Kas ma hakkan sussi püsti viskama?
No näete, ei tasu katteta lubadusi vasakule ja paremale,
üles ja alla vehkida. Ma pean silmas neid oma TOP 5 postitusi, mida lubasin suure suuga
iganädalaselt postitada. Aga nagu näha, siis ei miskit. Siinkohal võin vast etteruttavalt ära
öelda, et suure tõenäosusega ei tule ka selle nädalast postitust ja seda
sel lihtsal põhjusel, et mul hakkas tervis streikima. Üpris korralikult.
Ma siiralt loodan, et ma ei hakka sussi püsti viskama, aga öelge palun mulle, kui mu vererõhk on hommikul ärgates 71 / 48 ja pulss peksab nagu segasel, ilma, et ma üldse oleks midagi erilist teinud (ainult pissil käinud) – kas see on normaalne? Ah, pole tarvis vastata. Ma tean isegi vastust. Muidugi mitte. Eriti kahtlaseks teeb asja see, et kui ma joon tassikese kohvi, ootan ja uuesti mõõdan, siis rõhk normaliseerub. Aga seda ainult seniks, kuni ma hakkan toimetama ja askeldama. Nii kui miskit füüsilist tegema hakkan (näiteks tolmukaga elamist üle tõmbama) kukub mu rõhk kolinal uuesti tagasi alla saja ja jälle on peapööritus platsis.
Selline tamburaitamine selle rõhuga on kestnud juba pea aasta ja ma olen seda maininud ka oma nefroloogile ja kui mul kunagi diagnoositi hüpertoonia, siis määrati mulle ka tablettravi, aga no ma pole enam ravimi poole isegi mitte vaadanud. Mul läheb ainuüksi sellele mõeldes juba madalaks. Ja kui see kõik pole veel piisavalt veider, siis aeg-ajalt otsustab mu üüber madal rõhk ka kõrgustesse visata. Selle viimase aasta jooksul olen välja mõõtnud ka 160 / 115 ja siis ma olen loomulikult ühe 5mg Gardace võtnud, aga tulemuseks on taaskord nädalateks ülimadal vererõhk.
Kardioloogi vastuvõtul käisin ma 2017 aasta kevadel ja seal kinnitati, et kõik on jokk ning südameultraheli ja EKG näitas, et probleeme pole. Kuigi ma ise oleks soovinud, et mulle oleks ka koormustest tehtud, sest see on see koht, kus mul algavad probleemid. Aga no seda ei peetud vajalikuks.
Tänane hommik on olnud selline ee, kuidas nüüd öeldagi… kahtlane. Mul rinnus on naljakas tunne. Ei ole nagu valu, aga selline hõre tunne. Ma ei oskagi päris täpselt seda tunnet kirjeldada. Natuke nagu pitsitaks ka. Sellist tunnet on varasemalt ka esinenud, aga harva ja tavaliselt on see üpris kiirelt üle läinud, aga täna on see suhteliselt pikalt juba kestnud.
Selline vaheraport siis. Et põhimõtteliselt olen ma elus, hingitsen siin vaikselt. Puhata ärge mul soovitage, sest see on kuni märtsi lõpuni välistatud, kuna mul algavad homsest Tallinna Ülikoolis koolitused ja täna vurangi juba Tallinnasse. Nii et, homme võib mind kohata kuskil TLÜ peal, Kadrioru kunstimuuseumis ja vbla kuskil veel. Aga ärge mulle tere tulge ütlema, sest ma näen suht pläss praegu välja. Ainult kaugelt kannatab vaadata. Või kui tahate lähedalt üle kaeda, siis tehke seda lihtsalt nii, et mulle ärge midagi öelge, siis ma saan õndsas südamerahus oma kärnas ninaalusega "üksi" hängida.
4 kommentaari:
Postita kommentaar