Sünnipäevamutid Viive ja Lehte

Sünnipäevatort

Kai ja La-La

Ma olen nüüd vist lõplikult talveunest üles ärganud ja alustanud tõsise kevadise virgutusvõimlemisega...peaasi, et liiga suure rahmeldamisega selga ära ei nikasta. Lihtsalt viimased kaks päeva olen ma eriti tubli ja asjalik olnud. Eile näiteks tegin meeletus koguses Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu juhatuse tegemisi - suhtlesin uute vabatahtlikega, teen ettevalmistusi Abiloomade seminari ettekandeks, korrastan liikmete andmebaasi, vaikselt uurin maad juhtkoerte ja nende kasutajate suvelaagri pidamiseks, andsime stardi uuele projektile ja lisaks mitmetele väiksematele jooksvatele tegemistele, organiseerin ma tänavust rahvusvahelist juhtkoerte päeva. Igatahes kõige sellega ma tegelesin eile, aga mitte ainult, sest kuna mul on imekombel veel mees alles, siis on soovituslik aegajalt mehele ka tähelepanu pöörata, et meespool väga pahuraks ei muutuks. Seega koristasin meie pesa ja tegin ka süüa.
Tänase päeva olen ma enamus ajast kodust väljas veetnud. Hommikul sõitsin MTÜ Iseseisvasse-ellu, kus mul oli üks kohtumine ja kuna see on ühtlasi ka Maci ja teraapiakoer Ellie töökoht, siis Dzännu oli eriliselt rõõmus. Kui ma seal kohtumisel istusin ja rääkisin inimesega juttu, ise tundes end suhteliselt hästi, siis sama tegi ka Janet. Hüppas mööda tuba ringi nagu kutsikas ja mängis iseenda ja Ellie tagant piistu pandud mänguasjaga - mille Ta seanssi lõpuks veidi ümber oli tuuninud (loe: katki pures).
Peale seda liikusin tagasi koju, kus ma sain olla umbes pool tundi ja siis jooksin järgmisele kohtumisele Rabarberi restorani. Põhjus miks ma mainin ära ka kohtumispaiga, on seepärast, et väljast tundub see söögikoht väike ja mitte midagi ütlev (vähemalt mulle kui pimedale), kuid sisse minnes on see kordades suurem ja väga hubane kohake, kus pakutakse jällegi väga maitsvat ja küllaltki soodsat toitu. Näiteks kuna sattusime just päevapakkumiste ajale, siis mina võtsin päevasupi, milleks oli aedvilja püreesupp, kuhu soovi korral sai ka ise puistata saiakuubikuid, kõrvale leib / sai, klaas vett ja buffelauast sai ka toorsalatit lisaks tõsta ning kui ühest kausist supist jäi väheks, siis hind sisaldab kahte kausitäit suppi. Päevapakkumises oli ka teinegi supp valikus ja korralik praad. Minu supi hind oli siis 3€. Ma kahtlustan, et praad on kallim, kuid ei usu, et üle viieka küsitakse.
Igatahes kohtumine oli edukas ja kõik minu organiseeritavad üritused tunduvad hetkel kenasti kulgevat.

Tänane päeva üllatusauhind läheb SEB pangale, kes mulle helistas.
SEB: "Tere! Kas ma räägin Kai K****iga?"
Mina: "Tere! Jah, Kai kuuleb." (vahemärkusenaütlen, et Mac hiljem lisas: "Sa võiksid öelda, et kuulen, aga ei näe...")
SEB: "Helistame Teile SEB pangast ja anname Teile teada, et Teie pangakaart on üles leitud."
Mina eriti üllatunud häälel: "Mul on pangakaart kadunud??? Ma ei teadnudki!"
Igatahes teller ütles, et kaart leiti bussist ja kui üritasin mõelda, et kus, millal, kellega, kuidas sai see juhtuda, siis kõige tõenäolisem variant oli laupäevane päev, kui ma sõitsin täistunnikaga Tallinnast Tartusse ja kuna pangakaart oli lukuga jaki sahtlis üle lugemisel märkasin, et kirjutasin nii, et lugejale võiks jääda mulje nagu mul oleks sahtlitega jakk, siis reaalsuses see päris nii ei ole...tegu on ikka tavapäraste ja igavate taskutega), et, siis arvatavasti nutifoni võtmisel libises ka kaart välja. Õnneks lõpp hea, kõik hea ja raha alles, kaart alles ja tore, et heatahtlikke inimesi on veel maailmas olemas.
Mul on uus ja eriti nunnu võtmehoidja, aga pildi lisan homme, siis on Teil põhjust siia uuesti ära eksimiseks.
Reedel lähen külastan linnavalitsuse kõrgeid ametnikke, laupäeval hakkan meisterdama Sadamasilla solistile Marek Sadamale bansidest käepaela ja pühapäeval lähen ma toormahla ja smoothi koolitusele. Eks ma annan jooksvalt siis oma sündmustest ja tegemistest teada.

PS. Kuna mul on veel ootel Nelijärve suusamaratoni lugu ja lugejate tungival soovil jätkulugu sellest, et mis sai ööklubis edasi, kui olime lõpuks peale kõiki ponnistusi diskotama pääsenud., Pean need lood lihtsalt lähiajal kirja panema. Olge kannatlikud! :D Kusjuures selle ütlusega "Kes kannatab, see kaua elab"...ma ei mõista nagu selle lause pointi või loogikat....miks ma peaks tahtma kaua elada, kui pean kannatama või kas pikem eluiga on väärt kõiki meie kannatusi?

Käime ühe teise juhtkoerakasutajaga, üle nädala, iga reede kooriproovis. Kuna elame üksteisest põhimõtteliselt üle tee, siis ühel päeval võttis minust võimust mingisugune võistlustuhin ja hakkasin seletama, et võiks võidu koju kõndida. Gerli alguses naeris ja mõtles vist, et ma teen järjekordset totakat nalja, kuid kinnitasin, et mõtlen päris tõsiselt seda võistlust. Soov võidu teha tekkis sellest, et mina tahtsin alati minna ühe peatuse võrra varem maha ja Gerli alati järgmises, kuid olin üpris veendunud, et seni kuni buss sõidab järgmisesse peatusesse, mis asub Riia tänaval, suudan ma mööda kõrvalist tänavat, kondimootori abil kõndida ise peaaegu Riia tänavani ja olen kodule palju lähemal. Kuid Gerli peaks kuskil mõnisada meetrit mäest üles tagasi vantsima, et jõuaks samasse punkti kuhu mina.

Reedel lõime siis Gerliga käed ja astusin lootusrikkana Lootuse bussipeatuses maha, keerasin paremale ja käskisin Janetil otsida parempoolse sebra...mida Ta aga EI teinud, sest otse minnes jõuab ju Ellie ja Maci poole. Pean-pean-pean sinna jõudma, sebra pole olemas, pean-pean-pean jõudma Ellie ja Maci poole. Proovisin heaga, proovisin konkreetse tooniga ja proovisin kurjema häälega ja meelitustega, aga sebra oleks justkui vahepeal jalad alla võtnud ja minema jalutanud.

Mina juhtkoera provokatsioonile, põikpäisusele ja jonnile järgi ei anna ning kamandasin Janeti sõidutee randile ja läksime suvalisest kohast üle. Jõudnud ühest Tartu kõige tihedama liiklusega sõiduteest õnneliku ja elusana üle, keerasime vasakule ja hakkasime tempot arendama. Ise mõtlesin samal ajal , et kui palju aega läks raisku ühe sebra otsimisele ja et pean selle tempo hoidmisega tasa tegema. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja teadsin, et peaks tulema tänav, kust pean keerama paremale, aga mida EI tulnud oli tänav...

Helistasin Macile: "Tsau! Kuule kas saad vaadata, et kus ma asun?"
"Okei, ma vaatan ja helistan kohe tagasi", lausus Mac oma iseloomulikul sõbralikul häälel.
 Meil on selline äp nagu Find My Friend, mis on seadistatud sedasi, et Mac näeks, kus ma liigun ja asun. Kui Mac tagasi helistas, küsis Ta veidi kahtlasel hääletoonil (Ta vist ei osanud arvata, et ma kuskil seal asun): "Kas see on võimalik, et Sa asud Võru tänava ja Kastani nurga lähistel?!?"
Ehk siis ma olin õige tänava mööda lasknud ja jõudnud otsapidi juba ühe tänavavahe pikkuse edasi liikuda järgmise tänavanurgani. Hakkasin siis kiiruga tagasi marssima, kuigi ma juba kergelt aimasin, et olen võistluse ammuilma kaotanud. Mac tuli mulle õige tänava nurga juurde vastu, saatis natuke ja samal ajal seletas ümbritsevast ning ma vastasin: "Mul käib praegu võistlus!"
"Aaa...no siis Sa oled küll edumeelne...", muigas Mac.
Ma ei anna alla, kui see lumi ja jää ära sulavad, vesi ära imbub ja aurustub, siis tulevad uued võistlused! That's for sure! :D

Lisaks plaanime ühe seltskonnaga veebruari lõpus minna veetma Nelijärve puhkekeskusesse talisportlikku nädalavahetust. Plaanis on päeval uisutamine, suusatamine, kelgutamine, snowtubing. Õhtul saun, lauamängud ja lihtsalt seltskondlik olemine. Vältimaks kohapeal otsustamatust, otsustasin ma kodus, et ma proovin suusatamist, sest:
1. ma olen pimedana juba uisutamise ära proovinud...luud / kondid jäid terveks. Aga mul oli koguaeg hirm, et ma sõidan inimestele otsa...seega peaksin ma endale broneerima terve uisuväljaku, aga kuna see tahab palju raha ja raha mul ei ole, siis not gonna happend :D
2. Nelijärvel tuleb uisutada päris järvel ja arvestades seda, et tänavu pole erilisi miinuseid olnud, siis ainult loll(id) lähevad veekogule.
3. nägijana mulle väga meeldis suusatada...see küll ei tähenda, et ma oleksin seda osanud teha, aga meeldis ikkagi :D
Mõtlesin, et informeerin ka Joosepit oma ägedast plaanist ja ütlesin vaimustunult: "Ma plaanin Nelijärvel esimest korda pimedana suusatama minna!"
Mnjah, Joosep tahab, et ma paneksin kiivri pähe :D
Ütles, et ükskõik milles kiirus tekib, et siis pean kiivri pähe panema. Mul on tunne nagu Ta arvaks, et ma olen tõeline suusaäss ja olen minemas suusasprindile, et vallutada kõik lumised künkad, nõlvad, orud, ja mäed :D Hea kui ma üldse liigutudki saan :D
Ma kujutan seda juba nii elavalt ette, sest kui mõelda, siis tekib ju peaaegu kõigis nendes välitegevustes minginegi kiirus. Kujutage ette...seltskond on mäel ja üks tüüp silkab seal ohutuse mõttes ringi kiivriga. Ma kahtlustan, et ma kõnnin talvel kiiremini kui suusatan ning sellise loogika järgi peaks mul igapäevaselt kiiver peas olema.

Lõpetuseks lisan siia ühe laululingi, mille sain Marialt ja kui ma tavaliselt ei vaimustu väga kergelt uutest lauludest, siis vot see laul tekitas minus sellise tunde, et tahaksin keset kesapõldu käed laiali end keerutada, lasta päikesel ja tuulel end paitada ning laulda seda laulu valjult kaasa.

Kui küsite endalt, et huvitav millest Kai küll selle teema all kõneleb, siis võin ette ruttavalt öelda, et ma ise ka veel ei tea...
Tavaliselt on mul mingisugunegi pilt või aimdus olemas, et no peaks teemaga jõudma vot sinna punkti, siis täna see totaalselt puudub. Puudub sellepärast, et kui ma hetk tagasi arvutisse logisin ja Skype vestlusi uurisin, siis jäi kõrvu kirjanduse grupp, millele oli lisaks märgitud ka kuuteema "Tema lemmik". Püüdsin paaniliselt meenutada, et kas täna on juba 1. veebruar!? Uhh, õnneks alles kuskil 9 tunni pärast saabub meie maile külmakuu-küünlakuu-sudenkuu ehk hundikuu-vastlakuu-pudrusöömise kuu-kassikuu-lihaheitekuu-tuisukuu. Mnjah, heal lapsel mitu nime. Igatahes selle üheksa tunniga peaksin isegi mina hakkama saama oma postitusega :D Mõnes mõttes on see isegi kuidagi põnev ja miskit uut. Nii, aga aitab pikast ja lohisevast sissejuhatusest ning alustame teemaga. Ahjaa, üks asi siiski veel...
See on siis ikka endiselt see blogimisvõistlus, milles ma osalen ja mind pole veel selle 7-me kuu jooksul välja suudetud puksida - ma olen sitke ja pealegi ma lubasin ju võita...oma lubadustesse tuleb kindlakäeliselt suhtuda.

Mõtlesin ja mõtlesin ning ei suutnud iseseisvalt ära otsustada, et kelle lemmikust kirjutada (Joosepist või Janetist). Korra isegi plaanisin valida sõprade seast ja egoistlikult kirjutada laiale ilmale, et ma olen just Tema lemmik sõber...kuid mõeldes oma õrnahingelisele hingele, siis ma ei elaks seda üle, kui selguks, et tegelikuses see polegi nii. Seega jätan endale roosad prillid ette ja lähen naerusuiselt edasi.
Kõigepealt üritasin siis Joosepilt välja pinnida, et kas peale majanduse, programmeerimise, meditsiini ja joonestamise on Tal äkki mingisugune salajane lemmik, mille olen unustanud. Jah, olin tõepoolest unustanud, et eelpool nimetatud asjadele on Tema lemmikuks veel Coca-Cola, teadus, suurejoonelisus, suvi, riigikaitse ja mina. Kui üritasin välja pinnida, et aga nendest see kõige-kõige lemmikum, mida tahaks teha või rääkida või kuulda või lugeda nii söögi peale, söögi alla kui ka vahepealsetele söögipausidele, siis sain vastuseks: "Kai, mitte ükski inimene ei suuda ühe tegevusega. ilma pausiteta, lõputult tegeleda.!
Ma loomulikult ei rahuldunud selle vastusega ja tahtsin, et valiks siiski selle ühe lemmiku, mis oleks teiste ees eelises (mul oli ikkagi vaja blogisse võistluslugu). Sain siis oma küsitud küsimusele vastuse ja see vastus ei olnud see, et "Kai, Sina oled mu lemmik tüdruk". Mkm, vastus oli märksa realistlikum ja konkreetsem "majandus ja joonestamine". Mnjah, ma võiksin ju igat Joosepi lemmikut oma vaatevinklist kommenteerida, kuid ma kahtlustan, et Ta ei soovi, kui ma kõik avalikult blogisse laiali laotaksin. Kuid natuke võin purgikaant kergitada küll:
1. Kui asi puudutab teadust, meditsiini ja majandust, siis loeb, uurib ja analüüsib teemat väga põhjalikult. Ta ei ole kunagi pinnapealne.
2. Kuigi Ta töötab programmeerijana, siis see pole Tema jaoks pelgalt töö, vaid vahel meeldib Talle niisama oma ja teiste lõbuks miskit uut ja ägedat lahendada ning välja nuputada.
3. Joosep on laia silmaringiga ja Ta on ellusuhtumisega, et Ta ei ole siia selleks sündinud, et lihtsalt lasta elul kulgeda ning seega soovib Ta võimalikult palju unistusi teoks teha ning üks plaanidest on ka õppima minna majandusteadust ja kiirabi tehnikuks.
4. Neli on Joosepi lemmik number ja seepärast üle nelja punkti ma välja ei too. Viimaseks jätsin Tema Coca-Cola sõltuvuse ja kui ütlen "sõltuvus", siis ma sugugi ei liialda,sest kui Joosep sai paar aastat tagasi sünnipäevaks 77 liitrit seda musta püha jooki (see on see kuidas Joosep seda kutsub), siis ühe kuu ja kahe nädala pärast oli see otsas. Tänan küsimast Ta elab ja tunneb end hästi! Pole veel susse püsti visanud ja jõudu on nagu loomal, sisikond pole ka krussi tõmmanud ja hambad ilusad terved säravvalged.  
Ja lõpetuseks otsustasin, et ma loetlen ka Dzännu lemmik tegevused ette:
1. meeldib Maci ja Ellie pool külas käia
2. meeldib kõhu alt ja pepu pealt sügamine
3. Dzännule meeldib õunte hooajal käia õunaraksus ja talviti lindude söögilaua alt sihvkakoori süüa
4. meeldib päikesevanne võtta ja krõmpsutada porgandeid, kapsast, kartulit, herneid ja hernekaunasid
5. armastab piiksuvaid ja pehmeid mänguasju
6. Dzännu edasiviiv jõud on söök :)

Oleme nüüd tagasi Tartus ja tegelt olen ma räme väsinud, aga ma pean natuke kirjutama...vähemalt osa tegevusest, mida Maciga Nõmmes olles tegime. Kõigepealt alustan sellest, et kui 26. juunil käisime Maciga Rakveres laste- ja noorte päevakeskuses juht- ja lugemiskoertest rääkimas, siis õhtul läksime Rakvere koolistatkale jooksma (Mac muidugi unustas selle pisiasja, et ma olin just ränga vaevaga oma jalaluu kokku kasvatanud). Igatahes tavalised statkaringid on 400 meetrit ja tookord jooksime peaaegu kolmveerand ringi...ma surin, sest statkarada oli selline konarlik ja rikkus kogu minu jooksurütmi ära...muidu oleks vabalt vähemalt kaks ringi peale teinud...that's for sure!
Eile käisime siis järves ujumas ja esimest korda oma elus ujusin ma üle järve...no kuskil 50 meetrit sinna ja teine 50 meetrit tagasi. Mõned tunnid hiljem läksime uuesti, sest kui esimesel ringil olid kaasas koonlased Janet ja Ellie, siis järgmisel ringil võtsime kaasa Axeli...no et asi ikka aus oleks :)
Teisel ringil ma tegelt ei plaaninud enam ujuma minna, sest no kuidagi ei ahvatlenud see vesi, aga siis hakkas Mac seletama, et no mine ikka ja et Ta tuleb ka siis...ma siis kohe vastu, et miks kõik minu tegemistest peab sõltuma ja sellepeale oli Maci reaktsioon uskumatu...Ta kooris end paljaks (õnneks ujukad jättis selga) ja (pange nüüd tähele) Mac põrutas joostes vette ning põmaki otse maoli, ülepea kaela sinna jahedasse vette ligunema, mida Mac oma keeli nimetab ujumiseks. Aga lubadus on lubadus ja nii ei jäänud mul muud üle, kui end samuti riidest lahti koorida ja sammud vette seada ning mina ujun natuke teistmoodi (loe: liigun vees edasi ja ei vaju põhja) ja sellepärast tegin veel ühe ringi teisele poole kallast ja tagasi, ehk et päevaga ujusin kokku 200 meetrit.
Esimesel korral, peale ujumist, koju minnes tegin endal natuke marki ka täis või no tõmbasin ebameeldivat tähelepanu. Ma nimelt ei mõelnud sellele, et kui mul on märjad päevitused all, et siis ilmselgelt liguneb pluus just nendest kohtadest läbi, kus on keha etteulatuvad osad ehk rinnad. Teisel korral olin nutikam ja asetasin rätiku üle kaela ja sai probleem lahendatud.
Peale ujumist mängisime Maciga doominot (sellega meenub mulle Pauska ütlus, mida ma ei avalikusta...nüüd mõtlete, et jõle mõte oli siis üldse mainida, aga see on mul enda tarbeks). Igatahes ma pidevalt võitsin Maci ja et Ta päris depressiivseks ei muutuks, siis lasin Tal ka paar mängu võita. Kuna ujumine teeb kõhu ikka väga-väga tühjaks, siis sõime. Ja sõime ikka korralikult ning muidugi kui kõhud olid pilgeni täis, siis tuli Macil vaimustav idee (nagu ikka), et lähme jooksma...ja muidugi me läksimegi.
Suundusin siis oma toa poole, et sobivad treeningriided endale selga leida. Möödusin emast, kes parasjagu vaatas telekat, kuid uuris:"Kuhu minek?"
Mina ükskõikselt, kuid rõõmsalt vastates:"Lähme Maciga jooksma..."
Ema ahmis õhku, ega osanud halligi vastata, aga selle eest suutis vajutada telkapuldil järgmist kanalinuppu, kust tuli kohe lause:"Täiesti segane oled!", mille peale ema ütles:"Just, rohkem polegi vaja midagi lisada!"
Aga tulemused on siis järgmised: jooksime (kui seda võib nii nimetada) 400 meetrise statkaringi vapralt läbi (kuigi kõrvaltvaatajad oleks meid ehk nimetanud enesepiinajateks, kuna samm oli tönts ja süda peksles meeletult...polnud just selline krapsakas ja seksikas kõrgelennuline jooks) ja ega taset tuleb stabiilsena hoida, kui räägime kõrgelennulisusest ja kohe räägimegi järgmisest kõrgelennulisest spordialast...
Peale vees ligunemist, kus Mac oma vana spordihinge üles äratas ja peale jooksmist, tahtis Mac panna proovile meie hüppeliigesed ning järgmiseks suundusimegi kaugust hüppama...loomulikult olin mina esimene katsejänes. Mac mängis liivakasti juures helimajakat kuniks mina hoojooksult tulin ja tegin võimsa hüppe liivakasti...30 meetrit...tegelt natuke vähem 30 cm oli esimene hüpe. Mida Te naerate? Vähemalt ma ei hüpanud liivakastist mööda...ega kolme meetri laiune kastike pole mingisugune naljaasi, mida pimedana tabada! Järgmine hüppe oli kolmkorda võimsam...umbes meeter ja Maci parim tulemus oli täpselt minu ette ja kui võrdleme meie pikkust...(Mac on minust üle 30 cm pikem).
Vahemärkusena ütlen, et minu hoojooks nägi välja umbes selline, et 12 meetrit tegin hoojooksu, kolm meetrit enne liivakasti ranti võtsin hoo maha ja siis jäin liivakasti serval seisma ning sooritasin oma esmaklassilise hüppe...Mac tegi umbes samasugust hoojooksu, aga hoojooksu lõppus tõmbas lihtsalt piduri peale ja karjus:"Issand, ma ei julge hüpata!" Selle oma meetrise hüppe tegi Ta ka liivakasti serval seistes...
Tahtsime ka kõrgust minna hüppama, aga seda kahjuks ei saanud teha, kuna matt millele peaks sportlane (loe: mina ja Mac) maanduma, oli õhtuse kastega koos (loe: märg) ja kui tekkis küsimus, et miks me õhtul spordime, siis vastus on ju imelihtne- ükski õige sportlane ei spordi päevavalges võimalike pealtnägijate nähes...see aitab mainet hoida.

Reedel pakkisin oma seitse asja ja vurasin koos Joosepiga Pärnu poole, sest meie väga head sõbrad Ameerikast, Darlene ja Bill, olid Eestis. Darlene ja Bill ei teadnud, et mina ka tulen ja seega sain neile teha päris suure ja toreda üllatuse (Marika üllatamisega nii libedalt ei läinud, aga sellest kõigest lähemalt juba allpool).
Bill rääkis humoorikaid tegemisi, mida Ta aegajalt armastab Darlenele korraldada. Näiteks kui Darlene ema jäi haigeks, siis sõitis Darlene mitmeks nädalaks teise osariiki ja kui tagasi tuli, siis Bill ootas Teda lennujaamas, värava taga, kuhu oli üles sättinud klapplaua koos valge linikuga, mille peal pudel veini, kaks klaasi, lilled ja mõnusaks äraistumiseks toolid ning loomulikult ei jäätud koju ka kõige olulisemat neljajalgset sõpra. Nii nad seal siis istusid, inimesed jälgisid neid kummastavalt, kuid see oli lahe.
Teine vahva lugu oli see, et kui Bill õppis trikiveesuuskadega sõitmise ära, siis ühel õhtul kui oli aeg voodisse minna, siis voodis olles äkki Darlene märkas, et Billil on veesuusad jalas. Täiesti random mees on see Bill ikka ja seda kõige positiivsemas mõttes üldse!
Sain endale veel mõned ameeriklasest sõbrad juurde (John, Heather ja Leanne). John, kes polnud mind kunagi varem näinud, kuulis Darlenelt, et keegi kai kogub magneteid ja otsustas, et toob ka mulle siis ühe külmikumagneti Kansasest. Meil oli Johniga väga lahe jutuajamine ja loodan, et järgmine aasta näen Teda jälle. Ta tõi hästi ägeda magneti. Kummist, mille peal on päevalill, lehm, hundinuia taolised taimed, siis Kansase kuju ja miskit oli veel ning Darlene koos Billiga tõid mulle Oklahoma magneti, mis on kuulsa Oklahoma pannivorsti kujuga, mille peale on maalitud kõige olulisemad märksõnad, mis seostuvad Oklahomaga (nagu näiteks indiaanlased, nafta, mais, tornaado jmt). Seoses sellega tekkis mul nüüd uus siht magnetite maailmas- ma nimelt soovin saada igast USA osariigist endale ühe sümboolikaga magneti. I have two, only 48 more to go!

Kui rääkida sellest üllatusest, mida planeerisin Marikale teha, siis kokkuvõtteks võin öelda, et see sakkis ikka sajaga...ei, see sakkis ikka kahesajaga! Marikale nimelt ei meeldi üllatusi saada, isegi häid üllatusi ei seedi...selline veider ja omamoodi inimeseloom on see Marika.
No minu plaan oli lihtne: päeva jooksul kordagi ei reeda end telefonis, et sõidan Pärnu, jõuan Pärnu ja vaikselt tulen ja panen selja tagant käed Marika silmadele ja ootan kuni kompides mu ära tunneb, aga asi ei kukkunud sugugi nii välja, sest kui ma Pärnu jõudsin, siis kõik ameeriklased piirasid mu ümber ja hakkasime kohe rääkima ning ühel hetkel oligi Marika läinud...mjäu! Aga kuna suurt ja tugevat sõprust on igasugu tühistel asjadel raske lõhkuda...või õigemini tõeline sõprus tuleb välja nii heast, kui halvast, siis Marika tuli lõpuks tagasi, kallistasime ning Marika ütles:"Kai, ma armastan Sind!" ja mina lisasin vastu:"Ma luban, et ei tee Sulle enam mitte kunagi mitte ühtegi üllatust!" Isn't that sweet?
Marika tõi mulle ära ka minu Viljandi tassimagneti, mille peal on maasikas. Jess-jess-jess! Lõpp hea, kõik hea :)

Laupäeval käisime ka Joosepi ja Tema emaga Lüganusel, et sugulaste kalmistud korda teha ja see Ida-Virumaa tripp, on muutunud juba traditsiooniliseks igasuviseks reisiks. Allpool on lisatud ka video tervitustega Lüganuselt, aga kõige suurem tähelepanu on ikkagi sellel, kuidas Janet autopagasnikus istudes tüütuid kärbseid närviliselt püüab. Seni kuni meie pikniku pidasime, otsustas preili Janet päikese eest varju pugeda autosse...päikese eest sai peitu, aga need siuh-viuh kärbsed ei andnud ka seal asu.
Lüganuse piknikul mugisime ka kahe suu poolega mureleid (mis olid ostetud Rakvere turult) ja murelikividega tegime võistluse: kessuudabkõigekaugemalemurelikivisülitada
Seenägi päris naljakas välja ja veelnaljakamalt kõlas. Minu tippmark jäi kuskile sinna kolme meetri lähedusse, aga no Joosepist ei tasu üldse rääkida...see sülitas kivi ligi kuue meetri kaugusele...

Natuke tänasest päevast ka...hommikul pidin 10:30 saama Maci ja Elliega kokku Verneri kohviku ees, aga mina ajuvitamiini vajav inimene, olin selle vähem kui 24 tunni jooksul ära suutnud unustada ja lõpuks saime kokku Toomemäel ja läksime seal olevasse kohvikusse. Oli äärmiselt mõnus ja lahe olemine ning oleks kauemgi olnud, kui Mac ei oleks pidanud tööle tõttama. Mnjah, Macil on puhkus...on ikka selline usin ja töökas inimene, et isegi puhata ei oska ilma tööta.
Igatahes õhtul, kuskil nõks enne kuut, helistas uuesti ja uuris, et kas tuleksin nendega Toomekale jalutama, siis peale seda läheks saaks kokku taksidega (Anni ja Albert Karukäpp) ja siis läheks koeri ujutama. Ma suure hurraaga olin kohe nõus, kuid hetk hiljem helistasin tagasi, et küsida pool tundi lisaaega, sest siis jõuaksin söögi valmis teha, mille peale Mac ütles, et Ta proovib T-ga rääkida...mõni minut hiljem helistasin ma uuesti tagasi (sest mu pea lihtsalt pulbitseb ju ideedest, mis vajavad rakendamist) ja ütlesin, et kuule, aga ärme saa täna kokku, siis saan mina toidu rahulikult valmis teha ja T saab õigel ajal magama, aga siis teatab Mac entusiastlikult ja hästi kiiresti ettevuristades:"Eii-eiii, Sa pead tulema. T tahab Sinuga intervjuud teha, et suveretsepti saada ja siis tahab natuke juttu rääkida." Mina kuulsin ainult sõnu "intervjuu" ja "retsepti tahab", mille peale oli mu reaktsioon pool karjatades:"Misasjaa?! Mina ei taha! Mina ei oska süüa teha!" Mac mind ilmselgelt mitte uskudes:"Jajaah, räägi-räägi."
Noh, nüüd on intervjuu antud ja homme hommikul võite raadio Elmarist kuulda minu retseptisoovitust. Oh dear God help me please!

Aga nüüd tänase päeva kõige suurem uudis...või mis päeva...see on lausa Janeti elu kõige suurem uudis. Janet ujus!!! Ja kui ma ütlen, et ujus, siis ma ei mõtle, et kõndis kõhussaati vees, natuke solberdas kaldas edasi-tagasi, vaid ma mõtlen UJUS! Minu labrador retriiver, kes on vee- ja linnukoer, sai lõpuks seitsmendaks eluaastaks selgeks, et kuidas käib ujumine ja et vesi on mõnus, vesi on lust, vesi on super, vesi on kaif. Varsti riputan fotosüüdistused ja tõendid ka siia üles.
Asi sai alguse niimoodi: viskasime kaigast sügavamale vette, millele jooksis Ellie järgi, kui Ellie hakkas kaikaga lähedusse jõudma, siis Janet kahmas kaika endale, aga mingi hetk tegi Janet otsuse, et teeb ka paar ujumisliigutust ja läks Elliele vastu...Ellie, vana loom, muidugi surus oma suurte lapatsitega Janeti üleni vee alla, aga Janet ei ehmunudki ära, vaid pigem läks hasarti, et vau, kui äge! Nii siis viskasime kaigast ja kes ujus kaikale järgi? Janet Kes seisis rohkem kalda peal? Ellie Ühesõnaga Janet oli nagu tõeline sukelduja, tõeline David Hasselhoff, ainult emane ja ainult punased ujumispüksid olid puudu.
Kokkuvõttes suutis Janet mul täna karbi ikka täiega lahti vajutada. Meie terve tee rääkisime Maciga, et Janet on selline veekoer, kes ei salli vett ja et oi Janet ei uju jne. Jajah...Janet oli esimesena vees ja endal selline mõnna nägu peas, justkui tahaks mulle öelda:"Kaaiii, vaaatttaaa maa uujuun! Vaaatttaaaa miiindd, vaattaaa-vaata, kui tubliiii ma olen!"
Oled küll tubli väike Popsik, super tubli oled, kallis Janet!

Täna on Ellie sünnipäev, kes sai 3. aastaseks. Et vääriliselt sünnipäev vastu võtta ja tähistada, siis alustasime Maciga ettevalmistusi juba reede õhtul. Kuna mul oli üks osa kingitusest puudu, siis läksime loomapoodi ja ostsime lelu, millest Ellie oli juba poes täiesti vaimustuses ja kuna Janet oli ka, siis sai ka Temale samasugune lelu ostetud. Ma ristisin selle reisukanaks, sest igal endast lugupidaval juhtkoeral on perenaise /peremehe kotis alati midagi stressimaandavat.
Laupäeval, ehk siis eile, käisime staadionil jalutamas, kus tegime natuke koonudele harjutusi, nagu näiteks koha hoidmine, tähelepanu hoidmine ja võidujooks, kes jõuab esimesena oma perenaise juurde (allpool siis ka video, kuidas Janet ja Ellie võidu kimavad). Nad nägid eile välja nagu Tip ja Täp, aga Teie otsustage ise, et kumb on kumb, aga kuna nad on mõlemad heledad (no hea küll...Janet näeb Ellie kõrval välja nagu pisikene ülepäevitunud neegrimuna), aga üldiselt on Ta üksi olles ikkagi kollane labrador retriiver...mhmh...eks ole. Igatahes tahtsin öelda, et neil mõlemil olid eile eriti fäänsid punased kaelarätid kaelas. Võidujooksu võitis loomulikult Janet, sest ega ega 3. aastaseks saamine pole mingi nalja asi ja ei ole häbi kaotada kohe peagi 7. aastaseks saavale jässakamale labradoripreilile Janetile. Mac ütles pärast videot vaadates, et Janet vudib elueest, aga Ellie tuleb nagu hobune...koppadi-koppadi-koppadi...maaa tuuleeen...aaega ooon küüll.
Aga, kui kell sai 00:00 ja kätte jõudis 15. juuni, siis tirisime kingitused välja ja andsime korralikult kõik sünnipäevalapsele üle (paar fotosüüdistust tegime ka).Kingid üle antud, kohustuslikud poseerimised tehtud ja õnnitlused vastu võetud (ühesõnaga, kui see kõige tüütum osa oli möödas), siis sai uudistatud kotisisu ja kohe võeti ette esimene lelu, lohistati oma pessa ja kõik, mis järgi jäi, seda hakkas Janet uudistama ning leidis ka endale lelu. Aga kui Ellie seda märkas, et Janet mängib Tema uue mänguasjaga, siis loivas pesast välja ja võttis ära ning vedas kateise lelu pessa...nii on ikka palju kindlam.
Hommikul serveerisime mõlemale koonlasele tordi, mis koosnes koerakonservist, kuhu sisse torkasime kolm närimispulka (loe: küünlateasendaja), puistasime natuke krõbinaid ning kondi- ja ümarakujulisi maiustusi (loe: tordimaitsepärlid) ja võiski lasta heal maitsta.
Palju õnne sünnipäevaks, Ellie!

PS. Uh, küll see Mac võib ikka hirmsamat moodi seal videos kisada...olete hoiatatud ;)

PS2. Nüüd on õige aeg reklaamida ka Janeti lähenevat sünnipäeva, sest kuna elu ongi üks lõputu pidu (ilmselgelt), siis Janeti sünnipäevani on jäänud vähem, kui viis päeva (20. juuni). Janet võtab oma sünnipäeval vastu palju sõpru ja koonlasi ning kui keegi soovib nänni saata, siis paluks Tasku SmartPOSTi või äärmisel juhul Veeriku Selveri, Eesti Post 24 pakiautomaati.

Siin siis video sellest, kuidas Tipp ja Täpp kohta hoidsid ja siis võidu "omade juurde" kappasid:

Tänane päev, olenemata kuu- ja nädalapäevast (loe: reede 13, pluss täiskuu), on minul päev möödunud lihtsalt mega hästi...päriselt ka, täitsa ilma sarkasmita.
Kindlasti olete Te kõik kuulnud sellisest suurepärasest kammist nagu furminaator...no kindlasti olete ja kui ei ole, siis kõik retriiveriomanikud võtke teadmiseks, et tegemist on lihtsalt täiesti bellissima...mui fien kammiga. Furminaatoriga kammides tõmbab see lahtise alusvilla ära ja kammimise ajal ei lendle neid karvu elamises ringi ning lisaks peale kammimist jääb ka elamine peaaegu karvavabaks. Furminaatoreid on kahte sorti...üks on pikakarvalistele ja teine lühikarvalistele. Mina olin saanud siiani proovida Ellie furminaatorit, mis siis on pikakarvalistele mõeldud ja juba siis olin suhteliselt vaimustuses, aga no hind oli see, mis seda vaimustust tagasi alla kiskus, sest kui Mac teatas, et see maksab 40€...no siis veits nagu kallis või nii...isegi minu kamm ei maksa nii palju...uh! Aga hea uudis on see, et leidsin lemmikloomapoe, kus furminaator maksab ainult 25,10€...nänä. Mac ostis soodushinnaga ja Tal läks see ikka kallimaks, kui minu leitud soodushind. Igatahes oli mul kange soov saada endale lühikarvaliste furminaator, sest kui pikakarvalistele mõeldud kamm tegi juba nii head tööd, mis siis veel õigest kammist oodata...aga igatahes täna, kui käisin ületee ühel teisel juhtkoerakasutajal külas, siis rääkisin Talle ka, et vaat selline vägev kamm on olemas nagu furminaator ja et teeb nii ja teeb naa ning siis kui hakkasin ära minema, siis võtab oma sahtlist kammi, mille ulatab mulle ja küsib:"Kas mõtled seda?"
"Jaah, just seesama!", vastasin mina suutes vaevu oma vaimustust tagasi hoida.
"Aa, no mul neid kaks. Sain ühe võistlustelt ja teine kingiti", ütles Ta suhteliselt stoilisel häälel.
Haarasin kammi enda kätte ja ütlesin:"Sa tahad ju selle ühe mulle anda!"
Nojah, päris endale ma seda veel pole saanud, aga hetkel sain selle kasutamiseks ja no küll ma siis selle furminaatori ka endale päriseks saan, sest no olgem ausad, kes ikka kammib oma koera kahe kammiga...ja kui on õige aeg, siis teen ülekande ja selgitusse lisan: Aitäh furminaatori eest ja katsu Sa vaid raha mulle tagasi kanda.
Aga olgu...nüüd teate kõik, et ma olen ametlikult hull, sest ma reklaamin koertele mõeldud kammi, mis maksab 25,10€ ja vähe sellest, et reklaamin, ma tahan seda endale ka saada.
Olgu...jätame selle karvade, koerte, furminaatorite ja muude sääraste maailma kõrvale ja ma räägin, mis mind veel õnnelikuks tegi. Ma nimelt õppisin täna uue marsruudi selgeks ja tänu sellele laienes taaskord Tartu linna pilt minu väikeses peas. Selle kaheksa kuuga (18. juuni saab täpselt kaheksa kuud täis), mil olen Tartus elanud, olen ma Tartu linna ämblikuvõrgu sarnaste tänavatega täitsa sõbraks saanud ja need hakkavad vaikselt minu peas mingisugust loogilist pilti looma...oli ka juba aeg ma ütlen.

PS. Kuna Joosep jättis mu selleks nädalavahetuseks üksi, siis otsustas Mac mulle külla tulla (ma ei pidanud isegi manguma), aga kui Ta vaid teaks, et ma kipun olema kuutõbine, või siis veidralt käituma, siis noh...
Paar näidet...lapsena soovisin ma kangesti minna pissile kraanikausikappi, aga hea on see, et siin korteris meil pole sellist kappi, kuid samas...huvitav kuhu ma selle puudumisel siis minna sooviksin? Ma ei soovi teada.
Teine näide...see oli juba siis täiskasvanu eas...ärkan mina keset ööd üles ja olen täiesti segaduses, et miks ma voodis olen ja hakkan paaniliselt toas otsima laigulisi asju, sest mul oli kohe ruttu vaja minna sõdima. Ma ei tea küll kuhu või kellega, aga ega see polegi oluline...peaasi, et sõdida saaks. Rahulikku ööd!

Mina ei tea, kas minu üleeilne postitus aitas Macil terveks saada või on siin midagi muud salapärast, aga täna tuli Mac koos oma elukaaslasega meile ukse taha ning tõid mulle väikse esmaabikoti, mis sisaldas järgmisi esemeid: Coldrex gripiteed, ACC köhapulbrit, üks pakk pabertaskurätikuid, Cappy Ice Fruit 1l, kraadiklaas, Joosepile 0,33l Coca-Cola ja kaart, mille peal oli lammas, kellel oli peal plaaster (no selline oli Joosepi sisukas kirjeldus kaardist). On täiesti võimalik, et seal kaardi peal oli veel midagi...
Ühtlasi on kraadiklaas esimene kingitus minu Soovidepuu check-listist. Jipikajeii!
PS. Kui esmaabikoti (loe: suuremat sorti paberkoti) tühjaks tõstsin ja toanurka seisma panin, siis läks Python seda kotti nuusutama. Küll Ta nuusutas seda väljast ja seest ja ühelt poolt ja teiselt poolt ning tundus, et see paberkott suutis Pythoni natukene segadusse ajada, sest Ellie lõhn on juures, aga Elliet ennast pole...kuidas saab see võimalik olla ja isegi peale mitmekordset kontrolli, jäi Ellie leidmata.
Suur-suur aitäh! See oli just see, mida vajasin, et oma lõpuspurt teha tervenemise suunas :)
Janet sai endale uue sõbra. Ta pole küll veel oma sõbraga kohtunud, aga sõbraks on labradoripoiss, kelle nimi on Eku (ma vähemasti eeldan, et tegemist on poisiga). Igatahes Eku omanikuga sain tuttavaks järgmiselt:
Facebookis, grupis nimega Eesti Koera Inimesed, oli üleval teema, et millist kuivtoitu Teie annate oma koerale ning ma võtsin seal sõna ning oma postituses märkisin ära, et minu labrador, kes on atoopik, sööb...ja siis võttis Eku perenaine minuga ühendust, kuna Tema Ekukesel on samuti diagnoositud atoopiline dermatiit. Vahetasime siis muljeid, soovitusi ja kogemusi, et kuidas haigust paremini kontrolli all hoida ja sealt areneski välja selline sõbralik suhtlus, mis viis teemani, et võiks lasta meie kutsadel vahest koos mängida.
Lisaks tuli välja, et Janet ja Eku on tegelikult juba varem koos mürgeldanud. Seda siis, kui Janet veel juhtkoerte koolis käis ja ametit õppis ja tarkusi omandas. Loomulikult ma alguses uurisin, et kuidas saab kindel olla, et just minu kollane labradoripreili oli see mängukaaslane, kellega Ekü mürgeldas, aga selle peale vastas Eku perenaine, et tolle koera nimi oli ka Janet ja et ega taoline koeranimi pole Eestis just väga levinud. Hihi, ma ei tea miks, aga see lause paitas mu kõrvu ja hinge ning Janeti nimi muutus mulle veelgi erilisemaks. On hea teada, et iga kolmanda nurga pealt, ei jaluta meile vastu veel üks Janet ja juhul kui peaks juhtuma, et jalutabki vastu labrador, kes on kollane, lokitava karvaga, roosa märja ninaga, ilmeka näoilmega, suurte vesiste silmadega, häbelik ja on samuti Janeti -nimeline, siis see lihtsalt pole minu armas ja kallis Janet, sest teist samasugust pole lihtsalt olemas!
Aga kokkuvõtteks võiks öelda, et järgmine nädal tuleb lausa vanade sõprade taaskohtumine. Mind ennast huvitab, et kas Eku on kollane labradoripoiss, sest preili Janetil pole veel ühtegi kollasest labradoripoisist sõpra.

Plirts-plärts käes on märts, kuigi plirtsust ja plärtsust on asi kaugel ja seega pole mul midagi märga siia kirjutada, aga ma võin anda Teile ülevaate sellest, et mis toredaid asju tänasel kuival päeval juhtus:
1. Minnes täna Toomemäele (no see on see tore mägi, kuhu ma alati suudan ära eksida), aga see ei heiduta mind ega peleta eemale, vaid lolli järjekindlusega proovin uuesti, no ja iga loll jõuab ka ükskord sihile ja nii ka mina. Täna (või siis juba eile ehk 1. märts) oli siis see õnnelik päev, kus ma esimest korda suutsin Toomemäe ületada nii, et ma ei eksinudki ära, vaid avastasin koos Janetiga palju pimedasõbralikuma tee. No ma pidin treppidest üles minema ja siis üle Toomeka kõndima ja siis kuskilt x-kohast treppidest uuesti alla minema, et jõuda Lossi tänavasse. Algus oli kõik sama, aga lõpu tegime nii, et ilma treppideta jõudsime Lossi tänavale ja mina, kes ma olen hull trepifoobik, see on päeva parim leid, ma ütlen Teile! ;)
2. Janet ei teinud täna mitte ühtegi viga. Hip-hip, HURRAA!
3. Karlovas on nii tore pood nimega Meie, mis asub Võru tänava ääres. Nimelt läksime Maci ja Elliega poodi, aga kuna Ellie ei ole juhtkoer, siis tema ei tohi tulla toidupoodi, aga et ta end väga kurvalt ei tunneks, siis jätsime talle juhtkoer Janeti seltsi. Läksime Maciga käsikäes poeriiulite vahele, kui kohe oli müüja meie juures ja uuris kas meil on abi vaja, sest arvas vist, et me oleme mõlemad pimedad...
Kuna Janet oli nii tubli, siis ostsin talle preemiaks närimispulki ja kui kassast liikusime tagasi koerte juurde, siis otsustasin, et annan maiustusepaki Janetile, et las veab ise oma maiustusi. Kui hakkasime poest välja minema, siis see sama poemüüja avas meile ukse ja ütles häälel, milles oli natuke üllatumist ja heldimust:"Ooii, kas Teie viite šhokolaadi nii koju..." Minu süda kuulub nüüd sellele müüjale ja Meie toidupoele!
4. Täna sain veel teada, et Mallukas (jaah, see sama kuulus ja tuntud Mallukas, kes blogib, või no kes ei blogiks, aga temal on lihtsalt mega palju jälgijaid) saadab mulle jaki, mida olen otsinud niiiiiiiiii pikalt ja ma saan selle vist täitsa tasuta, sest kui küsisin, et palju maksab, siis ainult naeris ja uuris, et kuhu jaki saatma peab. No sellisel juhul saab siin olla ainult kaks varianti:
a. see on kas hirmkallis
b. või see on tasuta
5. Mac kinkis mulle täna uue külmkapimagneti ja see magnet on poolik tassike, mille peal on Tartu kaarsild. Mac ütles, et igal õigel tartlasel peab olema vähemalt üks Tartu sümboolikaga asi. Ma nüüd hakkasin neid tassikesi koguma, sest Viljandi turismiinfos müüakse samasuguseid külmkapimagnetist tassikesi, mille peal on Viljandi linna sümbol, ehk punane maasikas. Ma tahan-tahan-tahan neid tassikesi!

Laupäeval sai siis sammud seatud Maci kodu poole, kes oli meid juba mitu tundi kannatlikult oodanud. Algselt pidin ainult mina minema, aga peale pikka moosimist, otsustas Joosep, et ta siiski tuleks ka. See oli tõesti kõige viimase minuti otsus kuna mul oli juba jope seljas, saapad jalas ning Janetil ka töövarustus peal. Kui koduuksest välja astusime, küsis Joosep, et kas oleme kohal...mina vaid naersin selle peale ja ütlesin:"Sa oled nagu Mac.", sest Macil on kombeks alati küsida: kas oleme kohal? kas oleme kohal? Aga nüüd? aga kas nüüd oleme kohal? millal me kohale jõuame? kas nüüd oleme kohal? Ta võib seda tüütut küsimustejada jätkata lõputult, sest Mac on oma teada tuntud iseloomult visa ja tegelikult Macil ongi selline omamoeline huumor, mis on vürtsitatud sarkasmi ja lõbusate teravmeelsustega. Kui ma nüüd siin natuke juba kirjutan Macist, siis on õige aeg alustada sissejuhatusega lauamängudele, mida sai laupäevasel tüdrukuteõhtul mängitud päris korralikult. Lauamängudest veel nii palju, et kui öelda lauamäng, siis võrdub see Mac ja kui öelda Mac, siis võrdub see lauamäng. Siin on link Maci blogile, kus on terve posu lauamänge ja muud nänni, mida ta endale ihkab: http://macripper.wordpress.com/kingisoovid/Avaliku saladusena mainin, et Macil on hetkel erinevaid lauamänge vist kuskil 70 ringis. Huvitav kas see on haigus? Hmm, ma kaldun arvama, et tegu on tõepoolest väikestviisi ludomaaniaga. Aga seeselleks, jätame Maci siiapaika ning ma räägin parem nendest mängudest, mida laupäeval sai mängitud: pöörane Alias, Baila After Party ja Imago
Need konkreetsed mängud on tõesti lihtsalt kõige lõbusamad seltskonnamängud ja ei nõua väga suurt loogilist mõtlemist ning kui seltskonnast leidub keegi nägija, kes on nõus pimedale sõnu kõrva sosistama või, tema kaardi pealt olevaid lauseid, teistele ette lugema, siis saavad väga edumeelselt ka pimedad inimesed nendest lauamängudest osa võtta, kui on tahet ja mängulusti.
Eelmine aasta kinkis Joosep mulle Sõbrapäevaks sellise mängu nagu Katan. Mängus on suur maakaart, millele hakatakse ehitama külasid, linnasid ja nende vahele rajatakse teid. Oluline on siin juures aga asukoht, et kuhu Sa oma küla ehitad, sest vastavalt sellele, kuhu küla ehitad, hakkad saama kindlat sorti ressursse(näiteks savi, puitu, vilja vmt) ja sellest veel olulisem on see, et vastavalt oma ressurssidele, oleks Sul võimalik ehitada külasid, linnasid ja teid (näiteks üks tee maksab 1 mets, pluss 1 savi).Juhul, kui mängija ei tule välja oma materjaliga, siis on vägagi mõistlik endale mängu alguses luua näiteks savi monopol, sest sellisel juhul teised mängijad ei saa savi ja peavad Sinuga kauplema ning nii hakkabki üks suur majandamine pihta ning võitjaks saab see, kes on suutnud, külade ja linnade ehitamisega, kõige enam ja kiiremini punkte koguda, mängitakse üheksa punktini.
Mina olen Katani mänginud erinevate inimestega ja see on väga oluline aspekt mängu juures, sest mulle on vaja võimalikult täpset ülevaadet maakaardist ning pean tunnistama, et siiani on kõige paremini osanud mängulauda mulle seletada Joosep ja Mac ning teine oluline asi, mis võib olla on natuke pimeda jaoks keeruline, on see, et pead oma ressursikaarte käes hoidma nii, et teaksid nende järjekorda, hoiaksid terve mängu ajal need teiste mängijate eest peidus. Mina aegajalt kui ma unustan ära, et mis kaart milline oli, siis korra tõstan ühe kaardi üles ja saan vastuse, aga üldiselt kasutan ma väga lihtsat nippi, ehk et järjestan kaardid tähestikulises järjekorras (kivi, mets, savi, vili, vill).
Eelmine aasta, kui ma sain kingiks Katani, siis nii kui ma karpi puudutada sain, tundsin kohe ära, et see on see mäng, mida ma siis suurest õnnejoovastusest raputasin ning hüppasin rõõmust üles-alla :)
Nägijana ma mängisin ka aegajalt lauamänge ja lausa meisterdasin neid ise teismeeas, aga kui kaotasin nägemise, siis justkui täiesti loomuliku elu osana kadusid lauamängud minu elust ära, kuni selle hetkeni, mil kohtusin Maciga. Nii et midagi positiivset on ka sellest välja tulnud (see oli siis väike sarkasmikild).
Ma olen nüüd peaaegu terve postituse kirjutanud Macist, lauamängudest ja natuke endast, aga täiesti tähelepanuta olen jätnud Janeti ja Ellie, kes pidid lausa õnnest lõhkema, kui üksteist nägid ja said üle pika aja jälle koos mängida ning Janet, kes hea külalisena Ellie mänguasjadega mängis, magas Ellie pesas ja Ellie magas samal ajal põrandal, vot selline viisakas võõrustaja. Kuigi tegelikult käib neil see kuidagi vastupidi, sest kui Ellie tuleb Janetile külla, siis on Ellie Janeti pesas ja mängib Janeti mänguasjadega ning kõige olulisem....mis oli esimene asi, mida Janet tegi, kui oli Ellie ära tervitanud? Vastuse leiate postituse lõpust koos Ellie ja Janeti pildiga :)
Lisaks tahtsin kirjutada, kui viisaka inglannaga ma täna pargis kohtusin, või no õigemini ma olin jällegi juba pargist lahkumas, Janetil olid rakmed peal ja vaikselt jalutasime kodu poole. Janet lasi kuuldavale tasasel häälel jorina ja ka sabaots hakkas kiiremini liikuma vasakule-paremale, paremale-vasakule, nagu väike indikaator, mis annab mulle alati märku lähenevast koerast ja seegi kord see tubli indikaator ei petnud mind. Otsustasin, et ma jään seisma ja lasen vastutuleva koera mööda...paraku-paraku, ei tahtnud see pisike nööp kuidagi Janetist mööduda ilma, et saaks meid tervitada ja nii ma tegin siis seekord erandi ja lubasin, siis Janetil samuti tutvuda ja nuusutada oma pisikest sõbrakest, aga selle nööbikese omanik tundis äärmiselt suurt piinlikust, et teenistuses olevat koera tööajal segab ja lausus:"I'm realy sorry!" (tõlge: "Mul on väga kahju!" või "Palun vabandust!"). Ma ütlesin, et ei ole hullu ja lootsin, et inglannal südametunnistus veidi kergem, kuid mõni hetk hiljem vabandas uuesti ning kui lõpuks asusime mõlemad oma teele, siis viisakalt soovis veel ilusat päeva. Ahjaa, selle nööbikese nimi oli Wizard, nagu võlur.
Nii, aga siin siis õige vastus eespool küsitud küsimusele:
Janet, peale Ellie tervitust, läks Ellie sööginurka ja puhastas nurga ilusti krõbinatest puhtaks, sest Janet toiduraiskamist ei salli!


Pilt sõbrantsidega:


Ja lõpetuseks üks tedretähniline pilt Janetist, sest väljas on ju nii vahvalt märg, loik siin ja loik seal, muda siin ja muda seal ning siin on siis tõestus tõelisest vabaajanautlejast (hellitavalt Pipi):



PS. Ma õppisin täna viipekeeles "Kuku!" ütlema. :) "

Täna algas meie päev väga tegusalt ja oleme selle üle eriti uhked. Nimelt saime kokku ühe uue inimesega ja läksime Tartu linna peale jalutama ja selline pooleteise tunnine rahulik jalutus mõjus vägagi virgastavalt. Aga kõigepealt saime ikka selle uue inimesega kokku, kes ootas meid juba rõõmsalt meie koduukse ees. No jõuame siis õue ja esimese asjana Janet lasi kuuldavale temale iseloomuliku urina, mille peale ma muidugist keelasin Janetit ja kutsusin teda korrale ning lisasin juba legentaarseks saanud lause:"Ta tegelikult ei ole kuri", mille peale Janet tõi kuuldavale haugatuste-urina popurii,justkui sooviks vastu vaielda minu väitele. Pealegi natuke nagu on kahtlane, kui inimene lihtsalt niisama seisab keset tänavat ja ootab ning veel meie koduukse ees. Mnjah, aga selline see Janet mul juba kord on, ehk siis umbusklik peaaegu kõige ja kõigi suhtes.
Tegime ühe mõnusa pooleteist tunnise jalutuskäigu, kuigi Janet lõpu poole oli natuke segaduses ja hämmingus, et "Kas juba kohale ei hakka jõudma?", sest kõnnime ja kõnnime, aga sihtkohta ikka veel ei paista...ja juhtkoera jaoks on see üks eriti suur hämming, sest tema põhiline ülesanne on peremehe ohutu kohaleviimine sihtpunktist A sihtpunkti B. Ilmaolustik on meil ka selline nagu on, teed on märjad, vahepeal on jääd, esineb ka suuri veelompe ning tundub, et taevataat on lumekraanid lõplikult kinni keeranud. See märg võiks ära kuivada, sest ma ei taha enam olla sopane ja Janet ka ei taha või no Janetil pole selle vastu midagi, aga talle ei meeldi vesi, mis on ju täiesti loogiline, et vee- ja linnukoerale ei meeldi vesi... Minu meelest on selles täiesti loogika sees!
Ahjaa, kui jalutasime mööda Riia tänavat alla Kaubamaja poole, siis Janet jäi seisma ja pakkus, et lähme üle tee paremale, sest:"Perenaine, perenaine, seal elab Ellie!" ja no Mac ka, aga tühja see Mac, sest Ellie on palju nunnum, armsam, karvasem ja lõhnab palju põnevamalt (seda arvab siis Janet, mitte mina või no mina arvan ka nii, aga mitte kõikide punktide puhul või noh misiganes...).
Paraku hommikul me sinna ei läinud ja Janet oli üpriski pettunud...ta lootis viimse meetrini, et ma lihtsalt veel ei saa aru, et see ongi see "õige" tee, kuhu ma TEGELIKULT tahan minna...Aga seeselleks, sest pealelõunat lähme nagunii Maci ja Ellie poole, sest seal pidi täna kuuldavasti tüdrukuteõhtu olema ning kõik Very Important Persons are invited (loe: mina ja Janet).

Oeh, käisin Janetiga pargis ja jälle sai mu koer midagi "maitsvat"...ma ei mõista neid inimesi, kes viskavad toidukraami parki või inimesi, kes jätavad prügi lahtiselt õue nii, et lindudel on sellele vaba juurdepääs. Õnneks ma väga kaua selle üle ei jõudnud kurvastada ja mõtiskleda, sest kui sättisime oma sammud kodu poole, siis Janet üllatas vastutulevat inimest, ma küll ei tabanud ära seda hetke, et märgata, mida ta täpselt tegi, aga selle peale noor naisterahvas ütles eriti armsal ja heldinud häälel:"Oiii, kui armas!" Jälle üks kompliment kirjas ;)
Homme läheb Janet oma sõbrannale, kuldsele retriiverile Elliele, külla, aga ta ise seda veel ei tea, sest ma jätan selle üllatuseks. Ühesõnaga homme tõotab tulla tore ja tegus päev.
Veel tahtsin Teiega jagada oma rõõmu oma külmkapimagnetite üle. Mul on neid nüüdseks kogunenud kokku 13 (kusjuures mind on veel ootamas kaks magnetit ehk et teoreetiliselt on mul magneteid kokku 15) ja sellele on oma panuse andnud: Mac, Jake, Eret, Marika koos Leodega, Jakob, Kaja ja ema.
Mul on näiteks roosa vilditud põssa,pehmed sinised tibud, reljeefne Norra maakaart, punane karikakra laadne lilleõis, mille peal on lepatriinud, suur põhjapõder, kelle sarved ja nägu on samuti kombatavad ning üks eriti äge magnet on selline, mis koosneb 48 tükist ehk külmkapipuzzle ning puzzle peal oleme meie Joosepiga. Selline väga ainulaadne ja omapärane kingitus.  Jipikaijeii, suur-suur aitäh kõigile!