We are the champions

Me võitsimeee! :D See tundub tegelikult siiani natuke uskumatu, sest mitte keegi pole varem sellega hakkama saanud. Üks teine juhtkoerakasutaja võitis ka kunagi Soomes toimunud juhtkoerte maavõistluse, aga räägitakse, et see olevat olnud selline pooletoobine võit, kuna võistluspäeva eelneval õhtul olid eestlased koos sommidega viskit joonud. Järgmise päeva hommikul oli loomulikult sommidel räme pohmakas ja see oli siis esimene ja väga pikaks ajaks viimane kord, kui Soome saatis võistlustulle Soome mehed :D Nii vähemasti räägitakse, aga ega ma kõiki detaile ei tea kommenteerida, sest minul tol ajal veel juhtkoera polnud ja tol ajal ma vist omasin isegi veel silmanägemist. Kuid võit on võit!
Ühesõnaga enne minu ja Džännu areenile tulekut oli Eestil üks individuaalvõit koos meeskonna võiduga taskus olemas. Kuid mina ja Džännu oleme teinud Eesti juhtkoeranduses ajalugu, seda sõna otseses mõttes. Eelmine aasta, kui võistlused toimusid Eestis, siis saime I-koha ja see aasta siis kordasime möödunud aasta saavutust...jipikajeii! Kuna igast riigist on oma maad esindamas kaks tandemit, siis mõlema punktide kokku liitmisel saime ka riikide üldvõidu...veelkord jipikajeii! :D
Kuid, mida peab võitmiseks siis tegema?
Iga aasta on võistlusrajal pisikesi erinevusi, kuid on mõned kindlad rahvusvahelised reeglid, mida peab järgima. Tandemil ehk pimedal ja tema juhtkoeral tuleb ühiselt läbida umbes 1,5 km pikkune neile tundmatu marsruut, mis on eelnevalt paika pandud rajameistri poolt. Pime ja tema juhtkoer ei oma halli aimugi ega ülevaadet sellest, et kus asuvad sebrad, takistused, teede ristumiskohad jmt. Iga riigi tandemi selja taga käib nendega kaasas suunanäitaja, kes koputustega annab märku, et mis on järgmine käsklus, mida ma pean oma juhtkoerale andma. Minul, kui pimedal, ei jää väga midagi muud teha, kui usaldada oma koera, et kui mulle anti korraldus anda Džännule otsida vasak sebra, siis pean usaldama, et leiab mulle selle sebra. Kui sebra leitud, siis pean ootama järgmist märguannet, et kas mulle koputatakse vasakule või paremale õlale või üldse selja keskele (see on märguandeks, et kas peame ära pöörama või otsesuunda jätkama). Oletame, et mulle tehti koputus keset selga, siis ütlengi Džännule üle ja ületades sõiduteed, jälgivad kohtunikud kullipilgul, et me ei kalduks sebralt ära. Lisaks osadel ülekäigukohtadel on ohutussaared ja seal peab ka koer peatuma. Ühesõnaga on väga palju nüansse, mida peab jälgima ja täitma ning hästi oluline on koostöö koeraga. Sa pead õigel hetkel koera korrigeerima, õigel hetkel usaldama, vajadusel õigel hetkel tempot maha võtma, õigel hetkel koera julgustama jne. Näiteks tänavusel maavõistlusel oli võistlustules ka üks Saksa lambakoer ja mina kartsin sakslast, sest olin täiesti veendunud, et tema on mulle ja Džännule põhiline konkurent, aga mis juhtus...kasutaja hakkas koera võõral marsruudil liialt palju ise korrigeerima, sest talle tundus, et koer läheb valesti ja lõpuks oli koeral pea laiali otsas ja muutus ebakindlaks ning lõpetasid võistluse viiendana. Siin ongi paar sellist pisikest asja, mida võiks meeles pidada:
a. Sa oled pime
b. See marsruut on Sulle võõras ja tundmatu
c. Sinu juhtkoer näeb
d. Sa oled ikka veel pime
e. Ja lõpetuseks...rsk, Sa oled pime ja ära ürita mitte millestki aru saada!

Kui võistluspäevast üldisemalt rääkida, siis võistluspäev algas juba hommikul. Tähtsad onud ja tädid võtsid esialgu sõna ja siis loositi välja võistlejate järjekord, et kes mitmendana rajale läheb. Mina sain õnneks minna kolmandana. See kolmandana rajale minek sobib mulle täiega, kuna ma olen paras närveldis ja ma saaksin breakdowni, kui peaksin viimasena minema vms. Ma niigi, kui pidin ootama kahe esimese võistleja järgi, tundsin, et tahaksin oksendada. Siis, kui minu kord tuli, siis sõidutati meid Džännuga stardipaika, anti päikeseprillid (see on selleks, et kui kellegil on nägemisjääk, siis päikeseprillid muudavad kõigil "pildi" ühtlaselt tumedaks). Kui juba rajal olin, siis polnud mul enam aega närveldada ja tõmmelda, vaid siis oli olukord käes ja pidin keskenduma. Kui rada läbi sai, siis olin enda ja Džännuga üpris rahul, kuigi paar-kolm kohta jäid kripeldama, sest ma ise feilisin seal. Näiteks, kui tulime poest välja ja liikusime mööda kitsast kõnniteed, siis tulid meile vastu taksid (hädasti oli neid sinna vaja, krt) ja kohe peale taksisid oli vaja paremale keerata, kus oli sebra. Džännu peatus, aga mina ütlesin, et edasi-edasi, kuna oletasin, et Džännu peatus takside pärast ja nii sattuski kaks halba asja kokku (kohe lendas tähtsatele võistlusprotokollidesse "-" kirja). Kui siin väike ülevaade, et mis 1,5 km võistlusrada siis sisaldas.
Tandem pidi hakkama saama suunahoidmisega, otsesuuna väljavõtmisega, väga madalatel ja olematutel rantidel peatumine, takistuse ees seisatamine, takistusest möödumine (pargitud autod, kõnnitee pinnamuutused, vastutulevad jalutavad koerad jmt), metsaraja leidmine, mõningaste trikkidega maantee osa, kohahoid 5 minutit ja maha kukkunud asja üles tõstmine ehk aport, mis oli tänavu täiesti uues võtmes. Lisaks pikalt vasaku ääre hoidmine, sisse- ja väljapääsu otsimine, ilma randita ja ainult turvapostidega märgitud ohutussaarel seisatamine, käsklus „siia“ täitmine, läbi parkla minemine ja sisselõikes olevad sebrad...nojaa, veel mõned nipet-näpet asjad :D


1. 178 punkti Kai Kuusk ja Janet (EST, labrador retriiver)
2. 176,5 punkti Erkki Juntikka ja Taavi (FIN, labrador retriiver) 
3. 172 punkti Gerli Kangur ja Mathias (EST, labrador retriiver)
4. 170,75 punkti Solveiga Vildmane ja Ulla-Berta (LAT, labrador retriiver)
5. 168,25 punkti Karin Viitanen ja Ava (FIN, Saksa lambakoer) 
6. 75 punkti Natalja Muravjova ja Lati (LAT, segavereline)








CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Nii tore uudis! Kuigi ma ei ole pime, saan sinu elevusest täiesti aru. Minu peres on 2 koera ja 2 kassi ning ühe koeraga, kelleks on yorkseri terjer käime me koertekoolis kuulekustrennis. Paar nädalat tagasi oli temal esimene võistlus, kus meie olime ainukesed pisikese koeraga. Kuna polnud varem sellises olukorras olnud (kutsikakooli eksam oli küll juba tehtud, kuid see oli sellises vabamas õhkkonnas ja samas koertekoolis, kus me muidugi käime. Lisaks ka veel päris lihtne), siis endal oli ka väike närv sees.
    Kõik meie grupis võistlevad koerad olid suured - labradorid, saksa lambakoerad ja isegi kaukaaslased ja siis võtsime meie oma pisikese kotist välja, tegime oma asja ära ja saimegi esimese koha! See tundub siiamaani nii uskumatu, kuid ta on nii tubli!
    Nüüd tuli küll megapikk kommentaar, kuid vast pole hullu!
    Õnnitlused veelkord!

    VastaKustuta
  2. Aitäh-aitäh ja õnnitlused ka teilegi ja pisikesele! ;)

    P.S. Kommentaari pikkused mind ei häiri, pikemaid kommentaare ongi huvitavam lugeda ;)

    VastaKustuta
  3. Palju õnne võidu puhul! Te olete ikka nii tublid. Ma juba su blogi lugedes alati imetlen, kui hästi te džännuga hakkama saate. See võit on tõestus, et teil koos on talenti ;)

    VastaKustuta

Back
to top