Lähen haiglasse
Nonii, täna helistaski mulle endokrinoloog dr. Jõgiste ja andis teada, et kuna haiglas on suurem viirustepuhang vaibumas, et siis võiksin hakata end vaikselt haigla poole sättima.Veel ütles, et rääkis osakonna juhatajaga ja nad on väga okeid sellega, et ma tuleksin koos Janetiga. Kui Jõgiste seda mulle ütles, siis ma olin veits nagu puuga pähe saanud, sest ma olin tegelikult juba arvestanud, et ei saa ja ei tohi.Aga vaat kus lops.Ja isegi kui ma otsustan viimasel minutil, et ah, jätan poobiku parem koju, siis juba see teadmine tähendab nii palju.
Praegu leppisime siis arstiga kokku, et üheksandal lähen sisse või noh, õigemini meie lähme. Janet lihtsalt pääseb kõiksugu protseduuridest ja torkimistest. Poobik peab ainult silitusi ja paisid taluma ning minuga väljas jalutamas käima. Aga see viimane pole talle vast vastukarva tegevus. Ma üldiselt olen väga, väga tore jalutuskaaslane. Ja parem oleks, et ta mind kuhugi haigla peale ära ei eksitaks, siis ma võib-olla enam nii rõõsa ei oleks. Oleks see vast fun leida end kuskilt surnukuurist või haigla sanitaarruumist, koristajatädi moppide ja ämbrite vahelt.Aga noh, pärast on vähemalt millest blogida, eksole.
Ma valetaksin kui väidaksin, et ma üldse ei karda, et kuidas ma nendel päevadel haiglas hakkama saan. This freaks me out. Kuid ma ei tahaks lasta hirmudel ja mugavustsoonil enda üle võimust võtta ja oma elu juhtida. Selleks, et hoida oma meeled ärksad ja värsketena, peab hirmudest üle olema ning aeg-ajalt astuma oma turvalistelt radadelt kõrvale. Muidu ei saa ju teada, mis su ümber toimub.Nii et, ma arvestan juba eos ette ära, et nendel avastusretkedel saab natuke närvikõdi tunda.
Ma muidugi oma helesinises unistuses lootsin, et enamuse ajast ma lihtsalt pikutan voodis, jalad seinal ja toksin kahe sõrmega oma haiglalugusid üles, AGA... Aga Joosep kaotas mu netipulga ära ja kuigi teoreetiliselt ma saaksin telefoniga teha hotspoti, siis ma kardan, et ma pean pärast mõne oma organi mustal turul maha parseldama, et jaksaks hiljem neid netiarveid kinni maksta. Aga no vaatame ja mõtleme veel seda asja. Joosep just pakkus, et ta võib mälupulga kaasa võtta kui mind vaatama tuleb ja siis kodus logib minu blogisse sisse, avaldab postitusi, modereerib kommentaare ja kommenteerib ise ka. Lubas mulle selle kohta heiti kirjutada, et miks ma poest Cocat ostan, selle pärast ma ju pime olengi... Nagu üks vahva anonüümne kommentaator teadis rääkida, jättes mulle Delfi minidoki alla südamliku diagnoosi.
Ehee, ma olin just äsja pool tunnikest eemal. Ema nimelt helistas. Mul on täna mingi üllatusi ja rõõmu täis päevake. Ema ütles, et ta leidis mu lapsepõlveaegse fotoalbumi üles. Kas te teate, mida see tähendab!? See tähendab seda, et teil on lootust näha milline ma lapsena olin ja millise pussakana ma teismelisena ringi käisin. Kas pole põnev? Ma absoluutselt muidugi ei mäleta enam, et milliseid pilte see album endas peidab, pärast on raudselt üks hullem kui teine, aga noh, savi.
Piltidega on täna üldse mingi imelik lugu, sest Kiku saatis mulle ka täna MMSi, aga mitte ühtegi sõna kirjeldust. ma siis saatsin kohe vastu, et "see on tõeliselt kaunis pilt". Selle peale uuris Kiku, et kas mul on vahepeal nägemine paremaks läinud (mõnitab ka veel, eksole), aga endiselt mitte silpigi kirjeldust. Aga ega ma ise ka kohe seda ei küsinud, vaid muudkui lõõpisin vastu, et "millal mul üldse on nägemisega kehvasti olnud?". Kuid lõpuks kirjutasin, et "olgu, rääkides nüüd tõsiselt, mis seal pildi peal siis lõppude lõpuks on?". Selle peale saatis Kiku vastu, et las Joosep teeb ka tööd ja kirjeldab vahelduseks. Hah, mõtlesin, et ega muidu Joosepil pole ju üldse muul ajal võimalust mulle miskit kirjeldada. Vaene mees ootab kogu aeg suu krampis, millal ometigi saaks Kaile midagi jälle kirjeldada. Issand, vaene Joosep, kui ta vaid teaks, et ta peab mulle hakkama peagi kahtekümment kleiti kirjeldama. Ja mitte lihtsalt niisama kirjeldama, et see on must lühike kleit või kuidagi nii, eiei, vaid ikka detailsemalt. Milline on kaelus, milline on seelikulõige, millised ja kui pikad on käised, materjal, muster jne. KÕIKE tahan teada! Joosep võib nüüd oma elupäevade lõpuni rahuliku südamega hingata ja peale kleitide kirjeldamist mental breakdowni saada, sest ma just hetk tagasi peletasin oma eelmise lausega kõik potentsiaalsed meesaustajad igaveseks eemale.
Praegu leppisime siis arstiga kokku, et üheksandal lähen sisse või noh, õigemini meie lähme. Janet lihtsalt pääseb kõiksugu protseduuridest ja torkimistest. Poobik peab ainult silitusi ja paisid taluma ning minuga väljas jalutamas käima. Aga see viimane pole talle vast vastukarva tegevus. Ma üldiselt olen väga, väga tore jalutuskaaslane. Ja parem oleks, et ta mind kuhugi haigla peale ära ei eksitaks, siis ma võib-olla enam nii rõõsa ei oleks. Oleks see vast fun leida end kuskilt surnukuurist või haigla sanitaarruumist, koristajatädi moppide ja ämbrite vahelt.Aga noh, pärast on vähemalt millest blogida, eksole.
Ma valetaksin kui väidaksin, et ma üldse ei karda, et kuidas ma nendel päevadel haiglas hakkama saan. This freaks me out. Kuid ma ei tahaks lasta hirmudel ja mugavustsoonil enda üle võimust võtta ja oma elu juhtida. Selleks, et hoida oma meeled ärksad ja värsketena, peab hirmudest üle olema ning aeg-ajalt astuma oma turvalistelt radadelt kõrvale. Muidu ei saa ju teada, mis su ümber toimub.Nii et, ma arvestan juba eos ette ära, et nendel avastusretkedel saab natuke närvikõdi tunda.
Ma muidugi oma helesinises unistuses lootsin, et enamuse ajast ma lihtsalt pikutan voodis, jalad seinal ja toksin kahe sõrmega oma haiglalugusid üles, AGA... Aga Joosep kaotas mu netipulga ära ja kuigi teoreetiliselt ma saaksin telefoniga teha hotspoti, siis ma kardan, et ma pean pärast mõne oma organi mustal turul maha parseldama, et jaksaks hiljem neid netiarveid kinni maksta. Aga no vaatame ja mõtleme veel seda asja. Joosep just pakkus, et ta võib mälupulga kaasa võtta kui mind vaatama tuleb ja siis kodus logib minu blogisse sisse, avaldab postitusi, modereerib kommentaare ja kommenteerib ise ka. Lubas mulle selle kohta heiti kirjutada, et miks ma poest Cocat ostan, selle pärast ma ju pime olengi... Nagu üks vahva anonüümne kommentaator teadis rääkida, jättes mulle Delfi minidoki alla südamliku diagnoosi.
Ehee, ma olin just äsja pool tunnikest eemal. Ema nimelt helistas. Mul on täna mingi üllatusi ja rõõmu täis päevake. Ema ütles, et ta leidis mu lapsepõlveaegse fotoalbumi üles. Kas te teate, mida see tähendab!? See tähendab seda, et teil on lootust näha milline ma lapsena olin ja millise pussakana ma teismelisena ringi käisin. Kas pole põnev? Ma absoluutselt muidugi ei mäleta enam, et milliseid pilte see album endas peidab, pärast on raudselt üks hullem kui teine, aga noh, savi.
Piltidega on täna üldse mingi imelik lugu, sest Kiku saatis mulle ka täna MMSi, aga mitte ühtegi sõna kirjeldust. ma siis saatsin kohe vastu, et "see on tõeliselt kaunis pilt". Selle peale uuris Kiku, et kas mul on vahepeal nägemine paremaks läinud (mõnitab ka veel, eksole), aga endiselt mitte silpigi kirjeldust. Aga ega ma ise ka kohe seda ei küsinud, vaid muudkui lõõpisin vastu, et "millal mul üldse on nägemisega kehvasti olnud?". Kuid lõpuks kirjutasin, et "olgu, rääkides nüüd tõsiselt, mis seal pildi peal siis lõppude lõpuks on?". Selle peale saatis Kiku vastu, et las Joosep teeb ka tööd ja kirjeldab vahelduseks. Hah, mõtlesin, et ega muidu Joosepil pole ju üldse muul ajal võimalust mulle miskit kirjeldada. Vaene mees ootab kogu aeg suu krampis, millal ometigi saaks Kaile midagi jälle kirjeldada. Issand, vaene Joosep, kui ta vaid teaks, et ta peab mulle hakkama peagi kahtekümment kleiti kirjeldama. Ja mitte lihtsalt niisama kirjeldama, et see on must lühike kleit või kuidagi nii, eiei, vaid ikka detailsemalt. Milline on kaelus, milline on seelikulõige, millised ja kui pikad on käised, materjal, muster jne. KÕIKE tahan teada! Joosep võib nüüd oma elupäevade lõpuni rahuliku südamega hingata ja peale kleitide kirjeldamist mental breakdowni saada, sest ma just hetk tagasi peletasin oma eelmise lausega kõik potentsiaalsed meesaustajad igaveseks eemale.
