9 kuud
Ma küll ei tea, mis laadi mõtted võisid kellegil peast läbi
vuhiseda, kui lugesite pealkirja, aga reedel sai tõepoolest üks väga, väga
eriline koeratüdruk 9 kuuseks. Ja ilmselt saate kõik aru, et jutt ei käi siin
Janetist, vaid minu uhiuuest silmapaarist, daamid ja härrad, lubage tutvustada
– juhtkoer Batya Bianka, sõpradele Batu, Bibi. 😍
Kuigi, kui nüüd päris aus olla, siis juhtkoer on veel vara öelda selle marakrati kohta, kes armastab:
Tjah, selle loetelu põhjal ütleks, et eesmärgid on paigas ja sihid kõrged. Vähemalt on koeratüdrukul mitmeid motoorikat ja füüsist arendavaid hobisid. Selle üle on ainult rõõm, puhas rõõm. Haistate sarkasmi?! 😆
Tegelt on nats imelik loetleda tulevase juhtkoerahakatise kohta sihukeseid krutskeid, sest minu jaoks on see esimene kogemus kui saan oma tulevase juhtkoera kasvamisele ja arenemisele igakülgselt kaasa elada. Ja ma pole päris kindel, kas see on just see progress, mida ma ootaksin tulevaselt juhtkoeralt. Et kui alguses upitas end toolini, siis kasvades avastas, et ohoo, näe nüüd ma ulatun juba lauani. #maniitublikoer
Aga lets keep fingers crossed, et see kõik oleks mööduv etapp. Palun, armas taevaisa, palun tee nii, et see oleks mööduv etapp!
Janetiga olid asjalood hoopis teisiti. Temaga me kohtusime esimest korda alles siis, kui ta oli 1,8. aastane ja oli juba algust teinud oma juhtkoeraõpingutega. Seega.. Janetiga kohtudes vaatas mulle vastu igati ontlik, pisut arg ja malbe loomuga kollane labradoritüdruk, kelle hingel polnud ainsamatki pattu. Vähemalt mina küll ei usuks, kui keegi tuleks ja väidaks mulle pühalikult, et Janet varastas kutsikana toitu või et hekseldas hinnalisi raamatuid vahepaladeks. Kindlasti mitte, see on kellegi alatu laim. Ja nüüd, kus ma saan vahetult kasvuperega suhelda, siis on tõesti natuke murettekitav kuulda, et Batya on paras suslik ja marakratt. Et nagu aaahaahh, et siis sellest väänikust peaks mulle järgmine juhtkoer tulema. See juhtkoer, kes hakkab mind – pimedat, ohutult mööda linnaliiklust, punktist A punkti B saatma, ilma, et ma endal hambad suust välja kukuksin või esimese trammi alla jääksin? Davai siis.
Ilmselt saite vast ise ka aru, et kogu see eelnev jutt Janeti ingelikust käitumisest oli tiba forsseeritud, ma reaalselt valetaksin, kui väidaksin, et see tegelinski pole never ever midagi varastanud *vaatab ingelikul ilmel üles*. Viimane pahandus, millega proua juhtkoer hakkama sai, oli see, kui kühveldas endale Platinumi poolt kingituseks saadetud uue uudistoidu sisse. Ma ei jõudnud veel piltigi teha, kui juba tüüp jalutas mulle esikusse saba lehvides vastu, endal katki rebitud pakend võidurõõmsalt hambus, muig. Nii et, ma aeg-ajalt siiski kõige selle headuse keskel korrutan endale, et ega Janet pole ka alati kullatükk olnud. Ja raudselt näris kutsikana kellegi tuhvlid ära ja kui ei varastanud tervet latti vorsti, siis pool vast ikka. Ja kui mööda köögikappe ei turninud, siis seda ainult sellepärast, kuna pisikese poobiku käpakesed on lühikesed ja kehaehitus akrobaatiliste soorituste teostamiseks liialt töntsakas.
Aga tegelikult on mul Batya suhtes hea sisetunne. Päris tõsiselt. Ta paistab olema küll märksa elavaloomulisem ja vallatum, aga juba praegu olen mõningasi sarnasusi neil kahel täheldanud. Ma siiralt usun, et meist saab hea tandem. Aga enne, kui Janet teatepulga lõplikult üle annab, saab Batya veel natuke lapsepõlveradadel tuuseldada ja mängulusti nautida. Mitte, et juhtkoeraametiga oleks mängulustil kriips peal, kindlasti mitte, aga nagu inimlastelgi, siis ühel hetkel peab lasteaia värava sulgema ja tegema elukeses järgmise sammu, ja nii ka Batya – peab hakkama tähtsat ja väärikat ametit pidama.
Oeh, meel muutub härdaks ja kurbus poeb hinge, kui mõtlen sellele, et teekond Janetiga on lõpusirgel.. me oleme nagu sukk ja saabas. Nagu hästi sissekantud mugav toatuhvel. Batya on seevastu nagu uus, sissekandmata nahksaabas, mis pole veel minu jala järgi end vorminud. kuid tean, et küll seegi aeg tuleb. Ja ega ma ei saa öelda, et mul on uuele juhtkoerale mingisugused imeootused. Ei ole. Ja ega saakski olla!
Hästi palju on räägitud sellest, et kui pime saab teise juhtkoera, siis tavaliselt kipub võrdlema uut vanaga. Et oi näe, vana koer oskas seda, teist ja neljandat palju paremini kui uus. Uus koer ei oska ja ei saa aru, mida ma tahan jne. Ja üleüldse, see uus koer.. see uus koer tundub kuidagi rumalavõitu olema. Unustades selle suure hala keskel ära ühe väga, väga olulise asja – kunagi alguspäevil oli esimene juhtkoer samamoodi ebakindel ja kõik võttis aega, et teineteisega kohaneda ja harjuda.
Ma ikka ei väsi end kordamast: juhtkoerad on kõik erinevad, olgu see esimene või kolmas, neljas koer, neid ei saa võrrelda, sest nad on nagu lapsed. Üks on tugev muusikas, teine jällegi geograafias.Nii ka koertega. Kõik koerad ei tee agilityt, kõik koerad ei ole juhtkoeramaterjal ja kõik juhtkoerad pole oma oskustelt ühe vitsaga löödud. Janeti komistuskiviks jääb surmatunnini laiad väljakud ja nendelt otse üleminekud. Meelita, anu, palu põlvili, palu veelkord, tee mida iganes, aga no see koer lihtsalt EI lähe otse, alati vajume sujuvalt kuskile vasakusse või paremasse nurka ära. Ja ma võin kihla vedada, et Batyal on ka raudselt mingi oma kiiks. Aga on kuidas on ja läheb kuidas läheb, sest hoolimata tugevatest ja nõrkadest külgedest, on need koeratüdrukud mõlemad niiii tohutult armsad nunnupallid. 💓
Kuigi, kui nüüd päris aus olla, siis juhtkoer on veel vara öelda selle marakrati kohta, kes armastab:
- vahepaladeks prille ja plastkarpe süüa
- koridorist KÕIK jalatsid elutuppa vedada
- laualt toitu näpata
- kell viis hommikul ärgata
- kasse taga ajada
- vedelema jäetud riideid oma suva järgi laiali vedada
Tjah, selle loetelu põhjal ütleks, et eesmärgid on paigas ja sihid kõrged. Vähemalt on koeratüdrukul mitmeid motoorikat ja füüsist arendavaid hobisid. Selle üle on ainult rõõm, puhas rõõm. Haistate sarkasmi?! 😆
Tegelt on nats imelik loetleda tulevase juhtkoerahakatise kohta sihukeseid krutskeid, sest minu jaoks on see esimene kogemus kui saan oma tulevase juhtkoera kasvamisele ja arenemisele igakülgselt kaasa elada. Ja ma pole päris kindel, kas see on just see progress, mida ma ootaksin tulevaselt juhtkoeralt. Et kui alguses upitas end toolini, siis kasvades avastas, et ohoo, näe nüüd ma ulatun juba lauani. #maniitublikoer
Aga lets keep fingers crossed, et see kõik oleks mööduv etapp. Palun, armas taevaisa, palun tee nii, et see oleks mööduv etapp!
Janetiga olid asjalood hoopis teisiti. Temaga me kohtusime esimest korda alles siis, kui ta oli 1,8. aastane ja oli juba algust teinud oma juhtkoeraõpingutega. Seega.. Janetiga kohtudes vaatas mulle vastu igati ontlik, pisut arg ja malbe loomuga kollane labradoritüdruk, kelle hingel polnud ainsamatki pattu. Vähemalt mina küll ei usuks, kui keegi tuleks ja väidaks mulle pühalikult, et Janet varastas kutsikana toitu või et hekseldas hinnalisi raamatuid vahepaladeks. Kindlasti mitte, see on kellegi alatu laim. Ja nüüd, kus ma saan vahetult kasvuperega suhelda, siis on tõesti natuke murettekitav kuulda, et Batya on paras suslik ja marakratt. Et nagu aaahaahh, et siis sellest väänikust peaks mulle järgmine juhtkoer tulema. See juhtkoer, kes hakkab mind – pimedat, ohutult mööda linnaliiklust, punktist A punkti B saatma, ilma, et ma endal hambad suust välja kukuksin või esimese trammi alla jääksin? Davai siis.
Ilmselt saite vast ise ka aru, et kogu see eelnev jutt Janeti ingelikust käitumisest oli tiba forsseeritud, ma reaalselt valetaksin, kui väidaksin, et see tegelinski pole never ever midagi varastanud *vaatab ingelikul ilmel üles*. Viimane pahandus, millega proua juhtkoer hakkama sai, oli see, kui kühveldas endale Platinumi poolt kingituseks saadetud uue uudistoidu sisse. Ma ei jõudnud veel piltigi teha, kui juba tüüp jalutas mulle esikusse saba lehvides vastu, endal katki rebitud pakend võidurõõmsalt hambus, muig. Nii et, ma aeg-ajalt siiski kõige selle headuse keskel korrutan endale, et ega Janet pole ka alati kullatükk olnud. Ja raudselt näris kutsikana kellegi tuhvlid ära ja kui ei varastanud tervet latti vorsti, siis pool vast ikka. Ja kui mööda köögikappe ei turninud, siis seda ainult sellepärast, kuna pisikese poobiku käpakesed on lühikesed ja kehaehitus akrobaatiliste soorituste teostamiseks liialt töntsakas.
Aga tegelikult on mul Batya suhtes hea sisetunne. Päris tõsiselt. Ta paistab olema küll märksa elavaloomulisem ja vallatum, aga juba praegu olen mõningasi sarnasusi neil kahel täheldanud. Ma siiralt usun, et meist saab hea tandem. Aga enne, kui Janet teatepulga lõplikult üle annab, saab Batya veel natuke lapsepõlveradadel tuuseldada ja mängulusti nautida. Mitte, et juhtkoeraametiga oleks mängulustil kriips peal, kindlasti mitte, aga nagu inimlastelgi, siis ühel hetkel peab lasteaia värava sulgema ja tegema elukeses järgmise sammu, ja nii ka Batya – peab hakkama tähtsat ja väärikat ametit pidama.
Oeh, meel muutub härdaks ja kurbus poeb hinge, kui mõtlen sellele, et teekond Janetiga on lõpusirgel.. me oleme nagu sukk ja saabas. Nagu hästi sissekantud mugav toatuhvel. Batya on seevastu nagu uus, sissekandmata nahksaabas, mis pole veel minu jala järgi end vorminud. kuid tean, et küll seegi aeg tuleb. Ja ega ma ei saa öelda, et mul on uuele juhtkoerale mingisugused imeootused. Ei ole. Ja ega saakski olla!
Hästi palju on räägitud sellest, et kui pime saab teise juhtkoera, siis tavaliselt kipub võrdlema uut vanaga. Et oi näe, vana koer oskas seda, teist ja neljandat palju paremini kui uus. Uus koer ei oska ja ei saa aru, mida ma tahan jne. Ja üleüldse, see uus koer.. see uus koer tundub kuidagi rumalavõitu olema. Unustades selle suure hala keskel ära ühe väga, väga olulise asja – kunagi alguspäevil oli esimene juhtkoer samamoodi ebakindel ja kõik võttis aega, et teineteisega kohaneda ja harjuda.
Ma ikka ei väsi end kordamast: juhtkoerad on kõik erinevad, olgu see esimene või kolmas, neljas koer, neid ei saa võrrelda, sest nad on nagu lapsed. Üks on tugev muusikas, teine jällegi geograafias.Nii ka koertega. Kõik koerad ei tee agilityt, kõik koerad ei ole juhtkoeramaterjal ja kõik juhtkoerad pole oma oskustelt ühe vitsaga löödud. Janeti komistuskiviks jääb surmatunnini laiad väljakud ja nendelt otse üleminekud. Meelita, anu, palu põlvili, palu veelkord, tee mida iganes, aga no see koer lihtsalt EI lähe otse, alati vajume sujuvalt kuskile vasakusse või paremasse nurka ära. Ja ma võin kihla vedada, et Batyal on ka raudselt mingi oma kiiks. Aga on kuidas on ja läheb kuidas läheb, sest hoolimata tugevatest ja nõrkadest külgedest, on need koeratüdrukud mõlemad niiii tohutult armsad nunnupallid. 💓
Küll see muld maitseb hästi :D
Väike kortsunägu
Nagu kaks tilka vett
Mis elul viga, kui Su kõrval on selline truu sõber! :)
4 kommentaari:
Postita kommentaar