Koonulood
Mõni aeg tagasi silmasin Maci blogis sellist sissekannet "100 Happy Days" ja mina sain sellest aru nii, et kõik toredad inimesed üle Eesti ja ka väljaspoolt Eestit (mis on vägagi loogiline, kuna ettevõtmise pealkirigi on inglisekeelne. Tõlkes "100 Õnnelikku päeva") teevad sissekande igast päevast (postitades pildi) sellest, mis neid tänasel päeval rõõmustas. Kuuldavasti väga paljud ei suuda sadat päeva vastu pidada ja mingilt maalt loobuvad...on inimesi, kes peavad vastu kuskil 10-päeva, on inimesi, kes peavad vastu 30-päeva ja on ka neid vapraid, kes tõesti peavad peaaegu lõpuni vastu. Kuna mina kuulsin sellest ettevõtmisest mingi nelja või viie päevase hilinemisega, siis otsustasin, et seekord ei liitu, aga ehk järgmine aasta läheb õnneks, kui Mac mulle seda meelde tuletab...
Lisaks avastasin end täna mõttelt, et tegelikult kui ma sellises asjas osaleksin, siis mul poleks just väga keeruline leida igast päevast killuke seda rõõmu. Minu rõõm on minu kollane päiksekiir, minu kollane kullatükike, minu kollane rõõmupall, minu kollane labradoripreili, minu kollane Janet, kes lihtsalt alati toob ootamatuid rõõmuhetki minu päevadesse. Ehk et, kui oleks vaja lisada sada päeva järjest pilte hetkedest või asjadest, mis mind õnnelikuks teevad ja päeva rõõmu toovad, siis ma lisaksin iga päev ühe pildi Janetist, aga erinevates kohtades, erinevates tegevustes ja erinevates poosides.
Kuna viimastel päevadel kipub minu blogi minema eriti koonulikuks, siis jätkan sama rida...pole ju mõtet takistada paratamatust! Ma lihtsalt pean sellest kirjutama, sest omamoodi puudutab see seda õnneliku päeva teemat. Nimelt hommikul läksin Janetiga parki, enne parki jõudmist pean natuke mööda Näituse tänavapoolset kõnniteed kõndima, aga mingi hetk Janet astus kõnniteelt maha autoteele, liikus mööda kõnnitee äärt edasi ja astus tagasi kõnniteele. Sain aru, et järelikult oli kõnniteel takistus ja kuulsin eespoolt lähenevaid metallseid helisid. Suutsin juba natuke pingesse minna, et appi-appi, mis seal toimub, kui Janet äkki uuesti astus kõnniteelt maha ja kõndis natuke aega mööda autoteed. Lõpuks astus tagasi kõnniteele ja suhteliselt varsti keeras ka pargiteele. Kiitsin ja patsutasin Janetit, et oli nii tubli tüdruk ja andsin maiustust. Liikusime siis reipalt pargi poole edasi ja seal oli nagu ikka: tavapärane nuuskimine, pöörane mäest hooga alla jooksmine ja lihtsalt värske õhu nautimine.
Peagi oligi siis vaja tagasiteele end asutada. Kuna ma oletasin, et ega 20 minutiga need takistused kõnniteelt ära pole kadunud, siis järelikult tagasiteel ootab meid umbes samasugune kõndimismuster, kui tulles. Jõuame siis esimese takistuseni, Janet seisab ja analüüsib olukorda. Mina juhtkoerakasutajana tean, et koeral tuleb rahulikult lasta olukorraga tutvuda ja mitte hakata kohe rapsima, et:"Mine-mine nüüd!" ja et:" Mida Sa seisad?" Sedasi ajab kasutaja koera ainult pingesse ja nii on eksimised kerged tulema. Sel ajal, kui Janet tutvus takistusega, tuli minu juurde töömees ja ütles:"Oi, siin on kraana ees. Ma ehk aitan Teid sellest mööda?!"
Ahaa, või et kraana...ma jubedalt kardan traktoreid ja kraanasid. Need võivad eemal seista ja oma tööd teha, aga kui need metallkolakad peaksid minust mööduma või kui mina pean neist mööduma, siis see tekitab minus alati hirmu, sest ma kardan, et see asjandus kukub mulle lihtsalt peale, lömastab mu ja ma suren piinarikkalt. Jah, vaat selline absurdne foobia on minul, aga eks siin maailmas on igasugu veidraid foobiaid ja minu oma pole kohe kindlasti kõige veidram...
Igatahes...abi ma ei soovinud ja ütlesin, et ma usun, et mu juhtkoer suudab selle olukorra ise lahendada ja ma ei eksinud. Janet tegi kõik väga ilusasti ja puhtalt. Tubli kutsa!
Aga ka see pole veel kõik...kui õhtul parki jalutasime, siis mingi aja pärast, kui hüüdsin Janetit, siis jooksis Ta minu juurde, endal hambus ideaalse struktuuri ja jämedusega kaigas. Kui minu juurde jõudis, siis viskas kaika mu jalge ette maha ja ma andsin Talle maiustuse ning seejärel võtsin kaika ja viskasin Talle seda (ise lootes, et ma kellegile vastu pead ei viruta sellega). Loomulikult jooksis Janet suure rõõmuga oma kaikale järgi ja hakkas seda kaigast muru peal närima, lasin Tal seal rahulikult toimetada, kui kuskil paari minuti pärast tuli Janet ja ulatas kaika mulle, mis oli siis märguandeks, et mängime. Lahti Ta kohe oma kaikast ei lasknud, vaid hakkas sikutama, aga andsin Talle käskluse "anna", mille peale lasi Janet kaika lahti ning loomulikult sai ka kohe kiituse koos maiustusega. Viskasin Talle uuesti kaigast ja seekord jooksis kohe kaikaga minu juurde tagasi ning andis kaika kätte ja vastu sai ühe krõbina. Sedasi me siis loopisimegi kaigast ja see oli päris vahva, et Ta maiustuse peale tõi ilusti kaigast mulle, sest tavaliselt, kui käia üksi pargis, siis ise ei oska kuskile väga liikuda ja koer väga palju ei jookse ja kui õnnestubki mõni oksake leida ja viskad seda koerale, siis võid suht kindel olla, et tagasi Sa seda enam ei saa, aga nüüd võib pargis täitsa ilma nägijata koerale kaigast loopida. Muidugi tuleb veenduda, et ega inimesi ei ole kuskilt lähenemas. Pärast lustlikku mängu võtsime kaika koju kaasa, et homme pargis jälle mängida ja Janet ise vedas terve tee oma armast kaigast.
Aww, mu süda sulab praegu ära...Dzännu tuli heitis mu jalgade peale tudule. Talle kusjuures meeldib väga sedasi tulla ja mulle meeldib, kui tuleb.
PS. Kolmapäeval tuleb meil siis pissiproovi II-katsetus.
PS2. Ma kasutasin selles postituses sõna "kaigas" täpselt 16 korda, muig.
Lisaks avastasin end täna mõttelt, et tegelikult kui ma sellises asjas osaleksin, siis mul poleks just väga keeruline leida igast päevast killuke seda rõõmu. Minu rõõm on minu kollane päiksekiir, minu kollane kullatükike, minu kollane rõõmupall, minu kollane labradoripreili, minu kollane Janet, kes lihtsalt alati toob ootamatuid rõõmuhetki minu päevadesse. Ehk et, kui oleks vaja lisada sada päeva järjest pilte hetkedest või asjadest, mis mind õnnelikuks teevad ja päeva rõõmu toovad, siis ma lisaksin iga päev ühe pildi Janetist, aga erinevates kohtades, erinevates tegevustes ja erinevates poosides.
Kuna viimastel päevadel kipub minu blogi minema eriti koonulikuks, siis jätkan sama rida...pole ju mõtet takistada paratamatust! Ma lihtsalt pean sellest kirjutama, sest omamoodi puudutab see seda õnneliku päeva teemat. Nimelt hommikul läksin Janetiga parki, enne parki jõudmist pean natuke mööda Näituse tänavapoolset kõnniteed kõndima, aga mingi hetk Janet astus kõnniteelt maha autoteele, liikus mööda kõnnitee äärt edasi ja astus tagasi kõnniteele. Sain aru, et järelikult oli kõnniteel takistus ja kuulsin eespoolt lähenevaid metallseid helisid. Suutsin juba natuke pingesse minna, et appi-appi, mis seal toimub, kui Janet äkki uuesti astus kõnniteelt maha ja kõndis natuke aega mööda autoteed. Lõpuks astus tagasi kõnniteele ja suhteliselt varsti keeras ka pargiteele. Kiitsin ja patsutasin Janetit, et oli nii tubli tüdruk ja andsin maiustust. Liikusime siis reipalt pargi poole edasi ja seal oli nagu ikka: tavapärane nuuskimine, pöörane mäest hooga alla jooksmine ja lihtsalt värske õhu nautimine.
Peagi oligi siis vaja tagasiteele end asutada. Kuna ma oletasin, et ega 20 minutiga need takistused kõnniteelt ära pole kadunud, siis järelikult tagasiteel ootab meid umbes samasugune kõndimismuster, kui tulles. Jõuame siis esimese takistuseni, Janet seisab ja analüüsib olukorda. Mina juhtkoerakasutajana tean, et koeral tuleb rahulikult lasta olukorraga tutvuda ja mitte hakata kohe rapsima, et:"Mine-mine nüüd!" ja et:" Mida Sa seisad?" Sedasi ajab kasutaja koera ainult pingesse ja nii on eksimised kerged tulema. Sel ajal, kui Janet tutvus takistusega, tuli minu juurde töömees ja ütles:"Oi, siin on kraana ees. Ma ehk aitan Teid sellest mööda?!"
Ahaa, või et kraana...ma jubedalt kardan traktoreid ja kraanasid. Need võivad eemal seista ja oma tööd teha, aga kui need metallkolakad peaksid minust mööduma või kui mina pean neist mööduma, siis see tekitab minus alati hirmu, sest ma kardan, et see asjandus kukub mulle lihtsalt peale, lömastab mu ja ma suren piinarikkalt. Jah, vaat selline absurdne foobia on minul, aga eks siin maailmas on igasugu veidraid foobiaid ja minu oma pole kohe kindlasti kõige veidram...
Igatahes...abi ma ei soovinud ja ütlesin, et ma usun, et mu juhtkoer suudab selle olukorra ise lahendada ja ma ei eksinud. Janet tegi kõik väga ilusasti ja puhtalt. Tubli kutsa!
Aga ka see pole veel kõik...kui õhtul parki jalutasime, siis mingi aja pärast, kui hüüdsin Janetit, siis jooksis Ta minu juurde, endal hambus ideaalse struktuuri ja jämedusega kaigas. Kui minu juurde jõudis, siis viskas kaika mu jalge ette maha ja ma andsin Talle maiustuse ning seejärel võtsin kaika ja viskasin Talle seda (ise lootes, et ma kellegile vastu pead ei viruta sellega). Loomulikult jooksis Janet suure rõõmuga oma kaikale järgi ja hakkas seda kaigast muru peal närima, lasin Tal seal rahulikult toimetada, kui kuskil paari minuti pärast tuli Janet ja ulatas kaika mulle, mis oli siis märguandeks, et mängime. Lahti Ta kohe oma kaikast ei lasknud, vaid hakkas sikutama, aga andsin Talle käskluse "anna", mille peale lasi Janet kaika lahti ning loomulikult sai ka kohe kiituse koos maiustusega. Viskasin Talle uuesti kaigast ja seekord jooksis kohe kaikaga minu juurde tagasi ning andis kaika kätte ja vastu sai ühe krõbina. Sedasi me siis loopisimegi kaigast ja see oli päris vahva, et Ta maiustuse peale tõi ilusti kaigast mulle, sest tavaliselt, kui käia üksi pargis, siis ise ei oska kuskile väga liikuda ja koer väga palju ei jookse ja kui õnnestubki mõni oksake leida ja viskad seda koerale, siis võid suht kindel olla, et tagasi Sa seda enam ei saa, aga nüüd võib pargis täitsa ilma nägijata koerale kaigast loopida. Muidugi tuleb veenduda, et ega inimesi ei ole kuskilt lähenemas. Pärast lustlikku mängu võtsime kaika koju kaasa, et homme pargis jälle mängida ja Janet ise vedas terve tee oma armast kaigast.
Aww, mu süda sulab praegu ära...Dzännu tuli heitis mu jalgade peale tudule. Talle kusjuures meeldib väga sedasi tulla ja mulle meeldib, kui tuleb.
PS. Kolmapäeval tuleb meil siis pissiproovi II-katsetus.
PS2. Ma kasutasin selles postituses sõna "kaigas" täpselt 16 korda, muig.
