemisest.
Aga ei, tegelt olen ma kõigest külmetunud. Mina ei tea, kes see loll oli, kes käskis mul üleeelmisel nädalavahetusel Allikukivi veinimõisa minna lühikese kootud kleidikesega ja õhukese kevadmantliga. Arvasin tõsimeeli, et nendest ihukatetest piisab, aga ei, oleks pidanud ikka kapipõhjast salli ja kindad ja tutimütsi ka endaga ühes haarama. Aga noh, see on kõigest tagantjärele tarkus, mis ei aita mu praegusele enesetundele sugugi kaasa. Eks omad vitsad õpetavadki. Kahju ainult, et neid õppetunde tuleb elus nii mitmeid kordi läbi teha, enne, kui see tarkus ükskord külge hakkab.
Ja no kui haige olla, siis juba ikka korralikult. Nohu? Jaa, palun üks nohu. Kas nohuga kaasa soovite ka boonusena kinnist nina? Jaaa, absoluutselt, vägaväga soovin. Ma ei saaks ju ilma selleta muidu magada. Ja kuidas oleks ühe eriti vastiku kriipiva kurguvaluga? Muidugi. Kui niisama kauba peale antakse, siis miks ka mitte. Aga köha? Jaa, loomulikult. Kopsud tahavad ju ka end kasulikena tunda. Ning kuna ma olen ikkagist tubli haige, siis sain veel tasuta kaasa ka ühe peavalu. Ja kuna ma üritan siin konstantselt oma ajurakke välja nuusata, siis sain suurest nuuskamisest nina alla ka vistriku, mis on turses ja punetav, muutes mu huuled natu natuke pardimoka sarnasteks. Oh, sõbrakesed, ma tunnen end nii ilusana, nii ilusana.
Olgugi, et ma viskan praegu siin nalja, aga tegelikult on kogu see olukord muutnud mind üpris pahuraks, käin muudkui ringi ja turtsun. Ja ei, ma ei pea siinkohal silmas aevastamist. Ega mul vist ongi ainult kaks äärmust – ma kas olen nii haige, et ei tee piiksugi või sahistan nina luristades mööda elamist ringi ja kurdan kõigile, kes jaksavad mind kuulata, et kui halb on mul olla ja et ma vist suren.
Aga ega ausalt öeldes pole mul aega siin haige olla, sest juba homme pean ma Janetiga minema Karksi-Nuia, kus toimub kultuurikonverents. Ning ülehomme lähen ma Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus teemaks erivajadustega inimeste ligipääsetavus kultuurile. Joosep pidi mu hommikul kohale viima. Vähemasti selline oli meie algne kokkulepe, mis tegelikult kehtib ka praegu. Lihtsalt vahepeal oli siin üks väike indsident, kus ma suutsin ta peale niiii pahaseks saada, et ma lausa keeldusin homsest transpordist. Ma ütlesin talle, et ma olen nii kõva mutt küll, et vajadusel minna pimedana üksinda kohale. Lasen näiteks Kikul Google mapsist marsruudi välja vaadata ja minek.
Aga vahepeal mu püha viha siiski lahtus ja ma andsin Joosepile andeks. Ma ütlen, haiget inimest EI tasu ärritada. #ohmindüllameelsetküll. Ja ei, isegi, kui me poleks ära leppinud, siis Joosep oleks mind ikka kohale sõidutanud, kuna ta ei jäta mind kunagi hätta. See on meie suhtes alati nii olnud, et olgu emb-kumb meist ükskõik kui pahane teise peale, siis me oma väikeste tegudega ikka näitame oma hoolt ja armastust välja.
Mis aga puutub reedesse, siis kui pean Viljandi Kultuuriakadeemiasse jõudma, siis sinna hakkan ma küll pimesi orienteeruma, abiks ainult juhtkoer ja tudengite kirjeldused marsuudist. Ma nimelt palusin neil individuaaltööna kirjeldada, kuidas ohutult jõuda Viljandi bussijaamast akadeemiasse.Ütleme nii, et kui ma täna neid lugesin, siis ma sain väga palju naerda, pisut nuputada ja väga palju segadust tunda jms. Aga eks näis, kas ja kuidas ma kohale jõuan.
Ühesõnaga, kõik need eelpool nimetatud põhjused ongi siis mu vähese blogimise põhjused – no ei saa lihtsalt, onu Jawsi mulin ajab mu peakese veelgi rohkem valutama ja kui on mõni selline õnnis hetk, kus mu peakene ei lõhu, siis taastun haiguse vindumisest ja ringi seiklemisest.
4 comments:
Postita kommentaar