Tsirkus Barcelona

Kui endal pole aega tsirkusesse minna, siis tuleb ise tsirkust teha. Eile pidin Tartusse minema ja mul oli konkreetne aeg kokku lepitud, et mis ajaks pean kohal olema. Kuid teades mind, siis läks mul sutsu kiireks, sest kleit, mida plaanisin selga panna, polnud enam ühtäkki oma koha peal (mis suure tõenäosusega kindlasti ikka oli ja on siiani oma õige koha peal, aga kuna mul on tihtipeale kombeks õigest kohast mööda katsuda või õige koha ümbert kobada, siis ilmselt nii ka seekord). Ja kuna ma lõppude lõpuks ikkagist kleiti ei leidnudki, siis tekkis mul lühis, sest ma pidin ju ruttu mõtlema asemele uue outfiti. See käib mul umbes nii, et üritan kihku-kähku mõelda, et mis mantli, saabaste ja koti juurde sobib, siis leian alumise osa ja siis hakkan ülemist osa sobitama kokku alumisega või vastupidi ning kui tundubm, et asi hakkab ilmet võtma, siis kisun kõik seljast ära ja topin sahtlisse ja koogin järgmisest sahtlist uued hilbud asemele. Ühesõnaga igavene jebimine on sellega ja ma ei oska mitte midagi sinna parata, et kinni jooksen.
Kui lõpuks korterist minema sain hakatud, oli mul bussi väljumiseni 10 minutit ja enne, kui ma veel ükse kinni panin, jõudsin halada Joosepile, et ma eiii jõuaa bussile. Kuid Joosep nagu mees muiste, tõttas oma naisukesele appi ja ajas garaažist oma punase...ei, mitte auto, vaid oma jalgratta välja ja käskis peale istuda. Kui arvate, et Joosepi rattal on selline luksus nagu pakikas, siis eksite rängalt. Ta nimelt käskis mul sadulasse istuda, mille peale ma hetkeks suutsin vait õhku ahmida ja arusaamatuid sõnu pobiseda. Mina, kes siis lõpuks ei saanudki kleiti panna ja oli selle üle veidi nördinud, tundsin ühtäkki rahulolu, et olin selga tõmmanud retuusid, mis muutsid ratta sadulasse ronimise sutsu kergemaks. Ilmselgelt polnud ma üleni ainult mingisuguses liibuvas spordiülikonnas, vaid retuuside peal oli mul pikk mantel, õlakott ja läpakakott ja Džännu ka. Kogu oma varanduse andsin Joosepile, ronisin sadulasse ja sõit bussijaama poole võis alata. Joosep sörkis ratta kõrval ja lükkas mulle hoogu ja hoidis mind tasakaalus ning sedasi me bussijaama poole liikusimegi. Järgneb...homme kirjutan!

CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. Miks Joosepil autot ei ole?

    VastaKustuta
  2. Et sinul ka igav ei hakka :D
    Aga kuule, me pidime selle eelmise kleidi pildi saama ju :)
    Ja seda ka veel, et kuigi see taustapilt on väga ilus siin blogis, on selle peal olevat lillat teksti jube halb lugeda...ma loen sinu blogi kaudu mõnd blogi veel ja siis vean alati nina vastu ekraani, et nii-nii, mis siin nüüd kus on siis :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Keri leht lihtsalt niimoodi paika, et teiste blogide nimed oleksid valgal taustal. Taga olev pilt on ju ometigi paigal :)

      Kustuta
  3. Lihtsalt annan teada, et olen veel elus ja katsun täna kõik oma antud lubadused täita...

    VastaKustuta

Back
to top