Paidesse eksponaadiks

Kuna juba ülehomme olen ma minemas Paidesse Arvamusfestivalile ja seoses sellega ka Lindale külla, siis täna tuletas Lindake mulle meelde, et ma kindlasti võtaksin tema dressika kaasa, mille viimati minu poole unustas. Läbi telefoni jagas mulle juba mingi sajandat korda käsklust, et ma kohe praegu pistaksin tema dressika endale kotti, sest muidu ma unustan. Kui ütlesin, et ma ei kavatsegi praegu seda teha, kuna mul pole isegi hetkel õrna aimugi, et mis ma selga panen ja millise kotiga ma Paidesse tulen (muidugist see on ka variant, et panen dressika suvalisse kotti, otsustan mingi teise koti kasuks ja jätan koti koos dressikaga koju), siis ei saa ta mulle midagi öelda, sest ma tegin nii nagu käskis. Linda muidugi ei jäänud sellega rahule, et mul on tema dressikas turvaliselt kapis, vaid üritas erinevaid variante mulle pakkuda, millega ma võiksin nõustuda. Kõige parem lause oli Linda poolt see, kui ütles: "Sa unustad ju ära! Ma ei tea...võta vähemalt kapist välja ja pane see endale kuskile silma alla!", paar sekundit vaikust ja siis sai ise ka aru, mida mulle just ütles. "Aaa, krt, Sa ei näe ju..." (tell me something new what I already don't know :D).
Lõpuks suutis vaene hing oma dressika transpordiküsimuse kõrvale jätta, nagu laps oma läbi tatistatud marlikaltsu.  Kuna Linda on kohutav aktivist, siis ei läinud poolt sekundit, kui võttis juba uue teema ja seletas: "Tead Sa oled täiega kuulus Paides ja nii paljud minu sõbrad tahavad Sind näha, aga nali on selles, et keegi ei julge Sinuga kokku saada, aga ma kindlasti tahan Sind näidata Hanna-Greetele, Helenale ja Pierre'le..."
Ooo, püha püss, ma olen nagu mingisugune muuseumieksponaat, keda hakatakse see nädalavahetus Paide elanikele "näitama. Ma kujutan ette, et mismoodi Linda mind tutvustab ". Vaadake, vaadake kõik, see ongi minu pime sõber Kai, tema ongi siis see pime, kellest ma teile koguaeg olen rääkinud ja siin tema kõrval seisab juhtkoer Janet...koer ei ole pime. Hoolimata oma pimedusest, kuuleb Kai päris hästi ja temaga suheldes (just, kuulsite õigesti...temaga on võimalik suhelda) ei pea valjusti rääkima. Võite ka tema silmi püksi tegemata lõpmata palju vahtida, sest teda see absull ei häiri. Pealegi ta ei näe, kui seda teete ning seega pole väga suurt ohtu, et ühel momendil keeraks oma silmamunad teie poole ja tekitaks silmside. Igaksjuhuks mainin selle ka ära, et kui vaatate pimeda silmi, siis te ei jää sellest pimedaks, isegi temaga suheldes või teda puudutades ei ole pimedus nakkav. Ma ainult harin teid, sest muidu jooksevad tihtipeale inimesed igas suunas laiali, kui pime läheneb või hoidku Jumal selle eest, kui pime tuleb abi küsima. Nii, et praegu ongi teil ainulaadne võimalus minu pimedat sõpra lähedalt uurida ja katsuda. Olge lahked!"

CONVERSATION

7 kommentaari:

  1. Kallikene, ära nüüd üle pinguta. Muide, Sa kirjutasid selle ikka valesti "Hanna-Greete" on kahe E-tähega :D

    VastaKustuta
  2. Nonii, milles ma praegu eksisin? Dressika jutt oli õige, silma alla panemise jutt oli õige, nimekiri inimestest, kellele tahad mind näidata ja kes tahavad minuga kohtuda oli õige...noo, ja see tutvustustekst oli minupoolne sarkasmilaks, mille panin kokku Sinu jutust, enda kogemustest ja päris inimeste reaktsioonidest ja käitumisest, kui kohtuvad pimedaga :D
    Sa oled ikka nii sarkasmivaene inimene...küll me Su terveks ravime sellest :P

    VastaKustuta
  3. Sorry, ma parandan kohe Su sõbrantsi nime ära ;)

    VastaKustuta
  4. Kai, ära valeta, et pimedus pole nakkav ;) ;)

    VastaKustuta
  5. Haha, sellega meenub mulle, et kui jalutasime Kikuga Tartu kesklinnas ja üks tüüp täiega jõllitas (isegi tagantjärgi), siis Kiku tahtis sellele tüübile öelda, et ära igaksjuhuks nii pikalt vahi, muidu jääd ka pimedaks 😊

    VastaKustuta
  6. Mis te räägite, et pimedus pole nakkav! Suhtlen siin pimedatega juba 10 aastat ja vot ei näe enam tuttavaid tänaval. Kurdiks olen ka jäänud - mõni hõigub ja teretab ilmselt pool tundi kõrva ääres, aga mina jalutan ikka ülbelt mööda. Ausõna, ma ei ole ülbe, aga ma plaanin küll oma kassist varsti juhtkassi koolitada (ja olla sel alal esimene maailmas), kes tuttavate inimeste peale näuguma hakkaks. Nii et sõnum tuttavatele: kui te tahate, et ma teist mööda ei jalutaks, astuge lihtsalt julmalt ette, sest reeglina mu kajalokaator ikka töötab ja otsa ma ei põrka. Kuigi ka siis võib mitu minutit mööda minna, enne kui ma taipan, et tegu on tuttava inimesega, kes mulle meeleheitlikult üritab lihtsalt tere öelda. Edu teile, armsad tuttavad!

    VastaKustuta
  7. Pia, selle asja nimi on vanadus, mitte pimedus :P

    VastaKustuta

Back
to top