Homme toimub siis see kaua oodatud Soome-Eesti-Läti juhtkoerte võistlus, kus igast riigist on esindatud kaks parimat ja ülla-ülla, ka mina olen Janetiga võistlusrajal. Ei pea vist mainimagi, et ma olen närvis, paanikas, näen õudusunenägusid ja olen paanikas. Kas ma ütlesin, et olen paanikas! Igatahes ma olen paanikas...

Lõpuks ometi oleme peale pikka ja väsitavat päeva kodus tagasi. Käisime täna nimelt pealinnas, kus toimus juhtkoerte õppe- ja treeningpäev. Kõigepealt sõitsime Tartust Tallinna Baltijaama, kus esimene varajane seltskond jagati sujundajate vahel ära ja mindi eraldi vanalinna tänavatele kõndima. Ma ei oska öelda, et kuidas teistel läks, kuid Janet on super tubli ja see pole lihtsalt mingisugune minu suvaline subjektiivne hinnang oma juhtkoerale, kes siis oli suurepärane...et ikka väga-väga tubli, et siis tubli jah! Igatahes sellise hinnangu andis sujundaja Külli Väikene peale vanalinna keerukaid marsruute ja lahendusi. Lisas veel, et seda on näha, et minu nõudlikus, igapäevane liikumine koeraga, täpsus ja sihikindlus on Janeti puhul väga silmnähtavalt vilja kandnud, sest vanalinnas olevat olnud mitmeid kohti, kus nii mõnigi juhtkoer oleks eksinud, kuid Janet tuli nendest olukordadest auga välja. Võib-olla tundub see postitus hästi suti suti-minu ja Janeti upitamisena, aga ma olen tõesti siiralt rõõmus tänase eduka päeva üle ja kuigi Janet on väga hea juhtkoer, siis nagu inimestelgi, esineb ka juhtkoertel aeg-ajalt kehvemaid päevi, kus töötuhin on kuhugi plehku pannud. Aga eks kunagi keegi tark on öelnud, et ega päevad pole vennad... Igatahes ma olen nii uhke oma väikse Popsiku üle!
Peale vanalinnas ringi kolistamist liikusime terve trobikonnaga edasi trolli peale ja sõitsime edasi Kristiine linnaossa või Mustamäe (Google ütleb, et ratsabaas asub Kristiines..mina ka ei tea...ma pole tallinlane), kus meie lõpp sihtkohaks oli Tondi Ratsabaas. Seal ootasid meid kannatlikult juba hobuterapeut Sirje Argus koos oma valge teraapiahobuse 10 aastase Paradiisiga. Kogusime natuke tarkuseteri teraapiahobuste kohta ja saime ka ise teraapiat Paradiisi patsutamise, silitamise ja ratsutamise kaudu. Noh, päris Liivimaa parima ratsutaja tiitlit ei saa meile anda, sest tegelikult asi oli selline suhteliselt rahulik ja stabiilne ning hobuterapeut liikus koguaeg ise juures ning seega ei saanud uljamad ratsafännid maneešist välja kapata. Sellel konkreetsel teraapiahobusel oli komme käest oma mokkadega napsata ja kui seda ei tea või ei oska ette aimata, et millal seda teeb, siis see võib päris korralikult ära ehmatada ja muidugi üks märg tatilärakas jääb ka käele, aga muidu oli igati äge ja nunnu hobune (ladina keeles: equo).
Õppe- ja treeningpäeva lõpetuseks harjutasime toidu maast mitte võtmist, kus tänavale laotati ahvatluseks kohe päris mitu kotletikest, mida siis juhtkoeratreener Anu Lokke isiklikult oli öösel oma väikeste kätega küpsetanud.
Koju jõudes andsin Janetile siis Tema uut toitu (1st Choice Hypoallergic, pardiliha ja teraviljavaba krõbinaid) ja magustoiduks ühe suure notsukõrva, mis oli siis tõesti välja teenitud :)
Õppe- ja treeningpäevast võtsid osa ja andsid oma panuse: Anu, Külli, Maariel, Natalja, kaks Liisat, Merike ja Pepe, Miša ja Tsa-Tsa, Galina ja Pagiira, Marika ja Luna, Gerli ja Mathias, Margo ja Roosi, Julia ja Mona, Toomas ja Picasso ning mina ja Janet.

Meelitasin täna Joosepi ja Pythoni ka Kassitoomele, et koonud saaksid natukene koos mürgeldada. Kusjuures täna oli jälle sellel Näituse tänava jupil tõkked ja kraana ning seekord oli Joosep selja taga, kes kinnitas mulle, et Janet tegi takistusest möödumise ja otsesuuna jätkamist ideaalselt. Jepikajeii!
Aga tahtsin hoopiski teisel teemal kirjutada...nagu ma paar postitust tagasi varem kirjutasin, siis Kassitoomel on sellised vahvad pink-kiiged, kus saab kahekesi istuda ja selga toetada ning iga kord, kui Janetiga parki jõuame, siis on meil oma kindel kiik, milleni lähme ja nii ka seekord.Jõudsime kiigeni, andsin Janetile maiustuse, patsutasin Teda ja lasin Ta jooksma. Ise kobasin kiike ja istusin päikese kätte nautlema (rakmed panin koos jalutusrihmaga enda kõrvale). Kuna mul oli huvi, et kui lai see kiik õigupoolest on, siis natuke katsusin käega vasakult ja paremalt ning pidin nentima, et siia mahub lausa kolm-neli inimest. No seeselleks, hakkasin kiigele jalgadega kergelt hoogu lükkama, aga kiik ei tahtnud kuidagi hoogu sisse saada...jonnakas ja põikpäine nagu ma olen, andsin oma säärelihastele valu ja lükkasin tugevamalt hoogu juurde ja juurde, kui äkki tõusis inimene püsti ja jalutas minema...
Peagi naases minu juurde Joosep (kes käis vahepeal vist Pythonit tagasi kutsumas) ja küsis:"Noh, kas Sa peletasid vanahärra ära või?"

PS. Janetil oli täna päev täis luksust, sest sai pargis mürgeldada Pythoniga, siis mingi aeg liitus meie seltskonnaga Janeti teisik, ehk et labradoripreili Lotte ja õhtul käisime pargis koos tänase sünnipäevapoisi juhtkoer Mathiasega.
PS2. Tundub, et see nädal saab korralikult harjutada Janetiga takistustest möödumist, sest esialgsete andmete põhjal tundub, et see kraana jääb Näituse tänavale veel mõneks ajaks. Mulle see variant sobib väga hästi, sest see on natuke õppe- ja treeningpäeva eest. Tegelt on igapäevane kõndimine juhtkoeraga praktiseerimine ja õppepäev.