Kompostiäraveoteenus

Nädalavahetusel sai meil kolm kuud kolimisest. Ja ei, me ei korraldanud mitte ühtegi koosistumist, prallet ega käinud ka väljas (ainult õetütar käis külas). Ma julgen isegi arvata, et Joosepil polnud sellest halli aimugi, et meil sai suurest kolimispäevast kolm kuud.   Pean nentima, et mul on küll kõik asjad lahti pakitud (kusjuures kogu kraami pakkisin lahti ja sorteerisin ära vähem kui viie päevaga), kuid sellest lahtipakkimisehullusepäevast on ikka veel asju, mille asukoht on mulle teadmata. Et teil oleks väikenegi ülevaade sellest kraamist ja sodist, mida pidin pimesi sorteerima, siis siin ka väike fotojäädvustus. 

Aga vaatame vastukaaluks närvesöövatele asjadele tiba positiivsemaid külgi ka. Meil näiteks avaneb köögiaknast maaliline vaatepilt lumisele männimetsale. Naabrid on endiselt supertoredad ja sõbralikud. That's about it! :D Ei, tegelikult on positiivseid asju veel, aga ma ei viitsi nendest praegu kirjutada (ega see mingi trillalaa postitus siin pole).

Lisaks elab täpselt ületee meil siin see terroristkoer Robi, keda olen ka varasemas postituses maininud. Ainult, et selle vahega, et varasemalt polnud ta meile ületeenaabriks. Ja nüüd, kus paks lumepudru on maas, siis pole üldse tore, et Robi terroriseerib meid. Lumega on üleüldiselt raskem liigelda ja aru saada, et kus parasjagu asud, sest kõigepealt katab teed mingisugune mitmekümne sentimeetrine lume- ja jääkiht, siis on Sul jalas paksu tallaga talvesaapad ja siis tulevad alles jalatallad. Nii, et tee ja jalataldade vahele jääb ikka üpris korralik ja arvestav hulk sentimeetreid.  Katsu Sa siis midagi sellest läbi tunda ja oma maamärke tajuda, eriti veel, kui tähelepanu on ka Robi pärast häiritud.  Janetile muidugist see variant sobib, siis saab mind salaja metsajalutusele nihverdada. Ja nii me siis siin elamegi. Kui mina üritan siin vaikselt selle maha sadanud lume värgindusega hakkama saada, siis Janet kasutab alatult "vaese pimeda" perenaise olukorda ära.

Lisaks on ta leidnud endale veel ühe uue hobi. Ta nimelt kaardistas kõik ümbruskonna eramajade kompostihunnikud ära ja iga kord, kui ma päästan ta rihmast valla, põikab ta väikesele kompostiringile ja tagasi naaseb vastavalt sellele, mida süüa sai. Lõhnates siis kas porgandikoorte, leiva või üleeilse ühepajatoidu järgi. Mina olen not so happy, aga Janet on see-eest endaga super rahulolev. Kui ma olen teda juba mitmeid minuteid tagasi kutsunud ja vilistanud ja häälepaelad ära karjunud, siis lõpuks suvatseb see kompostilaastaja ja äravedaja ka välja ilmuda. Tavaliselt näeb see pilt selline välja, et kuskilt maja nurga tagant jookseb kaabekaga miski koerale sarnanev olend (võiks isegi öelda, et tegu ongi koeraga...suisa labradoriga), ainult selle vahega, et see labraator on end vahepeal arbuusiks õginud. Ohjah, miks ei võiks see preili Janet aru saada sellest, et tal on atoopiline dermatiit ja labradorina soodumus minna ülekaaluliseks? Miks ei saa koer aru sellest, et kui näeb välja nagu arbuus, kellel on jalgadeks neli hambaorki, siis need orgid varsti ei pea enam raskusele vastu ja murduvad? Ma muidu täiega nõustun, et koerad on targad (vähemalt enamus), aga no sellistel hetkedel tahaks temale inimkeeli öelda "Sa pasa ja ühepajatoidu järgi haisev pudrulojus ja koeranässakas, kas Sa saad aru, et see on tervisele halb, väga halb!" aga ta ei saa sellest ju mitte mõmmigi aru ega ütle mulle, et "Aaa, okei, nüüd ma tean seda ja enam never nii ei tee", vaid vahib oma vastikult nunnu näoga otsa, liputab saba ja limpsab oma porgandikoorte järgi haisvat keelt ning kirsiks tordil laseb Sulle krooksu näkku (see porgandikoorehais on veel headel päevadel...alati mul nii hästi ei vea). Aga kallis on see suslik kõigest hoolimata :)