Käsi püsti, kes arvas, et see kuu postitust ei tule — igati õigustatud arvamus, arvestades kui vähe ma kevadel ja suvel ...ja möödunud kuudel olen bloginud. Aga Ma olen ise väga rahul, et septembris suisa viie postitusega maha sain /patsutab ennast tunnustavalt õlale/. Aplaus ja lilled mulle!

Need, kellel on kopp ees minu haige olemisest, siis järgnevad paar-kolm lõiku võite südamerahus vahele jätta. Aga teie, kes te olete tõelised fännid ja kaasaelajad – teie kannatage lihtsalt ära.

Enne, kui ma anomaaliate juurde lähen, siis reaalselt ma ei tea mis toims. Ma olin vahepeal jälle haige. Seekord vist koroonas. Käisin Jõgeva kultuuri teemapäeval esinemas ja kui koju tagasi jõudsin, siis vahetasin käppelt riided, võtsin Tessa ja tõttasin agilitysse. Aa, ja enne trenni võtsin veel kaks paracetamoli hinge alla, sest kuidagi kahtlaselt külm oli ja põsed õhetasid nagu suvised ladvaõunad. Tegelt oli juba hommikul veits kahtlane olemine, mis päeva jooksul aina süvenes.

Kui trenn tehtud, siis koju jõudes kobisin ära  voodisse ja enam ma sealt kolm päeva ei tõusnud. Palusin ainult endale apteegist C-vitamiini, D-vitamiini ja küüslaugu tablette tuua. Aa, ja no probiootikume ka ja Thera Flud. Kogu arve kokku oli midagi 70 euri! Seitsekümmend!? Nagu MIDA?! Palun väga vabandust, aga praeguses majanduslikus olukorras on odavam ära surra kui haigevoodis hingitseda.

Aga olgu. Võtke teadmiseks, et nüüd olen ma terve nagu purikas. Peaaaegu. Ainult nina on veel natuke tatine, aga see kõik on kögens-mögens selle kõrval, mis enne oli. Ja nüüd on kõik. Mina rohkem ei kavatse haige olla ega ka haigeks jääda. Kui järgmine viirus mind sihtmärgiks võtab, siis ma lihtsalt teesklen surnut. Vot nii.

Aga aitab nüüd tervisejutust, sest elu tahab vahepeal ka muid üllatusi pakkuda.

Kui ma lõpuks jälle inimeseks sain, mõtlesin, et nüüd on rahu majas. Haha, naiivne mina. Kes on mind pikemalt jälginud ja lugenud, teavad, et mul on  kodus üks selline vahva tegelane nagu kääbusšnautser Tess (kes sai täna muide aasta ja kaheksa kuud vanaks, PALJU ÕNNE, Tiburull!). Juba minu viies habemik. Tema on mu esimene valge. Ma ei tea miks ma praegu seda kirjutan, sest koera värv ei ole antud loo puhul üldse oluline ega ka see, mitmes šnautser ta mul on. Oluline on hoopis see, et ma olen üks kord varem ka kirjutanud siin blogis temast ja sellest, kuidas ta  vaatas tühja toa nurka ja urises või kuidas ta keset ööd vaatas magamistoast pimedasse esikusse ja urises (ise samal ajal minu peal lamades) ja siis lõpuks sööstis vihaselt toast välja jne. Delfi lemmiklooma rubriigi toimetaja võttis isegi minuga ühendust ja küsis, kas nad võivad mu postitust refereerida. Lubasin, sest miks mitte.

Selle peale kirjutasid mitmed inimesed mulle postkasti ja soovitasid korteri ajalugu uurida, osad ütlesid, et koer võib ventilatsiooni kaudu midagi kuulda või tajuda, osa arvas, et seinte vahel ehk mõni näriline. Ja kuna ma kõigile ei jõudnud vastata, siis ütlen kohe ära – ma ajalugu pole majal uurinud, sest see pole mingi vana puumaja, kus oleks mitu põlvkonda inimesi elanud ja maha surenud. Meie kortermajal puudub ventilatsioon või mingisugused vaheseinad, sest maja on lage telliskivi, pole isegi mitte veel fassaadi soojustust pandud. Nii et kõik seesugune on välistatud.

Umbes kolm kuud kulges meie eluke siin männimetsa tukas enam-vähem rahulikult – mingeid veidraid anomaaliaid ei esinenud, kuni eilse hommikuni, mil leidis aset uus kummaline intsident.

Mul oli enne kukke ja koitu vaja sõita Tallinnasse ühele kohtumisele, mistõttu ajasin end tavapärasest varem üles ja kobisin pessu. Kui pesust tulin, sossu hommikumantel seljas, loivasin elutuppa diivanile istuma. Tess igal sammul mind truult saatmas. Pesemise ajal kükitas ta loomulikult vannitoa ukse taga, sest no mul ei ole vaja, et ta minuga koos duši alla roniks ja seebivett lakuks. Mulle täiesti piisab sellestki, et ta peale minu pesemist käib dušinurga üle. Nagu mingi väike koristajamutt, kes arvab, et minu vannituba vajab igahommikust hoolitsust ja puhastust. Või olen ma hoopis tema arvates kohutavalt räpane, et peale mind on puhastusteeninduse brigaadil vaja ilmtingimata peale lennata ja reostus viivitamatult likvideerida... ja peale mida tulla mind musitama, khm. "Habemik & Co" kõik ühes pakett.

Aga olgu, kes veel mäletab, siis tegelikult olin ma juba elutoas. Istusin diivanil, Tess minu kõrval. Õues oli vist veel pime ja ega ma toaski tuld põlema pannud. Tavaliselt panen, sest esiteks, tundub nende suhtes viisakas, kes näevad ja teiseks... noh, ma pime kardan pimedust. Jep, ma tean, kõlab nagu aasta anekdoot. Aga see on päriselt nii.

See öine pimedus on lihtsalt kuidagi teistmoodi – selline tihke ja niiske, nagu keegi hoiaks su toas hinge kinni. Iga praksatus ja sahin on natuke liiga vali, liiga valesti ja tavaliselt natuke ka liiga lähedal. 

Igatahes jah, tuld ma seekord põlema ei pannud. 

Niisiis, istusin rahulikult diivanil kui Tess hakkas järsku urisema. Ja sõbrad, see ei olnud mingi nunnu "tule mängi minuga" urin, ei-ei. See oli madal kurgupõhjast kostuv hoiatusurin. Alguses vaatas otse meie ette, seejärel hakkas aeglaselt pead vasakule keerama ja siis tagasi paremale, täpselt nagu keegi jalutaks meie ees. Ja EI, mitte kuskil kaugel eemal toa teises otsas, ega ma mingisuguses suursuguses kuninglikus palees ela, vaid Maksimaalselt meetri kaugusel meist! Sest rohkem lihtsalt pole ruumi meil elutoas.

Mida tegin mina?

Püüdsin hästi chilliks jääda ja ütlesin nii muuseas, sedasi lustlikult "kuule, no mis sa teed?". Ise samal ajal hullult hirmu alla surudes ja võimalike kummitusi, ringi ekslevaid vaime ignoreerides. Lootes, et kui kummitus(ed) näevad, et mul on niii savi nende kohalolust, siis neil hakkab retsilt igav ja nad otsustavad edasi naabrite juurde minna... Ent ta tegi seda veel kolmel korral. Liigutas pead vasakule ja siis paremale ja vastupidi ning samal ajal vaikselt urises muudkui edasi. Mul reaalselt ttahab nendel kordadel süda lihtsalt saapasäärde vajuda.

Uh, praegu seda postitust kirjutades, käis mul külmajudin üle ja korralik tibutagi tuli peale.

Ja see vaikus pärast... see on kõige hirmutavam. Kui sa ei näe, aga tead, et midagi on. Mitte silmadega, vaid õhust. Ja teate ma ütlen, et kui sa ei näe, mille peale koer uriseb, siis on väga hirmus — päriselt ka. Ma isegi arvan, et see on grammike hirmsam kui sa näed, aga ei näe mille peale. Sa nägijana saaksid vähemalt selles veenduda, et keegi psühhopaat pole vahepeal sinu koju sisse murdnud, seni kuni sina vannitoas roosilõhnalisi spaaprotseduure võtad. 

Ma isegi ei tea, kas see on miski, mida ainult Tessa tajub-tunnetab-näeb või kujutan mina seda kõike endale ette, mõtlen n-ö suuremaks? Andke teada, mis teie sellest kõigest arvate ja kuidas te reageeriksite sellises olukorras? ? Kas teie koer on kunagi tühja seina peale urisenud? Kasside kohta ei julge ma isegi mitte küsida... need tüübid jõllitavad ju pidevalt hobikorras tühjusesse. samas kasside puhul saab end sellega maha rahustada, et nad ongi loomult jahimehed ja kõik, mis liigub ja liigutab, see neile huvi pakub ja tähelepanu püüab.

Nonii, ja kell ongi märkamatult üle südaöö tiksunud, nii et paras aeg teile ilusaid unenägusid soovida! Mina igatahes lähen poen Joosepile kaissu, sest tegelikult istun ma praegugi kottpimedas elutoas, Tess mu jalge ees lamamas.

Teie aga jätke igaks juhuks tuled põlema...