Palun vabandust. Olen lubamatult kaua vaikinud. Lausa nii kaua, et nii mõnigi sõber jõudis juba hakata uurima, kas olen blogimise lõpetanud või millal oleks lootust uut postitust lugeda. Ning on ka neid olnud, kes on väga konkreetselt öelnud „kuule, Kai, mine ja blogi midagi“.
Kusjuures, see viimane toimib minu puhul vist kõige paremini, kuna küsimustele nagu miks, millal või kas, ei ole ma väga hea vastaja kui see puudutab blogimist. Aga kinnitage turvavööd, sest siit tuleb järjekordne mammutpostitus (loe: väikene ülevaade) nelja, ee, heakene küll, viie nädala kohta, mil ma sõnakestki ei poetanud.

1. 23. septembril oli mu sünnipäev, wii. Olen väga rõõmus ning siiralt tänulik kõigile, kes mind sel tähtsal päeval meeles pidasid ja õnne-jaksu-tervist soovisid. Aitäh!

2. 4.-6. oktoobril väisasime Janetiga rahvusvahelist juhtkoerte maavõistlust. Tänavune võistlus toimus Lätis. Tulime VI kohale ja noh, mis ma oskan kosta?! Pean peeglisse vaatama, silmad häbist maha langetama ja ütlema, et ma olen üks paras käkerdis!
Käkerdis olen ma nimelt sellepärast, et Janet tegi suurepärase võistluse, aga mul oli koera usaldamisega probleeme ja ma vist unustasin ära, kes meist pime on ning tahtsin hirmsasti ise koera juhtida-korrigeerida-parandada. Ilma minu käkerdamisteta oleksime ilmselt esikolmikusse  jõudnud.
Ja noh, kasuks ei tulnud ka mu outfit. Ma ei tea, kus mu mõistus oli, aga ma leidsin, et võistlusrajale on hästi mõistlik minna kleidi, mantli ja kontsakingadega. See ei vaja vist rohkemat kommenteerimist. Ma omast arust läksin vist Broadway catwalkile. Aga eks feilimised ongi elus selleks, et õppida ja areneda. Eks püüan järgmine kord paremini. Natuke lohutab see, et see oli ikkagist meie kõige esimene võistlus.

Lisaks oli reis sellepärast ka veel „huvitav“, et kui õhtul hotellituppa jõudsime, siis avastasin õudusega, et mul pole insuliini.
Ma nimelt enne Lätti sõitmist käisin spetsiaalselt apteegist läbi, et osta insuliini, aga apteegileti taga seistes avastasin, et mu pangakaart on kadunud. Olin sellest nii kohutavalt häiritud, et unustasin insuliini ja reisi sootuks ära. Suutsin ainult sellest mõelda, et kuhu ma oma kaardi olen pistnud ja nii ma kõige tähtsama diabeetiku ravimita reisile sõitsingi. Aga õnneks elukaaslane sai Pärnus bussijuhiga kaubale ja Riia buss võttis pakikese kaasa ning elupäästev ravim toimetati õigeaegselt minuni. Sellistel hetkedel mõistad kui abivalmid ja toredad on inimesed.

3. 17. oktoobril kolisime elukaaslasega Tartusse, Toomemäe kanti. See viimane on minu kui pimeda jaoks kõige suurem ja drastilisem muutus elus, sest tuttav turvaline Pärnu linn, millest mul oli päris hea linnakaart peas kokku pandud, jäi minust kaugele maha. Nüüd pidin harjuma ja õppima uue keskkonnaga.
Ma olen üldiselt uute olukordadega päris hea harjuja, kui mulle luuakse selleks vastavad tingimused või kui ma ise saan neid tingimusi luua. Hetke seis peale kahte nädalat on selline, et oskan praegusest kodust minna bussipeatusesse ja sealt sõita kesklinna ning kesklinnast jalutada tipa-tapa Tartu bussijaama ning vajadusel kesklinnas ümberistuda teise bussi peale. Ehk et otsida üleval Riiamäel asetsev bussipeatus üles.

Oskan Toomemäele minna, ent tagasi vist ei oska tulla. Ma pole seda veel üksi katsetanud, sest Janet on super tööstreikija, kui vihma sajab ja no ütleme nii, et viimasel ajal sajab siin päris palju. Kiku küll rääkis, et Tartus on alati ilus ilm ja et kui kolid siia, siis Tartu tervitab alati ilusa ilmaga. Ehk et ma lootsin päikest, lilli,liblikaid ja linnulaulu, aga oh well, see on vist hetkel vale aastaaeg.
Eniveis, siis oskan veel minna peaaegu Kassikaussi. Selle tee õpetas mulle selgeks üle tee elav teine juhtkoerakasutaja Gerli. Pargi lõppsihtmärgiks on pargipink, aga mina eile avastasin, et tegu pole teps mitte pingiga, vaid hoopiski kiigega. Ma pidin end kaamliks ehmatama, kui päris esimest korda proovisin selle peale istuda ja see nn pink minu tundmuse järgi peaaegu et ümber kukkuma pidi. Kargasin nagu tulesäde sellelt püsti ja tutvusin ettevaatlikult olukorraga ning siis taipasin, et see on üks eriti kift kiik. Tagasiteel koju mõtlesin, et huvitav kas see teine pime ka teab, et tegu on kiigega, mitte pingiga…

Veel oskan jalgsi kesklinna minna, aga seda puhtalt teoorias. Aga ma olen üpris kindel, et jõuaksin õigesse kohta välja, sest mul on omad kindlad maamärgid juba väljakujunenud, nagu näiteks liiklusmüra. Pean jõudma lihtsalt Riia tänavale ja ma tean kuhu poole see jääb ning sellest juba piisab.
Ühesõnaga, minu puhul piisab kõrvakuulmisest, maamärkidest  ja aktiivsest praktiseerimisest.

4. Tartu linna bussipeatustesse on hakatud paigaldama kõnelevaid teavitustabloosid, mis räägivad nägemispuudega inimesele vajaliku  info saabuvate busside kohta. Et mis kell saabub, millal väljub ja mis liiniga on tegu.
Seisad rahulikult peatuses ja siis kuuled, kuidas üks bassihäälne onu ütleb "2 minuti pärast tuleb buss number 20, 15 minuti pärast tuleb buss number 5" ja juurde räägib ka selle, et mis marsruudil sõidab.Igati innovaatiline ja tore abivahend! Kui saan nende vahvate aparaatidega natuke rohkem sinasõbraks ja kogemusi juurde, siis kindlasti kirjutan siia ka pikemalt, et mis ja kuidas.

Aga tõmbangi nüüd selleks korraks otsad kokku. Oma tänase blogipostituse lõpuks tahan öelda, et olen endiselt elus ja pole kuhugi kadunud. Ciao!                                                   

Palun vabandust. Olen lubamatult kaua vaikinud. Lausa nii kaua, et nii mõnigi sõber jõudis juba hakata uurima, kas olen blogimise lõpetanud või millal oleks lootust uut postitust lugeda. Ning on ka neid olnud, kes on väga konkreetselt öelnud „kuule, Kai, mine ja blogi midagi“.
Kusjuures, see viimane toimib minu puhul vist kõige paremini, kuna küsimustele nagu miks, millal või kas, ei ole ma väga hea vastaja kui see puudutab blogimist. Aga kinnitage turvavööd, sest siit tuleb järjekordne mammutpostitus (loe: väikene ülevaade) nelja, ee, heakene küll, viie nädala kohta, mil ma sõnakestki ei poetanud.

1. 23. septembril oli mu sünnipäev, wii. Olen väga rõõmus ning siiralt tänulik kõigile, kes mind sel tähtsal päeval meeles pidasid ja õnne-jaksu-tervist soovisid. Aitäh!

2. 4.-6. oktoobril väisasime Janetiga rahvusvahelist juhtkoerte maavõistlust. Tänavune võistlus toimus Lätis. Tulime VI kohale ja noh, mis ma oskan kosta?! Pean peeglisse vaatama, silmad häbist maha langetama ja ütlema, et ma olen üks paras käkerdis!
Käkerdis olen ma nimelt sellepärast, et Janet tegi suurepärase võistluse, aga mul oli koera usaldamisega probleeme ja ma vist unustasin ära, kes meist pime on ning tahtsin hirmsasti ise koera juhtida-korrigeerida-parandada. Ilma minu käkerdamisteta oleksime ilmselt esikolmikusse  jõudnud.
Ja noh, kasuks ei tulnud ka mu outfit. Ma ei tea, kus mu mõistus oli, aga ma leidsin, et võistlusrajale on hästi mõistlik minna kleidi, mantli ja kontsakingadega. See ei vaja vist rohkemat kommenteerimist. Ma omast arust läksin vist Broadway catwalkile. Aga eks feilimised ongi elus selleks, et õppida ja areneda. Eks püüan järgmine kord paremini. Natuke lohutab see, et see oli ikkagist meie kõige esimene võistlus.

Lisaks oli reis sellepärast ka veel „huvitav“, et kui õhtul hotellituppa jõudsime, siis avastasin õudusega, et mul pole insuliini.
Ma nimelt enne Lätti sõitmist käisin spetsiaalselt apteegist läbi, et osta insuliini, aga apteegileti taga seistes avastasin, et mu pangakaart on kadunud. Olin sellest nii kohutavalt häiritud, et unustasin insuliini ja reisi sootuks ära. Suutsin ainult sellest mõelda, et kuhu ma oma kaardi olen pistnud ja nii ma kõige tähtsama diabeetiku ravimita reisile sõitsingi. Aga õnneks elukaaslane sai Pärnus bussijuhiga kaubale ja Riia buss võttis pakikese kaasa ning elupäästev ravim toimetati õigeaegselt minuni. Sellistel hetkedel mõistad kui abivalmid ja toredad on inimesed.

3. 17. oktoobril kolisime elukaaslasega Tartusse, Toomemäe kanti. See viimane on minu kui pimeda jaoks kõige suurem ja drastilisem muutus elus, sest tuttav turvaline Pärnu linn, millest mul oli päris hea linnakaart peas kokku pandud, jäi minust kaugele maha. Nüüd pidin harjuma ja õppima uue keskkonnaga.
Ma olen üldiselt uute olukordadega päris hea harjuja, kui mulle luuakse selleks vastavad tingimused või kui ma ise saan neid tingimusi luua. Hetke seis peale kahte nädalat on selline, et oskan praegusest kodust minna bussipeatusesse ja sealt sõita kesklinna ning kesklinnast jalutada tipa-tapa Tartu bussijaama ning vajadusel kesklinnas ümberistuda teise bussi peale. Ehk et otsida üleval Riiamäel asetsev bussipeatus üles.

Oskan Toomemäele minna, ent tagasi vist ei oska tulla. Ma pole seda veel üksi katsetanud, sest Janet on super tööstreikija, kui vihma sajab ja no ütleme nii, et viimasel ajal sajab siin päris palju. Kiku küll rääkis, et Tartus on alati ilus ilm ja et kui kolid siia, siis Tartu tervitab alati ilusa ilmaga. Ehk et ma lootsin päikest, lilli,liblikaid ja linnulaulu, aga oh well, see on vist hetkel vale aastaaeg.
Eniveis, siis oskan veel minna peaaegu Kassikaussi. Selle tee õpetas mulle selgeks üle tee elav teine juhtkoerakasutaja Gerli. Pargi lõppsihtmärgiks on pargipink, aga mina eile avastasin, et tegu pole teps mitte pingiga, vaid hoopiski kiigega. Ma pidin end kaamliks ehmatama, kui päris esimest korda proovisin selle peale istuda ja see nn pink minu tundmuse järgi peaaegu et ümber kukkuma pidi. Kargasin nagu tulesäde sellelt püsti ja tutvusin ettevaatlikult olukorraga ning siis taipasin, et see on üks eriti kift kiik. Tagasiteel koju mõtlesin, et huvitav kas see teine pime ka teab, et tegu on kiigega, mitte pingiga…

Veel oskan jalgsi kesklinna minna, aga seda puhtalt teoorias. Aga ma olen üpris kindel, et jõuaksin õigesse kohta välja, sest mul on omad kindlad maamärgid juba välja kujunenud, nagu näiteks liiklusmüra. Pean jõudma lihtsalt Riia tänavale ja ma tean kuhu poole see jääb ning sellest juba piisab.
Ühesõnaga, minu puhul piisab kõrvakuulmisest, maamärkidest  ja aktiivsest praktiseerimisest.

4. Tartu linna bussipeatustesse on hakatud paigaldama kõnelevaid teavitustabloosid, mis räägivad nägemispuudega inimesele vajaliku  info saabuvate busside kohta. Et mis kell saabub, millal väljub ja mis liiniga on tegu.
Seisad rahulikult peatuses ja siis kuuled, kuidas üks bassihäälne onu ütleb "2 minuti pärast tuleb buss number 20, 15 minuti pärast tuleb buss number 5" ja juurde räägib ka selle, et mis marsruudil sõidab.Igati innovaatiline ja tore abivahend! Kui saan nende vahvate aparaatidega natuke rohkem sinasõbraks ja kogemusi juurde, siis kindlasti kirjutan siia ka pikemalt, et mis ja kuidas.

Aga tõmbangi nüüd selleks korraks otsad kokku. Oma tänase blogipostituse lõpuks tahan öelda, et olen endiselt elus ja pole kuhugi kadunud. Ciao!

Viimaks ometi kodus ning nüüdseks juba üsna rahunenud, kõht täis ja vajalikud asjatoimetamised linnas aetud. aga millise närvikuluga...
Ei, ma ei ole kuri Janeti peale, tema tegi kõigest hoolimata täna lausa super hästi tööd (väljaarvatud need kolm imepisikest viga). Ma ei ole kuri loomade, lindude, putukate ega mutukate peale ja ma pole kuri riigi, turistide,tänavaaukude ega muu sellise peale, aga ma olen vägavägaväga kuri inimeste peale, kes segavad ja häirivad juhtkoera tööd. Lihtsalt masendavalt kurvaks teeb, kui inimesed ei saa sellest aru kui ohtlikke olukordi nende mõtlematu käitumine võib põhjustada!

Sest on ju igati tore, kui kutsute häälitsedes ja zestikuleerides juhtkoera enda poole ning seda just siis kui koer ületab koos oma pimedast peremehega tiheda liiklusega sõiduteed. Ning eriti lahe asi, mida saate veel teha on see kui kalpsate nagu jänes diagonaalis üle tee, andes sellega juhtkoerale halba eeskuju, sest ega koer ju ometigi õpi kaasliiklejate pealt. Ei. Muidugi mitte. Ning mis mul siis häda näha ei ole kui koer hakkab valesti minema.
Ja wii, nii tore on kui juhtkoer nuusutab mu välja sirutatud kättt, sest wiii, see on ju niiiii nunnu, kuidas ta nuusutab mu sõrmi ja loodab sealt miskit head-paremat saada, aga oih, te ju unustasite ju viineripiruka näpu vahele võtta. Loomulikult alati naeratage ja sirutage kõik oma kaks kätt juhtkoera poole ning kutsuge juhtkoer enda juurde, kui te välikohvikus einestate ja kui soovite mind veelgi „õnnelikumaks“ muuta ning päeva kordaläinuks lugeda, siis kindlasti ärge jumala eest unustage oma lemmikut lasta lahtiselt, ilma jalutusrihmata, minu juhtkoera juurde, sest nii on lihtsalt lahe. Nad on ju sõbrad, bestikad. Sa loll pime ei näe lihtsalt seda. Sa ei tea, et ka juhtkoer vajab sotsialiseerimist. Ja kui koerad on teineteist ära tervitanud, halvimal juhul teineteisele turri karanud, siis minge nagu õige mees oma teed. Küll see pime leiab ükskord ise oma õige teeotsa üles. Mis see siis ära ei ole kui linnapilt ainult õige pisut, tsut-tsut, sassis on. Ükskord ikka leiab ju…

Inimesed, kas te olete pimedate valget keppi lähedalt näinud? Ei ole? Mul täna oli kange tahtmine mõnele seda eriti lähedalt näidata, sest lihtsalt nii enesekeskselt käituda ja mitte mõelda sellele, et kuidas teie käitumine võib põhjustada ohtlike olukordi liikluses ja tänaval. Mõelge palun natuke selle peale!!!
Ma palun siiralt vabandust, et mu postitus sai seekord kuidagi kurjema alatooniga, aga vahel lihtsalt tuleb natuke kurjemalt uriseda, ei saa lasta endale päris selga ka istuda.

Kui kõik see eelnev kõrvale jätta, siis tänane päev oli muidu tore ja ootan juba pingsalt oma sünnipäeva, sest sünnipäevad on toredad.
Sünnipäevaks soovin õrnkollaseid düllkardinaid, beebiroosat iPhone (ma tean, et roosat pole ja anna andeks Joosep), kallistusi, lilli, naeratusi ja paljupalju häid üllatusi – ma arrrmastan üllatusi!!!
Tänased ilusad ja head inimesed olid Soome turistid, kes rõõmsalt ja häälekalt tervitasid mind. Bussijuht, kes tegi minu tarbeks ühe lisapeatuse ja kaks naisterahvast, kes aitasid bussis, mis oli väga täis, vaba istekohta leida ja üks naine, kes andis märku, kui algas trepp.

Eriline ja auväärt muudatus Pärnu linnapildis on aga see, et Pärnu linnasaksad otsustasid endise Eesti Posti hoone vastas olevasse parki tagasi panna plaaditud kõnnitee ja likvideerida see õudne killustikupuruga kaetud pargitee.

Möödunud nädalal käisin Tallinnas silmakliinikus. Tavaline profülaktiline pimeduse kontroll. Lisaks pidin registratuurist läbi minema, et oma epikriisist koopia kätte saada, mille olin tellinud.
Seoses sellega mõtlesin, mis oleks kui kutsuks õige Ereti endale appi. Esiteks Sellepärast, et silmakliiniku registratuuris on mitte kõnelev elektrooniline  järjekorrasüsteem. Teiseks sellepärast, et polnud juba tükk aega Eretit näinud. Või noh, pole tegelikult teda juba seitse aastat näinud. Viimati kohtusime suvel. Ning kolmandaks sellepärast, et kui sõbranna elab põhimõtteliselt kõrvaltänavas, siis oleks patt mitte kasutada võimalust kokku saada, kaks või kakskümmend kallistust vahetada (sest ma lihtsalt niiiii väga armastan kallistamist), ilmajutte vesta jne.
Ent paraku reede hommikul selgus, et Eretiga me kokku ei saa ja nii läksin oma truu abilisega, Janetiga, kahekesi.

Kliiniku leidsime suurema vaevata üles ning kliinikusse sisenedes käskisin Janetil esimese asjana otsida lift üles. Seda ta ka tegi. Liftiuksed olid tegelikult juba sulgumas kui ta äkitselt pistis oma koonu uljalt liftiukse vahele, seejärel surus ka kere järele ning siis litsusin mina ka end lifti ning olimegi liftis – dadaaa!
Mul pole õrna aimugi, mis daredevil talle sisse puges, sest tavaliselt on ta üsna ettevaatlik ja kaalutletud oma otsustes ja valikutes. Aga seekord käis kõik välgukiirusel, nagu me sõidaks iga päev sedasi liftidega.

Aga oh well. Jõudsime igatahes 4.korrusele ning leidsime probleemideta ka kabineti ukse üles. Panin ainult kõigest paari meetriga mööda, pimeda kohta üsna hea silmamõõt, hihi.
Kui õde mind silmarõhu mõõtmiseks sisse kutsus, siis uurisin, kas oleks võimalik hiljem mulle kedagi töötajatest appi saata, ja kui selgitasin põhjust, siis see väga armas ja sümpaatne õde ütles, et kui ma tohtri juures valmis saan, siis tema tuleb minuga registratuuri.Mõeldud,  tehtud ja käidud.

Kui sain oma tähtsad asjad aetud (kusjuures, olin omadega peris rahul, et sain niimoodi iseseisvalt hakkama), siis asutasin end tagasi bussijaama poole, et esimesele väljuvale Tartu bussile jõuda. Ma ei tea kindlalt, aga ma pakun, et olin kliinikust umbes 200 meetri kaugusel, kui äkki peatas mind üks vene keelt kõnelev babulja koos väikse lapsega ning küsis, kas ma tean, kus asub kliinik. Mu esimene reaktsioon oli automaatselt vastata „njee snaju", aga siis memmeke täpsustas, et otsivad silmakliinikut. Et ta pole päris kindel, kas nad on õigel suunal ja siis iile pani täpi see kui pisikene lapsekene uuris haledal häälel "vanaema, vanaema, kas me oleme eksinud? Kas sa ei tea, kuhu minna?"
Seda kuuldes, sulas mu süda nagu kevadine lumi sooja päikese käes ning võtsin julguse kokku ja hakkasin kanges vene keeles purssima, et mis suunas peavad minema ja kust ära pöörama. Alguses ma ei suutnud muidugi kohe pilti kokku panna, et mis suunas ja kuhu nad keerama peaks. Aga siis memmeke uuris, et kas sinna poole, mille peale mina kohe heakskiitvalt ütlesin, et daadaa, tudaa. Ise pärast mõtlesin, et väga huvitav, ma ju ei näinud, kuhu suunda memmeke käega viipas... Aga mu sisetunne ütleb, et neil kahel läks kõik hästi ja nad jõudsid kenasti kohale. Võite teinekordki mittekohalikult pimedalt teed küsida, ilma irooniata.

Möödunud laupäeval toimus Pärnus juhtkoerte õppe- ja treeningpäev. Mina olin selle ürituse korraldaja, eesotsas Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühinguga. Õppepäev läks vägagi hästi ning juhtkoeri oli kohale tulnud lausa 13. See on Eesti kohta hea tulemus, sest meie väikeses riigis liigubki ringi umbes 30 juhtkoerakasutajat.

Kuna ma olen perfektsionist, siis püüan alati kõike teha maksimaalselt hästi. Et kõik oleks viimase lihvini ideaalne ja vägev. Ja nii ka seekord. Kõik muu oli mul juba korraldatud. Treenerid ja sujundajad olemas, marsruut valitud ning treeneriga läbi käidud, kohtumispunkt valitud, info kasutajatele edastatud jne. Ühesõnaga mul oli kõik olemas, peaaegu kõik. Puudu oli veel ainult üks asi…
Mõtlesin nimelt, et maru tore oleks kui saaks igale juhtkoerale, kes osaleb õppepäeval, pärast trenni anda väikese maiustuse. See mõte tekkis mul küllaltki hilja, umbes kaks päeva enne ürituse algust, ja seetõttu pidin kähku mingi plaani välja mõtlema.

Nii mulle meenuski, et Zoo Planet paneb päris tihti igale sinu ostule kaasa tasuta väikse paki maiustust või krõbinaid . Ja nii ma otsustasingi võtta ette retke esimesse Pärnu linnas tegutsevasse Zoo Planetisse. Igaks juhuks võtsin Joosepi ka kaasa, emotsionaalseks toeks või nii. Noh, nii igaks juhuks, et kui Janet peaks otsustama mitte suuta seista vastu kiusatusele näpata maiustusi, mis seal lahtiselt, koera nina kõrgusel, riiulis vedelevad. Või kui mul peaks tekkima hirm rääkimise ees ning ma hangun leti ees seistes ära. Et siis oleks hea kui üks meist oleks võimeline kõnelema.

Mul oli selge plaan olemas. Astusime poodi sisse ja ütlesin Joosepile, et lähme ostame ka ikka midagi, et ehk annavad siis parema meelega sponsorlust.
Seisime maiustuste riiuli ees ning Joosep andis mulle erinevaid maiustusi katsuda. Olles näidanud juba päris mitmeid, olin lõpuks nii otsustusvõimetu, et mida võtta.Kuid siis järgmisel hetkel ulatas Joosep mulle sellise 10 cm pikkuse ja pöidlajämeduse rullmaiustuse, millel olevat kirjade järgi sees singitäidis. Mul tekkis neist koheselt vaimustus ja ütlesin, et oh, kuule, mis arvad kui võtaks igale koerale ühe sellise. Aga mu vaimustus kestis ainult üürikest aega, sest kui Joosep ütles, et need läheks kokku maksma 6,80 raha, siis mina krimpsutasin nina ja teatasin, et see on liiga kallis. Sest ma oleksin pidanud ju need ise omast taskust kinni maksma.
Joosep pani singirulli tagasi ja leidis järgmise närimisliha. See oli selline peenike, kõva ja pikem kui eelmine ning mulle tundus, et see juba on täitsa midagi.
Äkitselt teatas Joosep: "Kuule, siin on terve pakk neid ja terve paki hind 2,40 euri“
Ma olin sellisest suurepärasest leiust vaimustuses ja ütlesin õhinal: "Kuule, ma ei küsigi sponsorlust. Ostan terve paki neid maiuseid ja Janetile võtan boonuseks kaks singirulli ning ühe suurema Pythonile." (see siis Joosepi koon).

Suundusime rahulolevalt, naeratus näol, kassasse. Ma olin ikka vägaväga rahul ja rõõmus taolise leiu üle. Kassas algas aga järgmine dialoog.

Müüja: "Kas soovite terve paki neid maiuseid?“

Mina enesekindlalt: "Jaa, terve paki.“

Müüja: "Siin on 10 tükki neid. Et olete kindel, et kõik need?“

Mina muretult: "Jaa, kõik võtan." (ise veel mõtlesin, et mille üle ta küll imestab)

Müüja pärib edasi: "Kas teil kliendikaart on?“

Mina: "Ei ole. Kas selle tegemine maksab midagi?“

Müüja: "Jah, see maksab 1,50 eurot ja iga ostuga saate 5% ostult alla ning täna on meil üleüldse kogu kaup 30 protsenti soodsam.“

Mina: "Hea küll. Me teeme kliendikaardi.“

Müüja ulatas siis blanketi, kuhu tuli kirjutada oma andmed ja muu seesugune info. Lisaks olid alllahtrid või kastikesed, kuhu sai linnukesi märkida, et milliste toodete kohta soovime tulevikus infot saada. Joosep luges mulle kõik kenasti ette. Olime juba umbes poole peale jõudnud kui müüja tõmbas äkitselt lehe siuhti ära ja lausus: "Jaa,, aitab küll.“
Ma olin nagu eee, okei.
Järgmiseks küsis noor näitsikust müüjanna: "Kas te ei sooviks üht suurt singirulli veel lisaks võtta? Ma olen miskipärast neid kaks sisestanud.“ (huvitav müüginipp mõtlesin ma endamisi, aga noh, mis ma ikka norin. Sain aru, et tütarlaps alles noor ja roheline ning tulin talle vastu, võtsin siis ühe suure singirulli veel lisaks).

Samal ajal kui me kassas seisime, rääkis poemüüja sõbranna Janetiga juttu. Rääkis, et kui tore päev tal tuleb, et saab niiii palju maiustusi jne. Janetile kombekohaselt ignoreeris ta seda naisterahvast sajaga ning käitus nagu ta oleks õhk.
Lõpuks hakkasime meiegi oma asjadega valmis saama…
Müüja teatas kogu ostusumma: "Nii, ja kokku on 26,80  eurot“
Ma ei oska kirjeldada, et mida ma mõtlesin, mida ma tundsin või mis näoilme mul oli, aga ma vist tardusin hetkeks soolasambaks. Peast käis läbi mustmiljon küsimust, et ah, kuidas, mismoodi, kust selline summa, ee, ma vist kuulsin valesti jne. No nii palju kui mu mõistus suudab sekundiga genereerida. Ma just ei ostnud ju 418 krooni eest maiustusi koertele.

Kuna mina seisin seal mokk töllakil, nagu oleksin vastu vahtimist saand, siis Joosep tegeles maksmisega. Tüüpiliste eestlastena tegime halva asja juures head nägu ega piiksatanud sõnakestki.
Müüja lasi tšeki aparaadist välja ja enne kui Joosepile ulatas, vaatas ise ka veel üle ning lausus: "Nii, ma kontrollin, kas kõik sai ikka õigesti. Niii, siin on väiksed singirullid, siin on suured singirullid ja siin on terve pakk pullipeeniseid. Jaa, kõik on olemas.“

Ma olin nagu midaa!? Ma just ei ostnud ju pullipeeniseid, ja veel terve paki. Neid rõvedalt haisvaid pullipeeniseid, öäk.

Lahkusime poest. Ma lihtsalt lohisesin Janetile järele ja mõtlesin ikka veel sellele, et ma ostsin 26  euro  eest pullipeeniseid. Irooniliselt tagasi vaadates oleks need väiksed singirullid tõesti ikka väga kalliks läinud, muig. Lisaks ma ei suuda neid pullipeeniseid katsuda ja veel vähem oma nunnule koerale neid anda või üleüldse koertele anda. Need haisevad hirmsamat moodi, nagu tuhkur, kes on neli nädalat tagasi riidekappi ära koolenud. Ausalt noh.
Ning tavaliselt kui oleme Joosepiga käinud toidupoes ja ma olen ise lemmikloomariiuli juures uudistanud ja arvanud, et  leidsin miskit toredat, aga kui on selgunud, et need on pullipeenised, siis mul on tekkinud koheselt öäk-fui reaktsioon JA NÜÜD mina ostan sellise summa eest neid.
Ei, ma ei suuda sellest üle saada. Help needed.

Mul oli võimalus poodi ka helistada ning küsida sponsorlust telefoni teel, aga mina mõtlesin, et kui lähen Janetiga isiklikult kohale ja ta vaatab oma tarkade nukrate silmadega müüjale otsa, siis raudselt saame sponsorlust, haha.

See on lugu sellest, kuidas südaööl mu mõistus magab.
Joosepil hakkas nimelt keset ööd isutama ahjujuustusaiade järele ja kuna mina ärkasin millegi pärast just sel ajal üles, siis ei jäänud mul muud üle kui võtta oma soe hommikumantel ning suunduda kööki võikusid meisterdama. Palusin, et Joosep tuleks minuga alla korrusele kaasa, sest mina, kes ma olen pime, kardan pimedust. Ja kuna Joosep väga armastab mind, siis ei jäänud tal muud üle kui kaasa tulla.

Kööki jõudes hakkas Joosep kohe saiakoti kallal sahistama, tõstis juustu ja margariini külmikust välja tööpinnale. Ning enne kui ma aru sain, vorpis ta endale juba ise võikusid. Mina kössitasin siis tooli leenil ja lasin silma looja. Väga ideaalne, mulle sobis. Aga ma ei mõista, miks ma pidin magamiseks minema kööki ja vahetama pehme voodi tooli käsitoe vastu, mis on vastikult kitsas ja kõva.
Lõpuks sai Joosep oma võikud valmis ja pistis need ahju. Aga et ooteajal nälga natuke leevendada, siis otsustas teha ühe võileiva niisama nosimiseks. Ütles, et võtab ema rõõmuks saiakontsu. Selle peale avasin mina aga uniselt silmad ja uurisin imestunult, et mis mõttes ema rõõmuks? Ma tean, et väiksed tüdrukud peavad saiakontse sööma, siis suureks saades kasvavad suured tissid. Mulle maal tädi rääkis seda. Aga ma ei osanud selle teadmisega mitte kuidagi Joosepi ema siduda.
Joosep selgitas, et ema jaoks on see raiskamine, kui saiakontse ära ei sööda ja lastakse ära kuivada. Okei, saan aru, toitu ei tohi raisata, eriti kui oled pidanud elama vaestel aegadel ja kõik on olnud defka. Aga olles palju suvesid veetnud maal tädi ja onu juures, siis mina teadsin, et munakoori, leivakoorikuid ja kuivand saiakontsusid anti loomadele ja nii ma küsisin: "Aga miks te ei võta ühe tühja saiakoti ja ei hakka sinna koguma saiakontse ja munakoori. Siis saaks need loomadele viia," arutlesin ma unesegaselt ning lisasin mõne aja pärast „kas seal talus, kust piima käite toomas, kas seal on näiteks lehmasid?“

Köök mattus vaikusesse, ainult ahju vent undas ja seinakella tiksumist oli kuulda. Joosep vaatas mitu sekundit mulle vaikides otsa ja ütles, et ei, Kai, seal talus, kust me piima toome,  ei ole ilmselgelt lehmasid.
Ok.

Eelmisel nädalal oli ilus õdus õhtu. Pikutasime Joosepiga peale pikka väsitavat päeva voodis teineteise kaisus ning rääkisime maast ja ilmast. Ma ei mäleta enam päris täpselt, kuidas läks jutt selleni, et miks ta just minu valis, aga ähmaselt nagu meenuks, et ta rääkis, millised inimesed LHV foorumis arutlevad kui äkki ütles: "Küll on hea, et sina pole sotsiaaldemokraat.“

"Miks? Kas muidu poleks mind valinud või?“

Joosep: "Jaa, ei oleks.“

"Mis asja?! Tõsiselt räägid või?“

Joosep: "Jah.“

"Miks?" küsisin ma segaduses olles.

Joosep: "No sotsiaaldemokraadid on mulle ebameeldivad.“

"Oh, kas ma võin seda meie pulmapeol rääkida, et mille järgi mind valisid?“ uurisin ma ühtäkki elavnedes.

Joosep: "Mis seal rääkida?“

Mina rõõmsalt: "No kujuta ette kui pruutpaar peab rääkima mõne vahva loo sellest, kuidas nad teineteist leidsid, siis mina ütlen, et Joosep valis mu sellepärast, et ma ei ole sotsiaaldemokraat ja siis sina tõused püsti ning lisad, et tegelikult valisid minu veel sellepärast, et... " (ideaalis ma lootsin, et Joosep jätkab mu mõttekäiku, aga ta vaikis).

Mina kärsitult: "Noh?“

Joosep: "Mis noh?“

"No sa pead selgitama, et ei valinud mind ainult sellepärast, et ma pole sotsiaaldemokraat.“

Joosep: "Aga see on väga oluline, et sa pole.“

Mina: "Aga lisa veel midagi juurde, et miks valisid mind.“

Joosep: "Mida ma siis veel lisan... „

"No näiteks seda, et valisid mind miljonite teiste seast sellepärast, et olen ilus, südamlik, rõõmsameelne, hooliv ja tore... " (kõik peab ikka ise ette ütlema, daaah!).

Joosep: "Aga sa oledki, kallis!“

Üleeile, kui sõitsin Tartu-Pärnu bussis, siis ma jälle naersin südamest meie vestluse üle. Joosep ütles, et ta ei saanud üldse aru, et midagi oleks valesti või mööda. Aga vähemalt kinnitas mu välja toodud põhjused üle, et valis mind ikka sellepärast ka, kuna olen ilus ja armas ja hooliv jne.

Üleeile, 6. Septembril, toimus Tartus Eesti juhtkoerte maavõistlus, kus selgitati välja kaks parimat tandemit, kes lähevad Eestit rahvusvahelistele juhtkoerte maavõistlustele esindama. Igast riigist on võistlemas kaks parimat. Nii et 4. oktoobril võib meile eriliselt pöidlaid hoida!

Aga kui rääkida üleeilsest kohalikust maavõistlusest, siis oli see paras üllatus, et just meie Janetiga saime parima tulemuse, juhhei. Lihtsalt kuna võistlusrajale läks ka üks väga tugev vastane. Vastane, kellel on juba kolmas juhtkoer ja kes on tohutult suure võistluskogemusega.
Aga Janet sai kiita järgmistes asjades:

* Parim rantidele mineja;
* Ühtegi suunamuutust omavoliliselt ei teinud;
* Okstest ning marsruudile meelega asetatud takistustest viis puhtalt mööda;
* Näitas kõiki rante ja peatus kõikidel ohutussaartel;
* Leidis ukse, sebrad, pingi jne;
* Kõrvalkond oli täiuslik;
* Oskas keset laia platsi otsida õige tee välja ning viis mind ilma käsku saamata sebrani. See tähendab, et koer lahendas ise olukorra, valides parima lahenduse;

Kokkuvõttes oli Janet super tubli. Ja no mina ka muidugi, et teda usaldasin.
Ostsin oma väiksele poobikule suure naturaalse maiustuse. Koju jõudes Janet sai ise ka justkui aru, et on millegi suure ja tähtsaga hakkama saanud. Tubli tüdruk, mu kullakallis Janet! Kui rahvusvahelistel võistlustel ära käime, siis annan teada, kuidas meil läks. Ega kõige madalam koht mille saada võime on kuues. Ja noh, isiklikult ma väga kõrgele kohale ei panusta, kuna sinna on tulemas väga kõvad vastased. Aga polegi oluline, mis koha me võistlustel saavutame, sest minu südames on Janet alati number 1.

Iga aasta 15. oktoobril on rahvusvaheline                                                 valge kepi Päev. See ei ole see päev, kus nägemispuudega inimesed saavad kokku ja tähistavad kohvitassi ja koogiga oma pimedust. Samuti ei tähista me seda, et kasutame valget keppi, juhtkoera, luupi, punktkirja või mõnda muud sellist asja.
Tegelikult, nii kummaliselt kui see ka ei kõlaks, on 15. Oktoober pigem just nägijatele mõeldud, tõstmaks kaaskodanike teadlikust pimedate ja vaegnägijate olemusest, tehes end rohkem nähtavaks. Ja nii saidki tänavu kokku mõned pimedad – Mirja, Artur, Jakob ja mina, kes võtsid elust enesest võetud juhtumised ja panid need humoorikasse kuuldemängu, mis avalikustatakse just 15. Oktoobril.
Meie igatahes tegime seda suure lusti ja naeruga ning loodame, et teile ka need lühisketšid meeldivad.
Hoidke siis silmad-kõrvad lahti. Anonüümne linnuke oksal juba siristas, et peagi peaks üks link netiavarustesse lekkima.

Reede varahommikul ärkasin enne koitu ja kukke.Kui nüüd täpne olla, siis kell 5:45 ja umbes pool tundi hiljem asusime Janetiga juba teele. Oli tulemas pikk ja huvitav päev Tartus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid inimestest, keda ma nendel varastel hommikutundidel teel bussijaama kohtasin.

Mööda kodutänavat bussile kiirustades hakkas Janet äkitselt saba hoogsalt liputama. See üldiselt tähendab ainult üht – Janet näeb kedagi, kes talle väga meeldib või suurt huvi pakub. Sellistel puhkudel on tavaliselt minu esmaseks reaktsiooniks Janetit edasi teele utsitada. Et ta ei unustaks, et meil on oma sihtpunkt, kuhu oleme teel.
Ette on muidugi tulnud ka neid olukordi, kus Janet on sujuvalt rajalt kõrvale kaldunud ja mind salamisi teise koera juurde viinud. Aga õnneks seda juhtub harva.
Seekord sain aga õigel ajal jaole ning liikusime kenasti edasi kui ühtäkki keegi meesterahvas lausus rõõmsalt: "Tere hommikust!“

Kuigi ma suutsin oma näole manada hiiiiglasliku küsimärgi, sest ma ei tundnud hääle järgi inimest ära, siis tervitasin rõõmsalt vastu. Ilmselt oli keegi naaber ümbruskonnast, sest olen sellel tänaval liikunud juba üle viie aasta ja ilmselt olen oma kollase juhtkoeraga silma jäänud. Pealegi oli sellel onul ka väike koer. Ehk et samuti hommikune koerajalutaja ja mina tean, et koeraomanikud üldiselt ikka tervitavad üksteist. Ah, et kust ma tean, et koer oli väike? No see on lihtne. Nimelt koera ähkimine tuli kuskilt madalalt, ja lisaks oli kuulda koera kiiret tippimist, nagu väikesed koerad ikka.

Igatahes sõitsime linnaliiniga Pärnu bussijaama, et Tartu bussile jõuda. Aga kuna mul oli natuke aega ja õues bussijaama posti kõrval külmetamine ei tundunud mulle ahvatlev, siis otsustasin (ilma Janetiga nõu pidamata), et sõidame ühe peatuse bussijaamast edasi ning kõnnime harjutamise ja sooja saamise eesmärgil ühe peatuse tagasi.
Kui astusin linnaliini pealt maha ja liikusin ristmiku poole, siis minu ees kõndisid kaks vanaprouat  ja vanem härra. Ja ma tean, et ei ole viisakas võõraste juttu pealt kuulata, aga no see oli niii naljakas.

Vanahärra: "See on labrador."

Vanaprouad heaks kiitval häälel: "Jaa, see on juhtkoer."

Vanahärra pahuralt: "Ma tean."

Üks prouadest: "Paistab, et täna tuleb ilus ilmake."

Vanahärra: "Ei tule ta sittagi."

Mu suunurgad kerkisid vägisi muigele, kuna vanahärra oli seda öeldes nii torisev ja pahur, nagu keegi oleks ta hommikupudrult moosi ära söönud, aga proua oli samas nii rõõmsameelne ja helge-.
Igatahes jõudsid nad valgusfoorini ja samuti ka meie nende sabas. Aga kuna Janet on juhtkoer, siis oli tal vaja seda kõigile demonstreerida ja pressis end eesseisvast grupist jõuga läbi, et olla esimene.
Selle peale alustas vanahärra prouadega monoloogi.

Vanahärra: "Sa vaata vaid, kui tark see koer on ja kui hoolikalt jälgib valgusfooris põlevat tuld.“

Vahepeal süttis fooris roheline tuli ning kiire plõksimine andis mulle märku, et võime autotee ületada.Kuna  keset laia teed oli ka ohutussaar, siis Janet peatus ka seal.

 Vanahärra ähmi täis häälel: "Te vaadake vaid, kui tark see koer on! Ta jälgib mõlemast suunast tulevaid autosid!“

*kiidan Janetit ja ületame lõplikult sõidutee*

Selja tagant kostus vanahärra väga enesekindel ja põhjapanev lause: "Ainult isased on nii targad!“

Ma nüüd ei tea, kuidas seda teieni tuua, härra, aga minu isane Janet oli viimaste andmete järgi täitsa emane, mis emane. Et siis jah.
Aga see-selleks. Edasi liikudes kohtasime üht inglise keelt kõnelevat meest, kes varastel hommikutundidel lihtsalt kõnetas mind ja ütles: "Good morning!“
Ma olin jällegi nii meeldivalt üllatunud. Oleksin nagu kuhugi West Side Story muusikali sattunud, kus kojamees pühib viisijuppi ümisedes luuaga tänavasillutist, üksikud inimesed tõttavad ajaleht-kohvitass näpus tööle, kõik tervitavad üksteist lahkelt, naeratavad ning kohalikust pagarikojast hõljub värskete saiakeste lõhna. Kirsiks tordil oli see, et ka päike piilus juba puude vahelt. Ja ma loodan, et see mees ei rääkinud telefoniga, sest mina igatahes vastasin talle samaga.

Lisaks oli Tartu poole sõitvas bussis väga nunnu bussijuht, kes bussi õhkpatjadega õõtsutades üritas mulle märku anda, et buss on juba ees. Ma ei ütle, et see oli kõige targem tegu, aga kahtlemata armas.
Jaajaaa, tean-tean, et igav ja tüütu kirjutis, aga ma ausõna varsti lõpetan. Enne pean veel paar inimest ära mainima.
Oli veel üks armas tütarlaps Tartu-Pärnu bussis, kes võttis mu lahkelt enda kõrvale istuma, kuna buss oli pilgeni täis. Ning tema jaoks polnud probleem ka see kui Janet pressis end jalgadesse, sest ta ei soovinud bussi vahekäigus kügeleda.
Päeva viimane tore tädi oli linnaliinis, kes astus mulle ligi ning uuris, kas ma ei sooviks ehk  istuda. Et täpselt minu kõrval on tegelikult üks vaba istekoht. Aga kuna mul oli ainult viis peatust veel jäänud, siis tänasin teda, et märkas, kuid keeldusin pakutavast.

Päeva jooksul oli ainult üks tõrvatilk meepotis. Selleks oli üks karguga vanem naine. Nimelt, kui hakkasin  Tartus bussist väljuma, siis Janet märkas ukse peal seistes teist juhtkoera ning tormas teda tervitama. Aga mida mina ei teadnud oli see, et ukse ees seisis karguga naine, kes koheselt õiendama kukkus, et mis see tähendab ja koristagu ma oma koer ära jne. Mul oli muidugi väga paha tunne ja vabandasin. Ent tädike ei rahunenud vabanduse ega selgituse peale, et olen pime. Ja kui ma ausalt ütlen, siis ma end sajaprotsendiliselt süüdi ei tunnista, sest mis sa siis jääd bussist väljudes ukseauku seisma. Ma tulin bussist suhteliselt aeglaselt välja ja usun, et selle aja peale oleks tädike võinud  natukenegi, tsut-tsut, end liigutada. Võib-olla olen küüniline ja võib-olla olen südametu, aga nii ma arvan ja tunnen. Lisaks ma mõtlen, et kui meil mõlemil on füüsiline erivajadus, kas siis ei peaks omasuguste suhtes rohkem empaatilisemad olema? Ma ei tea. Mind on õpetatud, et kui inimene siiralt vabandab, siis tuleks ikka andeks anda.
Aga no mis seal ikka. Eks neid tõrvatilkasid peab ka elus olema, muidu ei oskaks me häid asju märgata ja väärtustada.

Täna käisime Janetiga, kes on mu juhtkoer, mööda Pärnu linna tuiamas, eesmärgiga harjutada homseks Eesti juhtkoerte maavõistlusteks. Alustasime oma teekonda Pärnu kesklinnast ning enne pikka distantsi lasin Janeti natukeseks parki jooksma, et saaks veidi ringi luusida ja põit kergendada.
Kui jooksmised olid jookstud, lilled nuusutatud ja põis kergem, asusime teele.

Janeti kiituseks ütlen, et ta peatus kõikidel rantidel. Maakeeli tähendab see seda, et ta näitas kõiki astmeid alla, üles ja peatus enne sõiduteed korrektselt. Väga tubli tüdruk!

Ent esimene segadus ei lasknud end kaua oodata. Jõudsime Pärnu Pimedate Ühingu ukse trepini ja oh seda üllatust suurt kui ma ei tahtnudki sinna minna.
Janet liikus umbusklikult külg ees edasi, ise samal ajal ust põrnitsedes. Ta ilmselt arvas, et ma kohekohe annan käskluse uks otsida. Aga ei.
Liikusime aegamisi edasi ning Janet suutis lõpuks olukorraga leppida ja end otseks keerata. Aga mitte kauaks, sest paremal oli park ja nüüd üritas Janet igal võimalikul moel mulle selgeks teha, et seal on  muru ja puud ja palju põnevat, mida nuhkida, wiii, lähme sinna.

Ent õnneks saime väikeste vaidlustega ka sellest segajast mööda ja jätkasime marsruuti. Järgmiseks jõudsime rajooni, kus elab mu õde ja nüüd oli Janet sada protsenti veendunud, et me lähme just sinna.
Janet kõndis ristuva tänavani ja kuna mul oli vaja saada üle tee, siis pidin selleks vasakule keerama, aga ta ei teinud kuulmagi, sest õe juurde saab paremale poole minnes. Ja nii me siis seal seisime, nagu kaks tuku nuid. Koer oli nagu kivikuju, kes on hetkega kõrvakuulmise kaotanud. Tegin uue katse ja ütlesin vähe konkreetsemalt: "Janet, otsi vasak sebra“

Selle peale Janet korraks kiikas, nii moe pärast, vasakule, kuid siis pakkus taas paremat teed.
Ise mõtlesin, et uskumatult põikpäine juhtkoer, aga lõpuks saime, peale pikka pusimist, üle tee mindud.

Edasi liikudes oli Janet veendunud, et ma soovin sinna ilusasse helesinisesse majja minna ehk Pärnumaa Puuetega Inimeste Kotta. Aga ei, perenaine ei tahtnud sinna ka minna. Ja nüüd oli vaene poobik segaduses, sest algas täiesti uus marsruut, kuhu me nii naljalt iga päev ei satu.

Olime juba pikalt kõndinud kui tuli järgmine rant. Kui siiani oli Janet pisut segaduses olnud, siis nüüd tuli talle äkitselt uus tuhin peale, sest teiselpool teed oli Maxima. Ning nüüd oli Janet veendunud, et just sinna ma minna tahangi, Ja nii ta lülitaski oma nelivedu sisse ja hakkas poe ukse poole rebima.
Mina samal ajal kisendamas: "Lõpeta ära! Me ei lähe poodi. Lõpeta!“
Saime õnneks tagasi teele. Janet tegi muidugi sellise näo nagu tal polnud kavatsustki minuga poodi minna, see on alatu laim. Kui ta oskaks, siis oleks ilmselt taevas valgeid sõudvaid pilvi vaadelnud ja ükskõikselt viisijuppi vilistanud ning teinud näo nagu ta poleks üldse märganudki, et siin pood on.

Rühkisime aga vapralt edasi, järgmise tee ületuseni. Andsin Janetile korralduse ületada sõidutee. Kusjuures, seisatas ka ohutussaarel. Ja ma olin selle peale ikka väga sillas, sest see tee ületus oli üks minu hirmudest, et kuidas hakkama saame, kuna üsna keeruline ristmik ja me pole varasemalt seda koos nägijaga läbi käinud. Aga saime viperusteta üle ning Janet lülitas taaskord oma nelivedu sisse ja hakkas vasakule parklasse sikutama. Soovides justkui kõikide oma nelja käpaga, kõikide olemasolevate karvade, näoilmega ja sabaotsaga mulle selgeks teha, et seal on Selveeer. Aga ei tahtnud ma ka Selverisse.

Liikusime edasi. Vaja oli ületadaviimane keeruline ristmik enne Mere bussipeatust, kus ma pidin Joosepiga kokku saama.  Teel viimase ristmikuni liikudes pakkus Janet mulle veel vähemalt kolme sebra, sest üle Riia tänava oli kolme iksi Maxima. Ta oli absoluutselt kindel, et just sinna me peamegi välja jõudma. Aga tema suureks pettumuseks ei läinud me sinna ka, mjäu.
Saime mööda ka mürisevast oksalõikurist ja siis jõudsime lärmaka teeristini ning Janet keeras justkui paremale sebrale ja mina käskisin selle peale keerata vasakule. Ja vot see oli suur, väga suur viga.

Tegelikkuses jätkas Janet otsesuuna hoidmist, nagu oligi vaja, aga ma va pime ei saanud sellest aru ja kuna ta enne seda pidevalt pakkus mulle neid paremaid sebrasid, siis automaatselt arvasin, et nüüd pakub ka. Ja nii ma andsingi koerale vale käskluse ja sattusime kuhugi ladude vahele.
Üldiselt olen ma väga hea orienteeruja ja suudan Janetiga erinevatest olukordadest välja tulla, aga mitte seekord.

Jõudsime viimaks hulgilao kaupluseni. Ma põhimõtteliselt teadsin kus asun. Nii andsin Janetile korralduse otsida tagasitee, et jõuaksime tagasi peatänavani. Ja tundus, et justkui asi liigub paremuse poole, aga ei, sest Janet oli taaskord veendunud, et ma tahan kauplusesse minna ja tõi mu ringiga tagasi poe ukse ette. Sain pahaseks, et ta ignoreeris mu käsku tagasitee otsida ja nii otsustasin, et jään seisma ja positsioneerin end kepsuga.Aga ma ei jõudnud seda teha, sest tuli üks mutike ja teatas, et ma seisan keset teed ja auto ootab minu järel. Ja enne kui ma jõudsin küsida, et kas palun aitaks mind siis kuhugi suunas, oli ta juba sääred teinud.
Ma ei tea, ma siis liikusin kuhugi suunas.

Igatahes tiirutasin seal mitmeid ringe ja lõpuks kadusid igasugusedki linnahääled, mis asendusid puude kohinaga ja rohutirtsude sirinaga ning Janet hakkas mulle igat lao ja angaari ust pakkuma. Ma ei pea vist ütlema, et olin endast juba peris väljas ja ütlesin Janetile, et mul suva kuhu mind viib, et viigu mind lihtsalt kuhugi. Ja oh imet, peale ligi 30 minutilist ekslemist hakkas Janet teed välja otsima. Vist sellepärast, et ma loobusin oma tarkusest ja kõrvakuulmisest ning ei jaganud enam käske nagu brigadir.

Kuna ma ei jõudnud õigeks ajaks kokkulepitud kohtumisele, siis tuli Joosep mind ise otsima. Ja kui ta mu üles leidis ja kallistas, siis hakkasin suurest kergendusest ja pingelangusest nutma. Vot selline seiklus siis.
Ja palun väga vabandust, kallis Janet, minu väike armas Janet, et ma sind korduvalt mutsakaks ja lolliks sõimasin kui ära eksisime. Sa ei ole loll, mina ise olen süüdi. Ma olen ise paras mutsakas.

Kuna Kiku uuris veits oma nime ajalugu ja tähendust, siis mõtlesin minagi natuke oma nime googeldada. Ja mis ma siis teada sain?
Sain näiteks teada, et hawai keeles tähendab mu nimi merd ja LAVis ehk Lõuna-Aafrika Vabariigis tähendab mu nimi ilusat. Päris lahe.

 

Kui ma kaks aastat tagasi AHHAA Teaduskeskusesse tööle läksin, siis tutvusin ühe väga toreda ja ägeda inimesega – Kikuga. Ta oli see inimene, kes käis oma vabast ajast meie juhtkoertega lõunapauside ajal jalutamas. Ja kui kõik teised  juhtkoerad olid rõõmsalt nõus Kikuga kaasa minema, siis minu poobik istus toa nurgas, põrnitses ukse peal jalutusrihmaga seisvat Kikut ja värises. Ja nii päevast päeva, kuni lõpuks suutis Kiku Janeti usalduse võita ja neist said head sõbrad. Ja kuidagi sedasi see suhtlus ka meil omavahel arenes. Kiku oli nii sõbralik ja lahke ja vastutulelik. Ma polnud varem niii sõbralikku inimest kohanud, nagu erakordselt lahke ja sõbralik.
Mingil hetkel muutus see kõik aga vääga kahtlaseks. Mäletan, et mul oli ükskord seoses  tööga vaja jääda Tallinnasse ja siis Kiku jälle lahkelt pakkus, et ma võin tema pool ööbida. Võtsin pakkumise vastu, sest mul polnud muud võimalust. Aga enne töö juurest lahkumist toksisin Joosepile aadressi, kuhu olen minemas ja kellega. Ning lõppu lisasin, et kui ta hommikul minust enam midagi ei kuule ja telefonitsi kätte ei saa, siis hakaku mind KOHE otsima. Ma nimelt arvasin, et Kiku on kirvemõrtsukas, kes uitab mööda pimedaid kõrvaltänavaid ringi, väike kirves taskus.
Aga ei midagi sellist. Meie sõprusest saab peagi kaks aastat ning olen endiselt elus (loe: ühes tükis). Ainus võimalus, kuidas Kiku võiks kellegile liiga teha, on tema peaaegu olematu kokakunst, ja sedagi tahtmatult.

Aga pühapäev oli väga ilus päev,ja ennekõike oli see päev sellepärast ilus, kuna Kiku, kes oli juba mitu päeva minu pool resideerunud, hakkas lõpuks ometi end kodu poole sättima. Küsite, et mis mõttes lõpuks? Ja isegi kui ei küsi, siis räägin ikkagi,hihi.

Esiteks, me mängisime üht väga lahedat lauamängu ning Kiku ei lasknud mul mitte kordagi võita. Lisaks naeris selle peale kiuslikult, väga kiuslikult. Kui mitte öelda õelalt. Who does that!?
Teiseks, ta õgis silmagi pilgutamata pooled mulle kuuluma pidanud seened.
Kolmandaks, ta astus üle mu käsust kui keelasin koera õues pesta. Nagu kes see teeb sedasi, et tuleb külla ja hakkab peremehitsema?
Neljandaks, ükski padi „printsessile herneteral“ ei sobinud. Küll oli padi liiga kohev, siis liiga paks, siis liiga õhuke, siis liiga kõva, siis liiga pehme, siis liiga suleline, siis liiga krõbisev jne. Järgmine kord ei saa üldse patja. Vot nii.
Viiendaks, see kõige hullem omadus – ta ei oska öösiti magada. Ta ise väidab, et valvab mu und, nagu midaiganes.  Ja ta ise veel väidab oma suurte silmadega otsa vaadates, et on suure algustähega Unimüts. Aga see on pullshit, ma ei usu sellest sõnakestki. Ega ma nüüd nii pime ka pole, et ma inimest läbi ei näeks.

Ma päriselt ka ei saa aru, mis tal viga on? Viimasel ööl ärkasin mingi umbmäärase jutumulina peale üles ning äkki taipasin, et see polegi mingi suvaline jutt, vaid Kiku reaalselt arvas, et on hea ja õige mõte magavat inimest üles äratada.

Kiku sosinal: "Kai?“ väike paus „ Kai?“ jälle väike paus ja uuesti „ Kai?“

Mina: "Möh?"

Kiku sosinal: "Mul pole und, mul on igav.“

*otsustan teda täiega ignoreerida*

Kiku: "Kai? Kai, magad vää?“ väikene paus „ Kai? Ma tean küll, et sa kuuled mind.“

*1 minut pausi*

Kiku: "Teeme ühe mängu, no hea küll, kui Sa niiii väga soovid, siis võime teha ka kolm, „ 2 sekundit vaikust, Kiku jätkab „ Kai, Kai, Kai???“

"Mina tunnen, et kui sa kohe vait ei jää, siis ma soovin sulle peksa anda.“

Lõpuks vandusin alla ning olin nõus tegema temaga ühe mängu. Leppisime kokku, et mängime midagi lihtsat, ja nii saigi domino kasuks otsustatud. Lükkasime teki jalutsisse, tõmbasime lina sirgu, laotasime klotsid voodile ja kui olime umbes kolm klotsi paika pannud, teatas Kiku süütult, et tal tuli nüüd uni ja ta tahaks nüüd magama heita. Ahah, okei.
Egas midagi. Korjasime klotsid sama targalt kokku tagasi ja heitsime magama.

Järgmisel hommikul, 1. septembril, tegin ma aga suure vea. Mainisin nimelt moka otsast, et võiks ka endale blogi teha ja loomulikult ei lasknud Kiku mul seda kaks korda öelda, vaid haaras  kohe ohjad enda kätte Ja nüüd on mul blogi. Siiani olen ma olnud suhteliselt närb kirjutaja, aga tundub, et mul pole väga valikut ja ma pean hakkama rohkem kirjutama, sest Kiku pommitab mind pidevalt oma e-kirjadega. Näiteks eile sain sellise kirja:

Eile ootasin... täna läksin kaema... no mida ei ole, seda ei ole. Ja mida ei ole? Postitusi pole.

 

Ikka veel ei ole.

 

Nüüd ka ei ole. Niisiis, võtame algusest peale: mine:

www.blogger.com

 

kui sa ei ole juba sisselogitud (aga arvatavasti oled), siis logi oma gmailiga sisse)

 

Vali: Uus Postitus

 

Ja nii edasi...

Täna sain veel ühe kirja ning see kõlas järgmiselt:

Kirjuta kuidas Sa hommikul kõrva sügasid (kumba kõrva?)... ja mitu muna omleti sisse läks... või kirjelda päev otsa mis asendis koer(ad) magab/magavad...

ja muud intrigeerivat ja põnevat, noh!

Et siis jaa. Kui ma saan nende kirjutamistega kunagi ree peale, siis on ehk lootust, et hakkan rohkem kirjutama ja siis on põhjust tihedamini siia kiigata. Seniks aga tsau-pakaa!

Kuna septembrikuus kõik kõik on uus, algab siit uue kooliaasta puhul üks uhiuus blogi. Et kõik ausalt ära rääkida, siis peaksin ma alustama endast (mitte et ma nüüd edaspidi plaaniks ainult teisi klatšida).

* Olen veerandsada pluss natuke veel; * Olen õnnelikult suhtes, aga kui juhtud siiski olema potentsiaalne hingesugulane, siis võta järjekorda.. mine tea, mis võib juhtuda.. ma ei tea, mingi viiekümne aasta pärast…
* Mul on kodus kolm koera (nagu kiirtoidueined: väike, keskmine ja suur)…
* ... ja üks kass, kes on karvkattelt nagu kolm erinevat kassi... ja üldse on ta väikeste jalgadega, keskmise sabaga suur kass.
* Olen mõne kohapealt vähem ettenägelik kui mõni teine (loe: pime).
* Üldiselt olen rõõmsameelne ja lootusetu romantik. Minu lemmikloomaks on roosa liblikas. Kui ma ei ole parajasti rõõmsameelne, siis hoidke eemale! Siis on mu lemmikloomaks Godzilla.
* Mulle meeldib sarkastiline huumor ja inimesed, kes oskavad enda üle naerda.
* Mulle meeldib laulda. Mind võib päris tihti leida ümisemast.
* Tean kedagi, kellele ei meeldi, kui ma laulan.
* Ma armastan seeni! Igal võimalikul kujul: marineeritult, praetult, pitsa sees ja pitsa peal, kastmetes jne.
* Mul on umbes kümme miljonit (loe: vähemalt sada) paari kõrvarõngaid. Vähemalt pooled on Kiku tehtud või no peaaegu kõik.
* Ma ei ole kunagi lennukiga lennanud.
* Ma ei ole kunagi varem bloginud.
* Mul ei ole õrna aimugi, mida siia blogisse kirjutada. Vist.