Vee- ja linnukoer- labrador retriiver Janet õue minemas...
Esikus valmistume siis õuetripiks. Janetile rakmed peale, jalutusrihm külge ja endale tuulejope selga ning võimegi rõõmsalt trepist alla kobistada, eriline rõõmupall on loomulikult Janet kuni järgmise hetkeni...
Janet välistrepil seistes:"Issand-Issand, väljas ju sajab!!! Appii, ma ei saa minna siit trepi pealt mitte kuskile...ma saan märjaks ju!"
Mina positiivsel häälel:"Tule-tule Janet. Sa pead minema pissile!"
Janet meeleheitel näoilmel:"Palun ära sunni mind minema vihma kätte. Mul ausõna ei ole pissihäda, AUH-SÕNA!"
Aga pissile Ta siiski pidi minema ja kui tagasi tulime, siis Janet oli nii nunnult märg...või no mitte see polnud nunnu, et ülepea kaela tilkus, vaid see, kui Teda roosa rätikuga kuivatama hakkasin ja Tema molukese sinna sisse mässisin, siis oleksin tahtnud pilti teha, sest need suured kurvad silmad, kortsus nägu, vurrukesed ja roosa ninaots...see oli lihtsalt nii armas! Ma katsun järgmiseks vihmasajuks organiseerida fotograafi, siis saate aimu sellest, millest räägin.
Hmm, ma just tabasin end mõttelt, et ma kirjeldan oma koonu nagu ma näeksin Teda, hihi, aga tegelikult ei näe. Mul on lihtsalt nii fantastiline kujutlusvõime ja pluss me oleme Janetiga hingesugulased.
Ahjaa, mul võeti eile siis lõpuks kips ära ja pean nentima, et päris hirmus oli neid päris esimesi samme teha, kuna koguaeg kartsin, et astun valesti ning mu hoole ja armastusega kokku kasvatatud luu läheb prõksti uuesti katki, aga tundub, et veel pole läinud. Igatahes ma pean veel kolm nädalat ortopeedilist jalatuge kandma, mis näeb välja nagu sokk, millel on kanna- ja varvasteosa ära lõigatud, külgedel tugevdused ja ees paelad ning selline stiilne must ja maksis kõigest 7,5€ ja see pole veel kõik. Ainult täna ja ainult Teile, kui murrate teisegi jalaluu, siis saate teise samasuguse veel vasakule jalale ja seda sama hinnaga :D
Kuid kui tõsisemalt rääkida, siis ma naudin igat sammu...ma ei oska seda väga hästi kirjeldada ja arvan, et polegi vaja, aga see on tõesti uskumatult mõnus tunne jälle ise omal jalal liikuda, ise oma numpsikuga jalutamas käia ja lihtsalt liikuda, eriti kui arvestame, et hetkel on käimas Liikumisaasta 2014. Loodan, et keegi ei küsi minult selle aasta lõpus, kuidas Sinu liikumisaasta siis kah möödus? Eee...möödus kipsis olles...
Ma vist täna rohkem ei kriba, kuna meeleolu on selline nagu hetkel õues ilm: hall, sombune, sajab, sajab, sajab, sajab ja sajab...kas ma ütlesin, et sajab? No ühesõnaga sajab.

Hommikul ärgates esimese asjana lülitasin raadio sisse ja sain teada, et täna tähistatakse rahvusvahelist kadunud soki päeva (esimest korda taolisest tähtpäevast kuulsin eelmine aasta). Pean tõdema, et ma ei ole veel  enda jaoks päris selgeks suutnud mõelda, et kas sel päeval tuleb tähistada:
a. kõikide sokkide kadunud paariliste kadunuks jäämist 
b.  või seda, kui leiad üles mõne soki kadunud paarilise
Üldiselt päeva edenedes ma ei korrutanud endale pidevalt seda, et täna on kadunud soki päev-täna on kadunud soki päev, et mul see ikka Jumala eest meeles püsiks...täna on kadunud soki päev-täna on kadunud soki päev.
Täna on hoopiski  see päev, mil Joosep sõitis ära Pärnumaale ja jättis mu Janetiga nädalavahetuseks kahekesi. Ma võin nüüd kõlada nagu väike arglik plikatirts, aga ma pean vastu seisma oma väga paljudele hirmudele: pimedus, veidrad hääled, vargad ja manjakid jmt, aga et sellega paremini võidelda, siis olen endale mõningasi külalisi planeerinud (tänane külaline on küll juba lahkunud), aga loll on see, kes pole plaane teinud ja homme juba uued külalised!
Veel tahan rääkida ühest naljakast vaheseigast... Enne minekut palusin Joosepit, et too tolmuimeja tolmukoti tühjendaks (jaah, meil on selline retrosüsteemiga uudse disainiga tolmuimeja) ja ühtlasi julesin paluda, et kas Ta ei tahaks hästi suti-suti seal tolmu-karva-liiva sees sorida, sest mu sinine tibumagnet on ju kuskil seal sodi sees...ega Ta väga valida ei saanud...sobras ja leidis hoopiski minu soki! Ehh, kas pole mitte naljakas kokkusattumine...täna on rahvusvaheline kadunud soki päev ja ma leian üles soki, millest mul polnud õrna aimugi, et see kadunud on, aga sinist tibu ei leidnud ikkagi.Mjäu!
Kui Joosep lõpuks bussile jooksis ja mina oma koristusmaaniaga lõpetasin:
tolmuvõtmine- chec
põrand pühitud- check
nõud pestud- check
tolmuimejaga võetud- check
pesu pestud- check
Siis lõpetuseks otsustasin külmkapimagnetid korda seada, kuna aeg-ajalt juhtub nii, et koerad oma saba liputamisega ajavad need täiesti segi ja tekitavad külmkapiuksel täieliku kaose. Sel hetkel avastasin, et mõlemad tibumagnetid on ju külmiku peal täiesti olemas. Ma ei tea kus see ulakas tibu ent minu eest varem peitis, aga igatahes seal Ta oli.
Enne lahkumist Joosep kallistas mind,asetas oma käed mulle põskedele, vaatas mulle otsa ja lausus:"Kui Sa midagi vajad või kui midagi juhtub, siis helista Macile!" Kuna Joosep ei käinud enne äraminekut Janetiga jalutamas (kuigi lubas), siis helistasingi Macile, et küsida, kas Ta mulle külla ei tahaks tulla ja mu koonu jalutama viia.Helistasin siis sõnakuuleliku naisena Macile, kes kõnele vastas järgmiselt:"Räägi hästi kiiresti!" No ma siis kohe uurisin, et miks kiiresti ja kus Ta asub ning selgus, et Mac sõidab nädalavahetuseks maakodusse. Jeah, nii palju siis sellest. Järgmiseks võtsin kasutusele plaani B ja helistasin ületee elavale juhtkoerakasutajale, uurimaks et ega Ta oma last mulle laenata ei tahaks...aga paraku-paraku Teda ma telefoni teel kätte ei saanud. Arvestades asjade kulgu, siis tegin otsuse, et lähen ISE (vaat nii terase tahtejõuga olen ja nii rumal ka)!
Nii ma siis viisingi Janeti ja kipsi jalutusele. Kui korteriuksest trepikotta astusin ja trepist ettevaatlikult allapoole liikusin, tundsin vihma lõhna ja kartsin juba kõige hullemat. Mu nina ei petnud mind, õues sadas tõepoolest vihma. Mõtlesin omakeski, et jess, mu kips ei kannata ju väga palju niiskust, ei tea kas vihm on piisavalt niiske, et mu kipsi lagundama hakata...
Polnud aega olukorra üle arutleda, sest koon tahtis nii väga parki, seisis juba käpad ristis ja nii ma õue vihma kätte astusin. Liipasin ja tatsusin reipalt pargi poole. Poole tee peal ma väsisin ära ja haige jalg hakkas kergelt tundma andma , aga enam polnud palju minna. Jõudsin pargi serva ja kõndisin mõned meetrid mööda pargiteed rohkem parki sisse ja lasin Janeti lahti. Ei hakanud seekord meie tuttava kiigeni minema, vaid lasin jalal rahulikult puhata. Seni kuni Janet rõõmupallina ringi jooksis ja omi asju toimetas, sai mu jalg taastuda ja tagasitee tundus juba isegi lühem. Igatahes sai käidud, olen elusalt-tervelt tagasi ja olen nii rõõmus, et peale kolme nädalast vegeteerimist kodus, sain lõpuks ometigi õue. Superluks! Janet oli ka nii tubli, ettevaatlik ja mõistev!
Nagu ma oma varasemates postitustes olen maininud, siis minu kips võetakse ära 12. mai, aga-aga sellega on üks suur aga...nimelt Emadepäev on ju 11. mai ja sellepärast tellisin oma armsale ja ägedale emale lilled siit
 ja kuna mu ema elab suhteliselt kaugel, siis on äärmiselt mugav saata lilled kulleriga.
Tellisin emale imeilusa kollase roosikimbu, millele lasin juurde panna kaardi koos luuletusega. Ma siiralt loodan, et emale meeldib see pisikene üllatus, see on vähim mis ma teha saan ja kui kannatan juba pikemaid vahemaid kõndida, siis sõidan esimese asjana Talle kindlasti ka külla.

Lugu millest soovin Teile siin kirjutada juhtus minuga mitu suve tagasi, kui parasjagu liikusin Kilingi-Nõmmes kodu poole. Tol päeval oli tohutult ilus päikesepaisteline ilm, täielik tuulevaikus, linnukesed okstel edevalt siristamas ja vaimusilmis kujutasin endale ette, et taevas on helesinine, kus õigevaikselt istuvad mõned lumivalged pilvetombukesed nagu lambad karjamaal.
Koduni oli mul veel jäänud mõned sajad meetrid, kuid hetke pärast, kui olin kohalikust toidupoest möödunud, kuulsin selja taga mingisugust tausta lärmi.hetk hiljem sain aru, et tegu ei olegi lärmiga, vaid keegi naisterahvas hüüab kedagi:"Tütarlaps-tütarlaps!"
Sellest hoolimata liikusime heatujuliselt ja reipalt Janetiga edasi,  kui äkitselt püüdis mu kõrv kinni lause:"Hei, tüdruk koeraga!" ja just sel samal hetkel sain aru, et too naisterahvas hüüab ju mind! Momentaalselt peatusin ja keerasin end häälesuunas, kuulsin kuidas tatsuvate sammude lähenedes saabus minu juurde kergelt ohkiv vanem proua, kellega algas äärmiselt kummaline dialoog ja kes terve vestluse aja suhtles minuga nagu oma vana hea sõbrannaga.
Proua õnnelikul häälel:"Tere! Ma olen Teid mitu korda näinud. Kas elate siin?"
Mina sõbralikult:"Tere! Jah, ma elan siin."
Proua jätkas reipal häälel:"Ahah, aga kui kaua Te siin elanud olete? Ma küsin sellepärast, kuna vaadake ma olen pensionil olev naistearst ning kõik Kilingi-Nõmme naised käisid minu juures vastuvõtul, aga vaat Teid pole ma küll näinud..."
Mina veidi kohmetult:"Jah, me kolisime siia seitse aastat tagasi."
Proua rõõmsalt:"Ahjaa, ma läksin sel ajal just pensionile, kuigi vahete vahel teen ikka kodus ka vastuvõtte."
Mina kohmetult:"Ahah."
Proua veidi uudishimulikult:"Aga vabandust, kas ma tohin Teilt midagi küsida?"
Mina sõbralikult:"Jah, ikka tohite."
Proua:"Millal Te selle endale saite?"
Mina pööritasin silmi ja küsisin äärmiselt segaduses oleval häälel:"Eee, mille?"
Proua äärmise ettevaatlikusega:"Ma mõtlen..." proua kummardus mulle lähemale ja sosistas nii, justkui kardaks suurt saladust välja lobiseda"...et millal Te pimedaks jäite?"
Mina lõbusal häälel:"Aaa,juba mõned aastad tagasi."
Proua üllatunul häälel:"Ja ise nii rõõmsameelne!?! Igatahes, kui soovite vastuvõtule tulla, siis mina olen alati olemas ja mina Teie puudele kuidagi viltu ei vaata."
Enne minekut proua veel patsutas reipalt ja tunnustavalt mind õlale, pistis pihku mulle oma visiitkaardi ning jooksis toidupoe poole. Mina seisin hetke selles kummastavas vaikuses ja mõtlesin, et mis huvitav kohtumine.

Teda ei ole enam...minu kullakallist Brandyt ei ole enam. Pisarad veerevad halastamatult mööda põski alla ja hetkel ei oskagi mitte midagi peale suure tühjuse, kurbuse ja lohutamatuse tunda. Ma lihtsalt nii kohutavalt lootsin, et jõuan Teda minna veel vaatama, enne kui Ta päriselt kaotan, kuid kahjuks ei mänginud aeg minu kasuks ja pidin oma sõbrakesest hüvasti jätmata lahkuma.
Brandy jääb alati minu südamesse ja mõtetesse, sest Ta oli küll väikene, aga tragi. Kui ma veel nägija olin, siis sageli reisisime koos nii, et Tema oli mul seljakotis, ainult pisikene peanupukene väljas, uudistamas oma ümarate silmadega inimesi ja lontkõrvad kergelt vastu pead tatsumas, lisaks käisime pikkadel jalutuskäikudel ja ühistel seeneretkedel. Kui ma nägemise kaotasin, siis Brandy sai sellest kuidagi omalmoel väga hästi aru ja ei lahkunud enam minu kõrvalt hetkekski...minu väike sabarakk, eriti siis, kui käisime heinamaal jooksmas :)
Seoses heinamaaga meenub üks lugu. Oli tormine hilisõhtu, mina läksin kolme koeraga heinamaale (Axel, Janet ja väike Brandy), ühel hetkel avastasin, et Axel ja eriti oluline koer...minu juhtkoer, kes peaks mind tagasi koju aitama, on kuskile kadunud. Ainus, kes polnud kadunud ja seisis truult minu kõrval, oli Brandy! Sama truult, kui seisis minu kõrval, viis Ta mind ka koju tagasi.
Brandyle meeldisid marjad...metsas käies õpetasin Teda ise mustikaid otsima ja korjama ning sealt algas Tema marjade korjamistuhin. Iga suvi ootas Ta pinksalt sõstarde ja karusmarjade valmimist ning erilised lemmikud olid Tal maasikad, mida käis siis salaja peenravahelt söömas. Kuid ükskord, kui Ta vahele jäi ja sellele lisandusid ka teine, kolmas ja ka neljas vahelejäämine, siis otsustas ema maasikad kastidesse istutada ja kõrgemale tõsta...lootes, et nüüd jääb meile ka maasikaid söömiseks, aga eii... Brandy oli nutikas ja sai ka kastides kasvavad ja valmivad maasikad kenasti kätte.
Ema rääkis, et Brandy käis see kevad ka juba aias põõsaid hoolikalt nuusutamas, et teada saada, kas varsti võiks juba marjule minna, aga paraku Ta ei jõudnudki tänavusi marju ära oodata :'(
Minu väike Brandy- puhka rahus,
nii raske on olla selles tühjuses,
kuid tean et olema peame nüüd lahus,
Su hingeke nüüd õndsas puhkuses.
mu väike Brandy- mu vapper koerake ja mu väike sõbrake!
(28. 06. 2002-07. 05. 2014)

Brandy õues haukumas

Brandy < > Axel

Brandy kott-toolis selitamas

Vuntsi profiilipilt

Brandy rohus nuuskimas

Brandy sitsimas

Brandy portreefoto voodil

Hmm, vaatame siin Eurovisiooni I-poolfinaali ja no mis ma oskan kosta...
Mulle meeldisid Armeenia, Läti, Montenegro, Ungari ja siis see kena noormees, kellel oli taustaks iluuisutaja ning loomulikult Tanja oli superluks!
Aga veidra mulje jätsid näiteks Venemaa ja Azerbaizaan, kuna minu meelest läks neil selle järjekorra loosimisega natuke nihu, sest kui tuleb kaks kiikumist järjest, siis hakkab meenutama tsirkust, mitte aga laulukonkurssi.Mõne aja pärast tuli ka Ukraina laul, kus taustaks oli lavale veetud hamstri hooratast meenutav konstruktsioon ja sinna sisse oli jooksma pandud...ei, mitte hamster, vaid üks meesterahvas. Aga ka see pole veel kõik...kirss tordil oli Belgia laulupoiss, kes laulis emast, nagu too oleks ära surnud. Jube morbiidne, dramaatiline, sünge ja morjendav. Joosep ütles hästi selle Belgia laulupoisi kohta:"Ta laulab nagu Kalevipojal oleks Linda ära surnud."
Igatahes oma postituse lõpuks sain teada, et Eesti kahjuks edasi ei pääsenud, mis on tegelikult nii kurb. Väga paljud arvasid, et see pole võimalik, et Tanja laulab otse ja oma arvamust põhjendati sellega, et sedasi tantsida ja laulda ühel ja samal ajal pole lihtsalt väga võimalik. Kas tõesti see sai saatuslikuks? Mjäu!
Aga eks finaalis näeme siis vähemalt kahte kiikumist, hoorattal jooksmist ja eks näis millised sporditrikid II-poolfinaalist veel juurde lisanduvad.
Muideks...palju õnne San Marinole! Me alguses Joosepiga naersime, et San Marinole on kirjutanud laulu inimene, kes on nende riiki esindanud oma lauludega 22 korda ja pole kunagi edasi finaali pääsenud...meie omast rumalusest arvasime, et oleks äkki viimane aeg vahetada laulukirjutajat, aga näete...järjekindlus viib sihile!

PS. Siin siis Belgia laulupoiss oma sünge ja dramaatilise lauluga...algus on isegi ilus ja huvitav, aga minu jaoks isiklikult on lõpp to much. Eks see ole suuresti maitse asi... aga kuulake siis ikka ise ka kenasti algusest lõpuni.

Eile õhtul pugesin voodisse ja ütlesin Joosepile rõõmsal häälel:"Ma ootan!"
Joosep vastab:"Kai, Sa tead, et ma natuke loen ja siis võtan Su kaissu."
Mina vastu lõõpides:"Eii tea...ma unustan igaks õhtuks selle ära. Olen natuke seniilne."
Joosep rahulikul ja lohutaval häälel:"Eii ole hullu!"
Mnjah, tundub, et ma olen seniilikuna ka tore :)
Täna oli mul väga tõsine hüpo, kuigi tavaliselt sel hetkel on asi tõsine ja tuleb kiiresti reageerida, siis siiski esineb nendes olukordades ka väga palju absurdseid hetki ja tegevusi, mida mina tavaliselt meenutan huumoriga.
Täna siis ärkasin lõunauinakust ja tundsin, et mu käed kergelt juba tõmblevad. Tõusin ruttu püsti ja põrutasin vannituppa...hetke pärast sain aru, et vannituba pole nüüd küll see päris õige koht, kus endale suhkruvett valmistada...kooserdasin siis kööki ja jäin seal nõutult seisma (endal silmad kinni) ja üritasin pinksalt mõelda, et kust peaks alustama...
Suutsin väljamõelda, et peaks riiulist võtma suhkrutoosi ja tassi ning panema suhkru tassi...tundus nagu loogiline, aga mida tegin mina? Võtsin suhkrutoosi, keerasin end kapi poole ja võtsin suhkrupaki ja hakkasin suhkrutoosi täitma...loomulikult panin ka suhkrutoosi kenasti tagasi oma kohale, sest mul oli ju terve maailmaaeg tegutsemiseks...
Kui sain suhkrutoosiga asjad toimetatud, siis avastasin, et tassi võiks ka suhkrut panna...kui see sai tehtud, siis leidsin üles ka kraani ja lisasin suhkrule sooja vee. Kuna mul oli ikka väga-väga halb olla, siis peale esimest suhkruvee joomist tekkis mul jälle väike meeltesegadus. Ma nimelt hakkasin kahtlema, et kas ma ikka üleüldse panin suhkrut tassi ja tegin endale igaksjuhuks veel teisegi tassi suhkruvett.
Ma olen täna üldse väga tubli olnud...(a)
Kuna mul oli külmikus üks tükk kõrvitsat üle, siis mõtlesin küpsetada ja tegin sellise lahtise piruka taolise ahjuroa, mille põhjaks tegin siis õhemat sorti saiapõhja ja pirukakatteks tuli kõrvitsa-suitsukana-sinihallitusjuustu kate, mille omakorda katsin veel tavalise riivjuustuga...nämm-nämm! Kuigi sinna oleks veel tahtnud lisada shampinjone ja ananassi...no eks ma järgmine kord teen nii ja võib-olla kutsun kellegi külla seda mekkima. On kellegil soovi? :)
Ohoo, täna on ka veel Eurovisiooni poolfinaal ja mina olen täiesti veendunud, et Tanja pääseb finaali ja veel enam, ma olen kindel, et Ta tuleb viie parima hulka, võib-olla isegi võidab...kuigi ma ei ole mitte ühtegi teist finalisti kuulnud ja veel vähem näinud.
Täna kuulsin veidrat uudisteklippi...TV 3 vahendas uudist Tartust. Nimelt Tartu Linnavalitsus soovis kuulda linnaelanike arvamusi selle kohta, et mida võiks selle raha eest linnas ära teha, mis jääb nii öelda eelarvest üle. Ma ei tea, kes selle mõtte välja käisid, aga üks pakkumistest oli...dadadaddaaa: ehitaks Tartusse vanurite mänguväljaku!
Ma mõtlesin, et kuulsin valesti või et uudistediktor luges liiga kiiresti ning sõnad justkui voolasid üheks, aga EI! No kindlasti ei plaanita ehitada sellist vanurite mänguväljakut nagu minule sel momendil silme ette joonistus. Ma kujutasin elavalt ette, et kuidas vanaemad-vanaisad lasevad liumäest alla, teevad liivakastis liivakooke, turnivad oma vahetatud puusaliigeste ja karkudega turnimisredelitel ning niisama jooksevad mänguväljakul põsed õhetades ringi ja mängivad letsu.

PS.Kaisutiiger ärkas ka oma blogis varjusurmast üles. Nii et minge lugege ja kuna Tal seisab ees päris äge reis, siis seoses sellega plaanib hakata kirjutama reisikirjeldusi. Igatahes usun, et tasub silma peal hoida. Siin siis link Tiigri blogile: kaisutiiger.blogspot.com

Uhh, alustan seda postitust teist korda, kuna ma täna lihtsalt ei suuda sõnu ritta seada, nii et nendest sõnadest moodustuks lause ja et lause oleks arusaadav. Kas saite aru?
Igatahes reedel toimus väääga palju asju. Näiteks Ave käis Tartus ja tõi hästi palju vahvaid riideid. Ave on minu meelest selline inimene, kes tohutult tihti uuendab oma garderoobi, sest kui vaadata neid riidekoguseid, mida laiali jagab. Ma ei oska lihtsalt muud oletada, sest kui mina nii palju riideid jagaks laiali ja annaks ära, siis ma oleksin lihtsalt konkreetselt paljas...aga ma ei anna ja õnneks hoolitseb Ave ka natukene selle eest, et ma püsiks riides.
Kuna Ave garderoobis leidub üli armsaid ja ägedaid riideesemeid, siis meil Maciga on peaaegu alati olnud väike kisma, et kes mille endale saab ja kuna Ave Tartusse jõudes suundub esimesena (pikemalt mõtlemata) alati Maci poole, sest seal pole ju Pythonit (Ave nimelt kardab meeletult koeri ja eriti Joosepi naasklit, aga Maci koonlane Ellie, polegi koer ja sellepärast polegi vaja Teda karta), siis on alati Mac esimene, kes riidekoti läbi tuulab ja parimad palad endale napsab...brrff!
Eelmine kord oli sedasi ja üle-eelmine kord oli sedasi ja üleüle-eelmine kord oli sedasi ja kuna ma hakkasin viimane kord selle vastu protestima, siis tegin Avega kokkuleppe, et järgmine kord olen mina esimene, kes saab valida ja Ave oli nõus...ma ei mäleta kas Mac oli nõus, aga see polegi oluline ju, sest kui riiete omanik on nõus, siis on diil! Aga kui riiete omanikul esineb vanuse tõttu tugevaid mäluhäireid ja Mac vaatab lihtsalt omasuurte vesiste silmadega mulle otsa ja volksutab oma lehmaripsmeid, tehes nägu "Ma ei tea millest Te räägite...", siis tulemus on see, et mina EIII saa esimesena valida...
Jõudsin mina Maci poole ja mida minu vaesed pimedad silmad pidid nägema?! Mac oli endale meelepärased riided välja valinud ja siis veel keelas Avel mulle näidata, et mille Ta minu eest ära napsas...kus on õiglus?
Kuna mina olen rahvuselt eestlane-venelane-tatarlane, ehk et kokkuvõttes üks üsna kirju loomake, siis tundsin kuidas minu veri, säärase ebaõigluse peale, vemmeldama hakkas, mille peale Mac ütles"Hea küll...selle võid endale saada" ja ulatas mulle mingi riideeseme, millest ma ei saanudki kohe aru, et kas tegu on pluusi või joogapükstega, aga tegelikult oli nunnu must boolero.
Aga seda teist riideeset Ta mulle ikka ei näidanud. Järeldasin, et eks see peab siis ikka väga minu teemas asi olema, kui nii kiivalt varjab ning tõde selguski üsna pea...Mac napsas minu eest ära imeilusa musta seeliku, mis on mitmekihiline...alumine kiht on siidine ja pealmised kihid on sellised pitsi-satsilised, ühesõnaga mega numpsik.
Jaah, Macil oli õigus! Ma poleks tohtinud saada seda seelikut katsuda, sest kuna olen taolist seelikut kuskil poolteist aastat otsinud, siis mu meeleolu läks veelgi rohkem miinustesse, kui üldse olla saab...nii umbes -1 000 000.
Kuna ma ikka hullult mossitasin ja vingusin, halasin ja tegin tohutult palju etteheiteid ja seljataha viskeid, siis Mac lõpuks murdus ja andis seeliku mulle. Aitäh! :))
Aga teate mis? Ma ei ole sugugi rõõmus, kuigi tegelikult reaalselt ja kokkuleppe päraselt kuulub seelik mulle, siis kogu selle kamarajura pärast enne seelikut...Anna andeks, Mac! Mjäu! :/
Igatahes minupoolne edaspidine kompromiss oleks see, et järgmine kord saad Sina esimesena valida ja üle-järgmine kord valin jälle mina esimesena jne. Kas sobib ja kui Sa ütled, et ei sobi, siis ma hakkan nutma!??
Sellised olid siis üleeilsed sündmused, aga ega eilne parem ei olnud...
Eile käis meil külas Joosepi kasuisa ja no mõtlesime, et lähme kuskile välja sööma. Mina pakkusin, et võiks Kreppi minna, kuna seal ka taimetoitlastele häid toite (Joosepi kasuisa siis nimelt herbivoor). Kuna üks seltskonna liige on peaaegu liikumisvõimetu (loe: mina), siis loogiliselt võttes läksime autoga, aga et autoga Kreppi saada, siis oli vaja auto kuskile lähedusse parkida. Tiirutasime siis autoga päris mitu ringi ümber kesklinna, aga tasuta parkimisplatsi ei leidnud. Kuna Joosepi kasuisa oli juba üsna närvis, sest ei leidnud tasuta parkimist ja lisaks ärritas Teda see, et kõik Tal sabas sõidavad. Mina mõtlesin samal ajal, et milleks Ta üldse otsib tasuta parklat. Jah, ma saan aru, et ehk sellepärast, et mitte maksta, aga küsimus ei olnud antud juhul rahas ja hiljem selguski, et Ta lihtsalt ei tea mismoodi need tasulised parklad toimivad. Jessas! Küsigu minu käest, aga eii...nii ma siis istusin autos ja kuulasin, mida Joosepi kasuisa arvab Tartust ja see polnud just ülistuslaul. Kuna see aasta kinkis Mac mulle Tartu sümboolikaga külmikumagneti, ise lisades"Igal õigel tartlasel on mingi väike asjake Tartu sümboolikaga", siis mina sel hetkel, kui kuulsin seda sõimu ja närvitsemist, et Tartu linnatänavad on vastikud ja nõmedad ning ei vasta loogikale, siis kerkis minus esile Tartu patriootlikus. Ma ei hakanud vastu sõimama ega midagi säärast, aga hiljem ütlesin, et Tal on vale arusaam Tartust ja et see on umbes sama nagu inimestegagi, et esmamulje võib olla vägagi petlik (siin on kohe hea näitena tuua...mina esimesed kuud olin üprisveendunud, et Mac on psühhost sarirappija...). Kusjuures, kui ma ise veel Tartus ei elanud, siis ma mõtlesin ka, et küll Tartus on ikka jubedad ämblikuvõrgu taolised tänavad, aga enam mitte. Ma teadvustan endale, et  need on olemas, aga samamoodi teadvustan ma seda, et see ongi Tartu üks osa.
Kokkuvõttes me Kreppi ei jõudnudki, vaid mehed otsustasid, et lähme Aardla Peetri Pizzasse. Nojah, kõik algas otsast peale ja selleks ajaks, kui olime jõudnud pizzasse, oli minu söögiisu ja meeleolu kadunud. Vaat ei oska öelda, et kus täpselt ma nad ära kaotasin, aga fakt oli see, et kadunud nad olid...
Peetri Pizza maine on minu silmis ikka väga alla käinud...kahjuks! Pizzad on täitsa maitsvad, aga teenindus annab kõvasti soovida. Eilne teenindaja küll elementaarseid viisakusi ei tunne ja tähelepanuga ka just ei hiilanud. Joosep küsis suure apelsinimahla, aga anti väike...tellisime pannipizza, aga saime õhukese ja kui teenindaja ei kuulnud, mida Joosep küsis, siis teenindaja küsis tülpinud häälel"Misasja?" ja üldiselt, kui ahjupastat ei ole, siis miks see on endiselt menüüs???
Lisaks eilse päeva lõpetuseks helistas mulle ema ja andis teada, et Tema krevetid surid ära. Kuna krevetid olid alles väiksed, siis Ta ei tahtnud neid kohe akvaariumisse, suurte kalade juurde, pista. Ema hoidis neid purgis, kus neil oli olemas taimestik ja toit. See sama krevetimüüja ütles, et krevette võib vabalt kasvatada klaasanumas, ilma mingisuguse veefiltrita. No nüüd teame, et ega ikka ei või küll! :(
Ma olen ennast, koostöös karmaga, isoleerinud ühiskonnast, istun turvaliselt nelja seina vahel ja ma ei ole nagu omast arust midagi paha teinud, aga miskipärast on karma mu kallal ja närib mind. Omast arust olen ma küll väga tore ja ei ohusta hetkel mitte mingil moel ühiskonda, kuid võta näpust...võib-olla see polegi karma...võib-olla on see lihtsalt halbade asjade kokkusattumus. Mis iganes see ei ole või mis iganes Sa ei ole, siis võta teadmiseks, et Sa EI meeldi mulle!

Täna oli siis see kaua oodatud päev, mil saabus külla minu ema ja kuna ema on ikkagi väga tähtis külaline, siis tegin juba varakult plaane ja mitte lihtsalt mingeid suvalisi plaane, vaid koristusplaane. Ma olen nagu suht suur puhtusefriik ja ma naudin täiega koristatud elamist. See, kui teistel on natuke segamini või siin-seal mõni asjake laiali jäänud, pole minu jaoks hull, aga vaat enda kodu peab ikka korras olema.
Kuna ema pidi Tartusse saabuma 10:25 ja siia juurde arvestame veel 15 minutit, mis kulub bussijaamast korterisse jõudmiseks, siis arvestasin, et 10:40 peab kodu olema korras ja suht läikima!
Tubli tüdrukuna (kellel olid ikkagi suured koristusplaanid), siis Oma hommikuse äratuse panin 08:45 peale ja tubli tüdrukuna ma loomulikult vajutasin selle äratuse hommikul kenasti kinni (ise samal ajal mõeldes, et no 15 minuti pärast tõusen). Mmm, sooja teki all oli äärmiselt mõnus oma viimaseid minuteid nautida, kui äkki Joosep tegi mulle maailma kõige "romantilisema" äratuse, öeldes mulle:"Kai mine koristama!"
Ma siis ütlesin vastu:"Ma ühe minuti pärast tõusen." ja läheb natuke aega mööda, kui Joosep teatab, et minu minut on juba ammu läbi...no tere hommikust! Lõpuks pani Joosep oma käe mulle selja alla ja lükkas mu peaaegu elutu keha istukile ja Ta ei lasknud mul tagasi voodisse pugeda, aga noh...lõpuks sain siiski püsti (suurte jõupingutustega) ja tohkendasin natuke ringi, kui Joosep teatas:"Kai, Sul pole ikka mitte mingisugust ajataju. Kas Sa tead ka üldse, et mis kell on?!" No ega Ta väga ei vaevunud ootama minu vastust, vaid lisas:"Kell on 09:22 ja Sa oled selle aja jooksul saanud endale jalga püksid ja käinud wc-s. Kas Sa tõesti arvad, et jõuad ära koristada.", aga mina olen optimist ning ütlesin selle peale suhteliselt muretul häälel, samal ajal käega köögi poole viibates:"Muidugi jõuan. Ma pesen nõud, võtan tolmuimejaga ja panen mõned nipet-näpet asjad ära ja ongi korras."
Ma ei hakka siin detailideni lahti kirjutama sellest, et kuidas ma koristasin ja mismoodi ma tolmuimejaga vaipa puhastasin ning et kas tolmulapiga pühkides liigun vasakult paremale, paremalt vasakule, alt üles, ülevalt alla või ringikujuliselt(kuigi selle pean ära märkima, et ma kogematta imesin vist tolmuimejaga oma sinise tibukesest külmkapimagneti sisse...mjäu), aga kokkuvõttes sai elamine õigeks ajaks korda, mis oligi ju eesmärk.
Aww...ja siis saabuski minu ema, kallistas mind tugevasti (mis oli maailma parim kalli) ja siis ulatas mulle terve suure kimbu kevadlilli, mis on korjatud otse meie aiast ning mis lõhnasid nii imeliselt (õigemini siiamaani lõhnavad). Toas on nüüd kohe teine hõng, no ikkagi tükike kevadet. Ma ju siin oma kipsiga ei saa õues liikuda ja kuna enne kipsi olin ka pea kolm nädalat haige, siis põhimõtteliselt elan ma veel talveajas.
Aga nüüd kõige "vahvama" asja juurde...ema oli ainult tunnike meie pool, kiitis korterit. Et tõesti armas, hubane ja hele korter, et on küll väike, aga tõesti hubane. Kuna ema läks nii ruttu ära, siis mul jäid pooled asjad näitamata (nagu näiteks Janeti toidutünn, minu uus arvuti ja arvutikott)...ikkagi väga olulised asjad, mida emale näidata...muig.
Tegelikult tahtsin ema käest küsida, et mis värvi mu uus arvutikott on, sest Joosep ostis mulle arvutikoti ja kui küsisin, et mis värvi see on, siis esimeseks vastuseks ütles:"See on beesi-pruuniga."
Minu reaktsioon oli muidugi selline, et mis mõttes beesi-pruuniga, ma ei kanna ju selliseid toone...aga siis ütles Joosep:"Ei ole beesi-pruuniga, pigem tumehall..." (ühesõnaga mul on tunne, et Joosep ise ka ei tea päris hästi mis värvi see on, kuigi viimased korrad nüüd raiub ikka väga kindlalt, et see on tumehall...see näitab ikka seda, et kui oluline on see, et mida Sa pimedale ütled...eriti ühele eriti skeptilisele pimedale).
Mnjah, olgugi, et ema oli lühikest aega, siis oli see ikkagi kvaliteetaeg ja tänane päev oli igati tore...isegi elamine sai ära koristatud.

PS. Ema tõi mulle uue magneti ja see pärineb Iisraelist, aga kuna see on selline sile, siis tahtsin, et Ta kirjeldaks mulle seda ning ema täpne sõnastus oli järgmine:"See on selline kuldne, blää-blää...küsi Joosepilt, las Tema kirjeldab." ja siit soovin anda tiitli oma emale "Aasta Parim Kirjeldaja 2014".
Aga eks Joosep siis kirjeldas seda magnetit (mis Tal muud üle jäi). Magnetil nimelt Bethlem ja kõik majad on kulla värvi kaunistustega ja hästi säravad..või oli see Jeruusalem...ühesõnaga Iisrael :).

PS2. Ema ostis oma akvaariumitesse päris elus krevetid ja mul on nii kahju, et ma neid ei näe, sest no seda ma tean, et milline surnud krevett välja näeb ja kuidas maitseb, aga et mismoodi nad ujuvad, söövad ja üleüldse elutsevad...seda oleks äärmiselt põnev jälgida...vähemasti alguses.

„Muide Joosep läheb juba see reede minema.“
Marika ütleb:
„Sohh.“
Marika ütleb:
„Et Sinti siis või?“
Kai ütleb:
„Ma olen nii kahe vahel, et kas minna kaasa, aga samas usun, et naudin Janetiga kahekesi olemist, aga lihtsalt natuke kõhe.“
Kai ütleb:
„Ma kardan ju pimedust ja õhtuti ja öösiti olen üksi ja siis pime..“
Marika ütleb:
„Jaah. eks siis Joosep peab Sulle ennem söögikraami ka koju ära tooma.“
Kai ütleb:
„Ei-ei...Ma seisan oma hirmudele vastu. Just nagu Toome treppidelgi.“
Kai ütleb:
„Aaa, õige jah. Selle peale ma ei mõelnudki.“
Marika ütleb:
„Hahahaa.“
Marika ütleb:
„Tegelt ka? Sa kardad pimedat ja ei taha sellepärast üksi kodus olla?“
Kai ütleb:
„Kuigi kui üksi elaksin ja nälg näpistama hakkaks, siis saaksin ise ka hakkama, aga praegu kips.
Ja ma ei taha rongi alla jääda, kui peaksin seal oma lahasega liipama.“

Lõpetuseks panen Teile siia viimase aja lemmik laulu...Marika oma siis ikka:
„Lambad on siin ja lambad on sääl, vagurad hääd, vagurad hääd, vagurad hääd. lambad on jões ja jõekalda pääl, vagurad hääd, vagurad hääd, vagurad hääd. Kes lambaks on sündind, see lambaks jääb, vaguraks hääks, vaguraks hääks, vaguraks hääks“…jne.