Tartu tripi juhtumisi ja muljeid

Väisasime pühapäeval Kikuga Termika juubelikontsertit, mis toimus Tartu Vanemuise kontsertmajas - Janet oli ka muidugi kaasas. Nagu ma juba oma Facebooki blogilehel hõiskasin, siis kontsert oli hüperSUPER! Hit hiti järel: Armun Üksindusse, Juulikuulumi, Muinasjutumets, Torm ja ühel hetkel astus lavale ka Harmo Kallaste, kes sättis end klaveri taha ja esitusele tuli lugu Ainult Sina Võid Mu Maailma Muuta - see oli nii hingestatud, õrn ja ilus, et klomp tuli kurku ja meele kiskus härdaks. Ainuüksi selle loo pärast tasus kogu vaev end ära.



Vaev selles suhtes, et tänaseks on umbes poolteist aastat sellest, kui Joosepiga Tartust ära kolisime ja vahetasime üles-alla lookleva linna ruumi tasapinnalisema maakonna vastu. Absoluutselt masendav oli tajuda, kui sitaks on mu füüsiline vorm siin Pärnumaa metsade vahel läinud. Tartus elades polnud mul vähimatki probleemi mööda Lossi või Vallikraavi tänavatpidi turbokiirusel üles Toomemäeni rassida jättes kõik (isegi nägijad) pikalt selja taha maha. Tundsin end alati võidukalt, kui jälle mõnest nägijast turboboostiga mööda tuhisesin - see tunne oli mõnus! Kuid nüüd, ma tundsin end nagu läbi klopitud hakkliha, mis ei suuda oma vormi hoida. Jalad ei tahtnud hästi kuuletuda, lihastesse lõi vastik ja torkiv pinge sisse ja no kõik sada muud häda sinna otsa. Ma tõsimeeli mõtlesin, et ma saan infarkti. Okei, kontsertmajja minnes polnud asi veel nii hull, aga kui hakkasid trepid, siis aste astme järel tõmbus mu selg niiskeks ja süda hakkas puperdama. Meil olid kohad rõdul ja see tähendas omakorda veel lisatreppe. Kui lifti kohta pärisin, siis Kiku oli selline, et ah, mina ei tea, võib-olla kuskil on ja rühkisime vapralt aina ülespoole.Ma reaalselt mõtlesin, et kui ma olen kõik astmed vallutanud ja oma taguotsa mugavasse klapptooli istutanud, siis võin lõpuks rahulikult sussid püsti visata - I'm done.

Kuna ma tormasin Tartusse tühja kõhuga, siis minu ettepanekul tellisime telli.ee-st Asian Chefist süüa, no et peale kontserti, Kiku poole jalutades, on mugav tee pealt õhtusöök kaasa haarata. Ma tegelikult algselt tahtsin Chopstickist seda vürtsist bambuse ja pähkliga kana, aga kuna see ei jäänud meile tee peale, siis leppisin Asian Chefiga. Leppimise tegi minu jaoks kergemaks fakt, et nende menüüvalikus oli samuti pähklitega rooge, ajee! Mina, maailma suurima pähklimanjakina, võtsin nii riisi kui ka kastme indiapähklitega, aga oma pettumuseks avastasin, et kastmesse polnud pähkleid lisatud. Ei tea ,kas nad arvasid, et kui ma juba riisi roheliste aedviljade ja pähklitega võtsin, et siis pole enam kastmesse tarvis lisada. Igatahes suht nõme, ma olin arvestanud, et saan topeltpähklitega roa, aga no see selleks.

Kui ma kastmest esimese mehise ampsu võtsin, siis mul lõi pisarad silma, ihu tõmbus niiskeks ja ninast tati välja. Uurisin Kikult pool naljatades, et ega tal pole juhuslikult kuskil nurgas vedelemas üht üleliigset tulekustutit, sest mul oleks hädasti tarvis tulekahjut oma suus kustutada. See oli ikka totaalne häving, mis mu suus toimus. Kuigi ma olen harjunud vürtse sööma ja see oli kõigest kahe tšillikauna märgistusega roog. See peaks selline keskmine olema, sest väidetavalt kõige kangem on nelja tšillikauna märgistusega toit. Ma tean, et riis peaks teoreetiliselt suts leevendama seda tšilli põletavat tunnet, aga teate mul sai riis enne otsa ja siis ma kühveldasin seda kastet paljalt edasi sisse. Pärast hakkasin mõtlema, et ega liigne vürts ometigi põhja alt ära ei löö. Oleks see vast much fun, kui ma öösel une pealt Kiku voodi täis roojaksin. Ma ei tea, sellega oleks siis Kikul minuga seoses vist kõik tehtud ja nähtud. Kui tahate elamust, siis tellige 71 ja 203 - soovitan! :D

Hommikul sättisin end nii valmis, et jõuaksin 10.30 Pärnu bussile. Mõtlesin, et sõidan linnaliiniga kesklinna, sealt sups bussikasse ja istungi Pärnu bussile, aga kõik sai alguse sellest, kui ma jäin linnaliinibussist maha. Mu reaktsioon oli selline, et lihtsalt keset bussipeatust korrutasin valjuhäälselt "Ei-ei-ei-ei!". Mõtlesin, et mis ma edasi teen ja mina, kes ma olen maailma aeglaseim otsustaja, tegin otsuse, et fine, liigun edasi jalgsi ja minule omaselt loomulikult seda marsruutipidi, mida ma pole ealeski varem janetiga kahekesi läbinud. Panin lihtsalt kogu oma usalduse Janeti peale, no et küll me hakkama saame.

Enne, kui teele asusime, siis kõige tõsisemalt vaagisin ja analüüsisin olukorda, mis nõudis Riia tänava üht keerulist ja mitmete valgusfooridega eraldava ristmikku ületamist. Mõtlesin, et kas me oleme Janetiga võimelised tiheda liiklusega ristmikku õigeaegselt ületama, kas ma adun ära, millal oleks õige aeg teed ületada ja kui ei adu, kas Janet päästab mu ja astub mulle taaskord ristipõiki ette, nii nagu on seda paaril varasemal korral teinud. Lõpuks otsustasin, et tühja kah - Janet teab, et ma olen veits suitsiidne ja et mul tuleb hoolega silma peal hoida, et ma ummisjalu liiklusesse ei tormaks ja nii asusimegi teele.
Ma polnud absoluutselt milleski kindel, et kas minu peas olevad fragmendid, mis mulle eelnevast õhtust ähmaselt meenusid, kui Kikuga koju jalutasime, kas need asetsevad minu "puzzles" ikka õigetes kohtades ja kas ma jõuan soovitud sihtkohta.

Aga nagu vihjest võite välja lugeda, siis saime hakkama - muidu ma ei kirjutaks praegu siin. Minu kartus ristmiku ees osutus asjatuks, kuna saime selle suurepäraselt ületatud, kuid üks probleem meil siiski tekkis. Esimene ja ainukene.Konflikt minu ja Janeti arusaamade üle tekkis Kaubamaja kõrval oleva ristmiku ületamise osas. Et jõuda bussijaama oli mul tarvis ületada sebra, et jõuda Kvartali kõrvale ja sealt omakorda ületada järgmine sebra, et jõuda Tasku kõrvale.Andsin poobikule korralduse otsida sebra, aga Janet muutus seda käsku kuuldes täiesti apaatseks ja vahtis ainuüksi unistavalt Raekoja platsi poole, nagu mind poleks olemaski. Ma korrutasin mitu korda, et otsigu sebra. Toetudes ümbritsevatele helidele, teadsin ma tegelikult juba ise ka, et kus see sebra paikneb, aga ma ei saa ju sõiduteed ületada, kui koer on oma kehaga täiesti teises suunas. Mul oli tarvis, et keeraks end sebra poole, et saaksime sõidutee ületatud. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui keerasin ise selle susliku manuaalselt sebra poole.

Kui oli aeg sõiduteed ületada, siis mis te arvate, et Janet võttis saba selga ja tuiskas rõõmsalt üle, mkm. Ma konkreetselt lükkasin takka, et me ikka rohelisega üle jõuaksime. See tüüp oli lihtsalt elupettunud, et me peame Tartust lahkuma. Ta vist arvas ja lootis, et me lähme meie vanasse korterisse ja niisama seiklema ja sõpradega kohtuma, sest kuni Kaupsini oli ta nii elevil ja reibas, uudistas keskonda ja oli tunda, et koer naudib melu ja liiklust ja rahvamasse. Aga tjah, siis mina paha perenaine käskisin bussijaama poole minna :D

Ma täiega tajusin, kuidas ümbritsevad inimesed meid piidlevad ja mõtlevad

  • Vaene koerake, ei saa rahulikku koeraelukest elada.
  • See juhtkoer on nii rumal.
  • Issand, milline sadist, lükkab oma koera üle tee ja muudkui kamandab, et mingu edasi ja edasi.

Sest neid, kes mõtleksid laiemalt, et oii, näe kuidas koer iseloomu näitab ja jonnib, selle peale paljud ei mõtle. Tegelikult kõiksugu erinevate situatsioonide taga võib olla nii palju erinevaid eellugusid. Aga no lõpp hea, kõik hea ja lõpuks saime kenasti bussile. Seal oli ka korraks väike intsident. Ma nimelt astusin bussi neli minutit enne bussi väljumist, sain oma 0-pileti ja läksime janetiga kohta otsima. Janet leidiski meile kaks kõrvuti vaba kohta, oli end keeranud vahekoridorist istmete vahele, kui äkitselt selja tagant tuli mingi vene babulja, kes ütles.: "Nuu-nuu, eta majaa mjesta!" ja ma tahtsin juba vene keeles vabandama hakata (ikkagi viisakas inimene või nii, eksole :D), kuid see babulja haaras Janeti poolpoovast jalutusrihmast kinni ja tõmbas mu poobiku ühe järsu liigutusega rauhti istme vahelt välja. Mul jäi sõnaotseses mõttes see "isvinjete" kurku kinni. Nagu mis asja? Milles vaene koer süüdi on? Äkki lõpetaks selle kätega selgeks tegemise ära ja prooviks inimese kombel suhelda? Kas meie käitumiskultuur ongi selline, et anname paugu vastu molli ja ärme üldse vaevugi suhtlema. Janetil oli seekord üldse väga-väga kehvad reisikogemused, sest minnes astuti poobikule käpa peale ja seda suisa nii õnnetult, et Janet lasi üle bussi kuuldavale valjuhäälse niuksatuse, mille peale pistis üks laps üle bussi pröökama, et koerad ei tohi bussis olla, ainult puuris. Ema proovis last vaigistada, öeldes lihtsalt, et see teine koer ja et ole umbes praegu tasa. Kuigi selle asemel oleks võinud lihtsalt sõbralikult selgitada, et mis koeraga on tegu.





 
 

CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. ma saan täiesti Janetist aru - ma jumaldan Tartut! Elasin seal veidi vähem kui aasta, aga olen totaalselt armunud. Ja lahkumise ajal jonniks ma ka :D

    See mutt bussis oli lihtsalt kasvatamatu ülbik!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle ka Tartu täiega meeldib, aga no ma seekord soovisin ikka bussile jõuda, sest mul polnud järgnevaks 2h plaane ja niisama vegeteerimine ei tundunud ka ahvatlevana :)

      Kustuta
  2. Ma ei julgeks never ühegi koera (isegi kui on nii sõbralik ja tore, nagu Janet) juurde ISE minna teda ära tirima-kakkuma. Okei, Janeti puhul ma tean, et ta on supersõbralik ja kõike, aga see mutike ju ei tea.

    VastaKustuta
  3. Appi vaene Janetikene! Tead oleks ma seal samas bussis olnud, ma vist oleks seda mutti samamoodi kaelast tõmmanud. Mida on näppida teise koera? Need on need Vene babuljad, no tõsiselt. Seiklusi täis päev sul nagu alati :D

    VastaKustuta
  4. Vaene poobik jah. Kas seda juhtub muidu tihti, et talle bussis või muudes rahvarohketes kohtades peale astutakse? Lisaks tahtsin küsida, kas need toredad pildid Janetist on ka Tartu tripi ajal tehtud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õnneks mitte. Kui õigesti mäletan, siis see oli teine kord. Pildid ei ole Tartu tripi ajal tehtud, vaid paar nädalat varem Tallinnas :)

      Kustuta

Back
to top