Perekool: minge viharavile
Kas mitte alles hiljuti ma ei vastanud ühele oma lugeja kommentaarile, et selleks, et ma üldse Perekoolist kirjutaksin, peavad nad palju enam pingutama, et ma tahaks sõna sekka öelda, aga näe, armas taevaisa võttiski mu sõnu kuulda ja nüüd ma siin olen ja kirjutan ühest populaarsemast ja skandaalsemast foorumist.
Ütlen ausalt, et mina seal foorumis ajaviiteks lugemas või teemasid sirvimas ei käi (välja arvatud paar varasemat korda, mil keegi on oma blogis linkinud mõnele teemale), sest no mul pole oma eluõiekesi, kelle kasvamise, arengu ja motherhood kohta tahaks kõiksugu asju teada ja uurida. Isegi siis ei oleks see koht minu jaoks eriti kutsuv, kui mul praegusel hetkel ripuks tissi otsas üks präänik, sest lapates täna põgusalt foorumis valitsevat üldist melu, siis jättis see üpris mannetu mulje. Vägisi tekkis tunne, et mõned on vist küll liiga kauaks nelja seina vahele oma maimukestega jäänud, mähkmete-marlilapikeste-luttide-pudelite-kõrinate-püreede-piima-okse-ila maailma mattunud ja pole juba vääga pikka aega värsket õhku saanud hingata, n-ö restarti teha. Kuidas muidu seletada sellist vaenulikku suhtumist, mis pressib igast august välja.
Mul polnud täna plaanis isegi mitte blogida, sest no polnud teemat ega mõttepojukestki, millest võiks kirjutada ja niisama tühja pushida on ka mõttetu. Selle asemel läksin kööki ja hakkasin kokkama. Mul oli parasjagu kartulite koorimine pooleli, kui Joosep äkki teatab, et näe, Perekooli foorumis sõimatakse TV3 uudiseankruid, no et nad on oma kleitides nagu tööd ootavad libud. Tean-tean, see pole kõige mahlakam ja vapustavam iseloomustus inimeste kohta, millega nad on seal maha saanud, vaid nad on ju halastamatult kaitsetuid lapsekesi ka maha teinud ja madistanud omavahel nii, et tutikarvad lendavad kahes kaares laiali.
Ma ei tahaks siinkohal nägijate mängumaale oma varbaid tõsta ega hakata kleite kiitma, sest nagu foorumis üks kägu kirjutas, et tema arvates need, kes neid kleite kiidavad, neil on silmanägemisega probleeme. Ma arvan, et ma oleksin puhta idioot, kui ma ei aduks ära, et see kommentaar käib ka minu kohta, sest no daah, ma olen pime ja oleks veits akward, kui ma hakkaksin täiesti lambist kiitma midagi, millest mul puudub mingigi ülevaade. Seega jätan kleitide plahvatusohtlikuse hinnangu andmise pommidemineerimisrühma spetsialistidele. Kuid ega ma ilma põhjuseta siin selle teema ei tõstatanud.
Hommikul Facebooki ajajoonel märkasin Miiu jagatud kodu müümise postitust. Ehee, te nüüd kindlasti mõtlete, et mis seos on sellel Perekooliga, aga relax, I'm getting there. Lugesin postituse läbi ja siis jäi mu kõrv pidama ühele teisele postitusele, kus Miiu kirjutas, et tema tütar oli kurb, kuna keegi lasteaialastest oli öelnud Miiu tütrele, et too on paks. Ma ei tea, kas tohin siia kopeerida postitusest lõigu, aga loodan, et Miiu ei pahanda, sest viskan postituselingi ka siia.
"Igatahes juhtus meiega ükspäev midagi kummalist ja ootamatut. Vaadake, meie peres ei räägita inimestest kunagi välimuse põhjal halvustavalt ja nii ei tea Kroonprintsess inimeste kohta kasutada sõnu nagu “paks”, “kole” vms. Aga ükspäev tuli ta minu juurde ja teatas, et tema lasteaiasõbranna oli talle öelnud, et ta on paks. See, et nad seal üksteist sõprusest ilmajätmise ja sünnipäevale mittekutsumisega ähvardavad, on lasteaia argipäev, mille peale silm enam isegi mitte natukene ei pilgu. Aga see, kuidas Kroonprintsess mu kaissu puges ja sulaselges eesti keeles ütles, et see ütelus teda väga kurvaks tegi… ausalt, võttis jalge alt õõnsaks küll. Esiteks sellepärast, et tekkis tahtmine röökida ja märatseda, sest meie ühiskonna väärastunud body image ei peaks minu lapseni jõudma neljaselt. Teiseks: mis vanemad need on, kelle laps selliseid väljendeid kasutada oskab? Mismoodi nende kodus teistest inimestest räägitakse? See ei ole esimene kord kui ma seoses selle sõbraga kurvastan, sest vanemate otsused ja teod mind kukalt kratsima panevad. Ja ma ei oska midagi teha ka peale Kroonprintsessile kinnitamise, et mõtlev ja heasüdamlik inimene teistest nii ei räägi ja et see lihtsalt ei ole asi, mida teisele inimesele öelda ja mis üleüldse midagi tähendab. Miks vanemdamine nii raske olema peab, ah?"
Ilmselgelt lugesin ma foorumis antud teema all kõik kommentaarid läbi, et saada täielik ülevaade valitsevast meelsusest ja siis jäigi silma vot selline kommentaar:
"Vähe sellest, et kitsas-lühike ka. Juhtusin üks päev lõppu nägema ja tibi istus nii, et sukaääre pits laialt paistis! Ütlesin veel mehele, et nagu libu "
Uudised on õhtul kell seitse ja sel ajal on minu teada terve pere juba kodus - ka lapsed. Ma arvan, et põhjuseid lasteaialaste suuvärgi kohta ei tule kaugelt otsida. Ega ma nüüd praegu mingisuguse ilmaime ja pommuudisega lagedale ei tulnud, aga mind lihtsalt pani kogu see lugu mõtlema, et millised lapsevanemad seal koos käivad? Viharavi vajavad mampslid? Huvitav on see, et teised jäävad neile pidevalt millegagi hammaste vahele ja "valutavad" südant, et millised lapsed keegi üles kasvatab, aga iseennast kõrvalt ei oska korraks analüüsida ja vaagida. Maailm algab ikka Sinust endast, eksole.
Ütlen ausalt, et mina seal foorumis ajaviiteks lugemas või teemasid sirvimas ei käi (välja arvatud paar varasemat korda, mil keegi on oma blogis linkinud mõnele teemale), sest no mul pole oma eluõiekesi, kelle kasvamise, arengu ja motherhood kohta tahaks kõiksugu asju teada ja uurida. Isegi siis ei oleks see koht minu jaoks eriti kutsuv, kui mul praegusel hetkel ripuks tissi otsas üks präänik, sest lapates täna põgusalt foorumis valitsevat üldist melu, siis jättis see üpris mannetu mulje. Vägisi tekkis tunne, et mõned on vist küll liiga kauaks nelja seina vahele oma maimukestega jäänud, mähkmete-marlilapikeste-luttide-pudelite-kõrinate-püreede-piima-okse-ila maailma mattunud ja pole juba vääga pikka aega värsket õhku saanud hingata, n-ö restarti teha. Kuidas muidu seletada sellist vaenulikku suhtumist, mis pressib igast august välja.
Mul polnud täna plaanis isegi mitte blogida, sest no polnud teemat ega mõttepojukestki, millest võiks kirjutada ja niisama tühja pushida on ka mõttetu. Selle asemel läksin kööki ja hakkasin kokkama. Mul oli parasjagu kartulite koorimine pooleli, kui Joosep äkki teatab, et näe, Perekooli foorumis sõimatakse TV3 uudiseankruid, no et nad on oma kleitides nagu tööd ootavad libud. Tean-tean, see pole kõige mahlakam ja vapustavam iseloomustus inimeste kohta, millega nad on seal maha saanud, vaid nad on ju halastamatult kaitsetuid lapsekesi ka maha teinud ja madistanud omavahel nii, et tutikarvad lendavad kahes kaares laiali.
Ma ei tahaks siinkohal nägijate mängumaale oma varbaid tõsta ega hakata kleite kiitma, sest nagu foorumis üks kägu kirjutas, et tema arvates need, kes neid kleite kiidavad, neil on silmanägemisega probleeme. Ma arvan, et ma oleksin puhta idioot, kui ma ei aduks ära, et see kommentaar käib ka minu kohta, sest no daah, ma olen pime ja oleks veits akward, kui ma hakkaksin täiesti lambist kiitma midagi, millest mul puudub mingigi ülevaade. Seega jätan kleitide plahvatusohtlikuse hinnangu andmise pommidemineerimisrühma spetsialistidele. Kuid ega ma ilma põhjuseta siin selle teema ei tõstatanud.
Hommikul Facebooki ajajoonel märkasin Miiu jagatud kodu müümise postitust. Ehee, te nüüd kindlasti mõtlete, et mis seos on sellel Perekooliga, aga relax, I'm getting there. Lugesin postituse läbi ja siis jäi mu kõrv pidama ühele teisele postitusele, kus Miiu kirjutas, et tema tütar oli kurb, kuna keegi lasteaialastest oli öelnud Miiu tütrele, et too on paks. Ma ei tea, kas tohin siia kopeerida postitusest lõigu, aga loodan, et Miiu ei pahanda, sest viskan postituselingi ka siia.
"Igatahes juhtus meiega ükspäev midagi kummalist ja ootamatut. Vaadake, meie peres ei räägita inimestest kunagi välimuse põhjal halvustavalt ja nii ei tea Kroonprintsess inimeste kohta kasutada sõnu nagu “paks”, “kole” vms. Aga ükspäev tuli ta minu juurde ja teatas, et tema lasteaiasõbranna oli talle öelnud, et ta on paks. See, et nad seal üksteist sõprusest ilmajätmise ja sünnipäevale mittekutsumisega ähvardavad, on lasteaia argipäev, mille peale silm enam isegi mitte natukene ei pilgu. Aga see, kuidas Kroonprintsess mu kaissu puges ja sulaselges eesti keeles ütles, et see ütelus teda väga kurvaks tegi… ausalt, võttis jalge alt õõnsaks küll. Esiteks sellepärast, et tekkis tahtmine röökida ja märatseda, sest meie ühiskonna väärastunud body image ei peaks minu lapseni jõudma neljaselt. Teiseks: mis vanemad need on, kelle laps selliseid väljendeid kasutada oskab? Mismoodi nende kodus teistest inimestest räägitakse? See ei ole esimene kord kui ma seoses selle sõbraga kurvastan, sest vanemate otsused ja teod mind kukalt kratsima panevad. Ja ma ei oska midagi teha ka peale Kroonprintsessile kinnitamise, et mõtlev ja heasüdamlik inimene teistest nii ei räägi ja et see lihtsalt ei ole asi, mida teisele inimesele öelda ja mis üleüldse midagi tähendab. Miks vanemdamine nii raske olema peab, ah?"
Ilmselgelt lugesin ma foorumis antud teema all kõik kommentaarid läbi, et saada täielik ülevaade valitsevast meelsusest ja siis jäigi silma vot selline kommentaar:
"Vähe sellest, et kitsas-lühike ka. Juhtusin üks päev lõppu nägema ja tibi istus nii, et sukaääre pits laialt paistis! Ütlesin veel mehele, et nagu libu "
Uudised on õhtul kell seitse ja sel ajal on minu teada terve pere juba kodus - ka lapsed. Ma arvan, et põhjuseid lasteaialaste suuvärgi kohta ei tule kaugelt otsida. Ega ma nüüd praegu mingisuguse ilmaime ja pommuudisega lagedale ei tulnud, aga mind lihtsalt pani kogu see lugu mõtlema, et millised lapsevanemad seal koos käivad? Viharavi vajavad mampslid? Huvitav on see, et teised jäävad neile pidevalt millegagi hammaste vahele ja "valutavad" südant, et millised lapsed keegi üles kasvatab, aga iseennast kõrvalt ei oska korraks analüüsida ja vaagida. Maailm algab ikka Sinust endast, eksole.
