En    ne, kui ma asun loetelu kallale, tahaksin ma esmalt natuke kirjeldada meie pulma kontseptsiooni.
Meie     tähtis päev leiab aset 4. juulil 2020 Pärnu metodisti kirikus ja meie mõlemi soov on, et nii kirik kui ka peopaik oleks rohkelt lilledega kaunistatud. Kuna tegu on modernse hoonega, siis kirikusaalis on olemas ka lava, mille trepiastmetele oleme mõelnud paigutada valged paksud küünlad, mõni madalam, mõni kõrgem ja osadel pulmavärvis siidlindike ümber seotud.

Kirikusaali paremas seinas on suured avarad aknad, kust avaneb vaade männipargile ja osaliselt on ka tänavat näha. Mis on eriti tore, sest kui ma peaksin kirikusse saabuma hobukalessis, siis saavad pere ja sõbrad minu saabumist aknast näha. Heh, Joosep mitte, kuna altari juures seistes jääb tänavavaade natuke varju.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis Joosep ootab mind pastoriga altari juures, kuhu isa mind saadab ja peiule üle annab. Kusjuures, ma kaalusin tõsiselt ka varianti jalutada Janetiga altarini. Oleks rakmed valge siidpaela ja siidist heleroosade roosinupsukestega katnud.. aga matsin selle mõtte juba eos maha, sest hakkasin põdema, et mõelda vaid, mis siis saab, kui koeraproual peaks tekkima keset tseremooniat vastupandamatu soov minna sõpru tervitama või niisama kuskile pingiridade vahele uudistama. Lisaks ei mahu Janet väga hästi mu kõrvale kõndima, kuna mul on printsessilikult vahuline kleit.

Kuna vaimulik, kes meid laulatab, ei oma perekonnaseisuametniku õiguseid ja meie ei soovi enne laulatust kuskil kabinetis abielu sõlmimise dokumente allkirjastada, siis uurisime, et mida peab selleks tegema, et perekonnaseisuametnik tuleks kirikusse kohale ja viibiks tseremoonia läbiviimise juures. Ja selgus, et midagi kontimurdvat ei peagi tegema, kui siis ainult tuleb rahakotti natuke rohkem kergendada, või pigem pangaarvet tühjendada, ja maksta selle erisoovi eest 150€, pluss abielu registreerimise riigilõiv 30€.

Olen lugenud, et noorpaarile soovitatakse  planeerida fotosessioon kaks-kolm nädalat enne pulmapäeva, mil pruudile on tehtud proovimeik ja -soeng, aga.. meie sooviksime ideaalis kogu selle ilupildinduse ära mahutada peale laulatust ja õnnitlemist, sest tahame, et Joosep näeks mind pruutkleidis esmakordselt alles siis, kui ma pulmamarsi ajal kirikusaali sisenen.Et oleksid kõige ehedamad vau-emotsioonid. Seepärast on ka mu pruutkleit väga suur saladus. Mõtlesime peale tseremooniat hobukalessiga linna peal ühe tiiru teha ning ilusa ilma korral endise mudaravila, praeguse Hedon spaa ringil mõned ilupildid teha, sest seal on imeilus purskkaev ja lilled. Aga praegu tundub see veidi utoopilise soovina, sest noh.. ajakava ja teiseks, meil pole fotograafigi.

Aga olgu, ma praegu rohkem pikemalt ei kirjuta ja liigun edasi nimekirja juurde, sest muidu venib see postitus kilomeetriseks ja keegi ei viitsiks seda sellisel juhul enam lugeda.

• peopaiga otsing osutus parajaks peavaluks ja seetõttu tuleb sellest ka täiesti eraldi postitus, aga nii palju võin öelda, et meie pulmapidu toimub imeilusas mõisas.
• catering on peopaiga poolt. Ma ei tea, kas kellegil on huvi kuulda, mida meie pulmamenüü sisaldab?
• muusikute/bändi jaoks meil raha pole, seega ilmselt koostame playlisti.

kirikusaali ja peopaiga dekoreerimine: hetkel pole ei floristi ega ka küünlaid. Ja mis puutub pulmaküünlasse, siis alguses ma mõtlesin, et see on mingi mõttetu tilulilu, aga nüüd mõtlen, et oleks päris armas ja ilus.

• pruutneitsidele heleroosad kleidid, kokku on neid kaks. Pisikesel õetütrel Mammul on auväärne ülesanne sõrmused sõrmusepadjal saali tuua. Ühtlasi oleks ka lilleneiule midagi sobivat vaja selga leida. Heleroosades toonides lilleline kleit?
• sõrmusepadi on olemas.
• pruudikleit, loor, sukapael, aluspesu, tiaara.. kõik olemas, ainult kingad on veel puudu. Ja kleidi seelikuosa vajab veidi kohendamist.
• ülikond, vest, triiksärk, lips, kingad: kõik puudu. Praeguse seisuga läheks Joosep omaenda pulma porgandpaljalt. Aga kindel on see, et soovime helehalli ülikonda ja heleroosat lipsu.
• sõrmused: olemas-olemas! Meil on Joosepi vanavanemate abielusõrmused, kes elasid õnnelikult elu lõpuni koos ja meil on luba neid kasutada. Vajavad lihtsalt natuke ümbertegemist ja graveerimist.
• pulmatort ja kirikusse kook: Joosepi ema lubas tordi ja koogi kulud katta. Pulmatort tuleb kolme- või neljakorruseline. Ja otsime Viljandist kondiitrit. Soovitusi?
• Valge pulmaauto ja sohver: olemas.
• pulmavanem on väidetavalt olemas, Joosep tegeleb sellega.
• Hobukaless. See on minu kindel soov, kuna oma pimeduse tõttu pakuks see mulle suuremat ja meeldejäävamat elamust kui lihtsalt autorongis ringi tuututamine.Meil on Laane Tallidega kokkulepe, et kohe, kui Pärnu ja Tartu hansapäevade toimumisajad on saanud ametliku kinnituse ja need ei kattu meie pulmapäevaga, siis nad teevad suurima rõõmuga meile pulmasõitu. Neil on asi lihtsalt selles, et neil pole võimekust üle kahe ekipaaži korraga välja saata.
• kutsed, lauaplaan- ja numbrid, nimesildid: kutsed on tegemisel ning lauaplaan koos nimesiltidega alles otsustamisel.
• Kingikarp/aardelaegas ja külalisteraamat on samuti puudu.
• foto- ja videograaf: oeh, tahaks nutta. Päriselt. Meil pole ikka veel ei foto- ega videograafi.

Ja kogu selle kupatuse püüame me ära mahutada 4000€ sisse. Tean, tundub järjekordse utoopiana, aga kuna me maksame ise oma pulma     kinni (ainult tort ja minu kleit on meie emade poolt kingituseks), siis lihtsalt ei jää muud üle, kui hakk                        ama saada. Meil on praegu reaalselt n    ii, et kui eelmisest kuust jääb     kasvõi viiekas üle, läheb see otsejoones pulmafondi. Aa, oih. Peaaegu                                 oleksin unustanud. Pul    mavärviks on meil valitud õrn heleroosa/violetne. Stiiliks elegantsus ja kerge muinasjutulisus.            

Ma pole päris kindel, kas järgnev postitus liigitub klassikalise koostöö-koostöö alla, sest ma olen juba varasemast ajast TILK! bio skincare tootesarja suur sõber. Ning sellest päevast alates, mil ma oma nina nende kreemitotsikutesse pistsin, olen ma nende toodetest sõltuvuses. Ja kuna mu kreemivarud olid taas otsakorrale jõudmas, siis läksin juurde tellima ja armas Pille, kes on TILK! brändi looja, uuris minult, kas oleksin valmis mõnd nende uut toodet arvustama.
Jaa-jaa-jaa. Palun, ei pea kahte korda küsimagi.

Läksin siis nende e-poodi uusi uudistooteid uudistama ja ausalt.. ma tundsin end  seal nagu laps kommipoes. Tahad vihmavarjukomme, karamellikomme, hapusid komme, piimakaramelle, marmelaadi, pähklipuruga kaetud trüfleid, igast värvi dražeesid jne. Kõike saab, mida iganes su väike lapse hing ka ei ihkaks. Ja nõnda liikusin mina kreemipotsikute, seerumite, palsamite, õlide vahel ja lugesin muudkui koostisosi ja ma lihtsalt ohkasin, et kui palju head kraami saab ühes kreemis, seerumis, koorijas või palsamites olla!? Kui kommipoes löövad lastel silmad särama kõiksugu värvide ja vigurkujudega kommide peale, siis mul naisena lõid silmad särama kui lugesin, et kuivale nahale mõeldud öökreem Spoon Me sisaldab kanepiõlist saadud vitamiine ja antioksudante, mis aitavad kaitsta nahka vananemise eest ja siluvad peeneid kortsukesi. Avokaado stimuleerib kollageeni teket jne. Ja see pole veel kaugeltki kõik. See on kõigest väike jupike ühe kreemi tutvustusest.      Neil on sortimenti lisandunud veel väga palju uusi rikkalike koostisega näo- ja kehahooldus tooteid.
Aga kuna ma sain katsetamiseks valida ainult 2-3 toodet, siis olin raske valiku ees – mida võtta, mida jätta. Kuid õnneks muudab otsustamise veidi lihtsamaks see, et nad on oma kõikide kreemide, õlide ja seerumite koostisosad piinliku täpsusega välja kirjutanud ning juurde lisanud ka selgitused, et mis millegiks hea on. Pluss TILK! veebilehel saate te hõlpsasti testi abil ka oma nahatüübi ära määrata. Sealt edasi kuvatakse teile siis juba vastavalt teie nahatüübile soovituslikud sobivad tooted. Minul on näiteks kuiv ja tundlik nahk ning seda arvestades, langes minu valik roosilõhnalise tooniku ja seerumi kasuks. Ja ma vabandan juba ette ära, kui minu iga teine lause on eufooriliselt ülistav, aga no päriselt – TILK! tooted on igat kui viimast kiitust väärt.

REFRESH ME PROBIOOTIKUMIDE JA ORGAANILISEROOSIVEEGA NÄOVESI on mu uus vaieldamatu lemmik. Näovees olevad probiootikumid aitavad

säilitada naha loomuliku niiskustaseme, tasakaalustavad naha mikrofloorat ja aeglustavad naha enneaegset vananemisprotsessi. Ja pealegi.. see lõhnab täpselt sedasi nagu mul oleks kogu see aeg värske roosipuket nina all. Ma tegelt salamisi unistan, et äkki ühel ilusal päeval nad teevad samalõhnalise lõhnavee või -õli ka. *ohkab unistavalt*

SPOIL ME VANANEMISVASTANE NÄOSEERUM Q10-ga rändas minu valikusse seepärast,  sest kes see meist ikka tahab enneaegselt vanaks jääda ja kortsu minna? Mina igatahes mitte. Ja just seepärast ma selle toote ka valisin. Seerum toidab nahka ja sisaldab võimsat antioksüdanti koensüüm Q10, mis mõjub noorendavalt. Fakt on see, et vananemise vastu ei aita ükski kreem, seerum ega nõiajook, AGA.. vananemisilminguid saab ennetada. Ja kui ma lugesin, et seerumis sisalduv nurmenukk aitab organismis kollageeni moodustamisele kaasa ja muuta pigmendilaike heledamaks, siis ma olin nagu jaa, palun mulle seda, sest eks minulgi ole muresid pigmendilaikudega.

Nad ise kirjutavad seerumi kohta järgmist:
Nurmenuku-, saialille-, kummeli- ja kibuvitsaõli bioaktiivsed toimeained puhastavad, rahustavad ja niisutavad nahka. Jojoba-, nisuidu- ja kookosõlis sisalduv E-vitamiin mõjub noorendavalt, siludes, taastades ja pinguldades nahka. Nisuidu- ja jojobaõli parandavad nahakahjustusi ning aitavad ennetada kortsude teket.

Peale seerumi kasutusele võtmist on mu nahk väga siidjas, pehme ja tuntavalt elastsem. 

Minu esimene kokkupuude TILK! toodetega oli aastal 2017 kui nad otsisid blogijaid, kelle kaudu oma tootesarja turundada ja kuna tegu oli meie oma eestimaise looduskosmeetikaga, siis kirjutasin neile ja dadaaa, saingi koostöö. Ma küll ei tea, mis sai otsustavaks, et valik just minu kasuks tehti, aga ega vahet väga polegi. Ma olen asjadekäiguga enam kui rahul, sest nende nahahooldus tooted on minu kogemuste põhjal niivõrd head, et Seni, kuni turul tegutseb TILK!, ei ole mõtet mitte ühelgi teisel brändil minu kui blogijaga diili teha, sest esiteks on nende tooted siiani parimad, mida olen saanud proovida ning teiseks, seni, kuni pole teist samaväärset või paremat turule tulnud, olen ma lihtsalt TILK! toodetele sama truu kui labrador toidule. 😚😇

Ja teate, miks ma veel nende tooteid armastan? Ma toon mõned südamelähedasemad ja olulisemad põhjused välja:

• kui ma neile esimese tootearvustuse tegin, siis nende tooteinfos oli kirjas, et näokoorija SCRUB ME lõhnab mõnusalt mandariiniselt. Aga kui ma esimest korda potsiku avasin, siis tundsin kõike muud kui mandariini hõngu, pigem tundsin kummelit. Loomulikult tõin ma selle tõiga välja, sest inimeste jaoks on väga oluline teada, mis lõhnaga nende ostetav toode on. Ja teate mis? Pille, brändi looja, tänas mind ja ütles, et nad kindlasti vaatavad näokoorija koostise üle ja voilaa, järgmisel korral oli SCRUB ME tõesti mõnusalt mandariinihõnguline.
• nad EI testi oma tooteid loomade peal!!! Minu jaoks üks väga, väga oluline faktor.
• neil on valikus vegan ja korduskasutatavaid tooteid. Pluss e-poest tellides saad ise valida, kas võtad pakendiga või pakendivaba toote. #keskkonnasäästlik
• TILK! ei sisalda mikroplasti. Kõik koostisosad on naturaalsed ja kreemides sisalduvad õlid pärinevad otse Saaremaa looduses kasvavatest taimedest. Nii et, kui sa näiteks nägu või keha koorid, siis võid end südame rahus koorida, ilma et peaksid muretsema, et mikroplast uhutakse läbi kanalisatsiooni merre või ookeanitesse!!!
• ühest 50-100ml kreemitotsikust jagub tavaliselt 3-5 kuud. Seega, kui esmapilgul tundub hind pisut krõbedavõitu, siis jagage see julgelt kolmega ja mõistate, et tegelikult on see päris okei ja taskukohane hind. Ja kui võtta veel arvesse kõiki neid teisi eelnimetatud positiivseid punkte, siis kindlasti ka igat oma senti väärt. 
• mulle meeldib, et kreemidega on kaasas kadakapuidust spaatel. See on sellepärast hea, et siis ei pea oma näkaste sõrmedega kreemi sees solberdama ja nii tagame kreemi puhtuse ja värskuse pikemaks ajaks.

Ja mis arvate, mis Joosep mulle tähtpäevaks kinkis? Just nii – TILK! tooteid. Porgandi- ja kookosõliga kehakreemi HUGME, mida ma juba pikemat aega olin seiranud. Siis imearmsa kollase sojavahast lõhnaküünla Ja TRAVEL KITi, mis sisaldab kolme Sinu poolt valitud 10 milliliitrist kreemipotsikut. Ja lugedes mu kilomeetri pikkust ülistuslaulu, ei tule ilmselt kellegile enam üllatusena, et olen kingitusega enam kui rahul. HUG ME niisutava ja siluva kehakreemi kohta nii palju, et kui ma lugesin, et see stimuleerib vereringet, omab põletikuvastast toimet ja on sügavniisutav, siis see oli kui taevaõnnistus, sest just selliste probleemidega ma olengi diabeetikuna kõige enam kimpus.paremat kui see kreem pole lihtsalt olemas. Mina pole vähemalt küll leidnud. Lisaks jätab HUG ME mu naha mõnusalt siidiseks ja pehmeks ja mahedalt lõhnavaks.

Ühesõnaga, kahesõnaga.. kui kellegil teist on veel emale-naisele-õele-vanaemale-sõbrannale-töökaaslasele- kingitus jõuludeks või mõneks muuks tähtpäevaks puudu ning peas valitseb kingiideede puudus, siis TILK“ aitab välja. Neil on igale maitsele erinevad kingikomplektid olemas ning tooteid saab vastavalt oma soovile ka ümber vahetada. Kõik on lihtsalt super paindlik ja igati kliendisõbralik.

*Tooted sain kingituseks!
#KOOSTÖÖ

Kui ma alles hakkasin pimedaks jääma ning käisin pidevalt silmaoppidel ja laserravis, siis pidin mõneks ajaks kriipsu peale tõmbama oma meikimistele. Aga ega ma otseselt sellest puudust ei tundnud ka, sest noh teate, tol momendil oli mul vähe olulisematele asjadele tarvis keskenduda. Nagu näiteks kuidas mitte pimedana esimese trollibussi alla jääda. Ja nagu käesolevast blogist võite aimata, siis olen igati edumeelne selles olnud.

Aga ma veel siiani mäletan selgelt, et kui mul silmadel üldse meiki polnud, siis mu pilk oli selline eee, kuidas nüüd öeldagi.. unine? Kuid, kui laineri või silmapliiatsiga sai silma kergelt rõhutatud, siis justkui imeväel ärkas mu nägu ellu. Ja olles kiivalt nende mälestuste küüsis kinni, nagu takjas püksisääres, siis ikka ja jälle leian ma taas tee kosmeetiku juurde, kellel ma siis lasen keemiliselt oma ripsmeid ja kulme värvida. Ja siis on jälle kaks nädalat muretu.

Siiani on see olnud minu jaoks kõige pimedasõbralikum ja mugavam variant. Kuid nagu ikka, siis vahel, vahel saab sellest kahest nädalast sujuvalt lausa neli kuud. Ja selleks ajaks on juba ammuilma mu kulmudelt-ripsmetelt värv maha kulunud ja nii pean ma jälle vana hea ripsmeka appi võtma, et natukenegi inimese moodi välja näha.

Ja just niimoodi juhtuski, et ma polnud jälle terve igaviku salongi jõudnud, aga kuna mul seisis ees üks koolitus-kohtumine, siis tahtsin natukene esinduslikum kui kolletanud kapsaleht välja näha ja nii pidin taas ripsmetušši järele haarama. Aga kuna mul oli hirrrmus kiire, siis polnud mul aega kodus sellega tegeleda ja nii viskasin ripsmeka kotti ja pistsin bussipeatuse poole punuma. Kuna bussini oli veel mõni minut aega, siis otsustasin, et davai, tõmban kärmelt ripsmed siinsamas bussipeatuses üle.

Haarasin kotist ripsmeka, ettevaatlikult suunasin harjase silma juurde ja muudkui koolutasin ja harjasin. Teisega samamoodi. Olin väga rahul enesega, sest jõudsin täpselt aega. Buss keeraski juba nurga tagant välja.

Astusin sirge seljaga bussi, tervitasin juhti, Janet suhtles seni bussirahvaga ja võttis stiilis „oh heldeke kui armas ja tark koerake“ komplimente vastu, siis möödusime mitmetest inimestest, naeratasin sõbralikult ja maandusime vabadele kohtadele. Ma ei oska ajaliselt öelda, kui kaua olime loksunud, vast midagi sinna kümne minuti kanti, kui äkki tundsin õrna koputust õlale. Koputajaks osutus üks lahke moega vanaproua, kes informeeris mind sellest, et mu nägu on murine.

Selgus, et ma olin  ripsmedušši harjasega nii hoogsasti vehkinud, et mingi nipi läbi said mu silmalaud ka mökerdatud ja paar  musta jutti olin ka suutnud endale näkku tõmmata.

Naeratasin kohmetult ja tundsin nii suurt piinlikust, et oleks tahtnud sealsamas läbi bussiistme vajuda. Aga kuna see vajumine ei õnnestunud mul eriti hästi, siis ei jäänud mul muud üle, kui hakata end pabertaskurätiga puhtaks nühkima. Aga.. kuna kuiva paberiga teadupärast väga asja ei saa, enda ilaga niisutatud paberit on ka nagu tiba imelik endale teiste ees näkku hõõruda, siis taas tõttas appi too tarmukas memm, kes oli juba jupp aega oma koti kallal midagi kohmitsenud. Ja hetk hiljem ulataski mulle oma hinnalise kreemitotsiku. Ma vähemalt arvan, et see oli mingit sorti kreem. Lõhnas küll sedamoodi.

Edasine reis kulges rahulikult ja ilma suuremate vahejuhtumiteta. Mina hoidsin ülejäänud reisi vältel võimalikult madalat profiili ja lihtsalt ketrasin filmilindina oma elu viimaseid minuteid silme eest läbi, mõeldes kõigile neile inimestele, keda ma tervitasin, naeratasin ja ise samal ajal tundsin end #niikauninaniikaunina, sest silmad ikkagist värvitud ja puha.

Praegu ma jah naeran selle üle, aga tol momendil polnud see just kõige toredam hetk avalikus ühistranspordis, aga lohutasin end sellega, et õnneks olid need AINULT 10 minutit minu elust. Ja tundsin tänulikkust, et selliseid inimesi on veel olemas, kes julgevad ligi astuda või õlale koputada, kui märkavad, et midagi on valesti.

PS. Pimedana ripsmetuššiga ripsmeid värvida pole minu jaoks kunagi eriline väljakutse olnud. Juba esimesel proovimisel tulin suurepäraselt toime.. ja nüüd siis sedapsi. Mis me siis siit õpime, tähendab, mida mina sellest õpin? Vist seda, et järgmine kord proovib uuesti, ja et tark ei torma.

Ma soovin nii palju kui võimalik kogu protsessi, pulmaeelseid ja järgseid mõtteid-tundeid siia talletada, et hiljem oleks millele tagasi vaadata, meenutada ja naeratada. Kuigi praeguseks etapiks on mu naerulind kuskile peitu pugenud, sest ma oma sinisilmses toreduses arvasin, et meie Joosepiga planeerime, valime,otsustame ning vajadusel saame sõprade ja pere toetusele loota, siis praeguseks oleme sellisesse seisu jõudnud, kus me ei taha enam kellegile väga oma mõtteid avaldada, välja arvatud meie armsale pulmakorraldajale (tsauki-tsau Lotta!), kes on nii ülimalt armas inimene.

Lihtsalt ühelt maalt läks seda haiglaslikku uudishimutsemist ja oma arvamuse avaldamist liiga paljuks. Ärge saage minust valesti aru.. arvamused on teretulnud, aga ainult siis, kui need on soovituslikud, mitte etteheitvad ja rahulolematud. Ühel õhtul ma lihtsalt surusin oma pea patjade vahele ja soigusin Joosepile, et ma ei taha enam, teeme lihtsalt tseremoonia ja kogu moos. Ma ei taha pidu, ma ei taha külalisi. Sest vägisi hakkas tunduma, et me justkui peame korraldama pulmi kõigi teiste meeleheaks ja enda soovid tahaplaanile seadma. Kõik need kommentaarid, arvamused, etteheited, mingid imelikud naljad.. ühel hetkel sai seda kõike liiga palju, et emotsionaalselt ära händlida.

Pulm ei tohi olla nagu iga teine, seal peab olema uudsust ja originaalsust. Ja et nime matmine on so yesterday, aastast 96 ja alkovaba pulmapidu on tore küll, aga tervitusjoogiks ei sobi vahuvein, sest õiget Eesti meest rõõmustaks tervitusnapsina pudel käsitööõlut ja üleüldse.. kui meie alkoholi eest ei pleki, siis kelleks me end üldse peame, kui tahame kingitust ka veel saada. Et siis peavad ju külalised rohkem raha kulutama, kui kellegil on soov tarbida. Kas laseme pulmatordile vigurina porikärbse ka lisada? Ja kas olete juba uurinud, kui kaua kalessisõit kestab, sest mida need vaesed külalised peaksid seni tegema. Ja mina sellist kleiti oma pulma ei paneks.

Ja seda muudkui tuli ja tuli, igast uksest ja aknast, ja mul tõesti sai mõõt täis.

Ma saan aru, et inimesed ei mõtle seda pahaga, aga mingi hetk oleks ma tahtnud dramaatiliselt karjuda, et AITAB! Kas tõesti arvate, et meil on meie elu ühest kõige tähtsamast sündmusest ükskõik?! Et me ei mõtle igat viimast kui detaili läbi. Et me ei vaagi üht- ja teistpidi erinevaid variante. Minu meelest on see siililegi selge, et iga pruutpaar soovib, et nende tähtis päev oleks meeldejäävalt ilus ja eriline.

Loomulikult me arvestame ka külalistega, kuid ennekõike tuleb pidu ja laulatus siiski meie nägu. Just selline nagu meile meeldib ja pole kellegi teise asi kobiseda. Ja lubage mul meelde tuletada, et pulmapäeva kesksel kohal on ikkagist pruutpaar.. mäletate jah?! Need kaks inimest, kes on otsustanud abielluda ning on kutsunud lähedasemad sõbrad ja pere seda olulist sündmust koos nendega tähistama.

Käisin siin vahepeal nefroloogi vastuvõtul ja ausalt öeldes pidin sealt elupettunult välja astuma, sest sain teada, et kreatiniin, mis on lihasvalgu laguprodukt,  oli mul läbi aegade kõige kõrgem – 331. Norm peaks olema vist eee, mingi 50. Ja kuskil 500 ligidal pannakse mind doonorneeru järjekorda.

Veel sain teada, et mingi näit (eGFR), mis normaalsetel inimestel on 90, on minul 15. Ja kui see kukub 8 peale, siis alustatakse neeruasendusraviga ehk dialüüsiga. Ja kuigi teised näidud olid nii enam-vähem jonksus, siis see paganama kreatiniin valmistas ikka kuhjaga pettumust ja tuska. Ja mina veel arvasin, et kuna olen oma veresuhkrute mõõtmistes ja toitumises pedantlikult hoolas olnud, siis lahkun seekord arsti kabinetist ekstra õnneliku ja sillerdavana. Aga tutkit brat!

Manustasin eeskujulikult isegi seda rõvedat kipsitolmule sarnanevat pulbrit – Sorbisteriti, mida ma niiii väga jälestan, kuid mida ma PEAN neeruhaigena jooma, sest kui ma ei jooks seda, siis ma lihtsalt ühel ilusal päeval viskaksin lusika nurka ja ütleksin „adjöö, sõbrakesed, oli meeldiv, aga mina enam ei mängi“ ehk maakeeli öeldes saaksin infarkti. Ilma liialdamata. Sest kaua see süda ikka jaksab rahulikus olekus 100-110 lööki minutis vohmida. Asi nimelt selles, et kogu kaalium, mida ma endale toiduga sisse õgin, jääb mu organismi pidama, kuna neerufunktsioon on vähenenud ja kõrge kaalium põhjustab südame pekslemist, mis siis pikas plaanis on reaalne oht tõsiseks terviserikkeks.

Isegi reisile minnes vedasin oma kahtlase moega pulbri kaasa. Ent analüüsivastuseid kuuldes ütleks, et vähe tolku oli minu pulbriveost, sest.. ütleme nii, et kaalium oli küll referensis, aga Nagu suht seal ülemise piiri peal. Nii et mina loen seda juba kõrgeks.

Brrh, mulle ei meeldi tegelt üldse vinguda, nagu mingi paha siga. Ma ausalt öeldes tahaks oma hala peale praegu oksendada, sest elus on ju palju nõmedamaid olukordi, millega peab hakkama saama, aga lihtsalt vahest, vahest käib mul see klõps ära ja siis tahaks kõik pekki saata, sest mida ma pingutan ja olen hoolas, kui sellest pole vähimatki tolku. Ja võiks ju endale öelda, et võta end kokku tüdruk, kulista see pulber alla ja ela päev korraga, aga päriselt.. selle konkreetse ravimi manustamine on minu jaoks emotsionaalselt ülikeeruline. See lehkab nagu vana pesemata juustune sokk, maitseb veel hullemini ja tagatipuks ajab kõhu ka veel pööraselt valutama. Ja kui ma siis läbi raskuste sunnin end seda jooma ja tulemus on kesine, siis see tõmbab räigelt motti maha. Öäh.

Tänan kuulamast ja vastu pidamast, need olid siis tänased halaminutid. Liigume nüüd edasi rõõmsamatele teemadele.

Pulmadest nii palju, et ettevalmistused on täie hooga käimas. Mul on tegelikult mitu postitust kirjutatud, mis hetkel draftis kükitavad: millist pulma me soovime, nimekiri asjadest, mis meil olemas ja mis veel puudu, millal ja kus see kauaoodatud tähtis sündmus aset leiab ja veel palju muudki.Aga kuna ma kirjutasin need umbes poolteist kuud tagasi, siis ilmselt peaks enne avaldamist natuke infot värskendama. Ja ooo-taevamanna, oodake vaid seda postitust, kui saate lugeda, millise „üllatusega“ mu ema maha sai, tõmmates mind totaalselt pahviks ja põhjustades mulle nädalajagu stressi ja unetuid öid. See tuleb kuldaväärt lugemine. Ma luban.