Just nii – mina lähen. Mulle kirjutas minu endine kolleeg AHHAA aegadest – Viktoria Socialnaya, kes täna töötab Postimehes ja nende portaal Elu24 tahab teha videot sellest, kuidas pimedad inimesed hindavad muusikat, kui ei näe artisti. Et siis hakkamegi Eesti Laulu 2019 finaliste kuulama ja hindama, et mis on see, mis meid pimedaid kõige enam erutab. Ja nagu me kõik teame, siis Eesti Laulus on enamasti väga suur roll ka koreograafial, lavalisel outfitil ja showl. Nii et... saab päris põnev olema, et kas ja kui palju suudab üks pime endale puhtalt kõrvakuulmise abil kujutluspilti artistist silme ette manada.

Ma ei hakka küll Eesti Laulu finaliste hindama otse poolfinaalis koos Lenna, Sten Teppani, Renee Meriste ja teiste muusikakorüfeedega, vaid Elu24 teeb detsembris selleks puhuks eraldi salvestuse, kus siis mina ja üks pime noormees hakkame koos laule kuulama. Kuna ma tahan, et mu emotsioon oleks võimalikult vahetu ja siiras, siis olen teadlikult kogu tänavuse Eesti Laulu info endast mööda lasknud. Ma pole end isegi artistidega kurssi viinud, et kes osutusid valituks ja plaanin seda joont ka jätkata. Kavatsen pingsalt hoiduda ka lugude kuulamisest enne salvestust. Sama pingsalt nagu nunn hoidub püksikummi lõtvumisest. Pöidlad-varbad pihku, et ma kogemata ka siis peale ei satuks. Siinkohal tuleb vast kasuks, et ma viimased paar-kolm aastat pole enam olnud suurematsorti raadiosõber. Tean ainult nii palju, et Öed on esindatud ja Andrei Zevatkin. Viimane siis sai My Hits Awardsil "Aasta Youtuberi" tiitli. Not that it matters or something.

Ühesõnaga. Ma olen max elevil, sest ma olen vist juba mingi aastast 94 Eurovisiooni jälginud ja alati palavalt oma lemparitele popcornikausi kõrval kaasa elanud. Ainult ühel aastal jätsin ma Eurotralli vahele, kuna olin ilgelt häiritud, et mingi pubekakari hääletas Pootsmanni võitjaks. Lihtsalt arulagedalt, mõtlemata, mis ka reaalselt oleks Eestile toonud kõrge koha. Minu arvates oleks pidanud ilmselgelt toona minema Eestit esindama Laura oma looga Supersonic. Siiani valutan selle pärast natuke hinge. Veelgi enam. Ma olen üpris veendunud, et sinna läks ka meie potensiaalne teistkordne Eurovisiooni võiduvõimalus.

Nii, aga sellega siis ongi nüüd minu poolt pisike eelpressiteade kõigile huvilistele edastatud ja eks ma jää nüüd kannatlikult detsembrit ootama. Peace out! ;)

Hmm, vaatame siin Eurovisiooni I-poolfinaali ja no mis ma oskan kosta...
Mulle meeldisid Armeenia, Läti, Montenegro, Ungari ja siis see kena noormees, kellel oli taustaks iluuisutaja ning loomulikult Tanja oli superluks!
Aga veidra mulje jätsid näiteks Venemaa ja Azerbaizaan, kuna minu meelest läks neil selle järjekorra loosimisega natuke nihu, sest kui tuleb kaks kiikumist järjest, siis hakkab meenutama tsirkust, mitte aga laulukonkurssi.Mõne aja pärast tuli ka Ukraina laul, kus taustaks oli lavale veetud hamstri hooratast meenutav konstruktsioon ja sinna sisse oli jooksma pandud...ei, mitte hamster, vaid üks meesterahvas. Aga ka see pole veel kõik...kirss tordil oli Belgia laulupoiss, kes laulis emast, nagu too oleks ära surnud. Jube morbiidne, dramaatiline, sünge ja morjendav. Joosep ütles hästi selle Belgia laulupoisi kohta:"Ta laulab nagu Kalevipojal oleks Linda ära surnud."
Igatahes oma postituse lõpuks sain teada, et Eesti kahjuks edasi ei pääsenud, mis on tegelikult nii kurb. Väga paljud arvasid, et see pole võimalik, et Tanja laulab otse ja oma arvamust põhjendati sellega, et sedasi tantsida ja laulda ühel ja samal ajal pole lihtsalt väga võimalik. Kas tõesti see sai saatuslikuks? Mjäu!
Aga eks finaalis näeme siis vähemalt kahte kiikumist, hoorattal jooksmist ja eks näis millised sporditrikid II-poolfinaalist veel juurde lisanduvad.
Muideks...palju õnne San Marinole! Me alguses Joosepiga naersime, et San Marinole on kirjutanud laulu inimene, kes on nende riiki esindanud oma lauludega 22 korda ja pole kunagi edasi finaali pääsenud...meie omast rumalusest arvasime, et oleks äkki viimane aeg vahetada laulukirjutajat, aga näete...järjekindlus viib sihile!

PS. Siin siis Belgia laulupoiss oma sünge ja dramaatilise lauluga...algus on isegi ilus ja huvitav, aga minu jaoks isiklikult on lõpp to much. Eks see ole suuresti maitse asi... aga kuulake siis ikka ise ka kenasti algusest lõpuni.

Eile õhtul pugesin voodisse ja ütlesin Joosepile rõõmsal häälel:"Ma ootan!"
Joosep vastab:"Kai, Sa tead, et ma natuke loen ja siis võtan Su kaissu."
Mina vastu lõõpides:"Eii tea...ma unustan igaks õhtuks selle ära. Olen natuke seniilne."
Joosep rahulikul ja lohutaval häälel:"Eii ole hullu!"
Mnjah, tundub, et ma olen seniilikuna ka tore :)
Täna oli mul väga tõsine hüpo, kuigi tavaliselt sel hetkel on asi tõsine ja tuleb kiiresti reageerida, siis siiski esineb nendes olukordades ka väga palju absurdseid hetki ja tegevusi, mida mina tavaliselt meenutan huumoriga.
Täna siis ärkasin lõunauinakust ja tundsin, et mu käed kergelt juba tõmblevad. Tõusin ruttu püsti ja põrutasin vannituppa...hetke pärast sain aru, et vannituba pole nüüd küll see päris õige koht, kus endale suhkruvett valmistada...kooserdasin siis kööki ja jäin seal nõutult seisma (endal silmad kinni) ja üritasin pinksalt mõelda, et kust peaks alustama...
Suutsin väljamõelda, et peaks riiulist võtma suhkrutoosi ja tassi ning panema suhkru tassi...tundus nagu loogiline, aga mida tegin mina? Võtsin suhkrutoosi, keerasin end kapi poole ja võtsin suhkrupaki ja hakkasin suhkrutoosi täitma...loomulikult panin ka suhkrutoosi kenasti tagasi oma kohale, sest mul oli ju terve maailmaaeg tegutsemiseks...
Kui sain suhkrutoosiga asjad toimetatud, siis avastasin, et tassi võiks ka suhkrut panna...kui see sai tehtud, siis leidsin üles ka kraani ja lisasin suhkrule sooja vee. Kuna mul oli ikka väga-väga halb olla, siis peale esimest suhkruvee joomist tekkis mul jälle väike meeltesegadus. Ma nimelt hakkasin kahtlema, et kas ma ikka üleüldse panin suhkrut tassi ja tegin endale igaksjuhuks veel teisegi tassi suhkruvett.
Ma olen täna üldse väga tubli olnud...(a)
Kuna mul oli külmikus üks tükk kõrvitsat üle, siis mõtlesin küpsetada ja tegin sellise lahtise piruka taolise ahjuroa, mille põhjaks tegin siis õhemat sorti saiapõhja ja pirukakatteks tuli kõrvitsa-suitsukana-sinihallitusjuustu kate, mille omakorda katsin veel tavalise riivjuustuga...nämm-nämm! Kuigi sinna oleks veel tahtnud lisada shampinjone ja ananassi...no eks ma järgmine kord teen nii ja võib-olla kutsun kellegi külla seda mekkima. On kellegil soovi? :)
Ohoo, täna on ka veel Eurovisiooni poolfinaal ja mina olen täiesti veendunud, et Tanja pääseb finaali ja veel enam, ma olen kindel, et Ta tuleb viie parima hulka, võib-olla isegi võidab...kuigi ma ei ole mitte ühtegi teist finalisti kuulnud ja veel vähem näinud.
Täna kuulsin veidrat uudisteklippi...TV 3 vahendas uudist Tartust. Nimelt Tartu Linnavalitsus soovis kuulda linnaelanike arvamusi selle kohta, et mida võiks selle raha eest linnas ära teha, mis jääb nii öelda eelarvest üle. Ma ei tea, kes selle mõtte välja käisid, aga üks pakkumistest oli...dadadaddaaa: ehitaks Tartusse vanurite mänguväljaku!
Ma mõtlesin, et kuulsin valesti või et uudistediktor luges liiga kiiresti ning sõnad justkui voolasid üheks, aga EI! No kindlasti ei plaanita ehitada sellist vanurite mänguväljakut nagu minule sel momendil silme ette joonistus. Ma kujutasin elavalt ette, et kuidas vanaemad-vanaisad lasevad liumäest alla, teevad liivakastis liivakooke, turnivad oma vahetatud puusaliigeste ja karkudega turnimisredelitel ning niisama jooksevad mänguväljakul põsed õhetades ringi ja mängivad letsu.

PS.Kaisutiiger ärkas ka oma blogis varjusurmast üles. Nii et minge lugege ja kuna Tal seisab ees päris äge reis, siis seoses sellega plaanib hakata kirjutama reisikirjeldusi. Igatahes usun, et tasub silma peal hoida. Siin siis link Tiigri blogile: kaisutiiger.blogspot.com