Palun öelge mulle, kas ma olen tõesti ainus inimhing siin planeedil, kes ei saa ja ei suuda möödunud aastale heldimuspisaraid valades tagasi vaadata ja öelda, et oli üks uskumatult kift ja vägev aasta ja et pole juba ammu niii sigahead aastat siin mail nähtud. Olen siit-sealt kuulnud inimeste ülimat rahulolu, kes loodavad veel viimastki sellest Kuke aastast välja väänata, samal ajal kui mina palun taevaisalt halastust ja armu, et see nõme Kukk teeks ükskordki juba sääred ja laseks selle Koera aasta sisse. Ma miskipärast eeldan, et see peaks loomult tulema selline sõbralik, eriti veel kui lubatakse kollast koera. Sellisel juhul peaks see ju olema täpselt nagu minu poobik - armas, pehme, soe, usaldusväärne ja parajalt vallatu. 



Kui aus olla, siis tegelikult ega ma mingit kokkuvõtet möödunud aastast teha ei soovi, sest esiteks olen ma sellega nagunii veits hiljaks jäänud ja olgem ausad - keda see ikka huvitaks. Pealegi oli mul emotsionaalselt väga-väga raske ja keeruline aasta. Mu usaldust reedeti, mu pimedust kasutati alatult ja nahaalselt ära ja kuigi ma oma teiste meeltega aimasin, et miskit on mäda, siis ma ei võtnud kunagi ise teemat üles, sest kartsin end idioodiks teha, aga no selle pärast poleks mul endal küll olnud tarvis muretseda. Eks ma ole tänulik ka, et kõik lõpuks välja tuli ja klaariks sai, aga kas teate, kui laastav on samaaegselt kaotada oluliseks ja armsaks saanud inimene, tunda ja mõelda, et kogu suhtlus oli võlts ja siis veel elada igapäevaselt pideva pinge ja usaldamatusega!?

Mul on alati olnud sõpruse kohta üks moto - ükskõik, mis jampsi teised pole mulle varem keeranud, siis uued inimesed, kes ühel või teisel moel mu ellu tulevad, siis neid inimesi võtan alati puhta lehena, sest keegi pole ju süüdi teiste tehtud vigades. Iga inimene vastutab ikka ise oma tegude ja sõnade eest. Vähemalt seni kuni pole antud põhjust usaldamatuseks, usaldan ma inimest selle sõna otseses mõttes pimesi. ma kord juba olen selline roosamannalikult rõõmsameelne ja usalduslik tüüp, kes lihtsalt ei oska ega taha teistes inimestes halba näha. Ma ei tea kas see teeb minust sinisilmse naiivitari, lillelapse või lihtsalt lolli, aga ma lihtsalt eiii saa lasta enda sisse mõtet, et keegi armas inimene võiks olla nii isekas ja kuri, et teeks mulle teadlikult haiget või reedaks mind. Sõbrad ju nii ei teeks. Inimesed pole ju ometigi nii õelad. Nii kükitangi jäärapäiselt oma roosas mullis edasi, korrutan roosamannalist mantrat sellest, kuidas kõik inimesed on ilusad ja head ja samal ajal saan ma tegelikult räigelt peksa nagu koer.  

Kogu see kammajaa tuli suure pauguna päevavalgele möödunud aasta esimeses pooles ja eks alguses oli see minu jaoks ikka räige šokk. Ma mitmeid kuid lihtsalt nutsin end sõna otseses mõttes magama, sest ma ei suutnud oma aju välja lülitada, muudkui ketrasin ja ketrasin. Ma uinusin ja ärkasin ühtede ja samade mõtetega. Kuid õnneks aastalõpu poole hakkas aina enam esinema päevi, mil ma sellele reetmisele enam ei mõelnud ja igat minu teist tegevust ja mõtet ei saatnud mingid nõmedad flashbackid minevikust. Kuid aasta viimasel kuul sain midagi kohutavat teada. Inimene, kes on mulle sõnuseletamatult armas, oluline ja kallis ja kes on aastaid maadelnud vähiga, on taas raskes seisus, sest vähirakud on jälle hakanud agressiivselt levima. Oeh, mul praegugi tuleb klomp kurku ja kisub pisara silmast välja. Ma ei taha isegi sellele kõige mustemale tsenaariumile mõelda, sest mis siis saab, kui...

Kõik need viimase aja sündmused ongi mulle niii laastavalt mõjunud ja peale seda viimast uudist tõmbusin lõplikult blogist eemale. Ei tahtnud kellegagi suhelda ega miskit kirjutada. See polnud teadlik otsus, vaid loomulik kulg. Esiti jäin teisi kaasblogisid ja sotsiaalmeediat poole silmaga ikka jälgima, kuid mingist hetkest tekkis mul ka nende suhtes ükskõiksus. Ma ei viitsinud inimeste ilkumist, hüsteeritsemist ja pseudoprobleeme lugeda. Näiteks viimases valguses kasvõi see hümniskandaal, kus järsku kargas terve kamp marurahvuslasi välja ja kukkusid silmad punnis üksteise võidu vahutama, et miks aastavahetusel hümni ei lastud, AH!? Johhaidii, lasknud siis ise häälepaelad valla.

Ma loodan, et ma pole ainuke, kes läbi selle skandaali üldse saigi esimest korda teada, et aastavahetusel lastakse hümni. Ma loll arvasin, et see on must have thing vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvuspäeval, mitte aga ülemaailmsel aastavahetusel.

Ühesõnaga kogu see sapp ja õelus ja kurjus ja inimeste hüsteeritsemine oli minu niigi nukrameelsele olemusele liig mis liig. Inimesed ahastasid ja lalisesid, mismoodi nende fakking aastavahetus on mingi hümni mitte laskmise pärast persses ja kuidas ikka üks aferistist ema kasutab oma poega rahalüpsimasinana ja kuidas teine on paks ja kolmas debiilik ja kõik poliitikud on ennasttäis sead jne. Lihtsalt igast august välja ajavat vihast hülgemöla ja ilkumist oli kuidagi kriipiv lugeda, eriti sel ajal, kui minul tahtis süda suurest murest ja valust armsa inimese pärast katki minna.

Tegelikult ei tahaks üldse siin halada ja nukrutseda. Kuidagi paha tunne oma armsate lugejate ees, et tulen siia ja kukun ennastunustavalt mingist oma raskest elust soiguma, kui tegelikkuses on ju nii palju teisi inimesi, kes vajaksid palju enam märkamist ja abi ja kellel on siin elukeses palju rängemad katsumused, millega igapäevaselt silmitsi seista. Mul on vähemalt soe kodu ja katus pea kohal, pere ja sõbrad, igakuine kindel sissetulek, soe söök laual, riided seljas jne. Lihtsalt kogu see meeletu raske emotsionaalsus lõi mu ajutiselt nätaki maoli maha. Pardon - ma olen ka kõigest inimene!

Et mitte lõpetada üdini mustades nootides, siis eks möödunud aasta pakkus, kas vahelduse või hingepausi mõttes, mulle natuke ka helgemaid hetki. Näiteks omandasin massööriameti, aastane koostöö Lensesega oli armas ja kuigi üleliigsete pingete tõttu loobusin ma omaalgatuslikult Delfi kolumnisti kohast, siis aasta lõpus alustasin ma uut koostööd sellise lehega nagu koeratoit.ee, kuhu ma kirjutan järjelugu enda ja Janeti teekonnast. Kellel huvi, siis esimese looga saate tutvuda SIIT!  Lisaks, paar päeva tagasi postitasin oma FB lehele ühe videolingi sellest, mismoodi ma rentisin endale õe roosinupukese, et väisata kohaliku koguduse laste jõululõpupidu. Saate järele vaadata SIIT! :)

Ma arvan, et paslik oleks see postitus lõpetada blogija Lotta sõnadega, kes tegelikult pole juba ammu enam minu jaoks lihtsalt mingi suvaline blogija, vaid armas sõbranna. Mind need öeldud sõnad aitasid ja vbla on veel kellegile abiks, lohutuseks või kosutuseks: "Ma ujun tavapäraste lausete meres vastuvoolu ja selle asemel, et Sind hetkel lohutada, ütlen pigem, et usalda oma emotsioone. Kogu äng, kurbus ja viha tahavad alla neelamise asemel läbi elamist, et tulevikus kergemini edasi minna". Aamen!

Kui siin mõned blogijad kardavad, et kui kohe uue aasta esimesel päeval ei blogi, siis võib juhtuda, et järgnev aasta tuleb blogipostituste vaene aasta või tuleb hoopis karma ja naksab kõik sõrmed ja varbad otsast ja siis ei saa ka enam never blogida. Minu jaoks on see jamps,sest ma pole ebausklik Ma ei hakka mingi sellepärast ka kilomeetrise ringiga minema või tuldud teedpidi tagasi jalutama, kui juhuslikult peaks samal ajal must kiška üle tee jalutama. Nagu misasja? Jumala eest, las jalutab. Ma olen liiga laisk ebausuks, sest sellega kaasneb liiga palju kohustusi ja rituaale: igal kolmandal sammul üle vasaku õla sülitamine, laua vastu koputamine, soola üle õla viskamine, hinge kinni hoidmine, tänavapostide vahel pendeldamine jms. Aga eks igal inimesel on omad uskumused ja hirmud.

Meie võtsime siis oma uue aasta vastu maal. Saime Joosepiga asjad klaaritud, Või õigemini selgus, et mulle oli veits vale infot edastatud ja et tegelikult Joosep polnud, ilma mind plaanidesse kaasamata, lubanud sõita aastavahetuseks maale. Seega oli olukord minu jaoks klaar ja saimegi kotid ja koerad pakitud ja põrutasime maale.

Meil oli plaanis rakette ka osta, aga jäime pool tundi müügipunkti hiljaks ja seega otsustasime, et teeme torusiili ja hõbepaberiga ise pauku.
Kui keskööni oli jäänud vaid mõned minutid, siis kõik kogunesime lauda räästa alla, sest paugumaterjal paigaldati teisele poole lauta ja mehed ehitasid sellise süsteemi, mida sai elektriga käivitada. Mulle anti siis au stepsel õigel ajal pistikusse susata ja kõik ootasid hinge kinni hoides kõmakat, sest mehed lubasid, et tuleb ilgem litakas.

5, 4, 3, 2, 1 ja pistsin stepsli pistikusse ja haudvaikus... Ainult vihmapiiskade poolt tekitatud pladinat oli kuulda.Nii me siis seal ööpimeduses kõik lauda räästa all seisime, kõigil ära ootavad ja veits nõutud näod ees ja siis kaks sekundit hiljem tegi keegi otsa lahti ja ütles: "Nojah, mis seal siis ikka, head uut aastat siis kõigile!"
Nii meil jäigi uus aasta pauguga vastu võtmata, aga selle eest tuterdasime vihmas ja poris ringi, kõigil säraküünlad näpu vahel särisemas ja naeratus näos head uut aastat soovimas. Joosepi sõber vehkis seal veel leeklambiga, millega süüdati säraküünlaid põlema, aga kuna see nii hirmsamat moodi mühises, siis ma kohutavalt kartsin. Pugesin kogu aeg Joosepile selja taha ja andsin koslepat, ise kisendades, et miks ei kaitse mind. Mul oli tõesti hirm, et mind vana kuusekändu pannakse varsti heleda leegiga põlema. Igatahes kogu see olukord oli naljakas. Selline akward olukord, kui pauku ei käinud ja siis inimestel oli selline ah tühja kah, head uut ikkagist.

Aastavahetuse pidulaud oli ka head ja paremat täis: marineeritud seened, maitsepähklid, kartulisalat, täidetud korvikesed, kodutehtud soe kringel ja kook, jäätist ja veel palju muud, mis mul enam ei meenugi. Alkoholi sai ka natuke pruugitud, aga mitte palju, sest eesmärk eraldi pole ju end seaks juua, vaid lihtsalt natuke napsitada. Mina võtsin neli pitsi Vana Tallinna jäätisekoorelikööri jääga ja aastavahetuse tervitusnapsuks oli meil Martini Asti, mille esimesed lonksud iga aastaselt joome traditsiooniliselt gloobuse jalast. Kokku jõin kaks pokaali ja rohkem ei tahtnudki.

Pärast tegime veel ühe Aliase ja Katani ja ma rämedalt kaotasin ja Katani lõpus ütlesin, et ma ühinen ka Joosepiga ja hakkan ka nüüd lauamängupõlguriks, sest mõlema mänguprotsess tõmbas moti nii alla, et Katani ei taha ma enam pikka aega mängida. Aliast mängisime eile veel korra ja siis olime Joosepiga paaris ja jäime vastasmeeskonnaga viiki. Sellega ma suudan leppida, aga ma olin tõsiselt pinges. Mul hakkas ruumis, kus oli 28 kraadi sooja, külm ja käed muutusid higiseks. Vot nii pingesse läksingi mängu viimastel minutitel.

Aga selline oligi siis meie aastavahetus. Kuidas teie vana aasta läks ja uus tuli?
Ilusat ja inspireerivat uut aastat, et kõiki teie ettevõtmisi saadaks edu. Et oleks armastust ja tervist ja kõike seda, millest puudust tunnete! Aitäh, et olete olemas olnud ja elate jätkuvalt minu tegemistele kaasa ja eks vaatame, mis see 2017 endaga kaasa toob :)

Joosepil on puhkus täie hooga käimas ja see tähendab seda, et tema unerežiim on totaalselt paigast ära. Mitte et tal see ennegi väga paigas oleks olnud, sest ta kannatab sellise haiguse käes nagu insomnia ehk unetus.

Kui tööpäevadel laekub Joosep voodisse umbes kahe paiku öösel, siis puhkuse ajal viiest, kuuest ja aeg-ajalt isegi seitsmest. Ja loomulikult magab ta kuskil poole lõunani või siis ärkab varem üles, aga kuskil õhtul seitsme-kaheksa paiku läheb teeb veel ühe uinaku, sest unekoom tuleb peale ja silmad vajuvad lihtsalt kinni ja nii see surnud ring käib.

Paraku, kui Su teine pool on unetu, siis see tahest tahtmata mõjutab ka Sinu teist poolt ehk antud juhul mind. Kuna ma iga aasta ootan eriti suure tuhinaga Joosepi suve- ja talvepuhkust, et saaks lõppeks midagi koos teha, siis normaalse unega inimesel on sellise unegraafikuga raske sammu pidada.

Kolmapäevast oli Joosep lennus. Käis sõpradega tähistamas ja eilse pärastlõunani viibis üks Joosepi sõpradest meil ja no mina sain null tähelepanu. Ma neid kahte kallistust ja paar musitamist tähelepanu alla ei liigitaks. Võib-olla olenliiga nõudlik ja võiksin leppida selle olemasolevagagi, aga miks ma pean leppima vähesemaga. Minu jaoks on üksteisele tähelepanu pööramine omavaheline suhtlus, ühine kvaliteet aeg jms.

Vahepeal sain ma päris pahaseks, sest mul jooksis peas kogu aeg mõte, et lahe, 4. jaanuaril saab Joosepil puhkus läbi ja ma ei näe hetkel mitte ühtegi sellist päeva tema puhkuses, mis oleks sada protsenti ainult meie ühiste tegevuste päralt, sest täna ehk aastavahetusel, läheb Joosep maale sõbra poole. Juba lubas end sinna ära, sest see on natuke nagu traditsiooniks saanud või nii, aga mina pole üldse praegu sellises meeleolus, et tahaks ka minna, kuna ma olen to the max häiritud.

Lihtsalt, kui Joosepi kasuisa möödunud nädalavahetusel ütles, et võib-olla tuleb aastavahetusel Pärnumaale, siis Joosep ütles, et meie veel ei tea oma plaane, et ta pole MINUGA plaane paika pannud ja ta ei taha nii, et Kaiga ei aruta asju läbi. No ja nüüd mis on? Käib sõpradega korra väljas ära ja unustas, et ma tahaksin ka äkki plaanides kaasa rääkida ja tunda, et minuga arvestatakse. Mitte aga nii, et tema otsustab ja lubab ja siis vaatab hiljem, et kuidas minuga saab (loe: küll ma selle Kai ära moosin). Aga vot ega ikka ei moosi küll, sest ega ma pole mingi kutsikas, kes kohe vorstitükile järgi jookseb. Äkki mul oli ka plaanid ja äkki mul olid ka soovid.

Jah, ma saan ise ka aru, et ehk ma pingutan praegu nats üle ja jonnin ja milleks ise kiskuda tüli, parem mingu ma lepliku ja rahumeelse naisena kaasa ja nautigu siis vähemalt sellistki koosolemist. Aga teate mis? Ma pole rahumeelne. Kui naine on solvatud ja kõrvale jäetud, siis see ongi solvav ja ma ei taha kogu aeg sellistes asjades olla yolomutt. Ma parem teen endale kartuli-heeringa salatikest porruga, korgitsen Martini Asti lahti, küpsetan krabikroketeid, vaatan rahulikult koos Janetiga aastalõpu programmi telerist ja tihun silmi peast välja. Nendest silmamunadest pole ju nagunii tolku.

Ma võin praegu siin vahutada küll, aga ega tegelikult hetkel pole miski veel kivisse raiutud, sest minu emotsioonid võivad vahetuda sekunditega. Nagu tuulelipp. Vahest mulle piisabki ainult sellest, et Joosep kudrumudrutab ja valab mu lademes komplimentidega üle, mudib jalgu ja musitab kaela ja mina juba leebun. Kuid on hetki, kus isegi see ei aita, siis on mind lihtsalt tarvis mõneks ajaks rahule jätta ja hiljem uuesti proovida või oodata, mil ma ise tulen kontakti otsima. Ma kohe üldse ei tea, mida teha, aga eks pean sisetunnet järgima.

Maale minnes on ka omad positiivsed küljed. Saab seltskondlikust melust osa ja nalja visata, sõpradega koos olla. Joosep, kes on täielik lauamängupõlgur, lubas isegi kahes lauamängus osaleda ja Aliases minuga ühes tiimis olla ja mitte mu nägu täis sõimata, kui ma mitte mõhkugi aru ei saa :D Hehe, see viimane oli nali. Kuid maal olles on ka omad miinused. Praeguste plusskraadidega on seal muda põlvini ja mina, kes ma olen mingi nõme puhtusefriik, siis ma tahaks nutma hakata, kui inimesed oma saabastega toovad siseruumidesse (loe: esikusse) tonnide viisi soppa ja liiva. Kuigi see pole isegi minu kodu ega miskit, siis this freaks me out. Ma ei lähe ju välisukse juurde karjuma, et tehku oma kalossid enne sissetulemist sopast puhtaks ja siis seisan konstantselt harja ja märja kaltsuga valves. Ja siis, kui uus aasta saabub, siis virutan kaltsuga kõigile ükshaaval vastu kanni ja soovin head uut. Ma kõlan isegi endale praegu nagu universumi printsess. .

Lisaks on maal külm. See tuba, kus meie Joosepiga ööbiksime, seal on küll kamin ja siis on tuba soe, kui tuli on kaminas, aga kui see kustub, siis läheb tuba räme külmaks ja mina... Mina, kes ma olen räige külmavares ja soojalembur, siis ma ei tahaks hommikul teki alt välja pugedes esimese asjana surnuks külmuda. Ja kuna Joosepi unerežiim on nagu on, siis guess what... Ta ei tule minuga kenasti kell 1 öösel magama ega võta mind sooja kaissu, vaid laekub heal juhul voodisse varajastel hommikutundidel. Heal juhul ma ütlen.

Hah, nüüd tuli sellest selle aasta viimane vingupostitus, aga vähemalt sain kõik südamelt ära öelda ja hakkas suts kergem ja võib-olla oskate teie mulle soovitusi jagada või nõu anda, sest mina ausalt ei suuda praegu kainemõistuslikult olukorda näha. Mina olen lihtsalt solvunud, et minuga ei arvestatud ega kaasatud planeerimisse. Blaah, ma tahtsin tegelikult ühel teisel teemal veel oma frustratsiooni välja elada, aga no eks ma siis kirjutan uue posti järgi, sest üks väga oluline asi vajab teiste blogijatega ära klaarimist.

Ema tehtud tort

• v*ttu on pittu.
• v*tt küll on vitamiin küll.
• m*nn on munapudru, munaklops.
• t*ra on Türgi või türann.
• p*tsi küll on putkavaht.