Väga mitmed teist on küsinud pimedate unenägude kohta. Et kas me näeme unenägusid ja kui näeme, siis kas need on pildina ja värvilised jne. Ja nii mõtlesingi, et teen sellest eraldi postituse. Ma ilmselt olen kunagi varem ka sellest  põgusalt kirjutanud, aga kuna mul on palju uusi lugejaid juurde tulnud, siis võiks ju uuesti teemat käsitleda. Ja seekord on see postitus sellepärast ka veits teistsugusem, kuna palusin oma sünnist saati pimedatel sõpradel kirjeldada, kuidas nemad siis ikkagi unenägusid tajuvad. Lisaks palusin kirjeldada ka mõnda kõige põnevamat-huvitavamat-hirmsamat unenägu.

Kuna mina olen oma kakskümmend aastat nägija olnud, siis mul on ajus pildimälu. Ma tean, mida tähendab kui päike merre vajub ja milliseid imelisi värve see merepinnale ja taevasse loob. Ma tean, mida tähendab valendav kuldne viljapõld. Ma tean, mida tähendab see, kui peale vihma sirutab päike halliseguse taeva vahelt arglikult taas oma kiired välja ja selle tulemusel tekib vikerkaar. Ma tean, mida tähendab öine tähistaevas, kus miljonid valgustäpikesed helendavad. Teisisõnu, ma tean neid asju, mida ei saa palja käega katsuda.
Ja lühike vastus sellele, kas pimedad näevad unenägusid, oleks lühike vastus: jah, näevad küll. Lihtsalt väga erinevalt. Ja mitte päris nii nagu teie seda nägemist nägemist ette kujutate. Kõik on lihtsalt rohkem tundmuse põhine.

Minu üks viimaseid unenägusid oli hästi ilus, võiks isegi öelda et südamlik. Selle sõna otseses tähenduses. Nägin nimelt, et jalutasin mööda kasealleed, mis oli lapsepõlves mu kodu lähistel. Aga seekord ei viinud allee mind lapsepõlve koduni, vaid mingi teise majani, kus ootas Joosep. Ja see koht, kus ta ootas mind ei olnud pildina ära tuntav paik, aga samas mingi sisetunne ütles, et see on seotud meie kodu hooviga. Seal olid mõned puukesed ja natuke oli udust majanurgakest ka näha. Aga seekord oli unenäos kortermaja asemel väikene puidust elumajake ja maja taga muruplatsil oli suur südamekujuline lillepeenar, mis oli õitsvaid lumikellukesi tihedalt täis. Kõik lihtsalt valendas. Eriliseks tegi selle unenäo just see, et ma nägin lumikellukesi hästi detailselt ja puhaste toonidena. Kõik muu ümbritsev oli tuhm ja häguste piirjoontega, aga vot peenar ja lilled olid hästi detailsed ja õigete värvidega. Ja veel meeldis mulle see tunne, mida ma unenäos tundsin. Ma olin väga üllatunud, sest see kõik oli nii ootamatu. Ma küll ei näinud, et Joosep oleks selle peenra ise oma kätega teinud ja need lilled sinna istutanud, aga miski mu sees ütles, et see on tema tehtud. Et ta oli mind kuskilt väga kaua oodanud ja igatsenud.

Aga noh, see oli tõesti ainult uni, sest ma ei kujutaks ette küll, et Joosep teeks mulle südamekujulise lillepeenra, või mis tahes kujulise. Seda lihtsalt ei juhtu! Kui ta just kuskile pead väga kõvasti ära ei löö. Aga ilus ja eriline tunne oli see ikka. Ja mul on alati peale selliseid unenägusid hästi kerge tunne sees, kui olen näinud selgeid värve ja detaile. See on nagu topamiin ajule, selline helge ja pehme pai, tõmmates hetkeks asjadelt pimeduse loori maha.

Aga siin siis ühe sünnist saati pimeda unenäod. See on anonüümne, kuna ta ei soovi tähelepanu.

Kirjelda oma sõnadega mida või kui palju näed?

Olen pime sünnist saadik, teadmata põhjustel. Näen ainult valgust, sealjuures ei ole võimeline eristama ei seda, mis värvi on valgus, ega ka seda, kas tegu on loomuliku valguse või tehisvalgusega. See, et ma näen valgust, tähendab ka seda, et ma kardan pimedust, näiteks duši all ei ole ma nõus kunagi käima pimedas.

Kuidas kirjeldaksid oma unenägusid?

Minu unenägudes on kõik nagu minu reaalsuseski, st unes kasutan kõiki neid meeli, mida päriseluski (kõike peale nägemismeele). Siiski tundub, et minu unenäod on pigem emotsionaalset laadi kogemused, st liikumisel ja asjade tajumisel on tihtipeale väiksem roll kui tunnetel ja nende läbielamisel. Olen unes võimeline probleemideta läbima enda jaoks tundmatuid marsruute, sealjuures ilma vähimagi pelguseta. Üldiselt aga on mu unenägudes olulisemal kohal emotsioonid ja sõnad.

Mis puudutab seda, mida ma unes siis tajunud ja kogenud olen, siis mitmel korral olen ärganud üles nii, et minu peas kumiseb mingi viisijupike. See ei ole ühestki minule teadaolevast laulust, vaid tekkinud unes mu peas. Kahjuks mäletan neist siiani ainult kaht. Tavaliselt olen hommikuti liiga uimane, et neid salvestada ja need kipuvad üsna ruttu meelest minema. Mitu korda olen näinud unes, kuidas mind opereeritakse, sealjuures julgen väita, et olen tundnud, kuidas mind lõigatakse, nt ühes unenäos olin kohustatud minema mingi noormehe juurde, kes pidi mingi esinemise tarbeks kõik minu üleliigsed nahavoldid kenasti keha külge traageldama ja ma mäletan nii seda tunnet, kuidas seda protseduuri tehti (oli väga paha) kui ka seda, et pärast kui ma neid traageldusi katsusin, olid need väga jämedad ja koledad. Mõnikord olen näinud unes mingit inimest, kellega ma päriselus pole kunagi kohtunud, aga unenäos on tal juba oma hääl. Nii mõnelgi korral olen unenäos ka midagi söönud, aga neist kordadest mul midagi tähelepanuväärset meeles pole. Spetsiifilisi lõhnu pole ka enda teada unenägudes tundnud.

Et siis jah. Sellised „vahvad“ traageldamis unenäod. Mulle tundub, et minu unenäod lillepeenardest on ikka palju paremad. Aga see on meil küll lugupeetud „sünnist saati pimedaga“ ühine, et ka mina kardan pimedust. Lihtsalt mingi vastik kõhedus poeb sisse.
Aga andke teada, kuidas teile see postitus meeldis? Kas saite enda jaoks midagi uut ja põnevat teada? Kas tahaksite veel midagi sellist lugeda või tahaksite, et ma uuriksin veel midagi sünnist saati pimedate käest? Teate ju küll, mul käpp sees või nii.

PS. Ja pilti ma teile seekord siia postituse juurde ei lisa, sest pimedad ei näe ja kogu see värk. Ehk et olgem solidaarsed. Ei ole siin vabast ajast mingit pildi vahtimist. See on ikkagist pimeda inimese blogi. 

Ma olen nende aastalõpu kokkuvõtetega alati rongist maha jäänud. Ja siis olen olnud sisemiselt enda peale natuke kuri ja siis hakanud suure huviga teiste omi lugema ja siis iga küsitluse lõpus raskelt ohanud ja mõelnud, et ei tea, kas märtsi lõpus oleks liiga imelik aasta kokkuvõtet teha.
Aga mitte enam! Ja ei tahaks postitust kohe lubadustega alustada, aga katsuks nüüd edaspidi iga aasta selle traditsioonilise kokkuvõtte ära teha. Sest nii põnev oleks ju edaspidi vaadata ja võrrelda, et mis on aasta jooksul toimunud. Sest juba vanarahval oli kombeks öelda, et päevad pole vennad ja nii pole ka aastad.
 Aga okei, aitab lobast ja asume asja kallale...

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Tahaks suurelt ja rasvaselt kirjutada – dialüüsi. Veel käisin südant sondeerimas (ei olnud üldse tore). Aa jaa, ostsime mais krundi, korraldasin Joosepile esimese aastapäeva puhul üllatuspikniku, koos fotoshooti ja aaretejahiga. Ja veel sain sõita elektritõuksiga. Siiani oli Ainuke kokkupuude nendega olnud see, et inimesed jätavad neid suvalt keset kõnniteed vedelema ja siis pimedad on väga õnnetult nende otsa koperdanud. Nii et, kui teil selle väikese liigutuse peale käed otsast ei kuku, siis olge täitsa meheks ja pange tõuks peale kasutamist kenasti tee äärde püsti seisma. Mina ja väga paljud teised (kehvasti nägevad inimesed, lapsekärudega emad, jalutuskepiga vanaemad, ratastoolikad jne) täname teid südamest!

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma olen viimasel ajal suht kanaaju. Seega ma ei mäleta hästi, et ma oleks suutnud ühestki varasemast uusaastalubadusest kinni pidada.  Aga ma mäletan, et möödunud aastavahetusel me lubadusi teineteisele ei jaganud. Ja ilmselt kavatsen seda lubaduste mitte andmist ka see aasta jätkata. Ei ole mõtet endale ise stressi tekitada või panna end olukorda, kus tunned end läbikukkununa, kui ei suuda lubadustest kinni pidada. Pigem proovin iga aasta olla natuke parem inimene, rohkem sallivam, rohkem kannatlikum jne. Ja võib-olla mõne eesmärgi poole püüelda. Hetkel on selleks meie heleroosa unistuste maja koos aia ja ilusa hooviga. See kõik ei juhtu muidugi järgmise aasta jooksul, ent pikas perspektiivis tahaks iga aastaga natuke lähemale sellele unistusele liikuda.

 

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ei. Aga järgmine aasta on oodata suuremat beebibuumi.

 

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Ema poolne vanaema. Ja seda väga hiljuti.

 

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

Uut neeru ja pankreast. Siis saaksin natukese iseseisvust tagasi, voolikute otsast lahti jne.

 

6. Mis riike külastasid?

Tähendab, selle koroona, dialüüsi ja kõikide muude hädade tõttu jäid kõik reisid seekord Eesti piiridesse.

 

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

2. märts. Sest siis olime Joosepiga koos haiglas. Samas osakonnas ja samas palatis ning mul alustati dialüüsraviga. Ma mäletan igavesti seda ootusärevust kui mulle esimest korda lahus kõhukelme vahele lasti ja kuidas mul oli niii raske olla. Esimestel päevadel olin nagu rase part. Taarusin ühelt jalalt teisele, toestasin käega kõhtu ja kuna magu oli lahuse tõttu nii kokku pressitud, siis ei suutnud ma toitugi suu sisse võtta.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Meil sai kodulaen läbi. Arvan, et see on tähistamist väärt küll.

 

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

See, et ma ei suutnud regulaarselt kõndimas käia. Et ma ei suutnud ahvatlustele ei öelda.

 

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Noh, juba miljon korda mainitud dialüüsile suutsin ma ka pöidla auto ukse vahele jätta ja selle tagajärjel endale luumurru hankida.
 Lisaks olen rekordarv kriime jalgadelt avastanud. ma olen nagu sõjaveteran, kes on kaetud kõikvõimalike kriipsude ja kraapsudega. See on kõik tänu dialüüsile, mis muudab mu naha mega kuivaks, nii et iga väiksemgi müks jätab jälje.

 

11. Möödunud aasta parim ost?

Ma kõlan juba nagu katkine plaat, aga kahtlemata oli krundi ost parim ost. Kõik muu on selline kaduva väärtusega. Ma muidugist ei eita, et mõni uus riideese tegi mulle ka rõõmu ja pani südame kiiremini põksuma. Aga siiski jah, kui pean kõikidest asjadest selle ühe valima, siis kahtlemata on selleks meie päris oma maalapike.

 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Eks ikka Joosepi. Mees, kes on iga jumala päev mu dialüüsravi ette valmistanud. Lahusekotte lahti rullinud, paika pannud, eeltäitmist kontrollinud, trenaažikotte tühjendanud jne. Ta on olnud kogu selle keerulise aja minuga. Lohutanud, hoidnud ja ka kõige raskematel hetkedel minult naeratuse välja võlunud. Ja seda 10 kuud jutti. Pole kahtlustki, et katkematu aplaus ja lillesülemid kuuluvad just talle. Lav ya!

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Mitte kellegi. Aga kurvaks muudavad mind inimesed, kes on enesekesksed, kelle tõde on see ainuõige ja kes ei märka endast nõrgemaid. Üleüldine soojuse ja hoolimise puudumine. Kogu see „maailm pöörleb ümber minu talje“ mentaliteet ajab südame pahaks. Influentseritest tooks esile Triinu Liisi ja Jussu never ending tsirkuse, kus nad oma käitumisega vähendasid vägivalla ohvrite tõsidust.

 

14. Kuhu läks enamik su raha?

Kogumishoiusele. Meil on nii, et me paneme Joosepiga osa sissetulekust hoiusele, mis on mõeldud maja ehituseks. Seda ei ole küll palju, aga kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.

 

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Kui üks kirjastus kirjutas ja pakkus võimalust minu lugudest kokku panna raamatut. Minu lugudes pidavat olema vaprust ja tugevust, südamlikkust ja õrnust, tahet ja võitlust, pettumusi ja rõõme…

 

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2021 meenutama?

Ma olin oma tervisega nii hõivatud, et ei oskagi mingit lugu eraldi välja tuua. Aga kui just peab, siis sai natuke rohkem kuulatud sellist artisti nagu Ruth B ja lugu „Lost Boy“.

 

17. Võrreldes eelmise aastaga oled sa:

I õnnelikum või kurvem? Kurvem. Kuidagi raske aasta on olnud emotsionaalselt, füüsiliselt ja vaimselt. Naer ja huumor ei ole küll mu päevadest kadunud, ent kõiksugu väikesed asjad mõjutavad emotsionaalset seisundit praegu väga palju. See pidavat dialüüsravi saavatel patsientidel olema tavaline.

II kõhnem või paksem? Paksem. Ma pole vist viimase kahe kuu jooksul Joosepilt ühtegi teist küsimust nii palju küsinud kui seda, et „kuule, kui sa mulle otsa vaatad, ütle, kas ma olen näost paks?“.

III vaesem või rikkam? Rikkam. Aga eks tööd sai ka kõvasti rügatud.

 

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Raamatuid lugenud, bloginud ja kõndimas käinud.

 

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Muretsenud asjade pärast, mida nagunii muuta ei saa..

 

20. Kas sa armusid aastal 2021?

Ei. Aga Joosep suudab siiani minus liblikaid kõhus tekitada.

21. Kui palju üheöösuhteid?

No mida küsimust. Ma olen ikkagist aus abielunaine. Vastus on null.

 

22. Mis oli su lemmik sari?

Reaalselt ei vaadanud mitte ühtegi sarja.

 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei. Viha on nii tugev ja negatiivne tunne, et ma päriselt ka ei mürgita end selliste emotsioonidega.

 

24. Parim raamat, mida lugesid?

Piinlik küll, aga ma vist ei lugenudki ühtegi raamatut lõpuni.

 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Nagu ma juba mainisin, siis mul polnud väga mahti mussi kuulata. Seega jäid ka suuremad avastused olemata.

 

26. Mida sa tahtsid ja said?

Armastust.
Ja veel sain hästi palju tööd teha erinevate projektidega. Kirjeldustõlke loomine EV kontsertetendusele, teatrietendustele, muuseumitele jne. Olen hästi tänulik nende võimaluste ja usalduse eest!

 

27. Mis oli selle aasta parim film?

„Hüvasti, NSVL!“ pakkus toreda elamuse.
Lauri Randla debüütfilm on komöödia ingeri-soome Tarkkinenide pere värvikast elust Eestis nõukaaja viimastel aastatel. Johannes sünnib eriskummalisse ingerisoome perre. Kui tema ema otsustab Soome tööle minna, jääb poiss Sillamäele vanavanemate kasvatada. Johannesel tuleb hakata üksinda elu tōsiasju avastama. Ta armub kōrvuni kooliõde Verasse, kakleb, riskib, saab karistada… ja taustal laguneb kurjuse impeerium, mida peeti igaveseks. Aga Leninid langevad, peale tungivad värvilised barbid ja reklaamid, taanduvad krokodill geenad ja tossavad moskvitšid… ja uksed läände lüüakse valla!

 

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval? Kui vanaks said?

Issand. Ma ei mäleta. Eelmine aasta korraldas Joosep mulle üllatuspeo, aga see aasta… Täitsa lõpp. Ma päriselt ka ei mäleta. Õnneks vanust veel mäletan – 36.

 

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui südame sondeerimisel poleks selgunud, et mu kaks soont on kinni ja et neid oleks vaja stendidega laiendada. Vot kui seda poleks olnud, siis ilmselt oleks mul juba uus neer.

 

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Joosepi lohvakad T-särgid, hommikumantel ja kui väga külm hakkas (minu puhul igapäevane nähtus), siis tõmbasin selga beebiroosad dressid, mis on mega pehmed. Ja dressikal on kapuuts ja kapuutsil on omakorda jänesekõrvad. Ma ei tea, mis stiili alla võiks see liigituda. Lasteaia stiilipidu?
Aga ei, ma tegelt riietun ikka nii nagu alati olen riietunud – kannan palju roosat, valget, musta ja armastan pehmeid kootud asju ja nunnusid kleite.

 

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

See, et ma polnud kogu aeg mõistlik. Kui tunne tuli peale, siis ikka lasin oma sisemise kolmeaastase välja lõbutsema.

 

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Tõesti ei tea. Mul suht kama kaks.

 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Koroonapiirangud.

 

34.Keda igatsesid?

Uut juhtkoera, kes oleks hästi treenitud ja tubli.

 

35. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.

Usalda oma sisemist häält rohkem! Kui miski su sees ütleb, et midagi on valesti, siis see ongi valesti.

Vot nii. Ja ongi tehtud! Minugi poolest võib see aasta nüüd pasunate saatel ära minna ja enda järelt ukse kinni panna. Loodan siiralt, et uus tuleb palju parem, just emotsionaalses mõttes. 
Kuidas teie aasta oli? Kas oli mingeid suuremaid muutusi, sündmusi või kulges kõik mööda tavapärast rada?

Mis puutub eilsesse postitusse, siis sorry, ma pidin selle maha võtma. Kes jõudis lugeda, see jõudis. Ja palun ärge olge kurjad, see ei aita. Aga mul on siiralt hea meel, et see läks nii paljudele korda ning mõistsite mu valu ja kurbust.
Aga räägime parem toredamatest asjadest. Või oleks õigem öelda jaburamatest. Kui see poleks meie endiga juhtunud, siis ma arvaks, et see on raudselt poolenisti väljamõeldis, aga paraku ei ole.

Natuke rohkem kui pool aastat tagasi leidsime sobiva krundi ja ostsime ära. Väga armas asukoht, nunnu vaikne tänav. Meil on isegi päris oma kägu, kes kukub ja öökull, kes uhuutab. Ma kujutan juba ette, kuidas ma õhtuti istun terrassil, soe pleed ümber, kuum kakaotass peos ja kuulan käo kukkumist. Aga et saaksin kõike seda nautida, siis lisaks maja ehitusele, on krundil vaja teha kõiksugu muid töid veel lisaks.
Kuna krunti eraldab kraav, siis pidime ostma ka truubi. Võtsime kuuemeetrise toru, arvestades sellega, et siis saavad pere ja sõbrad parkida oma autod otse aia taha, mitte tänavale. Lisaks oli oluline, et toru kannataks päästeauto ja betoonauto raskust.
Kui toru oli valitud, siis toodi see eraldi suure rekaga kohale. Veel tellisime mitu tonni killustikku ja töö võiski alata.

Joosep käis krundil mitu päeva järjest. Süvendas kraavi, et valmistada truubi jaoks ette korralik killustiku padi. Lõpuks olid asjad seal maal, et vinnas toru kraavi, ajas poolenisti toru juba kinni ka ja tuli ära koju. Poolenisti sellepärast, kuna killustik sai otsa ja tuli juurde tellida.
Koju jõudes viskas Joosep pikali. Oli peaaegu juba uinumas, kui äkitselt kuulis uksel koputust. Kopp-kopp. Ukse taga oli soliidses eas vanapapi, kes tutvustas ennast ja hakkas rääkima, et näed, tema elab samal tänaval, kuhu meie ostsime krundi. Lihtsalt natukene maad eemal, seal allpool. Ja et vaat temal on aias tiik ja tiigis on kalad ja need kalad on talle väga olulised. Väga olulised. Tema kasvatab neid ja need kalad on ka tema pere toidulaua osaks ja ta näitab ja õpetab kalade elu ka teistele jnejne. Joosep seisis terve selle aja ukse peal ja kuulas seda juttu kaladest ja küsis lõpuks, et jaa, see kõik on väga põnev, aga kuidas need kalad meisse puutuvad? Selle peale teatas papi, et meie kraavist jookseb üks väiksem toru tema tiiki, et tema kalakesed saaksid värsket ja puhast vett. Et ta ise kunagi pani selle toru sinna. Aga vot nüüd see meie truup takistab tema torusse veevoolu ära ja ta tahtis tulla öelda, et ta tegi augu sinna sisse. Jaa, te lugesite õigesti.
Joosepil oli uni hetkega pühitud ja ägestus veits, et mida vitaalit? „Sa lõhkusid meie toru ära!?“
„Ei, ei lõhkunud,“ kogeles papi vastu „ma tegin ilusa augu sinna.“

Me olime nii rõõmsad oma truubi üle. Vesi vulises nii toredasti sealt läbi, kõik oli ilus ja puhas. Meie tutikas truup, esimene kallim investeering ja nüüd siis sedasi – mingi vanapapi otsustas, et tema kaladele on meie kraavist vett vaja ja et läheb teeb ilma meiega läbi rääkimata augu sinna sisse. Ja siis tuleb nii muuseas ja teavitab meid ka sellest, nagu see oleks maailma kõige tavalisem asi, mida öelda. Ja kusjuures papi maja juurest käidi korduvalt tänavalt vaatamas, kuidas Joosep kaevas ja askeldas, aga mitte kordagi ei tuldud rääkima, et kuule, peremees, mul siukene mure, kalad tahaksid värsket vett peale saada. Ja mitte, et meil veest oleks kahju. Jumala eest, võtku nii palju kui kulub. Aga see, et ta sellist isetegevust tegi, vat see ei taha hästi pähe ära mahtuda.
Alguses oli meil sellega ikka väga raske leppida, sisemine konflikt oli väga suur. Kuna inimene on juba oma eluõhtul ja ilmselgelt on need kalad talle väga olulised ja ei tahaks temalt seda olulist asja ära ka võtta ja ega enam poleks mõtet hakata jaurama ka. Aga kuidagi nii raske on leppida, et meie ilusas truubis on auk. Ja et inimene ei tulnud enne rääkima. Vot see lihtsalt ei.mahu.pähe.

Hommikul otsustas Joosep enne linna minekut uuesti krundilt läbi minna ja kui ta meie kodutänavasse keeras, siis haha, mis te arvate, mida ta nägi? Papi oli taas krundil ja kühveldas seal midagi. Joosep sõitis kohale, parkis auto ära ja uuris, et mis värk on. Papi teatas, et tema toru ühenduskoht meie truubitoruga on liiga kõrgel, vesi ei ulatuvat tema toruni ja nüüd ta ehitab siia truubitoru otsa väikese tammikese.
Ausalt, ma ei tea, kas nutta või naerda. Nagu ma juba ütlesin, siis tegemist on vanainimesega ja me ei tea kui kauaks on talle elupäevi antud, aga no selline isetegevus on nüüd küll liiast. Papike lubas et see kõik on ajutine, et juba järgmine aasta ta ehitab teise süsteemi. Jään põnevusega, või siis tähendab, hirmuga ootama.

Ma tahaks väga loota, et rohkem selliseid isetegevusi ei tule. Sest mingi aeg tahaks hakata maja seinu üles laduma ja mis siis saab kui meie majasein varjab tema tiigile paistva päikese ja siis me ühel hommikul krundile minnes avastame, et pool seina on vapsjee maha võetud. Et siis on ka, et ah, ärge üldse muretsege, see on mul ajutine lahendus, järgmine aasta ehitan uue süsteemi ja panen päikese teistpidi käima.
Oeh, no igatahes, lubas papi, et kui selle truubi sisse tehtud augu tõttu peaks meil midagi mõranema või katki minema, siis tema oma kulu ja kirjadega tuleb ja paneb meile uue truubi. Aga noh jah, see garantii kehtib vist ainult seni, kuni  papi elab. Aga no loodame siis, et taevaisa armust on talle neid elupäevi ikka küllaga antud.

Vot nii. Nii et meil on peale käo ja öku veel üks vanahärrast naabrimees, kes pole sugugi nii nunnu. Või noh, papi ise on armas, aga tema teod on veits kaheldava väärtusega.