Taas kallab
Vee- ja linnukoer- labrador retriiver Janet õue minemas...
Esikus valmistume siis õuetripiks. Janetile rakmed peale, jalutusrihm külge ja endale tuulejope selga ning võimegi rõõmsalt trepist alla kobistada, eriline rõõmupall on loomulikult Janet kuni järgmise hetkeni...
Janet välistrepil seistes:"Issand-Issand, väljas ju sajab!!! Appii, ma ei saa minna siit trepi pealt mitte kuskile...ma saan märjaks ju!"
Mina positiivsel häälel:"Tule-tule Janet. Sa pead minema pissile!"
Janet meeleheitel näoilmel:"Palun ära sunni mind minema vihma kätte. Mul ausõna ei ole pissihäda, AUH-SÕNA!"
Aga pissile Ta siiski pidi minema ja kui tagasi tulime, siis Janet oli nii nunnult märg...või no mitte see polnud nunnu, et ülepea kaela tilkus, vaid see, kui Teda roosa rätikuga kuivatama hakkasin ja Tema molukese sinna sisse mässisin, siis oleksin tahtnud pilti teha, sest need suured kurvad silmad, kortsus nägu, vurrukesed ja roosa ninaots...see oli lihtsalt nii armas! Ma katsun järgmiseks vihmasajuks organiseerida fotograafi, siis saate aimu sellest, millest räägin.
Hmm, ma just tabasin end mõttelt, et ma kirjeldan oma koonu nagu ma näeksin Teda, hihi, aga tegelikult ei näe. Mul on lihtsalt nii fantastiline kujutlusvõime ja pluss me oleme Janetiga hingesugulased.
Ahjaa, mul võeti eile siis lõpuks kips ära ja pean nentima, et päris hirmus oli neid päris esimesi samme teha, kuna koguaeg kartsin, et astun valesti ning mu hoole ja armastusega kokku kasvatatud luu läheb prõksti uuesti katki, aga tundub, et veel pole läinud. Igatahes ma pean veel kolm nädalat ortopeedilist jalatuge kandma, mis näeb välja nagu sokk, millel on kanna- ja varvasteosa ära lõigatud, külgedel tugevdused ja ees paelad ning selline stiilne must ja maksis kõigest 7,5€ ja see pole veel kõik. Ainult täna ja ainult Teile, kui murrate teisegi jalaluu, siis saate teise samasuguse veel vasakule jalale ja seda sama hinnaga :D
Kuid kui tõsisemalt rääkida, siis ma naudin igat sammu...ma ei oska seda väga hästi kirjeldada ja arvan, et polegi vaja, aga see on tõesti uskumatult mõnus tunne jälle ise omal jalal liikuda, ise oma numpsikuga jalutamas käia ja lihtsalt liikuda, eriti kui arvestame, et hetkel on käimas Liikumisaasta 2014. Loodan, et keegi ei küsi minult selle aasta lõpus, kuidas Sinu liikumisaasta siis kah möödus? Eee...möödus kipsis olles...
Ma vist täna rohkem ei kriba, kuna meeleolu on selline nagu hetkel õues ilm: hall, sombune, sajab, sajab, sajab, sajab ja sajab...kas ma ütlesin, et sajab? No ühesõnaga sajab.
Esikus valmistume siis õuetripiks. Janetile rakmed peale, jalutusrihm külge ja endale tuulejope selga ning võimegi rõõmsalt trepist alla kobistada, eriline rõõmupall on loomulikult Janet kuni järgmise hetkeni...
Janet välistrepil seistes:"Issand-Issand, väljas ju sajab!!! Appii, ma ei saa minna siit trepi pealt mitte kuskile...ma saan märjaks ju!"
Mina positiivsel häälel:"Tule-tule Janet. Sa pead minema pissile!"
Janet meeleheitel näoilmel:"Palun ära sunni mind minema vihma kätte. Mul ausõna ei ole pissihäda, AUH-SÕNA!"
Aga pissile Ta siiski pidi minema ja kui tagasi tulime, siis Janet oli nii nunnult märg...või no mitte see polnud nunnu, et ülepea kaela tilkus, vaid see, kui Teda roosa rätikuga kuivatama hakkasin ja Tema molukese sinna sisse mässisin, siis oleksin tahtnud pilti teha, sest need suured kurvad silmad, kortsus nägu, vurrukesed ja roosa ninaots...see oli lihtsalt nii armas! Ma katsun järgmiseks vihmasajuks organiseerida fotograafi, siis saate aimu sellest, millest räägin.
Hmm, ma just tabasin end mõttelt, et ma kirjeldan oma koonu nagu ma näeksin Teda, hihi, aga tegelikult ei näe. Mul on lihtsalt nii fantastiline kujutlusvõime ja pluss me oleme Janetiga hingesugulased.
Ahjaa, mul võeti eile siis lõpuks kips ära ja pean nentima, et päris hirmus oli neid päris esimesi samme teha, kuna koguaeg kartsin, et astun valesti ning mu hoole ja armastusega kokku kasvatatud luu läheb prõksti uuesti katki, aga tundub, et veel pole läinud. Igatahes ma pean veel kolm nädalat ortopeedilist jalatuge kandma, mis näeb välja nagu sokk, millel on kanna- ja varvasteosa ära lõigatud, külgedel tugevdused ja ees paelad ning selline stiilne must ja maksis kõigest 7,5€ ja see pole veel kõik. Ainult täna ja ainult Teile, kui murrate teisegi jalaluu, siis saate teise samasuguse veel vasakule jalale ja seda sama hinnaga :D
Kuid kui tõsisemalt rääkida, siis ma naudin igat sammu...ma ei oska seda väga hästi kirjeldada ja arvan, et polegi vaja, aga see on tõesti uskumatult mõnus tunne jälle ise omal jalal liikuda, ise oma numpsikuga jalutamas käia ja lihtsalt liikuda, eriti kui arvestame, et hetkel on käimas Liikumisaasta 2014. Loodan, et keegi ei küsi minult selle aasta lõpus, kuidas Sinu liikumisaasta siis kah möödus? Eee...möödus kipsis olles...
Ma vist täna rohkem ei kriba, kuna meeleolu on selline nagu hetkel õues ilm: hall, sombune, sajab, sajab, sajab, sajab ja sajab...kas ma ütlesin, et sajab? No ühesõnaga sajab.
2 kommentaari:
Postita kommentaar