Appi, mis ma selga panen

Minu meelest on see suht aegumatu lause naistel "Appi, mis ma selga panen?!". Nägija ajal võis taolist lauset minu suust kuulda vast kõige sagedamini just nendel hetkedel, kui sain kutse kuskile olulisele üritusele või peole ning siis esimese asjana sorteerisin peas oma riidekapi sisu läbi ja mõtlesin, et appi, mida küll sellisele üritusele selga panna. Nüüd, kus minu nägemisega on totaalselt nägemist, siis see kurikuulus "appi, mis ma selga panen!?" on endiselt minu sõnavaras kasutusel, kuid igapäevasesse kasutusse on lisandunud veel üks sarnane väljend, nagu "Oeh, pean jälle hakkama oma kapisisu revideerima...". See pole küll külvatud paanikaga, küll aga raske ohkega, mis peidab endas tõsist dilemmat, meistriklassi ajugümnastikat ja muret. Sest ma pean ju endale pimesi kümnete ja kümnete hilpude seast valima ja kombineerima omavahel sobivad rõivad. Ja mitte ainult omavahel sobivad, vaid lõpptulemusena tahaks end ikka võimalikult mugavalt ja hästi ka tunda ja hea välja näha. Ohe kaasneb sellega seetõttu, kuna kui Sa oma rõivaid ei näe, siis on see üpris keeruline, väsitav ja aeganõudev protsess. Vähemalt minu jaoks, sest minu jaoks on vääga oluline see, milline ma välja näen. Alati on olnud ja on siiani!

Kuna ma kaotasin nägemise pea 10-aastat tagasi, siis on selle aja jooksul jõudnud päris mitu moevoolu üle käia ja võrreldes toonast linnapilti tänasega, on see ikka kardinaalselt muutunud. See tuleb tavaliselt ilmsiks ja tabab mind just siis kõige valusamalt, kui olen järjekordsel shoppingutuuril koos oma õega, kes hakkab mulle kõiksugu moekaid ja lahedaid asju kokku kuhjama. Tavaliselt on nii, et kuskil 10st kolm rõivast jätame ostmata ja mitte sellepärast, et need mulle ei sobiks, vaid sellepärast, kuna ma ei tunne end mugavalt "sellist" asja seljas kandes. Kohe meenubki hea näide viimasest kiirshoppingust. Kui olin juba kassas valmistumas tasumiseks,haaras õde viimasel minutil kassa kõrval seisvalt stangelt veel ühe hilbu, öeldes mulle, et tegu on hästi kifti tegumoega pluusiga. Mul polnud põhjust grammigi kahelda, sest oma õe valikuid usaldan ma 99% ulatuses. 1% hõlmab enda alla siis minu kahtlused ja ebakindluse, mis aeg ajalt välja lööb. Igatahes läksin siis mina omauue tavaariga koju ja kui tahtsin seda "kifti" pluusi selga panna, siis tabas mind elupettumus. Ma hoidsin käes pluusi asemel pigem mingisugust vaipa meenutavat eset... Katsusin seda üht- ja teistpidi, aga ma ei suutnud enesele endast ilusat ja moekat naist silme ette manada. Lappisin "vaiba" kokku ja panin kummutisse ära. Mingi hetk jäi aga see "vaip" (ma ei tea kuidas seda paremini nimetada) mulle uuesti näppu ja otsustasin huvi pärast minna ja uurida Joosepi käest, et mis suurusega tegu on, sest see oli hüüber lai ja lohvka. Ilmusingi siis "vaip" näpus Joosepi ette ja palusin suurust vaadata, milleks oli size one. Ehk, kui õigesti aru sain, siis on kõigile naistele mõeldud üks ja see sama suurus. Ja siis tabas mind üllatus, sest Joosep ütles, et ma näen sellega väga hea välja ja see sobib mulle... Ta pidi seda mulle vähemalt 10x ütlema, et ma jääksin uskuma. Siin siis mina toda "vaipa" kandmas.



Siin tulebki mängu minu puuduv silmanägemine, sest olen üpris kindel, kui saaksin kasvõi korrakski pilgu peale visata oma praegustele ja poe riidekabiinis proovivatele rõivastele, siis saaksin kindlustunnet juurde, et kuidas sobib ja millega sobib. Kuid ma olen tänulik ja rõõmus selle üle, et ma olen elanud nägijana, sest tänu sellele on mul olemas ettekujutlus värvidest ja erinevate stiilide sobivusest. Näiteks need, kes on sünnist saati pimedad, siis nemad peavad põhimõtteliselt usaldama oma sõbrannat või isiklikku abistajat või keda iganes. Et kui sõbranne ütleb, et Sulle täiega sobib see roosa pluuse, siis peadki seda uskuma. Sa ei saa vaielda, et roosa pole päris Sinu värv. No muidugi siis saab, kui inimene lihtsalt ise tunnebgi, et roosa on ehk liiga lapsik tema vanuse kohta, kuna ühiskonnas mingisugune laialt levinud mentaliteet ütleb, et roosa on ikka pigem lasteaialaste teema. Kuid see ongi jällegi selle ühiskonna mõjutus, sest sünnistsaati pimedal pole võimalust ISE selle üle otsustada, kas ja kui hästi talle mingisugune värv sobib, kõik käib usalduse peale. Ise võib-olla mõistmata, et roosasid on erinevaid- fuksia, vaarikaroosa, mannavahuroosa, lillakasroosa, beebiroosa jne.. Ühesõnaga erinevate variatsioonidega. Sellepärast ma olengi tänulik oma nägija aja eest, sest tänu sellele on minu maailm ja kujutluspilt värvikirev. Mul ei ole lihtsalt punane, sinine, roheline, must, valge, kollane, pruun, lilla jne. Ma ei pea mehaaniliselt pähe õppima või end harjutama mõttega, et roosa ja punane ei sobi omavahel kokku, kollase ja sinise combo pole ka just parim valik, mida teha võiks, pruun ja must- pig NO! Ja nii edasi.

Mul ei ole kindlat stiili. Pigem olen ma stiilitu. Ma võin ühel päeval välja näha nagu lillelaps, seljas sitsi-satsiline suvekleidike, juuksed lahtiselt lendlemas või korvipunutuna. Järgmisel hetkel võin ma jalga tõmmata katkised teksased ja peale tõmmata mõne topi või pusa. Ja sorry, kuna sügis pole ka enam teab mis mägede taga, siis sügise outfitist rääkides, siis vahepeal tuleb mul meeleolu kanda oma täpilist või halli lillemustrilist sügismantlit, mille all armastan kanda kootud kleiti ja pakse sukapükse. Järgmisel hetkel aga võin selga tõmmata nahktagi, heegeldatud mütsikese ja teksased. Ühesõnaga selline seinast seina outfit.
Mul on siiani mõned rõivad alles, mis pärinevad minu nägija ajast. Kuskil möödunud aasta suveni hoidsin praktiliselt viimast kui hilpu kiivalt alles, sest see oli vist mul seotud kindlustundega. Ma olin neid näinud ja kandnud ja teadsin kuidas need mul seljas istuvad, milline ma nendes välja näen ja mis omavahel sobivad. Kuid nagu elus ikka, siis õe utsitamisel, pidin neist lahti laskma. Riietel olid värvid tuhmunud, pleekinud, kulunud ja nii mõnigi rõivas nägi päris räbal välja. Õnneks päris puhast vuuki õde mu riidekapis ei teinud ja see on mulle tohutult oluline, kuna need nägija ajast pärinevad rõivad annavad mulle kindlustunnet ja on mulle pidepunktiks uute hilpude soetamisel. Vähemalt praegu on see nii, et kui ostan uue pluusi ja juurde panen nägija ajast pärineva seeliku, siis suudan paremat pilti endale ette manada. Aga ega mul alati pole rõivastus nii kombineeritud, et üks ese on vana ja teine uus. Sellistel puhkudel siis tulebki kõigepealt mängu mugavus ja see tunne, mis ütleb mulle, et näen selles tõepoolest hea välja ja mitte ainult tunne, vaid ka usaldusisiku sõnaline kinnitus.

Uute riiete ostmine näeb tavaliselt sedasi poes välja, et käime õega mööda poodi ringi ja uurib ja otsib mulle kõige ägedamaid ja lahedamaid asju (võttes arvesse minu eelistusi ja soove) ning siis suundume kabiini, kus ma hakkan kõike ükshaaval proovima. Nägija ajast on muidugi see erinevus sisse tulnud, et kuna minu õel on täielik ülevaade minu riidekapi sisust ja seal leiduvast, siis poes käimegi sellise pilguga, et ühed püksid sobiksid mitme pluusi ja pusaga või üks jakk sobiks mitme seeliku, pükste ja pluusiga. Õde tavaliselt räägib kohe juurde, et millega see kokku sobib. Alustades papudest, sukapükstest ja lõpetades jakiga ja kõik mis sinna vahepeale jääb. Mulle meeldib oma õega poes käia, sest kui miski sobib mulle, siis ta ei varja oma emotsiooni, vaid ütleb hästi entusiastlikul häälel näiteks "Oh Kai, see sobib Sulle perfektselt! Sa näed üli lahe välja!" või "Aahh, Sa oled mega numpsik selles!". Ja kui küsin kindluse saamise mõttes veel korra või 10x üle, siis ütleb tavaliselt a la miskit sellist "Jaa Kai, kui Sa vaid näeksid ennast. Mul on nii kahju, et Sa ei näe... Sa näed selles lihtsalt tõsiselt superarmas välja! Usu mind, ma ei valetaks Sulle!"
Ja nii ongi. Õde kirjeldab mulle viimse kui detailini uute rõivaste mustrid ja värvid lahti. Näiteks, kui uus pluus oleks kollane, siis ta ei ütle mulle lihtsalt, et see on kollane, vaid toob kindla asja näiteks, et mul tekiks võimalikult tõetruu ja reaalsusele vastav kujutlus pluusi värvist. Öeldes näiteks, et tegu on melonikarva pluusiga. Kui ei ole võimalik puu- ja köögiviljade, loodusnähtuste vms najal tuginedes kindlat näidet mulle tuua, siis pole harvad korrad, kus õde meenutab mõnd nägia ajast pärinevat ehet, nõud, rõivast, koera või mida iganes asja, millega mul on oma mälestus ja siis saamegi mulle värvist ülevaate. Ja et ma ei upuks ja ei jääks tundideks nõutu näoga kummuti ette seisma, siis tavaliselt enne uut hooaega, tuleb õde minu poole ja kombineerib mul mõned riidekomplektid valmis. See näeb umbes nii välja, et ühes virnas võivad olla ühed püksid, retukad ja / või seelikud ning nende otsas omakorda mitu pluusi, et teaksin, et need pluusid sobivad just nende pükste, retukate või seelikuga. Pluss papud, ehted, kotid jne.

Seda kõike on tegelikult meeletult palju, mida meelde jätta ja meeles hoida. Tavaliselt kipub ju ikka nii olema, et mida väga sageli ei kasuta, siis see ka ununeb. Nendeks puhkudeks olen ma teinud endale arvutisse eraldi Riidekapi nimelise kausta, kus mul on erinevad outfiti combod üles märgitud. Lisaks on mul veel selline väike abimees nagu värvimääraja. See näeb välja selline.



Põhimõtte on lihtne. Asetad selle aparaadi vastu riiet, vajutad nuppu ja siis teatab kena eestikeelne naishääl värvi. Ja mitte lihtsalt värvi, nagu sinine, punane, kollane jne, vaid purpune, väga hele kollane, kahvatu oranž jne. Ainult siis kipub see abimees valetama, kui eseme ja abimehe vahele pääseb valgust või kui ese on selline ebamäärases toonis, näiteks nagu mereroheline. Sellisel juhul kipub ta ütlema roheline / sinine ja edasi mõtle juba ise.

Seega sellist kõige põhjalikumat riietumisalast nõustamist annab ja teeb mul õde, kuid kindlasti ei ole vähemtähtsam roll ka Joosepil. Kui õde aitab mul hoida sõrme pulsil uuema aja moel ja outfitidel, siis Joosep on klassikalise stiili sügav austaja ja klassika ei lähe teadupärast kunagi moest. Joosep on mulle nii mõnegi klassikaliselt ilusa rõivaeseme soetanud ja olnud ka lihtsalt sõnalise osaga valikute tegemisel toeks. Õnneks, vähemalt mulle on selle kaheksa ja natuke peale aastate jooksul mulje jäänud, et Joosep on seda masti mees, kes võib vabalt oma naisega poodelda, ilma, et seestpidiselt vaikselt sureks ja see on ütlemata tore. Aga võib-olla on asi ka selles, et ma ise ei suuda ka mitmeid tunde neid hilpe selekteerida, valida, proovida ja käia ühest poest teise, äärmiselt tüütu ja väsitav. Näiteks see hall mantel on üks minu vaieldamatuid lemmikuid, mille Joosep mulle lihtsalt ühel suvalisel päeval ostis.




Saime linnas kokku ja täiesti lambist ütles, et tahab mulle mantli osta ja nii läksimegi poodlema. Kui palju mehi teevad selliseid ettepanekuid või emotsioonioste oma naisele? Emotsiooniost kõlab küll kuidagi väga tuisupeana ja halvamaiguliselt, aga ma ei mõtle seda üldse kehvasti, sest Joosep üldjuhul emotsioonioste ei tee. Ta on äärmiselt kalkuleeriv. Mina olen pigem see uhuu ja ulalaa, tahan-tahan, ostan ära ja siis jääb kappi seisma. Kui tolle mantli juurde tagasi tulla, siis mul on selle juurde perfektselt sobituv vihmavari ka. Samuti hall ja selline kuppelvihmavari, millel on pitsiline serv ja pärlid peal. Ja ei ole harv, kui selle vesihalli mantli kombineerin mustaga ja efekti annan roosade huulte, küünte ja kõrvarõngastega. Ühesõnaga, kui soovin olla klassikaliselt ilus ja väljapeetud, siis tõmban endale enamasti Joosepiga koos valitud ja ostetud rõivad selga.
Siin pildil on mul ema ostetud kleit, mis on iseenesest täitsa armas ja mõnusalt suvine, kuid natuke vajaks vist ümbertegemist.



Nimelt ma eelistaksin, et rindade alla õmmeldaks kumm, mis selle kleidi veidikene kokku kroogiks, sest muidu on mul endal suts selline tunne, nagu ma oleksin endale voodilinast kleidi teinud, mis hõljub igas suunas ja ei rõhuta taljet. Ehee, kui Joosepi ette esimest korda selle kleidiga ilmusin, siis ütles, et ma olen nagu peole minev okupant. Sügaval nõuka ajal olevat olnud nii, et okupandid tulid ja panid eestlaste öösärgid selga ja läksid peole. Sellepärast ka selline võrdlus. Ema on samuti mulle mõningasi häid riideleide saanud, kuid kuna ema on, kas teadlikult, ükskõiksusest või pahaaimamata mind outfiti osas mitte just kõige paremas olekus lasknud inimeste keskele minna, siis on selle kohapealt usaldus saanud kannatada. Lisaks on ema mulle korduvalt öelnud ja vastanud minu pärimistele, et kas need rõivad sobivad omavahel, et mis vahet sellel on, Sa nagunii ei näe ju. Ja vot selline lause, isegi, kui see on poolnaljaga mõeldud, siis see tekitab minus ikkagist tunde, et ema jaoks pole see nii olulise väärtusega. Kuigi ma ei mõista miks, sest ise käib ta suht viimase peal riides...

No vot, selline see pimedast peast riietumispostitus saigi. Tegelikult on veel mitmeid nüansse, millest saaks ja võiks rääkida. Eriti, kui pidada silmas sünnistsaati pimedate riietumisstiili ja miks võib vahel tänavapildis kohata pimeda seljas üpris kentsaka kooslusega rõivastust. Sellegaseoses tekkis mõte, et äkki peaksin mõningased pimeduse ja riietumisega seotud apsakad kirja panema- need on päris lõbusad! :D Aga kuna see tuli elupikim postitus ja mu käed vaikselt kukuvad juba küljest, siis ma tõmban otsad kokku. Kindlasti peatun sellel teemal ka oma vlogis, sest üks lugeja uuris samuti minu riietumise kohta, kuna ma nägevat niivõrd hea välja ja teised pimedad, keda on tänavapildis kohanud, et nende riietus on selline maitsetu. Päris seda sõna küll ei kasutanud, aga umbes-täpselt sarnast.
Igatahes, kui teil on täpsustavaid küsimusi, millest ma ehk ei jõudnud rääkida või ei osanud tähelepanu pöörata, siis olge varmad küsima! ;)

CONVERSATION

13 kommentaari:

  1. Oh, sellist isikliku shoppamisassitenti oleks endalegi vaja :)!
    Off topic, ma kohtasin Hageris LARPil üht pimedat tüdrukut, kes nägi imelahe välja ja mängis oma rolli nii ägedalt, et ma alguses ei saanud aru üldse, et ta pime on.

    VastaKustuta
  2. Väga äge, et Sul selline kokkupuude pimedaga oli! ;)

    VastaKustuta
  3. Tahtsin lihtsalt tänada, et sellise postituse tegid, sain kohe palju targemaks. :)

    VastaKustuta
  4. Täiesti teemast väljas aga ma nägin Sind täna unes. Jalutasid Janetiga vastu.
    Ma pole kunagi kohanud Sind ja nüüd ilmusid unenäos:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hah, nii lahe! :) Kui peaksin kunagi päriselt Sulle vastu jalutama, siis tule ütle tere.

      Kustuta
  5. Kadestamist väärt õde!
    Muide ammu olen vaadanud, et käid kenasti riides, et isegi mõni nägija ei näe nii hea välja! Mina näiteks :D

    VastaKustuta
  6. Vastused
    1. Vabandan ette, aga oled kirjutanud kuskil, mis juhtus nägemisega? Miks juhtus ja kuidas sellest nii positiivselt välja astusid?

      Kustuta
  7. Jah, olen sellest varasemalt kirjutanud. Täpsemalt sellest, miks ja kuidas oma nägemise kaotasin, saad lugeda järgmistelt linkidelt:

    http://kai-su-karu.blogspot.com.ee/2015/06/kuidas-ma-pimedaks-jain-vol-1.html

    http://kai-su-karu.blogspot.com.ee/2015/06/kuidas-ma-pimedaks-jain-vol-2.html

    VastaKustuta
  8. See Joosepi ostetud mantel on tõesti ilus!

    VastaKustuta
  9. Joosepil täitsa silma riiete koha peal :-D

    VastaKustuta

Back
to top