Palun öelge mulle, kas ma olen tõesti ainus inimhing siin planeedil, kes ei saa ja ei suuda möödunud aastale heldimuspisaraid valades tagasi vaadata ja öelda, et oli üks uskumatult kift ja vägev aasta ja et pole juba ammu niii sigahead aastat siin mail nähtud. Olen siit-sealt kuulnud inimeste ülimat rahulolu, kes loodavad veel viimastki sellest Kuke aastast välja väänata, samal ajal kui mina palun taevaisalt halastust ja armu, et see nõme Kukk teeks ükskordki juba sääred ja laseks selle Koera aasta sisse. Ma miskipärast eeldan, et see peaks loomult tulema selline sõbralik, eriti veel kui lubatakse kollast koera. Sellisel juhul peaks see ju olema täpselt nagu minu poobik - armas, pehme, soe, usaldusväärne ja parajalt vallatu. 



Kui aus olla, siis tegelikult ega ma mingit kokkuvõtet möödunud aastast teha ei soovi, sest esiteks olen ma sellega nagunii veits hiljaks jäänud ja olgem ausad - keda see ikka huvitaks. Pealegi oli mul emotsionaalselt väga-väga raske ja keeruline aasta. Mu usaldust reedeti, mu pimedust kasutati alatult ja nahaalselt ära ja kuigi ma oma teiste meeltega aimasin, et miskit on mäda, siis ma ei võtnud kunagi ise teemat üles, sest kartsin end idioodiks teha, aga no selle pärast poleks mul endal küll olnud tarvis muretseda. Eks ma ole tänulik ka, et kõik lõpuks välja tuli ja klaariks sai, aga kas teate, kui laastav on samaaegselt kaotada oluliseks ja armsaks saanud inimene, tunda ja mõelda, et kogu suhtlus oli võlts ja siis veel elada igapäevaselt pideva pinge ja usaldamatusega!?

Mul on alati olnud sõpruse kohta üks moto - ükskõik, mis jampsi teised pole mulle varem keeranud, siis uued inimesed, kes ühel või teisel moel mu ellu tulevad, siis neid inimesi võtan alati puhta lehena, sest keegi pole ju süüdi teiste tehtud vigades. Iga inimene vastutab ikka ise oma tegude ja sõnade eest. Vähemalt seni kuni pole antud põhjust usaldamatuseks, usaldan ma inimest selle sõna otseses mõttes pimesi. ma kord juba olen selline roosamannalikult rõõmsameelne ja usalduslik tüüp, kes lihtsalt ei oska ega taha teistes inimestes halba näha. Ma ei tea kas see teeb minust sinisilmse naiivitari, lillelapse või lihtsalt lolli, aga ma lihtsalt eiii saa lasta enda sisse mõtet, et keegi armas inimene võiks olla nii isekas ja kuri, et teeks mulle teadlikult haiget või reedaks mind. Sõbrad ju nii ei teeks. Inimesed pole ju ometigi nii õelad. Nii kükitangi jäärapäiselt oma roosas mullis edasi, korrutan roosamannalist mantrat sellest, kuidas kõik inimesed on ilusad ja head ja samal ajal saan ma tegelikult räigelt peksa nagu koer.  

Kogu see kammajaa tuli suure pauguna päevavalgele möödunud aasta esimeses pooles ja eks alguses oli see minu jaoks ikka räige šokk. Ma mitmeid kuid lihtsalt nutsin end sõna otseses mõttes magama, sest ma ei suutnud oma aju välja lülitada, muudkui ketrasin ja ketrasin. Ma uinusin ja ärkasin ühtede ja samade mõtetega. Kuid õnneks aastalõpu poole hakkas aina enam esinema päevi, mil ma sellele reetmisele enam ei mõelnud ja igat minu teist tegevust ja mõtet ei saatnud mingid nõmedad flashbackid minevikust. Kuid aasta viimasel kuul sain midagi kohutavat teada. Inimene, kes on mulle sõnuseletamatult armas, oluline ja kallis ja kes on aastaid maadelnud vähiga, on taas raskes seisus, sest vähirakud on jälle hakanud agressiivselt levima. Oeh, mul praegugi tuleb klomp kurku ja kisub pisara silmast välja. Ma ei taha isegi sellele kõige mustemale tsenaariumile mõelda, sest mis siis saab, kui...

Kõik need viimase aja sündmused ongi mulle niii laastavalt mõjunud ja peale seda viimast uudist tõmbusin lõplikult blogist eemale. Ei tahtnud kellegagi suhelda ega miskit kirjutada. See polnud teadlik otsus, vaid loomulik kulg. Esiti jäin teisi kaasblogisid ja sotsiaalmeediat poole silmaga ikka jälgima, kuid mingist hetkest tekkis mul ka nende suhtes ükskõiksus. Ma ei viitsinud inimeste ilkumist, hüsteeritsemist ja pseudoprobleeme lugeda. Näiteks viimases valguses kasvõi see hümniskandaal, kus järsku kargas terve kamp marurahvuslasi välja ja kukkusid silmad punnis üksteise võidu vahutama, et miks aastavahetusel hümni ei lastud, AH!? Johhaidii, lasknud siis ise häälepaelad valla.

Ma loodan, et ma pole ainuke, kes läbi selle skandaali üldse saigi esimest korda teada, et aastavahetusel lastakse hümni. Ma loll arvasin, et see on must have thing vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvuspäeval, mitte aga ülemaailmsel aastavahetusel.

Ühesõnaga kogu see sapp ja õelus ja kurjus ja inimeste hüsteeritsemine oli minu niigi nukrameelsele olemusele liig mis liig. Inimesed ahastasid ja lalisesid, mismoodi nende fakking aastavahetus on mingi hümni mitte laskmise pärast persses ja kuidas ikka üks aferistist ema kasutab oma poega rahalüpsimasinana ja kuidas teine on paks ja kolmas debiilik ja kõik poliitikud on ennasttäis sead jne. Lihtsalt igast august välja ajavat vihast hülgemöla ja ilkumist oli kuidagi kriipiv lugeda, eriti sel ajal, kui minul tahtis süda suurest murest ja valust armsa inimese pärast katki minna.

Tegelikult ei tahaks üldse siin halada ja nukrutseda. Kuidagi paha tunne oma armsate lugejate ees, et tulen siia ja kukun ennastunustavalt mingist oma raskest elust soiguma, kui tegelikkuses on ju nii palju teisi inimesi, kes vajaksid palju enam märkamist ja abi ja kellel on siin elukeses palju rängemad katsumused, millega igapäevaselt silmitsi seista. Mul on vähemalt soe kodu ja katus pea kohal, pere ja sõbrad, igakuine kindel sissetulek, soe söök laual, riided seljas jne. Lihtsalt kogu see meeletu raske emotsionaalsus lõi mu ajutiselt nätaki maoli maha. Pardon - ma olen ka kõigest inimene!

Et mitte lõpetada üdini mustades nootides, siis eks möödunud aasta pakkus, kas vahelduse või hingepausi mõttes, mulle natuke ka helgemaid hetki. Näiteks omandasin massööriameti, aastane koostöö Lensesega oli armas ja kuigi üleliigsete pingete tõttu loobusin ma omaalgatuslikult Delfi kolumnisti kohast, siis aasta lõpus alustasin ma uut koostööd sellise lehega nagu koeratoit.ee, kuhu ma kirjutan järjelugu enda ja Janeti teekonnast. Kellel huvi, siis esimese looga saate tutvuda SIIT!  Lisaks, paar päeva tagasi postitasin oma FB lehele ühe videolingi sellest, mismoodi ma rentisin endale õe roosinupukese, et väisata kohaliku koguduse laste jõululõpupidu. Saate järele vaadata SIIT! :)

Ma arvan, et paslik oleks see postitus lõpetada blogija Lotta sõnadega, kes tegelikult pole juba ammu enam minu jaoks lihtsalt mingi suvaline blogija, vaid armas sõbranna. Mind need öeldud sõnad aitasid ja vbla on veel kellegile abiks, lohutuseks või kosutuseks: "Ma ujun tavapäraste lausete meres vastuvoolu ja selle asemel, et Sind hetkel lohutada, ütlen pigem, et usalda oma emotsioone. Kogu äng, kurbus ja viha tahavad alla neelamise asemel läbi elamist, et tulevikus kergemini edasi minna". Aamen!

See on tõesti "hea" küsimus, mille ma pooljuhuslikult leidsin, kui Googeldasin juhtkoera teemalist infi ja mulle viskas ette Delfi teemalehe, kus toimetaja Lauri Jürisoo oli sellise vahva küsimuse õhku paisanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et ah, raudselt mingi igivana teema, mida on juba miljon korda läbi nämmutatud, aga näe kae imet - lausa jooksva aasta oktoobrikuu teemalehes oli see põletav küsimus päevakorras.

Vahelduseks oli rõõm ka lugeda Delfi kommentaatorite toetavaid ja kaitsvaid sõnavõtte pimedate ja juhtkoerte kohta, mis olid kohati nii humoorikalt kirja pandud, et ma lihtsalt naersin nagu lämbuv kajakas. Kuid leidus ka paar kodakondset, kes jagasid toimetaja eluliselt olulilist muret ja kuna neil puudub vastus otse allikalt, siis lahke inimesena mõtlesingi tulla Eesti esimese juhtkoerakasutajana avalikuse ette, tõsta käed üles ja tunnistada puhtsüdamlikult, et enamasti mitte keegi ei korista meie koerte tagant junne ära ja teate miks?

• Juhtkoer on pimedal inimesel üldjuhul ikka selleks, et oleks rohkem iseseisvust ja sõltumatust teistest inimestest, mis omakorda tähendab seda, et meil ei tolkne igal sammul nägijast sõpra, tuttavat või tugiisikut kaasas, sest sellisel juhul poleks juhtkoeral enam üldse mingit mõtet. Seda esiteks.
• Teiseks ei ole tegelikult üldse minu sõprade asi minu koera sitta kilekotikesega kokku rookida, vaid minu kui juhtkoerakasutaja asi on võimalusel lasta koeral häda teha kuskile sinna, kus inimesed ei liigu, lapsed ei mängi ja inimesed ei ela.
• Pealegi ei käi asi nii, et pime hoiab kilekotikest lahtiselt koera tagumiku all, koer istub taguotsaga sinna sisse, laseb eeskujulikult junnid kotikesse ja siis pime seob rõõmsalt kotile sõlme peale ja viskab sopsti prügikasti. Kus see kuradima prügikast veel paikneb? Või ma pean terve päeva, ükskõik kuhu ma ka ei läheks - poodi, kohvikusse, ilusalongi, bussi peale jne, seda kakakotikest truult endaga kaasas vedama kuni ma ükskord koju jõuan ja senikaua selle eest hoolitsema nagu oma kõige väärtuslikuma eseme eest?

Lisaks, ma ei leia, et Delfi artiklis toodud teemapüstitus oleks olnud kuidagi tervemõistuslik või adekvaatne, sest juhtkoerte ja tavaliste koerte arv ei ole proportsionaalselt võrreldavad. Las ma valgustan Sind, hea Lauri ja kõik teised huvilised, meil Eestis elab umbmääraste arvutuste kohaselt ligikaudu 100 000 koera, neist kõigest 35 on juhtkoerad. Paljud neist ei ela isegi tiheasulas. Kas selle teadmise juures endale ei tundu natuke imelik ja naeruväärne hakata teritama hambaid nende inimeste kallal, kellel puudub praktiline võimalus oma koera järelt koristada?

Ma saan aru, et probleem kui selline on täiesti olemas ja ma ei proovigi mitte mingilgi moel olukorra tõsidust vähendada või kahtluse alla seada, aga kui liistule võetakse konkreetselt juhtkoerakasutajad, kellel ei jää asi suhtumise või hoolimatuse taha kinni, vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumiste taha, siis see on see, mis ajab okkad turri. Umbes, et kui tavaliste koeraomanike poolt põhjustatud pasalaviiniga mõistuse ja jõuga enam toime ei tulda, siis pöörame pilgud pimedate poole, sest Keegi. Peab. Ju. Süüdi. Olema. Ja ega nemad ometigi saa vastu vaielda, et korjavad piinliku täpsusega viimse kui hunniku üles.Ega ometigi, eks ole!? Kuid võta näpust... ma tooks just ühe loo eeskujuks.

Ükskord juhtus ühel pimeda juhtkoeral tõesti keset kesklinna bussipeatust üks pisikene oops ja teate mis? Ei, see pime ei teinud sellist nägu nagu ei oleks mitte kui midagi näinud. Kuid hoolimata sellest, et pime hakkas taskust kilekotikest välja kookima, ei saanud kaaskodanikud jätta võimalust nähvamata ja torkasid teravalt, et koristagu oma koera sitt ära. Ise samal ajal nähes, et pime juba tegeleb antud olukorraga. Oleks siis kasvõi abi pakkunud või sõnaliselt juhendanud, aga EI, nad seisid seal nagu tummahambad ja jälgisid põnevusega, kas ja mismoodi pime hunniku üles leiab. Isegi nii paljutki ei suudetud suud lahti teha, et pimedat informeerida sellest, et sai platsi puhtaks ja et enam pole tarvis upitada ja olematut junni otsida.

Ühesõnaga natuke jättis sellise pastakast välja imetud teema mulje, millest järjekordne clickbait uudis treida, mõtlemata sellele, et sitalaviini põhjustajateks ei ole juhtkoerad ja nende kasutajad, vaid probleemkoerte laisad omanikud. Ning tõenäoliselt on põõsastes inimeste roojat rohkem kui pimedate inimeste juhtkoerte oma. Kui ei ole ilmselgelt lihtsaid lahendusi, siis võiks ju proovida asja ka teise poole pealt näha, sest nagu eespool juba kirjutasin - asi ei ole suhtumises ega hoolimatuses vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumises.

Praegu just tegeletakse uue juhtkoerte süsteemi loomisega ja järgmisest aastast alustatakse pilootprojektiga... äkki peaks tõesti saatma ettepaneku, et lisagu eelarve reale Starshipi pakiroboti teenus ka sisse, kes pidevalt jälitaks pimedat ja juhtkoera ja kui koer hakkab roojama, siis läheb robot ja tõstab oma robotkäega junnid kasti ja kärutab edasi. Selle ööpäevane teenus pidavat maksma kõigest natuke üle 400 euri + käibemaks, aga kuna juhtkoeri on 35, siis äkki on meil lootust saada hulgihinnaga.

Ma olen siin vaikselt orgunnimas oma pimepeo juubeliüritust
ja praeguseks on kuupäev teada ja asukoht paigas ning et Delfi kajastab samuti antud üritust. Ma olin nagu ülirõõmus, kui sain teada, et võin Delfiga arvestada. Kuid siis hakkas üks rist ja viletsus pihta.

Praeguse seisuga saan ma rahva jagada kolmeks. On need, kellel on see päev kinni. Arusaadav, kui kinni, siis kinni. Ma ei hakka jalgu trampima ega jonnima. Siis on need inimesed, kes raudpoltkindlalt tulevad ja ei missiks antud pidu mitte mingi hinna eest ja siis on need inimesed, kes kaaluvad tõsiselt peole tulemata jätmist, sest kohal on... kaamerad. Nagu #pmidapestopastatmapeankuulma!? Te oleksite pidanud mu feissi nägema, kui mulle see teatavaks tehti. Mul reaalselt kerkis kulmukaar juuksepiirini. Ma ei tea, võib-olla olen ma empaatiavõimetu inimene, kes ei hinda teiste inimeste privaatsust ja soove, aga no päriselt, mida ma pean sellise teate peale tegema või ütlema? Miks üldse tulla mulle ütlema, et mina siis ei tule peole, kui seal on kaamera(d)? Et nagu mida ma nüüd tegema peaksin? canceldan selle filmimise ära ja saame kuskil vaikselt ja pimedas undercover kokku või?

Ma püüan mõista, et inimestel on õigus mitte jääda kaamera ette ja on inimesi, kes ei soovi, et neid pildistataks ja värki, aga palun, kui Sulle ei sobi, et peol on kaamerad, siis ära tule mulle seda nina peale viskama, et see ja too lahendus ei sobi ja blablablaa. Need, kes on kaameratest nii kohutavalt häiritud, siis palun ärge lihtsalt tulge, eks, sest nagu ma juba ütlesin, siis eraldi ma kutseid väljastama ei hakka, vaid tulevad need, kes tahavad ja keda ei häiri peo jäädvustamine. Loomulikult on inimesi, keda ma väga tahaks näha oma peol ja ma usun, et enamus neist saavadki kohale tuldud, aga ma tõesti ei saa aru, mis paanika osakond see lahti on läinud. Nagu mis sellest nii hullu on, kui reporter hüppab nurga tagant kaameraga välja ja küsib paar küsimust või filmib melu ja seltskonda, kus juhuslikult satud ka Sina olema. Keegi ei pane Sind tähelegi, sest vaataja jaoks on see lihtsalt suvaline mass inimesi koos.

Minu plaan pole ju kedagi kaameraga taga ajada ja kiusata, vaid sellel on sügavam point, miks tahtsin oma pimepeole meediakajastust taha.

Üks põhjus on sponsorlus, et jaksaks kõik need 20-30 inimest ära toita ja joota, kuid peamine ja kõige oluliseim põhjus on see sõnum, mida soovin edastada. Ma tunnen, et tahaksin inimestele näidata ja südamele panna, et hoolimata elutee konarustest ja vangerdustest, tuleb elust rõõmu tunda. Sa võid olla pime, võid kannatada muu saja häda käes, aga kõigest hoolimata on elu elamiseks, mitte nutmiseks ja halamiseks. Kui õpid märkama ja väärtustama oma elus väikeseid hetki, siis oskad rõõmu tunda ka kõige pisematest asjadest. Sõnum, kus ma tahan öelda, et elanii nagu oskad, suudad ja jaksad.

Mul on üks tuttav, kes haigestus ja mul on nii valus vaadata, mismoodi see inimene iga aasta leinab päeva, mil sai diagnoosi. Justkui elu oleks saanud läbi. Tema jaoks on see päev põhimõtteliselt aasta süngeim päev ja taaskord, võib-olla olen ma südametu ja empaatiavõimetu mölakas, kes ei mõista inimese kurbust, aga püha ristivägi, inimesel on jalad-käed küljes, saab liikuda, rääkida, ainuke erinevus tervest inimesest on see, et peab ravimeid tarvitama. Thats it. Elus on palju hullemas olukorras ja palju jubedama haigustega võitlevaid inimesi, kes suudavad tunda elust rõõmu. Ning kas olete märganud, et need kõige hullemas olukorras inimesed virisevad ja vinguvad kõige vähem?

Ma saan aru, et elus ongi hetki, kus on täielik must kass peal ja tunne, et enam ei jaksa, ei suuda, ei taha ja et oled kõigil jalus. Mina olen ka nii tundnud. Neid hetki on meil kõigil ja neid tuleb veel ja jäävadki tulema, aga oluline on nendesse mitte takerduda, sest kui jääd kuskile sinna mülkasse toppama, siis vajudki aina sügavamale, kuni oled kurguauguni pasas.     ennast ei pea kogu aeg võrdlema teistega. See, et terve inimene või keegi teine jaksab Sinust paremini, pole mingine näitaja ega mõõdupuu, mille järgi elada. Igaüks elab omas tempos. Pole nii, et kui ma ei jaksa teha sama palju või sama hästi, siis ma parem üldse ei tee, sest kõik on nii mõttetu. Või kui mul pole nii palju pappi, et lubada endale sama luksuslikku reisi või elamist nagu multimiljonär, siis mu elu on mõttetu kõnts. Ei ole ju.

Ühesõnaga see ongi see sõnum, mida tahan läbi oma ürituse massidesse edastada ja seepärast ma tahangi, et sõbrad ja tuttavad, kes on minu jaoks igapäevaselt olemas, et nad aitaksid mul selle sõnumi edasi kanda, et see jõuaks inimesteni, kes on madalseisus või kes tunnevad, et on kaotanud motivatsiooni või  usu endasse.

Boohoo, ma muutusin vist veits emotsionaalseks. Igatahes tänud tähelepanu eest!

Vahel, kui päike paitab, inimesed on rõõmsad, lahked ja abivalmid ning kõik sujub nagu lepase reega, siis mulle hakkab vaikselt tunduma, et see maailm, kus me elame, ei olegi veel lootusetult hukas. Peab lihtsalt ise oskama märgata ja tunda rõõmu olemasolevast. Ning hoolimata sellest, et alles hiljaaegu visati mind järjekordsest toitlustuskohast juhtkoeraga välja, taban end sageli mõttelt, et nii tore, et kaaskodanikud on ajaga muutunud tolerantsemaks ja sallivamaks. Mulle meeldib linnas jalutades mõelda, et kõik vastutulevad inimesed tänaval naeratavad ja vaatavad heldimusega mu ustavat teejuhti. Eriti vahva on see kui mõni neist astub isegi ligi ja teeb minuga juttu, jäädes maast ja ilmast lobisema nii, et minu pimedus muutub vestluse käigus täiesti teisejärguliseks. Nendel ilusatel hetkedel tunnen ma end tõesti täisväärtusliku ühiskonnaliikmena, kus tavainimene mõistab, et puude taga on ka tegelikult inimene, kelle eest pole tarvis paaniliselt ära põgeneda või viltu vaadata. Kuid siis järgmisel hetkel juhtub midagi ja ma mõistan, et tegelikult on kõik see minu enda loodud illusioon ja asi on hoopis minu pimeduses ja selles, et ma lihtsalt EI näe enam kõikide inimeste pilkusid ja ei satu lugema kommentaariumitesse anonüümsete salvavaid mõtteavaldusi. Seega on mul imelihtne endale maalida oma väike imeline ja täiuslik maailm, kuhu ma kipun oma reaalsustaju aeg-ajalt ära kaotama. Ma elan osa ajast mingisuguses enda loodud mullikeses, kus kõik inimesed on ilusad ja head, kuid kui reaalsus nurga tagant taas ühe ootamatu obaduse vastu vahtimist virutab, siis koristan ka mina mõneks ajaks selle tobeda naeratuse oma näolt.

Eile, kui mu järjekordne Delfi kolumn
ilmus, kus ma kirjutasin meie vaidlusest Joosepiga kinopiletite üle - kas pime peaks maksma kinopileti eest täishinda? Kui meil Joosepiga see arutelu päevakorda tuli, siis me väga pikalt vaidlesime ning ma muutusin kohati üliemotsionaalseks, sest minu jaoks oli alguses see nii uskumatu ja ootamatu, et mu omaenda kihlatu ei mõista mu põhjendusi selle kohta, miks ma peaksin saama kinos sooduspileti. Tahtsin teada, et miks ma pean maksma täishinda pooliku teenuse eest ja et kirjeldustõlge pole üldse nii kallis ja iga filmi kohta oleks see ühekordne kulu ja kui kinosaal on pooltühi, siis ei jää ettevõtte ju kahjumisse jne. Vaidlesime, argumenteerisime ja pika jutu lõpuks said mu argumendid otsa ja ma mõistsin, et tegelikult on Joosepil täitsa õigus - mul pole ühtegi õigust nõuda sooduspiletit, sest ega keegi teine saa vastutada minu tervisliku seisundi eest. See teadmine tegi haiget, sest tundus ebaõiglane. Sain aru, et soodushind ja kirjeldustõlge saab tulla ainult ettevõtte heast tahtest. Täpselt nagu väga mitmed teatrid pakuvad pimedatele võimalust käia teatris ülisoodsa hinnaga.

Delfisse otsustasin  antud teemal kolumni kirjutada eesmärgil lugeda ja kuulda erinevaid arutelusid ja mõtteid, sest mind ennast kohutavalt huvitavad kõiksugu erinevad vaatenurgad. Eriti, kui inimesed oskavad ja suudavad enda mõtteid argumenteeritult esitada või põhjendada, et miks ühest või teisest asjast just nii mõtlevad, arvavad või suhtuvad. Kuid lugedes taaskord neid kommentaare, mis sinna kommentaariumisse oli jäetud, siis see tekitab tõsiseid kahtlusi inimeste lugemisoskuse kohta. Või no õigemini ma usun, et lugeda oskavad nad kahtlemata kõik, aga kas loetud teksti analüüsida või seda mõtestatult lugeda ka suudavad, selles ma enam nii kindel pole. Ma ise naudin tohutult vestlusi inimestega - eriti Joosepi ja sõpradega, kes oskavad mu halle ajusagaraid panna teises suunas liikuma. Ma arvan, et inimeste elu muutuks, kui nad oskaksid natukenegi laiemalt mõelda, sest see muudab meid tolerantsemaks teiste arvamuste suhtes. Kuid kahjuks oli osade kommentaaridest aru saada, et ega nad pealkirjast kaugemale ei jõudnudki või siis neid tabas korraga psüühikahäire, päevad ja täiskuu.

Tean, ma ei peaks selliseid lahmivaid ja sisutühje kommentaare hinge võtma, sest see on neile endile piinlik, kui demonstreerivad oma teadmatust, labasust ja matslikkust. Kuid eile, kui sain jälle ühe korraliku obaduse reaalsusega vastu vahtimist, et minu kujutluspildis lahkelt naeratavad inimesed polegi kõik eranditult toredad ja head,  puges mulle tõesti korraks kurbus hinge. Tegi sinna tillukese pehme mõnusa pesakese. Neid kommentaare lugedes tekkis hetkeks nõukaaegse mentaliteedi tunne, kus suhtumine on, et mida see pime siit kinost üldse otsib ja kobigu tagasi kiviaega. Mu sõbranna ütles selle peale, et ma otsigu ajamasin ja kobigu siis tagasi sinna kust tulin, aga ma vastasin, et ma ei saa, ma ju pime, mitte helvestki ei näe (tundub, et minuga kõik korras - suudan eneseüle veel nalja heita). 

Aga tõesti. Ma ei peaks ehk tõesti üldse kusagile minema. Ei teatrisse, ei kinno, ei loodusesse, ei kontsertile, sest noh, visuaal puudub ju. Mida ma sealt ikka otsin ja saan, eksole. Ja elektrilepingu peaksin ka homne päev üles ütlema, sest kui olen pime, siis ma ilmselgelt ei kasuta elektrit (või tähendab, mis homme, ma teen kohe selle ära) ja pesu nühin pesurestil puhtaks ja süüa valmistan lõkke peal, aa või siis mitte, sest ma põletaksin end ära, ma ikkagist ju pime. Ma tegelikult istun lihtsalt isoleeritult väikeses tikutopsi suuruses ruumikeses, kus puudub elekter ja aken, sest pimedal pole midagi vaja, mis sellega ikka peale hakata. Uh, kuidas saavad mõned lihtsalt nii lineaarse mõttelaadiga olla, ah!?

Ah, olgu ma poen nüüd tagasi oma pimedasse koopasse ja koogutan end looteasendis elupäevade lõpuni, sest ma ei näe mitte midagi muud teha. Baii.

PS. Ühe tarkpea kommentaar Delfis oli eriti haige, sest suutis mu kolumni lõpust välja lugeda, et lisaks olen ma veel mingi mehepeksja, kellel on madal EQ, sest lasen käed käiku kui argumendid otsa saavad. Tjah, no kui selline õrn ja aegluubis kahe käega tehtav pomps vastu mehe rinnakut on peks, no siis küll jah, tõstan käed üles ja tunnistan süüd ning mind, mehepeksjat, tuleks kiiremas korras ühiskonnast isoleerida. Aga muidu see madala EQ värk tähendab maakeeli seda, et ma olen lammas. Kuigi, ma ei saa aru, milles vaene lammas süüdi on ja pealegi ma võin lammas olla küll, sest lambad on armsad, pehmed ja toredad ja erinevalt paljude     ekslikust arvamusest nagu lammas oleks loll loom, siis see pole sugugi nii.

Kui ma kirjutasin otse südamest ja avameelselt, kas jätkata blogimist või mitte, siis ma tõesti ei osanud siukest kommentaaridelaviini oodata. Arvasin, et paar sellist ergutavat kommi ja kirjakest kukub mu postkasti, aga reaalsus oli selline, et te kallasite mu heade ja positiivsete sõnadega üle ja ma sain sellest sellist motti ja inspiratsiooni, et ma võiksin praeguse seisuga oma elupäevade lõpuni blogida :D

Tegelikult on asjaolud nüüd sedapsi, et ma ühes mingis oktoobrikuu postituses lubasin suure suuga, et ma peagi räägin teile ka ühest ettepanekust, mis mulle septembris tehti. Kuigi eile täiesti juhuslikult avastasin, et tegelikult sain telefonikõne koos ettepanekuga 28. augusti õhtupoolikul. No lihtsalt, et kõik oleks aus ja värki.
Ühesõnaga helistajaks oli siis Delfi Naisteka peatoimetaja Kairi Prints, kes selle aasta alguses tegi minuga intervjuu ja minidoki. Kuna Kairi hakkas nüüd veel ühte lehte toimetama, siis sain ettepaneku hakata kirjutama kolumne, mis hakkaksid ilmuma iga kuiselt LP Terviselehe veergudel.

Alguses olin tsipa ebalev, sest see ikkagist suurem vastutus kui isiklik blogi. Oma blogis võin kirjutada ju millal, mida ja kuidas tahan, kuid avaliku meediaväljaandes peab ikka suts jälgima ka, et mis kelbast ajad. Kuigi seda öeldi mulle kohe, et ma kirjutagu ikka nii nagu ma blogiski kirjutan ehk omaselt lõbusalt, läbi musta huumori ja sarkasmiga. Ega ma kuskile sihilikult vägisi sarkasmi pritsima ei hakka, kuid on tõesti situatsioone, kus sarkasm ise jalaga lajatab. Igatahes hullult vägev ja ma ei jaksa ära oodata, et mis saama hakkab. Loodetavasti saan ikka hakkama ja mu sulg ei rauge ja sõnad ei lõppe.

Siit on nüüd paslik kohe järgmisesse teemasse hüpata, et millise hullumeelse mõtte peale ma veel tulin. Blogipostituste grupis jagati viidet, kus Sportland otsib eepilist blogijat, kes hakkaks 2x kuus postitama 400-1000 sõnalisi blogipostitusi e-poe kodukale. Tasuks kingib Sportland blogijale igakuiselt 150 euri krediiti, mida saab laiaks lüüa Sportlandi e-poes. Täpsemat infot kampaania kohta saate tsekkida siit.

Nende kodukal seisab kirjas järgmine lõik:
"Kui sinus on Sportlandi DNA ja tahtmine seada sõnu ritta nii nagu keegi teine seda ei suudaks, siis otsime just sind.  Ei ole vahet kas tahad meie lugejatega jagada vabaaja stiilinõu, mõnusalt tervislikke retsepte või lihtsalt põnevaid seiku oma elust. Kui sinus on see miski, see X-faktor, siis on meie digiajakirja lehed ja lugejad sinu päralt."

Ma pole päris kindel, mis asi on Sportlandi DNA. Iseenesest mulle sport ja liikumine on alati hingelähedane olnud. Isegi peale nägemise kaotust ei jäänud ma nelja seina vahele kükitama ja tolmu koguma. Võiks isegi öelda, et hakkasin veel rohkem liikuma. Plusspunkte võiksin ma selle eest küll saada, et Sportland on minu lemmik sporditarvete pood juba 15-aastaselt. Mul vist ongi 90% spordi- ja talveriietest sealt pärit. Vabaaja stiilinõu osas ma ei oska praegu seisukohta võtta. Tavaliselt annab stiilinõu mulle õde :D
Mis puutub põnevatesse eluseikadesse, no siis kammoon, Simmo, see on täiesti minu teema ju. Mul neid jalaga segada. Tasub mul ainult nina ukse vahelt välja pista, kui ma juba olengi ühes suures seikluses :D
Tervislikke retsepte võin samuti jagada, sest kokata mulle meeldib ja kes ei tahaks selliseid imetabaseid ja lihtsaid retsepte saada, millega isegi pime inimene hakkama saabb.

Nii et mina otsustasin kandideerida. Ma poleks võib-olla seda sammu ette võtnud, aga nagu ma juba kirjutasin, siis teie kommid andsid mulle sellise motivatsiooniboosti, et ma annan endale võimaluse. Ega see kindel pole, et just mina saan Sportlandi eepiliseks blogijaks, sest Eestis on blogijaid jalaga segada ja neid tuleb aina juurde. Kuuldavasti proovivad sinna kohale veel paar tuntumat blogijat, kes on minu arvates minust palju parema sõnaseadmisega ehk eepilisemad. Üheks selliseks on näiteks Henry, kes siis peab isablogi. Nimetagem seda kuidas tahate.

Aga eks näis siis, mis juhtuma hakkab. Mul on enam-vähem peas tekst valmis, et mis ma neile esimeseks mölapostituseks kirjutan, mis ühtlasi saab olema ka kandideerimistekst. Aga pöidlad siis pihku ja loodetavasti ei saa teil minu lõusta vahtimisest ja heietustest villand, kui ma igal pool varsti vastu vahin. See on muidugi pluss, et jutud ja seiklused ei tohi kattuda, seega saaksite lugeda igast kanalist tuttuusi juhtumisi. Head asja tuleb ikka õiges koguses doseerida, muidu tekib vastunäidustus ehk okserefleks ja ilmselgelt see eraldi minu eesmärk ei ole, et paneksite roopa, kui ma järjekordselt kuskilt teie ekraanile kargan.