Ärkasin üleeile hommikul üles, ise tige kui troll, sest tundsin meie kodus valitseva korralageduse pärast kohutavat häiritust. Ega otseselt midagi niii katastroofilist ka polnud, on olnud drastilisemaid hommikuäratusi, aga teate ju küll seda tunnet, kui pisikesed detailid on kodus pikemat aega paigast ära ja mingist hetkest muutub see frustreerivaks ja ajab lihtsalt kogu aeg närvi. Nii oli meil ka üleeile.

Mõtlesin, et egas midagi, hüppan dušši alt läbi ja siis varustan end mopi ja lapiga ning hakkan korda majja lööma. Kuid etteruttavalt võin öelda, et koristamiseni ma ei jõudnudki, sest kui dušši alt elegantselt märja ja porgandpaljana käe rätiku järele sirutasin, siis avastasin, et mu rätikut pole vannitoas. Vähe ei läinud ma närvi. Tavaliselt sellise tühise asja peale ma ei viitsi isegi reageeridagi, sest egas maailmas pole rätikud otsa lõppenud ja meil on ausalt neid rohkem kui üks, aga seekord olid just kõik teised rätikud kas pesumasinas või väljaspool vannitoa territooriumi paiknevas esikukapis.

Mõtlesin, et oookei, rahu, ainult rahu, pole vähimatki põhjust Joosepile turri karata, et pani mu rätiku tuuri ja kasutamise koha pealt... no ega ma ise ka süüst puhas pole. Olen isegi aeg-ajalt laiskusest, mugavusest või teadmatusest Joosu saunakat kasutanud. Seega no hard feelings, või siiski...

Nii tõmbasin nirisevale kehale hommikumantli peale ja tammusin trotslikult elutuppa oma rätikut otsima, üritades ise sealjuures olla hässsti zen ja tšill. Plaan oli "vannituba-elutuba-vannituba" marsruut läbida rahulikult ja vaikides, ilma suurema kärata.

Jõudsin elutuppa ja wii, leidsin probleemideta oma rätiku tooli leenilt kuivamast ja kui pöördusin ümber, et vannituppa naasta, märkas Joosep minu resting bitchi ilmet ja pidi muidugi kohe uurima, et mis lahti, aga ma mängisin tüüpilise naisena solvunud jääkuningannat ja vastasin, et mitte kui midagi pole lahti (selline valetaja olengi) ja tammusin tagasi vannituppa, kuhu Joosep muidugi mulle järgnes ja urgitses edasi, et mis mul ikka viga on jne. Tundsin, et kohe saabub orkaan Kai, kui veel kaua pinnib mind ja nii ma sisistasin, et jätku rahule. Aga ei, kus sa sellega.

No ja lõpuks käiski see pauk ära ja mu närv ei pidanud vastu ja ma kukkusin vahutama. No teate ju küll mismoodi nendes Ladina-Ameerika seepides need temperamentsed prouad vehivad ja sõnu tuleb kiiremini peale kui suudavad neid eest ära vuristada, et mul on kõriauguni, et oma asju ei suudeta õigetesse kohtadesse tagasi panna, kodu näeb välja nagu seapesa ja mulle aitab, ma ei pea kogu aeg mööda korterit asju taga otsima või siis kogemata midagi ümber ajama, sest üllatus-üllatus, keegi on kapi või laua peale klaasi, joogipudeli või taevas teab mida veel jätnud.

Well, that went well. Täpselt nii tšillilt ja zenilt ma antud olukorda lahendada plaanisingi :D

Marssisin Joosepist tigetsedes mööda ja suundusin magamistuppa ja pugesin ära teki alla... nutma. Sest olin nii jõuetu sellest vihast ja siis olin veel endas ka pettunud ja enda peale kuri, et ei suutnud oma emotsioone vaos hoida ja et päev sai nii elunõmeda alguse. Aga selle asemel, et minna ja kallistada ja proovida alustada uuesti, ei jätnud ma jonni, sest miks mina pean esimesena minema, kui probleem polnud minus, vaid Joosepi laiali jäetud asjades. Nii ma otsustasin, et olen kange ja ootan... ootan kuni tuleb magamistuppa ja haarab mu kaissu ja palub vabandust ja tunnistab pühalikult oma pattu ja siis lepime ära ja siis ma leebun ja kallistan lõpuks vastu ja elu on taas lill :D

Aga Joosepit ei tulnud... ehmatasin vaese mehe vist lõplikult ära...

Lõpuks jäin ma selle suure ootamise peale üldse magama ja kui ärkasin, siis vähe sellest, et olin emotsionaalselt nii läbi, olin ma tagatipuks endale hankinud veel mingi räige unepohmaka. sest Ilmselgelt olin ma üle maganud. Kõmpisin siis kööki, ise endiselt kangekaelne kui juurapurikas ja plaan oli ise mitte esimesena Joosepiga suhtlust alustada, kuid kui märkas, et tulin kööki, siis tuli minu juurde, võttis mult ümbert kinni ja küsis, et kas lepime ära. Ma olin niiii kohutavalt väsinud olemast pahane ja nii ma siis sõnaotseses mõttes langesin talle kaela ja piiksusin ahastunul ja kergendatul häälel: "Jaaaa, palun lepime ära!"

Joosep oli sutsu üllatunud, et olin kohe nii kiiresti nõus ära leppima, sest tavaliselt ma punnin alguses natuke ikka vastu ka, aga no ma olin juba ligi 10h oodanud ju ja ilge koll oli sellest ootamisest ees. Joosep uuris, et kui ma nii väga tahtsin ära leppida, et miks ma siis ise ei öelnud või ei tulnud lepitust otsima, aga selle peale teatasin kulmu kortsutades: "Ma ei saanud ju... ma jonnisin ja ootasin, et ise tuleksid, aga Sind EI tulnud ja lõpuks jäin ma suurest ootamisest üldse magama ja kui üles ärkasin ja avastasin, et Sa pole ikka veel tulnud, siis sain uuesti pahaseks... "

Joosep võttis mu peakese sedasi hellakeselt oma käte vahele ja uuris, kas mul on päevad algamas, et nii kohutavalt emotsionaalne olen, aga eip, seekord mängis minu hullumeelsuses kõigest täiskuu rolli.

Ohhoo, ma kohe ei teagi kust antud postitust alustada... ma pean nimelt Teile midagi üles tunnistama, mida olen väääga pikalt ja kiivalt oma armsate lugejate ja toetajate eest varjanud. Võiks isegi öelda, et natukene puru silma ajanud.

Ma ei ole pime. Tegelikult võiks lausa öelda, et mu silmanägemine on teravam kui kullil ja laiaulatuslikum kui kameelionil. Ma olen hoopis Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia 65. lennu magistrant, kes õpib kunstilist näitlemist ja antud blogi on minu n-ö lava, kus sain harjutada ja lihvida oma näitleja meisterlikkust ja loovust. Kuna tänapäeval niiii paljud talendikad noored püüavad jalga teatriukse vahele saada ja unistavad jääda kellegile silma, et endale tulevikuks hüva põli kindlustada, siis nii ka mina. Ma pean muidugi tunnistama, et kuna ma pole nii talendikas nagu minu lennukaaslane Marta Laan või Tõnis Niinemets, siis pidin ma midagi muud välja mõtlema ja sealt ka siis see algselt veidi hullumeelsena tundunud plaan.

Lisaks oma näitleja meisterlikkuse harjutamisele, on blogil ka teine eesmärk. Minu kunagine hea klassiõde läks TÜ magistrisse psühholoogiat õppima. Kui kuulis, et mul on selline projekt plaanis algatada, siis sündis idee panna 1 + 1 kokku ja sama aegselt uurida, mismoodi toimub erivajadusega, antud juhul siis füüsilise puudega inimese integreerumine ühiskonda läbi interneti ja seda just läbi blogikeskkonna, kus erivajadusega inimene saab läbi oma igapäevaste pajatuste ja pisukese huumoriprisma peletada ja kummutada eelarvamused nagu pimeda inimesega tuleks kuidagi teistmoodi suhelda vms. Kogu selle nelja ja poole aasta jooksul kogutud info põhjal on kohe-kohe valmimas  ka psühholoogiline süvaanalüüs siinsete blogilugejate kohta.

Algselt oli plaanis projektblogi pidada kõigest paar aastat, aga kuna mulle hakkas kogu see blogindus väga-väga imponeerima ja ma elasin sellesse tohutult sisse, siis sai sellest mulle meelelahutuslik hobi, mis aeg-ajalt kandus jakandub veel siiani minu igapäeva tegemistesse ja toimetamistesse. No näiteks olen avastanud, et ma ei lülita dušši alla minnes laetuld põlema ja toitu valmistan samuti tihtipeale silmad kinni. Naljakas kuidas on võimalik väljamõeldud karakterisse sisse elada. Kuid eks iga hea asi peab kord otsa lõppema ja nii ka see. Mu südametunnistus lihtsalt ei luba Teile rohkem vassida ja valetada.

Lõpetuseks sooviksin tänada kahte vabatahtlikku pimedat - Mirjat ja Felixit, kes olid lahkelt valmis jagama minuga oma igapäeva seikasid ja juhtumisi ning kes viisid mind oma pajatustega kurssi pimeda inimeste maailmaga. Samuti kuulub minu sügav tänu ja kummardus SA Juht- ja Abikoerte Koolile, kellelt sain väärt infot juhtkoerte kohta ja oma kodukoerale juhtkoera rakmed. Jajaah, sellele samale kollasele labradorile, keda olete siin blogis miljon korda näinud. See aitas paljuski muuta olukorra usutavamaks ja realistlikumaks. Suur-suur tänu ka pimedate liikumisõpetaja Ullale, kes andis häid nõuandeid ja õpetusi selle kohta, kuidas üks pime inimene tavaliselt liigub ja aitäh prillipoele Klaasid Ette kontaktläätsedega varustamise eest ja kõigile teistele ka, kes on olnud selles projektis asjaosalised. Pai ja tänud! :)