Natuke aprillinalja :D
Ma pean end üldiselt mõnusa huumorisoonega inimeseks, kellel tuleb vahel harva ette ka naerupursatusi....ah, mis ma ikka pläman...tegelikult olen ma imelikult naerusuine ja lõbus inimene, lausa nii rõõmsameelne, et tihtipeale vaatavad inimesed mind natuke kahtlustavalt.
Ma vist sattusin natuke hoogu oma sissejuhatava osaga.
Tegelikult tahtsin ma Teiega jagada oma aprillinalja, mille ma Joosepile suure hoole ja armastusega tegin. Eile õhtul võtsin niidi ja nõela ning suundusin Joosepi juurde, kes parasjagu pesi vannitoas oma sokke. Ma siis hästi muretul häälel uurisin, et mis värvi niidiga on tegu. Saades teada, et niit on tumesinine, vastasin, et see sobib mulle suurepäraselt kampsuni parandamiseks. Järgmiseks uurisin, et kas Ta saaks olla mulle abiks niidi nõelapeast läbi ajamisel? Kuid selle peale uuris Joosep, et kus mu niidistaja on. Õnneks ei pidanud ma hädavalet välja nuputama, kuna niidistaja on mul Nõmmes (no et oleks kohe hea mugav võtta, kui peaks vaja minema...muig).
No mis siis ikka, ega Joosep ei saa ju ometigi oma armsale, nunnule, ilusale, tublile, vaimukale, vapustavale, pimedale naisele ära öelda ja hakkas siis niiti nõelasilmast läbi ajama ning uuris isegi, et kui pikka niiti mul vaja oleks. Aga kuna mul oli ikkagi käsil ekstreemselt salajased 1. aprilli eelvalmistustööd, siis vastasin jällegi täiesti muretul häälel, et ma ise lõikan paraja pikkuse, tänasin, andsin musi ja lippasin magamistuppa..."katkist kampsunit" demonstratiivselt nõeluma. Joosep pidi suht kohe minema koertega õhtusele ringile ja ma kannatamatult ootasin...ise samal ajal istusin voodi peal, kampsun pahupidi sules ja tegin õmblemisele sarnanevaid liigutusi. Joosepit aga oli tabanud mingisugune jutuajamisesoon ja muudkui rääkis ja rääkis. Lõpuks ütlesin Talle, et kuule ma ei saa keskenduda õmblemisele (õmmelge ise kottpimeduses), kui Ta nii palju lobiseb ja eeldab, et ma pean veel kogu juttu analüüsima ja oma arvamust avaldama. Natuke on armas ka, kui oma mees vaikimisi peab Sind kõikvõimsaks - all mighty Kai! :D
Lõpuks saabus siis see kaua oodetud hetk ja ma jäin korterisse üksi. Ruttu viskasin kampsuni käest ja hakkasin kärmelt Joosepi pükse otsima. Lõpuks, peale natukest ringi tuulamist, leidsin ka tagaotsitavad püksid üles.Hakkasin ruttu püksisäärt kinni traageldama (kindluse mõttes traageldasin topelt, kuna Joosepil on väga tugevad jalad ja äkki hommikul kiiresti riidesse pannes rebib niidi katki ja ei märkagi, et püksisäär oli kinni traageldatud. Mõtlesin alguses ühte säärt kahe erineva koha pealt kinni traageldada, aga libistades järelejäänud niidi sõrmede vahelt läbi, mõistsin, et selle niidiga ei mängi välja. Kuid soov midagi veel traageldada oli nii suur, et hakkasin kärmelt ka püksitaskut kinni traageldama...tehes viimaseid nõelapisteid, kuulsin kuidas alt trepikoja uks kinni pandi ja Joosep üles liikus.
Hommikul ärkasime rõõmsatujuliselt ja mina kohe ei ajanudki end voodist püsti, vaid mõnulesin sooja teki all, kui mõni hetk hiljem meenus mulle, et oii, ma tegin ju Joosepile väikese krutskit täis üllatuse ning jäin ootama, et mu teine pool naaseks vannitoast magamistuppa riietuma.
Sealt Ta lõpuks tuligi, istus voodile ja võttis oma nii ilusasti kokku traageldatud püksid. Raputas neid ja hakkas jalga panema. Tekkis mõne sekundiline imelik vaikus ja mina mõtlesin, et nüüd hammustas küll nalja läbi ja hoiab oma reaktsiooni tagasi, et ma ei saaks üle toa hõisata: "Aprill!"
Kuid äkki lausus Joosep uskumatul ja hämmeldunud häälel: "Kai, Sa õmblesid mu püksisääre kinni?!"
Mina kavalalt: "Jaaah!"
Joosep veelgi hämmeldunult: "Miks?"
Mina selili naeru lagistades: "Sest täna on ju 1. aprill! Aprill!!!"
Joosep muigas ja hakkas naerma ning ütles: "Ja mina veel aitasin Sul niiti nõelasilmast läbi ajada..."
"Jaah, ma tean ja see ongi minu meelest asja kõige naljakam osa", lõkerdasin veel valjemini.
Kuid ega minagi ei jäänud oma aprillinaljast ilma. See polnud küll isiklikult mulle tehtud, vaid kõigile kergeusklikele või siis nagu mulle meeldib öelda...huumorisoonega inimestele. Teadete meililisti tuli järgmine kiri (katkend kirjast):
Täna algusega kell 17.00 toimub Tallinnas aadressil Raua tänav 1 Eesti
Pimedate Liidu saalis raamatu Pimedaile elatud elu esitlus.
Raamatu autoriks on kauaaegne Eesti Pimedate Liidu esimees Ago Kivilo.
Kahesaja leheküljelises kõvade kaantega teosesse on Ago Kivilo kogunud
kokku oma elukilde alates tema lapsepõlvest kuni tänase päevani.
Raamatu põhiosas teeb ta tagasivaate pimedatega koos oldud ajale ja neid
aastaid on päris palju. Eraldi peatükkidena võib välja tuua peatükid
pealkirjadega Jursu puhkekeskuse sünd, Mis juhtus Tartus ja Pimedate liidu
tagatuba ja kuidas see sündis.
Kuid siis kirjutas Artur väikese lisa "faktide" näol:
Tere!
Täpsustusena Guido kirjale, ta unustas kahjuks mõned faktid oma kirjast
välja.
Ago Kivilo palus kõigil kohal olla täpselt, mitte hiljaks jääda.
Saladuskatte all võin vihjata, et üritusele on tulemas tähtis isik
Kadriorust, kelle initsiaalid on T, E ja I.
Lisaks: Kõigi raamatu ostnud inimeste vahel loositakse välja Google
isesõitev auto, selle esimest müügivalmis mudelit on oodata Eestisse
praeguse kuu jooksul, võib-olla isegi täna, sõltub, kuidas laev üle Atlandi
kohale jõuab, jääolud ja nii. Laevaliiklus nagu teada, on ebausaldusväärne,
kuid Google isesõitev auto tuleb.
Ühe raamatu hind on 227,56 eurot ja koos raamatuga saab iga ostja ka
plastikust lille ja Harineri toodetud saunaharja.
Korralduskomitee koosseisus: Janne J****, Sülvi S******, Ustad Rillid ja
Alge Kepp ootavad rohket osavõttu. Kaasa võtta pikaldane meel ja suures
koguses naljasoont.
Korralduskomitte nimel
Artur
Hmm, mina lugesin ja isegi kopeerisin Joosepile selle Arturi kirjakese ja hakkasin Joosepi Skype aknasse oma pikka mõtisklust kirjutama, mis ei jõudnudki väga pikaks minna. See oli järgmine: "Oletame, et inimene ostab raamatu, kraabib oma viimase raha kokku, võidab selle Google isesõitva auto, aga mida Ta teeb sellega. Eestis ei ole ju veel seadused nii kaugele arenenud, et võiks selle autoga...krt, see on ju aprillinali!"
Mnjah, nüüd lugedes seda kirjakest mitmendat korda üle, siis imestan, et ma kohe läbi ei hammustanud, aga pean tunnistama, et väga andekas huumor ja mind ajab iga kord see uuesti naerma kui loen ning mul pole häbi isegi tunnistada, et sellise nalja ohvriks langesin.
PS. Kes ei tea, milliseid nalju me samal ajal eelmine aasta üksteisele tegime, siis tsekkige seda postitust ;)
Ma vist sattusin natuke hoogu oma sissejuhatava osaga.
Tegelikult tahtsin ma Teiega jagada oma aprillinalja, mille ma Joosepile suure hoole ja armastusega tegin. Eile õhtul võtsin niidi ja nõela ning suundusin Joosepi juurde, kes parasjagu pesi vannitoas oma sokke. Ma siis hästi muretul häälel uurisin, et mis värvi niidiga on tegu. Saades teada, et niit on tumesinine, vastasin, et see sobib mulle suurepäraselt kampsuni parandamiseks. Järgmiseks uurisin, et kas Ta saaks olla mulle abiks niidi nõelapeast läbi ajamisel? Kuid selle peale uuris Joosep, et kus mu niidistaja on. Õnneks ei pidanud ma hädavalet välja nuputama, kuna niidistaja on mul Nõmmes (no et oleks kohe hea mugav võtta, kui peaks vaja minema...muig).
No mis siis ikka, ega Joosep ei saa ju ometigi oma armsale, nunnule, ilusale, tublile, vaimukale, vapustavale, pimedale naisele ära öelda ja hakkas siis niiti nõelasilmast läbi ajama ning uuris isegi, et kui pikka niiti mul vaja oleks. Aga kuna mul oli ikkagi käsil ekstreemselt salajased 1. aprilli eelvalmistustööd, siis vastasin jällegi täiesti muretul häälel, et ma ise lõikan paraja pikkuse, tänasin, andsin musi ja lippasin magamistuppa..."katkist kampsunit" demonstratiivselt nõeluma. Joosep pidi suht kohe minema koertega õhtusele ringile ja ma kannatamatult ootasin...ise samal ajal istusin voodi peal, kampsun pahupidi sules ja tegin õmblemisele sarnanevaid liigutusi. Joosepit aga oli tabanud mingisugune jutuajamisesoon ja muudkui rääkis ja rääkis. Lõpuks ütlesin Talle, et kuule ma ei saa keskenduda õmblemisele (õmmelge ise kottpimeduses), kui Ta nii palju lobiseb ja eeldab, et ma pean veel kogu juttu analüüsima ja oma arvamust avaldama. Natuke on armas ka, kui oma mees vaikimisi peab Sind kõikvõimsaks - all mighty Kai! :D
Lõpuks saabus siis see kaua oodetud hetk ja ma jäin korterisse üksi. Ruttu viskasin kampsuni käest ja hakkasin kärmelt Joosepi pükse otsima. Lõpuks, peale natukest ringi tuulamist, leidsin ka tagaotsitavad püksid üles.Hakkasin ruttu püksisäärt kinni traageldama (kindluse mõttes traageldasin topelt, kuna Joosepil on väga tugevad jalad ja äkki hommikul kiiresti riidesse pannes rebib niidi katki ja ei märkagi, et püksisäär oli kinni traageldatud. Mõtlesin alguses ühte säärt kahe erineva koha pealt kinni traageldada, aga libistades järelejäänud niidi sõrmede vahelt läbi, mõistsin, et selle niidiga ei mängi välja. Kuid soov midagi veel traageldada oli nii suur, et hakkasin kärmelt ka püksitaskut kinni traageldama...tehes viimaseid nõelapisteid, kuulsin kuidas alt trepikoja uks kinni pandi ja Joosep üles liikus.
Hommikul ärkasime rõõmsatujuliselt ja mina kohe ei ajanudki end voodist püsti, vaid mõnulesin sooja teki all, kui mõni hetk hiljem meenus mulle, et oii, ma tegin ju Joosepile väikese krutskit täis üllatuse ning jäin ootama, et mu teine pool naaseks vannitoast magamistuppa riietuma.
Sealt Ta lõpuks tuligi, istus voodile ja võttis oma nii ilusasti kokku traageldatud püksid. Raputas neid ja hakkas jalga panema. Tekkis mõne sekundiline imelik vaikus ja mina mõtlesin, et nüüd hammustas küll nalja läbi ja hoiab oma reaktsiooni tagasi, et ma ei saaks üle toa hõisata: "Aprill!"
Kuid äkki lausus Joosep uskumatul ja hämmeldunud häälel: "Kai, Sa õmblesid mu püksisääre kinni?!"
Mina kavalalt: "Jaaah!"
Joosep veelgi hämmeldunult: "Miks?"
Mina selili naeru lagistades: "Sest täna on ju 1. aprill! Aprill!!!"
Joosep muigas ja hakkas naerma ning ütles: "Ja mina veel aitasin Sul niiti nõelasilmast läbi ajada..."
"Jaah, ma tean ja see ongi minu meelest asja kõige naljakam osa", lõkerdasin veel valjemini.
Kuid ega minagi ei jäänud oma aprillinaljast ilma. See polnud küll isiklikult mulle tehtud, vaid kõigile kergeusklikele või siis nagu mulle meeldib öelda...huumorisoonega inimestele. Teadete meililisti tuli järgmine kiri (katkend kirjast):
Täna algusega kell 17.00 toimub Tallinnas aadressil Raua tänav 1 Eesti
Pimedate Liidu saalis raamatu Pimedaile elatud elu esitlus.
Raamatu autoriks on kauaaegne Eesti Pimedate Liidu esimees Ago Kivilo.
Kahesaja leheküljelises kõvade kaantega teosesse on Ago Kivilo kogunud
kokku oma elukilde alates tema lapsepõlvest kuni tänase päevani.
Raamatu põhiosas teeb ta tagasivaate pimedatega koos oldud ajale ja neid
aastaid on päris palju. Eraldi peatükkidena võib välja tuua peatükid
pealkirjadega Jursu puhkekeskuse sünd, Mis juhtus Tartus ja Pimedate liidu
tagatuba ja kuidas see sündis.
Kuid siis kirjutas Artur väikese lisa "faktide" näol:
Tere!
Täpsustusena Guido kirjale, ta unustas kahjuks mõned faktid oma kirjast
välja.
Ago Kivilo palus kõigil kohal olla täpselt, mitte hiljaks jääda.
Saladuskatte all võin vihjata, et üritusele on tulemas tähtis isik
Kadriorust, kelle initsiaalid on T, E ja I.
Lisaks: Kõigi raamatu ostnud inimeste vahel loositakse välja Google
isesõitev auto, selle esimest müügivalmis mudelit on oodata Eestisse
praeguse kuu jooksul, võib-olla isegi täna, sõltub, kuidas laev üle Atlandi
kohale jõuab, jääolud ja nii. Laevaliiklus nagu teada, on ebausaldusväärne,
kuid Google isesõitev auto tuleb.
Ühe raamatu hind on 227,56 eurot ja koos raamatuga saab iga ostja ka
plastikust lille ja Harineri toodetud saunaharja.
Korralduskomitee koosseisus: Janne J****, Sülvi S******, Ustad Rillid ja
Alge Kepp ootavad rohket osavõttu. Kaasa võtta pikaldane meel ja suures
koguses naljasoont.
Korralduskomitte nimel
Artur
Hmm, mina lugesin ja isegi kopeerisin Joosepile selle Arturi kirjakese ja hakkasin Joosepi Skype aknasse oma pikka mõtisklust kirjutama, mis ei jõudnudki väga pikaks minna. See oli järgmine: "Oletame, et inimene ostab raamatu, kraabib oma viimase raha kokku, võidab selle Google isesõitva auto, aga mida Ta teeb sellega. Eestis ei ole ju veel seadused nii kaugele arenenud, et võiks selle autoga...krt, see on ju aprillinali!"
Mnjah, nüüd lugedes seda kirjakest mitmendat korda üle, siis imestan, et ma kohe läbi ei hammustanud, aga pean tunnistama, et väga andekas huumor ja mind ajab iga kord see uuesti naerma kui loen ning mul pole häbi isegi tunnistada, et sellise nalja ohvriks langesin.
PS. Kes ei tea, milliseid nalju me samal ajal eelmine aasta üksteisele tegime, siis tsekkige seda postitust ;)
