Minu kõige kohutavamad ja piinlikumad hetked
Peale seda, kui minu eelmise postituse kommentaariumis tuli välja, et mind pole blogija Merje Tuvilasse vastu võetud, siis see info jõudis Merjeni kiiremini kui Usain Bolt 100 meetri sprindis finišhijoone jõuab ületada ja sain kohe personaalse kutse liitumaks füürergrupiga :D Naljakas oli see, et kui Merje grupiga ära liitusin, siis kirjutas mulle ka Mallu, kes kutsus mind kohe oma Naistejuttudesse (hakkas vist minust kahju :D), aga kuna selle grupiga liitumiseks on üks ja ainus reegel- Sa ei tohi samal ajal kuuluda Tuvilasse, siis seega istun ma praegu Tuvila kanaõrrel ja piilun, mida need tuvid seal kah pajatavad.
Eile siis tehtigi uus teema, mille alla oodati piinlike lugusid, mis kellegagi on juhtunud. Ma pean nentima, et ega seal väga ekstreemselt piinlikke lugusid minu jaoks polnudki. Naljakaid, seda küll, aga mitte ekstrapiinlikke. Selle teema tõstatamisega meenuski mulle, et ma tahtsin ju ka juba juppaega tagasi oma piinlikud eluhetked kandikul teie ette tuua.
Lasin siis peast kõik need kõige kõigemad hetked läbi ja sõelale jäi kolm ekstreemselt piinlikku ja naljakat juhtumit. Siin siis minu TOP 3:
1. Tantsides püksid ribadeks
Kes seda aastat enam mäletab, millal see juhtus ja võib-olla ongi see teadlikult minu mälusoppidest kustunud, kuna seda on liiga valus ja külm meenutada. Külm sellepärast, kuna olukord leidis aset südatalvel. Ma olin vast 20-aastane ja tol ajal käisin ma praktselt iga nädalavahetus väljas. Meil oli väljakujunenud selline oma mõnus seltskond. Põhiliselt mina ja siis 4-5 kutti. Me olime sõbrad ja saime kõik superhästi läbi. Vahepeal eksisid ajutiselt meie seltskonda ära ka mõned uued näitsikud, aga no see pole hetkel üldse oluline. Me polnud erilised diskopepud, vaid pigem veetsime aega pubides ja vahel harva juhtus, et lõpetasime õhtu ka Pärnu Mirages või Bravos (praeguse nimega nüüd vist Vaarikas?).
Igatahes tol õhtul olime sellises pubis nagu Racing, selline äge motopubi ja oli väike diskoõhtu. Mina ja mu sõber, kes on hull tantsu- ja laululõvi, tantsisime nii nagu homset ei oleks. Mäletan, et mul oli jalas skinni jeans ja mingisugune pluuse ja no mul oli jõhkramalt palav ja nahk oli suurest tantsuhullusest niiske. Otsustasin minna ja veits hinge tõmmata ning võtta lonksu külma jooki. Laua poole liikudes tundsin, et mu skinni jeansid on kuidagi naljakalt jalas. Ma ei saanud kohe täpselt aru, et mis on valesti, aga sain aru, et miskit on nihu.
Jõudes laua äärde istuma, hakkasin end tasa ja targu näppima, et sotti saada, miks ma tunnen end nii naljakalt. Katsusin siis end ettevaatlikult tagumiku juurest ja ma tõmbusin näost kaameks- mu käe all oli mu oma enese paljas kann. Mu kõrval istus mu üks mu parimaid ja usaldusväärsemaid meessõpru, kellele ma siis sosistasin kõrva, et ou kuule, mul on selline kahtlane tunne, et tantsisin püksid ribadeks, kas saad vaadata, kas see on päriselt või mul on luulud. Tõusin püsti ja sõber kiikas selja taha ja teatas, et jeps, mu püksid on täisulatuses p*rse pealt katki. Halleluuja! :D
Koju ma muidugi jalutasin nii, et sidusin jope ümber puusade ja ülemine osa oli siis põhimõtteliselt paljas. Tuletan meelde, et tegu oli südatalvega, paks lumi maas ja õues lahmas mingine -15C.Ärge küsige, et miks ma taksoga koju ei läinud- ma EI tea. Võib-olla sain ma tantsides ajurebendi ka ja sel momendil oli see taksondussektor mu peas rikkis. Ma nagu üldse ei mäletaks sedagi, et ma oleksin üldse kaalunud taksondus varianti või endale teadvustanud, et Pärnu linnas ka taksod sõidavad.
2. Tõeline romantika koos väikese puuksuga
Mnjaa, ühel ilusal õhtupoolikul jalutasime Joosepiga toidupoodi. Plaanide kohaselt pidi see olema meie armas käsikäes jalutus. Kuid poest väljudes trehvasime Joosepi venda, kes n-ö "soovis" Joosepiga nelja silma all korraks miskit arutada. Hetk hiljem tuli Joosep ja andis teada, et ma hakaku ees üksi kodu poole liikuma, et ta tuleb mulle järgi. Ma olin muidugi hingepõhjani solvunud, sest nagu mis mõttes, eksole?! :D
Kui ma juba otsapidi olin parkla teises otsas, siis Joosep karjus täiest kõrist üle poe parkla "Kai, ma armastan Sind!". Selle asemel, et samaga vastata või õhusuudlus saata, pobisesin ma vastu, et mingu metsa. Mul oli nii suur pinge, sest absoluutselt kõik inimesed vaatasid- bussipeatuserahvas, parklarahvas, niisama jalutajad jne. Kodu poole jalutades olin esimestel meetritel üpriski heas meeleolus, sest Joosepi selline ootamatu armastuseavaldus tegi hingele pai. Kuid, kuna lubas mulle järgi tulla, aga teda mitte kuskilt otsast ei paistnud tulevat, siis läks mu nägu samm-sammu haaval aina enam mossi.
Koju jõudsingi ilma Joosepita ja mul oli veel maa ja ilm aega isegi telkutki jõllitada, kui kuulsin esimesel korrusel tohkendamist. Vahepeal tuli Joosep magamistuppa ja andis suule ühe kiire musi ja kadus taas. Ma mõtlesin endamisi, et misasja, arvabki tõesõna, et mingi üks musi korvab kogu selle pettumuse, mille mulle valmistas või?
Umbes pool tunnikest hiljem tuli Joosep tuppa ja võttis mu kätest kinni ja palus alla korrusele tulla. Mina, pettunud ja vingus naisena, ei tahtnud isegi kuulda sellest ja puiklesin vastu, aga Joosep ütles, et tulgu ma ainult korraks ja kui mulle tõesti ei meeldi, et siis võin kohe tagasi üles tulla.
Allakorrusele jõudes suundusime vannitoa poole ja mul käis peast läbi mõte, et misasja... Teades, et mulle meeldib koos dušitada, et nüüd siis tahab koos duši alla minna või, et oma tegu heastada?Jõudsin ainult paar sekundit selle üle oma peas arutleda, kui Joosep avas vannitoaukse ja mulle vaatasid vastu kümned ja kümned küünlad, imeilus muusika, vann oli vett ja vahtu täis ja selle serval oli vahuvein ja seest tühjaks koogitud ananass, mille sees oli puuviljasalat ja sisse torgatud kaks lusikat. Ma virutasin ukse pauguga kinni ja läksin jalgu trampides minema, sest ega ma mingi odav libu pole ometigi, eksole. Haha, nalii! :D Tegelikult ma taltusin koheselt, sest see oli nii kohutavalt armas! :)
Istusime siis vannis näod vastakuti, jõime vahuveini ja Joosep vahepeal söötis mulle imemaitsvat puuviljasalatit sisse. Õhkkond oli äärmiselt romantiline, selline vaikne, ainult tasane muusika lihtsalt taustaks kostumas, kui äkki kerkivad vannivee pinnale mullikesed. Tsiises, ma oleksin seal samas tahtnud ära surra, ma lihtsalt ei suutnud kinni pidada. Joosep peatas hetkeks salati mäletsemise, vaatas mulle otsa ja küsis, et mis see oli? Kust mina tean, äkki keegi snorgeldab seal vee all :D Ei, tegelikult ma ei suutnud mitte kui midagi vastata, sest niii piinlik oli. Joosep tõelise džentelmenina ei saanud ju mind häbisse jätta ja päästis olukorra nii, et lasi ise ka vee all ühe korraliku kärtsu peeru :D
3. Oi, ma lekin
Jällegist oli talvine aeg ja käisime ühes hästi peenes restoranis kolmekäigulist õhtusööki ja üksteise seltskonda nautimas. Minul oli seljas lühike ja üpriski paljastav must kleidike. Õhtu, kui selline, möödus restoranis meeldivalt. Olukord võttis trastilise muutuse alles siis, kui otsustasime peale mõnusat õhtusööki minna talvisesse vanalinna jalutama. Jalutame ja jalutame, naerame ja vestleme kõikvõimalikel teemadel, kui mulle äkitselt lööb ninna selline ebameeldiv hais. Mõtlesin, et no great, kuskil on taas mingisugune kanalisatsioonitoru külmakraadide tõttu lõhkenud või lekkima hakanud ja rikub siin meie mõnusat atmosfääri.
Sel momendil ma muidugi kohe aru ei saanud, et ainus, kes siin atmosfääri rikub ja kellel on toruhäired, olen ma ise. Enam ma muidugi ei mäleta, et mis hetkel ma selle "oivalise" avastuse tegin. Võib-olla siis, kui asi läks liiga niiskeks... Mäletan vaid seda, et lõpuks suundusime Statikasse, kus ma sain vetsus end pesta ja korrastada ja kui tundus, et kõige hullem on juba möödas, siis ma eksisin rängalt, sest kui Sa avalikku vetsu lähed, endal sitarida järgi, siis pole ju tarvis ust lukustada, milleks, eksole?! :D
Niisiis samal hetkel, kui mina end loputasin ja kasisin, tõmmati uks lahti ja nii mina, kui ka too teine naisterahvas jäime hetkeks tardunult üksteist vahtima. Teate ju küll seda hetke, kui aeg justkui murdosasekundiks peatub ja on selline akward olukord. Vot seal leidis täpselt samasugune asi aset ja ma ausalt öeldes ei oska isegi öelda, et kummal meist oli piinlikum. Minul oli igatahes supermarkk. Oleksin tahtnud lihtsalt 10 korda järjest ära surra, maa alla vajuda või looteasendis natuke nutta tihkuda. Et paraku sellist enesekindlust mul ei ole jah, et kui olen hetk tagasi end täis lasknud, et siis tulen virutan kannaga ukse lahti ja räuskan jeah, see on elu, ikka juhtub! :D
Uh, ma tunnen end nüüd veits alasti :D Aga nüüd on teie kord ja kuna teil on ju selline imeline võimalus anonüümsena kommenteerida, siis olgu olla, ma tahan nüüd lohutuseks lugeda teie ekstreemseid piinlikke olukordi. Ma ju ei saa ometigi olla ainus inimene siin maamunal, kes on kohtingul püksid täis lasknud, superromantilisel hetkel puuksutanud või niisama tahtmatult end paljastanud.
Eile siis tehtigi uus teema, mille alla oodati piinlike lugusid, mis kellegagi on juhtunud. Ma pean nentima, et ega seal väga ekstreemselt piinlikke lugusid minu jaoks polnudki. Naljakaid, seda küll, aga mitte ekstrapiinlikke. Selle teema tõstatamisega meenuski mulle, et ma tahtsin ju ka juba juppaega tagasi oma piinlikud eluhetked kandikul teie ette tuua.
Lasin siis peast kõik need kõige kõigemad hetked läbi ja sõelale jäi kolm ekstreemselt piinlikku ja naljakat juhtumit. Siin siis minu TOP 3:
1. Tantsides püksid ribadeks
Kes seda aastat enam mäletab, millal see juhtus ja võib-olla ongi see teadlikult minu mälusoppidest kustunud, kuna seda on liiga valus ja külm meenutada. Külm sellepärast, kuna olukord leidis aset südatalvel. Ma olin vast 20-aastane ja tol ajal käisin ma praktselt iga nädalavahetus väljas. Meil oli väljakujunenud selline oma mõnus seltskond. Põhiliselt mina ja siis 4-5 kutti. Me olime sõbrad ja saime kõik superhästi läbi. Vahepeal eksisid ajutiselt meie seltskonda ära ka mõned uued näitsikud, aga no see pole hetkel üldse oluline. Me polnud erilised diskopepud, vaid pigem veetsime aega pubides ja vahel harva juhtus, et lõpetasime õhtu ka Pärnu Mirages või Bravos (praeguse nimega nüüd vist Vaarikas?).
Igatahes tol õhtul olime sellises pubis nagu Racing, selline äge motopubi ja oli väike diskoõhtu. Mina ja mu sõber, kes on hull tantsu- ja laululõvi, tantsisime nii nagu homset ei oleks. Mäletan, et mul oli jalas skinni jeans ja mingisugune pluuse ja no mul oli jõhkramalt palav ja nahk oli suurest tantsuhullusest niiske. Otsustasin minna ja veits hinge tõmmata ning võtta lonksu külma jooki. Laua poole liikudes tundsin, et mu skinni jeansid on kuidagi naljakalt jalas. Ma ei saanud kohe täpselt aru, et mis on valesti, aga sain aru, et miskit on nihu.
Jõudes laua äärde istuma, hakkasin end tasa ja targu näppima, et sotti saada, miks ma tunnen end nii naljakalt. Katsusin siis end ettevaatlikult tagumiku juurest ja ma tõmbusin näost kaameks- mu käe all oli mu oma enese paljas kann. Mu kõrval istus mu üks mu parimaid ja usaldusväärsemaid meessõpru, kellele ma siis sosistasin kõrva, et ou kuule, mul on selline kahtlane tunne, et tantsisin püksid ribadeks, kas saad vaadata, kas see on päriselt või mul on luulud. Tõusin püsti ja sõber kiikas selja taha ja teatas, et jeps, mu püksid on täisulatuses p*rse pealt katki. Halleluuja! :D
Koju ma muidugi jalutasin nii, et sidusin jope ümber puusade ja ülemine osa oli siis põhimõtteliselt paljas. Tuletan meelde, et tegu oli südatalvega, paks lumi maas ja õues lahmas mingine -15C.Ärge küsige, et miks ma taksoga koju ei läinud- ma EI tea. Võib-olla sain ma tantsides ajurebendi ka ja sel momendil oli see taksondussektor mu peas rikkis. Ma nagu üldse ei mäletaks sedagi, et ma oleksin üldse kaalunud taksondus varianti või endale teadvustanud, et Pärnu linnas ka taksod sõidavad.
2. Tõeline romantika koos väikese puuksuga
Mnjaa, ühel ilusal õhtupoolikul jalutasime Joosepiga toidupoodi. Plaanide kohaselt pidi see olema meie armas käsikäes jalutus. Kuid poest väljudes trehvasime Joosepi venda, kes n-ö "soovis" Joosepiga nelja silma all korraks miskit arutada. Hetk hiljem tuli Joosep ja andis teada, et ma hakaku ees üksi kodu poole liikuma, et ta tuleb mulle järgi. Ma olin muidugi hingepõhjani solvunud, sest nagu mis mõttes, eksole?! :D
Kui ma juba otsapidi olin parkla teises otsas, siis Joosep karjus täiest kõrist üle poe parkla "Kai, ma armastan Sind!". Selle asemel, et samaga vastata või õhusuudlus saata, pobisesin ma vastu, et mingu metsa. Mul oli nii suur pinge, sest absoluutselt kõik inimesed vaatasid- bussipeatuserahvas, parklarahvas, niisama jalutajad jne. Kodu poole jalutades olin esimestel meetritel üpriski heas meeleolus, sest Joosepi selline ootamatu armastuseavaldus tegi hingele pai. Kuid, kuna lubas mulle järgi tulla, aga teda mitte kuskilt otsast ei paistnud tulevat, siis läks mu nägu samm-sammu haaval aina enam mossi.
Koju jõudsingi ilma Joosepita ja mul oli veel maa ja ilm aega isegi telkutki jõllitada, kui kuulsin esimesel korrusel tohkendamist. Vahepeal tuli Joosep magamistuppa ja andis suule ühe kiire musi ja kadus taas. Ma mõtlesin endamisi, et misasja, arvabki tõesõna, et mingi üks musi korvab kogu selle pettumuse, mille mulle valmistas või?
Umbes pool tunnikest hiljem tuli Joosep tuppa ja võttis mu kätest kinni ja palus alla korrusele tulla. Mina, pettunud ja vingus naisena, ei tahtnud isegi kuulda sellest ja puiklesin vastu, aga Joosep ütles, et tulgu ma ainult korraks ja kui mulle tõesti ei meeldi, et siis võin kohe tagasi üles tulla.
Allakorrusele jõudes suundusime vannitoa poole ja mul käis peast läbi mõte, et misasja... Teades, et mulle meeldib koos dušitada, et nüüd siis tahab koos duši alla minna või, et oma tegu heastada?Jõudsin ainult paar sekundit selle üle oma peas arutleda, kui Joosep avas vannitoaukse ja mulle vaatasid vastu kümned ja kümned küünlad, imeilus muusika, vann oli vett ja vahtu täis ja selle serval oli vahuvein ja seest tühjaks koogitud ananass, mille sees oli puuviljasalat ja sisse torgatud kaks lusikat. Ma virutasin ukse pauguga kinni ja läksin jalgu trampides minema, sest ega ma mingi odav libu pole ometigi, eksole. Haha, nalii! :D Tegelikult ma taltusin koheselt, sest see oli nii kohutavalt armas! :)
Istusime siis vannis näod vastakuti, jõime vahuveini ja Joosep vahepeal söötis mulle imemaitsvat puuviljasalatit sisse. Õhkkond oli äärmiselt romantiline, selline vaikne, ainult tasane muusika lihtsalt taustaks kostumas, kui äkki kerkivad vannivee pinnale mullikesed. Tsiises, ma oleksin seal samas tahtnud ära surra, ma lihtsalt ei suutnud kinni pidada. Joosep peatas hetkeks salati mäletsemise, vaatas mulle otsa ja küsis, et mis see oli? Kust mina tean, äkki keegi snorgeldab seal vee all :D Ei, tegelikult ma ei suutnud mitte kui midagi vastata, sest niii piinlik oli. Joosep tõelise džentelmenina ei saanud ju mind häbisse jätta ja päästis olukorra nii, et lasi ise ka vee all ühe korraliku kärtsu peeru :D
3. Oi, ma lekin
Jällegist oli talvine aeg ja käisime ühes hästi peenes restoranis kolmekäigulist õhtusööki ja üksteise seltskonda nautimas. Minul oli seljas lühike ja üpriski paljastav must kleidike. Õhtu, kui selline, möödus restoranis meeldivalt. Olukord võttis trastilise muutuse alles siis, kui otsustasime peale mõnusat õhtusööki minna talvisesse vanalinna jalutama. Jalutame ja jalutame, naerame ja vestleme kõikvõimalikel teemadel, kui mulle äkitselt lööb ninna selline ebameeldiv hais. Mõtlesin, et no great, kuskil on taas mingisugune kanalisatsioonitoru külmakraadide tõttu lõhkenud või lekkima hakanud ja rikub siin meie mõnusat atmosfääri.
Sel momendil ma muidugi kohe aru ei saanud, et ainus, kes siin atmosfääri rikub ja kellel on toruhäired, olen ma ise. Enam ma muidugi ei mäleta, et mis hetkel ma selle "oivalise" avastuse tegin. Võib-olla siis, kui asi läks liiga niiskeks... Mäletan vaid seda, et lõpuks suundusime Statikasse, kus ma sain vetsus end pesta ja korrastada ja kui tundus, et kõige hullem on juba möödas, siis ma eksisin rängalt, sest kui Sa avalikku vetsu lähed, endal sitarida järgi, siis pole ju tarvis ust lukustada, milleks, eksole?! :D
Niisiis samal hetkel, kui mina end loputasin ja kasisin, tõmmati uks lahti ja nii mina, kui ka too teine naisterahvas jäime hetkeks tardunult üksteist vahtima. Teate ju küll seda hetke, kui aeg justkui murdosasekundiks peatub ja on selline akward olukord. Vot seal leidis täpselt samasugune asi aset ja ma ausalt öeldes ei oska isegi öelda, et kummal meist oli piinlikum. Minul oli igatahes supermarkk. Oleksin tahtnud lihtsalt 10 korda järjest ära surra, maa alla vajuda või looteasendis natuke nutta tihkuda. Et paraku sellist enesekindlust mul ei ole jah, et kui olen hetk tagasi end täis lasknud, et siis tulen virutan kannaga ukse lahti ja räuskan jeah, see on elu, ikka juhtub! :D
Uh, ma tunnen end nüüd veits alasti :D Aga nüüd on teie kord ja kuna teil on ju selline imeline võimalus anonüümsena kommenteerida, siis olgu olla, ma tahan nüüd lohutuseks lugeda teie ekstreemseid piinlikke olukordi. Ma ju ei saa ometigi olla ainus inimene siin maamunal, kes on kohtingul püksid täis lasknud, superromantilisel hetkel puuksutanud või niisama tahtmatult end paljastanud.
