Pühapäeval oli siis see vahva päev, mil tähistasin oma juubelit, mis tegelikkuses on homme. Üks lugeja teadis kirjutada, et see toovat halba õnne, kui enne õiget päeva tähistada, aga kuna osadele minuväga armsatele sõpradele ei sobinud järgmine nädalavahetus, siis võite ainult neid süüdistada, kui ma peaksin selle 16 h jooksul sussid püsti viskama (ma nimelt sündisin päeval kell 14:55). Pidu oli vahva ja sõbrad tegid täitsa lustiga seda komejanti kaasa ja laulsid mulle sünnipäevalauluks seda laulu, kus on refräänis "ma üt-len veel üks kord, noo-rus ei tu-le ii-al ta-ga-si" ja siis mind tõsteti veel 30 korda kilomeetrise pingiga õhku, sest tavalist tooli polnud :D

Peost tegid klõpse mitmed külalised ja hetkel saan jagada ainult neid, mis on minu nutikaga tehtud. Külalistel lasin pimesi meeskondlikult joonistada vanaema ja vanaisa, aja peale õhupalle otsida ja purustada jmt. Naljakas vahejuhtum oli see, kui keegi koputas uksele ja ühtäkki seisis üksel meesterahvas, kes uuris, et ega me ei tea kus on administraator, meie muidugist ei teadnud midagi. Hetkeks oli õhus imelik vaikus, sest meesterahvas vist avastas, et need tüübid siin ruumis on veidralt riides. Mees tuli ühe küsimusega, aga lahkus mitme küsimusega :D

Ainuke asi, mis natuke minu meelehärmi rikkus oli minu lõug. Ma käisin neljapäeval kosmeetikus ja mulle tehti mikrolihvimist ja kuna lõug on mul kõige probleemsem koht näos, siis lõua pealt tehti lihvimist kõige enam. Esimesel päeval polnud hullu midagi, lõug kergelt oli roosakas, siis teisel päeval tekkis sinna kerge tumedam koorik (sõrmedega oli maruhästi tunda, kuid nägijad väitsid, et silma nii hullusti ei häiri). Kuid laupäeval nägi lõug välja selline nagu ma oleksin mööda asfaldi lõuaga pidurdanud ja pühapäeval oli hakanud kogu see ala ketendama ja kooruma. Nii ma nägingi välja nagu pidalitõbine, kes näost laguneb. Eks vaadake piltidelt ise. Praeguseks hetkeks on lõug õnneks enam-vähem korras, nüüd olen jälle tagasi alguses (see tähendab, et lõug on jälle roosakas).

Kuigi ma kingitusi ei tahtnud, siis sellest hoolimata toodi mulle ikka kingitusi. Maria kinkis roosa Swarovski kristallidega südamekujulised kõrvarõngad ja mega suure lillekimbu, mis on niii ilus (lisan kõrvarõngastest kindlasti ka pildi). Kiku kinkis penskarile kohaselt vitamiine ja pehmeid komme ning Džännule lohutuseks mänguasja, et perenaine nii vanaks saab. Maarja kinkis ühe kreemi, mille kohta ma ei oska täpsemat infot jagada, kuna ma panin koti koos kingituste ja rahaga hääästi turvalisse kohta ära. Tegin eile suurpuhastust ja täna tuhlasin sahtlid läbi ja kingitust njetu. Kui keegi tahab veel asjad ja raha turvaliselt ära paigutada, siis kutsuge mind, ma olen spets sellel alal.

Täna lippasime Kikuga ka arsti juurde ja pärast läksin talle külla, sest tema Ellie on viimaseid päevi tiine ja ma tahtsin isiklikult katsuda seda maakera suurust kuldset retriiverit...kinnitan, et oli suur küll. Kuid Kiku pool oli veel üks tegelane, selle tegelase nimi on Lala ja tema on nelja kuune ja 10-päeva vanune kuldse kutsikas (mitte Ellie oma...igaksjuhuks mainin). Maru rahulik tegelane, aga pidavat olema labradori isuga. Kuid olenemata oma noorest east, on tal juba kuldse retriiveri tõupärased tegevused selged- sita sees püherdamine (jeii, that's so much fun).

Kiku pool passides helistas mulle ka ema, kes üritas minult välja peilida, et mis kellaaeg ma ikka homme koju tulen ja et tulgu ma ikka varem, mitte päris viimase bussiga, sest nad ootavad mind. Kui uurisin, et kes need nemad on, kes mind nii väga ootavad, siis ema ütles, et nõmmekad. Jajah, rääkigu mulle jah nõmmekatest, raudselt õde koos perega seal. Igatahes, kui kõne läbi sai, siis ütles Kiku, et väga hea, et ma talle meelde tuletasin, et mul homme sünnipäev, et tal on mulle veel üks kingitus. Karpi ulatades ütles, et ta ei jõudnud seda ära pakkida, aga enne, kui ma selle avan, siis lasku ma kindlasti Joosepil kõikidelt külgedelt kasutusjuhendi ja hoiatused jmt ette lugeda. Lõppu lisas veel, et ma kasutaksin kindlasti kaitsekindaid. "Kaitsekindaid?!" kordasin hämmingus olles Kiku soovitust. "Jah, Sul läheb vaja kaitsekindaid," kinnitas Kiku.

"Mul pole kaitsekindaid..."

"Sul pole kaitsekindaid?" ütles Kiku häälel nagu tahaks hoopis küsida, et mis inimene mina veel olen, et mul pole kodus kaitsekindaid ja suundus mulle neid otsima. Köögist tagasi tulles ulatas mulle ühe kilekinda ja ütles, et piisab Sulle ühest kah. Nii ma siis seal istusin oma karbiga ja Kiku luges veel sõnad peale, et ma ei või enne õiget päeva karpi avada. Ma pole sugugi kindel, et ma üldse seda avada tahangi. Mina ei tea mis aatompomm või keemialabor sinna pakitud on.