Oeh, ütlen ausalt, et praegune olukord võtab tõsimeeli ohkama. Olen eilsest saati vaevelnud tugeva peavalu all ja sisimalt tunnen end nagu peksa saanud ja ära uputatud kassipoeg. Ei-ei, ärge nüüd ära ehmatage ega muretsema hakake, et olen masendusse langenud või et plaanin sinna musta auku kukkuda.Olukord on palju proosalisem, ma olen inimestes pettunud, väga pettunud. Siinkohal ma ei räägi oma blogilugejatest ehk teist, sest teie olete superlahedad ja toredad. Räägin hoopis nendest inimestest, kelle heaolu nimel olen ma aastaid vabatahtlikku tööd rüganud teha, nahast välja pugenud, ööd ja päevad pead murdnud, et neile ülitoredaid ja mõnusaid üritusi korraldada, kuulanud hoolimata päevast ja kellaajast muresid jnejne, aga mis ma vastu saan? Tahaks kasvõi öelda, et mitte kui midagi, sest isegi see oleks parem, aga paraku nii hästi ka ei läinud. Sain eile lihtsalt teada, kui suures ulatuses on mulle näkku vassitud ja valetatud ja läbi selle mind pandud tegema kellegi musta tööd, mida ise ei tahetud teha, sest siis võib sattuda kellegi halva pilgu alla. Inimesed, kes mind teavad, teavad seda, et kui ma midagi ette võtan, siis teen seda pühendunult ja hingega. Ma kuulan ja kogun võimalikult palju infot, analüüsin ja teen otsuse, et kuidas edasi minna ja proovin tavaliselt teha sellise otsuse, mis tooks sobiva lahenduse kõigi osapoolte jaoks. Mulle ei meeldi selline olukord, kus kaks poolt kähmlevad ja siis mind sunnitakse valima poolt ja kui olen ühe poole ära valinud, siis teist poolt peaksin piltlikult nuiaga tümitama nii kaua kuni talt enam piiksugi välja ei tule- see pole minu stiil asju ajada..

Aga eile oli siis üks kohtumine, kus juhuslikult ja arvatavasti tahtmatult tuli välja ühe inimese vale, mis otsustas pool aastat tagasi käima lükatud projekti. Mulle edastati infot, et üks teatud grupp rahulolematuid inimesi soovib petitsiooni algatada, aga kuna antud olukorras poleks see mitte kummalegi osapoolele kasu toonud, vaid hoopis hullemaks olukorra pööranud, siis minu ettepanek oli ajada kõigi osapoolte esindajad ühe laua taha kokku, kus saame laduda mure- ja kitsaskohad avalikult letti, mille tulemusena saaksid osapooled sobivaid lahendusi välja pakkuda ja süsteemi kõigi jaoks sõbralikumaks muuta.

No vot, aga eile, kui ühtäkki kõik nii sõjakalt hakkasid seletama, et miks üldse neid osapooli kokku kutsuti ja asi nii kaugele aeti, siis ma tundsin küll, et oot-oot, mis ründamine see praegu siin käib ja hakkasin olukorda selgitama, et petitsioon poleks ju parem olnud, mille tulemusel kõik, peale selle ühe inimese, tegid suured silmad ja küsisid, et mis kuramuse petitsioon?! Ehk siis, see oli selle ühe inimese omaenda umbluu, kes valetas ja rääkis teiste eest asju, mida teised polnud kordagi öelnud ega mõelnud ning seda ikka selleks, et olukorda üledramatiseerida ja mind panna kiiremini tegutsema. Hea Kai tõttaski kohe appi, sest inimene helistas mulle ja kurtis, et ta ei suuda magadagi, neelab rahusteid selle olukorra tõttu ja ei ole võimeline suhtlema teise osapoolega ja et Kai, palun aita ja nüüd olen mina see must lammas siin.

Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda parem ja kergem on mul lahkuda sealt juhatusest. Mul saab tänavu aeg kenasti täis ja kuigi alguses oli otsus raske tulema, et kas jätkata või mitte, sest mul on tegutsemistahe olemas ja mul pea lõhkeb ideedest, et mis üritusi korraldada, kust rahastusi ja sponsoreid saada jnejne, kuid kuna töö on vabatahtlik ja kui ma saan selle eest sellist virtsa kaela, siis tänan väga, aga ma usun, et kuskil mujal on keegi, kes vajab rohkem minu teotahet ja heatahtlikust ja oskusi ja kõike muud sellist. Mulle ei ole vaja enda kõrvale kahe p*rsega inimesi. Uh, oleks siin bloggeris ometigi see parooli värgindus olemas, siis räägiksin teile täpsemalt ja üksikasjalikult, et mis keerukad nüansid siia segatud on, aga praegu peate leppima lihtsalt selle n-ö ümber kuuma pudru lobistamisega.

Aga igatahes, kui teie seas on keegi, kes vajab oma meeskonda teotahtlikku ja head organisaatorit ja ka teile ei istu see ussitamine ja seljataga susserdamine, siis mina olen käpp oma oskusi ja teadmisi ja kontakte jagama.

Tunnen praegusel momendil end natuke nagu mustlane mädas, kuna see on tänase päeva juba teine abipalve postitus. Aga no mis sa hing ikka teed, kui silm ei seleta. Eellugu on lühike või õigupoolest teist polegi väga. Mul on nimelt pikemat aega kuklas tiksunud soov soetada endale üks veidi muinasjutuhõnguline kleit, aga kuna varasemalt pole väga mõjuvaid põhjuseid selle soetamiseks olnud, siis vot selle aasta juunikuus tuleb neid põhjuseid küll ja veel. Näiteks üks kindel üritus, mida praeguste andmete kohaselt plaanin väisata, on Eesti blogiauhindade jagamine. Ja kui ma ikka õigesti aru sain, siis tegu on ikka peoga ja kui on pidu, siis mina hinnaalandust ei tee. Kõik läheb mängu- sonks, meik, dresscode, küüned ja kõik muu ka, mille peale mina iluvaene inimene kohe ei pruugi tullagi.

Aga millist kleiti ma siis tahaksin?

Ütlen ausalt, et tegelikult on mul kapis kleite küll ja veel, aga oot-oot, kuidas see ütelus oligi... Mitte ühelgi naisel pole liiga palju kleite, või käis see ütelus kingade kohta, või hoopis teemandite kohta... Ah, olgu kuidas on, aga kleidijahil ma olen. Minu vaimusilmis näeb see kleit välja järgmine: ülemine osa on korsetiga, alumine on kroogitud, puhvis ja volangidega. Värvieelistus on mul otseloomulikult ka olemas... Selleks on beebibeebiroosa, icc. Kui sellist roosat ei ole, siis sobib lilla ka, näiteks ilus sügav ja puhas sirelililla, võib-olla ka väike lilletikand kaunistuseks ja pitsid ja lindikesed. Mnjah, ühesõnaga ma tahan endale sellist muinasjutulist printsessi kleiti, aga mitte maani, vaid võiks lõppeda täpselt põlve kohal. Ausalt öeldes mul pole isegi halli aimu ka, kas see on üldse moes või näeksin ma pärast selles ainukesena välja nagu ringikõndiv vahukommike :D Aga noh, kuna mul on tegelikult suhteliselt ükskõik, mida keegi arvab või kuidas vaatab, sest minu arvates on kõige oluliseim ise end hästi ja ilusana tunda, siis olengi sellisele kirjeldusele vastavale kleidijahile end seadnud.

Seoses sellega ma tegelikult vajaksingi nüüd natuke teie abi, sest no mis sa hing teed, kui silm kohe üldse ei seleta... Ma Googeldasin välja sellise lehe nagu Absolute Corsets. Ja mul ongi küsimus, et kas seal on mõni minu soovile ja kirjeldusele vastav kleit olemas? Joosep vaatas, aga ütles, et tema ei oska väga neid mulle kirjeldada. Ainus, mida suutis öelda ja seda ka praktselt iga kleidi kohta, oli see, et need on nii paljastavad. Et jah, päris sellist kleiti ei tahaks jah, millel dekoltee nabani ja pigem eelistan kõrgema dekolteega kleiti, sest

a. tänan väga, aga mul on piisavalt palju olnud eneseteadmata tissi paljastamisi- enam ei taha!

b. mul on kõrge rind ja kõrgem dekoltee aitaks hoiduda nende eespool nimetatud paljastuste eest.

Või äkki oskab keegi soovitada mõnda head kauplust, mis on meil siin kohapeal olemas? Ühesõnaga palun andke teada ja kui kleidi lõpuks valitud ja ostetud saan, siis saate kindlasti juunikuu ürituste piltidelt minust väga palju klõpse imetleda. Aitäh juba ette ära, kes võtavad vaevaks mind selles küsimuses veidi aidata! :)

Eile märkasin FBs postitust, kus selline hea inimene nagu Jana Oidermaa on võtnud nõuks ja eesmärgiks päästa Mustika Keskuses elav Amatsoonpapagoi. Kuna ka meil oli kunagi selline nutikas ja tore linnuke, siis tahtsin lisaks annetusele, veel kuidagi aidata. Mäletan, kui taiplik ja mitmekülgne oli meie Kiku: rääkis, tantsis, naeris, mjäugus ja tegi kõiksugu muid trikke. Elades pere keskel, siis õppis pidevalt uusi sõnu, teadis kuidas oma õrnust, raevukust, lõbusust, naeruväärsust jmt väljendada. Amatsoonpapagoid vajavad tegelemist ja ei ole mõeldud elama vangistuses. See ei ole normaalne, et need vaesed linnud ja loomad peavad pesitsema sundventilatsiooniga hoones, kus nad päevavalgustki ei näe. Ma ei ole mingi vihane loomakaitseõiguslane, kuid kuskilt maalt jookseb piir. Lihtsalt tõsiselt kurb on mõelda, et kui see linnuke peaks veel aastaid seal poekeses kükitama ja stressi all kannatama, isegi üks päev on juba liig. Mõelge ise mis tunne teil oleks, kui peaksite kolm aastat ühes ruumis olema, kus puudub päevavalgus ja privaattsoon. Päevast päeva jalutavad uudishimulikud inimesed mööda, lapsed koputavad puurile, lärm ja sagimine ümberringi.

Võtsin ka ise Janaga ühendust ja uurisin veidi asja. Papagoi maksab 1499 euri ja loomulikult ei ole Janal seda raha tagataskust võtta. Väike lootuskiir, et hinda lastakse alla näitab see, et müüjatega saadi kokkuleppele, et kõne alla tuleb juhtkonnaga arutamine võimaliku soodustuse üle.   Aga, et Carolyna päästmine ja oma koju jõudmine ei jääks siiski ainult cashi taha, siis Jana soovib pakkuda avalikult müügiks taskukalendreid. Ühe taskukalendri hind on 2,20 eur, mis sisaldab ka ümbrikku ja postmarki soovitud aadressile saatmiseks. Arveldusarve, kuhu omapoolse abi saate teele panna on: EE651010010060737018 Jana Oidermaa, selgitusse lisada oma täpne kodune aadress ja märksõna "taskukalender".Jana on kõigile südamest tänulik, kes aitavad Carolyna poevangistusest päästa ja kui saab linnukese enda juurde, siis lubab, et Carolyna tegemisi saab jälgida tema FB Papagoide grupis.

Rohkem infot selle kohta, et kes need Amatsoonpapagoid sellised on, saate lugeda siit. Ja Jana enda FB täispikkuses pöördumise leiate siit.

Ei, siin postituses (ja kui aus olla, siis ega ka järgnevates) ei tule juttu sellest, et mismoodi ma käin memmekesi ahistamas ja kiusamas. Tegelikult lugu ise on vägagi südamlik ja armas. Nimelt oli mul järjekordselt vaja minna toidupoodi, sest teadupärast üks tingimusi elus püsimiseks on söömine. Jõudsime Džännuga poodi ja kuna müüjal oli parasjagu kliendid, siis võtsin nõuks kannatlikult oodata, mil saaksin paluda kedagi töötajatest endale appi. Paraku ei pidanud ma sugugi pikalt ootama, sest minu juurde astus ligi üks sümpaatne memmeke, kes uuris, kas mul oleks abi tarvis. Ma siis selgitasin memmekesele, et mul oleks vaja töötajat, kes aitaks mul oste sooritada, mille peale memmeke lahkelt pakkus ennast. Ma olin meeldivalt üllatunud ja mõtlesin, et vaat kui armas, aga hoiatasin, et mul on ikka päris palju asju vaja, aga kuna memmeke ei heitunud sellest, siis haakisin end rõõmsalt tema käevangu ja suundusime poeriiulite vahele "rallima". Me vahepeal liikusime nii aeglaselt, et mul kihkus naer peale tulema, kuid seda mitte mingilgi moel pahatahtlikusest, vaid olukord ise oli vahepeal minu jaoks niivõrd humoorikas, kuidas noor ja krapsakas pime koos liikumisraskustega memmekesega aegluubis mööda poodi toidukraami otsivad. Minu poe checklist oli järgmine:

Ma olen südamepõhjani tänulik ja liigutatud memmekese abivalmidusest ja andkem memmekesele au, sest ta suutis peaaegu kõik minu soovitud kraami mulle leida. Kuigi memmeke oli üpris hämmingus, kui ma ostsin lõpuks kuus pakki kommi. Ta veel kordas mitu korda üle, et Sul on nüüd kolm pakki kommi ja nüüd on Sul viis pakki kommi ja nüüd kuus pakki kommi...kas kõiki neid ikka soovin jne. Siis loetles mulle mustmiljon verivorsti nime üles, aga ma polnud millegagi rahul, sest minu soov oli saada neid miniverivorstikesi...lõpuks leidsime need...viimastena :D

Salvesti praekapsa leidmine osutus kõige keerulisemaks ja siis lõpuks otsustas memmeke, et jätab mu hetkeks riiulite vahele seisma. Tagasi tulles hoidisgi memmeke käes Salvesti praekapsast, aga lisas, et see on porgandiga. Minu nägu tegi mingisugust grimassi (mitte vinguvat, vaid ebakindlat). Memmeke uuris murelikul häälel, et kas ma ei soovi porgandiga praekapsast? Noh, kui aus olla, siis oleksin tõepoolest valinud ilma porgandita, aga ma ei saanud ju ometigi memmekesele öelda, et raisk, korista see porgandiga kapsas mu silme alt ära ja otsi mulle ilma porgandita kapsas. Võtsin siiski selle porgandiga variandi ja võin nüüdseks kinnitada, et see on isegi maitsvam kui tavaline praekapsas. Igatahes pistsime kapsa korvi ja ilma edasi uurimata, et kas mul on veel mingeid soove, lausus memmeke: "Ma juhatan nüüd Su kassasse."

See oli lihtsalt nii naljakas, sest see oli väga konkreetne ja selge vihje sellele, et tõmba uttu, rohkem ma Sind ei jaksa aidata. Südamesse ma seda mitte mingilgi moel ei võtnud, vaid olen rõõmus sellegi abi eest :D

Oma kiire elutempo juures ei ole ma viimasel ajal eriti ajalehti juhtunud lugema ja telekapult on ka võõraks jäänud. Kuid eile sattusin feissis lugema järjekordset üleskutset, kus palutakse heade inimeste abi väärkoheldud koerte tervisekulude katteks. Krt, sellistel hetkedel, kui loen, et jälle on keegi oma lemmiku hüljanud, väärkohelnud või lihtsalt keegi taun on piinanud looma, siis tahaks selle olevuse kõripidi pihku võtta...(tsiteerides Joosepit: "...ja peapidi vastu trepiäärt virutada!").

Tavaliselt, kui Joosep selliseid karme sõnu ütleb, siis kipun teda veitsa noomima, et ta ei oleks nii agressiivne, kuid mul sai ka mõõt täis. Ma lihtsalt ei saa aru, et mis neil värdjatel seal südame asemel asetseb, kes hülgavad, näljutavad, peksavad, piinavad oma koeri, kasse või ükskõik mis teisi loomi ja linde. Nendest ei räägi ma üldse, kes vägivallatsevad oma laste ja naistega.

Igatahes seekord siis jättis koerteomanik oma "sõbrakesed" terveks aastaks üksi 3-toalisse korterisse, viskas maabrile mõne euri, et see käiks korra päevas koertega õues ja annaks süüa (no hea seegi), kuid ilmselgelt see pole ühele elusolendile piisav ja koerad leiti nüüd äärmiselt halvas seisus...eriti Pätu. Üks koer oli pidevalt suukorviga, sest muidu tegi koer liigset hädakisa.

Infot saate lugeda siit, et saaksite end täpsemate asjaoludega kurssi viia. Ehk leidub inimesi, kellel pole mõnest eurost kahju, annetamaks Sämmi ja Pätu heaks. Ja võib-olla on kedagi, kes sooviks pakkuda koertele või koerale sooja kodusoojust, paitusi, lustliku mängu ja vahvaid jalutusi ning seda mitte haletsusest ja lühiajaliseks perioodiks, vaid püsivalt.

Kopeerin siia ka info feissbuuki koerteomanike grupist: