Kui WC-paberirull hakkab kukkuma...
Kas olete tähele pannud, et mismoodi väga paljud inimesed käituvad ja häälitsevad, kui näiteks kõige elementaarseim asi, nagu WC-paberirull, hakkab maha kukkuma?See hääl kõlab umbes nii "Aaaaarrrr..." ja lõppu veel õnnetu hüüe "Eiiii!" ning mõnikord päris lõppu rahustav vandumine "Kurat küll!"
Mnjah, mind paneb ikka ja alati imestama, naerma ja muigama taoline reaktsioon (ma ise kusjuures lasen kuuldavale samasugused häälitsused), aga lihtsalt see on nii veider...see on umbes nagu inimesed puuaks WC-paberile selgeks teha "ära kuku!", mille peale WC-paberirull ütleks, et "Aaa...okei, ma siis ei kuku..." ja hüppab tagasi oma hoidjasse...
Igatahes ma ei oska tõesti ühtegi inimest oma tutvusringkonnast nimetada, kes vaataks rahulikul ilmel piiksugi tegemata, kuidas see neetud WC-paberirull maha kukub, veereb kuskile poti taha ja siis terve ilm on seda paberit täis. Samas ega vahel on tore ajaviiteks seda rulli kokku ka kerida...
Seoses erinevate häälitsustega meenus mulle veel üks veider asi, aga antud juhul räägin siis ainult enda isiklikust veidrusest. Ma kipun nimelt ületee kõndides pobisema "Appi, appi, appi, appi...uh jõudsin üle!" See kuulub jälle umbes sellesse kategooriasse, et ärge palun enne startige, kui olen oma ihuliikmed üle sebra vinnanud. Ma ei tea...see pobisemine on rahustav.
Veel minu veidrusi...kui keegi linnaliini bussis hakkab vaikselt itsitama ja oma kaaslasele midagi kõrva sosistama, mille peale LOOMULIKULT hakkab too teine ka naerma, siis tihtilugu esimene mõte mis mulle pähe kargab on "Krt, mul vist püksid katki ja mu trussarid paistavad" ja kui ei paista trussarid välja, siis raudselt on mul midagi muud viga...näiteks on mul juustes mingi oksapuru...mõni äraõitsend lilleke...vahet pole mis, aga kindlasti on viga minus. Ma ei teagi, kas selle järgi võiks mind liigitada, kui "maailma nabade" kategooriasse, "liigsete kompleksides vaevlevate pimedade" hulka või lihtsalt hullumeelne...
Kokkuvõttes olen ma väga vastuvõtlik erinevatele häältele ja helidele...isegi kui inimene suhtleb minuga ja Tema hääletoonis on mingisugune veider varjatud toon sees, siis ma ei saa rahulikus vestluses olla, sest miks Sa tuled minuga rääkima, kui oled pahas tujus ja tekitad sellega mulle tunde, et mina keerasin midagi jälle untsu. Ei ole vaja, kui Sa just ei tule selle infoga varem, et:"Kuule Kai, mul on maru s*tt tuju ja kas oleksid valmis kuulama?" Absoluutselt olen, aga mitte nii, et helistad mulle või ronid ukse taha, sõimad näo täis ning nädala pärast patsutad õlale ja lausud:"Kai, tahtsin öelda, et aitäh, et mu ära kuulasid!" Ehk siis, olen valmis ka saama sõimu osaliseks, kui olen varasemalt kursis, et mind hakatakse kellegi teise tekitatud probleemi pärast sõimama, või äärmisel juhul olen ka siis valmis, kui pärast järgneb vabandus.
Mnjah, mind paneb ikka ja alati imestama, naerma ja muigama taoline reaktsioon (ma ise kusjuures lasen kuuldavale samasugused häälitsused), aga lihtsalt see on nii veider...see on umbes nagu inimesed puuaks WC-paberile selgeks teha "ära kuku!", mille peale WC-paberirull ütleks, et "Aaa...okei, ma siis ei kuku..." ja hüppab tagasi oma hoidjasse...
Igatahes ma ei oska tõesti ühtegi inimest oma tutvusringkonnast nimetada, kes vaataks rahulikul ilmel piiksugi tegemata, kuidas see neetud WC-paberirull maha kukub, veereb kuskile poti taha ja siis terve ilm on seda paberit täis. Samas ega vahel on tore ajaviiteks seda rulli kokku ka kerida...
Seoses erinevate häälitsustega meenus mulle veel üks veider asi, aga antud juhul räägin siis ainult enda isiklikust veidrusest. Ma kipun nimelt ületee kõndides pobisema "Appi, appi, appi, appi...uh jõudsin üle!" See kuulub jälle umbes sellesse kategooriasse, et ärge palun enne startige, kui olen oma ihuliikmed üle sebra vinnanud. Ma ei tea...see pobisemine on rahustav.
Veel minu veidrusi...kui keegi linnaliini bussis hakkab vaikselt itsitama ja oma kaaslasele midagi kõrva sosistama, mille peale LOOMULIKULT hakkab too teine ka naerma, siis tihtilugu esimene mõte mis mulle pähe kargab on "Krt, mul vist püksid katki ja mu trussarid paistavad" ja kui ei paista trussarid välja, siis raudselt on mul midagi muud viga...näiteks on mul juustes mingi oksapuru...mõni äraõitsend lilleke...vahet pole mis, aga kindlasti on viga minus. Ma ei teagi, kas selle järgi võiks mind liigitada, kui "maailma nabade" kategooriasse, "liigsete kompleksides vaevlevate pimedade" hulka või lihtsalt hullumeelne...
Kokkuvõttes olen ma väga vastuvõtlik erinevatele häältele ja helidele...isegi kui inimene suhtleb minuga ja Tema hääletoonis on mingisugune veider varjatud toon sees, siis ma ei saa rahulikus vestluses olla, sest miks Sa tuled minuga rääkima, kui oled pahas tujus ja tekitad sellega mulle tunde, et mina keerasin midagi jälle untsu. Ei ole vaja, kui Sa just ei tule selle infoga varem, et:"Kuule Kai, mul on maru s*tt tuju ja kas oleksid valmis kuulama?" Absoluutselt olen, aga mitte nii, et helistad mulle või ronid ukse taha, sõimad näo täis ning nädala pärast patsutad õlale ja lausud:"Kai, tahtsin öelda, et aitäh, et mu ära kuulasid!" Ehk siis, olen valmis ka saama sõimu osaliseks, kui olen varasemalt kursis, et mind hakatakse kellegi teise tekitatud probleemi pärast sõimama, või äärmisel juhul olen ka siis valmis, kui pärast järgneb vabandus.
3 kommentaari:
Postita kommentaar