Etteruttavalt olgu ära öeldud, et nüüdseks olen ma taas rõõsa ja roosa, teps mitte enam kurb, aga üleeile öösel koju jõudes istusin ma esikus nagu hunnik õnnetust ja ütlesin Joosepile, et ma tunnen nagu ma oleks teist korda oma elu jooksul pimedaks jäänud.
Ma nimelt unustasin oma valge kepi maha. Sõbranna poole, kes elab teises linnas.
Ma pole päris kepitu, seda mitte. Mul on vana kepp alles, mida ma oma koolitustel kasutan. Mul on isegi üks tutikas kepp, pole kordagi pakendist välja võtnud, aga mul pole õrna aimugi kuhu ma nad pistnud olen.
Sobrasin kõik kapid, sahtlid, kotid läbi ja ei ole. Ja see ei ole midagi, mida keegi tahaks mult ära varastada. Ma lihtsalt ise olen need kuhugi maru heasse kohta pannud, mis ilmselt koristamise ajal tundus suurepärane hoiupaik neile olema. Joosep aitas samuti otsida, kuid temagi ei suutnud nende asukohta tuvastada.
Noh, ega ma väga palju ei lootnud kah, sest vahel mulle tundub, et tema näeb veel vähem kui mina. Ta ei näinud isegi oma kohvitassi köögi töötasapinnal. Seda on juhtunud küll ainult ühe korra, aga siiski. Ja viimane kord ta ei näinud vannitoas oma kuivavaid trussikuid, mis rippusid tal otse näo ees. Ma astusin vannituppa ja ulatasin vaesele hingele tema ihupesu. Ta oli väga üllatunud, et need seal olid. Kuivatusrestil.
Maitea, kas pean juurde selgitama, miks kepi unustamine sõbranna autosse oli minu jaoks nii kohutavalt kurb ja traagiline.
Valge kepp pimeda inimese jaoks on tema silmad, tema iseseisvus. Ja kui ma sain aru, et mu iseseisvus on nipsust ära võetud, ma sõltun teistest, siis see muserdas mind nii kohutavalt palju.
Me otsisime isegi seda keppi, mille ema mulle Hiinast tellis. Seda keppi, mille ma esimesel korral välja naersin, öeldes, et see on paras tapariist. Seda keppi, mille Joosep tõstis endale töölaua nurgale, et mind sellega aeg-ajalt nalja viluks kõdistada, kaela juurest sudida, kui ma istun diivanil ja kuulan süvenenult audioraamatut või mängin telefonis rallit.
Ema oli internetist vaadanud, et oh, hea soodne kepp, tütar on mul pime, tema kasutab ja raudselt Eestis on need mitu korda kallimad ning telliski ära. Väga nunnu. Aga see ema tellitud kepp, ütleme nii, et sellega oleks võinud sama hästi kaasa panna ka uue varu randme, sest seda keppi ei kannata kaua käes hoida. See on paras harjavars. Kahju et sellel keermeid pole, muidu keeraks harjased külge ja saaks korraliku põrandaharja. Ja ma natuke imestan, et kuidas Hiinas üldse nii rasked, jämedad ja suured kepid eksisteerivad – hiinlased on ju nii tillukesed. Ei ole või?
See oli esimene kord (ilmselt ka viimane), kus ma olin nii tohutult kurb, et me isegi ema, heast südamest tellitud valget kaigast ei suutnud üles leida. Sellega oleks vähemalt häda pärast kannatanud ööpimeduseski iseseisvalt liikuda.
Kui olime kogu korteri otsast lõpuni läbi tuhlanud ja seda tulemusteta, siis vajusin esikusse jalatsipingile kössi ja tundsin nagu midagi suurt on minus katki läinud. Ma tundsin end nagu mind oleks teadmata ajaks puuri luku taha pandud. Ma tundsin end nagu lind, kes ei pääse oma vabal valikul ja tahtel lendama minna. Vot täpselt nii oluline on mulle vabadus,iseseisev liikumine, voli minna millal ja kuhu iganes ma tahan. Ja ma usun, et räägin siin väga paljude rohkemate Inimeste eest, kellel ühel või teisel põhjusel on liikumisvabadus piiratud.
Mõnes mõttes tunnen ma end seda siia kirjutades natuke pahasti, sest minu olukord on ajutine. Ma pean kõigest kolm päeva kepita olema. Mõni inimene on kogu oma eluajaks aheldatud nelja seina vahele või väga kitsastesse oludesse.
Aga nii see kord juba elus on – oma mured on ihule need kõikse lähemad.
Ma isegi ei teadnud, et valge kepi puudumine võiks mind niivõrd sügavalt mõjutada. Kuna pimedana on nii ehk naa iseseisvus suuresti väga piiratud (me saame ju nägemismeele kaudu ümbritsevast maailmast infot 85%), siis kui tsuti-tsuti seda veelgi vähendada, siis on see koheselt tuntav ja see mõjub tõepoolest muserdavalt. Kui mitte muutuda dramaatiliseks ja öelda, et hetkeks võib olukord tunduda isegi maailma lõpuna.
Kuna ma soigusin ja kurtsin, et mis ma nüüd teen, ma ei saa Tessaga jalutama minna, mul vaja septembrikuu raames oma sammukesi koguda jne jne, kuni ma lõpuks ütlesingi oma südantlõhestava lause, et ma oleks nagu teist korda pimedaks jäänud.
Joosep püüdes ilmselt lahendust leida, pakkus, kas ma harjavart ei taha seni kasutada…
Ei taha!
Tänan väga. Sa muidu hommikul raseerides roostetavat nüridat nuga ei taha kasutada, pardli asemel või nii?
Ma isegi ei tea, kas ta tegi nalja või oli see nüüd tõsine pakkumine. Igatahes ma keeldusin tema lahkest, vastupandamatust pakkumisest.
Aga noh, halloo – iga kepp ei sobi. Kepi puhul on oluline pikkus, raskus, jämedus, ergonoomika. Päris suvalise harjavarrega ei saa. Okei, hädaolukorras, kus kellegi elu sõltub minust, siis…siis ma haaran silmagi pilgutamata vannitoast kasvõi esimese põrandaharja või pesumopi. Mitte selle käsna siis, eksole, vaid selle pika varrega karvase tuusti.
Nüüd ma suurest hirmust, et ma ei peaks enam kunagi midagi sellist tundma, tellisin endale kamaluga keppe. Isegi ühe roosa. Oma kepivaru on alati kasulik ja mõistlik hoida, sest iial ei või teada, millal sind tabab ajuudu, nagu mind eile. Või millal otsustab su kepp keset liiklust koost laguneda. Seda on juhtunud.
Kujutage ette, jalutad õndsalt mööda teed, kobad oma kepikesega tee servakest toks-toks, tabad mõnd liiklusmärki,valesti pargitud tõuksi,trepiastet..ja siis otsustab kepp poolel teel kohtumisele lihtsalt juppideks pudeneda. Katsu sa siis selle kahekümne sentimeetrise jupiga, mis sulle pihku jääb, oma teekonda väärikalt, sirge seljaga jätkata..ja ega ei jätkagi. Siis teed mehele või sõbrale videokõne ja lähed nagu naine muiste koju.
Aga lugu sai siiski õnneliku lõpu. Ma tegin mõned kõned ja lõunaks jõudis mu igatsetud kepp õnnelikuna koju tagasi. Ma tõttasin kohe Tessaga jalutama ja tegin kohe mõnusa pika ringi. Ja nii vähe ongi inimesel õnneks vaja – lihtsalt üht õige pikkuse ja jämedusega keppi. Mina jälle happypuppy ja saan rahuliku südamega magama ära minna, sest tean, et hommikul saan taas oma igapäevasele jalutusele minna. Üksi. Iseseisvalt. Ilma, et keegi peaks minu järel ootama või mida iganes veel.
Kui suur vahe on kepiga ringiliikumisel ja juhtkoera kasutamisel? Ma olen kursis, et sul uue juhtkoera saamine lõppes kurvalt, aga sa enam uut juhtkoera ei soovi?
VastaKustutaKepiga liikumine on minu jaoks siiski märksa keerulisem ja nõuab tohutult palju rohkem tähelepanu ja keskendumist. Lihtne on teelt ära kalduda, suunataju ära kaotada. Mul siin mitu korda juhtunud, kus teoorias on mul teekond peas, aga siis astun ühe väikese vale sammu või kaldun kuhugi ära ja enam ei leia seda õiget teeotsa üles.
KustutaPooltel kordadel olen omal käel olukorrast välja tulnud, aga on ka neid olukordi olnud, kus teen sõbrale või Joosepile videokõne.
Kõige hullem on kellegi hoovi ära eksida või kui olen ennast kuhugi võpsikusse suutnud ära kaotada. aga egas midagi, siis ainsaks lahenduseks on kuulata autoliiklust (kui seda on) ja suuna annab kätte ka telefonirakendus (aga neid sindrinahkasid ei saa samuti 100% usaldada, ajavad vahel korraliku käojaani).
Suuremates linnades on lihtsam liikuda ja liigelda. Kõvakattega kõnnitee jalge all, rohkem maamärke, mida kepiga kontrollida, saades kinnituse, et oled endiselt õiges kohas. Ja noh, kui inimesel on nägemisjääk, siis on liiklemine märksa lihtsam, suisa lillepidu võrreldes kottpimeda inimesega.
Tean seda kindlalt väita, kuna olen need nägemise hääbumise vaheetapid ise läbi teinud.
Juhtkoer hoiab suunda, otsib kiirelt vajalikud teed, rajad, trepid, uksed, pole küsimustki. Nii et ma olen endiselt juhtkoera usku.
Oh, mu vastus juba nii pikk, seega lühidalt kokkuvõttes: hetkel uut koera tulemas ei ole. Ma tegin otsuse, leppisin enesega kokku, et kui mulle pakutaks juhtkoera, siis ma olen valmis temaga kohtuma ja kui meil on omavaheline klapp olemas, siis ma võtan. Ise ma aktiivselt kellegi uksel koputamas ei käi, et kas või millal mõni koer on treeningust tulemas või mitte.
Ma väga ei taha sellele aktiivselt mõelda ka, sest siis juhtub see, et postitan oma vastuse ära ja lähen täidan Sotsiaalkindlustusameti lehel avalduse juhtkoera saamiseks ära... või kirjutan treenerile: "Hei-jõu, tahaks koera!" :D
Aga kui kerge oleks uut juhtkoera saada, kui soovi on? Kas see on lihtne, et paned end järjekorda ja varsti uus väljaõpetatud koer olemas või... ?
KustutaKui palju sa praegu valge kepiga ringi liigud võrreldes ajaga kui Janet olemas oli?
Vabandust, kui sul Janetist raske rääkida on :( :)
Sa ei pea vabandama. Mul kipub pisar silma tulema, siis kui meenutan temaga toredaid hetki ja neid olukordi, kus ta mind välja aitas, võiks isegi öelda päästis. Niisama võin rääkida ikka. See on vaid tore, sest nii ta elab meie südametes ikka edasi.
KustutaJuhtkoera on meil Eestis minu arvates vägagi lihtne saada. Esita vaid taotlus.
Esimest koera õige pisut võib-olla natuke keerulisem, sest oled nii-öelda uus leht. Kui aga oled juba oma teise, kolmanda koera ootel, siis saad lihtsasti. Vaadatakse sobivust, inimese eluviisi, harjumusi ja hinnatakse vajadust.
Minule pakuti isegi Vietnamist tulevat juhtkoera, kuid ma ei julenud midagi kindlat vastata. Ma ei saa ju öelda, et tooge jah koer Eestisse ja siis oleks tobe küll, kui selgub, et meie omavaheline klapp pole eriti hea. Temperamendid erinevad, koer minu jaoks liiga aeglane, liiga energiline jne. Üht ma tean kindlalt, mina sportliini labradori juhtkoeraks ei soovi. Samuti on minu jaoks ka värv oluline.
Hei Kai! Tervitused!
VastaKustutaKas sa saaksid kirjeldada ka seda, kuidas täpsemalt sa arvutit kasutad, tekste loed ja kui raske oli seda (ekraanilugeja?) kasutamist ära õppida? Noh, nii et täielik tumba ka aru saaks, mis võimalused on.
Ja kas punktkirjas tekstid on üldse enam teema.
Sõbra jaoks küsin. :D