Tandemmatkast
Nii kaua, kui ma end mäletan, on mulle alati rattaga sõita meeldinud. Lasteaiapräänikuna oli mul kollane kolmekas, mis on läbi aegade üks mu kõige armsamaid ja lemmikumaid olnud. Vahepealse koolijütsi perioodi mahub ära ka üks helesinine Školnik, mis oli meile soetatud õega kahepeale. Selle ratta pärast sai ikka nii mõnigi tuline vaidlus maha peetud, solvutud ja pisar poetatud, sest kogu aeg oli ju probleem, kes saab enne rattaga sõita. Mõned rattad on jäänud ka teismeea ikka ja kui mu mälu mind praegu alt ei vea, siis neid on olnud kaks ning mõlemad on lõpetanud pikanäpumeeste saagina.
Selle viimase ratta pärast oli mul eriti kurb meel, kuna see oli imeilus kuldne ratas, mille rehvid olid ägeda mustriga ja millel oli ka spidomeeter. Kusjuures selle viimase rattavargusega on selline halenaljakas story ka olemas. Ma hoidsin ratast lahtiselt korteri ukse taga. Jaajaa, tean-tean, minu paha. Tallinnas ei tuleks ilmselt keegi sellise geniaalse mõtte peale, et hmm, mis oleks kui jätaks õige lukustamata ratta trepikotta. See oleks umbes sama hea nagu ulataksid ise vargale oma ratta: näe, ole hea mees - võta! Täitsa niisama saab!
Igatahes sel samal ööl, kui mu ratas tuuri pandi, vahtisin mina teisel pool ust hambad laiali nightchati, kus saate teemaks oli: kas olete langenud rattavarguse ohvriks? Ja täpselt sel samal ajal, kui mina lugesin inimeste hoiatavaid lugusid kavalatest ja jultunud pätipoistest, näpati mul ukse tagant mu oma ratas ära. Tjah, ma kusjuures veel korraks mõtlesin, et äkki tooks ratta tuppa... Aga eiii, milleks, eksole!?
Peale seda viimast lollakat vargust ma rohkem polegi üksi rattaga sõitnud. No kui need paar korda välja arvata kui Joosep sundis mind pimedana ema perekaga parklas sõitma, aga no see pole päris see.
Rattasõit peaks olema ikka selline mõnus nauditav ajaviide, mitte aga selline, et hoiad nii kramplikult lenksust kinni, et kõik 10 sõrmenukki on juba valged, ja enam kui poole ajast kisendad "ma kaardaaaan!", sest just selline minu pimesi rattasõit välja nägigi - no pressure, ära lihtsalt võssi sõida. Aga seda suurem oli minu rõõm kui Joosepi ema kinkis meile eelmisel aastal tandemi, et saaksime Joosepiga kahekesi sõitmas käia. See pole ka muidugi päris see sama kui üksi sõita, aga vähemalt täiesti pingevaba, sest Joosep on super hea eessõitja. Me oleme isegi mitmepäevasel tandemmatkal Hiiumaal käinud. Ja kuna ma sain sellest tandemmatkast sellise poweri ja positiivse elamuse, siis minu hinge jäi igatsus uue matka järele.
Täna saingi siis postkasti esialgselt tundunud "suurepärase" kutse tandemmatkale, mis toimub 10-19. augustil Saksamaal Kölnis. Kirjade järgi on projekti eesmärk arendada rahvusvahelisi suhteid ja nautida tandemrattaga matkamist. Korraldaja poolt on:
Osalemistasu on 100€ nägu. Minu jaoks oli kummastav see, et kui eessõitja ehk pimeda saatja on vanem kui 35-eluaastat, siis kukub hinnale kohe kolksti 50 euri otsa. Nagu miks? Kas selles eas inimestele tuleb rohkem kulutusi teha või? Aga okei, see selleks, Lihtne matemaatika näitab, et ühe paari maksuvus on 200-250 euri. Arvestades, et ööbimine ja toitlustus plekitakse kinni ja meile on orgunnitud giidiga matkad, kus on võimalus, et meid viiakse kõiksugu lahedaid Kölni vaatamisväärsusi vaatama, siis laias laastus pole sugugi paha diil, AGA...
Kopeeritud lõik meilist:
Saksamaale sõidu(lennu) ja kohapealse transpordi(rong, buss) laagrisse
1600 euri? Päriselt või? Ma kõlan nüüd võib-olla nagu viimane rott siin maamunal, aga minu arvates on 1600 euri ikka räme kallis sellise matka jaoks. Jaa, ma saan aru, et tegu on vabatahtliku matkaga ja ega ma ei peagi sinna ronima, kui selline summa võtab mul hinge kinni ja ajab köhima, aga ikkagi... Ma ei saa üle sellest. 1600 euri!? Mis meid lennutatakse sinna mingi privaat jetiga kohale, tagumiku alla antakse kullast tandemid ja toidukordadel kühveldame endale supilusikatega kaaviari näost sisse või? Kui ma ei eksi, siis sellise summa eest saab kahekesi minna juba soojamaareisile - Indiasse või peaaegu et Bali saartele.
http://s147.photobucket.com/
http://www.velomuseum.ee/en/kids
Selle viimase ratta pärast oli mul eriti kurb meel, kuna see oli imeilus kuldne ratas, mille rehvid olid ägeda mustriga ja millel oli ka spidomeeter. Kusjuures selle viimase rattavargusega on selline halenaljakas story ka olemas. Ma hoidsin ratast lahtiselt korteri ukse taga. Jaajaa, tean-tean, minu paha. Tallinnas ei tuleks ilmselt keegi sellise geniaalse mõtte peale, et hmm, mis oleks kui jätaks õige lukustamata ratta trepikotta. See oleks umbes sama hea nagu ulataksid ise vargale oma ratta: näe, ole hea mees - võta! Täitsa niisama saab!
Igatahes sel samal ööl, kui mu ratas tuuri pandi, vahtisin mina teisel pool ust hambad laiali nightchati, kus saate teemaks oli: kas olete langenud rattavarguse ohvriks? Ja täpselt sel samal ajal, kui mina lugesin inimeste hoiatavaid lugusid kavalatest ja jultunud pätipoistest, näpati mul ukse tagant mu oma ratas ära. Tjah, ma kusjuures veel korraks mõtlesin, et äkki tooks ratta tuppa... Aga eiii, milleks, eksole!?
Peale seda viimast lollakat vargust ma rohkem polegi üksi rattaga sõitnud. No kui need paar korda välja arvata kui Joosep sundis mind pimedana ema perekaga parklas sõitma, aga no see pole päris see.
Rattasõit peaks olema ikka selline mõnus nauditav ajaviide, mitte aga selline, et hoiad nii kramplikult lenksust kinni, et kõik 10 sõrmenukki on juba valged, ja enam kui poole ajast kisendad "ma kaardaaaan!", sest just selline minu pimesi rattasõit välja nägigi - no pressure, ära lihtsalt võssi sõida. Aga seda suurem oli minu rõõm kui Joosepi ema kinkis meile eelmisel aastal tandemi, et saaksime Joosepiga kahekesi sõitmas käia. See pole ka muidugi päris see sama kui üksi sõita, aga vähemalt täiesti pingevaba, sest Joosep on super hea eessõitja. Me oleme isegi mitmepäevasel tandemmatkal Hiiumaal käinud. Ja kuna ma sain sellest tandemmatkast sellise poweri ja positiivse elamuse, siis minu hinge jäi igatsus uue matka järele.
Täna saingi siis postkasti esialgselt tundunud "suurepärase" kutse tandemmatkale, mis toimub 10-19. augustil Saksamaal Kölnis. Kirjade järgi on projekti eesmärk arendada rahvusvahelisi suhteid ja nautida tandemrattaga matkamist. Korraldaja poolt on:
- Majutus hostelis koos toitlustusega
- Toitlustus matkade ajal
- Giiditud tandemmatkad, pikkusega umbes 50-80 km
- Täiendavad meelelahutuslikud üritused
- T-särk osalejatele
Osalemistasu on 100€ nägu. Minu jaoks oli kummastav see, et kui eessõitja ehk pimeda saatja on vanem kui 35-eluaastat, siis kukub hinnale kohe kolksti 50 euri otsa. Nagu miks? Kas selles eas inimestele tuleb rohkem kulutusi teha või? Aga okei, see selleks, Lihtne matemaatika näitab, et ühe paari maksuvus on 200-250 euri. Arvestades, et ööbimine ja toitlustus plekitakse kinni ja meile on orgunnitud giidiga matkad, kus on võimalus, et meid viiakse kõiksugu lahedaid Kölni vaatamisväärsusi vaatama, siis laias laastus pole sugugi paha diil, AGA...
Kopeeritud lõik meilist:
Saksamaale sõidu(lennu) ja kohapealse transpordi(rong, buss) laagrisse
jõudmiseks peavad osalised ise finantseerima.
Lisainfona. Hetkel on antud kuupäevadele lennupileti hinna ümberistumisega
edasi-tagasi lennul Tallinn – Köln – Tallinn vahemikus 350-400€ inimese
kohta. Sinna lisanduvad pagasitasud ja reisikindlustus ning kohapealne
transport. Tuleb arvestada reisimisega kaasnevate kulutustega (söögi ja
kohvi pausid, suveniirid jms.) Seega võiks arvestada, et ühe inimese kulud
laagris osalemiseks on kusagil 700- 800€ ringis.
1600 euri? Päriselt või? Ma kõlan nüüd võib-olla nagu viimane rott siin maamunal, aga minu arvates on 1600 euri ikka räme kallis sellise matka jaoks. Jaa, ma saan aru, et tegu on vabatahtliku matkaga ja ega ma ei peagi sinna ronima, kui selline summa võtab mul hinge kinni ja ajab köhima, aga ikkagi... Ma ei saa üle sellest. 1600 euri!? Mis meid lennutatakse sinna mingi privaat jetiga kohale, tagumiku alla antakse kullast tandemid ja toidukordadel kühveldame endale supilusikatega kaaviari näost sisse või? Kui ma ei eksi, siis sellise summa eest saab kahekesi minna juba soojamaareisile - Indiasse või peaaegu et Bali saartele.
