Sel nädalal sattusin juhuslikult lugema ERRist uudist selle kohta, kus üks kolme lapse ema on poole aasta jooksul korduvalt kritiseerinud FB gruppides Brittoni turvahälle, nimetades neid AliExpressi odavaks rämpsuks, mis on õhukesed ja rabedad nagu munakoor ning nõudis ettevõttelt turvatestide tulemuste avalikustamist. Iseenesest tundub nagu igati mõistlik ja loogiline nõue, mida klient võiks enne ostu sooritamist tootjalt küsida, eksole, eriti veel, kui asi puudutab liiklusohutust. Kuid paraku olukord pole teps mitte nii lihtne ja lilleline.

Väidetavalt kirjutas naine esimesed kriitilisemad postitused tänavu aasta alguses, ent kuna tootja esindaja ei reageerinud neile, hakkas naine tuntud turvatoolide- ja hällide tootja Brittoni tooteid maha tegema ning seadis korduvalt erinevates FB gruppides nende toodete ohutuse kahtluse alla.

Ning siin on koht, kus läheb minu jaoks olukord eriti huvitavaks ja imelikuks...
Ma olen absoluutselt nõus, et hoolimata sõnavabadusest, ei tohiks ühtegi inimest vabastada kohustusest jälgida oma suuvärki, olgu lastetu, üks või terve trobikond lapsi. See pole lihtsalt eetiline käitumine, hakata lambist kedagi oma kõhutunde põhjal laimama. Kuid hoolimata inetust teematõstatusest, olen seisukohal, et antud teemakäsitlus on ülioluline ja vajalik, sest oletame, kui need turvatoolid ja hällid on tõepoolest odav rämps, mis pole ealeski ühtegi turvatesti läbinud,siis see on ju igati õigustatud teemapüstitus, kas pole?

Mind tõsimeeli hämmastas ettevõtte esindaja välja öeldu, et nemad ei pea midagi hakkama tõestama ega avalikustama. Nagu kuidas palun? Te tegelete turvavarustuse müügiga ja läbi selle võtate vastutuse väikelaste elude eest ning siis suhtutegi nii üleolevalt lapsevanematesse? Jah, antud kolme lapse ema kirjutas inetult ja ilmselt põhjustas ettevõttele teatavat kahju, kuid ma arvan, et probleem pole enam kolme lapse ema antireklaamis, vaid ettevõtte üleüldises suhtumises klientidesse. Ma ei saa aru, kas Brittoni tootja esindajal oli valus tänada inimest küsimuse eest ja vastata nagu ühele erasektori esindajale kohane. Ega see pea liiva alla peitmine päästa. Kui pole turvatesti tulemusi ette näidata, siis nii tulebki vastata, aga mitte hakata vehkima kohtumenetluse paberitega, nõudma üüratuid menetluskulusid ja valurahasid. Ettevõtte esindaja kommenteeris: "Leiame, et juriidilise abi kompenseerimine on miinimum, millega lepime kohtuväliselt. Kui aga Kaisa Kullamaa ei ole nõus juriidilist abi kompenseerima, siis oleme valmis oma õigust tõestama kohtus koos teiste kahjunõuetega."

Selle lause peale tahaks vägisi küsida: miks on tarvis läbi kohtu tõestada Brittoni turvatoolide- ja hällide turvalisust? Kas lihtsam poleks olnud vastata lapsevanemate küsimustele? Praegu jääb mulje, et see kohtukeiss on ainult hirmutamiseks. Kui kõik on seaduspärane, no siis ei tohiks ju olla probleemi avalikustada need turvatestide tulemused.

. Samuti oli ka see mingi tase omaette, kus ettevõtte esindaja andis meedias kommentaari, kus ütles, et Kaisa Kullamaa tahab pääseda 1500 eurose juriidiliste kulude kompenseerimisest, kuid ei mõtle sellele, et oma valeväidete tõttu kaotavad sissetulekus laotöötajad Tiina, Irina ja Paavo, müügijuht Teve, raamatupidaja Mairi, sekretär Kristel, müüjad Egle, Käty, Leen jne. Taevas halasta, aga kuhu jäi sellest lõputust nimekirjast koristaja? Kas koristaja polegi inimene või? Pealegi ma tobuke arvasin, et palka makstakse inimestele ikka lepingu alusel, eriti veel sellises prestiižes ettevõttes.

Aga olgu, jätame praegu iroonia kõrvale. Tegelikult oli seda kõike ääretult kurb lugeda. Kurb igas mõttes. Kurb, et inimene sotsiaalmeedias valimatult räuskab ja laimab, kuigi selle asemel oleks võinud oma sõnade kinnituseks anda asjale ametliku käigu ja kurb, et toote esindaja ignoreeris inimese esimest postitust, mille väidetavalt kirjutas Brittoni FB lehele, kust kogu lugu sai ühtlasi ka alguse. Samuti on kurb ja veidi kentsakas lugeda toote esindajalt kommentaari selle kohta, et nende käibe languse tõttu väheneb palk laotöötajatel, raamatupidajal, sekretäril jne, kuid laste ohutus jäetakse täiesti märkimata. Inetu lugu igal juhul!

Ma olen juba kolmandat päeva täitsa ihuüksi, no kui koertearmee välja jätta. Joosep sõitis konverentsile ja nii ma olengi terve nädalavahetuse teinud seda, mida ja millal hing ihkab. Vahelduseks on täitsa mõnus niimoodi üksi hängida, kui vaid need hilisõhtud, ööd ja hommikud poleks nii tühjad. Ma olen selle üheksa aasta jooksul ikka nii ära hellitatud ja harjunud, et teine pool peab magama minu kõrval ja hoidma mind kaisus. Isegi selliste läitsakutega poen ma Joosepile külje alla ja nõuan nagu turtsuv siil, et võtku mind kaissssuuu, ma ei saa muidu uinuda ja ega vaesel mehel muud üle jäägi, kui oma armast naisukest hellalt kaisutada ja ise samal ajal higistada nagu hobune. Kuigi nendel ülikuumadel päevadel-öödel, kus pole enam õhkugi hingata, siis hoiame ka ikka nagu normaalsed inimesed üksteisest võimalikult kaugele ja suvel me üldiselt asendame teki tavalise linaga.

Hmm, no näete kui huvitav. Ma tulin tegelikult siia plaaniga kirjutada oma järjekordsest humoorikast juhtumist, aga hakkasin sujuvalt täiesti teisel teemal lobisema.

Tulles tagasi üksi kodus olemise juurde, siis sellega lasub mul kohustus käia mõlema koeraga ka väljas. Päeva jooksul vähemalt kaks korda. Janetiga on tõesõna enamjaolt õues käia üks lust ja lillepidu, sest ei rabele, ei sikuta ega püüa mind iga hinna eest võssi tirida, aga Python on seevastu igavene nuhtlus. Täielik vastand minu viisakale ja väärikale labradoriprouale. Saate meie varasematest seiklustest lugeda siit. Ning kuna mingil imelikul põhjusel mulle ei meeldi tsirkuseklouni mängida, siis oma väärikuse riismeid silmas pidades, eelistan päeva teist jalutust teha hilisõhtul või suisa ööpimeduses, sest ei soovi oma etteastele publikut. No et kõik ümberkaudsed inimesed jälgiksid pingsalt mu tegevust ja hoiaksid eneselegi märkamatult hinge kinni, et huvitav, kas pime jõuab kahe koeraga, elusa ja tervena, sihtpunkti.

Eile sai üle pika aja ema pool käidud. Plaan oli grillida ja niisama aias tšillida, aga ema leidis, et sellise läitsakuga poleks eriti mõnus liha kärsatada ning sellest tulenevalt sõin ma hoopis hapuoblikasuppi ja lehtsalati-fetajuustusalatit. Kui ma   õhtupoolikul koju naasesin, ei hakanud ma oma pitsilist suvekleiti koduste hilpude vastu välja vahetama, vaid viskasin end läpaka taha lebosse ja hakkasin blogima.

Kui päike oli eneselegi märkamatult loojunud ja kõik naabrid olid oma toimetamistega õuest siseruumidesse kolinud, ajasin mina endale kargu alla, võtsin koerad ja läksin koertele õhtust pissiringi tegema.

Kui ma sättisin esikus Janetile rakmeid peale ja kinnitasin Pythonile lintrihma kaelarihma külge, siis tundsin, et kleit nagu hoiaks kuidagi imelikult nihkesse või kisub ühele poole viltu. Aga no kuna Python on tekitanud mulle oma tuppa roojamistega
paanilist hirmu, siis ma ei soovinud rohkem aega kulutada ja ei hakanud sellele kleidi anomaaliale tähelepanu pöörama, vaid astusin korterist välja.

Liikusin vaikselt ja ettevaatlikult kahe koeraga trepist alla ja kui olin kuskile poolte treppi jõudnud, tundsin, et mingi veider asi jõlgub vastu mu säärt. Kuna see polnud karvane, siis eeldasin, et tegu pole ka koera sabaga. Nii ma siis kamandasin koerad istuma, et saada endale üks vaba käsi ja kui sirutasin käe selja taha, et oma kleidisaba katsuda, siis voilaa - mu pitskleidi küljes rippusid elegantselt mu oma enese kopsukad.

Ise pärast mõtlesin, et tänu taevale, et ma need trepikojas avastasin ega kaotanud kuskile keset hoovi ära. Näiteks lastemänguväljaku kõrvale või miskit. Seekord läks õnneks, aga no igal juhul siit väike hoiatav õppetund kõigile naistele - oma tisspüksikud tuleb hoida kummutis, mitte voodis ega diivanil! :D

Enne, kui aeg halastamatult käest libiseb ja aktuaalsus kaob, panen kirja mismoodi ma endale eriarstidele ajad sain.

Esmalt peaksin alustama sellest, et tänavuse aasta alguses sain ma paljukiidetud endokrinoloogi - dr. Jõgiste vastuvõtule aja. Minu muljetest sellest imetoredast ja heast tohtrist saate lugeda varasematest postitustest
. Jõgiste soovis aasta alguses mind nädalaks haiglasse sisse võtta (võitles mulle isegi õiguse tulla koos juhtkoeraga, et mul oleks eraldi palat ja puha), kuid see lükkus edasi, kuna oli gripikarantiin ja gripikarantiinile järgnes noroviirusekarantiin. Ühesõnaga, kuna haiglasse minek lükkus kogu aeg teadmata ajaks edasi, siis polnud mul mõtet oma elukorraldust täiesti seisma jätta ja otsustasin peale pikka kaalumist minna massaažikursustele. Kirjutan sellest pakkumisest ja otsusest eraldi postituse, kuna kursus käib samuti läbi Töötukassa ning ühtlasi puudutab / mõjutab  minu töövõime hindamise protsessi. Seda ma loomulikult veel öelda ei oska, kas pigem positiivses või negatiivses võtmes.

Kui vajalikud dokumendid olid korda aetud ja mu nimi kanti ametlikult kursuslaste nimekirja, helistas loomulikult mulle ka Jõgiste, kes andis teada, et kauaoodatud karantiin on selleks korraks läbi. Ma kahjuks arstiga rõõmu jagada ei saanud, sest mul lähitulevikus polnud enam ühtegi sellist nädalast vaba auku, et minna haiglasse tervist kõpitsema ja niisama tšillima. Kuid tohter oli äärmiselt mõistev ja suisa kiitis ja imetles minu teotahet, kuid lisas, et tahab siiski mind vahepeal näha, et analüüsidel silma peal hoida, kuna neerunäidud pole kiita. Kui mu imeline mälu mind praegu alt ei vea, siis viimati Jõgiste vastuvõtul käisingi aprillikuus, kus andis mulle saatelehe nefroloogile ja ühtlasi panime mulle kaks uut aega juunisse.

Need, kes on alles hiljaaegu mu blogipesa avastanud ja ei tea ega tunne veel mind nii hästi, siis teadke, et ma armastan enda tervisliku seisundi kohta öelda järgmist: peale selle, et mul on I-tüüpi diabeet ning sellest tingituna ka keskmine neeru- ja südamepuudulikus, puuduv silmanägemine ja kergemat sorti närvikahjustus jalgades ehk neuropaatia, olen ma muidu täitsa terve inimene. See, et vahete-vahel rongides töötavad piletimüüjad kummarduvad mu näo ette ja kõnetavad mind hästi valjuhäälselt ja aaeeglaaseelt, ei tähenda see veel seda, et mul oleks kuulmise või arusaamisega probleeme. Olgu, see oli minu väike sarkasminurk, aga lähme edasi vähe asistema asjadega :)

Kui ma aprillis külastasin oma maailma parimat endokrinoloogi, siis sain õnneks ilma suurema vaevata nefroloogile saatekirja koos ajaga ja nii oli mul üks mure vähem. Kuid veel oli mul tarvis saada ajad silmaarstile, allergoloogile, kardioloogile ja kirurgile. Teadsin, et kolmele viimasele on raudselt vaja saatekirju, kuid silmaarsti vastuvõtu kohta mul värskem info puudus. Olen ju aastaid ühe ja sama silmakirurgi vastuvõtul käinud ja seda ilma saatekirjata, sest no mul pole ju nägemises muutusi. Lihtsalt iga aastane profülaktiline kontroll, kus kontrollitakse silmarõhku ja silmasiseseid muutuseid. Kuna ei tahtnud aega raisata, helistasin kohe ITKH Silmakliinikusse, et endale aeg kinni panna ja kui peaks nõutama saatekirja, siis saan selle ju jooksvalt oma perearstilt küsida. Vähemalt nii ma arvasin.

Mõned aastat tagasi, järjekordsel visiidil, ütles dr. Reigo, et kuna mu silmadiskiga on mingi "kala", mis võib ühel hetkel hakata valu põhjustama, et siis tuleksin aeg-ajalt kontrolli, kuid lisas, et lähima aasta või paari jooksul pole tarvis. No kui just silm valutama ei hakka. Mul ei hakanud, kuid nüüd see töövõime hindamise protsess, mille käigus peab inimene olema käinud vähemalt viimase poole aasta jooksul eriarsti vastuvõtul, et saada kõige värskemad andmed oma tervisliku seisundi kohta, mille põhjal hakataksegi töövõimet määrama. Minu puhul peab siis silmakirurg kirjalikult (elektrooniliselt ) digiloos kinnitama, et olen jätkuvalt pime ja et vahepeal pole toimunud kaheksandat maailmaimet, mille tulemusel olen ma nägijaks saanud.

Valisin siis registratuurinumbri, kuulasin teate selle kohta ära, et minu parimaks teenindamiseks kõne salvestatakse ja jäin siis kannatlikult ootele, et pääseda liinile. Ajaviiteks kordasin oma isikukoodi üle, no et oleks ikka kindlalt meeles. Lõpuks vastas teisel pool toru vanem proua, kellega algas järgmine dialoog.

"Tere! Sooviksin dr. Reigo vastuvõtule aega kinni panna"
"Isikukood", vastas proua protseduuriliselt ja kui ma olin selle rahulikult edastanud ja proua selle toksimise arvutisse lõpetanud, uuris edasi: "Kas Teil on kordusaeg?"
"Ei ole, aga dr. Reigo vastuvõtul käisin ma mõned aastad tagasi ja siis ta ütles, et ma tuleksin kindlasti uuesti end mõne aasta pärast näitama, kuna mu silmadiskiga olevat mingisugune progresseeruv probleem, mis võib hakata valu tegema. Mul valu pole hakanud tegema, aga kuna olen pime ja mind ootab sügisel ees töövõime hindamine, siis tarvis värskemaid andmeid"
"Mul näitab, et olete eelmise aasta sügisel käinud..""
"Ei, ei ole"!!!"
"Mul näitab, et olete. Olete ju Kai Kuusk!?"
"Jah, olen, aga mina pole eelmisel aastal silmakliinikus ühelgi vastuvõtul käinud..."
"16. oktoober 2016 olete käinud",surub registratuuritädike järjekindlalt peale.
"Ei, mina pole käinud", jään endale vankumatult kindlaks.
"No huvitav, kes siis käis, kui Teie ei käinud!?", uuris proua juba veidi etteheitvalt ja justkui ootaks minult nüüd puhtsüdamlikku ülestunnistust selle kohta, et ma ikka käisin küll.
"Mina ei tea, kes käis, aga mina isiklikult pole mitu aastat silmaarsti vastuvõtul käinud, mille peale registratuuritädi uuesti kordas kuupäeva ja arsti nime, kelle vastuvõtul olen ma väidetavalt käinud, kuid ma jäin endale kindlaks ja kinnitasin nii usutavalt kui vähegi suutsin, et mina pole käinud.

Lõpuks jättis registratuuritädi selle teema sinnapaika. Ei tea, kas sellepärast, et jäi mind lõpuks uskuma või lihtsalt ei viitsinud enam minuga taielda. Kuid siis lisas, et sellisel juhul on mul tarvis saatekirja. Kui uurisin tasuliste aegade kohta, siis ütles, et tasulisi aegu ikka on, aga soovitab mul siiski esmalt saatekirjaga aeg hankida.

Paar nädalat hiljem olin oma perearstilt kõiksugu eriarstide saatekirjad saanud- allergoloogile, kardioloogile, kirurgile ja silmaarstile. Viimase saatekirjaga helistasingi siis taas ITKH registratuuri ja kõik algus oli samamoodi, ainult selle erinevusega, et kui olin teatavaks teinud, et soovin silmaarstile aega panna, siis mainisin ühtlasi kohe ära ka selle, et mul on perearstilt saatekiri olemas, kuid siis järgnes järgmine dialoog.

"Oodake, kas ütlesite, et perearst väljastas saatekirja?"
"Jaaah", vastasin aeglaselt ja venitates ning veidi kõhklevalt, et miks nii imelik küsimus. Ega ma ise ju endale neid kirjuta, perearst ikka.
"Mmm", kostus selline veidi ebalev hääl ja jätkas: "No tegelikult on nii, et silmaarstile kirjutavad saatekirju ikka silmaarstid ise..."

Ahah, no see on küll ju imeline. Ma omast arust nagu selle mõttega sinna helistasingi, et saada silmaarstile... Vabandage väga, aga mismoodi saab silmaarst mulle saatekirja väljastada, kui mulle ei panda ilma saatekirjata silmaarstile aegagi kirja... Natuke ebaloogiline ei tundu või? Või kas ma pean minema erakliinikusse ja siis sealt küsima saatelehe... Ma ei tea, kas ja kuidas teistel sarnased olukorrad on lahenenud, aga isiklikult minul lahenes antud olukord seekord õnneks positiivselt, sest kujutage pilti ette - nad ütlesid, et teevad erandi minu puhul ja tulevad mulle vastu ja registreerivad mulle perearsti saatekirjaga selle aja. Milline halastus pimedale. Vabandage minu võhiklikust, aga ma ei saa ausalt öeldes aru, kas perearsti saatekirjad  on kuidagi vähem väärtuslikumad, nagu mingi suvaline kapsaleht, mis ei maksa tänapäeva silmakliinikus mitte essugi? Ma siiralt loodan, et tegu oli ühe pudru ja kapsaga ning et registratuuritädi ajas lihtsalt midagi segamini.

Teistele eriarstidele sain ma ilma igasuguste probleemideta ajad ja üllatuslikul kombel suisa augustisse, nii et kui juuni esimesel nädalal helistasin registratuuridesse, siis minu ooteaeg eriarstide vastuvõttudele on umbes täpselt kaks kuud. See siis Pärnu Haiglas, ITKH Silmakliinikus ja PERHis.

Teate täna juhtus selline harukordne lugu, et hommikul (või no olgem täpsed - keskpäeval), kui ma lõpuks suvatsesin üles ärgata ja oma luugid lahti kangutada, haarasin hommikuse rituaalina telefoni järgi, et olulisemad uudised läbi lapata, kui  just sel samal hetkel helistas mulle üks mu parimaid sõbrannasid ja kae imet - ma võtsin selle kõne vastu. See on seepärast üks harukordne juhtum, kuna viimasel ajal pole mind praktiliselt üldse võimalik tabada, kuna mu iPhone on taaskord hakanud susserdama ning nendel ilusatel hetkedel, mil mu 5s toimib ilma igasuguste viperusteta,no siis pole jälle mina jutustamislainel ning seda väga erinevatel põhjustel. Viimasel ajal põhiliselt õppimisest tingitud kurnatusest.

Täna igatahes tabas sõbranna õige hetke helistamiseks ja siis oleks nagu veits imelik olnud sissetulevat kõnet ignoreerida. Lucky her!  Kuigi tunnistan ausalt, et aegade jooksul on ka selliseid olukordi ette tulnud. Selle helistamisega on mul üldse veidrad lood. sest mõni aeg tagasi ringles Facebookis järjekordne ajuvaba teemapüstitus, et kui keegi psaiko ütleb, et jätab Su ainult siis ellu, kui inimene, kellele helistad, ei vasta kõnele, siis kellele Sa oma sõpradest helistaksid? Eeldades muidugi, et inimene ise pole suitsiidne, siis võite vabalt mulle helistada, sest on pea olematu tõenäosus, et ma telefonile vastan. Kui mind ei usu, siis küsige kasvõi mu sõpradelt. Nad raudselt praegu ühes üksmeeles noogutavad kaasa  :D

Tegelikult ma tean, et see teema pole mu sõprade ja pere jaoks grammigi naljakas, vaid pigem kurvastab, ajab närvi, tekitab nõutust, sest no daah, inimesel on telefon, aga ta ei kasuta seda. Kuigi mina jällegi ei saa aru, kui mu sõbrad teavad ja on kursis minu veidrustega, siis miks te inimesed mulle SMSe ei saada? Kui ma praegu õigesti mäletan, siis Kiku on mulle isegi kunagi mingi räige sõimusõnumi selle eest saatnud, et ma ei vasta või hoian telefoni hääletu peal. Katsun mingi aeg need miljon SMSi läbi lapata ja kui leian, siis lisan selle siia lugemiseks.

Viimased pool aastat olen ma käinud ühe tulevase näituse raames skulptori juures ja kui leppisime uusi kohtumisi kokku, siis too inimene eelistas samuti kõiksugu kohtumiste kuupäevi, kellaaegu, kohtumispaiku ja söögieelistuse küsimusi arutada sõnumite teel. Mulle tundus sellel hetkel küll efektiivsem ruttu üks lühike kõne teha ja ma loll helistasingi, sest mul polnud kursusel aega toksida seda SMSi ja teate ma sain suht kohe aru, et inimesele ei istu helistamine (minu inimene!). Peale seda olemegi ainult sõnumite vahendusel suhelnud. Ma ei hakka ju inimest traumeerima oma kõnedega. Kui SMS kärab küll, siis why not!? Ega see 112 pole, et peab pidevalt kättesaadav olema.

Kuna me polnud sõbrannaga minu õpingute pärast pikka aega suhelnud, siis esimene lause, mis mulle irooniliselt ütles, kui kõne vastu võtsin oli: "Ohoo, Kai, mis me nüüd edasi teeme? Sa võtsid telefoni vastu?". Ma tegin ettepaneku kõne ära lõpetada, aga miskipärast talle see variant ei sobinud. Igatahes lobisesime maast ja ilmast ja kuna see on seesama sõbrantsik, kes aeg-ajalt joriseb, et nii igaaav, blogid nii harva ja vähe ja et kõik, tema enam ei loe mu blogi, sest nii on ülinõme, kui ma üldse ei blogi ega suvatse kõnedele vastata,siis ta pole üldse mu elu ja tegemistega kursis ja ühesõnaga andku ma ise teada, kui uus postitus on ilmunud (võite kolm korda arvata, kas ma andsin teada - muidugi mitte!). Selle asemel ma hoopis kasutasin nahaalselt võimaluse ära, et ise helistas mulle ja uurisin, et noh, kas on vahepeal mu blogi ka lugemas käinud.

Oli lugenud küll, aga kui edasi uurisin, kas vahel kommenteerib ka mõnd postitust, siis minu suureks üllatuseks vastas, et ei kommenteeri, sest tal pole mitte midagi öelda. Ma olin veits hämmingus, sest mis mõttes pole mitte midagi öelda, et nagu mitte ükski hall ajusagar ei hakka mu postituste peale liikuma või? Ei mingeid tundeid, emotsioone, mõtteid - mkm, non, what so ever? Ja teate mis? Ta ütles ühe ropsuga, et ta ei taha kommenteerida, sest minu kommentaariumis on kõik nii roosamanna ja lilleline, kõik kirjutavad mulle ülivõrdes, et kui tore ja tubli ma olen ja seda, teist ja kolmandat ja mitte mingit konstruktiivset arutelu pole, kõik lihtsalt kiidavad ja ülistavad. Et mul on mingid fännide hordid kommentaariumisse kogunenud, kes kõik plaksutavad kaasa ja hüüavad hurraaa ja lõppu tegi sellise oksele hakkavat häält, ööääköö. Fuh, nii imaal.

Ma blogijana oleksin pidanud võib-olla kohe tuliselt hakkama oma fänne kaitsma, et kuidas ta küll niimoodi praegu ütleb mu lugejate kohta, aga teate see jutuvada, mis sealt teiseltpoolt toru ühtlase verbaalse purskena tuli, oli minu jaoks niivõrd naljakas, et ma lihtsalt hakkasin naerma. Ma panin ikka oma paar korraliku kajakat selle peale maha, sest minu jaoks oli see nii koomiline, et millised mured võivad inimesel olla. Lubasin, et ma nüüd kirjutangi sellest ühe sarkastilise naljapostituse, kus ma anun oma fänne, et pliis, palun ärge kirjutage enam mulle mitte ühtegi roosamannalikku kommentaari, mis pole konstruktiivne ega sisalda arutelu, sest no daah, eksole, meil on siin ikkagist tegu tõsise pimeda inimese elulise blogipesaga ja kõiksugune kiidulaul unustage heaga ära. Katsuge end vähekenegi vaos hoida, eksole.

See oleks nüüd küll muidugi sajandi nali, kui reaalselt ka mitte ükski inimene ei julgeks enam mulle peale sellist postitust miskit positiivset kirjutada... Või siis just vastupidi, hakake kõik julmalt laduma roosamannalikke kommentaare. Selliseid hästi imalaid ja magusaid ja nõretavaid, sest siis arvatavasti juhtuks kaheksas maailmaime ja ma helistaksin sõbrannale ise tagasi ja loeksin eranditult kõik toredad kommentaarid ette, ise samal ajal endale lõbusalt pihku itsitades :D

Taevale tänu, et sõbranna veel neid positiivsusest pakatavaid ja motiveerivaid kirjakesi ei saa lugeda, mis mulle aeg-ajalt armsate ja toredate lugejate poolt postkasti potsatavad, sest sellisel juhul saaks ta vist krambid ja vajaks okseämbrit, kuhu oma meeleheidet välja elada. Tal on üldse selle iivelduse ja oksendamisega mingi veider geiss, sest näiteks kui vaatab oma kontosaldot ja kui sealt vaatab vastu liiga väike number, siis see tekitab stressi ja pinget ning lausub: "Uh, ma tahaksin oksendada!"

Ahjaa, et te ei arvaks kogu aeg, et ma olen ülitore ja super lahe, siis mul on tegelikult negatiivseid külgi ka, aga no mul praegu õnneks ei tule ükski meelde :D

Eile, kui ma lõpuks oma unekooma laadsest seisundist välja tulin, läksin lappasin oma blogrolli läbi ja lugesin Ebapärlikarbi postitust, kus mul jäi silma Kristallkuuli kommentaar, kus ühtlasi puudutas ka tolmuimejate võimsuse regulatsiooni ja energiatarbe vähendamist ja et kliimasoojendamise kontekstis on iga energiatarbe vähendamise suunas tehtav samm ülioluline. Selle kommentaariga meenus mulle, et tahtsin minagi juba mitu kuud tagasi võtta sõna ja avaldada arvamust kõiksugu regulatsioonide kohta.

Ma saan absoluutselt aru, et me elame meeletus ületarbimise ühiskonnas ja inimesed, kes hangivad endale täiesti mõttetut ja mitte vajalikku träna, satuvad tihtipeale oma tarbimispõhise elustiiliga roheliste raevu alla ja seda täiesti põhjendatult. Mulle samuti ei sümpatiseeri liigtarbimine, sest olen veendunud, et materiaalne elustiil ei ole pikas plaanis jätkusuutlik õnnelikuks ja rahulolevaks eluks. See on pigem sellise lühiajalise õnnetunde tekitamiseks.

Ma olen enam kui kindel, et me kõik oleme kunagi soetanud endale mingi tarbeeseme või hilbu, mida heal juhul paar korda kasutame või kanname ning siis läheb esimene elevus üle ja siis ununeb kuskile kapinurka vedelema. Inimeseloom on kord juba sedasi programmeeritud, et alati ei suuda me ratsionaalseid ja kaalutletuid otsuseid langetada. Me võtame valikuvõimaluse luksust kuidagi nii iseenesestmõistetavalt ega mõtle, et kus me sellise tarbimishullusega paarisaja aasta pärast oleme...?  

Ma ei taha siin mingit moraalijüngrit mängida, sest ega minagi pole patust prii. Mul on näiteks ilusate hilpude vastu nõrkus ja mulle on alati väga olulisel kohal olnud minu välimus. Kui mul peaks näpu alla sattuma mõne sõbra üliäge või ilus riietusese, siis ma tahaan seda kohe endale ja piinlik tunnistada, aga nii mõnigi sõber võib kinnitada, et ma olen lausa mangunud, et andku oma jakk mulle, sest see sobib mulle palju paremini (kuigi mul reaalselt tegelikult pole tarviski seda, sest sarnane on juba olemas, aga no siiski mitte päris samasugune). Ma kõlan praegu nagu mingi esmaklassiline kerjus. Kuid õnneks ma lohutan end sellega, et enamus mu riidekapisisust pärineb siiski secondhandi tsirkulatsioonist ehk mu õe laiaulatuslikust rõivakollektsioonist ja kui mina enam neid ei kanna, annan taaskasutusse edasi või heategevuseks.

Mu üks väga hea tuttav käib erinevate rikkurite kodudes koristamas ja siis rääkis, kui erinevate elustiilide ja põhimõtetega võivad perekonnad olla. Ühel neljaliikmelisel perekonnal on terve pere peale ainult üks friiking kapp esikus ja seal on põhimõtteliselt igale pereliikmele üks voodipesukomplekt, üks  pluus, püksid, sviiter, jope, kindad, müts jne. Pere lähtub sellest, et kannavad seni kuni kuluvad kasutuskõlbmatuks ja alles siis soetavad uue. Teisel perel, vastupidiselt esimesele, on igas ruumis maast laeni kõrguvad kapid, mille uksed ei seisa korralikult kinnigi.

Seega ma usun, et ma saan aru roheliste murest meie planeedi üle ja regulatsioonide vajalikkusest, aga nende kõikvõimalike regulatsioonide keskel jääb mulle siiski üks asi arusaamatuks ja tekitab küsimusi ning paneb mõtlema, et kas nende regulatsioonide määramise asemel ei peaks inimesed tegelema enda ostuhulluse ravimisega ja kriitilise meele arendamisega?

Kui tolmuimejate võimsust vähendada, siis minu mõistus ütleb, et kui mul on kodus kaks koera, kes toovad õuest tulles elamisse rohkelt liiva ja ajavad jõhkras koguses karvu, siis ma pean nõrgema võimsusega tolmuimejaga poole rohkem ja kauem elamises ringi undama, kui soovin sama tulemust, mis ma saan võimsama tolmukaga. Et kust see energiasäästlikus sisse tuleb? Või äkki on kuskil sahtlipõhjas ootamas mingi järgmine regulatsioon, kus on ära reguleeritud lemmikloomade kogus, suurus ja karvastikutihedus? Ma saan aru, et alati on olemas ka hari ja kühvel, aga nagu me siin oleme - tarbimishullud, siis on inimesed ka ühed eriti mugavad olevused, kes juba niisama lihtsalt ei astu oma mugavustsoonist välja.

Samuti on ka puhas vesi miskit, milleta inimkond ei püsi kaua elus. Meile on joogivesi igapäevane ja täiesti tavaline, kuid teiselpool maakera on see luksus. Umbes sama luksuslik ja haruldane nagu seda on värske õhk Hiinas. Meie valdav osa inimestest kahjuks ei mõtle sellele, et kui nad oma hambaid nühivad või kuivand taldrikut küürivad, et selleks ajaks võiks kraanivee kinni keerata. Ma arvan, et just seepärast mõistan ma ka vetsupottide loputuskastide suuruse regulatsiooni, aga mulle on inimesed jutustanud reaalseid lugusid, kus reguleeritud loputuskastid ei täida oma ülesannet ehk et paksema häda korral peab vähemalt kaks korda vett laskma, mõnikord isegi kolm ning siis mul tekib taas siiras küsimus: kas need ökoshmökosh eesmärgiga regulatsioonid teenivad ikka oma head eesmärki?

Esiteks, mida helvest!? Ma EI pääsenudki elulistes esikolmikusse... Ma olen sellepärast siin päevi endalt silmi peast nutnud, kassinud ja mõelnud, et aitab, panen blogi kinni ära... Okeiokei, see oli väike nali. Olukord pole tegelikult ühtki nii hull, hoopis vastupidi. Ma olen siiralt kõigile oma toetajatele tähtedeni ja tagasi tänulik, sest noh, 4. koht elulistes on vägagi kõva tulemus. Ja aitäh, et ikka ja jälle leiate tee tagasi mu blogipessa. Et mõtlete ja räägite kaasa ning ei pea paljuks vahel ka mõne kommi siia jätta. Ja ka neile soe käepigistus, kes on nii palju toredaid ja armsaid sõnumeid postkasti kirjutanud. Need tähendavad mulle palju. AITÄH! :)

Kui aga üdini aus olla, et kas mul tõesti pole vähimatki pettumust, siis noh, eks linnunokatäie ikka on. Ma olen juba kord sellise tulise võitlushingega ja minu lootus sureb alati viimasena. Aga kuna see oli lugejate valik, kes on blogijate kuningannad, siis tuleb nende valikuga leppida, mitte joriseda. Ning nagu ma mõned päevad enne EBA ennustasin, et esikolmiku moodustavad Mallu, Triinu Liis ja Jane, siis ei tulnud antud esikolmik ka suure üllatusena. Nad kolm on igati selle tunnustuse ära teeninud. Küll ükskord saabub ka minu tähetund, mil ma astun särades lavale, aga siis juba arvatavasti ilma blogi teise peategelaseta ehk poobikuta. Hehh, kus hundist juttu.. ta just hüppas voodisse, tegi kolm tiiru ümber oma telje, kraapis kolm korda käpaga tekki,põrnitses hoolikalt tekipuhmast ja heitis rahulolevalt selle kõrvale pikali.


Jane üle, kes mu nina alt alatult kolmanda koha ära napsas, on mul ainult rõõm, sest kolm päeva enne EBA hääletuse lõppu kirjutas ta lootust täis postituse sellest, mismoodi see on juba ammusest ajast olnud tema üks  suuri unistusi - pääseda esikolmikusse ja riputada seinale raamitud diplom blogimise eest. Ja nüüd istubki pöidlad pihus ja palub väga-väga, et kõik inimesed annaksid oma viis häält just talle. Lisaks pani inimestele südamele, et iga hääl on olulise tähtsusega.Teisisõnu, inimene nägi vaeva oma promomisega ja unistus saigi teoks. Seega mis saaks toredam olla kui inimese unistuse täitumine!? Nii et.. südamlikud õnnesoovid ja soe käepigistus ka minu poolt, kallis Jane!!! :)

Tean, tean, postitus kisub vaikselt juba kilomeetriseks, aga kuna ma kirjutan tänavusest EBAst ainult korra, siis kannatage lihtsalt ära. Tõesti, Kai, milline imeline soovitus... *muigan*
Aga minnes nüüd ürituse enda juurde, siis meieoma lõbusa party rahvaga jõudsime Venuse ukse taha umbes täpselt 5 mintsa enne avamist, kus minu suureks üllatuseks, nagu möödunud aastal oli, looklevat järjekorda polnudki. Kui kell sai seitse, tuli Meelis meid tervitama ja lasi meid lahkelt sisse. Esimese asjana silkasin mina vetsu, peale mida saime hiiglama suure pokaali tervitusjooki, millega ronisime siis üles rõdule VIP-tsooni. Treppide peal paluti hetkeks ka seisatada ja poseerida, et blogijate saabumis hetke jäädvustada ja nagu ikka, siis mina ei saanud järjekordselt mitte midagi aru, kuhu ja mis hetkel ma oma pilgu suunama pean.  Aga noh, see on minu va pimeda puhul juba nii tavaliseks saanud. Üheksal juhul kümnest ei oska ma kunagi kuidagi pildile jääda, olen peaaegu alati sellise ilmega nagu ma oleksin pudeli viskit endale hinge alla tõmmanud,või kui mingi ime läbi jääbki pilk enam-vähem norm, mitte uimane, siis ma vaatan kuhu iganes mujale, aga mitte kaamerasse. Ma pole isegi selles kindel, kas Ritsik ja Reti enam kunagi viitsivadki koos minuga selfitada, sest ausalt - see vajab koormatäit kannatlikkust.



Igatahes, me tegime õhtu jooksul oma seltskonnaga tagasihoidlikud miljon pilti, enne, kui midagigi normaalset saime. Photoboothist astusime ka läbi ja no sinna kabiini läksime me eriti entusiastlikena ja plaaniga kõiksugu lõbusaid ja lolle nägusid teha. Aga tegelikkus oli see, et küll ma vaatasin valesti, siis jäid silmad kinni, siis jäime ainult lõuast saati peale. Või siis see pilt, kus Ritsik ja Reti teevad lolli nägu, aga mina naeratan seal malbelt nagu muistsel aal saksa preilad, kuigi just sekund tagasi tegin mina ka mingit mega hullu nägu, aga kuna ma ei saanud aru, mis hetkel see aparaat pildistas, siis vahetasin oma näoilmeid suvalistel aegadel. Tjah.


Kui olime enda laua üles leidnud, siis vaatasin, et ohoo, Fotoraat ja Mallukas ka meiega ühte punti pistetud, nii et meil oli super khuul seltskond koos. Kui olime umbes veerand tunnikest istunud ja uudistanud oma kingikottide sisu, tuli Meelis ja kutsus mind endaga alla kaasa, kuna Saagim tahtvat minuga intekat teha. Anu oli nagu Anu ikka, selline kiisulikult nunnu ja armas. Hehee, tegi inteka ajal ka korra njäu. Kui jõudsime Õhtulehe privaatruumi, siis Janet viskas koheselt end sofa ette lösakile, kuid siis kaameramees kukkus kamandama, et mingu koer diivanile, et siis oleksime kõik kenasti kaadris jne. Ma olin ausalt öeldes sellise ootamatu soovi peale veits ebalev, sest noh, avalikes kohtades pole juhtkoertel lubatud käia diivanitel ja istmetel, kuigi kodus osadel juhtkoertel on see privileeg olemas. Ent Anu ütles, et tulgu muidugi, ja ma siis erandkorras andsin Janetile loa. Ja nii kangutaski Reti ta diivanile, madaame ju ise ei suvatsenud tulla.


Intervjuu läks vist hästi. Hiljem muidugi mõtlesin küll, et oleks võinud vähe adekvaatsemalt vastata küsimusele, et millest ma blogin. Selle asemel hakkasin ma mingid jampsi suust välja ajama. Lühike ja konkreetne vastus oleks olnud:oleks : blogin oma elukesest peale pimedaks jäämist, ja thats it. Aga EI, mida teen mina!? Seletasin seal mingisugustest ära eksimistest ja kokkamistest ja blablablaa. Aga nojah, ehk järgmisel korral olen targem.
Mingi hetk läks Ženja mööda ja siis Anu kutsus ta kohe meie juurde ja ma pistsin ka kiljuma: "Jaah, Ženja, tule siia, ma olen kogu aeg tahtnud sulle midagi öelda!"


Kui intekas läbi sai, auhinnad jagatud, siis tulid Manjana, Agnes ja Tikker (vist) minuga suhtlema. Agnes käis möödunud aastal ka mind tervitamas, tänavu me juba kallistasime teineteist. Manjana eelmisel aastal ei julenud tulla, argpüks selline, ent see aasta korjas julguse kokku ja tuli - tubli tüdruk! ;)



Mõni hetk hiljem tuli "keegi", kes pani käe mulle õlale ja ütles, et "Kai, mu tüdruksõber sooviks sinuga suhelda ja koos pilti teha" ja siis ma murdosa sekundist analüüsisin seda häält, sest see oli NII tuttav, ja siis ma vastasin naeratades: "Ma teaan, kes sa oleed! Kalvi-Kalle."


Helen oli ülirõõmus, et ma nad ära tundsin ja rääkis, et loeb mu blogi ja et on mu suur fänn (tsauki-tsau Helen!) ja siis tegime koos pilti ja Kalvi tegi meist Facebooki laivi ka ja ma mingi veel ütlesin Helenile, et tal on nii normaalne mees, kes teeb ise vabatahtlikult, ilma ütlemata, laivi, et minu tuttavad ja mees küll ei tee, pean kogu aeg müts pihus paluma. No igatahes oli tore ja Helen ütles, et talle nii väga meeldib mu must huumor ja siis kohe järele viskas ise ka ühe eriti musta nalja minu pihta. Ma melu tõttu kahjuks enam nalja ennast ei mäleta, aga igatahes naerma ajas see mind küll.

Kui Facebooki laivid ja kohustuslikud pildid tehtud, siis Helen küsis, kas ta tohib Liisa ja Anita Sibula ka üles kutsuda.  Minul polnud vähimatki selle vastu, tulgu aga. Meil ruumi jagus ja maasikaid-mustikaid-viinamarju-juustu-krõpsu-veini-tikukaid oli ka veel külluslikult. Ma vähemalt loodan, et veel oli. Seda oleks praegu küll väga pläss teada saada, kui tegelikkuses olid enamus asjad juba otsas ja laual haigutas tühjus. 

Nii nad siis istusid veits meie lauas ja jutuks tuli see, et Helen juba auhindade jagamise ajal ütles teistele, et näete, VIP-rõdul on see pime blogija Kai ja et tahab minuga kindlasti kohtuda ja siis Liisa olevat öelnud, et ah, ärgu ajagu hullu juttu, see pole ju pime, vaatab inimestele ju otse silmaauku ja lavale jne. Päris lõbus oli kuulda, mismoodi nad olid seal all seletanud ja samal ajal rõdule vahtinud, vaikselt mind stalkinud. Hea nali oli muidugi see, et kui ma jätsin teistele nägija muljet, siis samal ajal ma ajasin kokteiliklaasist olematuid mustikaid hambaorgiga taga. Ma miskipärast eeldasin, et need kaks mustikat, mis Ritsik mulle ette andis, et need pärinesid minu joogiklaasist, aga tegelikult pärinesid mustikad hoopis laualt... Kui Reti viimaks märkas minu pühendunud tegevust, siis uuris, et mida ma teen ja ma vastasin pilku klaasilt tõstmata, et tahan neid viimaseid mustikaid ka kätte saada. Ma kujutan ette, mis näoga Reti mind vaatas kui sai teada, et ma olin üritanud klaasist hambaorgiga olematuid mustikaid püüda.

No vot, minu õhtu oli igatahes super tore ja oli tunda, et üritus oli hinge ja suure pühendumusega korraldatud!!! Kuigi ma oma eelmises postituses
keskendusin ainult EBA korralduslikule poolele, kutsudes inimesi üles vähem vinguma, siis sain sinna alla hulganisti komplimente oma outfiti kohta. Ma olen väga-väga õnnelik ja rõõmus sellise tagasiside üle, sest ega ausalt öeldes ma polnud lõpuni kindel, kas näen ikka piisavalt hea välja. Minu kleit sai õe poolt välja valitud ja kui ma sellega riietuskabiinist välja astusin, siis just Joosepi reaktsioon oli see, mis pani mind seda kleiti ostma. Ning üleüldse tahangi ma tänada oma kullakesi: Joosepit, õde, Ellut ja Jaanikat, kes mu üles vuntsisid. Kniks ja kraaps! :)

Aftekale me ei jäänud, sest ööklubi ja koer pole just kõige mõistlikum kooslus. Kuid enne lahkumist tegime Leenuga ka ühe ühispildi, kuhu viimasel hetkel ka Mallu peale hüppas. Nüüd mul on ajalooline blogititaanidega foto.

Laupäeval peale EBA ei hakanud ma tagasi koju sõitma, kuna pühapäeval oli Rammsteini kontsert ja esmaspäevast teisipäevani olin kursustel ja kui algselt pidin edasi sõitma Tartusse, et ühe jutiga ära käia ka Janetiga veterinaarkliinikus, siis tänu sellele, et teisipäeval jäi anatoomia ära, sõitsin ma otse koju, ajee!

Ühelt poolt olin ma maru õnnelik, sest no viimasel ajal käin ma kodus sama harva kui kuuvarjutus ja siis see on nagu mingi ülim luksus pääseda koju. Kuigi koju jõudes valdavad mind juba hoopis teistsugused tunded ja emotsioonid. Eile ma näiteks suutsin päeva jooksul nutta mingi kolm korda ja EI, mitte õnnetundest, vaid kurnatusest ja sellest, et mul lihtsalt pole jaksu koduseid toimetusi teha, või mis kodused toimetused! Ma ei jaksa vaimselt enam inimestegagi suhelda.
See iganädalane bussidega sõelumine ja meeletus koguses ajugümnastikat on mind ikka nii tühjaks pigistanud, et kui ma ükskord koduuksest sisse vajun, siis toimub mingi meeletu pingelangus, mille tulemusel katkeb otseühendus ajuga ja mu organism keeldub mulle allumast. Ma olen nendel päevadel kodus nagu mingi esmaklassiline juurvili ning  kui uus nädal hakkab lähenema, siis mul hakkab seest keerama ja ma tahaksin endale vaikselt suhu oksendada, sest kõike seda on too much.
See viimane lõpp enne juulikuu puhkust on eriti ränk ja käin praegu Tallinnas suht viimase võhma peal ja seepärast need vahepealsed koju saamised ei mõjugi lõpuperioodil hästi, kuna inerts kaob tagant ära ja siis olengi kohe käpuli maas. Mul oleks nädalavahetusel tarvis anatoomia arvestuseks õppida, mis eeldab minult umbes 12 tunni jagu materjalide läbi kuulamist (palju ladina keelt), aga no ma pole sellist nägugi, et tahaksin hakata seda tegema. Energiat njetu. See vist mingi bioloogiline kaitsemehhanism, mis käivitub, kui organism on ülekoormatud.

Eile näiteks tahtis Joosep mulle üht YouTube videot näidata ja ühtlasi selle kohta minu arvamust kuulda, aga ma keeldusin ning siis hetk hiljem hakkasin täiesti lohutamatult nutma, sest olin endas nii pettunud, et taevas halasta, mul pole seda vähestki energiat, et inimesele enda arvamust öelda. Ja siis nii ongi, et kui ma just parasjagu meeletust vaimsest kurnatusest ei nuta, siis magan hambad laiali ja samal ajal Joosep tõmbab elamise tolmukaga üle, käib koertega päeva jooksul mitu korda väljas, korjab mustad nõud kokku, küürib pliidi ja tööpinnad puhtaks, teeb voodi üles, paneb pesu pesema, paneb pesu kuivama, korjab kuivama pandud pesu kokku, keedab mulle teekest, toob mulle linnast Steffani krevetisalatit, käib poes, silitab mu peakest, teenib meie perele raha jne. Appikene, viige palun mind kohe hullumajja! Ma tahan oma stabiilset elurütmi tagasi!

Ma just hetk tagasi lõpetasin oma emotsioonide kirja panemise eilsest EBAst ning salvestasin postituse kenasti draftidesse ära. Ma ei hakanud seda praegu avaldama, kuna pole hetkel kodus, mis tähendab seda, et mul pole inimest, kes aitaks postitusele eilsest üritusest pilte lisada.

Igatahes, surfasin nats netis ringi kui hakkasin järjest sattuma ühelt blogilt teisele, kus muljetati, või oleks õigem öelda iriseti, eilse EBA üle, sest minu suureks üllatuseks pole inimesed rahul õhtujuhi Fokiniga, pole rahul Saagimiga, pole rahul ruumivabaduse ehk hõredusega, pole rahul kaasblogijate outfitidega, mitte millegagi pole rahul. Mulle mõjusid need postitused ja sinna alla jäetud kommentaarid külma duššina, sest mõned minutid tagasi olin ma ise kirjutanud mingi eriti ülistava ja super positiivse tagasiside ja siis teiste blogijate poolt siis selline pa-pahh.

Ma saan aru, et inimeste huumorimeel ja maitsekus on erinev, aga no mina jäin küll enam kui rahule. Eriti kui võrdlen tänavust üritust möödunud aasta omaga. Ruumi oli parajalt, õhku oli, süüa oli, juua oli, toredad ja rõõmsad inimesed olid. Okei, ma ei näinud seda jubedat võidunud Venust, inimeste ilmeid ja outfite ja selles suhtes võiks öelda, et mul puudub adekvaatne hinnang, aga nii palju, kui mulle kirjeldati, siis ma ei näe küll põhjust virisemiseks. Või no okei, üks asi mind tõepoolest veits häiris –  inimesed mulisesid liiiga valjusti kui kuulutati esikolmikuid välja. Ma ei arva, et kõik peaksid haudvaikuses istuma, aga no mingigi austus võiks õhtujuhi ja kaasblogijate vastu ju olla, kes läksid oma tunnustusi vastu võtma!? :) Äkki sellepärast ei saanudki osad teist Fokini naljadest aru, kuna ei kuulanud tervet juttu, vaid noppisite enda jaoks üksikuid ebameeldivaid fraase välja... ja lihtsalt super wow selle silmakirjalikkuse eest, kus Fokinile heidetakse ette üleolevat suhtumist blogijate videotervitustesse, ent ise samal ajal mulisesite saalis kogu raha eest. 

Mulle on alati meeldinud see ütelus "erinevus rikastab" ja lähtudes sellest, siis so what, et ühel oli seljas rahvaseelik, olles selline mõnusalt maalähedane ja teine seal samas kõrval silkas ringi peaaegu olematutes pükstes, võrksukad jalas ja kübar peas. Mis see sinu peed torgib!?Kui inimene tahab, siis minugipoolest tulgu kasvõi Batmani või Smurfi kostüümis kohale, saabki rohkem endale ja oma blogile tähelepanu.

Ja mis puutub veel õhtujuhti, siis kuna minul oli alles teine aasta osaleda blogiauhindadel, siis minul on võrdlusmoment ainult Suviste ja Fokini vahel ja noh, ma eelistan iga kell Ženjat Ukule, neid kahte ei saa võrreldagi. Ja tuletagem meelde, et möödunud aastal oli samuti blogijatel hirmus probleem Suviste juhtimisstiiliga ja laoti samuti kamaluga puid selle eest alla, et ta vuristas kuivalt, ilma pikema sissejuhatuseta, esikolmiku ette ja vsjoo, nägemist!  Ei mingit intekat ega küsimusi stiilis "mis tunded sind praegu valdavad seda tunnustust kätte saades?" või "kas tahaksid midagi ka oma lugejatele öelda?". Ei, mitte kui midagi. Ja nüüd kui Fokin teeb nalja ja on üllatuslikult paljude blogijate arvates (mitte minu) overkill, siis on taaskord kisa taevani.Jään kohe huviga järgmist aastat ootama kui tellitakse selline keskmine õhtujuht ja katsugu siis keegi veel miskit moka otsast kobiseda, et nee, ei sobi.

Ma pean ausalt öeldes tõdema, et Leenul on ikka raudsed närvid ja mingi ekstra paks nahk, et iga aasta suudab tonnideviisi vingu ja hala vastu võtta, for real. Oleks ma Leen, siis mul oleks juba ammu kopa ette visanud ja jätaks ehk isegi järgmise aasta EBA üldse ära, sest mina ei viitsiks tegeleda asjadega, mis mind vaimselt tühjaks pigistavad ja ei anna midagi positiivset tagasi.Ah, ma ka ei tea enam. Lihtsalt nõme ja kurb on kuulata kogu seda vingu-hala-irisemist. Konstruktiivne kriitika on alati tervitatav, sest läbi selle saab areneda, muuta asju paremaks, aga hakata niimoodi lahmima –  inetu! Ma reageerin sellistele asjadele nats emotsionaalselt, kuna olen ise samuti olnud ürituste peakorraldaja ja seepärast ma tean kui palju rabelemist, kirjutamist ja meilidele vastamist kõige sellega kaasneb jnejne. Absoluutselt kogu logistika haldamine, mida suudate ette kujutada. Ja siis tulevad mingid vennad, kes ise pole lillegi liigutanud, valavad kogu EBA tiimi oma rahulolematu pasarahega üle ning siis kuskile vahele poetavad kohustusliku viisaka tibulinnuliku lause "aga muidu Leenu ise on hästi tubli!", mis kõlab räigelt silmakirjalikult.

Ah, olgu pealegi, tõmban seekord oma vahutamistele joone alla ja mingi aeg tuleb siis ka minu EBA järelpostitus, koos rohkete piltidega. Praegu hakkan ma igatahes end järgmiseks ürituseks valmis sättima, sest peagi sean sammud laululavale. Lähen nimelt Vinni Puhhi ja Rammsteini kuulama.

Alates 1. jaanuarist 2017. a hakati hindama varasema töövõimetuse asemel puuetega inimeste töövõimet. Enne taolist eelnõu kinnitamist korraldati puuetega inimeste poolt mitmeid meeleavaldusi, algatati petitsioon, koostati avalik pöördumine peaministrile ja kui ma ei eksi, siis käidi antud teemaga isegi Kadriorus presidendi vastuvõtul.Aga kuna eespool nimetatud tegevused ei kandnud soovitud vilja, siis võeti ette järgmine samm - erinevate puudega inimeste organisatsioonide esindajad ja juhid said kokku, tegid ajurünnaku ja märkisid kirjalikult üles hulganisti muudatusettepanekuid, mis edastati Sotsiaalministeeriumile. Sest kes need ikka kõige lähemalt ja täpsemalt on kursis oma puuduste, vaeguste ja probleemkohtadega, kui mitte puudega inimesed ise. Osaliselt võeti ettepanekuid kuulda, kuid siiski väga suurel määral jäeti ettepanekud sisse viimata.

Mitmed inimesed nägid juba varakult ette ära, et see uus töövõime hindamise süsteem ei ole jätkusuutlik, kuna negatiivse näitena oli meil eeskujuks olemas Inglismaa, kus antud projekt kolinal kokku kukkus ja mis tänase päevani veel neil "plekkämbrina" jala küljes koliseb. Kuid meile kinnitati, et Inglismaa vigadest on õpitud ja meil nii ei lähe ja meie riik samu vigu ei tee jne.

Kuid mis on reaalsus? Reaalsus on see, et esimesed raskelt haiged ja silmnähtavalt töövõimetud inimesed on jäänud bürokraatia hammasrataste vahele.  Vahepeal ilmus lausa iga nädal paar sellist artiklit, kus saime teada, mismoodi inimene, kes on õigeaegselt oma dokumendid esitanud, kuid sellest hoolimata pole mitu kuud toetust saanud ning ära elamiseks peab käima 2x nädalas supiköökides ja ülejäänud aja nädalast katsub lihtsalt kuidagi hinges püsida. Kõigele sellele lisaks kasvab üürivõlg ja kulunud protees teeb liiga. Või kui inimene pole otsusega nõus, siis on inimesel õigus esitada vaie, aga ega seni, kuni Sinu vaiet üle vaadatakse ja kordusekspertiis tehakse, seni toetust ei väljastata - ei vanast ajast kehtiva ega uue otsuse põhjal. Vähemalt mingi aeg oli see nii, kuigi õnneks meedia sekkumisel avanesid Sotsiaalministeeriumi rahakotirauad nagu imeväel ning ajalehes kajastust saanud inimesed said lõpuks toetused kätte ja said enda ravimid välja ostetud ja üüri makstud. 

Kui ma loen järjekordset sarnast juhtumit, kus inimene pisarsilmil mõtleb ehituspoest köie ostmisele ja oma elu lõpetamisele, siis ma absoluutselt mõistan puudega inimeste ärritumist, ängistust, meeleheidet ja kohati ka piirituna näivat frustatsiooni, sest kes ei oleks, kui tulevik on sama sünge ja tume nagu öine tormine mäslev meri. Teisalt, lööge mind või risti, siis mulle mõnes mõttes natuke see uus reform isegi meeldib, aga ainult häässti natukene, sest kui aus olla, siis mingi periood hakati igale teisele joodikule, kes on vabatahtlikult oma maksa sõelapõhjaks joonud, määrama küllaltki kergekäeliselt töövõimetust. Ning siis hakkas välja imbuma ka neid inimesi, kes kuritarvitasid süsteemi ja leidsid mõne korrupeerunud arsti ja nii said simulandid samuti põhjendamatult toetust ja vabastuse teatud maksudest. See polnud ka päris õige.

Kuid eks igas valdkonnas ole neid "musti lambaid" ja minugi poolest las nad olla rahulikult koos teiste valgete lammastega seal aasal, aga kui mustade dendents muutub valgete seas märgatavalt kõrgeks, siis pole see ka enam jätkusuutlik ja toimiv süsteem ning nii hakataksegi uut lahendust otsima. Kuid ma pole sugugi kindel, kas tõesti eraldamaks terad sõkaldest, tuli võtta ette niivõrd kardinaalne ja ränk muudatus, mis põhjustab täna puudega inimestele meeletut stressi, krooniliste haiguste ägenemist, depressiooni süvenemist, ravijärjekordade pikenemist ja eriti halenaljakas on see, et kuigi minul on reha-plaan tehtud, siis ma ei saa määratud teenuseid kasutada, kuna uue reformi käivitumisega said rahad juba selle aasta esimesel kuul otsa. Nii et võrreldes praegust reha-süsteemi ja rahastust varasemaga, siis vana süsteem oli ikka nõks etem, vähemalt jätkus rahastust aasta teise pooleni.

Kui ma üdini aus olen, siis minul poleks tööl käimise vastu mitte kui midagi. Ma tahaksin samuti olla täisväärtuslik ühiskonnaliige, kes annab samuti oma panuse riigikassa täitmisse ja toimimisse ning mul poleks isegi selle vastu midagi, kui ma hoobilt täiesti terveks saaksin. Paraku töövõime hindamise käigus, kui mulle või ükskõik, kellele teisele, kellel on samuti ülirängad tüsistused, märgitakse dokumentidesse "töövõimeline", ei tee see mind reaalses elus veel nägijaks ega ravi mind diabeedist ja selle haigusega kaasnenud tüsistustest terveks. Meie riigis on isegi tuhanded terved inimesed töötud ja kui ühele kohale kandideerib mitu inimest ning nende seas ka puudega inimene, siis mis arvate - kelle tööandja valib? Kas tervisest pakatava ja usaldusväärse inimese või inimese, kelle tervis pole tänu kroonilisele haigusele stabiilne ning kes võib suvalisel hommikul ootamatult teatada, et ei tulegi täna tööle ja võimalik, et puudega inimese palkamisega kaasneks ka mõningasi lisakulutusi (ligipääsetavus, kohandatud töökeskkond). Jah, kui ma ei eksi, siis tehti isegi siin mingisugune seadusemuudatus, et tööandja on kohustatud võtma või andma eelisjärjekorras puudega inimesele tööd, kuna me oleme nõrgem sihtgrupp, aga kas see reaalselt ka nii on... Pealegi ma ei leia, et see on tervete inimeste suhtes õiglane ja minu suhtes väärikas, kui mina saan tööle ainult sellepärast, et ma olen puudega ja kuna mingisugune määrus nõuab seda ning seetõttu minust reaalselt kvalifitseeritum inimene jääb antud töökohast ilma.

Ma loodan, et minu tulevik on järgmine:  saan massaažipaberid kätte, teen osaühingu ja hakkan inimestele massaažiteenust pakkuma ning loodetavasti tekib mul aja jooksul oma püsiklientuur. Nii saaksin vastavalt oma tervisele ja jõule valida, et millal olen vormis, et kliente vastu võtta ning seeläbi endale ise määrata koormuse, mis ei tapaks mu tervist.Sest arvestades minu diabeeti, neeru- ja südamepuudulikkust, täispimedust ja neuropaatiat, siis kõrvalseisjatele ei pruugigi kohe silma hakata, et minu küllaltki hea väljanägemise ja naeratuse taga peitub nõrk ja habras tervis, mis peale igat suuremat ja raskemat pingutust vajab kosutust ja pikki puhkepause ja palju und.

Ma võin vahel nädalaid enamuse ajast lihtsalt voodis vedeleda ja teen ainult hädavajalikud toimetused ära ja kui olen end veidi kogunud ning minus pulbitseb taas energiat, siis lähen välja ja müttan ja jalutan Janetiga kilomeetreid ja käin trennis jne. Jah, selline on minu reaalne elu. Ma lihtsalt ei tea veel, mismoodi ma seda sügisel Töötukassas seletan nii, et nad saaksid minust õigesti aru. Kuigi osad ütlevad ja soovitavad, et peab lihtsalt kohale minema ja tegema end nii hädiseks nagu oled oma kõige viletsamal päeval, siis minus see külg puudub, mis suudaks teiste ees end nõrgana näidata või teha end õnnetuks ja vaevatud hingekeseks. Ma isegi siis pigistan endast naeratuse välja, kui tegelikult olen rängalt kurnatud. Ma armastan naerda, mulle meeldib olla positiivne ja ma lihtsalt tahan, et ma ei peaks hakkama läbi mingi tsirkuse etteaste tõestama oma tervislikku seisundit.

Kokkuvõtteks tahan öelda seda, et see oli siis minu esimene postitus paljudest teistest sama teema postitustest, mida hakkan nüüd järjepidevalt oma blogis kajastama, kuna mind ootab tänavu oktoobris uue süsteemi järgi hindamine ees. Hakkan oma blogis kajastama üksipulgi kohtumisi Töötukassa juhtumikorraldajaga, märgin ära, millal registreerisin endale eriarstidele vastuvõtuajad, millal ja kuidas täitsin töövõime hindamise vihikut ja kindlasti jagan lugejatega ka oma otsust, mis mulle loodetavasti sügisel õigeaegselt määratakse ning mis ma selle otsusega edasi teen. Olenevalt siis otsusest, kas esitan vaide, kas vaie rahuldatakse ja kui ei rahuldata, kas kaeban otsuse edasi või mitte jne. Ühesõnaga ma isiklikult loodan, et kõik sujub valutult ja positiivselt ning minu postitused on kellegile tulevikus selle kadalipu läbimisel kasuks ja motivatsiooniks, et asju on võimalik ajada ka ilma sõjakirveta ja rahulikult ja viisakalt suheldes.

Ma ei tea, kui paljud teist on kadedusest või imetlusest vaadanud mõne teise naise meest, no et küll on ikka tubli, armas, tähelepanelik, mehine, korralik, rõõmsameelne, hooliv ja hoolitsev, kelle jaoks on nagu iseenesest mõistetav oma naist millegi erilisega üllatada, kodustes toimetustes kaasa lüüa, kokata, lilli kinkida ja naist aeg-ajalt mõnusa jalamassaažiga kostitada. Nagu tõeline prints, kes oleks justkui muinasjuturaamatust välja karanud. Mõned ütlevad, et selliseid ideaalmehi pole olemas, et kõik see on illusioon ja raudselt kõige selle toreduse taga peab pesitsema kuskil ka üks mingi ilge "mudakonn", mis muudaks selle muinasjutu natukesekenegi reaalsemaks. Või siis on ka teine leer, kes teadvustavad, et sellised romantikust kuni tõsiste mehiste meeste combosid eksisteerib küll, aga need on kas üldjuhul juba hõivatud või nad pole Sinust huvitatud.

Mina endale meest ei otsi ja seega mul isiklik puutepunkt selles küsimuses puudub, aga kui ma oma sõbrannade lugusid ühtepanu kuulan, kes suhtlevad usinasti Tinderis ja käivad deitidel, siis need värvikate tegelastega lood panevad küll minu pead vangutama ja mis seal salata ka laginal naerma. Aga mis siis teha, kui valikus on, kas üliromantiline noormees või tõsine Eesti mees, kelle jaoks romantika on pehmikutele.

Alles hiljaaegu kirjutas mulle üks mu hea sõbranna, kes suhtleb praegu kahe potensiaalse kavaleriga. Üks kutt on siis üliinnukas ja kui ütlen üliinnukas, siis ma EI liialda. Peale kahenädalast netitutvust lingib noormees müügil olevate majade pilte, räägib lastest ja tahab koos puhkama minna ning ühe päeva jooksul saadab korduvalt kallisid-musisid ja siis veel natuke kallisid-musisid ja kui parasjagu neid ei saada, siis kirjutab unistavalt ja planeerivalt sellest, et kui tore oleks kokku saades üksteise kaisus olla ja uurib päeva jooksul miljon korda, et mis teed jne.Kui sõbranna ütles, et see mõjub lämmatavalt, siis soovitasin kutile otse öelda, et võtaks äkki hoogu maha, aga selle peale vastas noormees, et millal varem on sellistele asjadele kiiruspiirang peale pandud. Või kui sõbranna ütles, et kui õige aeg käes, küll siis jõuab kallistada-musitada, ühisest tulevikust rääkida ja lapsi teha, aga enne vaataks ikka, kas sellest põgusast netitutvusest üldse suhetki kujuneb, kuid selle peale vastas noormees "Me saame hakkama!", nagu mis asja!?

Kui minu teadmised tolle noormehe osas olid alles lapsekingades ja kutt alles niisama rahulikult muljetas, et tahaks kunagi oma maja, aeda, koera, lapsi ja jättis üleüldiselt sellise positiivse planeerija mulje, siis ma kiitsin sõbrannale takka, et haaraku võimalusest kinni - sellised mehed on haruldased. Minu sisetunne aimas tol hetkel head, sest olgugi, et suti tundus selline imal, siis iga kell on selline innukas planeerija parem, kui mingi rullnokast ärpleja, kelle elu seisneb ainult klubidest ja joomingutest. Ma muudkui utsitasin sõbrannat, et go with the flo ja et tüüp võib-olla ongi lihtsalt selline koduhoidja, et andku vähemalt võimalus, lõpuks lööbki valge lippaia püsti, vimpel masti, labradorid aeda ja ongi dream come true. Kuid sõbranna oli ikka selline ebalev, kuna see pidev kalli-musitamine mõjuvat liiga intensiivselt.

Teine noormees pidavat olema rohkem tema maitse, aga ega seegi veatu pole. Pidavat suvalisel ajal teadmata ajaks ära kaduma, aga kui sellele pisikesele häirivale faktorile läbi sõrmede vaadata, siis kõik muu on super - huvitav on vestelda ja arutada, on ühised huvid ja tegevused ning tüüp on siiani olnud go with the flow masti, no et kui sõbranna kutsub kuskile, siis tüüp on käpp. Või kui mõni täiesti uus ja võõras teema ette visata, siis inimesel on oma arvamus asjast. Minu arvates on see üks olulisi suhte alustalasid, sest see on oluline, et kaaslasega oleks jututeemasid, sest ega paarid kogu ülejäänud suhte ainult ei kallista ega musita, vaid peab olema ka midagi, millest rääkida, arutleda, filosofeerida, vaielda jne. Neid niisama muidu musitajaid ja kallistajaid on terve ilm täis, kui ühest tüdineb ära, siis võtab kõrvalt kohe järgmise, kellega miilustada. Kuid leida enda kõrvale inimene, kellega oleks huvitav vestelda, arutada, planeerida ja läbi ühiste vestluste areneda, avastada uusi mõtteid ja vaatenurki, on tõeliselt tähtis.

Eks enamasti nende suhetega kipubki vist nii olema, et kellel on kodus tõsine ja ratsionaalne mees, siis nemad unistavad ja soovivad, et nende mees oleks natukenegi romantilisem ja need, kellel on kodus romantikust nõretav Don Juan, tahaksid, et mees oleks natukenegi rohkem mees. Sellised, kes lambipirni vahetamiseks ei helista elektrikule, kes oskaks haamrit, saagi ja muruniidukit käsitleda ja isegi, kui ei oska, siis pole see ka mingi probleem ära õppida ning kes kõige oma tõsiduse juures ei pea paljuks vahest ka oma kaaslane välja viia -restorani, teatrisse, kontserdile, piknikule jne.

Ma ise pole enda mäletamist mööda selliste äärmuste vahel valima pidanud, aga kui peaksin, siis pigem kaldun tolle tõsisema ja realistlikuma mehe poole, eriti kui on selline go with the flow masti mees, sest siis võib naine ise kõiksugu romantikat ja väljasõite sebida ju.No et kui pakud miskit ägedat välja, siis saab mehe kasvõi omaalgatuslikult kaasa kutsuda või meelitada - teater, loomaaed, kino, muuseum, jalutused jõe ääres, piknik, ratsutamine, uisutamine, you name it. Kuid üdini romantilised mehed võivad selle käigus muutuda liiga lämmatavaks, kuigi oleks arvatavasti valmis viimsegi Su soovi täitma. Eks see lõppkokkuvõttes olene inimtüüpidest, et kes kellega sobib jne.
Kui ma peaksin oma Joosepi kuskile lahterdama, siis kindlasti paigutaksin ma ta tõsiste ja ratsionaalsete meeste hulka, kuid kellel ei puudu ka romantilisem pool (kuigi ta ise väidab mulle järjepanu vastupidist - ma ei usu teda!). No võib-olla tõesti ei üllata ta mind romantilise õhtusöögiga ega organiseeri mulle aaretejahi stiilis armast pikniku rannaniitudel ja kui täitsa aus olla, siis ega ta eriti ei viitsi ega oska ka jalgu mudida,, aga selle eest kingib ta mulle täiesti suvalistel päevadel lilli, pakub mulle emotsioonielamusi, hoolitseb minu heaolu ja tervise eest, lohutab ja naerutab,jätab meelde minu lemmik joogid ja söögid (ka need, mis on mul vahepeal ära ununenud, kuna uusi lempareid tuleb järjest peale). Samamoodi on armas ka see, kui ma tulen peale mitut päeva Tallinnas viibimist koju, siis kodu on korras - elamine tolmukaga üle tehtud, rämps kokku korjatud, prügi välja viidud, pesu on pestud ja kuivama pandud, kodu lõhnab imeliselt ning kõige selle keskel võtab mind vastu mu oma mees koos soojade kallistustega. Mida veel täielikuks rahuks ja õnneks vaja, eksole. Kuigi esimestel aastatel mõtlesin minagi ja unistasin, et Joosep võiks olla nati romantilisem ja muudkui loetlesin, mis kvalifitseeruks minu puhul romantika alla, kuid enam ma seda ei eelda ega oota, sest ma olen aastatega mõistnud, mis on oluline - need on meie ühised hetked, mida me KOOS loome. Pole oluline, kes on algataja, vaid see koosolemise hetk on põhiline! :)

Ühte ma igatahes oma sõbrannale ütlesin, et kui selle tõsise ja kultuurse noormehe juures häirib teda juba praegu see, et tüüp lampi teadmata ajaks ära kaob ja vahepeal üldse ei vasta, siis peab arvestama, et sellest võibki saada nende suhte üks nõrgimaid lülisid,mis hakkab kogu aeg olema n-ö tüliõunaks. Et kui otsustab tolle noormehe kasuks, siis lihtsalt arvestagu, et see saabki olema üks selle inimese eripärasid ja proovida hakata jõuga mingeid päitseid mehele pähe suruma - mkm, see lihtsalt ei lähe läbi. Meestele üldiselt ei meeldi selline kammitsetuse tunne, et nad on kuskile kinni aheldatud ja kui naine tahab endale mingisugust sussinahka, siis on mõttetu eriti kõrgeid standardeid seada, kuna standarditega meestel on üldjuhul samuti omad teatud nõudmised naistele.

Mis teie arvate, kas teile ei tundu noormehe poolt taoline ultrainnukas sebimine kuidagi kahtlane või kuidas teie sellises olukorras või valikute juures käituksite?