Olen pikemat aega siin mõelnud, et võiks ükskord ometigi selle Facebooki laivi ära teha sellest, mismoodi Janet mind ühest kohast teise enda järel lohistab. Paraku on see siiani ainult mõttetasandile jäänud, sest ma ei ole sotti saanud, et mismoodi see laivindus pimedana välja peaks nägema. Ma saan aru, et on esi- ja tagakaamera ja siis vastavalt soovile saab neid paari liigutusega vahetada, aga nii palju kui ma teistelt pimedatelt olen kuulnud, siis vahva ekraanilugemisproge ei ütle, kumb kaamera hetkel on sisse lülitatud ja nii ongi kogu see laivindus tegemata jäänud, sest ma ei tahaks, et te esimese asjana minu ninakarvu vahtima peaksite.

Kuid alles hiljuti oleksin ma peaaegu laiviga maha saanud, sest tekkis suurepärane võimalus ja nii tegingi juba peas kindla otsusegi ära, et laiv tuleb. Mitte, et teid peaks need oleksid ja põleksid huvitama, pigem tahaksite tegusid näha, eksole, aga kuna mul on tarvis see endast välja saada, siis kahjuks peate lugema :D

Mul oli selline enese poputamise päevake, kus Bellissima ilusalongis oli mul   näohooldus, peale mida pidin lippama Villa Marleeni ilusalongi pediküüri (viimases siis töötab mu ema juuksurina). No ja kuna nende kahe ilusalongi vahemaa üksteisest pole liiga lühike ega ka liiga pikk, vaid täpselt paras ja küllaltki huvitava keerukusega, kus oleks olnud võimalus kõiksugu viperusteks ja ära eksimisteks, siis mõtlesin, et that will be it. Mõtlesin veel, et kui peaksingi ära eksima, siis saate otse laivis mulle kaasa elada ja oma ihusilmadega tunnistajateks olla, mismoodi pimedake õiget teerajakest otsib, täpselt nagu Hansu ja Gretekese muinasjutus.

Niisiis, minu masterplan oli paigas ja kaamera oleksin lasknud kosmeetikul salongis paika sättida. Mul oli hoolduse lõpuni jäänud viimased 10 mintsa, hängisin niisama rahulikult seal savimaski all, kui äkki kõlas uksel koputus ja vastust ootamata tormas uksest sisse minu ema. Ma olin to the max häiritud, sest teadsin juba eos ette ära, et see üllatusvisiit ei saa tähendada midagi head. Ema ei lasknud end üldse minu häiritusest segada ja kuna see savi oli mulle juba näkku peaaegu ära kivistunud, siis ma ei saanud emale erilisi nägusid ka teha. Sedasi alatult kasutati siis minu abitut olekut ära ja ema kukkus kohe seletama, et näe jõudiski täpselt õigeks ajaks, et ma saangi kohe valmis ja et tema tuli mulle järgi. Ma sain siis vahele poetada lause, et mulle ei ole tarvis ju järgi tulla, viidates siis oma juhtkoerale, kes oli vahepeal end kõige väiksema ja kitsama laua alla ja vahele pressinud, kuhu esmasel visuaalsel vaatlusel ükski labraator ei peaks füüsikaseaduste kohaselt mahtuma...

Ühesõnaga sinna see minu suurepärane plaan läkski. Seletasin, mis ma seletasin, aga ema keeldus ilma minuta salongist lahkumast. Isegi see ei morjendanud teda, kui ütlesin, et mul oli plaanis Janeti tööd filmida. Selle peale teatas ta ainult, et ma võin filmida ju küll, et ta on hästi-hästiii tasakesi. Aga no ma tean juba seda tema tasakesi olemist. See näeb umbes nii välja, et mina kõnnin koeraga ees ja ema tõttab minu tuules reipalt meile järgi ja kommenteerib igat minu sammu: "Kai, Sa pead siit vasakule pöörama!", "Miks Sa siit ära ei pööranud?", "Ees on lomp tulemas!", "Oota, ära veel üle tee mine, auto tuleb!", "Aaa näe, autojuht laseb teid kenasti üle!" ja kui keegi võõras peaks tänaval meile ligi astuma, siis ema kukub pahandama, et ärge segage, see on juhtkoer :D Nii et jah, kogu mu suurepärane plaan lendas vastu taevast.

Aa ja kui salongist välja astusime, siis ema tegi mulle päeva komplimendi ka "Issand, Sa näed välja nagu oleksid otse kuskilt peolt välja astunud!" :D Viidates siis minu suts porisele püksisäärele, karvasele mantlile ja turris juustele. Aga no ega mina pole süüdi, et ilm oli selline vesine ja et Janeti jalad on sellise ehitusega, mis pritsivad mulle soppa lõuani ja et labrador retriiverid on sellise aretusega, et nad paratamatult ajavad karvu ja no juuksed, anna andeks, ma just äsja lamasin poolteist tundi järjest auru, maskide ja kreemide all :D

Mul oli Bellissima ilusalongis tänaseks näohoolduse aeg kinni pandud, et pühapäevaseks jõulupeoks saaks poorid puhtaks ja silmad-kulmud pähe. Kuigi alles kolmapäeval oli see minek üpriski suure küsimärgiga, aga kuna eile õhtul tundsin end juba täitsa inimese moodi, siis otsustasin aega mitte tühistada.

Hommikul ärkasin ma ei tea mille peale üles. Aa, meenus. Joosep kukkus hommikul õrnutsema. Muudkui musitas mind suule ja kaelale ja kui oli muside jagamisega ühele poole saanud, siis keeras teise külje ja jättiski mu sedasi pool ripakile, mokk töllakil lakke vahtima. Kuna ta ajas mul kogu värginduse käima, aga mitte mingit teemat sealt edasi ei arenenud, siis tänu sellele ei suutnud ma enam uinuda ja hakkasin peas hommikust tegevusplaani kokku panema. Et kui äratus laulma hakkab, siis vot teen need ja need asjad ära, panen need riided selga ja lippangi bussile. Kui olin oma tegevusplaani juba 10x peas läbi kedranud ja äratust ikka polnud veel olnud, siis hakkasin mõtlema, et huvitav-huvitav, ei tea palju see kell võiks ka  olla. Praegu mõtlen, et selle asemel, et oma käsi korraks välja sirutada ja öökapilt telefon haarata ja kella vaadata, otsustan mina mingisugust ajaarvamist mängida.

Kuulsin kuidas alumised ja ülemised naabrid tohkendasid ja end minekule seadsid. Kuulsin akna taga linnukesi siristamas, mis tähendab, et päike on juba tõusnud ja vahepeal tabas mu kõrv isegi bussi möödumise ära, aga mina ei liigutanud kulmugi, vaid otsustasin, et no olgu pealegi, eks ma ürita siis veel magada. Sisendasin endale, et kui ma 8:40 äratuse peaksin mingil imelikul põhjusel maha magama, siis igapäevane kella üheksane äratus on mul nagunii. Seega keerasin südamerahus teise külje, liibusin hästi tihkelt vastu Joosepit ja haarasin ta kaissu.

Tänasest hommikust on oma jagu tunde juba möödas ja kes seda enam mäletab, mis ja miks täpselt juhtus, aga ühel hetkel kukkus mu telefon öökapilt ilge kolksuga põrandale, mida ma siis üritasin üle voodi serva üles õngitseda, aga no tulutult. Lõpuks ärkas Joosep ka selle sahmimise peale üles ja siis ma olin nagu topelt häiritud. Esiteks sellepärast, et see lollakas telefon sedasi maha kukkus ja teiseks sellepärast, et ma äratasin Joosepi oma rapsimisega üles. Mõtlesin, et ei hakka seal teise inimese uneajast vahutama ja ajasin endale torisedes kargu alla, haarasin telefoni ja marssisin elutuppa rahunema.otsustasin, et pikutan seni diivanil kuniks mu äratus otsustab ükskord ometigi helisema hakata. Muig, ma kõlan praegu täpselt sedasi nagu keegi oleks mind noa ähvardusel sundinud äratuseni magama.

Hetkel, mil tahtsin end mugavalt diivanile lebosse visata, siis selle asemel maandusin ma kuskile puitkarkassi vahele, sest ma loomulikult olin sellise tibatillukese fakti vahepeal ära unustanud, et eile õhtul tarisin diivani madratsi köögipõrandale. Ma tahtsin lihtsalt küdeva pliidi ees end mõnusasti soojendada.  Vandudes ja podisedes kookisin enda kannikad puitribide vahelt välja, olles nüüd veel rohkem häiritud. Kuid lõpuks leidsin diivanil endale soovitud nurgakese, kuhu tõmbasin end mõnusasti looteasendisse kerra ja diivani seljatoelt tõmbasin endale veel saunarätikugi peale, mille ma eile õhtul peale juustepesu sinna targu kuivama olin jätnud. Hingasin paar korda sisse-välja ja otsustasin lõpuks ka kella üle tsekkida. Vajutasin klahvinuppu ja mis selgus? Selgus see, et mu telefon oli omadega kottis.

Kargasin nagu keravälk diivanilt püsti ja tormasin magamistuppa, et telefonile juhe taha pista ja leida minginegi elektrooniline vidin, mis oskaks mulle kellaaega öelda. Kuna olin selleks ajaks endast juba suht väljas, siis Joosep uuris uniselt, et mis juhtus ja kui ma närviliselt seletasin paari lausega kogu olukorra ära ja Joosep oma telefonilt kella vaatas, siis selgus tõsiasi, et mu buss oli juba pool tundi tagasi minema sõitnud ja mu näohoolduseni oli ainult pool tundi aega. Ma ei tea, kust mul selline geniaalne mõte tuli, aga helistasin kihku-kähku õele ja uurisin, kas oleks huvitatud minu asemel minema näohooldusesse, sest nõme oleks kosmeetikule viimasel minutil selline pooleteise tunnine auk tekitada, eriti veel kohe hommikul. Igatahes ajad said klapitud ja mul nüüd uus aeg esmaspäeval.

Nõme ongi nüüd ainult see, et ma pean peole minema oma võssa kasvand kulmudega. Aga no mis seal ikka, eks ma olen varasemalt ka avalikes kohtades oma pleekpruunide puhmas kulmudega ringi lehvitanud. Haha, aga no õnneks enamus rahvast seal peol on pimedad, nii et vahet pole. Kedagi nagunii ei koti mu kulmud. Nüüd tuleb ainult loota ja pöidlad pihus hoida, et pühapäeval oleks miinuskraadid, sest mul on plaan kleidi ja mantliga Tallinnasse trippida, aga kui väljas on mingi lora, siis jääb see plaan ka katki.

Aga, kui minu iPhonest rääkida, siis mul on selline karvane tunne, et see hakkab saba andma. Käitub teine viimasel ajal imelikult. Näiteks helistan Joosepile ja telefon kutsub, aga Joosepil ei näita, et heliseks ja vastupidi ka. Mul telefon sees, levi on ja äpid toimivad, aga kui keegi helistab, siis ütleb, et levist väljas või välja lülitatud. No ja nüüd see lambist öösel pildi taskusse viskamine ka kõigele muule lisaks. Kui peangi endale hakkama uut telefoni vaatama, siis ma pole sugugi õnnelik selle üle, sest mulle pimedale on kõige sobilikum just iPhone, aga need õunad maksavad ju roppu raha.