Paar päeva tagasi, kui õhtused toimetused said tehtud, siis heitsin elutuppa diivanile pikali ja jäin sinna magama. Joosep oli seal samas kõrval ja surfas niisama netis ringi vms. Teadsin, et kui ta hakkab end ise magama sättima, siis viib minu ka voodisse, aga tegelikkuses hakkas hoopis mind jälle trollima. Nimelt, kuna ma olen kottpime ja ei taju isegi valgust, siis Joosep äratas mu pool kaks öösel üles väitega, et käes on hommik ja tehku ma talle kohvi ja võikusid.

Minu diktsioon on muidugi videos selline, et peaaegu mitte essugi ei saa aru, sest mul oli tõsiselt räme uni ja tunne nagu ma poleks üldse magada saanud, mis siis ka reaalselt tõele vastas...ainult, et mina polnud sellest teadlik :D

Just hetk tagasi käis mul ukse taga noor vene rahvusest kahekümnendates naisterahvas, kes tuli sellise jutuga, et ta teeb küsitlust.Ma põhimõtteliselt peaaegu alati suhtun neisse teatava skepsisega, aga selle tädiga tundus, et ta annab lihtsalt paberi ja kui olen materjaliga tutvunud, siis mingi aeg saadan lihtsalt kuskile oma arvamuse. Üldiselt mulle need ukselt uksele küsitlejad ja müüjad ei meeldi, veel vähem meeldib mul neid oma elamisse lasta. Igatahes jäin ma äraootavale seisukohale, et mis siis täpsemalt mureks on. Kuid kohe, kui tädi hakkas rääkima, siis selgus, et neil (ma ei tea kellel) on selle sügise uus lõhnakollektsioon väljas ja et mina ei pea mitte midagi muud tegema, kui vaid nuusutama...ei midagi keerulist ja ületamatut, eksole.

Ulatas mulle siis esimese paberlipiku, siis järgmise ja järgmise jnejne. Mulle ükski peale viimase ei meeldinud...selle viimase osas olin ka veits kahtleval seisukohal, aga mõtlesin, et ei hakka tädi kurvastama ja ütlema, et kuulge teie uus sügis lõhnakollektsioon on minu meelest puhas s*tt. Muidugi ta kiitis mu valiku heaks ja ütles, et see on kõige seksikam lõhn ning see maksab 25 eurtsi ja pluss saan ka tasuta meestelõhna kaasa. Ma olen tegelikult muidu hullult hea saak müüjatele, sest ma peaaegu alati ostan midagi, sest mul hakkab nendest kahju, aga seekord suutsin ma kainet mõistust säilitada. Terve aja ketras mul peas mõte, et meil on vaja osta talveks õhksoojuspump ja kui ma praegu peaks mingile mõttetule lõhnale kulutama 25 eurtsi, siis Joosep lööb mu mättasse :D

Igatahes ma üritasin siis tädist viisakalt lahti saada ja küsisin, et kas neil on koduleht, kust saaksin hiljem täpsemalt uurida nende lõhnade kohta.  Tädi sõnul  on neil koduleht täitsa olemas, aga see pakkumine kehtib AINULT täna. Ookeii, see muutus juba kahtlaseks, sest ta ei öelnud mulle isegi veebiaadressi ega andnud mitte mingit firma kontakti. Tahtis vaid veel mu mõlemat kätt, kuhu korraga lasi mõlemasse peopessa sush ja sush kahte erinevat lõhna ning vaatas mulle malbelt naeratades otsa ja uuris, et kuidas meeldib? No sorry, ei meeldi kohe üldse! Lõpuks teatasin, et mul pole kodus sularaha, aga loomulikult oli võimalik maksta ka ülekandega, aga sellele oli mul ka kohe vastus olemas...ütlesin, et saan alles järgmine kuu maksta. "Nojah," vastas too tädi eriti tülpinud häälel ja keeras otsa ringi. Jepidijee, lõpuks sai ta vist aru, et ma olen vaene rott, kellel pole raha neid "seksikaid" lõhnasid osta.

Fuh, nüüd ma ainult haisen rõvedalt, sest need kaks lõhna ei sobi üldse kokku...üks on enam-vähem,aga no see teine meenutab mulle konkreetselt kõige odavama vetsu õhupuhastussprei lõhna. Aga, kui nüüd järgi mõelda, siis mina olen küll kindel, et see oli petis, sest isegi, kui ma ei soovinud nende tänast pakkumist võtta, siis oleks võinud mulle, kui potensiaalsele tulevasele kliendile kontaktandmed jagada vms.

Aga rääkige, kas teie ostate sellistelt ukselt uksele müüjatelt tooteid või äkki on teil olnud mingeid halbu / tüütuid kogemusi nendega?

Vahepeal ma mõtlen, et kui loll võib üks inimene olla (ma räägin siinkohal siis ikka endast). Pean siin siis silmas liitumist tolle blogimisvõistlusega, mis venib 10 korda aeglasemalt kui noor ja väle tigu. Mulle meeldiks selline kärts, mürts ja pauk ning võistlus läbi ja medalid kaelas. Ei tea, kui kohane nüüd järgmine võrdlus on, aga see oleks sellise äkksurma sarnane, sest ma arvan, et mitte keegi ei tahaks hinge heita piineldes, aga vot praegune olukord ongi üks suur piinlemine. Nojah, minus on aga ka paras jagu masohismi, sest ma võiksin ju end läbi kukutada ja mure oleks nagu naksti murtud, kuid minu võistlustuhin ei lase mul seda teha. Nii, et minu armsad blogimisvõistluse konkurendid, kui teil on vähegi südametunnistust ja kaastunnet, siis näidakem seda ning kukutage end ükskord ometigi juba läbi ja laske mul rahus edasi elada ja võita! :D

Nii, see oli siis kõigest üks väike sissejuhatus. Nüüd tuleb see tegelik põhjus, miks kirjutan- nimelt see suurepärane kohustuslik kuuteema, mida ma nii "palavalt" armastan. Seekord on selleks teemaks "Minu kaasvõistlejate parimad palad".Sorry, aga tundes mind, ei saa ma ilma sarkasmita ehk khm , kas tõesti peale minu on kellegil veel parimaid palasid?Khm, okei, see oli minupoolne väike nali :D Tegelikult on blogimisvõistluses jäänud mulle konkurentsi pakkuma väga tugevad blogijad, kellel jutt jookseb kiiremini peale, kui keegi ealeski jõuaks neid mõtteid üles trükkida.  Lubage esitleda: võrratu, omanäoline ja salapärane Kobruleht. Mitte ei saa jätta märkimata, et neetult keeruline on parimatest parimaid lugusid välja valida. Kuid üks eriline lemmik ilma kahtlusteta on lugu, mis räägib ilmast, maakodust, hiiresitast, toredatest inimestest, hallitusest, sussidest...peaaegu kõigest ja seda väga ägedalt. Teise loona tooksin välja muheda dialoogi emaga, kus arutleti, et mis loom keegi võiks olla. Tegelikult tahtsin inimeste ja värvide loo ka siia teistele lugemiseks jagada, aga mul tekkis liiga palju mõtteid sellega seoses, et mis värvi keegi võiks olla. Mina vist küll ei suudaks ühtegi inimest kujutleda ainult ühevärvilisena. Ma ütleks, et inimestes on terve värvispekter esindatud, aga teoreetiliselt tähendaks see tänapäeva mõistes seda, et te kõik olete homod :D

Järgmise blogija presenteerimiseks oleks passlik kasutada tema iseloomustamiseks järgmist nime: Multifrugt alias Lugemisnarkomaan alias Brit. Palume aplausi! For real, see inimene on lugemismasin (ja seda ikka kõige paremas mõttes). Jällegi pean end kordama, et väga keeruline oli parimaid palasid valida, aga peale pikka vaagumist, enesesisse vaatamist, analüüsimist osutus valituks pala, kus Brit räägib sõnavarast. See on selline kahe otsaga teema, mis võib palju nalja pakkuda, kuid samas ka kurvastada, sest minu meelest on viimasel ajal seda interneti kõnepruuki jõhkralt peale tulnud. Nagu näiteks sõna "jah" kirjutatakse "jh"...mul tekib alati küsimus, et kas seda ühte õnnetudt tähte on siis  tõesti nii kuramuse raske toksida või? Äkki kaotaks üldse täishäälikud  tekstist ära :D Tr mn nm n K. Kds n Sn nm? N h lgd.

Nonii, nüüd läks asi nats kurjaks...ma kohe parandan selle vea ja vastukaaluks cheerin ühte reisikirjeldust. Mulle meeldib erinevaid reisikirjeldusi ja elamusi ja uusi avastusi lugeda (noh, kparema meelega kogeks ise ja avastaks, aga kui djengi njetu, siis tuleb leppida teiste kirjutistega). Saate lugeda siit.

Lõpetuseks tahan teiega jagada humoorikat kokkusattumust. Kui täna lugesin Kobrulehe kirjutist kaasvõistlejate kohta, kus Kobruleht iseloomustas minu blogi, kui Elurõõmu blogi, siis see ajas mind nii kohutavalt naerma, sest just sel hetkel figureeris minu blogis viimase postitusena postitus, kus ma halan oma maseka üle :D Väga positiivne ja elurõõmus tõepoolest :D

Kell on mingi miljon, istun niisama siin käsi põsakil arvuti taga ja olen to the max tülpinud näoga. Mõtlen, kas kirjutada kõik endast välja või mitte...

Sisustasin oma õhtut blogide lugemisega ja mida rohkem lugesin, seda rohkem ma kassima hakkasin ja segadusse sattusin. Ma ei tea, kas teistel ka nii on, aga kui ma lähen kellegi teise blogisse, siis see tundub palju-palju ägedam ja huvitavam (no mis ongi täiesti võimalik, et nii ongi... Ega ma ei vaidlegi vastu) ja siis tekib mõte, et mille kuradima pärast ma üldse blogin ja keda üldse kotib see pläust, mida ma siia nii pühendunult kahe sõrmega toksin. Jeesh, ma olen see isend, kes oskab ainult kahe sõrmega trükkida :D

Ja kui ma juba hakkasin halama, siis mõtlesin veel edasi, et ma olen kõigele lisaks ikka üks sitt naine ka, sest ma omast arust ei suuda kõiki Joosepi ootusi täita. Kuigi ma tean, et Joosepit see ei häiriks, kui ma aeg-ajalt maitsestan toidu üle või kärsatan midagi põhja, laisklen täiesti süüdimatult või kulutan raha mõne mitte nii vajaliku hilbu peale (kuigi see oli ju nii ilus ja sobis mulle perfektselt), aga ikkagi on mul mingi enese piitsutamise faas käimas. Tüüpiline naine, kes praegu ei mõtle peaga, vaid mõtleb ma ei tea millega. Aga mul on poogen, sest mul on vaja jagada oma tundeid ja mõtteid.

Tavaliselt on Kiku see, kellele ma halan ja kes oma sarkasmiga toob mu kõige suuremast masekast välja. Ma ei ole siiani aru saanud, et mismoodi ta suudab ja oskab ka kõige sitemas olukorras nii yolo olla. Inimene lihtsalt oskab. Arvatavasti ta praegu vaataks mulle oma suurte vasikasilmadega otsa, naerataks laialt ja  ütleks eriti muretul häälel a la "Elu on lill, ainult nopi!"
Ma saadaksin ta praegu ühte eriti pimedasse kohta, kui peaks sellise ülevoolava optimistliku lõusta ja jutuga minu ette ilmuma. No näed, mõte kellegi saatmisest kuskile tegi mu olemise tiba paremaks. Suutsin isegi korraks naerda :D

Ma olen sellepärast ka närvis ja meeleolust ära, kuna Joosep ei ole absoluutselt nõus, et minu isa teeks Ivanovi lihtsal meetotil meile uue köögimööbli ja Joosepile töönurga, sest härra soovib, et töönurga teeks puusepp kindla projekti järgi  ja köögi teeks kunagi koos oma sõbraga. Ma ei tea, mis see "kunagi" tema mõistes on... Kunagi kahekümne aasta pärast või? Minugi pärast lasku puusepal teha oma töönurk ja ehitagu pensionärina koos oma sõbraga köögimööbel, aga miks me ei võiks seniks, kuni me kogume finantse uhkema ja parema variandi jaoks, kasutada minu isa lahendust? Mu isa on kuldsete kätega ja hea stiilitunnetusega mees, kes on ehitanud endale mitu maja ja ta saaks juba järgmisel kuul tegema tulla, aga EIII!

Kõige esimese asjana tahan öelda, et ärge rohkem mulle teesid kinkige ega külakostiks tooge...ma just avastasin, et mul on nii palju teesid, et ma võin vabalt end oimetuks juua ja sõbrad ka nock outi joota. Nii, väga hea, nüüd olulised teated on edastatud ja mul kohe rahulikum olla :D

Täna hommikul tegin siis endale teed ja Joosepile kohvi ja kuna ma meile mõlemale lisasin räigelt palju piimapulbit (sest mulle kohutavalt maitseb nii), siis avastasin, et piimapulbri topsikut oleks vaja täita. No mis siis ikka, võtsin kapist täitepakendi, lõikasin kääridega lahti, positsioneerisin piimapulbritopsiku asukoha ja kukkusin pakendist pulbrit raputama. Kõik oli nagu ilus ja sujus hästi...kuni selle hetkeni, mil avastasin, et topsilt oleks võinud kaane ka pealt ära keerata, muig. No ikka juhtub, pole hullu...kraapisin pulbri kapilt kokku ja viskasin tee sisse. Kui olukord ära oli, siis mõtlesin, et oh vapsjee naljakas lugu blogisse teile lugemiseks, ainult, et siis ma avastasin selle pulbriralli keskel, et ma olen ikka tainas küll...ma oleksin võinud ju pilti ka teha. Pean end ümber harjutama, et oskaksin rohkem nägijast lugejatega arvestada, sest kuna mina piltidest erilist ei hooli, siis tavaliselt koristan äparduse ära ja elan oma elu edasi, aga teie...teie ei ole ju pimedad.

Kui ma eile kirjutasin eilsest konfliktist ja mismoodi juhtkoer annab mulle iseseisvuse, siis jätsin rääkimata ka ühe humoorika vahejuhtumi. Noo võite aimata, et siit tuleb minu järjekordne feil või äpardus, mis on ikka minu pimedusega seotud :D

Kuna mul ei olnud tahtmist minna kohe koju, siis läksin ema poole (kes muuseas elab meist kahe tänava kaugusel) ja veetsime emaga mõnusasti aega...või noh, kui mõnus see ikka oli, kui ema rääkis päris räigeid lugusid oma lapsepõlvest ja meie vanaemast, aga ma hetkel ei peatu sellel teemal pikemalt, kuna see vajab eraldi postitust.

Igatahes mõnus osa külaskäigust oli see, et ema valmistas ülimaitsvat toitu, tegi mulle minu "tavalist" teed (karamellitee, piima, mee ja jäätisega) ja see jutuajamine muutis kuidagi seda tütre-ema vahelist suhet tugevamaks. Ema korrutas mitu korda nende tundide jooksul, mil ma seal olin, et kui hea meel tal on, et ta on mul meeles. Ühelt poolt on armas ja tore, kui lähedane väljendab oma heameelt ja emotsioone, aga see muutis mind veits nukraks, kuna oli tunda, et ema tunneb end üksikuna. Ega siin pole midagi imestada ka, kui arvestada praegust rasket olukorda, mis lähiajal kindlasti paremaks ei muutu, vaid pigem läheb hullemaks. Mnjah, see pole pessimism, vaid reaalsus. Ja kui ma ikka igast olukorrast olen suutnud leida mingi sellise hetke, mida saaks sarkasmiks või naljaks pöörata, siis selles olukorras ma seda ei oska või ei suuda.

Aaa, ma pidin ju teile rääkima eilsest lõbusast pimedusega seotud feilist, aga näete, jälle ma lalisen siin juba teisest teemast (well thats me). Läksin siis ema poolt ära. Kõmpisin koos oma raskete kopmsudega mööda asfaldteed, mis oli mattunud tiheda lehekihi alla, noonusena kallas taevast ka vihma, sest noo kui juba, siis juba, eksole. Vähemalt minul, kui pimedal, ajavad need koormaeesli kotid alati veidi selle tunnetuse segi, et kus ma täpselt olen ja palju ma kõndinud olen. Koera kehakeelt ma ka siis just väga hästi ei tunneta ja nii ma kamandasin Džännut suht huupi. Ja nagu ikka, siis kui Džännu pakkus mulle väga intensiivselt ühte ja seda õiget teed, siis ma keeldusin, sest minu meelest oli see vale teeots (sest daah, mina olen ju siin kõige targem ning kõige selgema ja täpsema silmanägemisega :D).

Lõpuks jõudsin siis järgmise või eelmise teeotsani (sest mul oli veidi segadus oma läbitud distantsi osas) ja kamandasin leida trepikojauks. Džännu oli veidi kahtlev, aga ma oletasin, et võib-olla õues olev pilkane pimedus muutis ta ettevaatlikumaks. Jõudsime trepikojaukseni ja kuna Džännu ebakindlus muutis minu ka kahtlustavaks, siis hakkas mulle tunduma, et trepiastmed on nagu teistmoodi, trepikoja käsipuu on kuidagi vale, aga surusin oma kahtlused alla ja kõmpisin vaikselt teisele korrusele edasi (no igaksjuhuks vaikselt, et kui ma peaksingi juhtumisi vales trepikojas ringi luusima, et mind ei avastataks). Jõudsin teisele korrusele ja kuulatasin vaikselt ukse taga, et kas kostub tuttavaid hääli. Paraku kuulmine tulemusi ei andnud ja mul ikka kripeldas kahtlus hinges. Õnneks tuli mulle hiilgav mõte- ustel on ju uksenumbrid ja nii ma asusingi uksenumbrit otsima. Peale mõningast ukse silitamist, jõudsin uksenumbri servani ja tahtsin hakata täpsemalt seda kompima, kui korteriuks äkki avati...ja seeeee eiiii avatud teps mitte Joosepi poolt. "Aaa, noo tervist, ma olen uus uksenumbri poleerija..." (tegelikult ma nii ei öelnud, aga oleksin võinud ju...kui ma poleks nii hämmingus ja kohmetu olnud antud olukorrast). Nii me siis seal kohmetult viivuks seisime. Kuna kõik ümbritsevad naabrid teavad, et ma olen pime, siis olukord lahenes kiirelt ja lõbusalt ning ma lõpuks jõudsin ikka õige korterini.

Alati ma ei mõtle sellele, et oii näe, kui tubli mu juhtkoer on ja kahjuks pole ma olnud ka ehk piisavalt tänulik treenerile, kes sellise nutika koera mulle treenis. Ma ei pea siin silmas seda, et peaksin iga päev treenerile helistama ja vähemalt pool tundi lakkamatult seletama, et issake küll, kui tänulik ma ikka olen jne, vaid kasvõi oma mõtteis võiks ma rohkem väärtustada kogu seda eelnevat pikka protsessi, mis on teinud Džännust sellise super juhtkoera. Paraku alles siis, kui tekib tõesti mingi selline olukord, kus ilma juhtkoerata või valge kepita kohe üldse ei saaks, siis tuleb mul tahtmine keset sündmusteahelikku põlvili laskuda ja kallistada-musitada oma neljajalgset sõpra (selle eest, et on alati minu kõrval).  Ma ei mõtle siinkohal neid olukordi, kus aitab mul sebrasid, uksi, treppe, bussiuksi, poode, lifte, pinke jmt leida, kuna see on kuidagi igapäevane, mida me teamworkina koguaeg teeme. Ma pigem pean silmas neid ootamatuid olukordi. Näiteks, kui peaksin sattuma ootamatult ehitusalale või pean silmitsi seisma teepuhastusautoga, mis teadagi müriseb meeletult ja mul on alati siis tunne, et jälitab mind ja tahab mind ka tee pealt ära koristada. Täna ma küll ehitusalale ega teepuhastusautoga kokku  ei sattunud, aga tekkis ebameeldiv konflikt inimeste vahel ja tundsin, et pean koheselt lahkuma- eriti veel, kui mulle veel öeldi ka, et kao minema. Nojah, eks see vestlus läkski veits emotsionaalseks, kuna päevakorda tekkis küsimus, et miks osad inimesed arvavad, et neil on õigus ärrituda ja pahurdada, kui tekivad ootamatud olukorrad, aga teised ei tohi. Mina ei nõustunud sellega, et see, kes tihti peale pahurdab,ei soosi seda, et keegi teine ka võib pahurdada, kui tekivad ootamatud plaanimuutused. Nii tekkiski vaidlus, mis muutus kiiresti emotsionaalseks ja   ma leidsin, et mul pole mõtet selles seltskonnas rohkem edasi viibida. Tõusin momentaalselt laua äärest püsti, võtsin Džännu rakmetest kinni ja andsin käskluse leida ruumist uks välja. Nii ma siis jalutasingi mööda jõeäärt bussijaama poole. Džännu oli lihtsalt võrratu, sest ei veiderdanud ega lollitanud, vaid täitis täpipealt kõik minu soovid. Vot sel hetkel ma tõesti tundsin, et kui võrratu neljajalgne sõber mu kõrval on- nii heas, kui ka halvas. Ta ei vaata mind peaaegu mitte kunagi etteheitva pilguga (ainult siis, kui ma sajandat korda käsen tal x-ust otsida ja mina ei tea, et see konkreetne uks on alles 10 kilomeetri pärast tulemas) ja isegi, kui ma võin vahel olla oma korrutamisega tüütu, siis kahe sekundi pärast on asi unustatud ja lähme jälle rõõmsalt edasi.

Kuigi ma olin täna koos nägijast saatjaga ja plaanipäraselt pidin ka lahkuma koos nägijaga, siis vaat, kui kiiresti võib olukord muutuda hapuks ja sellisel juhul on mul kindlasti vaja varuplaani. Kui pime inimene läheb kuskile nägijaga, siis alati peab olema kaasas vähemalt kas valge kepp või juhtkoer, et oleks minginegi iseseisvus. Nägija võib panna käed taskusse ja minema jalutada, kui miski ei meeldi, aga pime inimene nii lihtsalt juba ära ei kõnni.

Meil on täie hooga soolakas käimas- ühed külalised jõuavad vaevu lahkuda, kui juba uued näod seisavad ukselävel . T Täna on meil näiteks külas ja öömajal Joosepi kasuisa. Mina kükitan meie magamistoas, sest ma ei julge köögi ja elutoa poole minna, sest raudselt kogu nende meeste maine kraam on minu ilusale klaasist söögilauale laotatud. Ma üritan mitte kuulata, et mida nad seal seletavad ja asjatavad, sest see ajaks võib-olla mind liialt ennatlikult närvi, kuid see kuramuse kõrvakuulmine on pimedusega ju arenenud ja ilma minult küsimata korjavad mu kõrvad igasugust sellist infot üles, mida ma parema meelega teada ei tahaks. Külalistega on kahetised lood ja tunded. Väga äge ja chill on, kui sõbrad tulevad külla ja siis tehakse miskit koos, aga kui see muutub igapäevaseks, siis hakkab see vaikselt väsitama, sest ma ei saa end siis omas kodus vabalt tunda. Ma ei saa näiteks trussikute välkudes vetsu joosta, või paljalt duši alt magamistuppa marssida, või minna kööki ja teha ainult endale teed, sest siis ma oleksin ju oioi kui  ebaviisakas võõrustaja. Minu meelestvõiks ikka olla nii, et kui on selline vabam olemine, siis palun väga- veekeetja on siin, tassid ja teevalik seal ning suhkur kapis- ole lahke ja teeninda end ise. Tavaliselt, kui ma ütlen oma külalistele, et tundke end nagu kodus, siis I meen it. See tähendabki seda, ettehke endale meelepärane jook, võtke ja otsige ise kapist vajalikud tarvikud üles, visake end diivanile siruli ja voilaa- tundke end mugavalt. Ainus, mida ma palun, on see, et te ei lagastaks minu elamist ega häiriks naabreid ning ei koliks püsivalt minu juurde sisse.  

Aga, kui veel natuke muljetada soolakast, siis peale selle, et meil on nüüd leivavabriku täie leiba kodus ja soolavarusid jätkub 368 aastaks, siis kingiti meile veel igasugu vahvaid asju. Näiteks Marika koos perega kinkisid meile sigavinge saumikseri, Linda kinkis selle terve igaviku igatsetud küünlasüütaja (vajutan klõpsti päästikut ja juba küünal põleb...lõpp minu küünte kärsatamisele). Kaja ja Vallo käisid ka üle pika aja meil külas ning neid oli eriline rõõm näha, sest nad said suvel lapsevanemateks ja siis kihlusid. Nii siiras rõõm nende üle. Nemad tõid meile lauamängu Wasabi, lillaõielise orhidee ja kommikarbi (võib-olla oli veel miskit, aga ma enam ei mäleta). Ahjaa, nad tõid oma pisikese 3-kuuse tita ka kaasa, aga teda nad meile kahjuks ei kinkinud.Leppisin siis ainult selle nunnukese kudimuditamisega (inimkeeli tähendab see seda, et tõstsin ta kätega õhku ja siis tegin sellist pudikeelset tudimudikudivudi, mille peale Joosep teatas, et ma olen imelik). Aga see pisike inimene, kellel nimeks Eliise, oli lihtsalt nii armas, pehmeke ja tupsununnuke.

Selle titejutuga meenub mulle üks akward olukord. Nimelt, kui ma kolm ja pool päeva kuhilat lahti pakkisin, siis viimasel päeval leidsin ühest riietekotist beebiriideid. Need olid nii tilulilud, et ma lihtsalt hoidsin neid käes ja lalisesin omaette, et appike, kui nunnud püksid. Jooksin Joosepile ka näitama: "Vaata vaid, kui nunnud pisikesed riided."

Me ei tea Joosepiga kumbki  kust need beebiriided meie asjade hulka said, neil olid isegi veel sildid küljes või no siiani on. Vägisi tekkisid mulle sel hetkel jälle igasugused veidrad mõtted, et äkki on see mingi märguanne meile, et äkki meile on siiski beebi tulemas vms. Aww, tahaksin endale beebit...kui vaid saabuks see päev.

Kui Kaja ja Vallo olid meil külas, siis sõime viisakate inimestena söögilaua taga jäätist. Mingi hett hakkasin uue lusikatäie järgi haarama, aga enda üllatuseks avastasin, et keegi seltskonnast on vahepeal minu jäätisekausi ära tõstnud. Loomulikult olid kohe minu esimesed kahtlusalused Joosep ja Vallo ning saatsin nende poole küsiva pilgu. Kuid ega nad end kohe ei reetnud, vaid alles Mingi aja pärast ütles Joosep: "Näe, võta siis oma jäätis tagasi."

Üritasin siis kätega vehkides leida oma jäätisekaussi, sest ega Joosep mulle seda lihtsalt lahkest südamest ei ulatanud, vaid kiusas mind mõnuga (nii nagu tal ikka kombeks on oma isiklikku pimedat kiusata). See kiusamine nägi siis välja nii, et ta hoidis terve see aeg kaussi ühe kohapeal ega andnud mitte ainsatki vihjet või märguannet, et mis suunas minu jäätisekauss asetseb  ja võimalik, et isegi liigutas seda minu eest ära.Lõpuks aga kandis minu kätega vehklemine ka vilja ja  sain jäätisele pihta, aga mitte kausist endast, vaid käelaba koos randmega läks jäätise sisse (kahtlustan, et ka selles aitas mind Joosep). Muidugist hakkasin ähkima ja ohkima, et mingi nõme on või, kuid Joosep pakkus lahenduseks, et las Džännu lakub käe puhtaks ja juba haaras mu käest kinni, et seda laua alla suruda. Kuid mina putkisin vastu, sest miskipärast olin ma niivõrd häiritud kõigest sellest. Kuna Joosep ei olnud nõus mu kätt vabastama, siis lubasin talle ustavalt, et olgu pealegi, ma annan oma kätt Džännule lakkuda...ainult ühe pisikese fakti jätsin enda teada- ma enne hõõrun osa jäätisest oma käe pealt talle näkku. Joosep lasi mu käe lahti ja koheselt lajatasin jäätise käe talle näkku ja hõõrusin ka pluusi sisse. Jaaa siiiis...väljus olukord kontrolli alt ning Joosep võttis peoga mu jäätise kausist jäätist ja virutas selle mulle pähe ja hõõrus oma lägase käe mu kaelale. Öäk!  Kuna ma ei hakanud külaliste juuresoleku ajal pessu minema, aga vaja oli end natuke kasida, siis lasime Joosepi koeral Pythonil mu peast jätsi ära lakkuda ja nii saingi ma endale stiilse sonksi. Seda peaks olema ka pildil näha, kus ma nunnukese Eliisega peal olen.

Siit tuleb järjekordne vinguv ja etteheidetega postitus, mis tekitab nii mõnelegi lugejale kibedat meelt...see on kõigest minu tagasihoidlik ja pahatahtlik oletus. See pole mingine saladus, et ma olen Eesti esimene pime blogija, kellel on nii palju jälgijaid ja vaatamisi. Iga kord, kui ma alustan uue postitusega, kus kirjutan oma mõtteid ja arvamusi ja just sellisel kujul nagu ma heaks arvan ja tunnen, siis kukutakse pimedate ringkonnas ohkima, et nii ei ole sobilik kirjutada, sellest ei tohiks rääkida ja Sinu asemel mina end nii ei väljendaks jne. Kuid siin ongi see tibatillukene aga...mina EI ole Sina ja mu eesmärk pole ka seda olla ning kui mulle tullakse isalikul moel seletama, et nii- või naamoodi pole sobilik, siis see pole mitte mingisugunegi motivaator mulle väljendamaks end teisiti, sest mind väga ei koti, milline peaksin mina teie ideaalses maailmas olema ja millisena sinna mahtuma. Kuidagi inimesed eeldavad, et kui saad nii vanaks ja esindad mingis valdkonnas miskit, siis pead end mingitesse lollakatesse käitumismudeli raamidesse suruma ja suht talitsema ja taltsutama oma isiksust. Paljud püüavad olla need, kes nad tegelikult ei ole ja see on kurb. Mina ei püüa, ma ei näe sellel mõtet. Loomulikult ma ei arva, et peaks kõike välja ütlema, mida sülg suhu toob ja tegema kõike,  mis parasjagu pähe kargab. Noo näiteks, kui mul peaks tekkima soov sõbra vesivoodile vardad sisse lüüa, et näha, kui kiiresti vesivoodi tühjaks jookseb või näha sõbra reaktsiooni, siis paraku jääb see vist nägemata, sest

- mitte ühelgi mu sõbral pole vesivoodit...seda esiteks

- ja teiseks ma annan endale aru, et see poleks mõistlik...kuigi maru naljakas.

Samamoodi ka suuvärgiga, et mingis seltskonnas saavad inimesed aru, mis on lubatud ja mis mitte- selle asja nimi on intuitsioon. Kuid blogi on iga inimese enda asi, kus tal on kirjutamis- ja väljendamisvabadus ning kes tahab see loeb ja kes ei taha...no siis nägemist! ;)

Oluline on minu arvates ikkagi see, et inimene tunneks elust rõõmu ja ei otsiks igast sõnast või teost mingisugust sobimatut kildu, mille kallal nokkima hakata. Ehh, mida ma ka ise just praegu tegin, aga vähemalt ma ütlen selle otse ja avalikult välja, mitte ei lajata nurga tagant kaikaga lagipähe...nii teevad ainult arad inimesed ja anonüümsed kommentaatorid, kes on ka inimesed :D

Täiesti crazy päev on täna olnud ja sellele hullumeelsele päevale eelnes ka suht nõme öö. Kõigepealt jõuan ma ikka ja jälle tagasi oma kolimisstressi juurde, mis on mu rutiini ja tervisele arvestava põntsu pannud, kuna ei saa normaalselt toituda, veresuhkruid kontrollida, liikuda jmt ning selle tagajärel on mul öösiti hakanud olema hüposid. Täna oli siis teine öö järjest. Õnneks ärkasin ise üles ja haarasin öökapilt mahlapaki, aga kui Joosep selle peale üles ärkas ja uuris, et kas mul on jälle suhkur madal, siis noh...tema esmane reaktsioon oli muidugist suhteliselt karm ja tegi mulle haiget, kuna ütles, et ta ei saa minuga niimoodi koos elada, kui mul on iga öö hüpod. Nooh, selline igati positiivne algus ju uues kodus :D Aga tegelikult Esmase reaktsioonina oleksin võinud ju mina ka vastu plahvatada, et normaalne oled või?! Ma ei tekita ju endale ise meelega madalaid veresuhkruid ja ausalt, kui mul oleks valida, siis ma ausalt ei lisaks oma wishlisti suhkruhaigust, et oma lähedustele muret valmistada. Kuna ma ise ei nuta taga elu ilma suhkruhaiguseta ja ilma pimeduseta, siis on mul suhteliselt pohlad. Ookei, ma tean, et tema lause kõlas tõesti vastikult ja nõmedalt, aga ma mõistan, et ka tema on sellest kolimisest ja jändamisest väsinud ning kui öösel ka ei saa katkematult magada ja end välja puhata, siis on ikka kehvasti küll. Esimese asjana ma loomulikult solvusin ta peale, et mis mõttes ütleb mulle niimoodi ja et fine siis, lürpisin oma mahla ja keerasin selja. Kuid olles seljaga Joosepi poole, mõtlesin, et ma parem võtan ta kaissu, sest tean, et ta ei mõelnud oma öeldut tõsiselt ja kindlasti tunneb end sellepärast halvasti. Kaissu võtmise plaan oli hea, aga nagu ikka teostus puhas s*tt, sest kui hakkasin end ümber pöörama, siis takerdus mu jalg teki sisse ja Joosep arvas, et nüüd on mul krambid ka veel- halleluuja- suutsin tema uue katse uinuda ära rikkuda. Ühesõnaga siis tuli teine emotsioonilaviin ja mina tundsin end ikka eriti s*tasti, et oma Kallikese und häirin. Lõpuks hakkasin veel nutma, sest kui mul on veresuhkur madal, siis olen ma eriti õrnake- selline lillelapseke, kapsaussike :D Mõtlesin kohe juurde, et Joosep ei armasta mind ja ma segan tema und jmt.

Kuna see öö oli siis nagu oli, siis püüdsin hommikul eriti vaikselt toimetada. Mul oli nimelt kohtumine Pärnu eralasteaia Titutriinu lastega. Vahemärkusena mainin, et Titutriinu lasteaed on ääretult armas ja positiivse atmosfääriga lasteaed. Lastele tehakse ise maitsvat sööki, süüakse palju aed- ja puuvilju, enne ja pärast söömist juuakse puhast vett, lapsed kevadeti teevad koos õpetajatega oma väiksed peenramaad, kuhu istutakse porgandeid, tilli, salatit jmt ning lapsed käivad oma väikeste kastekannukestega ringi ja kastavad. Samas õpetatakse ka ilma jälgima, et kui vihma eile sadas, siis järgmine päev kastma ei pea. Loomulikult ei puudu meisterdamne, üldine loovtegevus ja erinevate asjade õppimine. Titutriinu lasteaed on selline pisike ja rahulik ning neil ongi üks grupp. Täna oli seitse last, üks vahvam kui teine.

Nii, aga kui rääkida lasteaeda minekust ja sealt ära tulekust, siis minek oli selline, et kuna pooled asjad jäid mul magamistuppa, siis ma ei tihanud uuesti Joosepit häirima minna ning nii ma siis läksingi seljas aluspüksid, sukapüksid, seelik ja kampsun. Kas jäi teie meelest miskit puudu? Jep, rinnahoidjaid ei pannudki (väääga ebamugav oli). Mul ei olnud isegi kindaid, ega rahakotti kaasas. Ühesõnaga ma nägin välja täielik untsantsakas. Kui tagasi Nõmme jõudsin, siis käisin poest läbi )rahakotti polnud,aga sulli õnneks oli) ja läksin uut teedpidi koju. Kõik oli hästi ja sujus, kui äkitselt riivas mu kõrva  vasakult poolt lähenev müdin ja lõrin. Äkitselt hüppaski võõras koer meile mõlemale Džännuga peale ja kukkus Džännut purema. Mina selle hüppe tagajärel kaotasin tasakaalu ja lendasin asfaldile külili.. Džännu oli asfaldil külili maas ja kiunus üle tänava. Püüdsin teda teise koera alt välja saada, et ta saaks püsti ja end paremini kaitsta või ära joosta, aga ta oli täiesti selle teise koera haardes. Üritasin ka pikali olles jalaga teist koera ära lükata, aga kuna ma olin seal risti-rästi koertega segamini, siis polnud mul lükkejõudu. Mingi hetk võõras koer lihtsalt lasi Džännu haardest lahti ja jooksis minema. Selle actioni tulemusel oli mu säär katki ja neer sai põrutada, sest kui lõpuks suutsin end püsti ajada ja vapustusest üle saada, siis tundsin, kuidas neerupiirkond valutas. Ma nägin ikka eriti jõhker välja, sukad olid säärelt täiesti puruks ja verised, mantel oli karvatuustakuid täis ja Džännu kael oli ilane ja kodus avastasime, et kergelt veritseb ka.

Kui lõpuks suutsin end püsti ajada, siis seisin ja ootasin keset tänavat tolle koera omanikku, sest ma ei kavatsenudki sealt lahkuda ilma äsja toimunud olukorrast rääkimata. Koeraomanik tuli aiast välja ja esimese asjana uuris, et kas nende koer ehmatas meid, aga kui nägi mu jalga, siis kohkus ikka päris tõsiselt ära. Õnneks ei olnud tegu mingisuguse järjekordse debiilikust koeraomanikuga, kes kukuks ärplema, et mida Sa siis üldse sijn töllerdad ja raudselt ise provotseerisite jne, vaid vabandas siiralt. Kunaomanik oli samuti šokis, siis ma ei hakanud õiendama, vaid naljakal kombel püüdsin teda isegi lohutada. Ütlesin, et pole hullu, ise samal ajal veritsedes ja värisedes...pole hullu :D

Kuigi rünnaku vabanduseks väga sellist arvestavat põhjendust minu jaoks polnud, aga ma ei hakanud nokkima.  Ütles, et varem pole midagi sellist juhtunud, et koer neil muidu aedikus, aga täna panid posti külge ja sealt tõmbas end lahti. Ainuke seletus, mille tõi oli see, et koolilapsed käivad koera kiusamas ja sellepärast ongi koer neil natuke agressiivne (natuke on muidugi leebelt öeldud, aga nagu ma lubasin, siis ma ei hakka nokkima).

Nüüdseks on haav kenasti ära puhastatud ja ära plaasterdatud ning õnneks Džännu tunneb end ka täitsa rahulikuna ja on rõõmsameelne, kuigi hiljem õue minnes oli veits ärev. Kuna peale vahejuhtumit saatis koeraomanik mind koduukseni ja aitas kotte vedada, siis hiljem tõi mulle vabanduseks ka suure kotitäie õunu, kleeprulli, et saaksin oma mantli puhtaks teha, väikese purgi mett ja uute sukapükste tarbeks 5 eurtsi.

Kas teate seda mängu "Kellel on surres kõige rohkem asju" vms? Kindlasti teate ja kes ei tea, siis mängu loogika on imelihtne- võidab see, kellel on surres või mängu lõppedes kõige rohkem asju. Igatahes mina võin nüüd südame rahuga nüüd surra, sest meil Joosepiga on kõige rohkem asju...oksendamiseni.See on jubedus, see on õudus kuubis...inimesed ärge tahtke kolida, ma ütlen ärge tahtke kolida.  Täiesti häbenemata tunnistan, et mul on kolimisdepressioon (kui üldse sellist diagnoosi esineb meditsiinis). Kui aga mitte, siis alates üleeilsest on minu kujul elav tõestus olemas. Ma olen selle kolme päeva jooksul rõõmustanud, nutnud, vihastanud, masetsenud ja veelkord nutnud. Kuskil kolm tundi tagasi alles nutsin, sest ma vahepeal läksin magama, et natukene puhata sellest jebimisest ja näe, minu armas mees, tahtis mind aidata ning hakas ka natuke asju lahti pakkima ja kappidesse paigutama. Kõik nagu ilus ja tore, aga kui ma üles ärkasin, siis ma olin nii paganama häiritud, sest mul oli ju oma süsteem ja siis tekkis mul kohe miljon küsimust, kas ikka sorteeris ära viskamisele minevad ja uued asjad korralikult läbi, kas küsimusi ei tekkinud mõnede asjadega, kas oled juba palju lahti pakkinud (loe: valesti asju sorteerinud ja valesse kohta paigutanud). Ühesõnaga ma läksin endast täiesti välja ja kukkusin nutma. Noh, nüüd tundub endale seda siia kirjutades ka veits akward ja paneb muigama, aga sel hetkel olin ma surmtõsine ja täiesti lohutamatu.

Lisaks sellele, et niiiiiiii palju on vaja asju kokku-lahti-kokku pakkida, siis olen ma suutnud end ka juba vigastada. Ühe korra kõndisin peaga vastu ahju nii, et hambad plaksusid, muig. Teisel korral ronisin alumise köögi kapi peale (vähemalt ma üritasin seda teha) ja kui hakkasin püsti tõusma, siis meenus mulle (ainult veits liiga hilja), et ahjaa, meil on ju nüüdsest fäänsid ja praktilised köögikapid ka üleval ja panin sellise pauguga vastu kapi serva. Noo, kui mina juba midagi teen, siis korralikult ja nii ka enda vigastamisega. Nüüd mul peas kaks veretäket ja otsaesisel muhk. See on see, kui pime läheb elama avatud planeerinuga korterisse- ei tea kus on ahju soojamüür ja ei näe, kus kapid kõrguvad.  Ma räägin ju teile, et ärge tahtke kolida...ma loodan, et mu kirjutis on nii jube, et teil kaob aastateks kolimisisu ära :D

Aga tegelikult on ikka natuke tore ka. Lihtsalt veel harjumatu ja veider tunne sees, et vau, see ongi siis päris meie oma kodu või...?!

Kui ma kolimisest põhjustatud hingetraumast tervenen, siis hakkan unistama, et milline näeb meie kodu siis välja, kui kõik meie soovid saavad täidetud- kõik need õiged värvid, mööbel ja muud väiksemad detailid. Praegu ma lihtsalt ei jaksa isegi sellele väga mõelda. Ahjaa, Joosepile on ka mõjunud see kolimine rängalt, sest peaaegu iga kolmas lause on tal "Ma olen väsinud" (okei, võib-olla mitte nii sageli, aga noo ikka päris tihti. Ma pole varem nii palju kordi teda seda ütlemas kuulnudki). Lisaks näen mina iga öö unes kolimist ja asjade pakkimist ja kui ma hommikul ärkan, siis on selline tunne, et ma polegi vahepeal puhata saanud, sest koguaeg üks ja see sama tegevus. Joosep nägi näiteks täna unes surnud imikut, kes seisis püsti meie välisukse taga.Ka selline fucking creapy "ilus" uni, mille toel end välja puhata. Kuigi seoses selle Joosepi unenäoga tekkis mul kahtlus, et äkki kunagi kellegil suri siin korteris või majas laps ära. Ookeii, ma saan aru, et ma kõlan praegu jaburalt, aga see on võimalik ju. Üks osa minust tahaks seda välja uurida, aga teine osa ütleb, et let it go. Võib-olla tõesti parem jätta, sest see oli ju kõigest uni ja ühekordne. Ma saan aru siis, kui see oleks iga öine õudusuni vms.

Eile käisid meil ka soolaleivalised- Joosepi ema, tema mees ja Joosepi vend. Nagu ikka siis kingiks toodi leiba ja soola, siis portselanist (vist) teetassikesed, millele on lilled peale maalitud ja šhampanja pokaalid 6 tk, millest ühe ma suutsin eile juba ära lõhkuda- halleluuja (tegelikult olen päris kurb sellepärast). Eks ma pean otsima samasuguse uue ja asendama katkise.

Aga aitab kah tänaseks. Sorry, aga hetkel ma ei pane mitte mingeid pilte soolaleivakingitustest ja kolimisest vms, sest mul lihtsalt pole jaksu. Sellest kuhilast, mis lõpuks siin korteris tänu kolimisega kokku aeti on Joosepil pilt olemas, aga ta ei luba seda pilti blogis avalikult teiega jagada, ainult sõpradega. Nii, et peate kõik minu sõbraks hakkama :D Tegelikult ma proovin teda veel suti moosida ja Lindale andsin ka korralduse argumenteerida temaga, sest muidu Joosep saab öelda, et ma olen pime ja ei näe võimalike ohte, mida psaikod võivad pildilt enda hüvanguks ära kasutada. Kuigi ma tõesti ei saa aru, et mida saab siin pahatahtlikult ära kasutada, kui pildil on lihtsalt palju rämpsu ja sodi, mida me ühest kohast teise kolisime.

Jalutasime eile Joosepiga Pärnus mööda Rüütli tänavat ja häälte järgi sain aru, et meile jalutavad vastu kaks neidu. Kui neiud meist möödusid, siis Joosep vaatas selja taha neile järgi. Mina siis muidugi koheselt arvasin, et üks neist oli lausa nii ilus naine, et Joosep pidi lausa ilastades talle järgi vahtima ja andsin müksu, et lõpetaks jõllitamise ja saaks aru, et mulle ei meeldi see, mida teeb. Kuid siis selgus see päris põhjus, et miks järgi vaatas. Joosep ütles, et oli tõepoolest igati ilus tütarlaps, ilusa välimuse ja riietusega, kõik vinks-võnks, aga kurat kõnnak oli nagu ehitustöölisel, kes on seitse kuud ehitusel töödanud ja tsemendikotte vedanud. Kusjuures see on ilma liialdamata, sest kui ma oma nägija aega meenutan, siis tõepoolest kohtasin ka mina tänavapildis sellise kõnnakuga neide, aga lihtsalt kuna ma enam selliseid häirivaid asju ei näe, siis ei oska alati selle peale mõelda. Aga tõesti, kust tuleb selline ehitustöölise kõnnak või maamõõtja samm naistele? Kas asi on tõesti lihtsalt selles, et pole liikumisõpetust saanud või pole eeskuju või ei oska lihtsalt ennast jälgida? Okei, ma saan aru, kui naisterahvas ongi poisilik ja olemus on juba selline rohmakas, aga kontsakingad, meik, fäänsi riietus jmt ning siis see maamõõtja samm (omg nagu päriselt). Noo, ma ei teaa, kui ma näeks sellist asja, siis hakkaks mu silmadel nii valus, et ma jääks vistkohe uuesti pimedaks. Mina vist astuks ligi ja annaks ka paar viisakat õpetussõna...ei, tegelt vist ikka ei annaks ka, sest ma ei taha släppi saada :D

Eile oli siis see ajalooline päev, mil külastasime notarit, kus korter kirjutati meie nimele ja saime võtmed kätte. Peale notarit läksime tähistasime korteriostu Eedelweissi restoranis, aga kui korraks teemas teha kõrvalpõige, siis on minu meelest Eedelweissi menüü ja toitude maitsed kahjuks võrreldes algusaegadega kõvasti alla käinud...kokk vahetunud vms). Õhtul käisime ka korteri pealt läbi ja arutasime, et kuidas võiks reedel mööblit paigutada ja mis oleksid sellised esmased kiireloomulised asjad, mis vajaksid ära tegemist. Kuigi ilmselgelt olime ju varem ka seda korterit vaatamas käinud ning mul oli üldpilt enam-vähem korterist olemas, kuid siiski kõiki nurgataguseid ma polnud veel üle katsunud, sest müüjate juuresolekul ma ei tihanud piinliku täpsusega uudistada või öelda, et ma ei saanud veel päris hästi aru, mismoodi see või too ruumpaikneb teise ruumi suhtes. Need müüjad olid nii lahked inimesed, et nad oleksid olnud vist sellisel juhul nõus istuma ja seletama mulle hommikuni korteriplaani.

Eile parandasin siis selle vea ja käisin üksipulgi kõik läbi. Vahepeal käskisin Joosepil kuskile teisele poole toanurka seisma jääda ja minuga rääkida, et mul tekiks kujutluspilt tubade suurusest ja laiusest jmt. Ma olen ikka üliõnnelik, sest oma kodu saamine on minu jaoks alati olnud üks suurimaid unistusi. Lisaks on ka see väga oluline aspekt suhtes, et mees mõtleks tuleviku peale ja ühiselt rajataks miskit püsivamat ning ei elataks ainult päev korraga. Mõni asi peab elus ikka kindel ka olema ning selleks võikski olla kaaslane ja kodu ehk koht, kus alati saab akusid laadida ja tead, et kuskil ei liigu ringi n-ö see päris korteriomanik, kes võib põhimõtteliselt suvalisel ajal tulla teatega, et rohkem üürilepingut ei pikenda ja adjöö. Lõputult ei jaksa ju ka inimesed kolida ja ma pigem maksaks laenu pangale ning tean, et selle tulemusel saab korter päriselt meie omaks. .

Kuna selle korteri müüja on ühtlasi meile ka naabriks, siis eile õhtul, kui OMA korteri peal ringi askeldasime, siis tuli läbi korraks ka naabrimees, sest tal paar topist veel korterist ära viia (ta nimelt jahimees). Lisaks tuli jutuks ka küttepuud, köögi- ja aknavalgustused, ahjusiibrid ja niisama muud korteri juttu, kui äkki naabrimees siis ütles: "Novot, ega te vist ei ole ju pimedas seda korterit näinudki..." (kell oli seitse läbi ja õues oli päike loojunud).  

Khm, mina nagu ma olen (suure suu ja sarkasmiga) kohe ei suutnud oma keelt hammaste taga hoida ja kinnitasin innukalt, et jaaajaaa, näe, ei ole tõepoolest pimedas siin seda korterit näinud ja kukkusin naerma (the usual thing). Naabrimees ainult kerge naeruga muigas ja ütles veidi punastades: "Sa veel naerad selle üle, aga mina sain alles hetk hiljem aru, et mis ma öelnud olin."

Aga mulle väga meeldis selline lause, sest minu meelest näitab see seda, et inimene ei ole krampis ega mõtle igat sõna läbi, mida hakkab rääkima, kartes, et issand-issand, äkki ma ütlen midagi valesti või haavan inimest. Ma arvan, et nii enesekesksed ei saa ega tohiks inimesed olla, kes nõuavad, et teine inimene peab mingisugust kõnelemiskoodeksit jälgima, et Jumala eest ei solvaks vestluskaaslast.

Sama hästi võiks öelda, et ma olen allergiline ja tundlik sõnale "munarest" ja võib-olla on mul sellega mingisugune isiklik trauma ja iga kord hakkan nutma ja räuskama, kui keegi kasutab sõna "munarest" või teeb sellega seonduvat juttu.

Kui ma mingi aeg tagasi kirjutasin korteri sisekujundusest, siis ma vahepeal olen jälle ümber mõelnud :D No köök on kindel mis kindel, see tuleb lilla ja kollasega, aga kui ma eelmises postituses kirjutasin, et elutuba võiks tulla värske leheroheline, siis nüüd puhuvad mul juba teised tuuled peas ja mõtlen, et seinad võiksid ikka tulla mahedat lillakat tooni (üks sein võiks siiski olla äkki mingisuguse teistsuguse värvi lisa või varjundiga). Aga noh seda asja veel vaatab, sest üks asi on kindlamast kindlam- nimelt peaaegu ükski värvivalik pole päris kindel, kui see pole veel seina peale saanud. Päris naljakas on mõelda, et mismoodi võiks nägijatele minu, kui pimeda, kujutlev kirjeldus ja arutelu värvide üle kõlada... Kas nii...

a. Öäk, ma siiralt loodan, et sellist jubedust endale koju seinale ei pane.

b. Mul pohlad...ise peab elama seal, ainult mehest on kahju. Kuid eks kõigil on maitsed erinevad.

c. Ooo, päris lahedad mõtted (hah, kahtlustan, et seda viimast mõtteviisi või arvamust pole peaaegu mitte kellegil, aga küll te näete veel, kui armas ja äge minusisekujundus tuleb...made by blind...võiksin selle oma kaubamärgiks võtta). 

Praegu on meil köögimööbel valge, aga mina tahan naturaalsest täispuidust ja sellise tumedama õlivahaga töödeldud kapipindasid (samamoodi ka elutoa mööblit ja esikukappi). Magamistuba on hetkel minu peas kollane, selline soe, mõnus ja pehme. Mul oli vahepeal mingi teine värv ka mõtteis, aga Joosep ütles, et tema intensiivset tooni magamistuppa ei taha, sest see on ikkagist koht, kus inimene peav saama puhata ja ma olen üldiselt sama meelt. Vannituppa tahan siis samuti tumedat puidust kappi ja seinad võiksid olla kaetud selliste pisikeste mitmevärviliste kahhelplaatidega (malbe roheline, kollane, oranž, meresinine või türkiis, beež ) ja siis dušinurgal oleks selline tumendatud klaas ees ning väga tahaksin seda "dušisegistit", mis paigaldatakse lakke. Vannitoas kasutaksin elevandiluukarva rätikuid ja kuna meil on vannitoas ka pisike aken, siis sinna võiks panna bambustaime ja muu träna oleks punutud korvides. Ühesõnaga minu mõistes tahab vannituba saada palju pappi, sest uut kaksiksüsteemset boilerit on ka vaja, kuna saame soovi korral sooja vett ka pliidi kütmisel. Kõiksugu asjalikke san-tehnika tooteid leidsin siit.

Mnjah, ma läksin jälle sujuvalt üle kodusisustamisele ja unistamisele. Igatahes homme viime mööbli ka sisse ja siis hakkab pöörane lahtipakkimine ja sisseelamine.

Selle kolimisega on mul kõik asjad unarusse jäänud. No näiteks minu töökohustused on jäänud täiesti tahaplaanile, kuid ma loodan, et inimesed suhtuvad sellesse mõistvalt. Täna lunastasin vähemalt oma eelmise nädala patu ja käisin siis täna lastel juhtkoeraga külas. Nii ma siis jooksengi nagu orav rattas, kellel on ilmnenud esimesed mäluhäired ja väsimuse tundemärgid, sest vähe sellest, et ma unustan oma kohtumised ära, siis täna näiteks koju sõites jäin ma  bussis magama (ma olen varem ka jäänud, selles polegi midagi trastilist, aga täna ma jäin ikka konkreetselt magama). Mingi hetk siis avasin unesegaduses silmad ja üritasin aru saada, et miks buss seisab või mis üldse toimub, kus ma olen, kui äkki ma tulin unekoomast välja ja meenus, et ahjaa, ma sõidan ju koju. Kuid, kuna buss seisis, siis mõtlesin, et tark oleks vist uurida, et kus me oleme ja nii ma tegingi. Just nii ma küsisingi "Kus me oleme?". Ei mingit viisakust, et "Vabandust, mis koht see on?". Minu kõrval istuv noormees vastas siis, et Kilingi-Nõmmes. Mu kott lendas sellisel ülehelikiirusel õlale, koer vahekäiku ja ronisin robakirobaki üle noormehe, ise samal ajal ähmis häälel lausudes: "Issand küll! Ma pean siin maha minema!"  (tuli igati kasuks istuda bussi kõige viimases reas akna all, muig, kiiretes olukordades äärmiselt kasulik ja praktiline- mitte).

Ahjaa, kodus veel avastasin, et ma olin terve aja linnas olles uhkelt ringi patseerinud lahtise püksilukuga...mnjah, ma olen väss.

Kui ma AHHAA Teaduskeskuse pimenäitusel töötasin, siis väga tihti küsiti , millised on meie unenäod või kas me üldse näeme unenägusid.
Ja vastus on, et jaa, ikka näeme. Lihtsalt unenägude nägemine erineb selle poolest, kas oled varem midagi näinud või mitte. Kuna mina olen umbes paarkümmend aastat nägija olnud, siis ilmselgelt oskan kõige paremini rääkida just enda varamu näitel. Kuigi olen uurinud ka sünnist saati pimedatelt nende unenägude kohta.

Minu unenäod on pea alati hästi värviküllased ning rohkelt täis tagaajamist, põgenemist ja kõiksugu seiklusi. Ja võin öelda, et oma unenägudes olen ma 98% nägija, ent sealt ei puudu kunagi mu kõrvalt juhtkoer. Lisaks unes ma teadvustan endale, et ma olen pime, aga samas vaatan unes ringi ja näen peaaegu kõike.  Naljakas on ka see, et tihtipeale tolkneb minu unenägudes ringi ka kari pimedaid, keda ma siis agaralt juhendan ja abistan, sest no daah, seal olen ma see valgustatud pime, kes kõike näeb. Aga neile ma seda ei ütle, haha.

Ükskord nägin sellist jaburust, et jalutasime suure grupi pimedatega kuskil safaris. Mina olin grupi eesotsas, käes valge kepp ja vasakul käel taas juhtkoer ja muudkui seletasin tähtsalt, kuhu me edasi peame liikuma. Kuid ühtäkki hakkas meie suunas liikuma hiiglaslik elevandikari ja kuna kõik grupisolijad olid pimedad ja liikusid valgete keppidega, siis olin mina see, kes aitas nad ohust eemale. Naljakas oli ka see, et kuigi ma nägin enda ees olevat liivast maapinda, siis ma ikka kompasin kepiga maapinda, veendumaks, et ma jumala eest kuskile auku ei kukuks.

Ainus erinevus minu unenägudes võrreldes nägijana versus pimedana on see, et kõik uued tuttavad, kellega olen kohtunud peale pimedaks jäämist, siis unenägudes pole neil kindlaid näojooni. Kõlab vist veits kriipilt, aga need inimesed on lihtsalt kuidagi udustatult. Fookusest väljas või nii. Veider on ka see, et mõne inimese hääl on niivõrd mitmetahuline, et ilmselt suudab mind kuidagi rohkem kõnetada ning tänu sellele on siis nendel inimestel ka rohkem aimatav nägu. Tavaliselt on see kokku miksitud kunagiste tuttavate näokujundite järgi. Ja nüüd te ei teagi, millised te välja näete minu unenägudes, haha.

Need, kes on sünnist saati pimedad, siis nemad näevad ka unenägusid. Aga mitte värvilisi ega piltidega, vaid rohkem pigem tundmuse ja heli põhiseid. No ühesõnaga täpselt nii nagu pime reaalses maailmas elabki. Sest paraku on nii, et ega kui ajus pole pilte salvestunud, siis ei saa neid ka taasesitada ega ka mikse kokku panna. Kõik ikka genereeritakse ajus kokku nende kogemuste põhjal, mida inimene on eelnevalt elu jooksul kuulnud, näinud või kogenud.

Miks kirjutan unenägudest?

Ma lihtsalt olen niiii tüdinenud sellest, et ma näen terve öö mingisugust jama unes ja see pole veel kõige hullem...Peale sellist ööd ärkan ma hommikul üles sellise välimusega nagu mul oleks sada last ja teine sats sama palju lapselapsi, kes eranditult on kõik öö otsa must midagi tahtnud. Maitea...kui see Mati Uni peaks juhuslikult seda postitust lugema, siis ma edastaksin oma unenäosoovid. Eelistatult tahaksin edaspidi näha, kuidas ma mõnusasti sooja päikese käes, palmi all lösutan, käes külm mokteil. Raadiomakist ümiseb keegi jamaikalane muheda fiilinguga laulujupikest, samal ajal leebe tuuleke puhub ja kanaarilinnukesed siristavad. Ja siis väikesed Hawai naised liiguvad vaikselt minu juurde, värvilised lillepärjad kaelas, ja hakkavad mu pinges lihaseid masseerima. Et jaa, paluks rohkem nagu selliseid unenägusid. Midagi rahulikku ja toredat.

Aga ei.  Selle asemel näen mina, kuidas kirvemõrtsukas ajab mind jälle taga ja mina loomulikult ei suuda eest ära joosta, sest jalad on rasked nagu pakud. Ja mis värk sellega on, et nendel tõpratel on unenäos alati Supermani võimed.

Viimati oli mul näiteks au näha rotte. Ükskõik, kuhu ma ka ei vaadanud ja liikunud, igal pool olid HIIGLASLIKUD rotid. Ja eranditult kõik tahtsid mind rünnata! Ma netist uurisin unenäoseletajast rottide kohta, et mida nende nägemine unes peaks tähendama. Seal öeldi, et see võib tähendada pahandust või vaenlasest võitu saamist... Ma panustaksin pahanduse peale, sest minu rotid olid väga, väga vastikud. Uurige ise täpsemalt järele siit.  

Ja enne rottide unenägu nägin ma ämblike (no ausalt võta üks ja viska teist). Kusjuures, ämbliku unenäo peale äratas Joosep mu õnneks üles, sest ma olevat hullult tõmblema hakanud (no  pole ka ime, kui mingid hiiglaslikud ämblikud jooksevad minu poole). Joosep võttis kohe mind oma kaissu ja lohutas ja siis hellalt uuris, et mis paha und mina nägin, et ma niimoodi tõmblema hakkasin. Ja ma siis rääkisin, kuidas me kolisime ja siis äkki jooksis diivani alt hästi palju suuri ämblike minu suunas. Aga nii kui jõudsin öelda sõna "ämblik", siis tajusin, kuidas üle ta näo valgus lai naeratus ja ütles: " No siis oleksin võinud lasta sul ju rahus edasi magada, sellepärast poleks pidanud nüüd küll und segama."

Ja nii iga jumala kord, kui ma näen selliseid debiilsusi unes, siis ärkan ma hommikul üles kotid silmade all ja sellise olekuga nagu ma poleks viis aastat saanud magada. Ja päev ongi tuksis! Ja nagu te teate, siis magamata inimene on närviline inimene. Väsinud inimene nähvab jne. Nii et päev on juba eos hukule määratud. Kohvi ma samuti ei joo ja nii ma siis üritangi päeva vegeteerides õhtusse veeretada.

Milliseid unenägusid teie näete ja kas usute unenägude seletajatesse ja kas midagi on täkkesse ka läinud?

Ma vihkan kolimist või oleks õigem öelda, et ma vihkan sellega seonduvaid protsesse ehk pakkimist. Kuna mina ööbisin eile viimast korda selles Tartu üürikas, siis pidin täna vähemalt oma isiklikud esemed kokku pakkima. Ma absull ei viitsinud, sest mul tekib alati segadus, et kuhu ma mingid asjad panema pean. Jaah, kõiksugu targad käsiraamatud õpetavad, et paki sarnased asjad pappkasti ja kleebi silt peale, et mis rämps seal sees on, aga...

Okei, tegelikult need kõik on idiootsed vabandused, sest ma olen pinges ja siis ma üritan leida mingisuguseid häid vabandusi, miks mitte asju pakkida ja lihtsalt tõmmelda. Mind ärritabki see, et ma ei saa korrektselt asju teha- nii nagu need kolimise käsiraamatud ütlevad (kui üldse on selliseid raamatuid olemas...aga ma arvan, et no kindlasti on, sest tänapäeval on ju igasugu käsiraamatuid). Mul on täielik stress, sest eile õhtul läks mul veresuhkur selle kolimisjama peale madalaks ja siis ma sõin kommi ja no ikka peaaegu terve paki sõin ära. Hommikuks oli loomulikult mu veresuhkur kuskil kosmoses. Ega midagi, siis pidin intsu süstima, et suhkrutase saada normaalseks, kuid siis poole pakkimise ajal tundsin, et raisk, jälle läheb madalaks (nagu paremat aega ei tahtnud need veresuhkrud leida oma trikitamisteks või?).

Igatahes selle kolimisega oleme me mõlemad Joosepiga nagu kaks närvihaiget, kes on kuskilt psühhiaatriakliinikust jalga lasknud. Täna näiteks, enne pakkima asumist, rääkis Joosep mulle mingisugust tähtsat juttu ja siis kukkus minu nutifon vahele seletama, sest keegi saatis samal ajal mulle Messengeri teate. Loomulikult segas see Joosepil mõttekäigu ära, mida tahtis rääkida ja kukkus õiendama, et koguaeg, kui tema tahab minuga suhelda, siis muliseb minu telefon vahele. Jah, okei, ma saan aru, et tegelikult see ongi häiriv, kui mingisugune kõnesünt möliseb vahele, aga mina...ega mina ei võtnud seda Joosepi lauset niimoodi, et kuule, äkki paneks telefoni hääletuks vms. Mina plahvatasin, sest ma võtsin seda ikka väga isiklikult ja ütlesin, et no sorry, et ma olen pime ja et mu abivahend kõneleb. See oli selline esimene ärritus. Teine ärritus tuli veits hiljem...pakkimise käigus. Nimelt, kui pakkimise ajal läks taas mul suhkur madalaks, siis ütles Joosep, et ma tegeleksin selle probleemiga, sest muidu peab tema kiirabiga tegelema. Mulle kõlas see muidugist nii, et vaene mees, näe ta peab mingi mõttetu lisakohustusega tegelema. Mina tundsin sel hetkel, et vägev, nüüd olen ma süüdi, et olen diabeetik ja pime ja põhjustan sellega lisakohustusi ja siis ma vihastasin ja olin täielik tulehark. Joosep muidugi nii ei mõelnud, sest pärast klaarisime ära, aga no mulle kõlas see täpselt nii, et viuviu, pean mingite mõttetute asjadega tegelema...ma oleks tahtnud kuulda, et ütleb a la: "Kallis, ma ei soovi, et Sul hakkaks nii halb, et peame Sulle kiirabi kutsuma."

No, et ma ei tunneks, et kiirabi kutsumine on tülikas, vaid et muretseb ikka minu pärast. Ma olen veendunud, et oleks saanud paremini seda mulle öelda. Igatahes Joosep sai mu käest paar litakat ka kirja, kui tuli mind rahustama...lihtsalt liiga vara tuli (ma muidu ei ole nii vägivaldne, ausõna). Pärast maksahaakide jagamist hakkasin ma veel nutma ka suurest pingest, aga pärast hakkas natuke kergem. Ei, ma tean, et ma kõlan ebanormaalselt, AGA ma lihtsalt ei suuda sellele kõigele mõelda. Tahan, et see õudus oleks juba möödas, kõik asjad lahti pakitud ja omal kohal ning ebavajalik kola koos muu rämpsuga prügimäel.

Kui ma siin hiljuti kribasin, et ma tahaksin ka ikka sutsu suuremat voodit, et saaksin looteasendis magada / väriseda või mägironija asendis puhata, siis vastupidiselt minule, Džännu nii nõudlik pole. Lebotasin õhtul voodis ja äkki hüppas see karvapall voodi jalutsisse ja kukkus ümbritsevat tekki käpaga kokku kraapima (loe: pesa meisterdama). Tavaliselt ma Džännul ei luba sellise asjaga tegeleda nagu voodipesu segi kammimine, sest teadupärast võib selline koera hobi päris kalliks maksma minna (loe: pesu ribadeks tõmmata). Kuid seekord tuli ta kuidagi eriti asjaliku olekuga. Nagu see, mida ta kohe tegema hakkab, on maailma tähtsaim tegevus. Tõstsin siis pilgu arvutilt ja jälgisin hoolikalt, et mida ta õigupoolest sehkendab siis. Ta oli täpselt sellise olekuga, et kui tema peakohal oleks olnud jutumull, siis seal oleks seisnud järgmine tekst: "Kraabin natuke siit ja siis kraabin voodikatte pealt ära...nüüd teen paar ringi ümber oma telje ja nüüd natuke kraabin veel tekki. Ohoo, siin on lina ka...oot-oot, kraabin selle ka madratsi pealt ära...oiii, natuke on Kai jalgade all ka veel tekki...see tuleb ka ära kraapida."

Vahepeal jättis askeldamise pooleli ja uudistas silmad punnis oma tehtud tööd. Kui kõik tundus olevat plaanipäraselt, siis jätkas tegevust: "Nonii, natuke on veel vaja siit kohendada ja siit kraapida...nonii, nüüd sai ilusti see tekinutsakas kokku kraabitud ja lõpuks ometi saan ma nüüd magama heita."

Ja nii oligi, kui kõik tekid ja voodilina oli kuni madratsini perfektselt ühte kohta nutsu kraabitud, siis viskas end nutsaku kõrvale, otse paljale madratsile maha ja ohkas rahulolevalt...perfect! :D

Juhtkoerte võistlustest olen nüüd piisavalt palju jahunud, nüüd tahaksin niisama jagada natuke neid mõtteid ja elamusi, mis mul Soomes olles vabal ajal tekkisid. Noh, see pole vist enam mingisugune tea mis uudis teile, aga kurat, kui mina peaksin elama nädal aega Soomes, siis ma peaksin võtma eluaegse laenu, sest peaaegu kõik maksab seal hüüber palju- nagu päriselt ka. Khm, ma kujutan ette, kuidas te praegu loete neid ridu ja mõtlete, et kas Kai on mingisugune eilane või pooletoobine, kes üritab kõigile teile selgeks teha midagi, mis on juba kõigile ammuilma selge. Enamus teist on kindlasti juba Soomes käinud, aga mina vaene sugulane, käisin elu esimesel Soome reisul. Jah, ma olin enne ka kursis, et hinnad on seal räme kallid (ma loen uudiseid ja olen eluga kursis), aga for real...näiteks einestasime esimesel õhtul Järvenpää Scandic restoranis ja lihtsalt näitena toon välja pasta. Maksis too 19 eurtsi ja kui tahtsid sinna juurde lisana lõhet või miskit muud, siis davaiks, 5 eurtsi keevitati kohe hinnale otsa. Niisiis, olgem ausad, kõigest keedetud makaronid läksid juba 24 euri. Hea, et sidrunivesi toodi lauda tasuta, et pasta alla loputada. Kuna sellised hinnad ehmatasid mu täitsa kaameks, siis ei hakanud üldse magustoitude poole kiikamagi. Pärast muidugi see poomisköis ümber kõri läks veits lõdvemaks, kuna selgus, et Soome Juhtkoerte Kasutajate Ühing maksab toitude eest. See oli ka veidi naljakas, et ootasime oma toitu üle 1,5h, aga see ootamine oli seda väärt, sest hoolimata kõigest, siis toit oli lihtsalt imeline!

Nüüd, kui olen ka ise saanud oma väikeste kabujalakestega tatsuda Soome kõnniteedel, ma mõistan täielikult, miks räägitakse ja kiidetakse Soome tänavaid. Need on tõesti väga head ja inimsõbralikud (nii lapsevankriga emadele,ratastoolikatele kui ka rulaatoritega ringi vuristavatele penskaritele). Ma ei tea kuidas nägijatel on ja kas üldse oskavad sellist luksust hinnata, aga mulle, kui pimedale olid need laiad ja kaldteedega lõppevad kõnniteed vägagi mugavad ja kui palju toredaid piiksuvaid valgusfoore seal oli.

Viimasel päeval enne laeva peale minekut, käisime ka Helsingis shoppamas. Käisime Stockmannis ja alguses luusisime niisama alustuseks meesteosakonnas ringi, kus ma pidin uuesti hindade tõttu ümber kukkuma. Näiteks suhteliselt tavaline (ei midagi erilist), korralik, aga ei midagi erilist, meeste jope maksis 799€, jakk 459€ jne. Leidsin siis ühe eriti šeffi meeste kampsu, aga see maksis ka hingehinda. Ma ei tea, äkki ma ise olen mingi rott ja siis need tegelikult ongi tänapäeval normaalsed hinnad, aga ma pole tänapäeva eluga enam lihtsalt kursis. Hoolimata sellest, et meeste osakonnas olid hinnad minu jaoks röögatud, läksime ikkagi silmailu otsima ka naisteosakonda. Näppisin igasugu kleite ja seelikuid ja bonšosid ja pluuse jmt, kui äkki leidsin jaki, mida ma kohe tahtma hakkasin. Helebeežist semisnahast sügis-kevad jakk, millele efekti andsid juurde kuldsed dekoratiivlukud ja loomulikult polnud see mingisugune vuffel ega tundmatu firma jakk, vaid Mango. Kuna tegu oli hooajakaubaga, siis oli see alega. Enne maksis 89 eurtsi, aga mina skoorisin selle endale 59 eurtsi eest. Nüüd oleks mul sinna juurde tarvis veel sobiliku salli ja Kuma liblikat. Kui pildilt seda jakki vaatate, siis äkki oskate mulle kommentaaridesse jätta erinevaid Kuma liblika linke  või soovitusi, et milline liblikas sinna kõige paremini sobiks? Salli ma mõtlesin samuti võtta sellise pruunika või beežika või nende kahe combo. Igatahes, andke mulle pimedale moealast nõu ;) Aitüma juba ette!

Üks koht Helsingis jättis mulle veel vägeva mulje ja maitseelamuse- nimelt Star Bucksi kohvimaja. See on kohvisõprade paradiis. Noo, ja mina ju olen teadatuntud "kohvisõber" (loe: teejoodik), aga hoolimata sellest oleks olnud tegelikult patt mitte proovida tõelist kohvi, lattet, espressot, chaid või mida iganes hing ihaldas. Ma joon tõesti kohvi väga harva ja väga vähe ning kui üldse, siis ohtra piimaga. Seega tundus ainuõige valik olevat latte. Menüü oli muljetavaldav, aga et meeltesegadust vältida, võtsin suht menüü algusest pumpkin spice latte ja see oli jällegi imeline, kuid mitte nii imeline, mis sealt edasi sai. Istusime siis oma jookidega lauas ja lasime oma maitsemeeltel mõnuleda, kui äkki tuli meie laua äärde nägus noormees (ma vähemasti oletan, et oli nägus, sest sellises meelteparadiisis ei saaks teisiti ollagi) ja pakkus väikestes topsides koos vahukoore mütsikesega uudistoodet. See kohv erutas meie meeli kohe eriti, aga ma ei tea miks me nii lollid olime ja nime ei küsinud. Pärast laevale sõites veel unistasime sellest kohvist ja arutasime, et kui hää see ikka oli jne, aga eks lollid saavadki ainult pärast maitse üle diskuteerida, sest targad oleksid kohe sorti, rösti kangust küsinud ja üldist nime ja vürtse jne. Ma räägin algajate kamp.

Kuna mina olen oma lühikese elujooksul häbiväärselt vähe reisinud, siis oli ka üks minu kindel soove teha Helsingis mingi suvalise hoone taustal pilt, kus mina ja Džännu poosetame. Veronika otsis siis mulle sobiliku asukohta, mille taustal pildistada, aga kuna aeg juba näpistas meid päris valusasti tagumikust, siis ma koguaeg korrutasin, et vahet pole mis hoone, võtame mingi suvalise maja ja ongi korras (see kõlas umbes nii, et kuule võime juba sõita Tallinnasse ja siis kuskil Koplis klõpsu ära teha ja kärab kah). Kuid Veronika leidis mulle kellegi tähtsa kirjaniku ausamba (vähemalt me oletasime, et see on keegi kirjanik) ja kuna seal lilled ka veel õitsesid, siis see place osutuski  lõpuks valituks. Nagu ma ütlesin, siis mega kiire oli ja pilt sai pmt tehtud käigu pealt. Sups sinna, siis kästi mul lilleõiest kinni hoida (ma ei tea miks), naeratada ja voilaa- selline see klõps siis välja kukkuski.

Mul viskas täna täiega üle see suhtumine, et Kai on nii mõistev, Kai on nii kannatlik, küll Kai kõigest üle saab ja blaa-blaa-blaaa. Olgugi, et ma võin teatud olukordades olla ekstreemselt kannatlik, siis see EI  tähenda, et seda võib kurjasti ära kasutada ja mööda minu närve liugu lasta. Näiteks täna oli selline olukord, kus mina mõtlesin teha väikese lõunauinaku (I love when I get a change to take a nap), aga siis hakkas üks tiristamine ja helistamine pihta (karma on lits ja Murphy sakib sajaga). Jaah, ma ei eeldagi, et inimesed peaksid omama mingisuguseid selgeltnägija võimeid ja läbi telefoni nägema, et oi näe, Kai praegu magab ja momendil ei ole soovitatav talle hellata, aga mind tõsiselt ajab närvi see, kui te saate selle au osaliseks ja ma  siiski suvatsen teie kõnele vastata, siis kostub teiselt poolt toru minu unisele häälele vastu eriti häiritud hääl, mis soovitab mul end enne kaineks magada, enne kui avaldab helistamise põhjuse ja lükkab kõne kinni. Nagu mis mõttes?! Nagu ma oleksin mingisugune padujoodik, kes magab päeva maha ja kes ei sobi kõrgeaususele suhtlemiseks. Noo ilmselgelt, ma ei saanud enam edasi magada, kuna olin vääääga häiritud antud olukorrast. Hellasin siis antud kõnealusele isikule tagasi, püüdes imiteerida eriti püüdlikult ärkvel inimese hääletooni, et mitte seekord solvata ja häirida seda õrnahingelist olevust. Kuid siis teatati mulle närviliselt, et pole enam tuju rääkida. Aaa...fine! Küll ma üle saan (Kai saab alati üle) ja aitüma, et mu uinaku ära solkisid ja sellele isegi põhjust ei andnud, aga sellest pole siiski hullu, sest Kai ju saab kõigist maailma hädadest üle ja vajadusel uinub uuesti- no hard feelings.

No pagan küll, mõtle nüüd ise natuke (soovitavalt kaine peaga) uuesti asjade üle järele...Sa rikkusid mu rahuliku ja mõnusa lõunauinaku ära ja siis ütled, et Sul pole antud hetkel enam tuju rääkida?! Tead mul pole tahtmist enam üldse Sinuga rääkida...kas kõlab hästi? Vot milline ilus lõpp, kõik on "rõõmsad", eksole?!

Mnjah, see ei olnud postitus selle eesmärgiga, et ärge nüüd mulle päevasel ajal helistage, aga mul on tõesti vahel selliseid päevi, kus ma teen lõunal uinakut ja siis ma ei pruugi kõnedele vastata. Isegi, kui äratate oma teadmatuses ja rumaluses mind üles, siis pole hullu- ikka juhtub. Aga vot see ajab mul küll harja punaseks, kui juba olete mind üles äratanud ja siis kukute õiendama, et mida asja, ma ei suvatse Sinuga suhelda, kui oled selline rõvedalt unekoomane .Sellise tõmblemisega võite kindel olla, et ajate mul une ära (mission completed) ja siis ma olen nagunii valmis juba teiega suhtlema ning ärge siis enam tulge minu nina alla vehkima lausega, et teil pole enam  tuju rääkida.Sul parem tekkigu see tuju, sest see maksis minu une.

Kas teil on ka selliseid inimesi sõpruskonnas, kes lalisevad, et ää, Su hääl hetkel ei vasta praegu minu mingisugustele nõuetele Olen-Hullult-Exaited-Mida-Sa-Mulle-Kohe-Rääkima-Hakkad ja sellepärast läks mul just praegu tuju Sinuga suhelda ära?

See kolimispäev läheneb ikka hirmuäratava kiirusega. Järgmisel nädalal samal ajal pakime juba oma kodinad kokku ja kolime ära Pärnumaale. Mul on kahetised tunded selle kolimisega. Natuke on hirm ka, et kuidas uus elukorraldus olema hakkab ja kuna kolime Eesti väikseimasse linna, siis tiba muretsen, et ega mul seal igav ei hakka. Vahest ihkab ikka hing ju meelelahutust ka ja ma ei mõtle siin koduseid filmi- ja lauamänguõhtuid, vaid pubisid, kino, teatrit, kontserti jmt. Ma olen ikkagist veel noor inimene, mitte mingisugune paikne kännujuurikas. Joosepil ka kahjuks pole veel autojuhilube ja seega ei saa ma talle poole öö pealt hellata ja paluda tal mulle kuskile pärapõrgu järgi tulla. Aga õnneks on mul peaaegu igas linnas sõpru ja ma tahaksin uskuda, et nad nii tuimad kujud ka nüüd ei ole, et laseksid mul lageda taeva all ööbida.

Tartust jään taga igatsema oma ületeenaabrit, kellega käisime koeri jooksutamas. Kikut, keda sai aegajalt piinata ja kiusata ning niisama ringi chillida. Pluss, viimasel ajal on hakatud Tartu tänavatele paigaldama nii palju mummukive, et suisa kahju hakkab, et ma ei saa neid täisväärtuslikult kasutada, mjäu. Ma olen ikka tõsine eit. Peaaegu aasta tagasi ma ulusin, et ma tahan sinna Nõmme korterisse ja ma oleksin so-so happy ja kõik oleks perfeckt ja nüüd...? Nüüd ma lihtsalt masetsen ja kurvastan, sest nii palju häid asju jääb Tartusse maha...isegi need ämblikuvõrgu sarnased tänavad, kuhu ma alguses pidevalt suutsin ära eksida, kuid nüüd on täiega savi, sest mul on peaaegu kõik selge.

Kuid, mis puutub meie uude pessa kolimisse, siis elevust tekitab minus see, et see on päris meie esimene ja ühine kodu, mida hakkame koos sisustama. See kõik on nii põnev ja uus. Nüüd ma saan ohjeldamatult koristada ja mässata ning keegi ei tule mulle seletama, et ma ei tohi sinna või tänna riiulit üles panna või pilti seinale riputada vms. Ja kui juhtubki nii, et ma kogemata lõhun midagi ära, siis on kõik YOLO, sest see oli meie oma varandus. Kui ma selle kolimise üle elan koos asjade kokku- ja lahtipakkimistega, siis esimesed kohad, mida ma uudistama lähen on Nõmme spordihoone ja astun kohe liikmeks ja teen endale kuukaarti. Esimesel õhtul lähen ka kohe koertega männimetsa jalutama. Muig, ma meenutan endale seda kunagist juttu, mida sotsiaalmeedias ohtrasti levitati, kus keegi ameeriklane kiidab, kui ilus ja rahulik põhjamaades on ja näe metskitsed ja oi, kui ilus puhas ja valge lumi ning lõpuks jõudis jutt selleni, et taevast sajab jälle mingit kuradi paska, jälle nühi autolt jääd ja kuradi värdjad kitsed koperdavad sõiduteel ees.

Aga mis puutub meisse, siis nüüdsest oleme pangaorjad ja täpselt minu nimepäeval kirjutatakse korter meie nimele. Mis puutub notarisse, siis kas teie olete kunagi sattunud notari juurde, kes teeb järjepanu täiesti nõdrameelseid ja ennekuulmatuid vigu? Me oleme minemas taaskord Pärnu notari juurde, kelle juurde on mul ka varasemalt asja olnud ja noo, mul ei ole selle notariga häid kogemusi, sest küll oli dokumentidesse märkinud valed nimed (minu perekonnanimi oli kellegi teise nime taha kirjutatud ja minul jällegi kolmanda isiku perekonnanimi). Isikukoodid olid samuti vahetuses ja nüüd aastaid hiljem, kui ema ajas vanaema korteri dokumente, siis oii näe, notar oli aastaarvu valesti märkinud ja sellest tuli taaskord paksu pahandust ja niisama mõttetut jebimist jmt. Mul on siiani küsimus, et mismoodi saab selline inimene notaribüroos töötada ja mille kuradima pärast peavad inimesed talle maksma, kui kliendid hakkavad seal dokumentides vigadeparandusi läbi viima?

Vahel, kui oleme Joosepiga tülis või niisama kiusame üksteist, siis olen mina pagenud vannituppa ja ukse enda tagant lukku keeranud. Tülis olles on see hiiglama hea variant, kuna siis saan rahulikult vannitoas ära tigetseda ja hiljem sealt püha rahuga välja astuda. Kiusamisega on umbes samad lood, sest tavaliselt Joosepi kiusamine näeb selline välja, et lihtsalt julmalt ja lakkamatult kõdistab mind, aga kuna mul oleks vahepeal hädasti tarvis hingata ja näolihaseid lõdvestada, et ma ei saaks everlasting näokrampi, siis jällegi heaks peidupaigaks on vannituba. Paaril korral on ka Joosep sinna end sulgenud, seda siis, kui ma olen olnud naughty girl ja eiranud tema palvet mitte teda kiusata.

Eile oli meil siis järjekordne kiusamisõhtu. Meil tekivad need suht lampi :D Igatahes, kuna Joosep hoidis mind juba pikemat aega kinni ja kõdistas (kuigi teadis, et mul on räme pissihäda), siis äkki ütles, et olgu aitab tänaseks ja tõusis püsti ja läks vetsu poole...mina taga järgi sööstmas ja ahastunud häälel hüüdmas: "Joosep, mina pidin ennem minema!"    

Kuna Joosep ei reageerinud mu hüüdele, siis otsustasin kööki noa järgi minna (ei, mul ei öelnud närvid üles ja piss ei löönud ka pähe, vaid võtsin plaani vetsuukse lahti muukida...just nii nagu Joosep on mulle korduvalt teinud). Plaan võis ju mõnusalt riukalik  tunduda, aga selleks see ka lihtsalt jäi- plaaniks. Mina seda nõmedat ust noaga lahti ei saanud, ilmselgelt minust mingisugust tuleviku tippmuukijat ei saa. Lõpuks saabus see õnnis hetk, mil Joosep vetsust väljus ja ma pääsesin ka vetsu. Sain rahulikult potile istutud, kui hetk hiljem kuulen, mismoodi Joosep hakkas ust lahti muukima (einoh, mõelge ise, mida ma tundsin seal potil istudes, endal püksid rebedel ja asjatan isiklike asju- he freaked me out!). Õiendasin temaga, et lõpetagu kohe see jant ära ja lasku mul rahulikult vetsus olla.

Mis te arvate, kas ta võttis minu paanilist palvet kuulda või?

Eiii, talle pakkus see hoopis nalja ja siis ütles mulle teiselt poolt ust: "Ära muretse, Kallis, ma kohe päästan Su siit välja!"

"Ma ei vaja päästmist, lollakas!" pahvatasin natuke pahuralt ja hakkasin ka ise naerma tema totra lause peale.

Ma ei saa aru, mis vär selle värske õhu ja peavaluga on. Räägitakse, et kui pea valutab, siis mine hinga värsket õhku ja hakkab parem ning ega ma selle vastu ei tahagi vaielda, aga mis kuradi värk on sellega, et kui lähen ILMA peavaluta jalutama ja kui tagasi naasen, siis on mul räme peavalu (nagu keegi peksaks mu pead vastu kivimüüri). Eile käisin Kiku palvel kuldse kutsikat Lalat jalutamas, ilm oli mega mõnus, päike paistis ja minu mäletamist mööda polnud isegi tuult, aga koju jõudes hakkas pea valutama ja nii terve õhtu otsa. Lõpuks otsustasin, et mõõdan vererõhu ära, aga see oli ka minu mõistes normis. Võtsin siis valuvaigisti ja kerisin ära magama. Hommikul ärkasin suure ehmatusega telefonikõne peale üles, kus minult uuriti, et kas mul on ikka meeles, et pidin täna Pärnu lasteaeda tulema juhtkoerast rääkima?! Mis te arvate, et mul oli see meeles või? Hell no. Kõigepealt üritasin oma hääles ehmatust ja teadmatust varjata ja uurida ettevaatlikult, et mis kellaks pidin tulema (ma ei tahtnud koheselt reeta, et olen mingisugune retard, kes vajab hädasti ajuvitamiini). Noh, sain vähemasti teada, et poole kümneks peaksin ma teoreetiliselt kohal olema ("Kes oli see tropp, kes teise linna lasteaeda nii varajase aja kokku leppis...?" küsisin ma etteheitvalt oma sisemiselt idioodilt). Kuna kell oli pool üheksa, siis ilmselgelt oma parima tahtmise juures ei jõua tunni ajaga Pärnusse laste ette, isegi siis mitte, kui mul oleks sõber, kellel oleks reaktiivlennuk...hmm, tegelikult siis võib-olla isegi oleks jõudnud...aga vahet pole, sest mul pole sõpra reaktiivlennukiga. Õnneks lasteaiakasvataja ei sõimanud mu nägu täis ja polnud isegi tige ega tahtnud mind ära kägistada, et ma lastele pettumuse valmistasin, vaid lohutas mind oma eriti sõbralikul ja soojal häälel nagu väikest last: "Eiii ole hulluu, ikka juhtub..."

See oli nüüd oluline vahejutt tänasest hommikust, sest kohe jõuame tagasi peavalu juurde, sest nii, kui kõne lõppes ja ma tagasi voodisse pugesin, hakkas mu pea jälle rämedalt valutama. Pedro ei teinud ka mu elu hommikul lihtsamaks, vaid hakkas kasutama minu otsaesist maandumisrajana. Sellega veel minu piinarikas elu ei lõppenud, sest mul hakkas vastu hommikut külm. Üritasin siis võimalikult tihkelt end vastu Joosepit suruda, aga ega väga midagi ei muutunud- ikka oli külm. lõpuks tõmbasin end looteasendisse ja värisesin seal vaikselt omaette edasi. Kuid mingi hetk Joosep avastas, et voodis on kuradima kitsaks läinud ja siis avastas ka põhjuse. Kõigepealt uuris, et miks ma sedasi olen ja kui ütlesin, et mul on nii külm, siis kamandas mind normaalselt pikali olema, sest muidu on voodis ikka maru kitsas. Sel hetkel meenus mulle, et kurat küll, Mallukas ostis endale uue suure voodi ja nüüd saab seal tähte panna, millal iganes ise soovib ja sel hetkel ma soovisin ka endale suurt voodit, et ma saaksin ühes voodinurgas vaikselt looteasendis väriseda, ilma, et ma kedagi segaks. Kui Joosep lõpuks tõusis, et valmistuda tööleminekuks, siis ütles mulle: "Ära higista!"

"Lollakas! Mine ära!" pobisesin teki alt.

Aga igatahes oli ta nunnu ka ja tegi mulle enne ära minekut suure tassi piparmünditeed meega. Keskpäevaks olin sutsu sooja saanud ja läksin Lalat jalutama. Kõik oli ilus ja hää, aga kui hakkasin Lalat tuppa viima, siis tuli üks meesterahvas minu juurde ja küsis, et kas tahan uksest sisse minna (ei taha, aknast tahaks...tsiises, loomulikult uksest). Kuna Lala sikutas mind paremale ja Džännu üritas siis vasakule end rohkem hoida, siis nii ma tulingi nagu mingi babulja käed laiali ja rind ees. Ma teadsin, et uks on mul otse ees, aga kuna meesterahvas küsis, et kas tahan uksest minna, siis millegipärast eeldasin, et ju ma kaldusin veidi uksest kõrvale ja küsisin, et kas uks on paremal. Selle peale vastas meesterahvas: "Ei ole, seal on." (aa klaar, mul pilt kohe selgem, muig).

Uurisin siis edasi, et kas uks on vasakul, mille peale vastas meesterahvas uuesti: "Ei ole, uks on seal." (p*rsse, kas on raske öelda sõnadega, kus see kuradima uks lõppude lõpuks on ja mitte viibeldes suhelda?! Muudkui seal ja seal, seal on üleüldse põrsad).

Järgmiseks pakkus meesterahvas, et äkki ta hoiab koera, et siis saan ma endale ukse avada (jeah right, ma annan Sulle miljoni väärtusega koera, et saaksidtemaga ära joosta ja mina saaksin oma elupäevade lõpuni süümepiinades elada ja eluaegset võlga intressidega tasuda). Lõpuks sain ma siiski teada, et see trepikoja uks asus otse minu ees, just nii nagu ma teadsin seda alguses olevat. Astusin trepikoja vahekoridori, kui meesterahvas sinna ka järgnes ja uuris, et kas ma saan ikka edasi ise hakkama. Pidin päris mitu korda kinnitama, et jah, ma saan edasi ise hakkama (täpselt sama hästi nagu ma enne oleksin saanud). Enne, kui jõudsin ukse lukku keerata, uuris veel meesterahvas, et kas oli ikka Võru tänava poolt esimene uks. Tsiises, kust mina tean, mitmes uks,aga sellest hoolimata ma vastasin: "Jajah, esimene jah..."

Kui Lala oli jalutatud ja mina koju tagasi jalutasin, siis tuppa jõudes avastasin, et oii näe, kellel jälle pea valutab?! Ebanormaalne!

Koduteel kohtusime üle pika aja taaskord ka Palli ja tema perenaisega (Palli on siis see pisike polonka sarnane pensionäri koerake, kes iga kord, kui Džännut näeb, kukub üle tänava kisendama). Täna siis sama lugu...Palli on peaaegu meist möödas ja perenaine seletab, et ei ole seal midagi ja lähme edasi, kõik on korras ja lähme ikka edasi. Aga teate, ega alati ei tasu oma perenaist uskuda ja peab asja ise oma silmaga üle kaema ja seda Palli ka tegi. Loomulikult avastas Palli oma suureks ehmatuseks, et isver-susver, see on ju minust suurem elukas ja pistis üle tänava lõugama, mille peale Palli perenaine kurjal hääletoonil seletas Pallile: "Mida Sa kisendad?! See on kõigest labrador...või retriiver!!!"

Ma ise samal ajal mõtlesin, et väga huvitav rahustamisviis, et kas Palli oleks pidanud sellele lausele reageerima a la umbes nii "aaa, labrador...või retriiver...no siis yolo, alles klar! Ma ise vaatasin kogemata, et üks rotikas seal..."

Juba viimased paar nädalat on meil korteris veel üks elukaaslane- nimelt kärbes Pedro. Kahjuks päris Pedro profiilikat ei saa siia teile vaatamiseks lisada, sest ta on maru kärsitu ja pikalt ühe koha peal ei püsi (aga siin on "Lepatriinu Jõuludest" tegelase Pedro pilt...meie Pedro on umbes samasugune...kaksikvend vms). Üldiselt on tema lemmik tegevuseks päevast päeva minu kiusamine, ehmatamine ja tähelepanu häirimine. Päeval, kui arvutis olen, siis tuleb maandub minu jalal ning hakkab ringi jalutama (praegu on õnneks hea rahulik, sest toas on pime ja Pedro magab kuskil). Kuid, kui teen köögis süüa, siis tiirutab ümber minu pea nagu reaktiivlennuk või jalutab lõikelaual ning siis lendab suure sumina ja rahulolematusega minema, kui julgen teda rahulikul jalutuskäigul segada. Kui nõusid pesen, siis sumistab ka niisama köögis ringi ja ükskõik kuhu korteri otsa ma ka ei siirduks, siis järgneb mulle. Ma ei teagi nüüd, mida teha selle ära eksinud kärbsega...äkki ta otsib pinksalt väljapääsu õue, et minna oma pere juurde ja koos talveunne suikuda. Kuid mina sadistlik inimene ei oska Pedrot aidata ja päästa teda võimaliku surma eest. Džännu on ka paaril korral üritanud Pedrot ära süüa, aga siiani on Pedro väledam olnud :D

Me võitsimeee! :D See tundub tegelikult siiani natuke uskumatu, sest mitte keegi pole varem sellega hakkama saanud. Üks teine juhtkoerakasutaja võitis ka kunagi Soomes toimunud juhtkoerte maavõistluse, aga räägitakse, et see olevat olnud selline pooletoobine võit, kuna võistluspäeva eelneval õhtul olid eestlased koos sommidega viskit joonud. Järgmise päeva hommikul oli loomulikult sommidel räme pohmakas ja see oli siis esimene ja väga pikaks ajaks viimane kord, kui Soome saatis võistlustulle Soome mehed :D Nii vähemasti räägitakse, aga ega ma kõiki detaile ei tea kommenteerida, sest minul tol ajal veel juhtkoera polnud ja tol ajal ma vist omasin isegi veel silmanägemist. Kuid võit on võit!

Ühesõnaga enne minu ja Džännu areenile tulekut oli Eestil üks individuaalvõit koos meeskonna võiduga taskus olemas. Kuid mina ja Džännu oleme teinud Eesti juhtkoeranduses ajalugu, seda sõna otseses mõttes. Eelmine aasta, kui võistlused toimusid Eestis, siis saime I-koha ja see aasta siis kordasime möödunud aasta saavutust...jipikajeii! Kuna igast riigist on oma maad esindamas kaks tandemit, siis mõlema punktide kokku liitmisel saime ka riikide üldvõidu...veelkord jipikajeii! :D

Kuid, mida peab võitmiseks siis tegema?

Iga aasta on võistlusrajal pisikesi erinevusi, kuid on mõned kindlad rahvusvahelised reeglid, mida peab järgima. Tandemil ehk pimedal ja tema juhtkoeral tuleb ühiselt läbida umbes 1,5 km pikkune neile tundmatu marsruut, mis on eelnevalt paika pandud rajameistri poolt. Pime ja tema juhtkoer ei oma halli aimugi ega ülevaadet sellest, et kus asuvad sebrad, takistused, teede ristumiskohad jmt. Iga riigi tandemi selja taga käib nendega kaasas suunanäitaja, kes koputustega annab märku, et mis on järgmine käsklus, mida ma pean oma juhtkoerale andma. Minul, kui pimedal, ei jää väga midagi muud teha, kui usaldada oma koera, et kui mulle anti korraldus anda Džännule otsida vasak sebra, siis pean usaldama, et leiab mulle selle sebra. Kui sebra leitud, siis pean ootama järgmist märguannet, et kas mulle koputatakse vasakule või paremale õlale või üldse selja keskele (see on märguandeks, et kas peame ära pöörama või otsesuunda jätkama). Oletame, et mulle tehti koputus keset selga, siis ütlengi Džännule üle ja ületades sõiduteed, jälgivad kohtunikud kullipilgul, et me ei kalduks sebralt ära. Lisaks osadel ülekäigukohtadel on ohutussaared ja seal peab ka koer peatuma. Ühesõnaga on väga palju nüansse, mida peab jälgima ja täitma ning hästi oluline on koostöö koeraga. Sa pead õigel hetkel koera korrigeerima, õigel hetkel usaldama, vajadusel õigel hetkel tempot maha võtma, õigel hetkel koera julgustama jne. Näiteks tänavusel maavõistlusel oli võistlustules ka üks Saksa lambakoer ja mina kartsin sakslast, sest olin täiesti veendunud, et tema on mulle ja Džännule põhiline konkurent, aga mis juhtus...kasutaja hakkas koera võõral marsruudil liialt palju ise korrigeerima, sest talle tundus, et koer läheb valesti ja lõpuks oli koeral pea laiali otsas ja muutus ebakindlaks ning lõpetasid võistluse viiendana. Siin ongi paar sellist pisikest asja, mida võiks meeles pidada:

a. Sa oled pime

b. See marsruut on Sulle võõras ja tundmatu

c. Sinu juhtkoer näeb

d. Sa oled ikka veel pime

e. Ja lõpetuseks...rsk, Sa oled pime ja ära ürita mitte millestki aru saada!

Kui võistluspäevast üldisemalt rääkida, siis võistluspäev algas juba hommikul. Tähtsad onud ja tädid võtsid esialgu sõna ja siis loositi välja võistlejate järjekord, et kes mitmendana rajale läheb. Mina sain õnneks minna kolmandana. See kolmandana rajale minek sobib mulle täiega, kuna ma olen paras närveldis ja ma saaksin breakdowni, kui peaksin viimasena minema vms. Ma niigi, kui pidin ootama kahe esimese võistleja järgi, tundsin, et tahaksin oksendada. Siis, kui minu kord tuli, siis sõidutati meid Džännuga stardipaika, anti päikeseprillid (see on selleks, et kui kellegil on nägemisjääk, siis päikeseprillid muudavad kõigil "pildi" ühtlaselt tumedaks). Kui juba rajal olin, siis polnud mul enam aega närveldada ja tõmmelda, vaid siis oli olukord käes ja pidin keskenduma. Kui rada läbi sai, siis olin enda ja Džännuga üpris rahul, kuigi paar-kolm kohta jäid kripeldama, sest ma ise feilisin seal. Näiteks, kui tulime poest välja ja liikusime mööda kitsast kõnniteed, siis tulid meile vastu taksid (hädasti oli neid sinna vaja, krt) ja kohe peale taksisid oli vaja paremale keerata, kus oli sebra. Džännu peatus, aga mina ütlesin, et edasi-edasi, kuna oletasin, et Džännu peatus takside pärast ja nii sattuski kaks halba asja kokku (kohe lendas tähtsatele võistlusprotokollidesse "-" kirja). Kui siin väike ülevaade, et mis 1,5 km võistlusrada siis sisaldas.

Tandem pidi hakkama saama suunahoidmisega, otsesuuna väljavõtmisega, väga madalatel ja olematutel rantidel peatumine, takistuse ees seisatamine, takistusest möödumine (pargitud autod, kõnnitee pinnamuutused, vastutulevad jalutavad koerad jmt), metsaraja leidmine, mõningaste trikkidega maantee osa, kohahoid 5 minutit ja maha kukkunud asja üles tõstmine ehk aport, mis oli tänavu täiesti uues võtmes. Lisaks pikalt vasaku ääre hoidmine, sisse- ja väljapääsu otsimine, ilma randita ja ainult turvapostidega märgitud ohutussaarel seisatamine, käsklus „siia“ täitmine, läbi parkla minemine ja sisselõikes olevad sebrad...nojaa, veel mõned nipet-näpet asjad :D

1. 178 punkti Kai Kuusk ja Janet (EST, labrador retriiver)