Mul kerkis tegelt veel üks kurbust tekitav teema uuesti päevakorda ja see mõjutab ka mind igapäevaselt väga palju, rohkem kui ma tahaks. Nimelt möödunud nädalal toimusid Tartus juhtkoerte eksamid ja mina oleksin pidanud ka seal oma Bibikesega olema. Tundsin, kuidas kogu see talvine-kevadineolukord mind taaskord muserdas ja südamepõhjani kurvastas ja ikka veel ei mõista, kuidas nad said mulle niimoodi teha. Lihtsalt ei saa aru.
Aga olen nüüd suhelnud ühe teise organisatsiooniga ja nemad ütlesid, et parim oleks kui nad saaksid kusagilt juba aastase või nõks vanema labradori, keda hakata mulle kohe treenima, sest neil polnud aasta alguses rahasid ja seetõttu ei saanud nad uusi kutsikaid kasvama jätta. Igatahes nad lubasid maad ja inimesi uurida. Ja nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et kust ma saan endale koera, keda hakata kohe treenima, sest mul päriselt ei ole ka aega oodata. Ma saan aru, et elus ei käi asjad nii, et mina muudkui tahan, nipsutan sõrmi ja siis saan. Aga teate kui muserdav see on, kui pead pidevalt oma käimisi teistega kooskõlastama ja sebima kedagi end saatma, viima, tooma, vastu tulema. Blaah, nii tüütu. Ja nüüd kus ma hakkan selle nädala laupäevast BFMis käima, siis seda enam oleks mul koera vaja.

Aga ega ma ise ka ei istu käed rüppes ja oota seda koera nagu viimast hingeõnnistust. Ei. Ma kirjutasin isegi ühele väga pikaaegsele Soome treenerile ja uurisin, et ega neil pole juhuslikult aastast labradori või juba koolitatud koera, kellest on mõni kasutaja ehk loobunud. Igatahes, palusin neil treeneritega ühendust võtta kui peaks olema ja siis mõni päev tagasi helistas mulle üks mu tuttav, kes on samuti mõned juhtkoerad treeninud ja küsis, et mis ma sellest arvan kui tema treeniks mulle uue koera, et talle tehtavat selline pakkumine. Ja ma olin nagu mis asja? Kust selline pakkumine nüüd järsku? ja siis ta ütles, et näe, see inimene helistas ja pakkus ja ta kindlalt ei osanud kinnitada, aga jäi mulje nagu potentsiaalne koerakandidaat oleks juba olemas (Update – tegelt ei ole veel!). Seda on muidugi liiga palju loota, aga mina ikka loodan. Peaasi, et ma üleliia elevile ei läheks, muidu kukun jälle oma pilve pealt valusasti alla. Aga jah, see telefonikõne muutis mu siiski vägagi elevaks ja ma tahaks juba teada, mis värvi mu uus sõber tuleb, mis ta nimi on ja kui suur ta on ja milline iseloom jne. Okei, ma olen ilmselgelt  sündmustest juba ette rutanud. Aga ma ei saa, ma lihtsalt niii väga tahan ja vajan endale uut juhtkoera, kes jaksaks minuga ringi seigelda. Ja siis saaks Janet ka rahulikult oma pensionipõlve nautima hakata, ilma, et peaks kogu aeg mind va pimedat hädast välja aitama ja jälle kusagile saatma. Kuigi ta teeb seda suurima rõõmuga. Ma ütlen - Janet on oma viimase hingetõmbeni tõeline juhtkoer, tõeline truu sõber! Võeh, okei, aitab. Mul läksid silmad märjaks.

Ja kui ma juba siin niimoodi avalikult kurdan ja puistan oma südant, siis lõpetuseks küsin, et ega kellegil mu lugejatest pole juhuslikult üht üleliigset labradori kuskil ripakil või niisama sahtlipõhjas vedelemas??. Ja kui teil endal ei ole, siis palun teid südamest, et jagaksite seda otsingukuulutust ja levitaksite sõna, sest tõesti on vaja koera, kellest võiks saada mulle järgmine tubli juhtkoer. Ma luban, et ta saab minu juures endale maailma parima kodu, rohkelt armastust ja soojust ning iga päev sügamist ja paisid ja kudrutamist. Ja ta poleks kunagi kodus üksi igavlemas. 

Teen siin väikest statistikat ja küsin, kas teil on tihti juhtunud nii, et uputate oma kõhuõõnsuse vedelikega naabrite lae läbi? Ei? No seda ma arvasingi. Tahate ma räägin, kuidas mina seda tegin.

Kõik oli nii nagu tavaliselt – õhtul läksin enne südaööd masina külge, sirvisin natuke Facebooki, siis kuulasin veits oma lemmik saadet ja lõpuks üritasin uinuda. Aga kuna mul oli selja taga kaks väga pikka ja väsitavat päeva ja eelnev ööuni oli samuti veits lühikeseks jäänud, siis oli tükk tegu, et uinuda. Muudkui sahmisin ühelt küljelt teisele, tagasihoidlikud neli tundi järjest. Ja kuna Joosep on mul ööloom, siis see ei aidanud ka kuidagi mu uinumisele kaasa, sest ma ei suuda väga hästi uinuda, või siis üldse mitte, kui tean, et mujal veel elu käib. Mitte, et Joosep lärmakas oleks, aga lihtsalt see teadmine, et ta on veel ärkvel, ei lase mul uinuda. Kui siis ainult pinnapealselt.
Aga noh, mingi aeg ma siiski vist jäin korraks tukkuma ja kui uuesti üles ärkasin, siis tõusin voodist püsti ja kooserdasin unisena magamistoa ukseni, sest sinnamaani ma oma voolikutega ulatun. Kõik oli haudvaikne. Oletasin, et Joosep on diivanile ära kustunud ja nii otsustasin, et ei hakka teda oma hõikamisega üles äratama – jumala eest, kui inimene tahab kägaras diivanil magada, las ta siis magab – kes olen mina, et teda keelata!? Ja nii tuigerdasingi tagasi voodisse.

Ma ei tea kui palju oli aega mööda läinud, aga igatahes mitte palju, kui kuulsin Joosepit magamistuppa tulemas. Nimelt oli naabrinaine helistanud ja öelnud, et neil laseb magamistoa lagi sorinal läbi. Ja kui ta tuli asja uurima, siis selguski, et dialüüsimasina trenaaažikotil on klamber lahti läinud (ilmselt mina kooserdasin ennist kuidagi pahasti sellest mööda) ja peaaegu kogu lahus oli põrandale voolanud. Ja noh, me ei räägi siin mingisugusest väikesest törtsust lahusest, eksole, vaid liitritest. Ilmselgelt, kui see läbi lae sorises. Joosep küsis minult, et kas ma siis tõesti ei kuulnud, kuidas lahus põrandale voolas. Eem, mis küsimus see üldse on? Ei tead, tegelikult kuulsin küll, aga ma mõtlesin, et las voolab...
Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis tõesõna ei kuulnud. Ma olin ikka suht unelaksune ka, sest esiti hakkasin ma oma kõhuplaastrit kobama, arvates, et lõikehaava kaudu, kust voolik sisse läheb, on midagi lekkinud. Ja kuna ma olin ju mõni aeg tagasi paljajalu ukseni kõndinud ja siis oli põrand kuiv olnud, ei osanud ma seda kohe seostadagi trenaažikoti lekkega.

Aga jaa, kui ma olin esimesest ehmatusest üle saanud ja sain aru, mis üldse on juhtunud, hakkasin ma suurest pingest hoopis nutma. minu jaoks oli see viimane piisk, sest ma olin niii rammestunud ja siis veel see jama ka sinna otsa ja lõpuks lihtsalt ei pidanud närvid enam vastu. Tundsin, et ma tõesõna ei jaksa mingisuguste probleemide lahendamisega jännata, ei nüüd ega hiljem. Mitte, et mina peaksin üldse otseselt nende asjadega tegelema  või et keegi oleks keset ööd mulle põrandakaltsu ja pahtlilabida pihku surunud , et hakka aga seda kaost likvideerima, ei, aga lihtsalt see teadmine rusus mind, et minu ravi tõttu sai kõik see üleüldse juhtuda.
Ja kuigi mul on selja taga kaks emotsionaalselt väga rasket nädalat, siis täna tunnen end õnneks juba nõks paremini, nüüd, kus olen saanud natukenegi sõba silmale. Ja hommikul asja uurides, selgus, et naabritel lagi ei saanudki vist nii rängalt kahjustada, et nad plaaniks seda välja vahetada, nii et esialgu ei pea me midagi kinni ka plekkima. Vist.

Ja kui küsite, et miks mul siis emotsionaalselt raske nädal on olnud, siis põhjuseid on mitmeid. Natuke rohkem kui nädal tagasi läksid mu jalad näiteks esimest korda Megalt turse (k.a ka peale südame sondeerimist) ja see oli mulle justkui märgiks, et nüüd hakkavad mu oma neerud lõplikult otsi andma ja ma pean kõvasti päevast vedeliku tarbimist piirama. Ja kui senini olime ööseks pannud ühe koti rohelist ja teise koti kollast lahust, siis pidime mitu ööd järjest kasutama ainult rohelist lahust, mis on siis keskmise kangusega lahused, et tuua rohkem vett välja. Ja kui hommikuks olid tursed enam-vähem tagasi tõmmanud, siis lõunaks olid jalad jälle nagu pakud. See kõik mõjus mulle küllaltki muserdavalt, sest kui siiani on dialüüsravile aidanud kaasa mu oma neerude tiurees, siis Esialgu tundus see muutus hirmutav, sest ma pole sellises olukorras kunagi varem ju olnud, kus ma võin päeva jooksul ainult 500 ml vedelikku tarbida (see sisaldab siis kõiki vedelikke, alates veest, mahlast, piimast ning lõpetades suppide ja rohkelt vett sisaldavate aedviljadega). Ja kuna see kõik tuli liigagi ootamatult, siis polnud nagu väga aega kohanemiseks kah.
Ja siis me tõesti üks õhtu istusime niimoodi kahekesi magamistoas, et mina kössitasin voodi serval ja Joosep istus voodi ees põrandal. Ja see oli see hetk, kus mul tuli esimest korda ravi ajal kass peale. Ja ma tean, et ma pole selles kõiges üksi, kaugeltki mitte – Joosep on alati mu kõrval,ja  iga edasiminek on ka tema rõõm ja iga tagasilöök on ka temale põnts, aga eks elus käivadki tõusud ja mõõnad käsikäes ja ega kogu aeg ei saagi selline happypuppy olla.

Aga üldiselt sujub dialüüs kenasti. Analüüsid on korras, enesetunne on pigem hea ja reibas kui loid ja väsinud. Eks mõnikord esineb kehvemaid päevi ka, aga see pole võrreldavgi sellega, mis varem oli. Enne ma tegin ühe x asja ära ja juba ma tundsin end nagu kudenud rääbis. Aga nüüd, nüüd on selliseid päevi ikka enamuses, kus ma hommikust pärastlõunani tohkendan ringi ja mul ei teki sellist tunnetki, et peaksin valge lina endale ümber tõmbama ja surnuaia poole hakkama astuma.

Ja eriti khuul on see, et ma õppisin ise end masina külge ja lahti ühendama, vajutan ise puutetundlikku ekraani ja puha. Minu teada pole Eestis veel ükski teine pime seda ära õppinud. Ja vajadusel oskan ma teha ka Freseeniuse kotidialüüsi ehk käsitsi, mida tavaliselt samuti pimedad ei tee kui nad üksi peavad endale dialüüsi tegema, sest see pole lihtsalt pimedasõbralik. Aga mina õppisin ka selle ära. Nii et ma olen kohe eriti tubli olnud! Kas ma nurusin nüüd endale ühe kiituse välja või jaa?    

                                                    Olen minagi seda Triinu Liisi kassidraamat jälginud ja ei saa kuidagi nõustuda nendega, kes õigustavad Triinu ja Justini teguviisi. Mul on vastik lugeda neid kommentaare ning kuulata Jane ja teiste storysid, kes ütlevad, et see on influentseri isiklik asi, mida ta oma kassidega, või üleüldse loomadega, teeb.
Aga ega ikka ei ole küll!

See oleks umbes sama hea kui ühel x hetkel kaoks pildilt Janet, kes on aastaid mu blogis figureerinud ja siis enam mitte. See on täiesti loomulik, et lugejad hakkavad küsima ja pärima, et kus poobik on, mis temast saanud on, kuidas tal läheb. Ja siis mina vastaksin teile nähvates, et siin samas on, kus ta siis olema peaks, aga teile ma teda ei näita. Kaks kuud hiljem küsiksite uuesti, et kus siis Janet on, miks teda enam blogis ei kajasta, ja siis annaksin jälle mingeid ebamääraseid moonutatud vastuseid, et viia tähelepanu mujale. Siis tuleks jälle keegi, kes tahab nii väga teada, kuidas tal läheb ja kus ta on *appi kui tüütu, kaua võib jaurata, eksole*. Ja siis ütlen, et ema juures on, kaks kuud hiljem on väidetavalt maal vanaema juures, kes tema eest nüüd hoolitseb. Aga ei, see ei rahulda teid ja jätkate küsimist, et saatku ma pilte, näidaku ma ometigi  koera. Ja siis lõpuks on mul kopa nii ette visanud kui peale poolt aastat pole ikka veel asi maha rahunenud ja ikka veel nõuate mult Janetist pilte, siis hakkan arulagedalt kõiki blokkima, kes julgevad midagi poobiku kohta küsida ja kohtuga hakkan ka ähvardama, sest teate mis? I’m so done, sest see on ületanud igasugused piirid. Aga ise samal ajal teeksime Joosepiga ekstra nõmeda lihanalja, kus filmime sponsorkorras saadud liha, mis on taldrikul küpsetatult ja taustaks teeksime auh-auh. Ja siis lõpuks, pool aastat hiljem,  kui ma olen kõigi poolt nii nurka surutud, sest mind kahtlustatakse juba koera hülgamises, tapmises, tänavale viskamises, siis hakkan rääkima, et kõik need spekulatsioonid, mis meedias ringlevad, on alatu laim ja vale, ma pole oma looma hüljanud. Tõde on hoopis see, et ma pidin Janeti uude kodusse andma, kus ta saab nüüd palju armastust, hoolt ja tähelepanu, sest minu halveneva tervise tõttu polnud mul enam võimalik talle seda pakkuda ning loom läks väga stressi. Ja kordan veelkord käsi südamel, et kõik muud spekulatsioonid on alatu laim ja vale, ma ei ole oma looma hüljanud ja asutusega, kellega mul on Janeti osas kasutajaleping sõlmitud, olen ma suhelnud ja kõik on timm. Ausalt. Ja inimesi blokkisin ainult sellepärast, et ma ei jaksanud enam selgitada, ma olen seda juba 5000 korda teinud.

Kuid, kuna inimesed ei jäta asja sinnapaika ja ei jäta mind vaest influentserit rahule selle lollaka koera teemaga ja muudkui esitavad küsimusi, saadavad meediale nõmedaid vihjeid, siis tuleb tõde päevavalgele, et ma ikkagist lasin Joosepil koera viia varjupaika, noh, sinna sooja ja hoolitsevasse uude kodusse, kus ta saab nüüd igapäevaselt palju paisid ja sügamist. Et siis jah. Et kui mina nii teeksin, siis kas ma saan praegu õigesti aru, et ma võin sellise käitumise ja vassimise lihtsalt vaiba alla pühkida, sest see pole mitte kellegi teise asi? Võeh.
Lihtsalt vastik, kuidas saab nii südametu ja kalk olla? Sul on mitukümmend tuhat jälgijat ja sa ei tee üleskutset oma jälgijate seas, vaid viid nad varjupaika. Ja mitte lihtsalt varjupaika, vaid kõige kurikuulsamasse varjupaika, kus neid kiisusid ootab ilmselt ees hukkamine. Kuidas saab üks inimolend oma loomakese selle teadmisega hüljata? Ei mõista. Ja ei mõista ka neid inimesi, kes Triinu ja Justini arvelt endale odavat kuulsust püüavad saada, vastandudes teistega, kes arvavad nagu mina, et see on ebainimlik, mis siin toimub. Ja just selle pärast ei tohi sellistest asjadest vaikida, sest kui palju asju saaksid empaatiavõimelised ja hoolivad kaaskodanikud kannatajate heaks ära teha, kui nad võtaksid vaevaks väärkohtlemist silmates sekkuda.
Mina vajutasin Triinule umbes kuu tagasi unfollow ning kui Justinit jäin esialgu veel jälgima, sest mulle tundus, et ta on selline tore ja sõbralik Austraalia kutt, kes õpib tublisti eesti keelt ja püüab siin jalgu alla saada, siis nüüd saab ka tema minult unfollow. I'm also done.

PS. Ja  ei ,Triinu, me ei taha avalikku vabandust, sest inimesed suudavad ilma selletagi edasi elada, aga kiisusid see enam tagasi ei too. Ole vahelduseks lihtsalt aus, kahetse siiralt tehtut ja ära eita tõde.

„Kai, vaata mulle otsa, kas me lähme Nõvale?“ nõudis ema meie elutoas seistes.
„Ma ei saa sulle otsa vaadata, ma pakin,“ vastasin ma üle näo valguvat naeratust kramplikult tagasi hoides ja oma peakest, rohkem kui vaja, akna poole keerates, sest ma valetasin. Pakkimine poleks seda vähimalgi määral takistanud mul teha.

Juulikuu keskel helistasin ma emale ja küsisin, kas ta saaks kuu lõpus ühe laupäeva vabaks võtta, et meil on talle üllatus. Meie all pidasin silmas siis ennast ja Joosepit. Ema oli sellisest ettepanekust veidi kohmetu, ent kui oli end pisut kogunud, siis hakkas küsima, et mis üllatus, kuhu me lähme, kauaks me lähme, mis ta kaasa peab võtma ja muud sellist. Kuna olime Joosepiga kokku leppinud, et hoiame Nõvale minekut viimase hetkeni saladuses, siis oli mul tükk tegu ema küsimustele sirge näoga vastata või jätta üldse vastamata. See oli ka põhjus, miks ema reisihommikul nõudis minult, et ma talle otsa vaataksin, kuna teab, et ma ei oska valetada, ilma, et mu nägu mind reedaks. Joosep on ka öelnud, et ma lihtsalt ei oska, kohe on aru saada, kui ajan mingit käojaani või udujuttu. Eriti veel siis kui mulle õigeid küsimusi esitada., no siis on läinud rong.
Aga ma pidasin vapralt vastu ja ei reetnud meie üllatust, kuigi ma kahtlustan, et ema tegelt juba aimas niigi. Aga asi on põhimõttes.

Nõvaga on meil palju ilusaid erilisi mälestusi. Minu tädi ja onu elasid seal ning 90ndatel sai seal suviti ikka käidud. Need lõputuna tolmavad kruusateed, naabertallu piima järele jalutamine, paksu tolmukorra alla mattunud puud, taimed ja kõrrelised, suured kivirahnud, männimets, helesinine taevas oma pehmete valgete pilvetombukestega, teeäärsed piimapukid ja kõik see, mis ühes kauges külas olema peab. Naati, palju naati. Ja polnud haruldased ka need korrad kui keset teerada päevitas kerratõmbunud vaskuss või kruusateed ületas järjekordne päevakoer. Ühe korra õnnestus mul isegi merikotkast näha, kes lendas vägagi madalalt üle mu pea. Ma väikse tüdrukuna sain korraliku ehmatuse osaliseks, pärast seda ei julgend tükk aega tädist eemale minna. Ja siis veel see rand – liivaluited, teokarbid, üksik luigepaar, hundinuiad ja see lõputuna näiv silmapiir ning eraldatuse tunne. See on koht kus oma mõtteid ja südant selgeks mõelda.
Tähtsal kohal mälestustes on ka onu-tädi kodutalu. Vahel torkab siianigi ninna päikese käes küpsenud puidu hõng või kerge niiskuse ja x asja kooslus, mis tekitab selle miski, väga spetsiifilise lõhna. Vahel, kui ma kusagil tunnen neid lõhnu, siis ma aeg-ajalt isegi seisatan ja tõmban sügavamale kopsu seda, sest see lõhnab nagu lapsepõlv.

Nüüd on Nõval muidugi paljud asjad teistmoodi, ei ole kruusateid, ja piimapukkide asemel on kerkinud kämpingualad, isegi randa saab otse autoga sõita. Millest on muidugi kahju, sest varem tuli rannani jõudmiseks läbi metsaraja jalutada, mis oli juba omaette sündmus. Vahepeal sai teeäärde põigatud ja mustikaid nopitud. Ja kuigi kõige sellega on Nõva kaotanud teatava võlu, siis jällegi – oma lapsepõlvemälestusi saan ma alati endaga kaasas kanda.

Kui ma viis aastat tagasi rääkisin emale, endal süda elevusest kiiremini tukslemas, et me käisime Joosepiga Nõval sõprade pulmas ja siis hiljem ka onu-tädi kunagisest kodutalust läbi, siis ema lasi kuuldavale raske igatsusohke ja ütles, et ta tahaks ka niii väga Nõvale. Ja siis möödunud aastal, oma mesinädalatel, käisime uuesti Nõval ja nüüd tänavu jaanidel, kui õetütar ütles, et nad lähevad ka sõpradega sinna, siis taaskord ema ohkas raskelt. See oli täis igatsust ja kurbust ja ilusaid mälestusi. Ema oli samaaegselt nii kurb kui ka rõõmus. Kurb, et ise ei saa minna, kuid rõõmus, et teistel on see võimalus sellises imeilusas paigas käia. Seda nimetatakse vist magusaks valuks. Ma oleksin nii väga tahtnud sel hetkel teda kallistada ja öelda, et ärgu ta muretsegu, meil on juba kõik korraldatud ja et juba mõne nädala pärast saab ta Nõvale. Ja nii oligi.

Ema jäi päevaga väga rahule, oli näha, et tundis siirast rõõmu selle üle, et sai veerand sajandit hiljem taas oma paljad varbad Nõva rannaliiva sisse pista ja karges vees ujumas käia ja lihtsalt olla, lihtsalt vaadata kaugusesse, silmapiiri taha ja meenutada oma ilusaid mälestusi. Ema oli nii õnnelik, temast kiirgus rahulolu ja ta tõesti säras. Joosep tegi meist ka ema-tütre foto mere taustal, mille me järgmisel päeval välja printisime, ära raamisime ja viisime talle koju, et ta saaks selle oma fotoriiulile asetada.

Kalli emaga kaunis Nõva rannas enne lahkumist. Janet silkas seekord pildist väljaspool, ilmselt mugis kusagil viimaseid ogalikke...

Janet nautis samuti Nõva. Enamuse ajast ta tegeles muidugi päiksekuivatatud ogalike söömisega. Muudkui jalutas mööda rannaliiva ringi, kaapis käpaga kaks korda, nuhkis midagi, kaapis veel ja siis mats-mats. Alguses ei saanud me aru, et mida ta kaevab ja sööb, aga siis lähemal uurimisel selgus, et need ju ogalikud. Ma muretsesin, et kuidas ogad küll talle mõjuvad, aga need olid ilmselt liiva ja päiksega nii rabedaks muutunud, et murdusid närides kohe ära. No vot siis. Kui osad söövad päiksekuivatatud tomateid, siis minu proua maiustab päiksekuivatatud ogalikega. Selline väike gurmeekoer.

Janet juustu norimas: anna see juust mulle, jaa, anna mulle!