Kas ma olen egoist?

Ma isegi ei tea, miks ma pealkirja lõppu küsimärgi panin. Ma olen ju tegelikult täiesti teadlik ja arusaamisel sellest, et ma ei ole egoist ega ärakasutaja. Kuid, kuna viimasel ajal on päevakorras olnud see minu lapse saamise ja tervise küsimus, siis paratamatult tekitab see alatasa inimestes miskipärast küsimusi. Eriti kui näevad, et ma olen lisaks kõigele muule jamale veel takkaotsa pime kah, et kas Joosep on ka haige või kas Joosep on tõesti täiesti terve mees või? Eee, mul tekib kohe vastureaktsioon ja tahaks küsida, miks ta EI peaks olema terve? Ei, tegelikult Joosep on veits jah peast uhuu, sest ega ta muidu ei oleks ju mingi pimeda naisega koos. Kas see on tõesti siis nii uskumatu, et ühel pool logiseval naisel on täiesti terve mees või. Ja kui nüüd suts ajas tagasi minna, siis tegelikult olin ma täitsa poolnägija, kui me Joosepiga semmima hakkasime. Ma ei tea kuidas ma oleksin tol hetkel  sellesse suhtunud, kui Joosep oleks tõesti mu maha jätnud täieliku silmanägemise kaotuse tõttu, aga igal juhul praegu ma arvan, et sellisel juhul oleks see olnud ainuõigem tegu üldse, sest järelikult poleks ta olnud see õige. Enne Joosepit oli mul üks selline noormees, kes jättiski mu päeva pealt maha, kui mul ühest silmast nägemine läks. Ega ma ei tahakski enda kõrvale inimest, kes peale ilusate silmade midagi muud ei oskakski hinnata. Ja selliseid inimesi on tegelikult päris palju, kes kohe oma seitse asja võtavad ja minema kõnnivad, kui raskus eluteele satub. Mul on lihtsalt kahju, kui inimesed, kes jätavad oma armsamad puhtalt ainult sellepärast maha, et nendega juhtub õnnetus, et siis saab kuidagi kohe päeva pealt see suur armastus otsa. Kõik tõotused, mida tähistaeva all üksteisele sosistati, võiks justkui järgmisel hetkel p*rse pista. Sellistel hetkedel nagu Sa-oled-mu-vahukommike-ja-ma-armastan-Sind-igavesti võiks siis äkki juurde lisada Aga-seda-tunnet-jätkub-mul-ainult-selle-hetkeni-mil-me-eluteele-esimene-raskus-tekib. Ma arvan, et sellised inimesed, kes otsivad endale ideaalset kaaslast, peaksid soovituslikult pärinema Supermani koomiksi sugupuust, et tuli, crashid, vesi, elekter, kõiksugu loodusjõud ei saaks liiga teha, sest kui see inimene, kes on nii täiuslik ja kes nõuab enda kõrvale üdini täiuslikkuse etaloni, siis mis saab, kui ükskord tabab seda täiuslikkust real life. Loomulikult on kõige ilusam aeg see armumise aeg, aga kui sellest armumisest paar sammu edasi liikuda, siis mingist hetkest alates jookseb elurütm ikka kuidagi rutiinsemaks ja argisemaks ja oh õudu, siis tulevad ka ju need mitte nii ilusad hetked ka. Kaaslane haigestub näiteks kõhugrippi ja oh õudu,  siis Sa näed teda kottis silmaaluste, rasvaste juuste ja higi järgi haisevana, kes nii andunult vetsupotti kallistab. Oih, ma võrdlesin nüüd füüsilist puuet ajutise kõhuviirusega, palun väga vabandust.
Mida ma öelda tahan, on Lihtsalt see, et kui oled täiuslikkuse täiuslik ja nõuad ainult täiuslikku, siis kas olete sellele mõelnud, et kui ühel hetkel mingi asi Su elus ei ole enam täiuslik, et kas võid kindel olla, et Sind ei jäeta selle väikese puudujäägi pärast üksi?
Eks mul on olnud ikka neid nõrkushetki ka, kus ma olen ise lausa Joosepile öelnud, et kuule tule nüüd mõistusele ja äkki teeks nüüd nii, et tore oli, aga lõpetaks selle pulli ära ja äkki otsiksid endale terve naise- nägija ja see, kes saab ilma komplikatsioonideta lapsi Sulle sünnitada. Ükskõik, millal või kui palju kordi ma seda Joosepile ei räägiks või olen teemaks tõstnud, siis koguaeg ütleb, et armastab ainult mind, tahab minuga koos olla ja teda ei huvita nägijast naised (muig, see kõlas nüüd umbes nii nagu teda ei huvitaks üldse nägijad naised... a la mingi pimedate naiste fetiš). Aga ei, tegelikult Joosepi jaoks pole lihtsalt esmaoluline see silmanägemine, vaid isiksus. Aga mul endal on küll vahel süümekad, et nagu oleksin noore mehe oma võrku püüdnud ja elu ära rikkunud. Vähemalt nii ma olen paaril korral arvanud. Kuid, kui oleme sellest Joosepiga rääkinud, siis tegelikult ma pole ju mitte kedagi nuga kõril hoides sundinud olema endaga suhtes. Ja ausalt ma ei hoia Joosepit magamistoas pantvangis kettidega radikate külge aheldatuna, isegi kui ma tahaks ta radika külge siduda, siis ma ei saaks, sest meil pole radikaid :D
Aga see tõepoolest paneb mind ikka ja jälle muigama, kui inimesed saavad teada , et ma olen pime ja siis kohe imestusest tahavad silmad pealuu seest välja lupsata, kui kuulevad, et jessas, et kohe päris nägija mees on Sul või?Ega inimesed otse näkku minult selliseid küsimusi väga sageli küsima ei tule, aga kuna mu ema on juuksur, siis ülepäeva juhtub tooli ikka mõni selline klient, kes on kuskilt kuulnud või tuleb jutu sees välja, et tütar pime ja siis räägitakse minu elust, tervisest ja ikka kui tubli ma olen jne. Tavaliselt uuritakse, et kas mu ema hooldab mind (tsiises, see on selline küsimus nagu pime olemine tähendaks, et ma olen voodihaige) ja et kas elan tema pool. Kuid siis tuleb välja, et ei elagi koos emaga, vaid tütar elab ikka koos oma mehega. Ja siis tasandatakse häält ja uuritakse poolsosinal või sedasi hämmeldunult, et kas mees on ka siis pime või. Minu jaoks on see kuidagi kummastav, miks inimesed automaatselt arvavad, et Joosep on ka pime ja kui saavad eitava vastuse, siis on selline kukun-kohe-toolilt-maha reaktsioon.
Selline on siis see nägijate kõige tavalisem reaktsioon. Aga on ka teistsugust suhtumist ja seda leidub isegi meie endi ehk pimedate seltskonnas. Millegipärast eeldatakse, et kui mul on nägijast mees, et siis kõik tegevused, kus pimedal oleks vaja nägija abi, et siis ilmselgelt peaks Joosep kohe sõrme nipsutamise peale kohale hüppama või veel parem, ta võiks ju koguaeg nagu takkijas mu püksisääre küljes tilpneda. Ma ei hakka eitama, et Joosep tegelikult tõesti aitab mind üpris palju ja ei hakka salatsema, et aitab ka nendes asjades, kus võib-olla nägijast naine alati ei vajakski abi, aga sellegipoolest ei ole Joosep mu isiklik abistaja ega hooldaja, vaid ikka elukaaslane, mees noh. Ma ei tea kas see tuleb kadedusest, kibestumusest või mingist kolmandast asjast, aga mulle on isegi öeldud teise pimeda poolt, et noh, mis Sul viga elada, Sul ju nägija kõrval, kes alati aitab Sind. Ja see ei ole selline sõbralik või teise üle rõõmustav hääletoon, vaid pigem etteheide. Selline,et mida Sa siin särad, kui Sul oleks pooltki nii raske kui mul, siis Sa ammu juba nutaksid. Noh, mis ma ikka oskan öelda sellise jutu peale- tüüpiline eestlaslik jutt. Vaja ikka võrrelda, et kellel ikka kõige raskem ja sitem elu on. Mina ei mõista sellist suhtumist. Parem võiks ikka väikestest asjadest rõõmu leida, isegi halbades asjades on midagi positiivset. Jajah, tean, see on ära leierdatud lause, aga tegelikult päriselt on ka nii.
Ehh, ma läksin nüüd oma jutuga veits lappama. Ma tahan lihtsalt kokkuvõtteks öelda, et ise ma end küll egoistiks ei pea ja mind ei ole vaja ka haletseda (a la sellised laused, et "oii kui kahju, et pime oled" võite rahulikult minu kuuldes ära unustada) ja  Joosepit pole ka vaja haletseda, et oma parimad aastad minusuguse pimeda peale raiskab. Ahjaa, ja kadestada pole ka mind vaja, et mul nägijast mees on.

CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Mu arust on see vahva postitus, kuna pani mind ka nö suuremat pilti nägema. Mul nt sinu kirjeldatud versioon, et sa oled nö ebatäielik naine vmt ei tulnud pähegi...pigem mõtlesin, et mis mees see sõrmust ära peidab, trollib ja välja ka ei tule sinuga :D

    VastaKustuta
  2. Hahaa, see trolliv mees on Joosep :D

    PS. Aga mul on väike riukalik plaan peas küpsemas, kuidas talle kõikide kordade eest tagasi teha ja siis öelda "You got phunked!" ;) ja kindlasti jagan seda vlogi ka oma lugejatega, sest see oleks liiga magus moment mitte jagada :D

    VastaKustuta

Back
to top