Käisime eile Joosepi vennal külas. Istusin mina siis rahulikult elutoas diivanil, kui äkki Joosep tõstis mulle ühe maailma kõige pehmema ja õrnema olendi sülle- küüliku paarikuise pojakese. Joosepi vennal on kodus umbes 10 küülikut. Nii täiskasvanuid, kui ka pojakesi. Tegelikult on nende küülikutega natuke selline naljakas backstory. Nimelt Joosepi vend ostis alguses endale ühe emase küüliku, kelle nimeks sai Jenny. Kuid siis aeg möödus ning tal tekkis mõte, et võiks Jennyle seltsilise, sõbra, elukaaslase Matty ka võtta. Kuid ta vist ei arvestanud või ei teadnud, et need küülikud on ühed vääga seksimaiad loomad ja nii saidki neist pigem sexbuddyd kui sõbrad, kes panid aluse küülikute evolutsioonile. Ta küll hoidis neid enamjaolt eraldi ja kokku suhtlema lasi ainult oma valvsa silma all, aga no teate ju isegi, et kellel isu on, siis see leiab ikka võimaluse ära suskamiseks ja nii see asi alguse saigi ning nüüd tundub, et olukord hakkab vaikselt kontrolli alt väljuma. Kui esimene pesakond oli hakkama pandud, siis ei läinud palju aega mööda, kui oli juba uued pätsikesed ahjus ja sealt omakorda tulid järgmised pesakonnad. Hetke seisuga ongi Joosepi vennal korteris 10 küülikut, pluss veel üks pesakond tulekul. Kuigi praegu on olukord veel suhteliselt piiripealne, siis mind kohutavalt ajas naerma see ahastunud ja tüdinenud hääletoon, millega teatas, et kui ta alguses arvas, et oskab ja suudab eristada emaseid ja isaseid küülikuid, vältimaks uute pesakondade tulekut, siis arvestades viimast ups-they-did-it-again pesakonda, siis enam ei saa ta üldse aru, kes on kes. Asja üks positiivne külg on vähemalt see, et meil pole kaotsi läinud andekat zooloogi.
Mõtlesin, et kuna minu blogi jälgivad ja loevad ikka mitmed sajad ja tuhanded inimesed, siis otsustasin oma panuse anda ja proovin ka kätt küülikute maha parseldamises., Nii et, kui kellegil oleks soov endale võtta koju üks või enam (kuigi ma ei soovita mitut, näete ise mis juhtuda võib) maailma pehmema karva ja nunnuma sabatutiga kõrvikut, siis andke endast märku ja paha ei teeks ka postituse šeerimine, sest väiksed nunnud otsivad endale hoolitsevat ja toredat kodu. Pealegi ma ei tahaks, et Joosepi vend laostuks küülikute puuride, heina, saepuru ja mis muu kraami soetamisega, pluss vaimne tervis, mis sinna alla läheb, kui peab kogu aeg kühvli ja harjaga ümber puuride jooksma ja saepuru kokku kühveldama.

Möödunud päevadel, mil ma suhtlesin siin päris mitme sõbranna ja blogilugejaga ja nagu naised saunas muiste, siis kõik, kes vähegi viitsisid ja jaksasid minu hala kuulata, siis kurtsin, et mismoodi oleks ikka pidanud see puhkus meil olema ja minema. Kõik nõustusid, et Joosep ei tohiks sellest nii lihtsasti küll pääseda. No muidugi nad kõik olid eranditult kuulnud ainult minu versiooni antud olukorrast, võib-olla kui nad oleksid saanud vastukaaluks ära kuulata ka Joosepi versiooni, siis... Igatahes seni, kuni mina Joosepit koju ootasin, tegelesin ma pingsalt mõttetööga ja arutasin ka teistega kõikvõimalike sanktsioone läbi, et mida Joosepi koju tulemise juures rakendada. Nagu mingisugune ärapööranud naisõiguslaste tugigrupp, kes mõtlevad välja mehele kõige hullemat karistust, mis siin maamunal üldse on välja mõeldud. Küll soovitati panni ja taignarulliga uksele vastu minna, siis soovitati lihtsalt paariks päevaks kuskile ära kaduda ja soovitati ka lihtsat inimlikku südamest südamesse tunnetest rääkimist jne. Ma ise kaalusin tumma teleka mängimise varianti. Üleeile päeval suhtlesin telefoni teel veel ühe sõbrannaga, kes kõne lõpus ütles, et ärgu ma siis Joosepil kergelt minna lasku, mille peale mina vastasin, et ta võib selle peale mürki võtta. Sõbranna miskipärast loobus sellest lahkest pakkumisest ja ütleski, et jätab selle vahele. Jumal tänatud, et vähemalt ühelgi meist mõistus on peas ja minust targem oli, sest kui oleks minu nõu kuulda võtnud, siis oleks praegu parimal juhul maoloputusega haiglas või halvimal juhul surnud.
Ei, nali naljaks. Lihtsalt nagu päriselt. Mina ei saa aru, mis mõjuvõim sellel Joosepil minu üle on. Tal oleks justkui mingisugune nähtamatu pult, millega minu emotsioone, meeleolu ja soove timmida.
Või no tundub, et see emotsiooninupp on veidi rikkis, sest muidu need emotsioonid nii kiirelt ei vahelduks. :D Kui kell oli tiksunud õhtusse, siis olin ma suht lootusetu, et Joosep üldse koju võiks tulla. Olin üpris kindel, et tahab mulle väikese õppetunni anda selle esmaspäevase sõnumi eest, kus ma ütlesin, et mul ükskõik millal koju tuleb, tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul. Näitamaks mulle, et sõnadel on jõud ja niisama pole mõtet sõnu loopida, kui neid tõsiselt ei mõelda. Igatahes naabrinaine Riina kutsus mind lastega järve äärde ja mõtlesin siis, et miks ka mitte- saangi mõtted mujale. Pärast järve äärest tulemist istusime niisama maja ees trepil, kui äkki maja ette keeras auto, milles oli minu kauaoodatud ja igatsetud mees. Kohe näha, et maalt ja metsast, sest oli nii kohutavalt karva kasvanud, nagu mingisugune metsakoll.

Kui kogu tavaar oli auto pealt maha pakitud, siis Joosep uuris, kas ma Seljametsa karjääri ujuma  tahaksin minna. No mõtlesin, et miks ka mitte. Et isegi, kui ujuma ei lähe, siis meeldib mulle niisama ka autoga kaasa reisida ja võtsin rätiku ja võtsimegi suuna Seljametsale. Enne suplema minemist sõitsime ka McDonaldsi drive in'ist ka läbi, kuna Joosep tahtis jäätist ja mina krõbeda kanaga vrappi. Kui teenindaja küsis, et millist jäätist Joosep soovib, siis Joosep vastas tõsisel häälel, et magusat, mille peale mina naerma purtsatasin.Tundus, et klienditeenindajal oli ka lõbus, kuna turtsatas samuti naerma. Eile käisime samuti drive in'is ja Joosep soovis, et seekord esitaksin mina tellimuse ja samal ajal tema filmiks. Mõtlesime, et kui teenindaja peaks küsima millist jäätist soovime, siis vastan, et külma. Kuid kahjuks see neiu oskas oma küsimuse sõnastada seekord teisiti ja seega nali jäi tegemata. Võib-olla järgmisel korral läheb õnneks.

Peale McDonaldsi sõitsimegi siis ujuma ja hullupööra tore oli, sest esiteks läksime sellisesse privaatsemasse kohta, õues oli juba suhteliselt hämar (või no minu jaoks kottpime :D) ja siis Joosep oli ülinunnu minuga. Ülinunnu selles mõttes, et tavaliselt läheb Joosep põlvessaati vette ja siis koheselt pläuhti sukeldub, et poleks sellist pikka piinlemist ja venimist ja et keha harjuks kiiresti veetemperatuuriga, . Mina seevastu lähen nabani vette ja siis kogun end veel veidi, kilkan uih ja oih, et naba sai märjaks ja jahe on ning alles siis hakkan ujuma. Kuid sellise vette minemise juures on üks negatiivne külg- Joosep pritsib mu enne, kui olen ise suutnud veetemperatuuriga harjuda, mu totaalselt märjaks, , aga täna ootas kannatlikult minu harjumise veega ära ja siis läksime koos karjääri sügavustesse ujuma- külg külje kõrval. Vahepeal ujus Joosep ees minema ja mina ujusin tema tekitatud veesulina järgi, nagu helimajakas. Mingi aja pärast ujus mulle uuesti vastu ja võtsime koos suuna tagasi kalda poole ja siis ujusimegi taas kõrvuti. Selline väike öine romantika.
Joosep on pidanud mind kahel korral ka päästma tõttama. Eelmisel või üleeelmisel suvel, kes seda enam mäletab, läksin ma madratsiga järve keskele, aga ema koer Axel ujus mulle järgi ja lõhkus madratsi ära. Loomulikult hakkas madrats üli kiiresti tühjaks minema ja mul tekkis paanikahoog. Ma lihtsalt täiesti arulagedalt vehkisin käte ja jalgadega keset järve. Täpselt samamoodi, kui olete näiteks näinud kuskilt filmis, et keegi uppuja tegeleb ujuma hakkamise asemel vehklemisega ja siis tekib küsimus, et mille kuramuse pärast tüüp lihtsalt ujuma ei hakka... Vot mul oli umbessarnane olukord- ujuda oskan, aga paanikahoos oleksin justkui unustanud selle pisikese olulise oskuse. ja siis Joosep ujus mind päästma ja teist korda ma ei mäletagi...vist väsisin lihtsalt ära ja ei jaksanud enam kaldani ujuda ja siis Joosep toetas mind kõhu alt.

Peale ujumise me niisama ka hullasime vees ja Joosep näiteks viskas mind pommi. Meil käib see nii, et mina lähen kaelassaati vette, siis Joosep sukeldub, mina lukustan jalad tikksirgeks ja siis ta haarab vee alt mu jalgadest kinni ja suure hooga lükkab mu veest välja kõrgele õhku ja siis ma maandun pommina vette tagasi. Kui ma vee alt välja sulpsan, siis Joosep annab mulle kohe märku, et kuhu poole ujuma pean, et uuesti pinnase jalge alla saaksin. Mulle pööraselt meeldib, kui mind sedasi viskab. Pärast ujumist sõitsime koju ja läksime veel öisele jalutusele, ainult meie- kahekesi.
No ja selleks ajaks oli Joosep mind kallistanud, musitanud, patsutanud, silitanud ja nunnutanud nii palju, et no mina ei suutnud enam pahane olla. Kuigi ma püüdsin alguses talle ikka mitu korda öelda, või mis püüdsin, ma ütlesingi, et see, et kallistame ja musitame ja nunnutame, et see ei tähenda, et ma poleks enam solvunud ja pettunud, aga siis Joosep ütles, et kuule Kai, me leppisime ära ja enam ei tohi halba meenutada. Igatahes pehmo olen ja ei suutnud ma seda nunnutajat sanktsioneerida. Tema kusjuures ütles, et enne, kui ma selle emotsionaalse sõnumi talle saatsin, siis plaanis täiesti üksinda varem koju tulla ja 100% mulle pühenduda, aga kuna vaatas, et tema koju tulekust ma vist rõõmu ei tunne, siis ei hakka tulema. Ja selle puhkuse ja koosolemise osa pealt ütles, et kui oleksin teisel korral maale tulnud, siis ta oleks olnud valmis minuga Aliast mängima, grillima ja tahtis mind ka võrriga sõitma viia, aga nohjah. Tore on see, et Joosep sebis paar päeva puhkust juurde. Või no sai bossiga kokkuleppe, et kui on kiireloomulisi asju, siis teeb need ära, kuid päevane aeg on vaba.

Ärkasin täna hommikul veidi rahulikumas meeleolus üles. Õigemini nüüd on minus lihtsalt kurbus ja pettumus ning kogu närvilisus on jäänud eilsesse. Mõtlesin enda jaoks asja nii lahti, et ega ma enam olnut muuta saa ja seega tuleb ainult ette vaadata. Küll see kurbus ja pettumus ükskord lahjenevad ja tulevad uued asjad, mille peale solvuda, närvi minna, pettuda ja olla lihtsalt täiesti bist of. Eks ma siis lihtsalt korraldan ja teen plaane oma sõpradega. Mulle see stressindus kohe üldse ei istu, sest kohe läks mu näonahk täiesti pekki. Lõug on paistes, punetab ja on tuline. Ma ei tea, kui ma kiiremas korras stressihormoone organismis paika ei saa, siis võin end kõige jõledama lõuaomaniku konkurssile kirja panna.

Joosep võiks ses suhtes nüüd koju tulla, sest mul on hädaolukord siin. Naabri Martha käis Janetit jalutamas ja kui tagasi tuppa naasesid, siis tuli korraks meie elamist üle tsekkama- uudistas magamistuba, riidekapisisu, külmkapimagneteid ja piilus ka vetsu ja teatas, et meil on vetsus ämmelgas. Ma muidugi kamandasin Marthat kohe ust sulgema, sest no mina ei taha, et see paanikas ämblik meile korterisse jookseks, las kükitab parem seal vetsus, aga no ma ei tea kui kaua pean mina kükitama siis oma hädaga...
Mnjah, ega ma rohkem hetkel muud ei tahtnudki siia kribada, kui ainult seda, et mul on parem meeleolu ja lähen nüüd õue päikesest D-vitamiini ammutama. Martha soovitas mul päevitustega välja tulla, aga kui ütlesin, et kui päris aus olla, siis ma ei ole oma päevitusi veel üles leidnud, siis ütles, et ma võin trussakate ja rinnakate väel ka õue tulla ja siis ma saan temaga vihmaveelombis hüpata ja kõige lõppu lisas, et ma kindlasti paneksin ka kõrvarõngad kõrva. :D

Eile, kui ma blogis oma halava postituse postitatud sain, helistas paar tundi hiljem mulle Joosep, kes andis teada, et tuleb vist homme õhtul, see tähendab täna, koju. Tundsin end kohe veidi kõrvust tõstetuna ja olulisena. Kuid ainult almaš taevaisa teab, mis nende naiste mõistuses toimub, sest miskipärast oli mul tarvis lisada veidi putkivalt, et ega ta ometigi selle sama postituse pärast koju hakka tulema, sest mina ei tahaks, et kohusetundest või sunniviisiliselt midagi teeks. Praegu sellele lausele tagasi mõelda, siis no ausalt, tule mõistus koju! Tegelikult kohusetunne peaks just see olema, mis paarissuhtes võiks kindlasti eksisteerida. Ma pole kindel kas ma väljendan end päris arusaadavalt, aga lihtsalt, kui kohusetunnet kui sellist omavahelistes suhetes üldse poleks, siis poleks ka ju suhet kui sellist. Iga suhtega käib kaasas teatav vastutus ja kohustus. Üksteisega arvestatavas ja teineteist väärtustavas suhtes ei saa ju olla nii, et Sa oma teist poolt üldse ei hoia ega kaasa oma tegemistesse ja plaanidesse..a la otsustad lihtsalt ühel hommikul, et sõidad paariks nädalaks reisule. Või järgmisel kuul liisin auto. Või nagu täpselt meie praegune olukord, et mind lihtsalt jäeti puhkusest välja. Minu jaoks on need paarissuhte ühed oluliseimad talad- üksteisega arvestamine ja oma plaanidesse kaasamine või vähemalt kursis hoidmine. Seega ma ei saa üldse aru, kuidas ma sellise idiootsusega lagedale sain tulla, et ma ei tahaks, et seda kohustusest teeks. Kui nii olukorrale läheneda, siis ma ei pane väga Joosepile pahaks, kui ta alati ei saa päris hästi aru, mida ma tahan või soovin, sest  vahel ei saa ma isegi endast aru. Joosep igatahes kinnitas, et ei tule selle postituse pärast koju, vaid kuna natukene, nii linnunokatäie igatseb mind. Lendlesin juba suurest rõõmust ja heldimusest oma mõtetes ringi ja särasin, et meie matk saab siiski puhkusenädalal toimuma, kui äkki turgatas mulle pähe küsimus, et kas Aare tuleb ka meile (Joosepi kasuisa siis). No alguses veiderdas, et praegu ei saa vastata, kuna teeb trenni ja siis ta ei ole võimeline nii põhjalikult teemasse süübima. No okei, leppisime siis kokku, et arutame asja peale tema trenni. Suhtlesimegi siis hiljem, kus Joosep ütles, et ta pole veel kasuisaga arutanud päris täpselt seda meie pool olemist ja viibimist, kuid siis täiesti ootamatult mainis Joosep jutu sees, et no aga igatahes kolmapäevast algab jälle töö. Ma ei oska isegi kirjeldada, mida ma sel hetkel tundsin. See lause, et "kolmapäevast algab töö" tühistas minu jaoks Kogu selle igatsuse jutu ja põhjuse, et päriselt ka tuleb minu pärast koju. Minu mõistes tuleb ta koju ainult ja ainult töö pärast. No ja siis kütsingi end totaalselt üles, et puhkuse viimane päev on teisipäev, kasuisa tuleb ka meile ja mina ei saanud mitte ühtegi päeva tema puhkusest endale, mitte ainsamatki närust päeva.
Öösel vastu tänast magasin ka kogu selle jama pärast kohutavalt halvasti ja vähe sellest, et magasin halvasti, siis hommikul andis Janet ähkimise ja puhkimisega märku, et tal on hirmus kange ja kriitiline häda. Jooksin siis kärmelt, juuksed turris ja padi näos, preiliga välja, aga ainus häda, mis seda lammast vaevas, oli vajadus heina närida. No okei, võib-olla aastas korra või paar ärkad tõesti sellise kohutava heinamäletsemisisuga üles ja no mis seal ikka. Meil kõigil on selliseid hetki, kus tekib isu millegi järgi ja siis pead seda kohe saama aga oleks see siis piirdunud ainult heina närimisega... Selle asemel, et peale heina söömist kenasti ja tubli juhtkoerana meid tuppa viia, hakkas seal hoovi peal üks susserdamine pihta, sest ei tahtnud vist tuppa tulla. No igatahes see oli viimane piisk minu üle ääre ajavasse karikasse ja siis olin nii püha viha täis, et saatsin Joosepile sõnumi, kus ma teatasin, et ma ei soovi, et koju tuleks, kuna magasin halvasti ja hommik algas ka närviliselt ja minugi pärast tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul, sest mul on kõrini olla ainult siis tema jaoks olemas, kui härral vaba aega tekib ja seda ka ainult siis, kui midagi muud paremat pole teha.
Alates sellest hetkest on kõik täna viltu vedanud ja nagu arvata võite siis pole ma eriti heas meeleolus. Absoluutselt kõik ajab närvi ja pahaseks. Ma suutsin isegi poes müüja peale pahandada. Ma küll ei tõmmelnud temaga, vaid elu eest hoidsin kõik enda sees, aga kui poest välja sain, siis pidi ema selle pasarahe ära kuulama, mis mulle hingele oli kogunenud. Meil lihtsalt poes uus müüja, kes ilmselgelt ei tea või ei saa minu näost aru, et ma olen pime, sest ma ei käi plakat kaelas "Olen pime" ringi ja no sisestasin PIN teise numbri valesti ja kui küsisin, et mida tegema pean, et vajutasin numbri valesti, siis müüja vaatas mulle lihtsalt nõutu näoga otsa. Küsisin siis veel korra, sest ma ei saanud sellest pudinast aru, mida pobises oma nina alla ja siis lihtsalt toksisingi oma vale PINi lõpuni, mille peale teatab müüja teadlikult: "Te sisestasite vale PIN-koodi!" Ou really! Ma tean seda ise ka, aga mis mul muud üle jäi, kui mulle ei suudeta normaalselt öelda, mida tegema või vajutama pean, et saaksin oma vea parandada. Kui teisel korral sain PINi õigesti sisestatud, siis teatas müüja rõõmsalt, et see on õige PIN. Uh, mul oli selline tunne, et ma võtan selle piimapaki ja virutan selle vastu seina puruks. Kõik väiksed mõttetud laused ja tegemised ajasid täna kohutavalt närvi. Näiteks enne, kui hakkasin nodi kotti laduma, siis ema ütles: "Kai, ära vetsupaberit kotti hakka panema..." Ei tead, ma just mõtlesingi, et panen 8 rullise vetsupaberi kotti ja ülejäänud kraami- piimad, kodujuustu, banaanid, virsikud, juust jms viskan endale kõik kaenla alla.  Siis ma veel küsisin näiteks, et kas kassa asub paremal, mille peale mulle vastati jah, kuid siis selgus tõsiasi, et hoopis vasakul. Ja see oli selline "jah" tüüpi vastus, mis näitab selgelt, et küsimusse ei süvenetud, vaid peaasi, et mingi vastus sai antud. Seekord oli see jah lihtsalt kassa, aga järgmisel korral võib see "jah" või "ei" olla elulise tähtsusega.
Ema, õde ja sõbrad pakuvad, et nad võivad minuga ise matkale, kinno, randa, või kohvikusse einestama minna jne ja kuigi see on tohutult armas neist, siis mul siiski ei ole sõpradega tegevuste osas puudust, sest sõbrad ja perekond on mul alati olemas ja kõrval. Ma tahan lihtsalt Joosepiga midagi koos- kahekesi teha. Ilma, et töö- ja argimured ja mõtted segaks, ilmanetiühenduseta paariks päevaks kuskile kaduda ja lihtsalt koos olla. Kas seda on tõesti nii palju palutud?! Ma võin ju aastaringselt ainult sõpradega väljas käia ja puhata, aga see ei asenda Joosepiga koosolemist ju. Ma ei saa ju seda linnukest märkida sõpradega koosoldud aja eest meie kvaliteetaja taha.
Igatahes tundub, et Joosep võttis minu täna hommikust sõnumit tõsiselt või siis ma olen oma närvitsemisega vaese mehe täitsa ära hirmutanud, sest koju ta pole siiani veel tulnud. Mina igatahes ostsin homseks toidukraami valmis ja sellise toidukraami, et taimetoitlasest kasuisa saaks ka meil einestada.

Jõudsin eile Saaremaa tripilt tagasi ja kohe, kui ma üle ukseläve astusin ja oma kodinad lahti olin pakkinud, pugesin ma ära tuttu ja magasin kuni tänase keskpäevani. Täna oli plaanis edasi, või õigemini tagasi maale liikuda, aga ma kardan, et jätan selle mineku vahele. Joosepi igatsus on peal küll, aga ega mul pole mõtet lihtsalt sinna niisama tuterdama ja Joosepi püksisääre külge rippuma minna. Eelmisel korral, kui Joosep neljapäeval maale ära sõitis ja mina esmaspäeval järgi läksin, siis olin suht kindel, et oo, raudselt hullult igatseb mind ja muud ei teegi maal, kui vahib öösel igatseval pilgul tähistaevasse ja mõtleb minust... Ilus on ju mõelda sedasi ja eks see vist loomulik ole, et inimene tahab, et teda igatsetaks ja kui ei, siis on väheke pettumust hinges küll.

Ma olen mõnel korral sattunud lugema kuskilt blogist, et näe saatsime lapsed vanavanemate juurde, aga nad üldse ei igatse meid. Või et oleme armsamaga juba üle nädala üksteisest eemal ja no üldse see teine pool ei helista nii palju ja tal on sõpradega nii tore, et mina üldse ei meenu jne. Siis olen mõelnud küll, et miks sellest üldse probleemi tekitada. Tore ju, kui teisel poolel või Sulle olulisel inimesel on mõnus puhkuseaeg, mis viib argipäeva toimetustelt ja muredelt mõtted mujale jne. Ma nagu tõsiselt ei saanud aru, aga nüüd... Ma olen ise samas seisus ja ma vingun, et Joosepil on maal nii tore ja lõbus ja kõike muud teha, kui minuga rääkida.

Eelmisel korral ma solvusin ikka täitsa ära, kui ise tuli korraks minu käest miskit küsima ja siis ma vastasin talle ja kui olin oma jutu lõpetanud, siis avastasin, et einoh, hea mees oli juba minema kõndinud ja tegi juba miskit koos oma sõbraga. Siis olin ma tõsiselt häiritud, kuna esiteks minu jaoks on pimedaga suhtlemisel paar sellist olulist reeglit ja see oli üks nendest, mida rikkus. Sa ei lähe mitte never keset jutuajamist pimeda juurest ilma ütlemata minema, mitte kunagi! Alati annad teada. Isegi siis, kui plaanid ainult sekundiks lahkuda, ikkagi annad teada. Või kui plaanid vahepeal vasakult paremale liikuda, siis ka annad sellest teada, mitte ei lase pimedal vasakule rääkida ja ise seisad samal ajal paremal pool.

Igatahes, kuna Joosep rikkus toda reeglit, siis ma olin juba ainuüksi selle peale kuri ja tundsin end ebamugavalt. Kuigi tavaliselt, kui sõbrad mulle nii teevad (vahest ka niisama nalja pärast), siis lähen naljaga kaasa või pööran ise olukorra naljaks, aga kuna antud olukorrale lisas pinget veel ka see, et tal oli palju huvitavam sõbraga koos olla, siis tuli sellest totaalne solv. Mnjah, ma saan isegi praegu aru, et ma kõlan lapsikult, aga mind ei huvita, sest ma ei hakka siin midagi ilustama, ma olen ka inimene ja mul on emotsioonid ja üldiselt ma oma emotsioone vaka all ei hoia.

Kui ma maale jõudsin, siis ta küll tuli kohe tegi autoukse lahti ja tervitas mind sooja kallistusega ja siis rääkis oma uudiseid ja that was it. Ei mingit huvi minu tegemiste vastu. No näiteks, et kuidas mul reis oli, mis ma vahepeal teinud olen, kuidas peavaluga lood on või öelnud siis vähemalt, et ma näen hea välja, mkm. Selle eest ütles, et ma lõhnan nii hästi, aga einoh, arvata võib, et ma lõhnan hästi, kui tulen pestult ja lõhnastatuna kodust. Kuna ma olin end peaaegu sama päeva hommikul ju 20 mintsaga poes oimetuks jooksnud, siis ma miskipärast oleksin tahtnud kuulda, et olen ilus, aga nohjah.  Ühesõnaga ei läinud see vastuvõtt päris nii nagu olin oodanud. Ühe Aliase mängu suutsin ma maal oldud aja jooksul Joosepilt küll välja pinnida, aga no see oli ka kõik. Ma ei taha ka olla selline, kes käib ja mangub, et kuule teeme seda või kas toda tahad teha. Esiteks mulle ei meeldi manguda ja teiseks mulle ei meeldi, kui Joosep mulle korvi annab.

No ja siis ma mõtlengi, et ma ei hakka täna uuesti maale sõitma. Puhkan kodus ja naudin endiselt seda idüllilist vaikust ja rahu, kui vaid seda nõmedat igatsust Joosepi järgi ei oleks. Ma olen talle selle nädala jooksul paar sõnumit saatnud ja helistanud, aga nüüd mõtlen, et jätan need sõnumid ja üksikud telefonikõned ka ära. Muidu ju võiks toda igatsust sõnumitega leevendada, aga no ma ei taha olla nagu mingi psühh, kes ei saa endaga hakkama. Kui ma ei eksi, siis homsest algab Joosepi viimane puhkusenädal ja no mina ausalt öeldes ei kujuta ette, millal tema plaanib siis minuga selle matka ära teha, mille lubas ja kokku leppisime, sest tuleval reedel sõidan mina ju kolmeks päevaks Haapsallu ja tulen Joosepi viimaseks puhkusepäeva õhtuks tagasi. Noh, halleluuja! Ja kui algab jälle igapäevane töörutiin, siis ei saa me niisama oma kvaliteetaega, siis sõltuvad kõik jutuajamised, tegemised ja ettevõtmised ainult Joosepi töögraafikust ja ajast. Ma ei tea, ma tunnen praegu tõsiselt, et ma olen tema prioriteedilistis kuskil eriti viimasel kohal. Ma olen ju tema puhkust nii pikalt oodanud, et saaksime koos hommikuti nii kaua voodis lebotada, kui süda lustib, koos ühise laua taga hommikukohvi juua,keset päeva jalutama või kinno minna jne. Aga kunagi juuli alguses ütles Joosep mulle üldse, et talvel ta arvatavasti puhkust välja ei võta, nii et ma olen hetkel kohe eriti nõutu. Ja isegi, kui näpistab tööajast mulle selle matkapäeva, siis pole see see, sest siis peab ikka olema valmisolekus, et peab vahepeal tööle keskenduma ja kõnedele vastama ja sada muud asja. Jälle meie arvelt, kõik meie arvelt.

Kõige kurvem selle olukorra juures on see, et Joosep ise antud asjas probleemi ei näe. Ah, ma parem lõpetan, sest muidu ma kütan end niisama üles ja siis sellest head nahka ei saa.
Ahjaa, Saaremaa tripist tuleb loodetavasti lähiajal pikem pildipostitus, aga see seisab hetkel selle taga, kuna Kiku tegi üle 400 klõpsu, siis ilmselgelt on tarvis veidi valikuid teha, mida võtta ja mida jätta. Aga muidu etteruttavalt võin öelda, et reis oli superlahe, kuigi väsitav ja üpris kulukas, aga ei kahetse miskit. :)

Jõudsin eile õhtul maalt koju. Oleks tegelikult pikemalt olnud, aga kuna ma täna põrutan (noo umbes nii paari tunni pärast Tartu poole), siis otsustasin vahepeal ikka ühe väikese vahemaandumise kodus ka teha. No, et natuke ennast ja oma garderoobi värskendada. Ehh, mis sest, et ma maale sõitsin kolme kotiga... Ikka jäi mul asju puudu. :D Tegelikult ma pole nii hull hilpharakas, kes kõik igaks elujuhtumiks veab mingisugust mõttetut nodi kaasa, aga kuna minus lööb aegajalt väga tugevalt välja Kaalude tähemärk, siis minu jaoks on niii kohutavalt raske valikut langetada ja siis viskan juba parem mõlemad variandid kotti ning tavaliselt lõppeb see sellega, et pooled, vähemalt pooled, asjad seisavad mul kuni puhkuse lõpuni kotis ja trööpan niisama ühtede ja samade riietega ringi. Aga noh, vähemalt oli mul valikuvõimalus ja see on põhiline.

Esmaspäeval, kui ma maale põrutasin, siis päev enne seda avastasin mina oo-mina-tahan-nüüd-ja-kohe maale minnes selga panna ühe uue seeliku, aga sinna juurde oleks olnud mul vaja musta maikasärki, mida mul ilmselgelt ei olnud, eksole. Kuid ega ometigi säärane väike asjake nagu särgipuudus, ei saanud minu soovile kriipsu peale tõmmata. Hakkasin aga bussiaegu kalkuleerima ja otsustasin, et olen nõnda vapper, et ärkan hommikul varem, põrutan linna, shoppan endale 20 mintsaga maika ja balleriinad ära ja jooksen tagasi bussile, siis koju asju pakkima ja siis jooksen juba järgmisele bussile, et sealt edasi autoga maale sõita. Mnjah, hommik oli paljutõotav... Vaatasin äpist järgi, et ilm on pilves selginemistega ja temperatuuri lubas ka kuni 19C. Mõtlesin, et oh, no vot, ideaalne ilmake selga tõmbamaks pikakäiseline kootud kleidike ja balleriinad. Jõudsin kenasti valmis ja bussi väljumiseni oli aega kuskil 6 mintsa ja sinna sisse olin arvestanud ka Janeti kiire pissiringi. Jooksen siis trepist alla ja väljun trepikojast ja mida minu pimedad silmad peavad nägema? Vihm! Konkreetne ja suht tihe vihmasadu. Hetkeks seisin seal liikumatult, sest mind tabas mõttekramp, mida edasi... Otsustasin siiski, et eii, ma pean ikka kärmelt tagasi üles korterisse lippama ja vihmakeebi peale tõmbama ja balleriinad kumparite vastu vahetama, sest ei oleks mõnus läbiligunenult mööda linna ringi trallida. Sööstsin siis helikiirusel, või no okei, veidi aeglasemalt tagasi korterisse ja vahetasin nii kiiresti kui mu käed ja jalad ja mõistus võtsid, garderoobi veekindlama variandi vastu ja tormasin tagasi õue. Õnneks, ma ütlen tõesti õnneks, jõudsin kenasti bussi peale ja poleks enam rohkem enesega rahul saanud ollagi. Mul tavaliselt nii kiiresti ei õnnestu plaane ümber mängida, ma sakin selles sajaga. Või kui isegi õnnestub, siis ilmselgelt ma plaanitud bussile enam ei jõua, heal juhul paar tundi hilisemale jõuan. :D

Igatahes, kui buss bussijaama sisse keeras, siis panin end stardivalmis, et kohe kui buss uksed avab, lendan ma sealt välja nagu püssikuul ja panen esimese kaubanduskeskuse poole jooksu. Mhmh, astusin bussist välja ja mida ma näen? Okei, mitte midagi ei näe, aga tundsin kuidas päike mulle konkreetselt näkku ja lagipähe siras ja ma vaikselt sulasin oma põlvini ulatuvas vihmakeebis ja sääreni ulatuvates kummikutes. "Jeah, great!" mõtlesin ma endamisi. Kookisin siis kähku vihmamantli maha ja tormasin siis potikute plödina saatel ja villases kleidis poodlema. Ma ei tundnud end ju üldse võõrkehana nende kümnete ja kümnete suvitajate keskel, kes olid end riietunud suvekleitidesse ja rihmikutesse, mkm. Aaa yolo, mina niisama siin mõtlesin järgi proovida, et mis tunne on keset südasuve päikesepaistelisel päeval kummi ja lateksi sees haududa. No et teaks, mis tunne on hauduval kanal, või nii.
Aga ei, ma ei virise, sest ma sain enda maikad (musta, roosa ja oliivrohelise), koti ja veel ühe ägeda pluuse, millest ma katsun mingi aeg ka pilti teha. Ühed hüüber nunnud balleriinad ja mustad pitsist, ilma paelteta, ketsid. Balleriinad olid ka musta pitsilised, mida oleksin vääga tahtnud, aga ma ei saa aru, miks need kinganinad nii pikaks venitatakse...? Mul on jalanumber 36 ja kui proovin oma numbrit, siis jääb balleriina tegumoest mulje, nagu minu kaks keskmist varvast peaks ülejäänud varvastest olema 1,5 cm pikemad. Seega jätsin raske südamega mustapitsilised balleriinad poodi.
Kui poes oli käidud, siis tormasin bussile ja täpselt minuti pealt jõudsin tagasi. Vot nii käiakse poes, et skoorid 20 mintsaga endale kolm maikat, ühe pluuse, koti ja kaks paari papusid, dadaaa! :D

Kui ma koju jalutasin, õigemini venisin, sest mina ei tea, kus minu mõistus esmaspäeva hommikul oli, aga mõtlesin, et annaks õige Janetile hommikusöögiks pool kilo kodujuustu. Eksole, teile ei tundu ka ju see pool kilo ehk 500 grammi mingisugune hüüratu kogus...!? Minule ka ei tundunud, kuni selle hetkeni, mil ma nägin, mismoodi see paks hüljes ägisedes ja poolsureval moel üritas pärast liikuda. Või noh, ses suhtes on veits kahtlane, et kui rakmed ära võtsin, siis lippas küll ringi nagu noor gasell kevadisel aasal, aga tööd ei jaksanud selle täisõgitud maoga teha. Eks see vist umbes samamoodi ole nagu inimestelgi, et kui veits üle sööd või kõht liiga täis, siis mõistusega töö enam nii hästi ei suju, tahaks ainult magada või uimata, kuid samas niisama jalutamine nii väga ei häiri.
Ahjaa, bussijaamast koju jalutades kuulsin kogu aeg mingisugust sahinat. No nagu miskit lohiseks mööda maad. Kontrollisin mitu korda, et kas mul tilpneb kuskil midagi, aga ei, vähemalt ei leidnud küll miskit sellist. Kuid samas oligi nii, et kui seisma jäin, siis lõppes ka sahin. No mul oli hiiglama suur New Yorkeri kilekott ja alguses mõtlesin, et kas ma olen ehk liiga lühike selle koti jaoks ja kotipõhi lohiseb mööda maad, kuid käega katsudes oli kotipõhi kuiv ja puhas. Liikusin edasi ja jälle sahin... Jäin seisma ja jälle kontrollisin, et kindlalt midagi ei lohiseks. Nii ma siis pool teed kõndisingi sedasi, et sahisesin, seisin, kontrollisin ja kõndisin edasi, sahisesin ja mitte midagi ei avastanud. Kuid siis järsku märkasin (no mul käsi läks kogemata) seekord õige asja pihta ja sain teada, et terve selle aja oli mul vihmakeebi varrukas mööda teed lohisenud. Ühesõnaga jälle üks väike asi, mille nägija oleks juba ammu ära lahendanud, aga mina pidin pool teed sahisema ja lohisema, enne kui suutsin 26dal korral tuvastada, et mis asi mul järgi töllerdab.

Nojah, ühesõnaga katsun lähiajal oma skooritud asjadest pildid ka lisada ja kuna pühapäeval, peale Saaremaa trippi, lähen tagasi maale, siis postitus koos piltidega, et mida toredat maal tegime, tuleb siis kunagi hiljem. Aaa, või no oma kotist saan ma pildi juba lisada, sest sellest tegin ühe klõpsu. See siis väike seljakotike, mis on riide ja naha combo ja eriti meeldivad mulle need roosad roosinupukesed ja rohelised lehed seal peal. Teine variant oli ka sellest kotist, aga too teine oli üleni must ja narmastega, aga no ma pole suurem asi narmaste fänn. Kott maksis siis 15 eurtsi, narmastega oli soodukas ja selle saate Pärnu Keskusest 10 eurtsiga.

Viimased viis aastat oma elust olen ma elanud mingisuguse plaanimajanduse järgi. Kogu aeg oli mul kalendrisse märgitud kõiksugu kohustused, kohtumised, tegemised, ootel olevad asjad jne. Nüüd esimest korda üle pika aja, kui olen vähendanud oma kohustuste hulka, tunnen ma, et see on nii vabastav ja mõnus. Põhimõtteliselt elan päev korraga, ei muretse väga mis homne toob ja ei tiki oma kalendrit kõiksugu kohustustega täis. Okei, juulis ja augustis mul on tõesti mõned kohtumised pikemalt juba ette kokku lepitud, aga need pole otseselt kohustused, vaid pigem meelelahutus. Saan nimelt kahe või kolme oma blogilugejaga kokku. No ja juulis, näiteks täna sõidan maale, kus me mängime Katani, söön oksendamiseni herneid ja värskeid kurke, kui ilma on, siis päevitan ja magan kasvõi lõunani. No ei kõla ju eriti raskelt ja piinarikkalt see elukene maal. neljapäeval sõidan edasi Tartusse, et sealt järgmisel päeval startida koos Kiku ja muu seltskonnaga Saaremaale, kuhu me samuti jääme ööseks. Ma loodan Saarematripist livechatte ka teha või kui mitte live, siis videoklippe ja niisama pilte. No ja siis on mul jälle nädalake vaba, teen mida hing ihkab ja siis lähen taas nädalavahetuseks Haapsallu. Meil seal väike juhtkoerte treeningpäev ja puhkus üheskoos. Kui keegi teab soovitada Haapsalu häid söögikohtasid, siis ma olen üks suur kõrv. ;)
Aga üldiselt jah, ma üritan hoiduda kõiksugu plaanidest. Ses suhtes, et päris nii yololt ma ei võta asja, et kui näiteks tuleb tahtmine linna sõita, et siis viskan miskid esimesed ettejuhtuvat hilbud selga ja lippan, ilma bussiaegu vaatamata. Aah, yolo, küll see buss kunagi ikka tuleb, eksole. Noh, et selles mõttes ma nii suvalt ei lase asjadel joosta ja minna, nii palju ma ikkaplaneerin ja mõtlen, et mingitesse aegadesse mahtuda, aga sellist asja püüan vältida, et vot sellel x päeval, sel x ajal pean olema vot seal x kohas. Mkm, kui mu kalender ainult sellistest kohustustest koosneks, siis ma lihtsalt muutuksin ühel hetkel jälle vastikuks nõiaks, kes ei oskaks enda väsimusega hakkama saada ja tõmbleksin iga väiksemagi asja kallal. Kas see pusa peab siin toolileenil vedelema?Miks see koerakarv põrandal on, miks?Miks see kuramuse piim tilknema läks, jätsid selle sooja, jah?! Joosep ütleb ka, et ma olen viimasel ajal kuidagi palju rahulikum ja ei tõmble ringi nagu esmaklassiline füürer. Ja kõike seda tänu sellele yolotamisele.

Eile näiteks oli mu päev absoluutselt plaanivaba, aga lõuna ajal, kui Janetiga heinamaalt tulin, sattusin kokku naabrinaise Riinaga, kes kutsus mind metsa seenele. Hah, ma alguses naersin ta välja ja üritasin talle selgeks teha, et kuule halloo, ma olen pime ja lömastan kõik seened ära, mis mu teele satuvad, aga no ta ei võtnud mind üldse kuulda ja ütles, et mis ma seal toas ikka kopitan, et lähme parem metsa. No ja läksimegi siis. Muidugi, kui Martha kuulis, et mina tulen ka koos Janetiga seenele, siis läks tal vääga kiireks, sest tahtis ka kaasa tulla. Samal ajal , kui toas riideid vahetas, laulis "Tä-na on maa-il-maaa parim päev, sest me läh-meee Kai ja Janetiga met-saaa seene-leee..."  Much cute! :D Seeni kusjuures väga palju ei olnud. Selline oli siis meie kamba seenesaak.


Pilvikuid oli, aga neid me ei tahtnud, sest neid hakka puhastama ja kupatama, igavene jändamine nendega. Leidsime ühe mega suure pilviku.



Mina keskendusin rohkem mustika korjamisele. Selle korjamisega oli ka muidugist natuke sehkendamist, sest nii kui ma maha kükitasin, sai Janet aru, et ahaa mustikad ja kukkus neid minu eest ära sööma. Just sama põõsa küljest, kust mina korjasin. Aga kõigest sellest hoolimata sain täitsa arvestatava portsu. Oma saagist unustasin pilti teha ja nüüd juba hilja, sest need mul juba smoothi näol kõhus. Selle eest tegime niisama pilte...eriti Janetist, kes oli ilge mudakoll. Lihtsalt mingi hetk võttis Janet lõhna üles, tõmbas leelet ja kui tagasi meie juurde naases, siis nägi välja selline...natuke šitane.








Arvatavasti käis end lihtsalt jahutamas, sest olime juba oma poolteist tundi metsas mütanud ja Janet ähkis üpris korralikult. Kui arvasime, et no, et enam hullemaks see lontrus end teha ei saa,siis ei tasu enne õhtut hõisata, sest kui hakkasime edasi kodu poole liikuma, siis leidis Janet veel ühe mõnusa mülka ja hüppas sinna mauhti sisse- mõõnuus! Sellise šitašena ma teda korterisse ei kavatsenud küll lasta ja pesime ta hoovi peal puhtaks. Janet muidugi pesemisest ei arvanud suurt midagi, ainult värises ja oli sellise tuppa sittunud kassi näoga. Ma pesin teda enda šhampooniga. Tean, et tegelikult ei soovitata koeri inimese šhampooniga pesta, aga no ehk see üks kord ei tee midagi hullu. Ma lihtsalt ei leidnud koerte pesuvahendit üles, täitsa võimalik, et see on ka otsa lõppenud. Peab kiiremas korras uue sebima, sest tundub, et meil kulub seda ikka mõnuga. :D
Kui metsa minnes nägin ma välja ikka nagu ehtne mimm: jalas hallid retukad, roosad valgemummulised kummikud, roosa pluuse ja roosa jope, siis metsas see kõik järkjärgult muutus. Näiteks peale jahutavat mudavanni otsustas Janet just meie kõrval oma kõntsa maha raputada, või õigem oleks öelda- meie peale ja kui mustikapuhmase juures kükitasin, siis samuti riivas mind, jeii. Ja kui lõpuks Janeti pesemiseni jõudsime, siis Riina valas mulle veel lõpetuseks kastekannuga vett kummikusse. No ja sinistest sõrmedest ja oksapudist, higist ja vihmast ma parem ei räägigi.




Muide, kas teie teate kuidas viisakalt küsida, kas Sina peeretasid? Ei tea, vot ma kohe jagan teiega tänase päeva tarkusetera. Jalutasime metsas, kui äkki Martha küsib: "Kai, kas Joosepil on ka palju gaase kõhus?" Riina kihistas naeru ja sosistas mulle, et see on viisakalt küsitud, et kas ta peeretab.
Ma muidugi ei osanud kohe esiti vastata. Mitte, et ma ei teaks vastust, aga taoline huvi Joosepi kõhutuulte vastu tuli nii lambist, aga no ega ma ei jõudnudki oma vastust veel välja öeldagi, kui Martha ise hakkas rääkima, et tema issil on kõhus palju gaase.

Ma naudin juba mitmendat päeva vaba naise põli. Joosep nimelt pakkis oma kodinad kokku ja tõmbas ära vehkat...maale. Kuigi Joosep läks maale juba neljapäeva hilisõhtul, siis eile pidi ikka korraks tagasi linna tulema, kuna ta unustas sellise pisikese olulise fakti ära, et oli Kadri ja Toomasega kohtumise kokku leppinud. No ja mind polnud ka ju kodus, sest mina olin end juba mitu päeva varem grillimisele ära lubanud. Ja ega mina sain ka sellest plaanitavast külaskäigust üldse pool päeva varem teada. Ilmselgelt, eksole, sest minul sellist apsakat poleks küll juhtunud. Einoh, mul praegu ju tegelikult hea kaagutada, sest mina ei feilinud. :D Nii et, kuna see oli Joosepi feil, siis tema pidi ka lahenduse välja mõtlema. Seega mina kahjuks paraku eriti Kadri ja Toomasega ühiselt aega veeta ei saanudki, kuna ma jõudsin koju täpselt siis, kui nad olid juba lahkumas. Trehvasime küll korraks maja ees, sest nad seisid seltskonnaga hoovi peal, kui mina astusin nurga tagant välja. Kui kiire mölalaat oli läbi, siis läks igaüks oma teed- mina tuppa kuivama ja puhkama ning Joosep koos sõpradega sööma ja pärast sealt tagasi maale. Peale söömist tegi veel korra ühe kiirvisiidi korterisse tagasi ja andis veel paar musi ja kalli ning sinna ta läks.

Täna, veits enne keskpäeva, kui ma oma luugid lahti suvatsesin kangutada, siis tükk aega vegeteerisin niisama voodis. Ma ei tea, kuidagi eriti mõnus oli ilma rapsimata ja rahulikult, omas tempos, ärgata. Mitte, et me siis ärkaks trummi, pasunakoori ja muu mürgli peale üles, kui kõik ninapidi koos oleme, aga siis on ikka ju nii, et kui on topelt kogus nelja- ja kahejalgseid ühele pinnale kokku pressitud, siis igaüks suudab mingit müra tekitada. Tavaliselt näeb see välja nii, et Janet hõõrub mulle suurest rõõmust, et ma ärkasin, karvast ja liivast sussitalda näkku, sest ma lihtsalt ei suuda koheselt, peale esimeste elumärkide ilmutamist, end voodist püsti ajada. Python hüpleb ja kargleb siis niisama elevusest mööda korterit ringi. Ma kahtlustan, et ta ei tea ise ka päris täpselt miks, aga see on tema jaoks lõbus ja sellisel juhul miks mitte, eksole. Joosep suundub praktselt kohe arvuti taha ja paneb mussi käima (loe: dubstepi) ja ei lähe kaua, kui hakkavad esimesed töökõned tulema jne. No ja mina, kui olen lõpuks unekoomast peaaegu välja tulnud, näo liivast ja karvadest puhtaks pühkinud, siis mina suundun kööki ja lülitan veekannu sisse. No ja siis ongi üks sigin-sagin ja mürgel-trangel, aga mitte täna ega homme ega ülehomme...mõnuuus! Mõtlesin, et ah, teen suvalise laisklemise päeva, aga teate ega inimene ei jaksa ka terve päeva laiska panna. Ja nii ma otsustasin, et selle asemel, et siin lasta hallitusel endale selga kasvada, lippan parem emale külla. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et häästi tore ja mõnus oli. Ema puhastas aias värskeid kukekaid, mina käisin ja korjasin karusmarjasid. Neid karusmarjasid, mis veel alles olid. Emal on lihtsalt isehakanud vegankoonlased, kes peavad kõrgelt lugu kõiksugu värskest kraamist. Teisisõnu öeldes käivad ema koerad pidevalt marjapõõsaid rüüstamas. Mõtlesin, et oh, teen pilte ka, et mismoodi see rüüstamine õigupoolest välja näeb ja mida kõike veel täna tegime, aga nii kui ma kaamera välja kookisin, siis pistis see pröökama, et mälu on täis. No ja üksi ma ei saa pilte kustutama hakata, sest ma ei näe ju, mida võiks kustutada, mida alles jätta. Pärast kustutan veel kogemata mingid vahvad ja ilusad pildid ära. Ilusad on eriline rariteet, sest tavaliselt jään ma piltidele nagu:
a. ma magaksin pohmelli välja;
b. vaatan kuhu iganes mujale, aga loomulikult mitte kaamerasse;
c. pildistamise hetkeks olen ma suutnud oma riided ära rokata;
 Seega peate leppima ja uskuma ainult minu sõnu selle kohta, et oli tore päevake.
Mingi hetk helistas Joosep ja ütles, et saatis mulle sõnumi ja et miks ma pole midagi vastanud. Brhh, no mina polnud küll ühtegi sõnumiplönni kuulnud, aga lubasin peale kõne lõppu uuesti üle kontrollida. Vaatasin, et kus see sõnum siis on, millele Joosep ootas vastureaktsiooni vms. Aga no mida ei olnud, seda polnud, sõnumit polnud. Saatsin siis talle ise sõnumi sisuga "Mul ei ole Sinult mitte ühtegi uut sõnumit". Paar tundi hiljem helistab mulle Joosep ja ütleb, et ma ei saanudki temalt sõnumit kätte saada, kuna ta saatis selle Toomasele... Sisuga "Head und, Tibuke!" ja lisas veel "Tänased 210 on tehtud!"
Ma lihtsalt konkreetselt pistsin üle aia naerust pröökama, sest ma kujutasin nii elavalt sõbra võimalikku reaktsiooni ette ja kui te küsite, et mis 210 või mis on tehtud, siis selgituseks lisan, et need on kõhulihased, mida Joosep iga õhtu teeb.

Need, kes on mu blogi Facebooki lehe jälgijad, siis need on juba kursis, et käisime täna sõpradega grillimas. Grillimine oli nagu grillimine ikka, aga eriliselt nautis seda Janet, kes terve selle aja sõstra- ja tikripõõsaid rüüstas. Ja kui marjadest sai isu täis, siis läks ja nillis vahepeal porgandeid ja maisitõlvikuid. Tavaliselt ma ei luba inimestel üldse Janetile laua äärest või oma käest süüa anda, sest esiteks on Janetil atoopiline dermatiit ja teiseks, pole tarvis igasugu lollusi sisse harjutada. Kui oli oma tõlvikud ja porgandid kätte saanud, siis panin veto peale, et aitab küll. Ei pidanudki sada korda keelama, vaid kenasti sõnakuulekalt tõmbas uttu. :D Kusjuures naljakas on see, et Janet oskab vääga ilmekalt oma pettumust ja solvumist välja näidata ja ega tänagi polnud erand. Läks küll koheselt laua äärest ära, aga see olek ja miimika, mis seda tegevust saatis... Umbes, et "no fine, ärge andke mulle jah mitte kunagi enam süüa, eks ma nälgin siis kuskil üksi eemal edasi". Aga pärast mõningast eemal olemist, kui Janet uuesti nähtavale ilmus, oli ta vahepeal näost puhta neegriks tõmbunud.

Nonii, vedasin siis kolmapäeval oma kondid perearsti juurde, või oleks õigem öelda, et väntasime oma kondid kohale. Arsti kabinetiukse taha jõudsime punktuaalselt kell 12, täpselt õigeks ajaks, kuigi ma ise oleks eelistanud jõuda umbes 10 mintsa varem, et pulss saaks normaliseeruda. Lihtsalt meie perearstikeskus asub kõrgendikul, kust peab oma 200 meetrit nõlvast üles väntama ja siis tõmbas mul veits rihma maha. Ooteruumi jõudes ja toolile maandudes, klohmis mu süda üpris korralikult ja olukorda ei parandanud ka see, et me suutsime veel mõni minut enne arsti kabineti sisenemist Joosepiga nääklema minna. Meil tekkis nimelt üksteisest möödarääkimine või arusaamatus, et kas Joosep tuleb ka koos minuga arsti kabinetti sisse või mitte. No ja siis oligi, et mina raiusin üht ja Joosep teist ja siis ma suutsin sellepeale totaalselt ärrituda ja lõpuks nähvasin Joosepile, et kui ta mind veel ärritab, siis pole mul üldse mõtet arsti kabineti sisse minnagi, kuna mu pulss on miljon. Ja siis kindlasti arst ütleb kohe, et ime pole, et mu pea lõhub, kui rõhk laes ning siis oleks natuke nagu imelik ka hakata seletama, et no teate, me rallisime rattaga siia, siis läksime mehega veel nääklema ja üleüldse olen ma kergelt pinges, sest mu värdjas pea lõhub juba teist nädalat jutti, eksole...
Joosep otsustas siis targu üldse ooteruumist lahkuda, et saaksime mõlemad veidi maha rahuneda. Saime siis paar minutit, üks ühes nurgas ja teine x kohas üksteisest hinge puhata ja siis arst juba kutsuski mind sisse. No kabinetis siis rääkisin oma loo ära, et pea on ühtepanu valutanud juba paar nädalat, juuni algusest saati olen täheldanud kergeid kordinatsioonihäireid ja muid kaebusi ei esine. Arst küll uuris, et kas mul on äkki raskusi asjade haaramisel või nende tõstmisel, aga väitsin kindlalt, et sellist asja pole esinenud. Küsis kuidas veresuhkrud- ja rõhk on ja no mina ütlesin, et suhkrud kipuvad samuti suti kõrgeks minema, aga mitte nüüd meeletult ja vererõhk on seni enam-vähem korras olnud. Vähemalt kodus mõõtes. Arst toksis kõik korralikult arvutisse ja seepeale saatis mu kõrval kabinetti, et võtta näpuotsast vereproov. Proovid andsin ära ja sain tulemused suht kohe kätte, mingi viie mintsaga. Arst muidugi ütles, et no hemoglobiin on madal, kuigi Me just ooteruumis Joosepiga vaatasime minu analüüsivastuseid ja kuna seal oli ära toodud ka referensid, et mis vahemikus miski peab olema, siis meile just tundus, et hemoglobiin, mis mul tavaliselt on madal, oli 115. Pole nüüd küll ideaalne ja päris referensis, sest normaalne oleks alates 120-..., aga no siiski, päris hea tulemus minu meelest.
Igatahes tohter tahtis, et tuleksin järgmisel hommikul uuesti tagasi, et siis nad võtavad tühja kõhuga veeniverest proovid ja et tooksin ka pissiproovi. Saigi siis eile hommikul kõik ülejäänud proovid ka ära andmas käidud ja osad analüüsid tulid juba lõunaks ära ja loomulikult arst jälle helistas ja ütles poolsureval häälel, et analüüsid on meil kehvad, kuigi ma olin just enne arstiga suhtlemist rääkinud perearsti õega, kes just ütles, et võrreldes eelmiste analüüsivastustega, mis tehti kaks kuud tagasi, on olukord märksa parem. No ma panen enne ( nüüd tulemused:
kreateniin 270 / 220
UREA 21 / 13
kusihape 404 / 407
Vitamiinid ja muu selline oli korras ja kilpnäärme vastused on alles tulemas. Ma isegi ei tea, mida see kusihape veel näitab, aga tean, et see on referensist väljas. Kui arst küsis, kas ma selle kusihappe alandamiseks mingit ravimit ka tarvitan, aga no ma ei tarvita ja siis selle peale ütles arst, et tema ei julge ka seda mulle välja kirjutada. Põhimõtteliselt ütles arst korduvalt ja hästi tõsisel häälel, et analüüsid on kehvakesed ja et arvatavasti on peavalud tingitud kehvveresusest ja natuke kõrgest veresuhkrust.
Mul on ausalt natuke selline peaga vastu seina löömise tunne. Ma ei tahaks, et oleks, aga no päriselt. Mul on aastaid olnud hemoglobiin madal ja olen tavaliselt hoopis 105-110 vahemikus ja neerupuudulikus on mul olnud üle 10-aasta ja see kreateniininäit on stabiilsena püsinud. Mul on tõsiselt tunne, et arst ei ole tutvunud minu haiguslooga ja ei süvene minu muresse. Hea lihtne öelda, et peavalu on kehvveresusest, aga miks mul siis pole varem avaldunud selliseid peavalusid... No ja tüüpiline ja sagedasti kohtav soovitus on ikka see, et võta valuvaigistit ja paratsetamoli. Ei, ärme otsi valu algpõhjust, vaigistame valu ikka tablettidega...kuni inimene lõpuks sussid püsti viskab, eksole. Ma olen alati arvanud, et paratsetamol on ikka rohkem palavikualandaja, aga no ma eile siis võtsin kaks tablat sisse ja tõmbas olemise suht uimaseks ja kehvaks ära ja läksin ära magama, aga ärkasin ikka peavaluga.
Positiivne on vähemalt see, et perearsti õde on üks tragi ja asjalik proua, kes märkis omaalgatuslikult analüüsipaberitele veel puugihaiguste näitajad ära, kilpnäärme, kaaliumi, kolmekuu veresuhkru ja midagi oli veel. Kui ma kuulsin, et arst neid eespool nimetatuid asju ise ei märkinud, siis tekis mul küsimus, et mida üldse lasi vaadata. Arst isegi ei mõõtnud mu vererõhku. Eelmine perearst, kes oli lihtsalt super, iga visiidi ajal mõõtis vererõhku, kontrollis südametööd, vaatas kurku ja mida kõike veel. See praegune arst pole mind kordagi puudutanudki. Ühesõnaga jah, eks ma ootan siis need puugi ja kilpnäärme vastused ka ära ja eks näis, mis edasi saab.

Viimasel ajal on nende võõraste lastega mingisugused armsalt naljakad olukorrad. Näiteks ümbruskonna maja lapsed mängivad õues mängu nimega "Kai, Joosep, Janet ja Python". Jagavad kõik kenasti rollid ära, et kes keegi on ja siis hakkab tuppa kostuma kõiksugu käsklusi ja hõikeid. Nagu näiteks "Joosep, tule kohe siia!", "Janet, fuh! Mine koht!" või siis lihtsalt vahepeal kutsuvad üksteist korrale öeldes a la "Eiii, Sina pidid ju Janet olema ja mina Kai...". Ja kui parasjagu ei mängita n-ö meid, siis on olnud selliseid hetki, kus ma lihtsalt istun grilliplatsil ja lapsed toovad mulle kordamööda lilli ja marju, mis nad ümbruskonna lähistelt heinamaalt ja põõsastelt kokku korjavad. Ja mitte ainult need majalapsed, kes aastaringselt siin elavad, vaid isegi need lapsed, kes on lihtsalt siia suveks vanavanematele külla sõitnud. Üks hästi armas hetk oli möödunud nädalal see, kui kõrvaltrepikojas elava naabri lapselaps, pisikene 3-aastane Jete tuli esimest korda minuga suhtlema ja lausus: "Kai!? Ma tõin Sulle lilli!" Pisikene Jete ei saa  muidugi veel aru, et ma ei näe, aga teised kohe olid kõrval agaralt seletamas, et kuidas peab mulle lilli ja marju andma (no et peo peale, sest Kai ise ei näe võtta) ja nii sai Jete mulle kenasti lilled pihku antud, milleks oli imepisikene kõrreliste kimbukene. Sama pehme nagu ta ise. :)
Pole ka need hetked harvad, kui ma keset õueala seisma jään ja siis hüppab mulle ootamatult naabri Martha sülle ja kukub kallistama. Olen saanud ka musisid ja armastusavaldusi. No ja näiteks, kui ma tahaksin korterist vaikselt ja märkamatult välja hiilida ja vehkat teha, siis seda juba nii naljalt ei juhtu, sest erilist vahet pole, kas me oleme Janetiga just parasjagu kuskile minemas või oleme tulemas, siis õuealale jõudes hõikab keegi lastest ikka "Kaiiii ja Janeeet!!!" ja piiravad mu ümber. :) Ühesõnaga lapsed on toredad ja tore on neid väänikuid vaadata ja mõelda, et ka mina olen neile kuidagi lähedaseks ja armsaks saanud.
Nii...ja kui lastest edasi rääkida, siis ma olen varasemalt jaganud siin oma sõbranna Maaru poja vahvaid ütlemisi ja nüüd tahaks seda jälle teha. Maaru pikutas koos pojaga ja siis ühtäkki teatab poiss: "Emme, Sa peaksid midagi oma kulmudega ette võtma!"
"Mis mõttes? Mis neil viga siis on?" päris Maaru pojalt, mille peale poiss vastas: "Need näevad välja nagu vanad hambaharjad..."
Ehee, mina ei tea kust lapsed selliseid vahvaid ütlusi võtavad või kust neid genereerivad, aga ega mul on sellest suht poogen, aga lihtsalt ma tahaksin ka endale kasvõi ühte sellist väikest präänikut, kes vaataks mulle oma siiraste ja suurte silmadega otsa ja ütleks, et  mu jalad on karvased nagu kääbik Bilbol ja mu kulmud näevad välja nagu vanad kulunud hambaharjad. :D
Mida toredat on teie lapsed teile öelnud?

Mõtlesin, et tutvustaks teile väheke Joosepit, kuna kirjutan või mainin teda vast igas teises või kolmandas postituses ning läbi selle on teil, kui minu blogilugejatel, mingisugune oma kujutluspilt temast tekkinud. On inimesi, kes leiavad, et Joosep on vastikult kiuslik. On neid, kes leiavad, et näe on jah paras paskaak ja kiusupunn, aga samas hästi armas ja hoolitsev ning on ka neid, kellel pole üldse mitte mingitki arvamust kujunenud. Seega tekkis mul kuidagi selline tahtmine kirja panna, et mis on see miski, mis muudab Joosepi minu jaoks eriliseks või mis on need küljed, mis mulle temas kohutavalt meeldivad.
Mulle meeldivad näiteks Joosepi iseäralikud sõnad, mida kasutab millegi asja nimetamiseks. Mõned näited ka siis siia. Näiteks minu kleiti, jakki, mantlit vms nimetab vatnikuks. Tihtipeale võib kuulda Joosepit lausumas mulle "Pane omale see vatnik peale ja hakkame nüüd liikuma!". Teine tore ja omapärane sõna on "jeegerdama". See tähendab tema mõistes mingi asja ära tegemist, mis pole just eriti lihtsamate asjade killast või meelt mööda. Isa jänesest on loomulikult iseenesest. Ta kasutab seda igalpool ja kõigiga rääkides. Joosep on arvamusel, et kui sõnatüvi sarnaneb originaalile, siis tihtipeale vestluskaaslane ei panegi tähele, et kasutas teistsugust sõna või siis arvab, et kuulis ise valesti. :D Näiteks eile ütles Lindaga Skypes kõneledes radiaatori kohta gladiaator. :D See on selline Joosepi väike vimka. Ja see pole vist enam mingi ammune saladus, et Joosep armastab mind kiusata, kõige enam meeldib talle mind kõdistada. Näiteks täiesti suvalisel hetkel möödaminnes kõdistab ja kui ma vihastan ja lähen talle järgi, et tagasi teha, siis ähvardab mind...kõdistamisega. Ja uskuge mind, kui ma ütlen, et see mees oskab kõdistada, siis ma ei ütle seda niisama suusoojaks. Mul on vahel tõsiseid raskusi mitte püksid täis lasta suurest naerust.  Ma muidugi olen mõnel korral selle riski võtnud ja tema kõdistamist vapralt talunud ja tedagi vastu saanud kõdistada. Aga ega see trall mul tavaliselt pikalt ei kesta, sest kui ta saab minu haardest lahti ja võtab minu sundhaardesse, kus ma ei saa end millimeetritki liigutatud, siis hakkab küsimusi esitama.
"Kas kõdistad mind veel?"
"Jaah!" kisendan ma naeru lagistades ja siis ütleb: "Vale vastus!" ja jätkab veel intensiivsemalt.
Ja ta ei lõpeta enne, kui on saanud omale meelepärased vastused. Ükskord küsis peale seda, kui oli mind paar minutit järjest kõdistanud, et kas ma tahan, et kõdistaks mind veel (jaah, ma muud siin elus ei tahakski :D) ja kui ma röökisin poolhingetuna: "EII!", siis ta lausus "Vale vastus!" ja jätkas minu kõdistamist. Aga kui röökisin meeleheitel häälel "Jaah, tahan", siis küsis: "Kas olen ikka kindel?" Ja kui kinnitasin jah-sõnaga oma kindlameelsust, et tahan veel ja veel kõdistamist, siis lõpetas ära. :D
Eile näiteks, kui köögis süüa tegin, siis tuli ja kallistas mind. Ta üldse käib ja kallistab mind tihti, ühesõnaga kallidest siin elamises puudust ei ole (või no minu arvates võiksime me kogu aeg üksteise kaelas rippuda nagu armunud pärdikud). Igatahes kui eile tuli, siis oli palja ülakehaga ja tundsin tema head lõhna ja siis ma muudkui seletasin, et küll ta lõhnab ikka hästi ja kui olin mitu sõõmu tema imelist lõhna ninna tõmmanud (ma kõlan nagu paadunud narkar), siis ütlesin:"Ma võiksin päev läbi Sind sedasi nuusutada", mille peale tema kergelt lükkas mu näo oma rinnakust eemale ja ütles "pervert!" :D Nõnda ilusasti kohe ütleski! :D Vahest me loobime üksteisele selliseid komplimente kordamööda, et kui mina ütlen talle nurjatu, siis tema ütleb mulle kõlvatu jne.
Jällegi eile, kui blogisin, siis palusin, et viskaks mulle ühe pirni ja mida tegi tema? Hakkas magamistoa laelambi pirni välja keerama. No need ongi Joosepi tüüpi naljad ja sellise lapsikusega muudab Joosep päevad lõbusaks. Ja samas, kui on mõni eriti kirgiküttev teema, siis ropendab nagu vana meremees või voorimees ja räägib pühendunult ja vehib oma käega hoogsalt kaasa. Ta oskab parodeerida Võsa Petsi saate värvikamaid kujusid ja tihtipeale kasutab sealt pärinevaid lauseid või tsiteerib Ryan Angelost ja teeb mulle paar eksklusiivset tantsusammu, mis mind südamest naerma ajavad.
Muide, kas teie mäletate ka oma lapsepõlvest neid kiikesid, millel olid aisad kõveraks kiigutud. No kuna keegi üritas üle võlli või vastu seda raudtala kiikuda, sest vanasti ju teadupärast ülevõlli ei saanud kiikuda ja kui mina lapsena mõtlesin, et jessas, kellel selline jõud on, siis ma sain teada, et ühe sellise kiikujaga elan ma suisa ise koos. Joosep kiikus lapsena ikka nii mõnegi aisa kõveraks ja üks klassiõde lubas talle isegi selle eest naiseks minna. Vot selline autasu. :D
Kui veel rääkida ootamatustest, siis hetk tagasi tuli ja küsis, kas ma kalli tahan ja kuigi ma olen talle vähemalt (kui mitte rohkem)mustmiljon korda öelnud, et minult ei pea nii rumalat asja üldse küsimagi, sest ma tahan alati kalli. Aga no vahest ikka veel küsib. Igatahes tuli kallistas mind ja järsku hakkas rääkima, mismoodi dopamiinitase praegu minu organismis tõuseb, kuna ta kallistab mind ja see toob mulle rahu ja rõõmu ja õnnetunnet ja siis oli selline südamlik hetk, kus ma ta korraks endast eemale lükkasin ja vaatasin talle sügavalt silma ja ütlesin: "Sina oledki minu dopamiin!", mille peale tema vastas: "Ja Sina oled minu dopamiina..." :) Nii et ei ole ainult kiusu ja krutskeid Joosepi poolt, vaid kõik on parlanksis ja meil on kõike- rõõmu, naeru, vihastumisi, ärritumisi, lõputuna näivaid vaidlusi, pisaraid, kompromisse, ära leppimisi, krutskeid, õnne, kurbust... Ühesõnaga armastuse erinevaid tahke ja kuigi ma vahel võin tema pärast vihastada end siniseks, nutta paar korraliku peatäit või naerda nii, et kõht vapub ja silmad märjad, siis see ainult kasvatab meie suhet. Ma tean, et ma olen ise ka ikka üks paras frukt, aga ütleme nii, et selle 8 ja veidi peale aastatega oleme nii mõnegi terava nurga üksteisel maha kulutanud. Hea tunne on, kui tead ja tunned inimest- tema soove, eelistusi, asju, mida armastab ja mida vihkab, unistusi, eesmärke jne.
Lõppu lisasin siis DJ Ryan Angelo eksklusiivvideo tantsusammudest, mida Joosep mulle tihtipeale parodeerib ja esitab, eriti siis, kui mind on vaja naerma ajada. Uskuge mind see on Joosepi esituses priceless! :D

Joosep leidis oma Google Drive-st ühe vahva GIF'i minust ja ütles, et selles tuleb minu põhiline miimika ja emotsioonid välja.

Nonii, kuna viimased paar nädalat lõhub mu pea nagu segane, siis ma enam hästi ei mäleta, et millistest blogijatest pidin ma veel kujutluspildi kirjeldust tegema. Tean, et üheks oli Mari-leen aka Marimell ja siis üks selline blogija nagu Alice, kes minuga ise privas ühendust võttis ning pakkus välja, et kui mul huvi ja aega on, siis võiksin tema blogile ka pilgu peale visata ja kirjutada, milline kujutluspilt mul temast tekib. Ja esimese postituse kommentaariumis tundis huvi selline blogija nagu Liina aka minajamuud.blogspot.com (see vist peaks tema päris nimi olema), et millisena ma teda ette küll kujutan. Ma olen nüüd kahe viimasega tublisti kodutööd teinud ehk postitusi lugenud ja kõiksugu põnevaid fakte teada saanud, mis on mulle nüüd teatava pildi antud blogijatest kujundanud. No Mari-Leenu blogi ei pidanud ma kodutööna lugema, sest teda jälgin ja loen ma nagunii, aga jutt siis kahest viimasest. Kahju on ainult sellest, et mul pole pilte, mida lisada iga blogija nime taha, aga nohjah.
Alice aka draamakunni blogi avades ja esimest postitust lugedes tekkis mul koheselt kujutluspilt pikast ja peenikesest tumedapäisest vutineiust, kes ajab hoogsalt muruväljakul jalgpalli taga, aga siis lugesin postitusi edasi ja no paratamatult inimesed nipet-näpet oma jutu käigus avaldavad teatud fakte enda olemuse ja välimuse kohta ning selle tulemusel hakkaski lõpuks mu esmane pilt moonduma teistsuguseks. Kui olin mitu-mitu postitust läbi lugenud ja privaski suhelnud, siis nüüd on mulle pähe kinnistunud Alicest nägemus, kus ta on lühikest kasvu (no ütleme selline 155 cm). Suisa imelik on kirjutada või endast lühemat inimest ette kujutada. Kindlasti tumedapäine ja nats üle õlgade ulatuvate juustega. Sinised silmad, mis kujult on pigem kitsamad ja loomult naerusuine ja häästi tšill inimene. Ma ei tea miks, aga mul on tunne, et tegu on teistest tiba rohkem eristuva inimesega. Pean siinkohal silmas just riietumisstiili. Ei ole tüüpilise mimmi välimusega, vaid tahaks suisa öelda, et selline kergelt pungisugemetega rõõmsameelne neiu, kellele meeldivad julged värvid. Ma oma kujutluspildis riputaks talle mõne needi ka külge (näiteks kulmuneedi), aga jätan selle hetkel tegemata. :D
Liina aka minajamuud blogi lahti klikates lugesin kõiksugu erinevaid postitusi ristipõiki läbi ja peilisin ka tema kohta kasulikku infi läbi ning kujutluspilt on järgmine. Kuna harrastab postitantsu (ma tahan kaa!) ja on huvitatud bodyartist, siis raudselt õhkub temast seda naiselikku õrnust ja seksapiilsust. :D Liinal on hästi tumedad (näiteks tumepruunid) pikad-pikad ja mõnusalt paksud juuksed (no kuskil poolde selga), silmad tumesinised. Pikkust äkki kuskil 165 cm ja no kindlasti heas sportlikus vormis. Kahjuks praegu Alice ja Liina näo kohta ei oska täpsemat kirjeldust anda, kuna liiga vähe on kokkupuudet olnud. Siin aitaks mind väga palju edasi hääl, aga kuna vloge ma blogidest ei leidnud, siis njah...peate sellega leppima.
Marimell aka Mari-Leenust on mul kujutluspilt täiesti olemas ja väga detailne isegi, kuid maru keeruline on seda sama detailselt sõnadesse formuleerida. Leenul on pikkust 162 cm ja kuna ikka ja jälle pasundatakse sellest, et Leenul on olnud ja on ka praegu kaaluprobleeme, siis võiks ju kohe lambist kirjutada, et Leenu on kergelt ülekaalus, aga ma ei saa seda teha, sest minu kujutluspildis on Leenu ilusate naiselike kurvide ja vormidega ning kuna minu kujutluspilt on väääga põikpäine, siis minu peas ongi Leenu armsalt lühikest kasvu ja üks igati sale vinksis-vonksis blondide kiharatega mimm, kelle silmis on 24/7 mingisugune sära. Ja lisaks temast õhkub pidevalt energiat ja positiivsust, nagu mingi Duracelli jänes. Kui iseloomustada ühe sõnaga, siis see sõna oleks- krapsakas. Silmad on Leenul mandlikujulised, aga sellised särtsu ja veidi kavalust täis. Hmm, mis veel... Kindlasti hästi ilus ja aval naeratus ja põselohukesed. Ahjaa, nahatoon on ka keskmisest jumekam, kuna käib reisimas. No vähemalt minu peas on Leenu miskit sellist.

No ja ongi kõik, kuna keegi teine ise soovi rohkem ei avaldanud, siis ma ise ei hakka ka suvaliselt kujutluspilte üles kirjutama, kuigi tegelikult võiks Manjana ja Printsessi kohta ka kunagi kirjelduse teha, kuna nendest on mul ka viimase aja jooksul mingisugune kujutluspilt tekkima hakanud. Või kui teil endil on huvi teada saada, et kuidas ma ühte või teist blogijat oma pimedas vaimusilmas ette kujutan, siis andke kommentaarides märku ja visake igaks juhuks blogilink ka juurde, sest kuigi ma loen palju blogisid, siis ega ma kõiki maailma blogisid ikkagist ei tea. :D

Helistasin täna perearstikeskusesse ja sain perearsti õega suhelda, kes küsis minult portsu kõikvõimalike küsimusi: kas vererõhk on korras, kas nohu või palavikku on esinenud, kas puuki on olnud. Nendele esimestele küsimustele vastasin ma kindlalt eitavalt ja viimasele tegelikult ka, kuigi kui nüüd järele mõelda, siis ega ma ju kindel selles olla ei saa. Samas, kui need puugirajakad end täis imevad, ega nad siis nii märkamatud ka kehal ei ole ju. Mitte et ma end kogu aeg igalt poolt katsuks ja näpiks, aga üldiselt selline väike märkamatu tegelane, nagu seda on täisimenud puuk, peaks ikka suht märgatav olema, sest ega ma pole karvane nagu koer, kus vahest võib tõepoolest see puugijurakas kahe silma vahele jääda. Hmm, ma arutlen siin puugi olemasolust, mis isegi ei pruugi üldse peavalu põhjuski olla, aga vot kus alles tõmbas jutu käima. Igatahes õde leidis, et kuna mul peale peavalu mitte ühtegi muud kaebust ei esine, siis tulgu ma homme perearstikeskusesse ja näidaku end arstile ette ning ühtlasi võtavad näpuotsast väikese vereproovi ka.

Aga minnes teiste teemadega edasi, siis ma nägin täna öösel kohutavalt ebameeldivaid unenägusid.
Üks unenägu puudutas toda USA juhtumit, kus tüüp lasi snaiprirelvast viis menti maha ja mina mitte ei näinud seda, mismoodi neid seal maha nottis, vaid põhjust miks hakkas üldse neid killima. Nägin unes siis toda mustanahaliste perekonda, kelle auto mentide poolt kontrollimiseks kinni peeti ja kui politsei küsis dokumente näha, siis juht ühtlasi teavitas politseid ka sellest, et tal on kindalaekas relv, no et ei tekiks arusaamatust. No igatahes toimus väike sõnavahetus ja siis äkki hakkas mingisugune karjumine pihta ja politsei lasi juhi lihtsalt maha. Mina nägin unenäos seda kõike kõrvalseisjana. Väga lähedase kõrvalseisjana. Naine röökis ja lapsed olid šokis ning üks nendest tuli ka autost välja, ise üleni oma isa tilkuva ajulägaga koos ja liikus teeristi poole, kus oli politsei patrullauto ja kukkus kättemaksuks kõiki ettejuhtuvaid inimesi maha kõmmutama. Vot selline ebameeldiv ja rõve unenägu. Sellepärast ma ei tahagi eriti lugeda antud teemasid ja kui Joosep läheb ka väga detailseks, siis kukun kiunuma, et äöää, ma ei taha kuulda, kuna mul hakkab peas tõsiselt elav kujutluspilt jooksma ja nii need realiseeruvad mul siis ka unenägudes, fuh!

Teine unenägu oli tiba heldem, kuigi sisaldas ühte minu foobiatest ning seetõttu oli samuti tegu äärmiselt pingerohke unenäoga. Just siis, kui mul oleks tarvis öösel korralikult välja puhata, et päevasel ajal oma peavaluga toime tulla, eksole, siis näen selliseid unenägusid.

Ühesõnaga, kuna viimasel ajal tuleb igast august titeuudiseid ja kõiksugu sellist roosamanna beebiootust, siis eks mul on ka see igatsus hinges ja siis tunnen, et tahaks ka ühte pisikest enda ellu, kuigi see on tõesti hetkel ilmvõimatu, aga ikkagist...
Eile nägingi siis oma Facebooki newsfeedil teavitust, et sõprade printsessil täitus esimene eluaasta ja siis meenus mulle taaskord minu vanus ning mu bioloogiline kell hakkas end valusal kombel meelde tuletama. Joosep on veendunud, et kuskil 10-12 aasta pärast on meditsiin nii kaugele arenenud, et tehakse tüvirakkudest kasvatatud elundite siirdamisi. Einoh, ma usun ka, et dekaadi pärast on nii mõnigi meditsiiniline edusamm tehtud, aga et see kõik jõuaks muutuda enam-vähem igapäevaseks ja ülemaailmseks...no sellega läheb veel kõvasti aega. Selle peale tegi Joosep muidugi suured silmad ja küsis imestunult: "Kai, kas Sa tõesti arvad, et ma poleks valmis meie korterit maha müüma või mis iganes maha müüma ja laenu võtma, et Sind Ameerikasse lennutada, kui seal hakatakse näiteks tegema esimesi sarnaseid siirdamisi!?"
Vot sel momendil tahtis mu süda ära sulada, for real! Ma ei olnud tõesti kunagi mõelnud, et me peaks või võiksime oma kodu maha müüa ainuüksi sellepärast, et mina saaksin endale a la 10% nägemist või omaenda tüvirakkudest kasvatatud neeru. Kusjuures ma ütlesin Joosepile, et kui ma peaksin valima, kas nägemine või uus neer=oma laps, siis ma võtan silmagi pilgutamata viimase variandi. Ühesõnaga selline jutuajamine meil ühel õhtul tõepoolest oli ja no alates sellest hetkest olen ma aeg-ajalt selliseid laste- ja beebiteemalisi unenägusid näinud. Mitte iga öö, aga paar-kolm korda kuus ikka.

Täna öösel ma igatahes nägin, et olime tandemmatkale minemas, kuid linnast välja sõites möödusime kohalikust lastekodust (siin polegi tegelikult ühtegi lastekodu) ja mina pakkusin, et lähme piilume lihtsalt korraks sisse ja uurime sealset eluolu. Liikusime tasakesi mööda lõputuid koridore, kui ühel hetkel ma märkasin ühes lastetoas ühte 2-3 aastast väikest tüdrukutirtsu, kes oli nii kurva ja õnnetu olemisega. Ma siis sikutasin Joosepi käevart ja ütlesin, et vaata, kui väike ja armas ja siis me mõlemad arutlesime, et kes küll jätab oma lapsekese sedasi maha. Unenäos mulle tundus, et olime leidnud üksmeele, et kui võimalik, siis vot selle väikese tirtsu me endale võtamegi.

Hetk hiljem suundusimegi juba ametnike poole, kes asusid kuskil paar korrust kõrgemal. Kuid, kui trepid lõppesid, siis laius meie ees tühi auk, kust said üle serva teistele korrustele alla vaadata. Ametnike lauani viis ainult üks imekitsas põrandariba, mis jooksis raamaturiiuli eest läbi. No see oli umbes 5 sentimeetrit to the max. Mina, kes kardab meeletult kõrgust ja kukkumist... Uh, ma kategooriliselt keeldusin mööda seda riba kõndimast, sest mu sisetunne ütles, et seal pole selliseid variante, kas kukud või ei kuku, vaid seal on variandid, Sa kas kukud või kukud.
Õnneks üks ametnikest märkas meid ja tuli siis ise meie juurde ja minu küsimuse peale, kas nad ei karda kukkuda, siis ütles suht muretul ja ükskõiksel häälel, et ikka kardavad ja isegi on kukutud paar korrust allapoole, aga no saab hakkama. No vot, sellised unenäod siis mul.

Tulles korra tagasi veel minu eelmise postituse juurde, siis Kiku ja Joosep kutsuvad mind vahepeal korrale, et ma talitseksin rohkem oma suuvärki blogis. Kikult oli hommikul kaks sõnumit ja Joosep hommikul niisama pobises, et miks ma nii inetusti kirjutan vms. Mnjah, inetusti tõesti, aga no miks ma peaksin valetama või asja ilustama. Lihtsalt emotsioonid keevad vahepeal üle. Kiku soovitas kasutada inglisekeelseid sõnu, et need pidavat kõlama viisakamalt. :D No ma ei teaa... Kas tõesti on vahet, kas ma ütlen läbi lillede, et need inimesed olid seal nagu pussyd või siis see eilne variant... Igatahes, kui mul peaks järgmine kord vastupandamatu soov tekkima võrrelda kedagi või sõimata, siis lasin Kikul saata endale Filipiini, rootsi, norra, türgi jt keeles roppusid, siis saan läbi lillede lajatada. Või veel parem... Ma küsin hoopis teilt - minu armsad lugejad, kas ja kui väga teid häirib selline sõnavara, sest teie peate ju seda lugema (või no ei pea kah :D), aga lihtsalt avaldage arvamust!? :)

Kes jälgivad ka minu blogi Facebooki lehte, siis olete juba kursis, et käisin möödunud reedel Termika kontserdil. Mulle see bänd meeldib, sest esiteks Jaagup Kreem on üliäge ja teiseks, neil on ikka mega-super-häid lugusid. Meenub kohe oma pubekaaeg, kui ma kogusin eraldi spetsjom taskukat, et endale Termika kassett soetada. :D Kassett...see kõlab praegu täpselt nii nagu siin teisel pool ekraani heietaks oma mälestusi üks näost halliks tõmbunud vanamutt. :D Igatahes Kilingi-Nõmme linnapäevade raames pidi siis ka Termikas esinema ja kuulsin ma sellest Kiku kaudu, kes on ka väikestviisi fänn. Mõtlesimegi, et superhea plaan ongi suveks olemas, et Kiku saab meile küllasõidu ühildada kontserdiga, aga noh Kiku lasi meid üle. Ta oli end lubanud Tartu Hansapäevadele ära ja vähe sellest, et tüüp ei tulnud Termikale ja meile külla, siis ei saanud mulle Hansapäevadelt ka juustupatse, mida ma iga aasta olen alati pikkisilmi oodanud. Me Joosepiga Tartus elades väisasime ikka iga aasta Hansapäevi ja meil sai kuidagi traditsiooniks, et siis ostame kummalegi juustupatsi, kodust kalja, suhkruvatti ja sõidame hobustega. :D Kuna minu võimuses polnud kõike seda Joosepini toimetada, siis mõtlesin teda juustupatsidega üllatada, et lähme sõidame tandemiga järve äärde, istume paadisillale ja nosime kumbki oma patsi kallal, aga eii. Kiku plaanis minna mulle neid juustupatse hankima, aga siis hakkas padukat sadama ja otsustas mitte minna, hiljem läks kinno ja peale kino olid müügiletid juba kinni. Minu teada on tänavuseks suveks kõik hansapäevad ja laadad läbi, kus saaks juustupatse, maitsemandleid, suhkruvatti ja kalja osta. Vähemalt Tartu, Viljandi ja Pärnu hansakad on selleks aastaks läbi. :(
Tagasi reede juurde, siis kui Termikas oli. Kui algselt oli plaan jõus, et Kiku meile tuleb, siis helistasin emale ja teavitasin teda ka rõõmuuudisest, et teaks olla valmis varuma seeni, sest Kiku on sama suur seenehull kui mina. Ühtlasi kuuldes, et me lähme Termikale, tahtis ema ka meiega ühineda. Ema teab küll ühte või kahte Termika laulu, aga no fännamiseks piisab või siis kontserdile kohale minemiseks ja nii haaras ema ohjad enda kätte ja ostis järgmisel päeval piletid kontserdile ära. Mina muidugist ei kujutanud hästi ette rokkivat ema, sest mu ema on äärmiselt väärika, väga kõrge enesehinnangu, veidi isegi ülbe ja uhke olemisega daam. Nooruslik, aga siiski väärikas daam, kes latti alla ei lase ja seega ma ei suutnud ette kujutada, et mismoodi mu ema lava ees sõrme viskab ja kaasa hüppab, sest justseda mina plaanisin tegema minna.
Nagu ma juba mainisin, siis Kiku vana värdjas ei tulnud meile külla ja siis hakkasin vaikselt Joosepile Kiku piletit maha parseldama, kuigi ma teadsin, et see on umbes sama lootusetu, kui see, et mu armas kadunud vanaema oleks nõus spagaati viskama, sest no Joosep kohe üldse ei kuula sellist mussi. Tema on dubstepi ja Skrillexi masti mees ning loomulikult klassikaline muusika, eriti Hans Zimmer. No ilmselgelt ma ei vehkinud tema nina ees Hansu kontserdipiletitega, aga mul on tunne, et Joosepil hakkas minust kahju, sest ma manasin talle pilti silme ette, mismoodi ma emaga kahekesi olen kontserdil ja kas ta kujutab ette, mismoodi see välja paistab... Mitte, et mul oleks emaga koos minemise vastu midagi, aga no rockkontsert. Emaga võin kahekesi minna muusikali vaatama ja kuulama, aga rockkontserdile võiks ikka vähe rohkem outgoing inimesed olla. Ühesõnaga ma arvan, et ma tegin juba oma pointi piisavalt selgeks. Joosep oli nõus tulema, aga tingimusel, kui ma ei tee või käitu või ütle midagi sellist, mis tõmbaks temale tähelepanu. :D Ma olen selle ala ekspert ja ma ei saa aru, mis sellel tähelepanul nüüd häda on, aga no olgu pealegi.
Kontserdipaika jõudes oli rahvast üpris vähe, üllatavalt vähe. Ema muidugi ütles kohe, et lähme istume ja ma ei putkinud vastu ka, sest mulle jäi mulje, et istume seni kuni Termikas lavale tuleb ja siis lähme lavale lähemale. Muidu istusime kuskil 15 meetrit lavast eemal. Noh, lõpuks tuli siis bänd peale ja Jass kohe tegi rahvale üleskutse ja ütles:"Selleks, et meil täna kontsert õnnestuks, siis rahvas tulge sealt tagantpooltlavale lähemale!" Aga einoh kus sa sellega. Enamus jäid eestlastele kombekohaselt ikka oma kohtadele kükitama, kaasa arvatud meie seltskond. Mina olin ainuke, kes tahtis inertsist kasvõi läbi lavalaudade joosta ja kaasaelama minna, aga mul oli väike takistus- puuduv silmanägemine. Pöördusin siis anuval ilmel Joosepi poole, et lähme-lähme, aga no mkm. Ema poole ma ei hakanud üldse selle küsimusega pöördumagi, sest ta pani rockkontserdile kontsad alla ja teiseks, ta suht alguses mainis, et tema küll ei kavatse terve kontserdi aja püsti seista. Noh, mis mul siis muud üle jäi, kui 15 meetrit lavast eemal olles kaasa elada ja jalaga takti lüüa ja täiest kõrist ja valesti kaasa laulda. See tähendab, et sõnad olid peas, aga kuna ennast väga ei kuule, siis laulsin ikka viisist mööda. Khm, laulsin jah, see on nüüd küll hästi öeldud. :D No teate ju küll, et bänd laseb vahepeal rahval laulda, aga no see oli ikka hale ja piinlik. Mul oli piinlik selle kohale tulnud rahva pärast, kes ei suutnud nüüd oma suud lahti teha. Oleks tahtnud vahepeal üle platsi karjuda "Mis teil viga on? Ärge olge sellised tussud!" Jah, kõlab praegu ehk rängalt, aga tõsiselt. Milleks üldse tulla siis kontserdile, kui lavale lähemale ei lähe... Ma ei tea, nagu laval oleks mingi katkuhaigete bänd ja ega need tüübid paremad polnud, kes hordide kaupa nautlesid kontsertit värava tagant. Nagu kümned ja kümned inimesed, kes ei raatsinud 15 eurtsi välja laduda, et maksta muusikaelamuse eest.
Hoolimata sellest, et mul oli tõsiselt piinlik inimeste pärast, siis kontserdi lõpuosa läks palju paremaks, sest kui oli veel jäänud kaks ja pool laulu esitada, siis Joosep oli nõus minuga lava ette tulema ja võttis mu kukile ja nii ma sain ikka selle täislaksu ka kätte, mida otsima ja saama tulin. Kuigi jah, kontserdi ajal suutsin ikka oma paar korda mõelda, et kui oleks Kiku kaasas, siis me möllaks praegu lava ees, kasvõi kahekesi. :D
Kui kontsert läbi sai, siis ma nõudsin, et nüüd tahan ma Jassi kallistada ja ühispilti, aga selle peale seletasid ema ja Joosep, et lava pime ja kuskil pole näha, et toimuks suhtlust fännidega. No öeldakse, et oma silm on kuningas, eksole, aga kui mina ei saa oma silmaga veenduda, siis ei ole mul sellist reaktsiooni, et aa yolo, lähme siis koju ära. Mkm, ma hakkasin sonima ja raiuma, et otsigu see koht üles, kus saab Termikapoistega suhelda. Ma tegin ikka päris korraliku lamenti ja tsirkust ja lõpuks sisistasin läbi hammaste Joosepile, et ta on paras paar minu emaga, nagu mingi vanainimeste paarike, kes tahavad siin koju ära magama minna. :D
Olime juba vaikselt minu sonimise saatel suveaiast välja tiksunud, kui äkki ema märkas, et keegi liikus ja et seal on mingi ruum vms. Kamandasin kohe Joosepit asja uurima minna, aga tuli tagasi teatega, et see on kemps ja teine ruum on trellidega piiratud. Mind see muidugi ei takistanud ja nõudsin, et siis lähme kempsu juurde seisma. :D Noh, okei päris nii hulluks asi ei läinud, sest Joosep ei lasknud, aga lõpuks sai tõesti aru, et ma keeldun lahkumast, kui pole pilti ja kallistust saanud ja siis haaras mul käest ja sisistas mulle omakorda vastu, et see oleks viimane kord, kui ma tulen sellise sooviga viimasel hetkel lagedale. :D Joosep passis siis peale ja just enne seda, kui Jass hakkas kontsertpaiga tagaruumidest lahkuma, siis jooksime tema juurde ja saingi oma ihaldatud pildi ja kallistuse kätte. Jeeii! :D Siin siis minu Facebooki blogilehelink, kus minust ja Jassist ka ühispilt. :) Ja siin lihtsalt üks pilt kontsertpaiga poole jalutades. :)

Seniks kuni mul toda peavalu jätkub, võiksin ma igat oma järgnevat postitust alustada sõnadega "Läänerindel on endiselt muutusteta". Homme väntame arsti juurde ja eks näis, mida tarka seal räägivad või soovitavad. Ma Joosepile muidugi moka otsast mainisin, et mu perearst ei võta poolsurevaid patsiente järjekorraväliselt vahele, aga kuna mina olen Joosepi jaoks vist nagu maailmanaba, sest minu haigused ja mured on ikka teistest palju tähtsamad, siis arst lihtsalt PEAB mu vahele võtma. Lähen ja virutan ukse jalaga lahti, viskun arstilauale siruli ja nõuan ägisedes, et teeks mulle kohe, siin ja praegu läbivaatuse, sest mina - jumalanna saabusin! D

Nii, aga seni kuni ma homset ootan, mõtlesin ma paar asja ära õiendada. Üks asi, mis ootab juba ammuilma ära õiendamist, on ju see väike loosimine. Muig, loosin iseenda välja. Või no rahu-rahu, päriseks te mind ei saa. Lihtsalt üks lugeja saab võimaluse minuga üks huvitav ja äge päev koos veeta ning see, kes võidab, saab otsustada, kas teeme privaatkohtumise või kutsume kõik teised soovijad ka kampa. Näiteks einestama, jalutama ja niisama tšillima.

Kui ma vaid selle postituse üles leiaks, kus ma taolise võimaluse välja hõikasin. Praegust ma igatahes toda postitust ei leidnudki, aga selle-eest leidsin hunnik teisi surmigavaid kirjutisi... kuidas küll suudate neid lugeda? Minu jaoks täiesti arusaamatu :D Igatahes... ma jätkan otsingutega ja võitjast annan blogi FB lehel teada.

Teine ära õiendamist ootav asi oli see, et ma võiksin ükskord lõpuks järje teha blogijate kirjelduspostitusele. Kuna esimene venis minu meelest liiiiiga pikaks ja imes mu tühjaks nagu sidruni, siis otsustasin järgmise teha sutsukene lühema. Õigemini võtan ette vähem blogijaid, keda kirjeldada.

Esimeses taolises postituses panin Lipsukese kirjeldusega ikka täiega puusse. Minu peakeses nägi Lipsuke välja kui Anu Saagimi noorem versioon-mudel-koopia, aga siis tuli tõde päevavalgele  ja ma pime sain teada, et ma eksin rängalt. Kirjeldus, mis ma lõpuks lugejatelt ja Lipsukeselt endalt sain, andsid mulle silme ette bränd njuu kujutluspildi. Nüüd on Lipsuke minu silmis ehtne naerusuine ja punapõskne talutütrekene, kellel on kaevukoog ämbritega üle turja, kaks pikka pleekblondi punupatsi tolknemas mõlemal pool külge, rahvaseelik seljas ja kes tuleb mööda heinamaad koos lehmakarjaga, üks laps seelikusaba küljes ja teine põlletaskus :D

Muideee, üks asi vajab veel ära mainimist... tänu sellele, et ma võtsin ette blogijate kirjelduse, hakkas Lipsuke oma blogis pildikestele lühikesi kirjeldusi lisama ja kuna mina tean, et minu blogi käivad ka mitmed teised pimedad piilumas, siis minge tsekake Lipsukese blogi ka üle. Lihtsalt ii-me-line! Järgmisel aastal võiks Lipsuke saada EBA 2017 tiimilt mingisuguse eripreemia selle eest, et muutis oma blogi nägemispuudega inimeste jaoks tiba ligipääsetavamaks. Praegu on ju pop kõiksugu häid tegusid ja inimesi nende taga märgata ja tunnustada, kes on millegagi silma paistnud ja olnud teistele heaks eeskujuks. Minu hääl läheb igatahes surmkindlalt Lipsukesele!

Hah, kuidagi märkamatult sai sellest postitusest Lipsukese ülistuspostitus, aga no mis sa hädaga ära teed, kui kiitus ajab vägisi igast otsast ja august välja. Ega ma kade tüdruk ole, eks head tegu tulebki kõigile kuulutada ja jagada. Ainult et selle kiidulaulu tõttu pean ma nüüd blogijate kirjelduspostitust alustama uue postitusena, sest kes seda kilomeetrist juttu ikka jaksab pärast lugeda. Silmamunad kuivavad enne pealuu sisse kinni.

PS. Mul kuskil kuklas on selline aimdus või selline pisike deja vu, et kas Lipsuke osales selles "Naistevahetuse" saates ka või? :D No seal, kus olid need Jane ja Janeli. Miskipärast mul lööb pidevalt selle "Naistevahetuse" Janeli (kui seal üldse oli sellenimeline tegelane) silme ette... :D

Ausalt, see ei ole lihtsalt mingisugune järjekordne, halamist ja vingu täis postitus, vaid ma tõesti lähen varsti hulluks, kui ma pean veel kasvõi tunnikese seda peavalu kannatama. Mul on paar nädalat vähemalt järjepanu pea otsas lõhkunud. Vahepeal on nagu tunne, et oh, vist läheb üle ja siis hakkab kõik uue hooga otsast pihta. Uinun peavaluga ja ärkan peavaluga. Mul on mõistus otsas, et millest selline valu võib tulla. Vererõhk on korras, värskes õhus oleme ka piisavalt viibinud, söönud ja maganud ka normaalselt ja no stress ja igapäeva pingeid... No neid ikka esineb, aga varasemalt pole see nüüd sellist valu küll põhjustanud. Joosep seletab mulle juba mitmendat päeva, et peaks minema arsti juurde, et las teevad mul vereanalüüsid ja mõõdavad kõikvõimalikud näidud ära, aga ma olen oma elus nii palju mööda arste jooksnud, et mul erilist usku sellesse nüüd küll pole, et lihtsalt üks vereanalüüs näitaks kohe ära, et mis mul häda on.Ma pole eriti ravimiusku ka, aga no kolmandal päeval võtsin ikka ühe valuvaigisti hinge alla, lootuses, et vabastab mupiinavast valust, aga oh ei. Valuvaigisti ka ei mõiganud, vb ainult paariks tunniks suts leevendas ja siis on jälle valu tagasi selliselt nagu see poleks ära käinudki. Eile siin istusime naabritega õues ja naabrimees vedas grilliplatsile isetehtud 70 kraadise puskari ja ütles, et ma pean pitsi seda võtma, et see on kõige parem ravi peavalule või mistahes haigusele, aga no mina seda kraami ei puutunud. Nüüd mõtlen, et äkki oleks ikka pidanud...
Ühesõnaga sellepärast pole ma ka eriti blogima jõudnud, kuna no ei ole eriti mahti arvuti taga passida, kui väiksed päkapikud peas kirkadega laamendavad. Käisin ennist just poes ja ostsin kõiksugu hääd ja paremat kraami ning plaanin homme teha tatrasalatit. Ma pole veel päris kindel, mida sinna sisse panen, aga no ostsin kodujuustu, suitsukanafileed, tomatit, kurki, pirni, virsikuid ja toorsalatisegu. Eks näis, mis ma sellest kokku keeran. Kui tuleb miskit maitsvat, siis šeerin retsepti ka.  Täna ei kavatse ma isegi mitte oma väikest varvastki liigutadagi. Ostsin suurema nälja leevendamiseks kohukesi ja võiku materjali ja kui nälg näpistab, siis söömegi neid ja võikusid. Ei, ma pean nüüd minema ja Joosepile ühe litaka vastu pead andma, sest see mees laseb dubstepi ja ma juba tunnen kuidas mu veresoon oimukohal veel rohkem tukslema hakkab.
Jessas, teate mis mulle just praegu meenus... Ma isegi ei kujuta ette, kas sellel on mingisugune seos või mitte, aga mul hakkas kuskil kuu või paar tagasi esinema kordinatsioonihäireid. No sellisel kujul, et kui janet kõndis keset kõnniteed täiesti otse, siis mulle tundus, et kõnnib viltu ja kodus ka kui liikusin või praegu liigun, siis vahepeal on täiega tunne, et ma kõnnin viltu ja siis hakkangi enda suunda korrigeerima ja siis tuleb välja, et polnud midagi tarvis korrigeerida. Selle suure korrigeerimisega ma ju kõndisingi siin ju mõned nädalad tagasi nägupidi heleda laksuga vastu ahju ja kergelt tõmbas ju ninajuure pealt sinakaks ka... Äkki need asjad on kõik omavahel seotud? Hmm, imelik on ainult see, et selline viltu kõndimine esines mul viimati silmakliinikus, kui silmaopist oli paar päeva möödas ja mu vasakust silmast oli nägemisjääk väga tugevalt vähenenud. No kui enne oppi nägin piisavalt palju, et üksi tänaval liigelda, siis peale oppi suutsin tuvastada ainult kontraste, valgust ja inimeste liikumist ning kuna aju polnud veel sellise muudatusega kohanenud, siis avastasingi end pidevalt vastu nurki ja seinaääri nühkimast. No ja nüüd on umbes sarnane olukord, aga põhjust ma ei tea, kuna mul pole ju nägemisjääki juba mitu aastat, millest saaks olukord trastiliselt halvemaks muutuda ja millega vajaks aju kohanemist ja ümberharjumist. Pekki küll, see valu ajab mu hauda. Joosep käis just siin ja ütles, et kui kahe päeva pärast pole valu üle läinud, siis veab mu nattipidi EMOsse.
Ma hakkan parem doktor Googlest rahvameditsiini kohta uurima. Äkki saab loodustaimedest abi.