Kohvi serveerimine pimeda moodi

Kaisu jõudis ka lõpuks Inglismaalt tagasi ja kuna polnud pikalt muljetanud, siis leppisime kokku, et tuleb minu poole, et vahepealset aega tagasi teha. Kui olime rääkinud juba mitu tundi, siis lahke võõrustajana, tuli mul isegi meelde ka kohvi oma armsale sõbrale pakkuda. Läksin siis kööki ja pean uhkusega tõdema, et seekord sain ma kohvi valmistamisega perfektselt hakkama- ei valanud seekord joogijogurtit piima pähe kohvi sisse ja kohvipuru oli seekord ka kohvipuru, mitte aga suhkur. Ma eelmisel korral lihtsalt tegin kogemata Kaisule topeltsuhkruga suhkruvee. See on selline spetsjomteenindus ja maitseelamus, mida ainult mina pakun. Kui mina köögis askeldan, siis kõike teen käsikaudu ja nina kasutades. Kui klaaspurgi kaane avasin ja vastu tuli kohvilõhn, siis eeldasin, et ju see peab kohvi olema (tegelikult oli suhkur). Põhjus miks purgiga eksisin on imelihtne. Lihtsalt varasemalt hoitigi selles klaaspurgis kohvi ja seega oli kohvilõhn ikka veel purgis.
Tegin siis Kaisule kohvi valmis, just sellise nagu talle meeldib ja ulatasin talle suure aurava tassi. Kaisu siis sõnas, et püüab nüüd elusalt selle tassiga elutuppa jõuda, mille peale mina ütlesin, et eks Sa püüa ja koperdasin täie auruga talle seljatagant sisse. "Anna andeks, ma ei näinud Sind!" vastasin ma kerge irooniaga, ise naeru lagistades.