Mahediku kohvikk Pärnus- never again
Eile õhtul käisime siis seltskonnaga Pärnu kontsertmajas Black Cello Sabbath kontserdil, kuid enne kontserdit tahtis ema veel kuskile restosse einestama minna. Kuna minul oli sünnipäev, siis minul oli õigus valida kolme erineva söögikoha vahel. Valikus oli siis vanahea Steffani, alati meeldiva atmosfääri ja teenindusega Eedelweiss ja suhteliselt uus kohvik Mahedik, mis asub Pärnu kurikuulsa sõõrikubaari vastas. No tutikas selles suhtes, et mina polnud veel selles Mahedikus käinud ja tegelikult keegi meie seltskonnast polnud, kuid ema oli kuulnud jutte, et seal pidavat olema väga maitsvad söögid. Nii saigi siis ühiselt otsustatud, et anname uuele toitlustuskohale võimaluse.
Mahedikku sisse astudes jäi mulle kui pimedale koheselt mulje, nagu tegu oleks pigem sööklaga. Ma ei hakkanud ülejäänud seltskonnale miskit kommenteerima, sest no söökla on ju ka iseenesest koht, kus on võimalik süüa ja sedagi võimalikult hästi ja hea hinnaga. Kuid eks nagu nägijatelegi, siis taolised esmased asjad hakkavad peas omasoodu mingit pilti looma ja mulle põhjustas see juba esimese pettumuse, mis pole just tea, mis hea algus maitsva toidu nautimiseks.
Järgmiseks leidsime vaba laua. Ses suhtes vaba, et rahvast oli üllataval kombel seal nagu murdu, enamus muidugi Soome turistid.Tool, kuhu mind istuma suunati, oli massiivne ja koletu rauast kolakas. Laud, lähemal katsumisel, selgus, et on tegu metallist või täpsemalt öeldes plekist väliterassi lauaga, mis oli siis suvehooaja lõpuks sisse tõstetud ja kes tahtsid võisid nende laudade taga samuti einestada. Kasvõi südatalvel. Ma miskipärast kujutasin juba ette, mismoodi jäisel südatalvel, tahan ma tulla mõnusasse Mahediku kohvikusse, kus oleks pehme ja soe iste ning kuskil nurgas praksuks elav tuli, kuid siis oma pettumuseks pean istuma mingile külma raudtalast väänatud kronsteini peale, uh.
Ema oli vahepeal käinud ja leidnud meile kuskile tagasaalis suurema laua ja paiknesime siis kärmelt ümber. Jõudsime siis ümber nurga ja õde asetas mu käe tooli seljatoele, andes selle liigutusega märku, et kuidapidi tool asetseb. No tegelikult on see siin hetkel üldse kõige ebaolulisem detail, sest error minu peas hakkas möirgama siis, kui ma tundsin, et toolid olid mingid täiesti suvalised plassmassrämpsud. Laud oli libe ja nägijate sõnul oli see vana laud, mida kattis plaks klaas. Seinad... No ma ei tea, aga kõik oli nagu mingisugune ligadi-logadi. Üleval lae all või kuskil seinal oli ka mingi must lärakas ja üldine mulje oli räpane ja must.
Menüüd toodi ka meile lauda, mis nägid välja nagu nartsud või ära närtsinud kapsalehed. Minul isiklikult oleks piinlik üldse sellist menüüd klientidele kätte andagi. Ühesõnaga ma ei tea. Mitte ükski toit ei kõnetanud meid. Pearoaks oli kukeseenekaste. Nagu päriselt? Ma võin ise ka endale kodus kukeseenekastet teha ja uskuge mind, vähemalt sama maitsvat, kui mitte veel maitsvamat. Ma konkreetselt tundsin tugevat survet sealt tagurpidi välja kõndida, sest ma saan aru, et kontseptsioon, kui selline võis olla hea, aga teostus.. Annab ikka väga tugevalt soovida. Mul ei ole lihtsuse vastu midagi, aga ma ei salli, kui elementaarset puhtust ja ühtset stiili pole ning vastuolulisus lämmatab mind.
Ma miskipärast ootasin ja eeldasin, et kui tegu on ökošmökoš kohaga, et siis lisaks toitainetele on ka kohviku sisustus ja olemus roheline ja selline looduslähedane. Toolid näiteks vitspunutistest, pehmete villaga täidetud linapatjadega, seintel roomatid, lauad puidust. Kasvõi need samad kasutatud vanad uksed, aga kenasti lihvitud ja ilma klaasi, plastik ja rauata, mis jätavad vastiku külma ja kõleda mulje. Kasvõi lasta mööbel valmistada Puupanga poolt, kelle põhieesmärk on vanadest ohtlikest puudest ja metsaleidudest meisterdada omanäolist mööblit. No ühesõnaga selline mõnus kohvikuke, mis igast nurgast õhkaks mulle vastu looduslähedust ja mahedust, aga mitte täistuubitud plassmassi, klaasi, plekki ja plekke. Mõelda vaid, mis bardakk seal köögis veel on, kui kohviku siseruumid juba sellised räpakad on, fuh!
Muusika oleks ka andnud atmosfäärile palju juurde, näiteks erinevate lindude sirinad, loodushääled, metsakohin, merelained, tulepraksumine, kevadine linnulaul, mis iganes, eksole. Kuid eile oli seal ainult meeletu rahva jutuvadin, mis mõjus mulle kohutavalt väsitavalt, mõelda vaid juba need 10 minutit, mis ma seal olin.
Ligipääsetavusest ei hakka ma üldse rääkimagi, sest sissepääs on ainult treppidest. Kui soovite laudade juurde pääseda, siis sees on ka mitmeid astmeid. Seega limiteeritud liikumisvabadus. Nii et ma ei kujuta ette, mismoodi noored emad seal lapsevankriga hakkama peaks saama või ratastoolikad. Peavad vist treppide juures korraks ikka omale "kargud" alla ajama ja ratastooli selga vinnama ja sisse roomama. Kuigi ma ütlen etteruttavalt ära, et see roomamine poleks seda väärt.
Ühesõnaga täielik pettumus ja mul lihtsalt ei jätku sõnu selle kohutava kogemuse kirjeldamiseks. Ma tavaliselt ma püüan midagigi positiivset leida, aga no ausalt, seekord pole grammigi positiivset. Või siiski-siiski, see on küll positiivne, et ma ei pea enam mitte kunagi oma jalga sinna tõstma. Lisan siia lõppu ka paar pilti, mis sai möödaminnes kohapeal tehtud.
Mahedikku sisse astudes jäi mulle kui pimedale koheselt mulje, nagu tegu oleks pigem sööklaga. Ma ei hakkanud ülejäänud seltskonnale miskit kommenteerima, sest no söökla on ju ka iseenesest koht, kus on võimalik süüa ja sedagi võimalikult hästi ja hea hinnaga. Kuid eks nagu nägijatelegi, siis taolised esmased asjad hakkavad peas omasoodu mingit pilti looma ja mulle põhjustas see juba esimese pettumuse, mis pole just tea, mis hea algus maitsva toidu nautimiseks.
Järgmiseks leidsime vaba laua. Ses suhtes vaba, et rahvast oli üllataval kombel seal nagu murdu, enamus muidugi Soome turistid.Tool, kuhu mind istuma suunati, oli massiivne ja koletu rauast kolakas. Laud, lähemal katsumisel, selgus, et on tegu metallist või täpsemalt öeldes plekist väliterassi lauaga, mis oli siis suvehooaja lõpuks sisse tõstetud ja kes tahtsid võisid nende laudade taga samuti einestada. Kasvõi südatalvel. Ma miskipärast kujutasin juba ette, mismoodi jäisel südatalvel, tahan ma tulla mõnusasse Mahediku kohvikusse, kus oleks pehme ja soe iste ning kuskil nurgas praksuks elav tuli, kuid siis oma pettumuseks pean istuma mingile külma raudtalast väänatud kronsteini peale, uh.
Ema oli vahepeal käinud ja leidnud meile kuskile tagasaalis suurema laua ja paiknesime siis kärmelt ümber. Jõudsime siis ümber nurga ja õde asetas mu käe tooli seljatoele, andes selle liigutusega märku, et kuidapidi tool asetseb. No tegelikult on see siin hetkel üldse kõige ebaolulisem detail, sest error minu peas hakkas möirgama siis, kui ma tundsin, et toolid olid mingid täiesti suvalised plassmassrämpsud. Laud oli libe ja nägijate sõnul oli see vana laud, mida kattis plaks klaas. Seinad... No ma ei tea, aga kõik oli nagu mingisugune ligadi-logadi. Üleval lae all või kuskil seinal oli ka mingi must lärakas ja üldine mulje oli räpane ja must.
Menüüd toodi ka meile lauda, mis nägid välja nagu nartsud või ära närtsinud kapsalehed. Minul isiklikult oleks piinlik üldse sellist menüüd klientidele kätte andagi. Ühesõnaga ma ei tea. Mitte ükski toit ei kõnetanud meid. Pearoaks oli kukeseenekaste. Nagu päriselt? Ma võin ise ka endale kodus kukeseenekastet teha ja uskuge mind, vähemalt sama maitsvat, kui mitte veel maitsvamat. Ma konkreetselt tundsin tugevat survet sealt tagurpidi välja kõndida, sest ma saan aru, et kontseptsioon, kui selline võis olla hea, aga teostus.. Annab ikka väga tugevalt soovida. Mul ei ole lihtsuse vastu midagi, aga ma ei salli, kui elementaarset puhtust ja ühtset stiili pole ning vastuolulisus lämmatab mind.
Ma miskipärast ootasin ja eeldasin, et kui tegu on ökošmökoš kohaga, et siis lisaks toitainetele on ka kohviku sisustus ja olemus roheline ja selline looduslähedane. Toolid näiteks vitspunutistest, pehmete villaga täidetud linapatjadega, seintel roomatid, lauad puidust. Kasvõi need samad kasutatud vanad uksed, aga kenasti lihvitud ja ilma klaasi, plastik ja rauata, mis jätavad vastiku külma ja kõleda mulje. Kasvõi lasta mööbel valmistada Puupanga poolt, kelle põhieesmärk on vanadest ohtlikest puudest ja metsaleidudest meisterdada omanäolist mööblit. No ühesõnaga selline mõnus kohvikuke, mis igast nurgast õhkaks mulle vastu looduslähedust ja mahedust, aga mitte täistuubitud plassmassi, klaasi, plekki ja plekke. Mõelda vaid, mis bardakk seal köögis veel on, kui kohviku siseruumid juba sellised räpakad on, fuh!
Muusika oleks ka andnud atmosfäärile palju juurde, näiteks erinevate lindude sirinad, loodushääled, metsakohin, merelained, tulepraksumine, kevadine linnulaul, mis iganes, eksole. Kuid eile oli seal ainult meeletu rahva jutuvadin, mis mõjus mulle kohutavalt väsitavalt, mõelda vaid juba need 10 minutit, mis ma seal olin.
Ligipääsetavusest ei hakka ma üldse rääkimagi, sest sissepääs on ainult treppidest. Kui soovite laudade juurde pääseda, siis sees on ka mitmeid astmeid. Seega limiteeritud liikumisvabadus. Nii et ma ei kujuta ette, mismoodi noored emad seal lapsevankriga hakkama peaks saama või ratastoolikad. Peavad vist treppide juures korraks ikka omale "kargud" alla ajama ja ratastooli selga vinnama ja sisse roomama. Kuigi ma ütlen etteruttavalt ära, et see roomamine poleks seda väärt.
Ühesõnaga täielik pettumus ja mul lihtsalt ei jätku sõnu selle kohutava kogemuse kirjeldamiseks. Ma tavaliselt ma püüan midagigi positiivset leida, aga no ausalt, seekord pole grammigi positiivset. Või siiski-siiski, see on küll positiivne, et ma ei pea enam mitte kunagi oma jalga sinna tõstma. Lisan siia lõppu ka paar pilti, mis sai möödaminnes kohapeal tehtud.
