Jonnakas juhtkoer

Kui me kolm kuud tagasi Tartust Kilingi-Nõmme kolisime, siis ma olin hullult vaimustuses ja  mega happy. Kuid viimasel ajal on see vaimustus hakanud minus raugema. Seda ikka nende tatiste ilmaolustike tõttu. Üks lõputu vihm, sopp ja läga (okei, tänane hommik oli tõesti erand, aga muidu on küll selline tunne nagu keegi oleks ilmataati kohutavalt kurvastanud ja nüüd see töinab seal üleval). Ma kõlan nüüd võib-olla skisofreenilisena, aga tegelikult võib vahest vihmas jalutamine olla ka päris romantiline ja kohati isegi vahva, kui Sul on vihmakeep, kumparid ja vihmavari ning südames üks soe päike, aga...  kõigele sellele on minul alati kaasas ka üks karvane sõber ja see karvane sõber ei oska märgade ilmadega normaalselt kõndida.

Ma pean selle all silmas seda, et ei pritsiks mind kurguauguni sopaseks. Et ei liiguks ringi nagu ta kasutaks nelja karku korraga ja et ei oleks sellise näoga nagu tal oleks füüsiliselt valus, kui vihm talle peale sajab.See on lihtsalt kohutav, ma põhimõtteliselt pean oma juhtkoera sundima vihmaga liikuma. Kui Janet saaks valida, siis ta valiks vihmapühad ehk et enne õue me ei lähe, kui sadu on lõppenud ja maa on ära kuivanud. Isegi Joosep on läinud poobikuga õue ja siis jalutanud selle väikese õnnetusehunnikuga keset muruplatsi, aga Janet lihtsalt seisab seal umbsena Joosepi kõrval ja vaatab anuvalt suurte ja vesiste silmadega otsa, et läheks äkki ära tuppa...? No ja mis arvate, et kui sajab ja koer ei nõustu isegi pissil käima, millest me siis üldse räägime, tööd ei tee ta siis ammugi... või no üritab teha, aga see on umbes nii, et poolaega ma nügin teda põlvega tagumikust, et liigutaks end kiiremini, sest ma ei oska sellele pisikesele juhtlambale selgeks teha, et kui me liigume kiiremini, siis jõuame kiiremini ka kuiva ja sooja tuppa. Ja loomulikult, kui ma nügin teda, siis preili Janet solvub ja otsustab üldse seisma jääda ja vaadata seda ebaõiglast ja märga maailma. Siis hakkan ma teda moosima, et olgu pealegi, ärme lähe siis jalutama, vaid lähme koju ja palun liigu nüüd edasi.

Oeh, see on õudne. Ja eile oligi see päev, kus ma otsustasin, et tahan jalutama minna, sest mul on kaalulangetamine käsil ja selleks pean ma ju liikuma ka, egas ainult korralik toitumine ei aita. Oma suures tuhinas unustasingi siis ära, et kui väga Janet vihkab vihmaseid ilmi. Mõtlesin, et jalutan siia kodulähistesse metsatukka ja siis sealt edasi väikesele linnaringile.  Metsa poole läks Janet üllatavalt meelsasti, aga kuna see on suhteliselt lühike teejupp ja metsas mina enamasti ringi ei tuija, vaid seisan kindluse mõttes ühe koha peal, siis pärast Janeti jooksutuure, panin talle rakmed peale ja otsustasingi väikese linnaringi teha. Noh, ütleme nii, et plaan õnnestus, aga mitte päris sellisel kujul nagu ma plaanisin.

Me nimelt eksisime ära... või oleks õigem öelda, et Janet eksitas mu ära, sest ignoreeris minu käsklusi. Ju ta üritas mind üle kavaldada, aga mina ju putkin vastu ja nii me kaks jonnijuurikat seal vihmas kaklesime ja vaidlesime. Kui me lõpuks koju jõudsime, mina läbinisti tilkudes ja Janet täieliku sopakollina mu kõrval seistes, ütlesin Joosepile vihast podisedes, et ma ei taha sellest praegu rääkida! Mitte et ta oleks üldse midagi küsinud :D 
 
Täna hommikul läksime ka Pärnusse ja kui ma hommikul trepikojast välja astusin, siis olin end seekord varustanud pikasääreliste kummikute ja mantli ja kapuutsiga jne. No, et vihmas vastu pidada, juhuks kui taaskord pean kauemaks lageda taeva alla jääma, aga minu ebameeldivaks või meeldivaks üllatuseks oli väljas kuiv ja kõik oli ära jäätunud. Pean mainima, et kummikutega jää peal pole just kõige parem liigelda ja seetõttu tegin kohe maja ees paar 12 punkti väärilist pääsukest ja topeltlutsu. Janet muidugi ehmatas selle peale ära ja ronis kohe muru peale ja hakkas mind maeiteakuhu vedama. Jälle ma kukkusin Janetit kamandama, et palun mine tee peale ja otsi tee, aga kui mu juhtlammas on endale pähe võtnud, et miski on mulle ja talle ohtlik (antud juhul jää), siis keeldub käsku täitmast. Iseenesest armas ja hea omadus, aga mitte alati. Lõpuks oli mul ümbrusest pilt nii sassis ja ma ei saanud enam muhvigi aru, et kus on mu kodu, kus on bussipeatus või kus ma üleüldse olen, aga siis tuli üks härra ja ütles, et koer tahab teid vastasmaja trepikotta viia. Mnjah, Janet leidis, et kui õues on libe, siis jätaks ehk linna peale minemata ja kui ma tagasi tuppa keeldun minemast, siis äkki sobib mulle teise maja trepikoda. Ükskõik kuhu, aga mitte jääga linna peale.

Ma ausõna ootan nii väga juba kevadet, neid rohelisi pungi puudel ja põõsastel, lilli, kuiva asfaldi ja neid õhukese tallaga jalanõusid, et ma tunnetaksin paremini jalge all olevat teed ja siis ma võiksin kasvõi sada korda ära eksida, siis on poogen, sest siis on soe ja kuiv.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top