Inimesed meie keskel
Kui aus olla, siis ma olen veits frustreeritud, et mu blogi otsustas täna, kõikidest maailma päevadest, just täna kotti joosta. Kuna mina jagan tehnika süvamaailmast ja hingeelust sama palju kui juut sealihast, siis ma ei teagi, kas blogi lihtsalt ei pidanud klikikoormusele vastu või on tegu lihtsalt mingi anomaaliaga? Kuigi seda viimast ma ei usu, sest miks muidu ajaks mingit küpsisejura mulle. Aga ega ma niisama istu siin ja puhka jalga. Kontakteerusin koheselt inimesega, kelle ettevõtte kaudu ma üldse selle blogidomeeni sponsorkorras sain ja kurtsin muret. Nad vastasid, et vaatasid lehe üle ja timmisid seadeid ja et loodetavasti läheb leht peagi korda. Aga millal, seda täpselt ei tea. Aga hea uudis on see, et kui saate praegu neid ridu lugeda, siis dadaaa – järelikult on leht taas töökorras! :D
See vast pole enam mingine saladus, et eile sai meid Janetiga jälle televusseris näha. Vist kuskil eelmise nädala keskel sain kutse tulla Kanal 2 saatesse "Hommik" ja nii me kohale loivasimegi. Kui aus olla, siis tegelikult juba teisipäeval, sest kui tuled maalt ja hobusega, siis lihtsalt pead varuma aega ja arvestama, et ühistransa ei liigu enne kukke ja koitu. Kellel aga jäi saade nägemata, siis SIIT saate järgi vaadata!
Kanal 2 stuudios: Robert Rool, Piret Laos ja mingi pime on ka nende vahele koos koerakesega ära eksinud :D
Eee, ei teagi kohe kust oma tripi muljeid alustada, no ma alustan siis ebatraditsiooniliselt algusest. Alguses, umbes 2,6 mlj aastat tagasi algas jääaeg, moodustus mandrijää, mis ulatus kohati 2-4 kilomeetri paksuseni. Siis hakkasid aegamööda mandriliustikud sulama ja liikuma ja... Ah, olgu, ma ei viitsi enam. Hüppame parem aastasse 2018, Pärnu-Tallinn luxekspressi.
Seisan mina bussijuhi ees ja ootan kannatlikult kuni mulle pilet väljastatakse. Janet on juba edasi vahekäiku liikunud ja ootab mind seal. Saanud pileti näpu vahele, liigun koerale järgi, kui järsku üks proua teatab, et näed, koerakesel on käpad mustad, lakub neid. Ma ei jäänud isegi seisma, aga möödaminnes mainisin, et ei ole mustad, et koeral on lihtsalt allergia. Selle peale teatab tädike, et ma PEAN koerakesele paremat toitu andma. Okk. Teate ei saa midagi siin paremat, sööb seda, mida leiab. Ma ei viitsinud isegi oma aega hakata seletamisele kulutama, sest selliste inimestega on see lugu, et neid lihtsalt ei koti mingid selgitused. Neil on kõik klaar - kui koeral on allergia, siis järelikult saab koer mingit solki. Kui lapsel on kuskil sinikas, siis raudselt sai see ainult peksmise tagajärjel sinna tekkida. Kui näed välja nagu Aafrika näljahädaline, siis raudselt näljutad end. See, et inimene võib mingi haiguse tagajärjel olla kõhn ja kõhetu... EI. See on välistatud.
Teine pisike vahejuhtum leidis aset trammis number 4. Seisame meie Kikuga rahulikult trammi vahekäigus, Janet mõnusasti meie vahel lamamas, kui järsku tuleb ühes peatuses üks mutike oma kompsudega peale ja lihtsalt julmalt lükkab mu koha pealt minema. Vaatasin Kikule otsa, muigasin ja pööritasin silmi. Mis seal siis ikka, paar järgnevat peatust seisin ma mingisuguses ebamäärases asendis, püüdes vapralt püsti jääda. Mingi hetk aga julgesin pool sammukest tagasi tahapoole liikuda ja selga sirutada, kui sain järsku mutikeselt pragada, et mida ma surun siin oma kotiga. Nagu tsii, andke andeks auline kõrgeausus. Mitte, et see mainimist väärt oleks, aga kes keda siin üldse suruma ja pressima hakkas!? Imelikud inimesed. Ma taaskord veendusin, et suurlinnades on seda kirjut seltskonda ikka märksa rohkem. Olin lausa unustanud need värvikad tegelased.
Aga tegelikult, kui nüüd korraks tagasi saate juurde tulla, siis kuna eetriaeg pole kummist ja see sai halastamatult otsa, siis tahaks paaris järgnevas postituses täpsustada ja täiendada saates öeldud mõtteid. Nagu näiteks:
Nii et – stay tuned! ;)
See vast pole enam mingine saladus, et eile sai meid Janetiga jälle televusseris näha. Vist kuskil eelmise nädala keskel sain kutse tulla Kanal 2 saatesse "Hommik" ja nii me kohale loivasimegi. Kui aus olla, siis tegelikult juba teisipäeval, sest kui tuled maalt ja hobusega, siis lihtsalt pead varuma aega ja arvestama, et ühistransa ei liigu enne kukke ja koitu. Kellel aga jäi saade nägemata, siis SIIT saate järgi vaadata!
Kanal 2 stuudios: Robert Rool, Piret Laos ja mingi pime on ka nende vahele koos koerakesega ära eksinud :D
Eee, ei teagi kohe kust oma tripi muljeid alustada, no ma alustan siis ebatraditsiooniliselt algusest. Alguses, umbes 2,6 mlj aastat tagasi algas jääaeg, moodustus mandrijää, mis ulatus kohati 2-4 kilomeetri paksuseni. Siis hakkasid aegamööda mandriliustikud sulama ja liikuma ja... Ah, olgu, ma ei viitsi enam. Hüppame parem aastasse 2018, Pärnu-Tallinn luxekspressi.
Seisan mina bussijuhi ees ja ootan kannatlikult kuni mulle pilet väljastatakse. Janet on juba edasi vahekäiku liikunud ja ootab mind seal. Saanud pileti näpu vahele, liigun koerale järgi, kui järsku üks proua teatab, et näed, koerakesel on käpad mustad, lakub neid. Ma ei jäänud isegi seisma, aga möödaminnes mainisin, et ei ole mustad, et koeral on lihtsalt allergia. Selle peale teatab tädike, et ma PEAN koerakesele paremat toitu andma. Okk. Teate ei saa midagi siin paremat, sööb seda, mida leiab. Ma ei viitsinud isegi oma aega hakata seletamisele kulutama, sest selliste inimestega on see lugu, et neid lihtsalt ei koti mingid selgitused. Neil on kõik klaar - kui koeral on allergia, siis järelikult saab koer mingit solki. Kui lapsel on kuskil sinikas, siis raudselt sai see ainult peksmise tagajärjel sinna tekkida. Kui näed välja nagu Aafrika näljahädaline, siis raudselt näljutad end. See, et inimene võib mingi haiguse tagajärjel olla kõhn ja kõhetu... EI. See on välistatud.
Teine pisike vahejuhtum leidis aset trammis number 4. Seisame meie Kikuga rahulikult trammi vahekäigus, Janet mõnusasti meie vahel lamamas, kui järsku tuleb ühes peatuses üks mutike oma kompsudega peale ja lihtsalt julmalt lükkab mu koha pealt minema. Vaatasin Kikule otsa, muigasin ja pööritasin silmi. Mis seal siis ikka, paar järgnevat peatust seisin ma mingisuguses ebamäärases asendis, püüdes vapralt püsti jääda. Mingi hetk aga julgesin pool sammukest tagasi tahapoole liikuda ja selga sirutada, kui sain järsku mutikeselt pragada, et mida ma surun siin oma kotiga. Nagu tsii, andke andeks auline kõrgeausus. Mitte, et see mainimist väärt oleks, aga kes keda siin üldse suruma ja pressima hakkas!? Imelikud inimesed. Ma taaskord veendusin, et suurlinnades on seda kirjut seltskonda ikka märksa rohkem. Olin lausa unustanud need värvikad tegelased.
Aga tegelikult, kui nüüd korraks tagasi saate juurde tulla, siis kuna eetriaeg pole kummist ja see sai halastamatult otsa, siis tahaks paaris järgnevas postituses täpsustada ja täiendada saates öeldud mõtteid. Nagu näiteks:
- Kas ja milliseid pimedanalju võib pimedatele teha?
- Natuke mõtteid viimasest Apollo kinoketi skandaalist, kus kino keelas pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga saali.
- Mida pime üldse kinos teeb? Ta ei näe ju!
Nii et – stay tuned! ;)
